A.L. kaebus Tallinna Vangla 06.06.2015 toiminguga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 533 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – A.L. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta A.L. kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 24.10.2016 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.A.L. (kaebaja) esitas 09.09.2015 Tallinna Vanglale (vastustaja) kahju hüvitamise taotluse 06.06.2015 toimunud läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 533 eurot. 1) Kaebajale teostati 06.06.2015 peale jalutuskäiku läbiotsimine, mille käigus tuli tal end lahti riietuda. Läbiotsimise käigus oli kabiini uks lahti selliselt, et kaebajat nägi valvuri ees kükke tegemas umbes 20 või enam kaaskinnipeetavat. Läbiotsimine toimus inimväärikust alandavalt ning toimingu läbiviimine sellisel viisil on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art-ga 3, Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 3, 10, 18 ning vangistusseaduse (VangS) §-ga 41. Samuti on see vastuolus justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 31 lg-ga 5 ja §-ga 32. 2) Läbiotsimine oli ka ilmselgelt põhjendamatu, kuna keelatud esemeid ei leitud. 3) Kohtupraktikas on varasemalt analoogse rikkumise eest välja mõistetud 1600 eurot (Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 31.07.2015 otsus asjas nr 1574/13: Jaeger vs Eesti). Kaebaja peab praegusel juhul inimväärikuse alandamise eest õiglaseks ja proportsionaalseks hüvitiseks 533 eurot, mis on 1/3 eelviidatud lahendis väljamõistetud summast.
2.Tallinna Vangla jättis 02.11.2015 vastusega nr 5-37/15/245-2 kaebaja taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. 1) Kaebaja läbiotsimist teostanud vanglaametniku 29.10.2015 selgituste kohaselt kutsus ta 06.06.2015 A.L. kabiini ja küsis ega tal ei ole keelatuid esemeid, millele A.L. vastas eitavalt. Seejärel palus vanglaametnik A.L.l järjest riided ära võtta, otsis riided läbi, kuid ei leidnud midagi. Vanglaametniku mäletamist mööda ta A.L.l kükitada ei käskinud, vaid lasi tal peale lahti riietumist korraks selja keerata kontrollimaks, et istmiku vahel midagi ei paistaks. Vanglaametnik selgitas ühtlasi, et kõik suitsetamast tulnud kinnipeetavad otsitakse läbi (riietega), kuid kuna selliselt läbiotsimist tehes ei ole keelatud esemete leidmise võimalus väga suur, teostatakse pisteliselt riieteta läbiotsimisi. 06.06.2015 osutus kinnipeetavaks, kellele teostati riieteta läbiotsimine selleks ettenähtud kabiinis, A.L.. Läbiotsimisel A.L.l pretensioone ei olnud. Läbiotsimisekabiini uks oli kinni ning läbiotsimist teostanud vanglaametnik on suhteliselt kindel, et keegi läbiotsimist pealt ei näinud. Lisaks märkis vanglaametnik, et A.L. teavitas teda eelnevalt kirja kirjutamisest ning sealjuures rõhutas korduvalt, et tal ei ole ametniku suhtes kaebusi, vaid talle ei meeldi see protseduur. 2) Vaidlust ei ole selles, et kaebaja läbiotsimist teostas temaga samast soost vanglaametnik. Kuna kaebaja saadeti jalutusboksist tagasi kambrisse, oli vanglaametnikul kohustus kaebaja suhtes teostada läbiotsimine välistamaks keelatud esemete kambrisse sattumist (määruse nr 44 § 32). Seejuures oli vanglaametnikul kaks võimalust – kas teostada täielik läbiotsimine (läbiotsitaval isikul võetakse kõik riided seljast ära ning läbiotsimist teostatakse eraldi ruumis) või mittetäielik läbiotsimine (läbiotsitaval jäävad enamik riided selga). Antud juhul teostati A.L.le täielik läbiotsimine. Sigarettide salajane jalutuskäigult eluosakonda kaasa toomine on Tallinna Vanglas tõsine probleem. Sigarettide eluosakondades tarvitamine tekitab tuleohtu (eriti seetõttu, et sigarettide süütamiseks kasutatakse isevalmistatud elektriseadmeid). Lisaks on sellel ka teiste kinnipeetavate tervise kahjustamise aspekt. Kuna kinnipeetavad peidavad tubakatooteid alusriietesse ja oma kehaõõnsustesse, siis nende avastamiseks ei olegi muud võimalust, kui teostada jalutuskäigult saabunud kinnipeetavatele pisteliselt kontrolle selliselt, et kinnipeetav peab lahti riietuma ning oma kehaõõnsusi näitama. Kahjunõude menetlemise käigus ei ole kinnitust leidnud, et läbiotsimist nägid pealt teised kinnipeetavad.
2(9)
3-15-2849 3) Kuigi läbiotsimise käigus võis A.L. tunda ebamugavust, ei saanud see tekitada kaebajale sellist mittevaralist kahju, mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tavapäraseid tagajärgi. Kahjunõudes toodud asjaolud ei veena vanglat, et ebameeldivused, mida kaebaja pidi taluma seoses läbiotsimisega, oleksid ületanud piiri, mis eristab läbiotsimisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest. Ei ole leidnud kinnitust, et kaebajale oleks tekitatud alandust, hirmu, nördimust, muret, kaotusvalu ega kahjustatud tervist. Samuti ei ole kaebajale tekkinud püsivat kehalise terviklikkuse kaotust, väljanägemise muutust, olulist psüühika või närvitegevuse häiret, heaolu langust või põhjendamatult loodetud heaolu loomise kaotust. 4) Kokkuvõtvalt ei ole vangla tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane. Samuti ei nähtu, et kaebajal oleks kahju tekkinud. Seega ei ole rikutud ka kaebaja subjektiivseid õigusi ega esine põhjuslikku seost väidetavalt tekkinud kahju ja Tallinna Vangla tegevuse vahel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.A.L. esitas 16.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 14.03.2016, 07.04.2016, 05.05.2016), mille kohus võttis menetlusse nõudega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 533 eurot. 1) Vaidlust ei ole läbiotsimise kui toimingu üle üldiselt, vaid konkreetsel juhul seisneb vaidlus läbiotsimise koha ja viisi üle. Kaebajale teostati 06.06.2015 läbiotsimine, mille käigus tuli tal end alasti võtta ja kükitada paljude teiste kinnipeetavate nähes. Seejuures kaebajalt keelatuid esemeid ei leitud. Läbiotsimine oli ilmselgelt põhjendamatu, inimväärikust alandav ja kaebajat sügavalt solvav. 06.06.2016 toimingu puhul puudus nii põhjendatud kahtlus kui ka operatiivteave, seega puudub õigustatus. 2) Ajutine rajatis, kus läbiotsimist teostatakse, on ca 1 m2 suuruse põrandapinnaga kabiin. Juba ainuüksi ruumi väiksus mõjub ahistavalt ning alandavalt. Selles ruumis tuleb viibida alasti koos teise meessoost isikuga, kes viibib kaebaja privaattsoonis. Kabiin paikneb Tallinna Vangla esimese üksuse välistrepi kõrval, kus on puudulik küte, mistõttu seal valitsev temperatuur on lähedane välistemperatuurile, millisest tuleneb otsene oht haigestumiseks. Samuti ei lähe kabiini uks lõpuni kinni ning uks jääb 4-5 cm avatuks. 3) Erinevalt Tallinna Vangla arvamusest on kaebaja jaoks sügavalt alandav koridoris paljude pealtnägijate ees alasti olla ja kükitada või ka olukord, kus teine meessoost isik oma käe tema keha vastu paneb ajal, kui ta on alasti. Riigil lasub kohustus kindlustada, et isikut peetaks kinni inimväärikust austavates tingimustes, et ühegi meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks selliseid kannatusi ega raskusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatusastme. Antud juhul nägid kaebaja läbiotsimist pealt umbes 20 kinnipeetavat. Samas ei oma tähtsust, kes ja kas nägid 06.06.2015 läbiotsimise toimumist. Tähtis on vaid kaebaja subjektiivne tunne. Kuna EIK on oma otsuses Tunis vs Eesti juba tunnistanud Tallinna Vangla kinnipidamistingimused EIÕK art 3 rikkumiseks, siis eelnev koosmõjus alasti läbiotsimisega vaid võimendab inimväärikuse alandamise intensiivsust. 4) Tallinna Vangla kodukorra p 4.6 lause „Vajadusel tehakse kinnipeetavale täielik läbiotsimine koos lahtiriietumisega“ annab vanglaametnikele liiga suure kaalutlusõiguse ning seega on ametnikel võimalik läbiotsimist teostada eelkõige kinnipeetavate suhtes, kes on nende jaoks mingil põhjusel ebasümpaatsed. Karistuse täideviimise eesmärgiks ei saa pidada süstemaatilist ja plaanijärgset väärikuse alandamist. Selline põhiõiguse riive on mõeldav VangS § 41 lg 2 mõistes seaduses ettenägemata julgeolekut ohustava olukorra puhul ning vanglasse 3(9)
3-15-2849 saabumisel, aga mitte kui vangla korraline toiming. Rikkumist ennetavad julgeoleku abinõud peavad olema proportsionaalsed ega tohi kahjustada isiku õigusi. Lahtiriietumise ning sellega kaasneva alandamise käigus leitav võimalik sigaret ei kaalu üles kahju, mida toob endaga kaasa kinnipeetava privaatsuse niivõrd intensiivne riive. Lisaks, kui arvestada, et igapäevaselt käib jalutamas üle 800 kinnipeetava, siis 49 juhtumit kuus teeb päevaseks rikkumiseks alla 1%, mida ei saa lugeda suureks riskiprotsendiks, et selle nimel regulaarselt kinnipeetavaid alandada. 5) Kuna kokkusaamistelt, vanglasse saabumisel jne ei ole võimalik keelatud esemeid kaasa tuua, jääb üle võimalus, et keelatud esemed satuvad vanglasse vaid vanglaametnike vahendusel, mis on väga tuntud praktika. Järelikult ei usalda ametnikud teineteist ning kontrollivad kinnipeetavat alandades sisuliselt üksteise usaldusväärsust. 6) Kinnipeetav on kohustatud vanglaametniku korraldust täitma, eeldades, et see on seaduslik ehkki peab seda ise mingil põhjusel õigusvastaseks või kui see hilisemal kontrollil osutubki õigusvastaseks. Seega oleks kaebaja pidanud oma õiguste eest seisma distsiplinaarkaristuse hinnaga.
4.Tallinna Vangla palub 28.01.2016 vastuses (täiendatud 01.04.2016, 22.04.2016) jätta kaebus rahuldamata. 1) Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale teostati 06.06.2015 täielik läbiotsimine. Samuti puudub vaidlus selles, et läbiotsimist teostas kaebajaga samast soost vanglaametnik. Kinnipeetava täielik läbiotsimine võib kinnipeetavale põhjustada teatud ebamugavusi. Samas on läbiotsimise näol tegemist vajaliku meetmega, et vältida keelatud esemete sattumist eluosakonda. Õiguskantsler on oma 14.02.2014 seisukohas nr 6-3/131329/1400717 selgitanud, et ta näeb VangS § 68 lg-s 1 sätestatud eesmärgil teostatavate läbiotsimiste ja vangla julgeoleku ning sealhulgas kinni peetavate isikute turvalisuse vahel selget seost. Vangla julgeolek ja seal viibivate isikute elu ja tervis võivad sattuda ohtu, kui vangla ei piira teatud esemete ja ainete levikut vanglas, mille vastu võitlemise üheks meetmeks on ka läbiotsimised. Ka Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-40-07 p-s 12 leidnud, et kinnipeetavad peavad taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tavapäraseid tagajärgi. 2) Õigusaktidest ei tulene, millisel konkreetsel viisil tuleb teostada läbiotsimisi (v.a nõue, et läbiotsimist teostavad kinnipeetavaga samast soost isikud). Toimunud läbiotsimiste õiguspärasuse hindamisel tuleb seega lähtuda VangS § 41 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. 3) Tallinna Vanglas teostatakse igapäevaselt kinnipeetavate täielikke läbiotsimisi ning neid viiakse läbi kõigis vangla üksustes. Vanglas läbiviidavate läbiotsimiste eesmärgiks ei ole kinnipeetavatele kannatuste põhjustamine ega nende alandamine, vaid seeläbi keelatud esemete avastamine ning kinnipeetavate eluosakondadesse sattumise vältimine. Vanglaametnikud leiavad praktiliselt iga päev kinnipeetavatelt peidetud sigarette, sealjuures ka vahetult peale jalutuskäiku teostatud läbiotsimistel, samuti avastatakse kinnipeetavaid suitsetamas selleks mitte ettenähtud kohas ning ajal. Näiteks ainuüksi 2015. a juunikuus on Tallinna Vanglas registreeritud 49 ettekannet kinnipeetavatelt läbiotsimistel sigarettide leidmiste kohta. Iga eluosakonda sattunud sigaretiga kaasneb vangla, sh kinnipeetavate, julgeolekule potentsiaalne oht. Siseruumides suitsetamine toob kaasa riski tulekahju tekkimiseks ning ohu kinnipeetavatele ja vanglaametnikele tubakasuitsuga kaasnevate tervisehäirete ilmnemiseks. Samuti võib see tekitada pingeid ja võlasuhteid kinnipeetavate vahel.
4(9)
3-15-2849 4) Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-30-14 p-s 10 asunud seisukohale, et suitsetamiskeelust kinnipidamist tuleb rangelt kontrollida ja tagada, et oleks täielikult välistatud suitsetamine neis ruumides, kus teised isikud on sunnitud viibima enda tahte vastaselt. Suitsetamine tuleb välistada vangla enda initsiatiivil. Täielikud läbiotsimised on kahtlemata sigarettide avastamiseks kõige tõhusamad meetmed, sest väga sagedased on olukorrad, kus kinnipeetavad peidavad sigarette enda kehaõõnsustesse, kust lihtsalt riiete kompamise teel midagi avastada ei ole võimalik. 5) Kaebaja läbiotsimine saanuks kaaskinnipeetavatele nähtav olla vaid läbiotsimiskabiini ukse avatuse korral, kuid kaebajale läbiotsimist teostanud ametniku kinnitusel oli läbiotsimiskabiini uks kinni ja ametnik on kindel, et keegi läbiotsimist pealt ei näinud. Läbiotsimist teostanud vanglaametniku kinnitusel oli kaebaja läbiotsimise ajal ja peale seda rahulik ning kinnitas korduvalt, et mingeid pretensioone ametniku suhtes ei oma. Ka kaebaja ise ei ole märkinud, et oleks läbiotsimise ajal juhtinud vanglaametniku tähelepanu lahtisele uksele või sellele, et läbiotsimistoimingu teostamine on nähtav kõrvalistele isikutele. On ilmne, et olukorras, mil läbiotsimist teostatakse privaatsust rikkuval viisil, olnuks kaebaja esmaseks ja kohaseks rikkumist lõpetavaks abinõuks vanglaametnikule avatud uksest ning toimingute kõrvalistele isikutele nähtavaks saamisest märku andmine. Ei ole eluliselt usutav, et olukorras, mil kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseks piisanuks vaid väidetavalt lahti olnud ukse sulgemisest, oleks kaebaja oodanud ükskõikselt kahjuliku tagajärje saabumist. Antud juhul ei ole kaebajal olnud mingeid pretensioone ka läbiotsimist teostanud vanglaametniku suhtes. 6) A.L.le teostati läbiotsimist tulenevalt läbiotsimise seaduslikust eesmärgist ning seega ei ole vangla põhjustanud kaebajale enam kannatusi kui vanglas viibimisega paratamatult kaasneb. Kaebaja läbiotsimine oli õiguspärane. 7) Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Samuti ei ole kaebajat süstemaatiliselt läbi otsitud, seega ei saa vangla poolt kaebaja ühekordset läbiotsimist lahti riietumisega pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks abinõuks.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kohus leiab, et A.L. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.
6.PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
7.Vaidlust ei ole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Seega tuleb võtta seisukoht küsimuses, kas vangla tegevus 06.06.2015 kaebaja täielikul läbiotsimisel oli õigusvastane ning kas see annab aluse kahjuhüvitise väljamõistmiseks. 5(9)
3-15-2849
8.Vanglateenistusele annab õiguse kinnipeetava läbiotsimiseks VangS § 68 lg 1, mille kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Läbiotsimist teostavad kinnipeetavaga samast soost isikud. VangS § 68 lg 4 alusel kehtestatud määruse nr 44 § 31 lg 1 ls 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus vanglas viibiv isik koos asjadega läbi otsida. Määruse nr 44 § 32 p 5 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasisesel saatmisel. Õiguslik alus läbiotsimiseks tuleneb ka Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p-st 4.6, mille kohaselt otsitakse kinnipeetav osakonnast väljumisel ja sinna sisenemisel läbi. Selleks on ta kohustatud seisma näoga seina poole ja asetama käed seinale vanglaametniku osutatud kohale. Vajadusel tehakse kinnipeetavale täielik läbiotsimine koos lahtiriietumisega. Eeltoodust tulenevalt on vanglaametnikel seadusest tulenev õigus teostada keelatud esemete leidmise eesmärgil kinnipeetavate läbiotsimisi.
9.Kohus leiab, et läbiotsimisi iseenesest ei saa pidada alandavaks tegevuseks. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma eesmärgipäraseid läbiotsimisi ja nende tagajärgi (vt Riigikohtu 06.09.2007 määrus nr 3-3-1-40-07, p 12). Samas tuleb läbiotsimisi läbi viies arvestada VangS § 41 lg-ga 1, mille kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Väärikust alandava kohtlemise või karistamise keelu sätestavad PS § 18 ja EIÕK art 3. PS § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. EIÕK art 3 järgi ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Lisaks on EIK 31.07.2015 asjas nr 1574/13: Jaeger vs Eesti asunud seisukohale, et olukorras, kus kinnipeetava täielik läbiotsimine oli iseenesest õiguspärane, kuid vangla ei välistanud võimalust, et kolmandad isikud võivad kinnipeetavat lahti riietatuna näha, ei ole alandatud kinnipeetava väärikust, kuid on rikutud tema õigust eraelu kaitsele. Õiguse eraelu puutumatusele näevad ette PS § 26 ja EIÕK art 8. PS § 26 kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. EIÕK art 8 p 1 sätestab, et igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning sõnumite saladust. Art 8 p 2 kohaselt ei sekku ametivõimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.
10.Kohtule esitatud materjalidest tuleneb, et kaebajale teostati 06.06.2015 täielik läbiotsimine (st kaebajal tuli täielikult lahti riietuda) peale jalutuskäiku, kui kaebajat saadeti jalutusboksist tagasi kambrisse. Läbiotsimist teostanud vanglateenistuse ametniku 29.10.2015 selgituste kohaselt (tl 40) otsitakse kõik suitsetamast tulnud kinnipeetavad läbi (riietega läbiotsimine), kuid kuna selliselt ei ole keelatud esemete leidmise võimalus väga suur, teostatakse pisteliselt riieteta läbiotsimisi, et suurendada võimalust leida keelatuid esemeid ja vähendada suitsude kambrisse viimist. 06.06.2015 osutus kinnipeetavaks, kellele teostati riieteta läbiotsimine selleks ettenähtud kabiinis, A.L.. Kohtu hinnangul oli selline läbiotsimise kooskõlas VangS § 41 lg-ga 1 ja § 68 lg-ga 1, määruse nr 44 § 32 p-ga 5 ja Tallinna Vangla kodukorra p-ga 4.6 ning oli seega õiguspärane. Kohus 6(9)
3-15-2849 nõustub vastustajaga selles, et sigarettide näol on tegemist vangla julgeolekut ohustavate esemetega (oht tulekahju põhjustamiseks, sigarettide vahetamisel muude esemete vastu võib tekitada kinnipeetavate vahel võlasuhteid ja konflikte). Vangla esitatud väljatrükist registreeritud ettekannetest tubakatoodete leidmiste kohta perioodil 01.06.2015-31.06.2015 (tl 41-42) nähtub, et kinnipeetavad on korduvalt üritanud keelust hoolimata sigarette enda juurde peita. Arvestades kinnipeetavate leidlikkust on kohtu hinnangul põhjendatud ka keelatud esemete otsimine kehapiirkonnast, kuhu neid vastustaja teadmiste ja kogemuste põhjal tavaliselt peidetakse. Korrarikkumised iseenesest juba ohustavad vangla üldist julgeolekut, sest need mõjutavad kinnipeetavate suhtumist kehtivasse korda. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et juba üks eluosakonda sattunud keelatud ese või aine võib kujutada endast reaalset ohtu vangla julgeolekule. Asjaolu, et kaebaja juurest ei leitud keelatud esemeid, ei oma tähtsust, kuna pisteliste läbiotsimiste eesmärgiks on mh ennetada lubamatute esemete (sh sigarettide) levikut. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vanglateenistuse ametnikul oli õigus teostada kaebaja täielikku läbiotsimist lahti riietumisega ning meetme vajalikkus oli põhjendatud.
11.Kaebajast võib seejuures aru saada, et ta ei seagi otseselt kahtluse alla vangla õigust läbiotsimist teostada, vaid konkreetsel juhul on vaidlus 06.06.2015 teostatud läbiotsimise viisi ja koha üle.
12.Kaebaja põhiväide kaebuses on see, et läbiotsimise ajal oli läbiotsimise kabiini uks lahti ning teda nägid ligikaudu 20 kaaskinnipeetavat. Kaebaja on esitanud ka väite, et kabiini uks ei lähe lõpuni kinni, vaid jääb 4-5 cm avatuks. Vanglaametniku 29.10.2015 selgituste kohaselt oli kabiini uks kinni ning vanglaametnik on suhteliselt kindel, et keegi läbiotsimist pealt ei näinud. Kohtul puudub alus vanglaametniku ütlustes kahelda. Vanglaametniku ütluste usutavust kinnitab ka asjaolu, et kaebaja ei ole kordagi kohtule esitatud dokumentides märkinud, et ta oleks läbiotsimise ajal palunud vanglaametnikul uks sulgeda ning asjakohatu on ka kaebaja väide, et sellisel juhul oleks ta saanud distsiplinaarkaristuse. Ka vanglaametniku ütluste kohaselt ei olnud kaebajal toimingu tegemise ajal pretensioone, samuti on kaebaja teavitanud vanglaametnikku, et kaebuse esitamine on tingitud sellest, et kaebajale ei meeldi see protseduur, mitte, et tal oleks mingeid pretensioone vanglaametniku enda vastu. Pole tõendatud, et läbiotsimist teostanud ametniku suhtes oleks varasemalt esitatud sarnaseid kaebusi, mis muudaks kaebaja kaebuses esitatud väited usutavamaks. Puuduvad ka andmed nagu oleks läbiotsimist teostanud vanglaametnik kaebaja suhtes vaenulik või isikutel oleks muid omavahelisi läbisaamisprobleeme, mille tõttu võiks vanglaametnik käituda kaebaja suhtes õigusvastaselt või anda asjas valeütlusi. Kuigi vastustaja esitas kohtule korduvalt fotosid läbiotsimise teostamiseks kasutatavast kabiinist, on kõikidelt fotodelt nähtavad kabiinid peaaegu identsed. Ka vastustaja on kohtule kinnitanud, et nii esimesel korrusel kui ka teisel korrusel asuvad kabiinid on suuruselt, kujult, ukse sulgemise võimalustelt jms praktiliselt identsed. Kohtule viimasena saadetud fotodelt (tl 69-71) nähtub konkreetne kabiin, milles kaebajale 06.06.2015 läbiotsimist teostati. Kohus leiab, et läbiotsimise teostamiseks ettenähtud kabiin tagab kinnipeetavale, keda läbi otsitakse, piisaval määral privaatsuse. Kohtule edastatud fotodest nähtuvalt on tegemist kinnise ruumiga ning kõrvalistel isikutel ei ole võimalik läbiotsimise teostamist pealt vaadata. Isegi juhul, kui läbiotsimise kabiini uks oli läbiotsimise ajal 4-5 cm avatud, ei ole usutav, et kõrvalised isikud kaebajat ka tegelikult lahtiriietatult nägid. Selline avaus võimaldab üksnes piiratud vaatevälja teatud nurga alt, seejuures peab arvestama, et kabiinis viibis lisaks kaebajale ka vanglaametnik. Seega on võimalus, et kaaskinnipeetavad kaebajat läbiotsimise ajal alasti nägid, äärmiselt ebatõenäoline. Vangla on seejuures teinud mõistlikult vajaliku, et sellist võimalust vältida.
13.Kaebaja on viidanud EIK 31.07.2015 otsusele asjas nr 1574/13: Jaeger vs Eesti. Viidatud asjas toimus kinnipeetava täielik läbiotsimine trepikojas, kuhu oli ligipääs kahe ukse kaudu, 7(9)
3-15-2849 millel olid katmata, läbipaistva klaasiga aknad ning sellest tulenevalt leidis EIK, et kinnipeetava tunne, et tema privaatsust ei austatud, ei olnud alusetu. Praeguses asjas toimus kaebaja täielik läbiotsimine selleks ette nähtud ruumis. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et selleks ette nähtud kabiinis on läbiotsimiseks sobivad tingimused ning antud juhul ei ole usutavad ega ka tõendatud asjaolu, et läbiotsimise kabiini uks oli lahti, et möödaminevatel kaaskinnipeetavatel oli võimalik protseduuri teostamist näha. Seega ei tehtud kaebajale täielikku läbiotsimist sellisel viisil nagu viidatud EIK lahendis.
14.Kohus toob välja, et EIK on tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise juhul, kui läbiotsimisi on viidud läbi naisametnike juuresolekul (EIK 24.07.2001, 44558/98, Valasinas vs. Leedu) või ametnike juuresolekul, kes alandasid kinnipeetavat verbaalselt (EIK 15.02.2002, 25196/94, Iwanczuk vs. Poola). Samuti on EIK leidnud, et EIÕK art 3 rikkumisega võib olla tegemist siis, kui läbiotsimistel puudub igasugune seos vangla julgeoleku tagamise, korrarikkumiste või kuritegude ennetamisega (EIK 15.02.2002, 25196/94, Iwanczuk vs. Poola). Praeguses asjas ei nähtu, et kaebaja osas oleks lahtiriietumisega läbiotsimisele lisandunud muid tegevusi, mida EIK on pidanud täieliku läbiotsimisega seonduvalt inimväärikust alandavaks ja EIÕK art 3 rikkumiseks – näiteks läbiotsimise põhjendamatult pikka kestust koos kehavigastuste tekitamisega, isiku alavääristamist sellega, et kinnipeetav on kohustatud lahti riietuma vastassoost vanglaametniku juuresolekul või sellega, et läbiotsitava suguorganeid katsutakse paljaste kätega, läbiotsimise teostamine mitme vanglaametniku ees, kes isikut sõimavad ja mõnitavad või seda, et läbiotsimine oleks olnud süstemaatiline ja kauaaegne praktika ilma veenvate julgeolekuvajadusteta.
15.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et antud juhul ei ole vastustaja rikkunud kaebaja õigust privaatsusele ega alandanud tema inimväärikust. Kuigi täielik läbiotsimine võib põhjustada kinnipeetavale ebamugavusi, on tegemist vajaliku ja efektiivse meetmega, et vältida keelatud esemete ja ainete sattumist eluosakonda. Vanglakaristus toob paratamatult kaasa olukordi, mis ei pruugi olla kinnipeetavale meelepärased ning kujutavad sekkumist eri põhiõigustesse, kuid oma eesmärgist lähtudes on vajalikud vangistuse eesmärkide saavutamiseks (vt Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 16.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-53095, p 15). Praegusel juhul ei ole kohtu hinnangul kaebaja õigusi riivatud enam kui läbiotsimisega paratamatult kaasnev ebamugavus.
16.Kaebaja on lisaks toonud esile, et tal tuli läbiotsimise käigus kükitada. Vanglaametniku mäletamist mööda ta kaebajal kükitada ei palunud. Kohus kordab esmalt, et tal puudub alus kahelda vanglaametniku ütlustes. Samas leiab kohus, et keelatud esemete otsimiseks teostatava läbiotsimise käigus ei saa iseenesest lugeda korraldust kükitada õigusvastaseks, kui see võimaldab efektiivselt kontrollida keelatud esemete peitmist kehaõõnsustesse.
17.Kaebaja on selgitanud ka seda, et läbiotsimine toimus ligikaudu 1 m2 põrandapinnaga kabiinis, mis asub vangla esimese üksuse välistrepi kõrval. Kaebaja hinnangul mõjus juba ruumi väiksus talle alandavalt, samuti oli kabiinis temperatuur lähedane välistemperatuurile ning seega oli olemas ka otsene oht haigestumiseks. Nimetatud asjaoludele ei ole kaebaja viidanud vanglale esitatud kahjuhüvitamise taotluses ning seega on kaebajal selles osas kohtueelne menetlus läbimata (VangS § 11 lg 8) ja nõude esitamine otse halduskohtule ei ole lubatav (HKMS § 47 lg 1). Seega tuleb kaebaja väited nimetatud osas jätta tähelepanuta.
18.Eeltoodud põhjustel ei ole vastustaja kaebaja 06.06.2015 täielikul läbiotsimisel käitunud õigusvastaselt ning seega ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud ja A.L. kaebus jääb rahuldamata.
19.Kaebaja on 19.09.2016 esitanud kohtule avalduse, milles juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et 2016. a septembrikuus laekus Tallinna Vangla finants- ja majandusosakonnale remonttööde ülesanne „E1 hoone läbiotsimiskappidele vaja lukustamise võimalusega riivi. Kokku kolm 8(9)
3-15-2849 kappi.“ Antud asjaolu viitab kaebaja hinnangul probleemile ning tõendab, et uks ei käi kinni ning alasti läbiotsimist võidi näha. Nimetatud avaldus saabus kohtusse 22.09.2016. Kohus määras 15.07.2016 määrusega, et menetlusosalised võivad esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi ja tõendeid kuni 11.08.2016 ning vastata teise menetlusosalise esitatule kuni 01.09.2016 (tl 84). Kaebaja sai nimetatud määruse kätte 19.07.2016 (tl 85). Kaebaja 19.09.2016 avaldusest ei selgu üheselt, millal kaebaja avalduses märgitud teabe sai ja kas tal oli võimalik see esitada kohtule tähtaegselt. Samas ei pea kohus vajalikuks asja arutamist vastava asjaolu täpsustamiseks uuendada, kuivõrd kaebaja 19.09.2016 avalduses toodu, kui see vastab tegelikkusele, ei mõjuta kohtu eeltoodud seisukohti seoses kaebuse rahuldamata jätmisega.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud ega kulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).