R.S.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – R.S. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi ning vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 27.10.2016 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vanglas registreeriti 22.12.2015 R.S.i taotlus inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5700 eurot. Taotluse kohaselt tekkis kahju perioodidel: 03.02.2006-26.11.2006, 16.05.2008-20.05.2008, 20.06.2009-10.08.2009, 19.03.2010-26.08.2010, 11.07.2011-19.12.2011, 16.01.201404.03.2014, 27.01.2015-09.02.2015 ja 01.09.2015-11.09.2015.
2.Tallinna Vangla 23.02.2016 otsusega nr 5-37/15/355-2 tagastati R.S.i kahju hüvitamise taotlus ajavahemiku 03.02.2006-19.12.2011 osas läbivaatamatult riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkumise tõttu. Muude perioodide osas jäeti taotlus rahuldamata.
1(7)
3.R.S. esitas 26.02.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kahjunõue hõlmab vanglale esitatud taotluses märgitud ajavahemikke, v.a 05.10.2006-19.11.2006.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 11.04.2016 määrusega kaebuse osas, mis puudutab mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemikku 03.02.2006-19.12.2011 jäävate perioodide eest ning võttis kaebuse menetlusse ajavahemikku 16.01.2014-11.09.2015 jäävaid perioode puudutavas osas.
5.R.S. esitas 26.04.2016 kaebuse osalise tagastamise määrusele määruskaebuse, mille Tallinna Halduskohus 19.05.2016 määrusega rahuldamata jättis ja lahendamiseks ringkonnakohtule edastas.
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse 23.05.2016 määrusega rahuldamata. R.S. esitas määrusele määruskaebuse, kuid Riigikohtu 08.08.2016 määrusega nr 3-7-1-3-425-16 jäeti see menetlusse võtmata. Samal päeval jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2016 määrus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
7.Kaebaja hinnangul on Tallinna Vangla kohelnud teda inimväärikust alandavalt, kuna kambris oli ruumipuudus, halb valgustatus ja ventilatsioon ning külmaperioodil oli tagatud ainult jääkülm vesi.
8.Kaebaja väitel olid kambrid ülerahvastatud ning neis oli ruumi sedavõrd vähe, et kahel inimesel oli korraga liikumine raskendatud. Ruumipuuduse tõttu oli füüsiline aktiivsus minimaalne ning see tekitas nõrkust, valusid seljas ja liigestes, samuti „vaimulangust“. Värske õhu juurdevool kambrisse oli minimaalne. Nõusid, riideid ja ka iseend tuli pesta jääkülma veega ning see muutis käed valulikuks. Valgust andis kaks 75-vatist hõõglampi, kuid tihtipeale põles ainult üks, mistõttu tuli istuda pimedas ja selliselt ei olnud võimalik normaalselt lugeda ega kirjutada. Ka pesu ei saanud normaalselt kuivatada, kuna selleks tarbeks riputatud nöörid tõmmati valvurite poolt maha. Ka tekitas see niiskust, mida ventilatsioon ei jõudnud välja juhtida. Lisaks heidab kaebaja vanglale ette söömiskohtade puudust, mistõttu tuli süüa järjekorra alusel.
9.Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla on rikkunud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3. Vastustaja seisukohad
10.Tallinna Vangla palub arvestada kaebaja kahju hüvitamise taotlusele antud vastuses esitatud seisukohtadega, vaidleb kaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata.
11.Tallinna Vangla hinnangul tuleb kambripinna hulka arvestada nii mööblialune kui ka tualettruumi pind. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud põrandapind suurusega vähemalt 3,85-8,10 m2. Seega pole vastustaja kuidagi saanud rikkuda kaebaja õigusi, mis seonduvad kinnipeetava kambri suurusega. Vaidlusalustel ajavahemikel oli kaebaja Tallinna Vanglas vahistatu režiimil või paigutatud vastuvõtuosakonda. Seega viibis kaebaja režiimil, kus tal täiendavaid liikumisvõimalusi peale ühetunnise jalutuskäigu värskes õhus ei olnud.
2(7)
12.Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kõigis kambrites, milles kaebuse esitaja viibis, oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati vanglas viibivatele isikutele graafiku alusel duši kasutamist ühel korral nädalas, millega olid tagatud miinimumnõuded isiklikule hügieenile (VangS § 50 lg 2). Samas oli vahistatutele ja süüdimõistetutele kambris muuhulgas lubatud ka seep ning kuna isikutel oli juurdepääs voolavale veele, said nad ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles. Sooja vee saamiseks oli kinnipeetavatele lubatud veekeedukann (isiklik või vangla poolt ühekordselt kasutamiseks väljastatud veekeedukann) ning soovi avaldamisel andsid ka vanglaametnikud võimalusel kambrisse ämbriga sooja vett. Seega sai ennast pesta ka kambris. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et sai korralikult välja puhata. Kaebajale oli tagatud infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine). Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ligi kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Kinnipeetavate käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Eeltoodust tulenevalt ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.
13.Kaebaja ei vaidlustanud oma kinnipidamistingimusi kaebuses toodud osas mitte ühegi nõude ega taotlusega enne kui 22.12.2015 kahju hüvitamise taotluses. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus teise kambrisse paigutamine vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas.
14.Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et ei ole alust pidada Tallinna Vangla tegevust õigusvastaseks ning Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste tõttu ei ole kaebajale kaasnenud ka kannatusi määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.Kaebaja nõuab 5700 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja leiab, et kahju tekitati talle tema hoidmisega Tallinna Vangla ülerahvastatud ning ebarahuldavate tingimustega
3(7)
kambris. Kuivõrd muude perioodide osas kaebus tagastati, on vaidluse all kinnipidamistingimused ajavahemikel 16.01.2014 – 04.03.2014, 27.01.2015 – 09.02.2015 ning 01.09.2015 – 11.09.2015. Asjas ei ole vaidlust sellest, et kaebaja oli vaidlusalustel perioodidel, s.t 16.01.2014 – 04.03.2014, 27.01.2015 – 09.02.2015 ning 01.09.2015 – 11.09.2015 paigutatud Tallinna Vanglasse. Samuti puudub vaidlus selle üle, et nimetatud ajavahemikel viibis kaebaja nn suletud osakondades (tulenevalt vahistatu staatusest või viibides süüdimõistetuna nn vastuvõturežiimil).
16.Kohus analüüsib esmalt kaebaja väiteid seoses ebapiisava põrandapinnaga (I) ja võtab seisukoha muude olmetingimuste osas (II). Seejärel lahendab kaebaja hüvitamiskaebuse (III) ning jagab menetluskulud (IV). I
17.Tallinna Vangla on kohtule esitanud tabeli kambrite suuruse ja neis viibinud isikute arvu kohta (tl 38) ning pooled ei vaidle esitatud andmete õigsuse üle. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb kambri põrandapinna hulka arvestada nii kambri sisustus (mööbel) kui ka kambris asuv WC (nt Riigikohtu 15.06.2016 otsus nr 3-3-1-16-16, p 10 ja selles viidatud varasemad lahendid). Nähtuvalt Tallinna Vangla poolt esitatud tabelist viibis kaebaja vaidlustel ajavahemikel kambrites, kus kõikide päevade jooksul oli kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind (ka WC põrandapinda arvesse võtmata) rohkem kui 3 m2 (varieerudes vahemikus 3,85 – 8,10 m2).
18.Tallinna Vangla esitatud andmeid arvestades on halduskohtu hinnangul ilmne, et kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind oli piisav ning kooskõlas kehtiva õigusega (sisekorraeeskiri § 6 lg 6) ja nii siseriikliku kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga.
19.EIK praktika kohaselt võib 3m2 kuni 4m2 vahemikku jääva isikliku ruumi korral EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57, 28.01.2016 lahend 69781/13 Konstantinopoulos jt vs Kreeka ). Eeltoodust tulenevalt analüüsib kohus, kas vaatamata põrandapinna normatiivsusele esinesid muud tingimused, mille koosmõjus põrandapinnaga võidi tekitada inimväärikust alandav kohtlemine.
II
20.Lisaks väidetavale ruumipuudusele (mida kohus eelnevalt ei tuvastanud) on kaebaja viidanud Tallinna Vangla mitterahuldavatele olmetingimustele (valgustus ja ventilatsioon oli halb, tagatud oli vaid jääkülm vesi, söömiskohtade arv oli liiga väike ning pesukuivatamine kambris oli raskendatud). Ka väidab kaebaja, et vähese ruumi tõttu oli liikumine raskendatud ning minimaalse füüsilise aktiivsuse tõttu tekitas see nõrkust, valusid seljas ja liigestes ning vaimulangust.
4(7)
21.Kohus leiab, et sooja vee puudumisega seotud etteheide on alusetu. Vaidlust ei ole selles, et kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, oli kraanikauss voolava (külma) veega. Kohus nõustub vastustajaga, et vangistusseadusest ega ka muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. VangS § 50 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Kaebaja ei ole väitnud, et ta poleks saanud vähemalt ühel korral nädalas duši all käia. Vastustaja on selgitanud, et alates 2013. aasta kevadest väljastas vangla kinnipeetavatele ka veekeedukannusid sooja vee saamiseks. Eeltoodust nähtuvalt sai kaebaja vähemalt korra nädalas dušši kasutada ning igal ajal oli tal juurdepääs voolavale veele, mida ta sai vajadusel veekeedukannuga soojendada. Seega ei ole tegemist puudustega, mis kaebaja olukorda raskendaksid. Kohtu hinnangul ei saa ka kaebaja ebapiisava ventilatsiooniga seotud etteheitest järeldada Tallinna Vangla õigusvastast tegevust. Vastustaja on kinnitanud, et kambrites on osaliselt sundja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kambrites on tuulutusavadega aken, mille kaudu on kinnipeetavatel endil võimalik reguleerida õhuvoolu kambrisse. On eluliselt usutav, et sellisel viisil on võimalik kambrit tuulutada ning koos ventilatsiooniga on kambri õhuvahetus vähemalt rahuldav. Ka kaebaja etteheide puudulikest pesukuivatamise võimalustest on põhjendamatu. Vastustaja on selgitanud, et suletud eluosakondades on kambrites pesu kuivatamiseks mõeldud restid, samuti saab pesu radiaatoritel kuivatada. On iseenesest usutav, et üheaegselt mitmete riideesemete kuivatamisel võis kambri õhuniiskus tõusta, kuid see ei viita kuidagi vangla õigusvastasele tegevusele. Ka vabaduses, hästiventileeritavates ruumides võib õhuniiskus pesukuivatamisel tõusta. Tegemist ei ole asjaoluga, mis oleks kaebaja olukorda märkimisväärselt raskendanud. Tõendamist ei ole leidnud (HKMS § 59 lg 1) ka ebapiisav valgustus. VangS § 45 lg 1 teise lause kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastustaja on selgitanud, et Tallinna Vangla kambrites on enamasti kaks laepirni, üks lamp tualetis ning öövalgusti ukse kohal. Ka kaebaja ise on märkinud, et valgustuseks oli kaks 75-vatise võimsusega lampi, kuid väitnud, et tihtipeale põles vaid üks, mistõttu pidi istuma poolpimedas. Kuivõrd kaebaja ei ole nimetatud puuduste tõttu vangla poole pöördunud, ei ole lampide osaline mittepõlemine tõendatud. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kinnipeetavad sellises olukorras vangla poole pöördumata jätaksid. Igaljuhul oli lambipirni katkimineku või läbipõlemise korral kinnipeetaval endal võimalik vangla poole pöörduda ja tagada sellega mõlema valgusallika kasutamine. Eeltoodut arvesse võttes ei ole kohtul põhjust kahelda vastustaja väidetes üldiselt toimiva ventilatsiooni kui ka piisava valgustuse tagamise kohta.
22.Kohtu hinnangul on põhjendamatud ning ilmselgelt otsitud etteheited, mis puudutavad väidetavalt vähese ruumi tõttu jahtunud sööki. Kuivõrd kaebaja ei ole kordagi vangla poole nimetatud probleemiga pöördunud, ei ole usutav, et ta pidi pidevalt külma sööki sööma, sest kambris viibivad isikud ei mahtunud korraga laua taha istuma. Ka on vastustaja kinnitanud, et Tallinna Vangla kambrites on igale kinnipeetavale istekoht (tl 18 pöördel). Vastupidist kaebaja tõendanud ei ole.
5(7)
23.Vastustaja on kinnitanud, et kaebajale oli tagatud 1-tunnine igapäevane jalutuskäik värskes õhus ning kambrites, kus kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, loomulik ja kunstlik valgustus, loomulik- ja sundventilatsioon, keskküttesüsteem, veega wc ja kraanikauss. Tagatud oli duši kasutamise võimalus, voodipesu vahetati reeglina 2 korda kuus, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, tekk, padi, madrats, voodipesu ning ajavahemikul 22.00-06.00 oli tagatud öörahu. Lisaks oli kaebajale tagatud teatav meelelahutus, raamatute laenutamise ning ajalehtede lugemise võimalus. Eeltoodut arvestades ei ole põhjust pidada Tallinna Vangla tingimusi sellisteks, mis oleksid kaebaja olukorda raskendanud või veelgi enam tekitanud inimväärikust alandava kohtlemise.
24.Ka kaebaja paljasõnalised, tõendamata väited vähesest liikumisest tingitud nõrkusest, seljaning liigesvaludest ning vaimulangusest, ei viita vangla õigusvastasele tegevusele isegi kui neid väiteid saaks tõendada. Kaebajal oli võimalik teha võimlemisharjutusi nii kambris kui jalutuskäigul viibides. Olukorras, kus kaebajale oli tagatud piisaval määral arvestuslikku põrandapinda, tuleb vangla tegevust pidada õiguspäraseks. Kaebajal on võimalik enda füüsilise heaolu eest hoolt kanda ka kinnipidamisasutuses, arvestades vangistusest tulenevate piirangutega. III
25.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt (vrd eespool) võivad kinnipidamistingimused kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda vahemikus 3-4 m2, inimväärikust alandavad olla vaid juhul, kui ebapiisavale põrandapinnale lisaks esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste rikkumised, need omasid kumulatiivset mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja jooksul. Eeltooduga on tuvastatud, et kaebajale olid Tallinna Vanglas tagatud vähemalt elementaarsed tingimused. Kambrites, kus ta viibis, oli arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta oluliselt suurem kui 3 m2 (varieerudes vahemikus 3,85 m2 – 8,1 m2). Kõiki asjaolusid silmas pidades ning tõendeid kogumis hinnates ei ilmne selliseid asjaolusid, milles tuleks järeldada, et kaebaja kinnipidamine oleks olnud inimväärikust alandav.
26.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. IV
27.HKMS § 108 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.
6(7)
Tallinna Halduskohtu 11.04.2016 määrusega rahuldati kaebaja menetlusabi taotlus ning vabastati ta kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. Seega jäävad kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kuivõrd vastustaja menetluskulude taotlust esitanud ei ole, jäävad Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda.