Kaebaja – J.L. Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud Teerika Martisen ja Kerli Lubja
esindajad
Kirjalik menetlus Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Jätta J.L.i kaebus perioodi 14.05.2015–25.06.2015 osas läbi vaatamata.
Jätta J.L.i kaebus ülejäänud osas rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 26.09.2016 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.J.L. (kaebaja) esitas 25.06.2015 Tallinna Vanglale (vastustaja) mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses tema hoidmisega ebainimlikes kinnipidamistingimustes ajavahemikul 19.03.2012–13.05.2015. Kaebaja leidis, et valdavas enamikus vangla kambrites jääb ühe inimese kohta isiklik ruum alla 3 m2, mille arvestamisel tuleb välja jätta tualett. Kaebaja märkis, et teda on kinni peetud ülerahvastatud ruumides, ta pidi taluma pidevat pingeseisundit ning meeleolu langust, mis olid tingitud isikliku ruumi puudumisest.
2.Vastustaja jättis 15.07.2015 vastusega nr 5-37/15/189-2 kaebaja taotluse rahuldamata. Vaidlusalusel ajal oli kaebaja paigutatud Tallinna Vanglasse perioodidel 17.10.2012– 07.06.2013, 21.11.2013–20.03.2014 ja 27.08.2014–25.06.2015. Põhjendused:
2.1.Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale oli tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Kinnipeetavale ettenähtud põrandapind ja kambrites kasutada olnud arvestuslik isiklik ruum oli sedavõrd vähe alla Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas nõutavaks peetava miinimummäära, et see ei saanud kaasa tuua kvalitatiivset erinevust kinnipidamistingimustes ega põhjustada kaebajale olulisi kannatusi. Kaebaja juhib vangla tähelepanu väidetavatele õigusrikkumistele pärast seda, kui rikkumist ei ole enam võimalik ära hoida ja seega ei ole kaebaja rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid.
2.2.Riigikohus asus 15.06.2015 määruses asjas nr 3-3-1-20-15 seisukohale, et olukorras, kus isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, ei ole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. EIK on keeldunud kindlaksmääramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud, et kinnipeetava õigused oleksid garanteeritud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 mõttes. EIK lahendites on enamasti arvatud WC pind kambripinnast välja, kui see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, asub WC kambris ja see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Vangla ei nõustunud, et kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleks maha arvata WC alla jääv pind.
2.3.Kaebajale oli tagatud vähemalt 2,63 m2 põrandapinda avatud kambrites ja 2,72 m2 lukustatud kambrites.
2.4.EIK asus 12.03.2015 otsuses asjas nr 7334/13: Muršic vs Horvaatia seisukohale, et alla 3 m2 kasutada olev ruum ei pruugi alati tähendada EIÕK art 3 rikkumist ja muude tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju välistab teatud juhtudel art 3 rikkumise. Kaebaja kasutas regulaarselt lühiajaliste kokkusaamiste võimalust. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Praeguses asjas ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui kambris olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus pärast kaebuse täpsustamist mõista vastustajalt välja mittevaralise kahju hüvitis 2700,40 eurot inimväärikuse alandamise eest seoses ülerahvastatusega ja ebapiisava kambripinna tagamisega perioodidel 17.10.2012– 07.06.2013, 21.11.2013–20.03.2014 ja 27.08.2014–25.06.2015 kokku 157 päeva ulatuses, mil kaebaja kasutuses oli vähem kui 3 m2 põrandapinda. Põhjendused:
3.1.EIK ja Riigikohtu praktikast tulenevalt ei pea kinnipeetav tõendama ebainimlikest kinnipidamistingimustest põhjustatud kannatusi, vaid neid ja kahju tekkimist eeldatakse.
2(7)
3-15-2032 Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) poolt aktsepteeritav miinimumstandard isikliku ruumi osas mitmekohalistes vanglakambrites on 4 m2. Enamikus Tallinna Vangla kambrites jääb ühe inimese isiklik ruum alla 3 m2, mille arvestamisel tuleb tualeti alune pind välja jätta.
3.2.EIÕK art 3 rikkumine Tallinna Vanglas on tuvastatud EIK kohtuasjaga Tunis vs Eesti. Lähtuda tuleb EIK kohtuasjast Torreggiani vs Itaalia ja kuna kaebaja olukord kinnipidamise ajal Tallinna Vanglas oli kordades halvem, siis on põhjendatud nõuda kahjuhüvitist 17,20 eurot iga päeva eest, mil kaebaja pidi viibima ülerahvastatud ruumides, kokku 430 ööpäeva. Sellises suuruses hüvitis ei ole ülemäära suur, sest EIK on välja mõistnud märkimisväärselt suuremaid summasid - vt nt Šabić vs Sloveenia (EIK 03.04.2014 otsus asjas nr 5738/10).
3.3.Kaebaja kinnipidamise ajal vanglates valitsenud ruumipuudust ei saa käsitleda objektiivse takistusena (EIK 17.12.2009 otsus asjas nr 20075/03: Shilbergs vs Venemaa, p 78).
3.4.Kaebaja ei ole taotlenud enda üleviimist teise kambrisse, kuna eeldas, et vanglas töötavad väljaõppinud ametnikud.
4.Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde. Täiendavalt esitas vastustaja järgmised põhjendused:
4.1.Kaebaja liikumisvõimalused olid suuremad, kuna ta sai osaleda erinevates hõivetegevustes: 01.02.-07.06.2013 kaebaja töötas Hooldus Pluss OÜ-s; 18.02.-22.04.2013 osales HIV positiivsetele isikutele suunatud tugirühmas; 02.12.-13.12.2013 osales suitsetamisest loobumise nõustamisel; 09.01.-13.02.2014 osales eluviisi treeningul; 10.-20.03.2014 osales sotsiaalsete oskuste treeningul; 02.12.2014-01.01.2015, 12.03.-14.04.2015, 15.04.-15.07.2015 töötas abitöölisena vangla majandustöödel. Alates 05.05.2015 õpib kaebaja riigikeelt B1 tasemel. Täiendavaid liikumisvõimalusi on andnud lühiajalistel kokkusaamistel käimine 15.10.2014, 19.11.2014, 16.12.2014 ja 13.02.2015 ning 16.10.2014 kokkusaamine advokaadiga.
4.2.Kaebaja ei pöördunud kordagi vangla poole põrandapinna vähesuse probleemiga enne EIK 19.12.2013 otsust asjas Tunis vs Eesti.
4.3.Kaebajale oli ilma kambris asuvat WC-d arvesse võtmata alla 3 m2 põrandapinda lukustatud eluosakonnas vaid 36 päeval (kambrites 133, 432 ja 433) ning 152 päeval avatud eluosakondades (kamber 140 ning Maardus kambrites 522 ja 619). Avatud eluosakonnas oli kaebajal lisaks igapäevasele jalutuskäigule 4 tundi võimalik eluosakonna piires liikuda ning iganädalaselt kasutada spordisaali. Isegi juhul, kui kaebajale oleks olnud tagatud põrandapinda vähemalt 3 m2, ei oleks tal olnud võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et kaebajal olnuks privaatsust oluliselt enam. Vaidlusaluste perioodide vahepealsel ajal ei viibinud kaebaja Tallinna Vanglas.
4.4.Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja 17.10.-04.12.2012 vahistatu. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 04.12.2012 ja kaebaja paigutati pärast otsusest teada saamist 19.12.2012 avatud eluosakonda. Kaebaja liikumispiirang perioodil, mil ta oli vahistatu, tulenes seadusest (vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-d 3 ja 5).
4.5.Eesti riik sai EIK lahendite põhjal 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse iseenesest EIÕK rikkumiseks ning on koheselt astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Kinnipeetavale põrandapinna minimaalse suuruse tagamisel tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktikast johtuvalt ja kasutusele võetud meetmeid. EIK tuvastas lahendis Torregiani jt vs Itaalia (2013) EIÕK art 3 rikkumise eelkõige põhjusel, et tegemist oli riigi struktuurse probleemiga ja eesmärk oli anda sõnum Itaalia valitsusele kinnipidamisasutustes valitseva ülerahvastatuse kohta. Samuti märkis EIK lahendis Mamedova 3(7)
3-15-2032 vs Venemaa (2006), et riigil on positiivne kohustus võtta tarvitusele meetmed ülerahvastatuse vältimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse Eesti kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla, Tartu Avavangla). Vangla peab kinnipeetavate paigutamisel arvestama, et ohtu ei satuks vangistuse täideviimise eesmärgid, isikute ega vangla julgeolek.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebaja taotleb kahju hüvitamist perioodide 17.10.2012–07.06.2013, 21.11.2013– 20.03.2014 ja 27.08.2014–25.06.2015 eest, kokku 157 päeva. Kaebaja peab oma õigusi rikkuvaks vähem kui 3 m2 suuruse kambripinna tagamist. Muid kinnipidamistingimusi ei ole kaebaja vaidlustanud, mistõttu kohus muude kinnipidamistingimuste vastavust inimväärikuse nõudele ei kontrolli.
6.Esmalt märgib kohus, et saab asja lahendamisel arvestada vaid perioodidega 17.10.2012– 07.06.2013, 21.11.2013–20.03.2014 ja 27.08.2014–13.05.2015. Kohus ei saa hinnata perioodi 14.05.2015–25.06.2015, sest selle perioodi eest ei ole kaebaja vastustajalt kohtueelses menetluses hüvitist taotlenud (vt kaebaja kahju hüvitamise taotlust, tl 48). Vastustaja on ekslikult lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotluse viimati nimetatud perioodi osas ning kohus on ekslikult võtnud kaebuse selles osas menetlusse. Kaebus tuleb nimetatud perioodi osas jätta kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1, § 121 lg 1 p 4, VangS § 11 lg 8).
7.Riigikohus on 09.12.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 (p 17) ja 27.05.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-21-16 (p 8) nentinud, et põrandapinna arvestamisel tuleb arvesse võtta kambris oleva WC alune pind. Seega lähtub kohus praeguses vaidluses kambripinna arvestamisel pinnast, mille hulka on arvestatud ka WC alune põrandapind.
8.Võttes arvesse kõik vastustaja esitatud andmed ja parandused, nähtub, et kaebajale tagati põrandapinda vaidlusalustel perioodidel alljärgmiselt: Põrandapinda Perioodi Perioodi Päevi Kambri Kambris Kambri suurus m2 in kohta m2 algus lõpp nr inimesi 17.10.2012 17.10.2012
9.Eeltoodud tabelist nähtuvalt oli kaebaja kasutuses alla 3 m2 põrandapinda perioodidel 19.10.2012–24.10.2012 6 päeval (2,73 m2), 27.11.2012 1 päeval (2,73 m2), 21.12.2012– 09.01.2013 20 päeval (2,63 m2), 28.01.2013–24.02.2013 28 päeval (2,72 m2) ja 25.02.2013– 06.06.2013 102 päeval (2,91 m2). Kuna kaebaja ei pea oma õigusi rikkuvaks 3 m2 ja suurema põrandapinna tagamist, siis kohus teisi perioode edaspidi ei käsitle.
10.EIK lahendites on leitud, et kinni peetavale tagatud põrandapind alla 3 m2 kujutab endast tugevat eeldust EIÕK art 3 rikkumiseks (vt EIK 10.04.2012 otsus liidetud asjades nr 42525/07
5(7)
3-15-2032 ja 60800/08: Ananjev jt vs Venemaa, p 148; EIK 19.12.2013 otsus asjas nr 429/13 Tunis vs Eesti, p 46).
11.Vastustaja vastusest nähtuvalt oli kaebaja kuni 04.12.2012 vahistatu staatuses. Kaebaja kasutada oli vahistatuna 2,73 m2 suurune põrandapind 6 päeval kambris nr 133 ja sama suur põrandapind 1 päeval kambris nr 432. VangS § 90 lg 3 järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui ta töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt 1 tund päevas viibida vabas õhus. Kaebaja ööpäevaringne hoidmine lukustatud kambris oli seadusest tulenev nõue, mille eesmärk on tagada kriminaalmenetluse nõuetekohane läbiviimine ja tulemuslikkus. Vastustaja märkis vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele, et kaebaja kasutas lühiajalise kokkusaamise võimalust regulaarselt. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud. Kaebaja ei ole avaldanud, et muud olmetingimused oleks halvendanud kinnipidamistingimusi. Vastustaja on viidanud, et vahistatutele, sh kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine). Samuti oli võimalik sooritada sisseoste. EIK lahendites väljendatud seisukoha järgi ei too lühiajalise kestusega kinnipidamine alla 3 m2 suuruses kambris kaasa EIÕK art 3 rikkumist, kui kaebaja kasutada olid teised kompenseerivad meetmed ning õiguste riivet ei süvendanud muud õigusvastased kinnipidamistingimused (vt 26.10.2007 otsus asjas nr 61507/00: Andrei Georgiev vs Bulgaaria, 25.06.2015 otsus asjas nr 28917/05: Anatoliy Kuzmin vs Venemaa). Seega ei saa kaebaja kinnipidamist vahistatuna alla 3 m2 suuruses lukustatud kambris ajal, mil kaebajale võimaldati kord päevas 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus ja samuti käis kaebaja lühiajalistel kokkusaamistel, pidada 6 ja 1 päeva kestel sedavõrd pikaks ajavahemikuks, et kambripinna suurus avaldaks kaebajale märkimisväärselt negatiivset mõju. Kohus ei pea kaebaja väidetavaid kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, et need ületaks inimväärikuse alandamise künnise. Seega ei saa kaebajale tagatud kambripinda perioodidel 19.10.2012–24.10.2012 ja 27.11.2012 pidada õigusvastaseks ning puudub alus kaebaja kahjunõude rahuldamiseks.
12.Riigikohus märkis 27.04.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-68-15 (p 18), et väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast võivad isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Antud juhul oli kaebaja paigutatud alates 19.12.2012 avatud osakonda. Seega kambris nr 140, mil kaebaja kasutada oli 2,63 m2 põrandapinda 20 päeval, kambris nr 522, mil kaebaja kasutada oli 2,72 m2 põrandapinda 28 päeval, ja kambris nr 619, mil kaebaja kasutada oli 2,91 m2 põrandapinda 102 päeval, viibides oli kaebajal võimalus liikuda vähemalt 4 tundi päevas avatud osakonnas. Lisaks tagati igapäevane 1-tunnine jalutuskäik vabas õhus ning iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Alates 01.02.2013 oli kaebaja hõivatud tööga ning alates 18.02.2013 osales HIV positiivsetele isikutele suunatud tugirühmas. Seega ei pidanud kaebaja viibima enamus ajast lukustatud kambris. Muude olmetingimuste õigusvastasust ei ole kaebaja ette heitnud. Aeg, mil kaebaja pidi viibima alla 3 m2 põrandapinnaga kambrites, vaheldus lühiajaliselt (18 päeva) perioodiga, mil kinnipeetava kasutada oli suurem põrandapind. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et perioodil 25.02.2013–06.06.2013, s.o 102 päeval viibis kaebaja vaid veidi väiksemas kui 3 m2 suuruses kambris. Kuna kaebaja ei pidanud 3 m2 suurust kambripinda oma õigusi rikkuvaks, siis ei ole usutav, et vaid 0,09 m2 väiksem kambripind saanuks tema õigusi oluliselt kahjustada. Seega arvestades kõiki asjaolusid kogumis, on kaebaja kinnipidamise tingimusi sedavõrd leevendatud, et kinnipidamisega kaasnenud ebameeldivusi ei saa pidada inimväärikuse alandamiseks. Seega ei saa kaebajale tagatud kambripinda perioodidel 21.12.2012–09.01.2013, 28.01.2013–24.02.2013 ja 25.02.2013–06.06.2013 pidada õigusvastaseks ning puudub alus kaebaja kahjunõude rahuldamiseks.
13.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata. 6(7)
3-15-2032
14.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid ja nende kandmist tõendavaid dokumente, seetõttu jätab kohus vastustaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).