Timorvara OÜ hagi aktsiaseltsi Tartu Ehitus vastu võlgnevuse 6897 eurot 32 senti ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
Timorvara OÜ apellatsioonkaebuse hind 2762 eurot 59 senti
apellatsioonikohtus
Aktsiaseltsi Tartu Ehitus vastuapellatsioonkaebuse hind 6897 eurot 32 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 3 . veebruari 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Timovara OÜ apellatsioonkaebus Aktsiaseltsi Tartu Ehitus vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
27. september 2016
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Timorvara OÜ (registrikood 11233925), esindaja vandeadvokaat Robert Sarv Vastustaja (kostja): aktsiaselts Tartu Ehitus (registrikood 10243382), esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 3. veebruari 2016 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Timorvara OÜ (hageja) esitas 4. veebruaril 2015 Tartu Maakohtule hagi aktsiaseltsi Tartu Ehitus (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 6897 eurot 32 senti, hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise 2207 eurot 36 senti ning viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle 6897 euro 32 sendi. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25. juunil 2014 ehituse alltöövõtulepingu, mille alusel pidi hageja tegema tööd kostja alltöövõtjana. Lepingu järgi kohustus hageja tegema Tartus Siili tn 8 rajatava korterelamu fassaaditööd koos materjali tarnega (lepingu p 3.1). Lepingu p 5 järgi pidi hageja alustama töödega 26. mail 2014, tööde lõpptähtajaks oli 30. august 2014. Tööd nihkusid kostjast tulenevatel asjaoludel edasi. Kostja andis tööfrondi üle 2014 juuni esimesel nädalal, samuti põhjustas hilinemise kostja valitud materjali tarnija (Wellmax Baltic OÜ) viivitus ja eeltööde tegemisega hilinemine. Kostja surus hagejale peale otselepingu tarnijaga. Tarnimise ahel oli kostja kontrolli all ning kostja teadis materjali hilinemisega seotud asjaoludest ja vastutas selle eest. Samuti põhjustas tööde venimise kostja juhiste puudumine või juhiste muutmine lepingu täitmise käigus ning eeltööde hilinemine prügimaja ehitamisel. Eeltoodut arvestades alustas hageja töödega 2014 juuni esimesel nädalal. Seetõttu nihkus ka tööde lõpetamise tähtaeg kaks nädalat edasi. Hageja koostas tööde lõppakti 3. novembril 2014. Kostja allkirjastas lõppakti ja lisatööde akti alles
20.jaanuaril 2015 ning jättis lõpparvelduse tegemata. Lepingu p 7.1 järgi loevad pooled juhul, kui tellija akti tähtaegselt (7 tööpäeva jooksul) ei allkirjasta, akti tellija poolt vastuvõetuks. Seega tuleb lugeda tehtud tööd vastu võetuks hiljemalt 13. novembri 2014 seisuga. Lepingu p 7.2 järgi pidi kostja tasuma hagejale tehtud tööde eest 21 päeva jooksul alates arve kättesaamisest. Hageja esitas
31.oktoobril 2014 kostjale arve, mis tulnuks tasuda 2. detsembril 2014. Hageja esitas kostjale arve ka 10. detsembril 2014, samuti esitas ta 31. oktoobril 2014 arve lisatööde eest. Kostja ei vaidlustanud kordagi hageja tasunõude sissenõutavaks muutumist ega suurust. Kostja kinnitas
23.jaanuari 2015 saldoteatises, et võlgneb hagejale 31. detsembri 2014 seisuga 15 604 eurot
76 senti. Arvestades maha garantiiperioodi tagatise 2412 eurot 87 senti (hageja teatas lõppaktis, et ei soovi kasutada lepingu p-s 11.1 sätestatud garantiikirja esitamise õigust), oleks hagejal õigus nõuda kostjalt lõppakti ja väljastatud arvete alusel 9310 eurot 19 senti. Hageja nõuab kostjalt 6897 euro 23 sendi tasumist. Kostja esitas 5. detsembril 2014 hagejale nõude leppetrahvi tasumiseks, leides, et hageja rikkus lepingu p-s 5.2 sätestatud kohustust lõpetada tööd hiljemalt 30. augustil 2014. Kostja teatas, et on oma leppetrahvi nõude tasaarvestanud hageja nõudega. Selles kirjas leiab kostja meelevaldselt, et pooled sõlmisid 20. mail 2014 kokkuleppe, mille alusel allkirjastati töövõtuleping. Leppetrahvi nõue on põhjendamatu, sest lepingujärgsed tööd hilinesid kostjast tulenevatel asjaoludel. Ka on tingimuslikult tehtud tasaarvestus tühine. Hageja leidis kohtumenetluses täiendavalt, et fassaaditööde õigeaegset lõpetamist takistasid ka kostja poolt välisuste ümberpaigaldamine, ning fassaaditööde lõpetamist rõdudel takistas rõdude pealevalu ja SBS kleepimine rõdudele ja otsarõdude nurgas olevad tühimikud. Hageja esitas samuti leppetrahvi vähendamise taotluse. Leppetrahvi maksmine ei ole põhjendatud, sest tähtaja ületamine ei ole kaasa toonud ühtegi negatiivset tagajärge.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt sõlmisid pooled lepingu 2014 mais. Hageja on allkirjastanud dokumendi, kus on fikseeritud tööde tegemise algusena 26. mai 2014. Hageja hilines oma kohustuste täitmisega ning hilinemine ei ole vabandatav. Kostja ei ole hagejale peale surunud tarnelepingut. Tarne viivitus tulenes hageja suutmatusest organiseerida materjali õigeaegset soetamist. Kostja andis hagejale tööfrondi üle õigeaegselt. Seega ei olnud hagejal takistust, et alustada töödega juba 26. mail 2014. Samuti ei ole töödega hilinemine tingitud kostjapoolsete juhiste puudumisest prügimaja ehitamiseks. Hageja lõpetas fassaadilaudise paigaldustöödega ning rõdude katmise puitlaudisega alles 1. novembril 2014, prügimaja ehitustööd lõppesid 10. novembril 2014. Kostjal on õigus nõuda hagejalt lepingu p 8.4.4 järgi leppetrahvi tööde ja tööetappide õigeaegselt tegemata jätmise eest 9979 eurot 30 senti. Kuivõrd lepingu p 10.1 alusel ei ole tasunõude sissenõutavaks muutumise eelduseks tööde valmimine, vaid ühtlasi ka puuduste likvideerimine, ei saanud hageja tasunõue hageja märgitud ajal sissenõutavaks muutuda. Kui ka hageja tasunõue oleks muutunud sissenõutavaks 13. novembril 2014, on see nõue tasaarvestuse tõttu lõppenud. Tasaarvestuse toimumisel lõpevad tasaarvestatavad nõuded tagasiulatuvalt alates tasaarvestuse olukorra tekkimise hetkest, seega lõpeb sama ajahetke seisuga ka viivisearvestus. Hageja ei saa nõuda viivist, kuna kostja ei ole olnud oma kohustuste täitmisega viivituses.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 3. veebruaril 2016 otsusega hagi osaliselt ja mõistis aktsiaseltsilt Tartu Ehitus Timorvara OÜ kasuks välja 6897 eurot 32 senti. Timorvara OÜ nõue aktsiaseltsi Tartu Ehitus vastu viivise saamiseks jäi rahuldamata. Maakohus tasaarveldas aktsiaseltsi Tartu Ehitus 9973 euro 30 sendi suuruse leppetrahvi nõude Timorvara 6897 euro 32 sendi nõudega ning luges pooltevahelise võlasuhte lõppenuks. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et pooled allkirjastasid 25. juunil 2014 lepingu, mille järgi hageja tegutses kostja alltöövõtjana. Lepingu p. 3.1 järgi pidi hageja tegema vaidlusalusel hoonel fassaaditööd koos materjali tarnega - puitkarkassi ehitus, soojustuse paigaldus, tuuletõkke paigaldus, roovituse paigaldus, laudise paigaldus ja töötlemine raudsulfaadiga, rõdulaudise paigaldus, akna alusprusside paigaldus, prügimaja ehitus, 1. korruse vahelae soojustustööd, vahelae ning sokli krohvimine ning kõigi nendeks töödeks vajalike tööde tegemine vastavalt projektile. Hageja on esitanud kostjale tehtud tööde rahalisi akte neljal korral, kostja tööde kohta kirjalikke pretensioone ei esitanud. Hageja jätkas töid ning esitas kostjale viimaste tööde kohta lõppakti 3. novembril
2014, kostja ei esitanud ka nende tööde kohta kirjalikke pretensioone. Hageja küsis kostjalt korduvalt aktidele allkirju. Kostja allkirjastas aktid 20. jaanuaril 2015, kuid jättis lõpparvelduse tegemata. Pooled sõlmisid ehitise töövõtulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 mõttes. VÕS § 637 lg-te 3 ja 4 järgi ei sõltu töövõtja õigus nõuda tasu sellest, kas töö tegemisel rikuti lepingutähtaega või mitte. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada lepingus kokkulepitud tasu (ja viivist) ning kas kostjal on omakorda juhul, kui hageja on lepingut rikkunud, õigus nõuda leppetrahvi. Maakohus leidis, et hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks, põhjendades seda järgmiselt. Hageja esitas kostjale 3. novembril 2014 tehtud tööde lõppakti ja lisatööde akti. 31. oktoobril 2014 ja 10. detsembril 2014 esitas hageja kostjale arved kokku 13 712 euro 24 sendi saamiseks. Lisatööde eest esitas hageja 31. oktoobril 2014 arve 1752 euro saamiseks, see arve kajastas lõppaktiga akteeritud töid. Kuna kostja hagejale töödes esinevatest puudustest 7 tööpäeva jooksul ei teatanud, tuleb lugeda, et kostja on tööd vastu võtnud hiljemalt 13. novembril 2014. Kuna kostja kohustus lepingu p 7.2 järgi tasuma tööde eest 21 päeva jooksul alates arve kättesaamisest, siis pidi kostja arve tasuma hiljemalt 2. detsembril 2014, mis ajast muutus hageja tasunõue sissenõutavaks. Tulenevalt lepingu p-st 10.1 ei ole tasu sissenõutavaks muutumise eelduseks ainult tööde valmimine, vaid ühtlasi ka puuduste likvideerimine. Tuvastatud on, et pärast kostjale lõppakti saatmist 3. novembril 2014 on kostja edastanud hagejale 3., 8., ja 15. novembril 2014 teated, et tehtud tööd on puudustega ning puudused tuleb likvideerida. Tõendatud ei ole, et kostja oleks enne hageja puuduste kõrvaldamist töid vastu võtnud. Kostja kinnitusel lõpetas hageja tööd
10.novembril 2014. Hageja on viidanud, et pärast 16. novembrit 2014 ei ole kostja hagejalt nõudnud puuduste kõrvaldamist, seega oli hageja selleks ajaks kõik puudused kõrvaldanud ning kostja pidi valminud tööd vastu võtma. Lisaks viitab hageja, et SRV Ehituse AS (tellija) ja kostja sõlmisid 25. novembril 2014 vaidlusaluse hoone tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ja lõpparvelduste protokolli. Sellest tuleneb, et hageja oli kõrvaldanud kõik puudused ning kostja sai hoone tellijale üle anda. Kostja ei ole hageja väidetele vastuväiteid esitanud, seega saab käsitada seda faktiliste asjaolude omaksvõtuna. Eeltoodut arvestades tuleb lugeda lõplikult valminud töö üleantuks-vastuvõetuks alates 25. novembrist 2014. Hageja tasu nõue muutus VÕS § 637 lg 3 järgi sellest kuupäevast sissenõutavaks ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista lepingujärgne tasu 6897 eurot 32 senti. Tuvastatud asjaoludel (kostja esindaja Joosep Jakobsoni ütlused, hageja 21. mail 2014 esitatud korrigeeritud hinnapakkumine, kostja esindaja 23. mai 2014 e-kiri) sõlmisid pooled VÕS § 9 lg 1 ja 2 järgi vaidlusaluse lepingu 23. mail 2014. 21. mail 2014 edastas hageja pakkumuse, millele kostja andis nõustumuse 23. mail 2014. Kui vastaspool faktilist asjaolu ei vaidlusta, eeldatakse omaksvõttu. Hageja ei esitanud vastuväiteid kostja esindaja 23. mai 2014 e-kirja kättesaamisele koos lepingu ja projektdokumentatsiooniga. Lepingu sõlmimist mais 2014 tõendab asjaolu, et hageja on hilisemalt alla kirjutanud dokumendile, kus on fikseeritud tööde tegemise alguskuupäevana 26. mai 2014. Eeltoodud asjaolu kinnitab lisaks ka hagiavalduses avaldatu, et vaatamata lepingu allkirjastamisele 25. juunil 2014 asus hageja töid tegema 2014 juuni esimesel nädalal. Hageja väitel ei taganud kostja õigeaegselt tööfrondi olemasolu 26. mail 2014, kuna eeltööd olid lõpetamata. Tuvastatud asjaoludel (kostja esindaja 23. mai 2014 e-kiri, tunnistajate Hindrek Hirschoni, Kalev Laigi ja kostja esindaja ütlused, 14. juuli 2014 nõupidamise protokoll, ehitustööde päeviku väljavõte nr 79) tagas kostja õigeaegselt (26. mail 2014), et tööfront oli olemas. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et ta ei saanud tööfrondi puudumise tõttu lepingujärgsete töödega alustada. Kostjale ei ole esitatud ühtegi kirjalikku pretensiooni selle
kohta, et tööfronti ei olnud. Vaatamata tööfrondi olemasolule on tuvastatud (ehitustööde päeviku väljavõte nr 89, 110 ja 114, 14. juuli 2014 nõupidamise protokoll, kostja esindaja 21. juuli 2014 e-kiri), et hageja jäi töödega viivitusse. Hageja nimetas tööde venimise põhjusena, et kostja käitumine tõi kaasa välisfassaadi materjali tarne viivituse. Tuvastatud asjaoludel oli fassaadimaterjali hankimine hageja kohustus. Kostja ei saanud kuidagi poolte sõlmitud lepingust tulenevalt mõjutada või takistada hagejat lepingujärgsete kohustuste täitmisel. Lepinguliste kohustuste täitmine eeldas, et hageja sõlmib fassaadimaterjali tarneks vajaliku lepingu, ja seda hageja ka tegi. Tõendamata on hageja väide, et kostja survestas hagejat tarnija valikul ja tarnetingimuste kindlaksmääramisel. On mõistetav, et kostja soovis peatöövõtjana kaasa aidata sellele, et alltöövõtjad oleksid võimelised oma lepingulisi kohustusi täitma parimal võimalikul moel. Kuigi kostjal ei olnud fassaadimaterjali tarne küsimuses koostöökohustust, edastas ta lepingupartnerile oma kontaktid, erinevad hinnapakkumised, abistas reaalselt materjali tarnega ning tagas likviidsed vahendid materjali väljaostmiseks. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuksid tema pretensioonid kostja tegevuse kohta fassaadimaterjali tarnelepingu sõlmimise tingimuste üle otsustamisel. Seega on hageja väited, et kostja surus talle peale tarnelepingu kostjale sobivatel tingimustel, tõendamata. Hageja väitis, et fassaaditööde õigeaegset lõpetamist takistas kostja poolt välisuste ümberpaigaldamine ning fassaaditööde lõpetamist rõdudel takistas rõdude pealevälu ja SBS kleepimine rõdudele ja otsarõdude nurgasolevad tühimikud. Need väited on põhjendamatud ja tõendamata, väidetava tööfrondi puudumise ajal oli hageja juba omapoolsete viivituste tõttu lepingujärgseid tähtaegu rikkunud. Hageja väidetel põhjustas tööde lõpetamise venimise kostja juhiste puudumine või juhiste muutmine töövõtulepingu täitmise käigus, prügimaja ehitamiseks vajaliku kildaluse valmimine alles 1. oktoobril 2014, prügimaja aluse platsi asfalteerimise viibimine ning prügimajaga seotud kostja juhiste andmine veel 17. oktoobril 2014. Lepingust tulenevalt pidi hageja projektdokumentatsiooni (s.o tööjoonised, projektid ja muud juhised) prügimaja ehituse kohta läbi vaatama koheselt ning lepingu p-i 8.1.2 järgi teavitama kostjat avastatud kõrvalekalletest hiljemalt 5 päeva pärast töödega alustamist. Hageja pöördus kostja poole alles 1. oktoobril 2014, märkusega, et projektdokumentatsioon prügimaja ehitamiseks ei ole täpne, kuivõrd ehitise karkassi on vaja tugevdada. Seega tulenes vajadus juhiste muutmiseks otseselt asjaolust, et hageja ei kontrollinud õigeaegselt, kas temale üle antud projektdokumentatsioon oli korrektne ning, kas hagejal oli võimalik nende järgi töid teha. Tõenditest nähtuvalt (kostja esindaja ja K. Laigi ütlused) oli prügimaja ehitus takistatud hagejapoolsest tegevusest. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hageja on esitanud kostjale tööde tegemise ajal pretensioone, et prügimaja ehitus on takistatud kostja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Eeltoodut arvestades on tõendatud, et hageja rikkus kohustust teha tööd kokkulepitud tähtajaks (30. august 2014). Lepingu p 8.4.4 järgi on kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tööde ja tööetappide mitteõigeaegse teostamise eest 0,5% töövõtu hinnast iga hilinetud päeva eest, kuid mitte enam kui 10% töö lepingulisest maksumusest. Hageja kohustus paigaldama fassaadilaudise ja katma rõdud puitlaudisega 25. augustiks 2014 ning ehitama prügimaja 28. augustiks 2014. Kuigi kostja leppetrahvi nõue oleks 104 781 eurot 60 senti, saab kostja nõuda leppetrahvi maksimaalselt 10% tööde maksumusest, mistõttu vähendas kostja leppetrahvi nõuet 9973 euro 30 sendini. Tööde lõpetamise täpse kuupäeva tuvastamine ei ole tähtis, kuivõrd hageja vähemalt 2,5 kuu pikkune viivitus tööde lõpetamisel on tuvastatud. Järelikult on kostjal õigus nõuda leppetrahvi. Igal juhul on lepingus toodud lõplik tööde lõpetamise kuupäev 30. august 2014 ületatud. Kostja sai hageja lepingurikkumisest eelduslikult teada hiljemalt kohustuse lepingujärgse täitmise päeval, kuna talle sel päeval töid üle ei antud, s.o 30. augustil 2014. Arvestades lepingu mahtu ja viivituse pikkust,
on kostja esitanud leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Kostja leppetrahvi nõue ei ole aegunud (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 146 lg 1). Kostjal on õigus tasaarvestada leppetrahvi nõue 9973 eurot 30 senti hageja nõudega 6897 eurot 32 senti (VÕS § 197 lg 1). VÕS § 197 lg 2 järgi ei lõpe tasaarvestatavad nõuded mitte tasaarvestuseavalduse kättesaamisest, vaid tasaarvestus omab tagasiulatuvat jõudu. Kuna kostjal tekkis leppetrahvinõue vastavalt 25. ja 28. augustil 2014 ja kohus luges hageja töötasunõude sissenõutavaks muutumise ajaks 25. novembri 2014, siis toimus tasaarvestus 25. novembril 2014 ning hageja tasunõue on lõppenud. Seega ei ole alust ka viivise väljamõistmiseks. Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja 4 alusel poolte endi kanda. Menetluskulude hagejalt väljamõistmine oleks ebaõiglane, sest kohus rahuldas hageja nõude põhivõlgnevuse osas, kuid tasaarveldas selle kostja leppetrahvinõudega. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei määra kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Timorvara OÜ (hageja) esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 3. veebruari 2016 otsus tühistada osas, milles jäeti hageja nõue viivise saamiseks rahuldamata, samuti osas, milles kohus tuvastas, et kostjal on hageja vastu leppetrahvi nõue ning tasaarvestas kostja nõude hageja nõudega. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Vastuväidete kohaselt hindas maakohus tõendeid valesti, kui leidis, et pooled sõlmisid lepingu
23.mail 2014. Samuti on vale kohtu seisukoht, et hageja ei ole lepingu sõlmimisele sellel kuupäeval vastu vaielnud. Eeltoodut arvestades asus maakohus valele seisukohale ka tööfrondi hagejale üleandmise suhtes. Nimetatud asjaolude tuvastamisest sõltub kostja leppetrahvi nõude sissenõutavaks muutumine ja suurus. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjal on õigus nõuda hagejalt leppetrahvi. Selle nõude materiaalsed eeldused puuduvad - tööd venisid materjali tarne viivituse ja tööfrondi kätteandmisega viivitamise tõttu. Kostja survestas hagejat tarnija valikul ja surus talle peale tarnelepingu, teades, et materjal ei jõua tähtaegselt kohale (kostja ei tahtnud võtta sellest tulenevat negatiivset tagajärge tellija ees enda kanda). Maakohus ei analüüsinud, kas hageja vastutust võib välistada asjaolu, et kostja teadis materjali tarne hilinemisest ning aktsepteeris seda (hea usu põhimõtte vastane käitumine). Samuti on poolte seisukohtade ja tegelikkusega vastuolus maakohtu järeldused prügimaja ehitustööde hilinemise kohta. Maakohus jättis tähelepanuta, et ka leppetrahvi nõude formaalsed eeldused on täitmata. Leppetrahvinõue esitamise tähtaja sätestab lepingu p 8.4.5 kolmas lause. Maakohus jättis lahendamata hageja taotluse leppetrahvi vähendamiseks.
5.Aktsiaselts Tartu Ehitus (kostja) vaidleb Timorvara OÜ apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
6.Aktsiaselts Tartu Ehitus (kostja) esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu
3.veebruari 2016 otsus tühistada osas, milles mõisteti kostjalt välja põhivõlgnevus, samuti osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus ning jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, samuti selgitamiskohustust. Nii on maakohtu seisukoht, et hageja oli kõik puudused kõrvaldanud, rajatud hageja väidetele, milliseid ei ole menetlusdokumentides kajastatud. Ka on ebaõige maakohtu seisukoht, et kostja sellekohastele hageja väidetele vastu ei vaielnud. Kostja esitas selge vastuväite, et hageja ei ole kõiki puudusi kõrvaldanud ning seega ei saanud tasunõue sissenõutavaks muutuda.
Maakohus ei saanud kirjeldatud olukorras eeldada kostja omaksvõttu, et puudused on kõrvaldatud. Hageja ei ole puuduste lõplikku kõrvaldamist tõendanud, kostja sellekohaste tõenditega ei ole arvestatud. Maakohus jättis ebaõiglaselt asja menetluskulud poolte endi kanda, sest kostja ei ole hageja huve kuidagi kahjustanud, kohtumenetluse põhjustas hageja. Hageja ei olnud valmis endale tunnistama võetud lepinguliste kohustuste täitmise ebaõnnestumist ja hakkas tegema kostjale kui peatöövõtjale alusetuid etteheiteid. Kohtul tuleks kaaluda menetluskulude jaotamist TsMS § 169 lg 1 alusel, sest hageja esitas olulises osas tõendeid ja taotlusi hilinenult (kaheksa kuud pärast hagi esitamisest ning kolm kuud pärast eelmenetluse lõppemist). Kui kohus ei pea võimalikuks jätta kõik kostja menetluskulud hageja kanda, tuleks alternatiivselt jätta kostja menetluskulud, mis tekkisid hageja hilinenud taotluste tõttu (st seoses 15. septembri 2015 menetlusdokumendiga), viidatud sätte alusel hageja kanda.
7.Timorvara OÜ vaidleb aktsiaseltsi Tartu Ehitus vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu 3. veebruari 2016 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
9.Timorvara OÜ on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata hageja viivisenõue ja tuvastati, et kostjal on hageja vastu leppetrahvi nõue ning tasaarvestati kostja nõue hageja nõudega. Vastuseks Timorvara OÜ apellatsioonkaebuses märgitud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Apellandi väite kohaselt hindas maakohus tõendeid valesti, kui leidis, et pooled sõlmisid lepingu 23. mail 2014 (apellandi väitel sõlmiti leping 25. juunil 2014, s.o lepingu allkirjastamise päeval). Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt pooltevaheline töövõtuleping sõlmiti 23. mail 2014, ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtus erinevale seisukohale. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 14.1, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Alltöövõtulepingu nr 2014-29 p 5.1 kohaselt pidid lepingujärgsed ehitustööd objektil algama hiljemalt 26.05.2014. Lepingu p-i 4.1 järgi toimub alltöövõtt vastavalt lepingule ja selle lisadele ning lepingu p-i 4.1.1 kohaselt on lisaks 21.05.2014 hinnapakkumine koos mahtudega ja tööliikidega. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja 21. mail 2014 kostjale korrigeeritud hinnapakkumise (I kd tl 139-140). Kostja esindaja J. Jakobson saatis 23. mail 2014 hagejale e-kirja, millega edastati hagejale tutvumiseks töövõtulepingu dokumentatsioon ning samas kirjas on märgitud, et töödega võiks alustada esmaspäeval, s.o 26. mail 2014 (I kd tl 138). VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, kui pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai.
Antud juhul edastas hageja 21. mail 2014 kostjale pakkumuse (hinnapakkumine), millele kostja andis nõustumuse 23. mail 2014 (hageja e-kiri). Hageja ei ole esitanud vastuväited kostja poolt
23.mail 2014 saadetud e-kirja kättesaamisele koos lepingu ja projektdokumentatsiooniga ning seega saab asuda seisukohale, et hageja pakkumise esitajana sai kostja nõustumuse kätte 23. mail 2014. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingu sõlmimist mais 2014 kinnitab asjaolu, et hageja on hilisemalt alla kirjutanud kirjalikule lepingule, kus on fikseeritud tööde teostamise alguskuupäevana 26. mai 2014 (lepingu p 5.1). Samuti kinnitab lepingu sõlmimist mais 2014 poolte poolt lepingus kokkulepitud töö vaheetappide tähtajad (lepingu p 5.2), mille kohaselt muuhulgas pidi aknaaluste prusside paigaldus 2-5 korrus olema valmis 10.06.2014 (s.o enne kirjaliku lepingu allkirjastamist). Hageja ei ole vastu vaielnud menetluse kestel asjaolule, et enne kirjaliku lepingu allkirjastamist asus ta objektil töid tegema. Hagiavalduses on hageja märkinud, et kostja andis talle tööfrondi üle 2014 juunikuu esimesel nädalal (samuti enne kirjaliku lepingu allkirjastamist). Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt saatis hageja mõne töömehe objektile eraldi suulise kokkuleppe alusel. Millise eraldi kokkuleppega (s.o väljapool alltöövõtulepingut) oli tegemist ja kellega see sõlmiti, ei ole apellant täpsustanud. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti tuvastanud, et pooltevaheline alltöövõtuleping sõlmiti
23.mail 2014.
9.2.Apellandi väide, et ta hakkas lepingut täitma täies mahus alles lepingu allkirjastamise järgselt, ei anna kuidagi alust asuda seisukohale, et leping sõlmiti 25.06.2014. Tunnistaja K. Laigi ütluste kohaselt (II kd tl 99-101) maikuus paigaldati aknaaluseid prusse, apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt saatis hageja objektile tööle mehi enne kirjaliku lepingu allkirjastamist, s.o hageja asus reaalselt alltöövõtulepingut täitma mais 2014. Lepingu p-s 5.2 oli kokku lepitud töö vaheetappide tähtajad ning asjaolu, et hageja rikkus lepingu p-i 5.2 ning ei andnud vaheetappe tähtaegselt kostjale üle, ei anna alust asuda seisukohale, et lepingut ei olnud veel üldse sõlmitud selleks ajaks, kui olid saabunud lepingus kokkulepitud vaheetappide tähtajad.
9.3.Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal on õigus nõuda hagejalt lepingujärgset leppetrahvi ning ükski apellandi väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
9.3.1.Apellandi väitel ei taganud kostja tööfrondi olemasolu 26. maiks 2014 ning seetõttu rikkus hageja lepingus kokkulepitud tähtaegu kostjast tuleneval põhjusel. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, mille kohaselt oli tööfront 26. mail 2014 olemas ja hageja oleks saanud alustada lepingujärgseid töid tähtaegselt. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 14.2, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud tunnistajate H. Hirschoni ja J. Jakobsoni ütlusi (II kd tl 90-95, 94-98), J. Jakobsoni 23. mai 2014 e-kiri hagejale (I kd tl 138), 14. juuli 2014 nõupidamise protokolli (I kd tl 75-78), ehitustööde päeviku väljavõtet nr 79 (I kd tl 175). Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et hageja ei ole menetluse kestel esitanud asjaolusid (ja neid kinnitavaid tõendeid), milledest nähtuks, et hageja ei saanud tööfrondi puudumise tõttu lepingujärgseid töid teostada. Seega on hageja rikkunud alltöövõtulepingu p-st 5 tulenevat kohustust ning ei ole kostjale üle andnud tähtaegselt töö vaheetappe ja kogu tööd lõpptähtajaks 30.08.2014. Vaatamata tööfrondi olemasolule on tuvastatav hagejapoolne töödega viivitamine. Ehitustööde päeviku väljavõttest nr 110 (I kd tl 137) nähtub, et hageja paigaldas veel 10. juulil 2014 aknaaluseid prusse 7. korrusele (töö pidi olema tehtud 14.06.2014). Sama asjaolu on nähtav 14. juuli 2014 nõupidamise protokollist (I kd tl 75-78). Hagejapoolset viivitust kinnitab ka J. Jakobsoni 21. juuli 2014 e-kiri hagejale, milles kostja esindaja teavitab hagejat, et hagejal on
tekkinud lepingujärgsete tööde teotamisel suur mahajäämus ning on palutud selgitust, kuidas plaanitakse mahajäämust likvideerida ning millised on uued vahetähtajad (I kd tl 173-174). Lisaks nähtub ehitustööde päeviku väljavõttest nr 89 (I kd tl 177), et 2. korrusele paigaldati aknaid juba 9. juunil 2014. Seega sai hageja alustada 2. korrusel puitkarkassi ehitusega paralleelselt akende paigaldamisega, s.o 9. juunil 2014. Ehitustööde päeviku väljavõtte nr 114 (I kd tl 176) kohaselt olid 16. juuli 2014 seisuga kõik aknad paigaldatud. Kuna hageja oli teadlik lepingu sõlmimisel ja tööde teostamise planeerimisel, et ta saab asuda puitkarkassi paigaldama 2-5 korrusele mitte varem kui 10. juunist 2014 (kui on paigaldatud aknaalused prussid ning aknad), siis oli 9. juunil 2014 (õigeaegselt) olemas tööfront, kus olid valminud rõdud ja paigaldatud aknad ning kostja oli teinud kõik, et hageja saaks alustada omapoolsete töödega tähtaegselt.
9.3.2.Alusetu on apellandi väide, et kostja survestas hagejat tarnija valikul, surus talle peale tarnelepingu ning selline kostja käitumine põhjustas välisfassaadi materjali tarne viivituse ja tööde venimise. Maakohus on eelnimetatud apellandi väidet igakülgselt analüüsinud vaidlustatud otsuse p-s 14.3, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Tulenevalt lepingu p-st 3.1 oli hageja lepinguliseks kohustuseks fassaaditööde teostamine koos materjali tarnega. Lepingu lisa 4.1.5 (I kd tl 25) sätestab töövõtu piirid, mille kohaselt kuulus hageja kui alltöövõtja tegevuste hulka fassaadilaudise (siberi lehis UYW e+3 20x95 mm, kvaliteediklass vähemalt AB) tarne ja paigaldus ning töötlemine raudsulfaadiga vastavalt projektile. Fassaadimaterjali hankimiseks on hageja sõlminud Wellmax Baltic OÜ-ga leping nr 12062014-0010 (I kd, tl 34-36). Asjas puuduvad tõendid, millest nähtuksid hageja pretensioonid kostja tegevuse kohta fassaadimaterjali tarnelepingu sõlmimisele kaasaaitamisel. Asjaolu, et H. Hirschon on 29. mai 2014 e-kirjaga edastanud hagejale erinevaid pakkumisi puitfassaadi hindade osas (I kd tl 45), 6. juuni 2014 e-kirjaga Siberi lehise maaletooja kontaktandmed (I kd tl 43) ning 12. juuni 2014 e-kirja, mille manuses on lehise tarne leping ja kvaliteeditingimused (I kd tl 44), ei anna alust asuda seiskohale, et kostja „surus“ materjali tarnelepingu hagejale peale. Pigem on selline H. Hirschon tegevus vaadeldav materjali võimalikest tarnijatest info ja kontaktide vahendamisena. Kuna kostjal kui Siili tn 8 objekti peatöövõtjal lasus kohustus anda tellijale üle lepingutingimustele vastav töö, siis on mõistetav kostja soov kaasa aidata sellele, et alltöövõtjad oleksid võimelised oma lepingulisi kohustusi täitma parimal võimalikul moel. Kuigi otseselt ei tulenenud kostjale fassaadimaterjali tarne küsimuses koostöökohustust, edastas kostja lepingupartnerile kontaktid, erinevad hinnapakkumised, abistas reaalselt materjali tarnega ning tagas likviidsed vahendid materjali väljaostmiseks. Lepingu p 5.2.8 kohaselt oli fassaadilaudise paigalduse tähtajaks 25.08.2014. Hageja tähtajaks töid ei teostanud ning seega rikkus lepingut. Hagejapoolsed väited, et fassaaditööde õigeaegset lõpetamist takistas kostja poolt välisuste ümberpaigaldamine ning fassaaditööde lõpetamist rõdudel takistas rõdude pealevalu ja SBS kleepimine rõdudele ning otsarõdude nurgasolevad tühimikud, on tõendamata ning väidetava tööfrondi puudumise ajal oli hageja juba omapoolsete viivituste tõttu lepingujärgseid tähtaegu rikkunud.
9.3.3.Apellandi väitel on ebaõiged maakohtu järeldused prügimaja ehitustööde hilinemise osas. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega ning leiab, et maakohus on õigesti tõendeid hinnates asunud seisukohale, et tõendatud ei ole kostja tegevus või tegevusetud prügimaja tähtaegsel mittevalmimisel (tähtaeg 28.08.2014). Maakohus on vastavad põhjendused esitanud otsuse p-s 14.4, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoha järgi viimased prügimaja valmistamiseks vajalikud juhised saabusid alles 17.10.2014 ning seega ei saanudki prügimaja tähtaegselt valmida. Maakohus on tuvastanud, et hageja pöördus kostja poole alles 1. oktoobril 2014 märkusega, et projektdokumentatsioon prügimaja ehitamiseks ei ole täpne, kuivõrd ehitise karkassi on vaja tugevdada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu väitega, et vajadus juhiste muutmiseks tulenes otseselt asjaolust, et hageja ei kontrollinud õigeaegselt, kas temale üleantud projektdokumentatsioon oli korrektne ning, kas hagejal oli võimalik nende järgi töid teostada. Seega on prügimaja tähtajaks mittevalmimine käsitletav lepingu rikkumisena.
9.4.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja leppetrahvinõude materiaalsed ja formaalsed eeldused on täidetud ning seega on maakohus õigesti kostja leppetrahvinõude tasaarvestanud hageja tasunõudega.
9.4.1.Asja materjalide kohaselt on kostja esitanud hagejale 5. detsembril 2014 tasaarvestuse avalduse, mille kohaselt kostja tasaarvestas enda leppetrahvi nõude kattuvas ulatuses hageja nõudega tema vastu. Leppetrahvi nõude aluseks on alltöövõtulepingu p 8.4.4, mille kohaselt on kostjal õigus nõuda hagejalt tööde ja tööetappide mitteõigeaegse teostamise eest 0,5% töövõtu hinnast iga hilinenud päeva eest, kuid mitte enam kui 10% töö lepingulisest maksumusest. Alltöövõtulepingu p-des 5.2.1 – 5.2.11 oli kokku lepitud töö vaheetappide tähtajad, p-i 5.2.12 järgi oli tööde lõpptähtajaks 30.08.2014. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-des 9.3.1 – 9.3.3 hagejapoolse lepingu rikkumise seeläbi, et ületas kokkulepitud vaheetappide tähtaegu. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et apellandi viide kostjapoolsele hea usu põhimõtte vastasele käitumisele on alusetu. Asjaolu, et kostja teadis materjali tarne hilinemisest, ei tähenda seda, et ta aktsepteeris vaheetapi tähtaja (ja lõpptähtaja) rikkumist. Samuti ei käitunud kostja hea usu põhimõtte vastaselt siis, kui ta hageja 1. oktoobri 2014 pöördumisele prügimaja ehituse küsimuses vastas ja andis juhise 17. oktoobril 2014. Lepingu kohaselt pidi prügimaja ehitus olema lõpetatud juba 28.08.2014. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna lepingu p-i 8.4.4. kohaselt oli kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi nii töö lõpptähtaja kui ka tööetappide mitteõigeaegse teostamise eest 0,5% päevas töövõtu hinnast (mitte aga õigeaegselt tegemata töö hinnast) iga hilinenud päeva eest, kuid mitte enam kui 10% lepingulisest maksumusest, siis puudub vajadus tuvastada vaheetappide lõpetamise täpset kuupäeva, vaid piisab, et hageja on rikkunud poolte kokkulepet tööde lõpptähtaja osas. Arvestades leppetrahvi summat päevas 498 eurot 96 senti (0,5% 99 793-st eurost) ning piirangut 10% töö lepingulisest maksumusest (kostja on nõudnud tasaarvestamist summaga 9973 eurot 30 senti), siis peaks nõutava leppetrahvi summa saamiseks olema hageja töödega viivituses 20 päeva, kuid antud juhul oli hageja kogu tööde lõpptähtaja osas tunduvalt pikemas viivituses (tööde lõpptähtaeg oli 30.08.2014, kuid hagiavalduses märgitu kohaselt jätkas hageja töid objektil 24. oktoobrini 2014 ja lõppakti esitas kostjale 31. oktoobril 2014).
9.4.2.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et asjas on täitmata leppetrahvi nõude esitamise formaalsed eeldused. Apellandi seisukoha kohaselt on lepingu p-i 8.4.5 kolmandas lauses sätestatud leppetrahvi nõude esitamise tähtaeg, ning kuna kostja ei ole seda järginud, siis on täitmata nõude esitamise formaalsed eeldused. Alltöövõtulepingu p-i 8.4.5 järgi „Töövõtjal on õigus teha leppetrahvi iga Alltöövõtja poolt Lepinguga võetud kohustuse rikkumise eest kuni 500 Eurot iga konkreetse juhtumi kohta. Töövõtjal on õigus Töö eest tasumisel vähendada Töövõtjale makstavat Tasu leppetrahvi võrra. Töövõtja teatab Alltöövõtjale kirjalikult 5 päeva jooksul rikkumise avastamisest ning mille eest ja millises ulatuses ta leppetrahvi rakendab. Lisaks on töövõtjal õigus teha leppetrahvi 3000 Eurot lepingu punktide 5.2.7, 5.2.8 ja 5.2.10 tähtaegade rikkumise korral.“
Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole kostja nõudnud hagejalt leppetrahvi viidatud lepingu punkti alusel, vaid leppetrahvi nõude aluseks on lepingu p 8.4.4. Seega ei kohaldu 5-päevane tähtaeg nõude esitamiseks, vaid tulenevalt VÕS § 159 lg-st 2 tulenev mõistlik aeg pärast kohustuse rikkumise avastamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et mille kohaselt on kostja esitanud hagejale leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul. Hageja rikkus muuhulgas tööde lõpptähtaega 30.08.2014 ning leppetrahvi nõude esitas kostja 05.12.2014, s.o ligikaudu kolm kuud pärast hagejapoolset lepingu rikkumist ning seda saab pidada mõistlikuks ajaks.
9.5.Apellandi väitel jättis maakohus lahendamata hageja taotluse leppetrahvi vähendamiseks, mis oli esitatud hageja 23.03.2015 kirjalikus seisukohas (II kd tl 5). Apellandi seisukoha kohaselt tuleks leppetrahvi vähendada, sest tähtaja ületamine ei ole kaasa toonud negatiivseid tagajärgi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis oleksid leppetrahvi vähendamise aluseks. Leppetrahv 9973 eurot 30 senti ei ole ebamõistlikult suur arvestades töövõtu hinda (99 793 eurot). Siinkohal arvestab ringkonnakohus ka seda, et hageja on olnud täitmisega viivituses nii vaheetappide osas kui tööde lõpptähtaja osas.
9.6.Kuna hageja tasunõue lõppes seoses tasaarvestusega ajast, mil see muutus sissenõutavaks, on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja viivise nõude.
10.Aktsiaselts Tartu Ehitus vastuapellatsioonkaebuses palub maakohtu otsus tühistada osas, milles mõisteti kostjalt välja põhivõlgnevus, samuti osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Vastuseks aktsiaseltsi Tartu Ehitus vastuapellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.1.Vastuapellandi seisukoha kohaselt ei ole hageja kõiki puudusi kõrvaldanud ning seega ei saanud tasunõue sissenõutavaks muutuda. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-des 12 ja 13 põhjalikult analüüsinud tasunõude sissenõutavaks muutumist ning asunud seisukohale, et valminud töö saab lugeda üleantuks-vastuvõetuks alates
25.novembrist 2014 ning hageja töötasunõue muutus VÕS § 637 lg 4 alusel sissenõutavaks ajast, mil töö sai lugeda vastuvõetuks, s.o 25. novembrist 2014. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase seisukohaga ning ükski vastuapellandi väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Vastuapellandi väitel ei ole ta TsMS § 231 lg 2 kohaselt omaks võtnud hageja poolt esitatud faktilisi väiteid ning maakohus on menetlusnormi oluliselt rikkudes asunud seisukohale, et kuna kostja ei ole hageja väitele kõigi puuduste kõrvaldamise kohta vastu vaielnud, siis on kostja selle faktilise väite omaks võtnud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnormi kohaldades TsMS § 231 lg-t 4, mille kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja nõudnud hagejalt (samuti teistelt alltöövõtjatelt) kõigi puuduste likvideerimist 6. novembriks 2014 (I kd tl 184-194), seejärel 9. novembriks 2014 (I kd tl 195-202) ning 16. novembriks 2014 (tl 203-207). Nähtuvalt viimasele puuduste kõrvaldamise nõudekirjale lisatud puuduste loetelust oli hagejal vaja kõrvaldada järgmised puudused: pesta
aknad ja veeplekid väljaspoolt ning puhastada fassaad. Arvestades nimetatud puudusi on usutav, et hageja kõrvaldas nimetatud puudused 25. novembriks 2014 ning seetõttu ei olegi kostja nõudnud hilisemalt hagejalt puuduste kõrvaldamist töös ning alles menetluse kestel esitas kostja väite, et hageja töö oli puudustega ning seetõttu ei ole vastu võetud. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et menetluses on kostja selgitanud, et siiani on puuduseks töös, mis on kõrvaldamata, fassaadile jäänud raudsulfaadi plekid ühel paneelil ning kahel akna alusel. Samas ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks nõudnud hagejalt plekkide kõrvaldamist. Ringkonnakohtu arvates isegi kui hageja töös oleks kostja poolt nimetatud puudus, ei ole tegemist sellise olulise puudusega, mis oleks takistanud töö vastuvõtmist.
10.2.Vastuapellandi väite kohaselt jättis maakohus ebaõiglaselt asja menetluskulud poolte endi kanda, sest kostja ei ole hageja huve kuidagi kahjustanud, vaid kohtumenetluse põhjustas hageja. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigustatult kohaldanud asjas TsMS § 162 lg-t 4 ning jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks ebaõiglane, sest kohus rahuldas hageja nõude põhivõlgnevuse osas, kuid tasaarveldas selle kostja leppetrahvinõudega, mille tõttu võlasuhe poolte vahel lõppes. Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellandiga, et TsMS § 169 lg 1 alusel tuleb jätta menetluskulud hageja kanda (apellandi väitel vähemalt menetluskulud, mis tekkisid seetõttu, et hageja esitas olulises osas tõendeid ja taotlusi hilinenult kaheksa kuud pärast hagi esitamisest ning kolm kuud pärast eelmenetluse lõppemist). Ringkonnakohtu arvates ei kuulu asjas kohaldamisele TsMS § 169 lg 1, sest hageja ei ole käitunud menetlust venitavalt. Antud juhul on tegemist keskmisest raskema vaidlusega. TsMS § 2 kohaselt on muuhulgas tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, ning hageja poolt tõendite ja taotluste esitamine on olnud suunatud sellele, et tsiviilasi lahendataks õigesti.
11.Kuna nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis jätab ringkonnakohus menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Triin Uusen-Nacke
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.