R. H kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – R. H;
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata;
Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 12.07.2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebuse materjalist nähtuvalt anti R. Hle 03.07.2015 vanglateenistuse poolt korraldus kambri vahetamiseks. R. H sellega ei nõustunud ja avaldas vastupanu. R. H suhtes kasutati füüsilist jõudu ja erivahendeid ning teenistusrelvi (käerauad, teleskoopnui, gaasipihusti).
R. H esitas 13.08.2015 Tallinna Vanglale 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses inimväärikuse alandamise ja füüsilise jõu kasutamisega Tallinna Vangla ametnike poolt 03.07.2015. Tallinna Vangla jättis oma 14.10.2015 vastusega nr 5-37/15/226-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.R. H esitas 11.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt 10 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ning menetlusabi taotluse kaebuselt ettenähtud riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
4.Tallinna Halduskohtu 21.12.2015 määrusega rahuldati R. H menetlusabi taotlus (resolutsiooni punkt 1) ning võeti kaebus menetlusse (resolutsiooni punkt 2). Tallinna Vangla vastas kaebusele 22.01.2016.
5.Tallinna Halduskohtu 30.05.2016 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 59) ning määrati otsuse avalikult teatavakstegemise kuupäevaks 12.07.2016.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Kaebaja selgitab, et keeldus 03.07.2015 ümberpaigutamisest, sest kaebajale teadaolevalt valitses kambris nr 71 täielik antisanitaarne olukord ning laest kukkus krohvitükke. Keeldumise põhjuseid selgitas ta ka vanglaametnikele ja tegi ettepaneku paigutada ta normaalsete tingimustega kambrisse, kuid teda ei võetud kuulda. Korraldusele mitteallumise korral lubati kasutada jõudu. Ähvardama hakati sellega, et koridoris on umbes kakskümmend relvastatud meest, kes on valmis ründama kui kaebaja alla ei anna. Kaebaja tundis reaalset ohtu enda elule ja tervisele ning ütles, et hakkab vastu. Inspektori ebaviisaka vestluse tulemusel toimus kontrollimatu sõnavahetus. Kui kambrisse sisenesid kaitsekilpidega valvurid, lõi kaebaja enese kaitseks jalaga vastu valvur I. K käes olevat kilpi. Seejärel lasti talle silma pipragaasi. Kaebaja tundis mõlemas silmas põletavat valu, hing oli kinni ja teda valdas hirmutunne. Kaebaja tõugati seejärel pikali, löödi ja suruti mingite esemetega pea, kaela ning selja piirkonda. Kaks valvurit hoidsid kaebajat maas pikali ja panid käed raudu, samal ajal löödi teda nuiaga korduvalt reie sisekülje ja tuhara piirkonda. Kaebaja ei saanud hingata, tundis reie ja tuharapiirkonnas teravat valu. Seejärel lohistati kaebaja teise korruse trepist alla esimesele korrusele.
7.Erivahendite ja teenistusrelva kasutamine olukorras, kus kaebaja oli üksinda suletud uksega kambris ega olnud kellegi suhtes agressiivne, oleks saanud tema vastuseisu ümberpaigutamisel kohutavate tingimustega kambrisse lahendada ka rahumeelselt. Selle asemel provotseeriti konfliktolukord, millega tekitati näilik oht vangla julgeolekule või teistele isikutele. Isegi kui kaebaja võis ametnikele läbi ukse või toiduluugi hingelise erutuse seisundis midagi mõtlematut öelda, ei tähenda see veel vangla julgeoleku või ametnike tervise ohustamist. Vanglaametnike tegevuse tõttu tekitati kaebajale põhjendamatult tervisekahjustusi, valu ja alandati inimväärikust.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Tallinna Vangla vaidleb R. H kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
9.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja 03.07.2015 kella 09.55 ajal keeldus kambrist nr 83 teise kambrisse ümberpaigutamiseks vabatahtlikult väljumast ja muutus agressiivseks, mis tingis füüsilise jõu kasutamise. R. H allumatus 03.07.2015 on tõendatud. Kuna kaebaja ei allunud vanglaametnike korduvatele seaduslikele korraldustele panna kokku oma isiklikud asjad ning väljuda kambrist seoses tema ümberpaigutamisega teise kambrisse ega lasknud teostada vanglasisest paigutust, rikkus ta sellega VangS § 67 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustusi. Asjaolu, et kaebaja ei soovinud kambrit vahetada, ei õigusta mingilgi moel tema käitumist. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Vanglaametnikel oli ülesanne paigutada kaebaja teise kambrisse. Kuna kaebaja keeldus vabatahtlikult kambrist väljumast ja muutus agressiivseks (võttis särgi seljast ja viskas sellega ametnikku, lubas ametnikel hambad sisse lüüa, tõstis rusikas käed löögiasendisse), olid ametnikud sunnitud kambrisse sisenemiseks kaitsma end kilpidega. Kuivõrd kaebaja jätkas agressiivset käitumist, kasutati kaebaja suhtes pipragaasi. Vaatamata eeltoodule jätkas kaebaja aktiivset füüsilist vastupanu. Kuna oma agressiivse käitumisega kujutas kaebaja tõsist ohtu vanglaametnike tervisele ja
vangla julgeolekule, kasutati kaebaja suhtes teleskoopnuia lööke. Pärast maha heitmist jätkas kaebaja vanglaametnike solvamist ja ähvardamist ning kuna kaebaja oli osutanud tugevat füüsilist vastupanu, tuli tema ohjeldamiseks kasutada ka käeraudu. Kaebajat oli varasemalt nii füüsilise jõu, pipragaasi kui ka käeraudade kasutamise eest hoiatatud.
10.Vastustaja hinnangul oli jõu, pipragaasi, teleskoopnuia ja käeraudade kasutamine kaebaja suhtes õigustatud, põhjendatud ja vajalik. Arvestades R. H käitumist, oli vanglaametnikel piisav alus arvata, et tõenäoline on õigushüve (vanglaametnike elu ja tervis) kahjustumine, mistõttu füüsilise jõu, pipragaasi, teleskoopnuia ja käeraudade kasutamine oli põhjendatud ning vanglaametnike elu ja tervise kaitseks proportsionaalne. Vanglaametnike poolt valitud meetmete kasutamisega anti R. Hle võimalus rahunemiseks, samuti oli see vajalik vanglaametnike seaduslike korralduste täitmise tagamiseks. Eeltoodust tulenevalt kasutati R. H suhtes 03.07.2015 füüsilist jõudu, pipragaasi, teleskoopnuia ja käeraudu seaduslikul alusel, lühiajaliselt ja lähtudes otsesest vajadusest, olles seega proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes.
11.Tallinna Vangla on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist. Kuna Tallinna Vangla tegevus on olnud õiguspärane, siis puudub põhjuslik seos R. Hle tekkinud kahju ning Tallinna vangla tegevuse vahel. Vastustaja hinnangul ei ole tõendatud, et vangla oleks kaebaja ümberpaigutamisel kaebaja suhtes ülemääraselt jõudu kasutanud. Vastustaja on seisukohal, et nende vigastuste tekkimise eest ei ole antud juhul põhjendatud kaebajale hüvitise väljamõistmine.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kohus, analüüsinud poolte seisukohti ning hinnanud esitatud tõendeid kogumis ning nende vastasikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Käesoleval juhul on kaebaja seisukohal, et vanglateenistuse ametnikud tekitasid talle põhjendamatult tervisekahjustusi ja valu ning alandasid seega tema inimväärikust. Mittevaralise kahju hüvitamisena nõuab kaebaja 10 000 euro suurust hüvitist. Kuigi kaebaja on kaebuses viidanud ka „põhjendamatule tervisekahjustusele“, nähtub nii vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest kui ka kaebuse tekstist, et kaebaja sooviks on nõuda siiski hüvitist inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kohus leiab, et see nõue hõlmab ka füüsilise jõu ning erivahendite kasutamisega tekkinud füüsilise valuga seotud kahju.
14.Vaidlust ei ole selles, et 03.07.2015 hommikupoolikul teavitati kaebajat tema ümberpaigutamisest teise kartserikambrisse. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja osutas tema ümberpaigutamist korraldama tulnud ametnikele füüsilist vastupanu. Seda on kaebaja ka ise kinnitanud, märkides, et lõi jalaga vastu I. K käes olevat kilpi, et teda eemale hoida. Vaidlust ei saa olla ka selles, et vanglateenistusel oli õigus kaebaja teise kambrisse paigutada, kuid seejuures kasutati kaebaja suhtes füüsilist jõudu, erivahendeid (käeraudu) ja teenistusrelvi (teleskoopnui, gaasipihusti), mille puhul omakorda võib tekkida nende vahendite kasutamise õiguspärasuse ja proportsionaalsuse küsimus.
15.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Mis puutub mittevaralise kahju hüvitamise eeldustesse, siis vastavalt RVastS § 9 lg 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist üksnes süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus esmalt, kas käesoleval juhul on
mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud ning kas R. H hüvitamiskaebus on põhjendatud. Seejärel võtab kohus seisukoha võimaliku hüvitise osas ning jagab menetluskulud.
16.Hüvitamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani süüline õigusvastane tegevus või tegevusetus, mille tulemusena on saabunud RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärg ning tagajärje ja tegevuse vahel peab olema põhjuslik seos. Arvestades kaebuses kirjeldatud asjaolusid, tuleb kohtul anda ennekõike hinnang sellele, kas füüsilise jõu ning erivahendite (sh teenistusrelvade) kasutamine kaebaja rahustamiseks ning tema vastupanu murdmiseks oli käesoleval juhul õiguspärane. Seejuures tuleb hinnata ka seda, kas vanglateenistuse ametnike toimingud olid proportsionaalsed.
17.Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu 15.03.2010 lahend nr 3-3-1-93-09, p 11). Vangistusseaduse § 71 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikel lubatud kasutada erivahendeid ja teenistusrelva ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimiseks on ammendatud. Erivahendi ning teenistusrelva kasutamise korral tuleb hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud juhul vältimatu. Seega peab ka vangla relvastusse kuuluva gaasirelva ja külmrelva kasutamiseks esinema oht vangla julgeolekule, äärmine vajadus seda julgeoleku tagamiseks kasutada ning selle kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele (vt Riigikohtu 02.10.2014 lahend nr 3-3-1-47-14, p 12).
18.Vastustaja on selgitanud, et vanglaametnikel oli ülesanne paigutada kaebaja kambrist 83 ümber teise kambrisse. Kuna kaebaja keeldus vabatahtlikult kambris väljumast ja muutus agressiivseks (võttis särgi seljast ja käitus ähvardavalt), olid ametnikud sunnitud oma tööülesannete täitmiseks ja kambrisse sisenemiseks kaitsma end kilpidega. Kuivõrd kaebaja jätkas agressiivset käitumist ja lõi jala ning rusikatega tugevasti vastu vanglaametnike käes olevaid kilpe, kasutati kaebaja suhtes pipragaasi. Vaatamata eeltoodule jätkas kaebaja aktiivset füüsilist vastupanu, lüües jätkuvalt rusikatega vastu vanglaametnike kilpe. Kuna oma agressiivse käitumisega kujutas kaebaja vanglaametnike tervisele ja vangla julgeolekule ohtu, kasutati ka teleskoopnuia. Haldusasja materjalist nähtuvalt jätkas kaebaja vanglaametnike solvamist ja ähvardamist ka pikali olles ning kuna kaebaja oli eelnevalt osutanud tugevat füüsilist vastupanu, tuli tema ohjeldamiseks kasutada ka käeraudu. Kaebajat oli nii füüsilise jõu, pipragaasi kui ka käeraudade kasutamise eest hoiatatud. Kaebaja ähvardas vanglaametnikke veel ka maas lamades. Praegusel juhul ongi tõendatud, et kaebaja käitus vanglateenistuse ametnike suhtes agressiivselt ja ähvardavalt, osutades aktiivset vastupanu. Eelnimetatu nähtub vanglaametnike ettekannetest ja selgitustest, teatest kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta (tl 39-41) ning mingil määral ka kaebusest. Seega võis vanglateenistuse ametnikel olla tõepoolest põhjendatud kartus pidada kaebajast tulenevat ohtu reaalseks. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei jäänud see ka pelgalt hüpoteetiliseks. Praeguse vaidluse raames ei analüüsi kohus seda, millistel põhjustel taheti kaebajat teise kambrisse paigutada. Ühtlasi jätab kohus tähelepanuta etteheited nimetatud kambri väidetavalt halbade tingimuste osas. Isegi juhul, kui teise kambri tingimused olid halvemad, ei õigusta see allumatust ning agressiivset käitumist. Olukorras, kus isik ei täida vanglateenistuse ametnike korraldusi ja ei nõustu ka mitmete ametnike veenmisel teise kambrisse minema, asudes ametnikke ähvardama, on neil õigus rakendada füüsilist jõudu. Sellises olukorras on muu hulgas vajalik tagada, et kaaskinnipeetavad ei saaks ametnike korraldusele allumatusest ning vastuhakust innustust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kambrisse kilpidega sisenemine ning füüsilise jõu rakendamine kaebaja suhtes oli õiguspärane.
19.Järgnevalt analüüsib kohus, kas teenistusrelvade ning käeraudade kasutamist saab vaidlusalusel juhul lugeda õiguspäraseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et enne teleskoopnuia kasutamist prooviti kaebaja vastupanu murda gaasipihustiga. Ühe sarnase või mingil määral võrreldava juhtumi puhul selgitati Riigikohtu 14.01.2015 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-69-14 viitega 02.10.2014 otsusele asjas nr 3-3-1-47-14, et EIK on küll viidanud pipragaasi kasutamise võimalikele negatiivsetele tagajärgedele, eriti kinnistes ruumides, kuid hinnanud pipragaasi kasutamise vajadust iga konkreetse kaasuse asjaolusid arvestades. Seega ei tulene Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, et vangla kinnistes ruumides oleks gaasipihusti kasutamine iseenesest õigusvastane. Küll aga peab selle kasutamiseks olema erakorraline vajadus. Lähtuvalt eeltoodust kontrollib kohus eelkõige seda kas käesoleval juhul oli gaasipihusti kasutamiseks erakorraline vajadus. Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebaja käitus vanglateenistuse ametnike suhtes agressiivselt ning ründas neid kambrisse sisenemisel (lõi jalaga vastu kilpi). Olukorras, kus isik ei lõpeta rünnet vaatamata ametnike arvulisele ülekaalule ning kilpidega varustatusele ning jätkuvalt ohtu kujutab, saab gaasipihusti kasutamist ka põhjendatuks pidada. Gaasipihusti kasutamine kaebaja vastupanu murdmiseks oli nimetatud olukorras kaebajale potentsiaalselt vähem ohtlik kui mõne teise teenistusrelva kasutamine. Gaasi kasutamist kinnipeetava vastupanuvõime mahasurumiseks saab praegusel juhul pidada vähemohtlikuks nii kaebaja enda kui ka vanglateenistuse ametnike suhtes. Lõpetanuks kaebaja pärast gaasi kasutamist vastupanu, saanuks ta vältida vanglateenistuse ametnike poolt jätkuva füüsilise jõu ning teleskoopnuia kasutamist ja sellega tõenäoliselt kaasnevaid vigastusi. Kohtu arvates võisid ametnikud põhjendatult eeldada, et gaasipihusti kasutamine oli sel hetkel kõige efektiivsem, kuid samas ka vähem võimalikke vigastusi tekitav vahend kaebaja rahustamiseks. Ka asjaolu, et lõppkokkuvõttes ainult gaasi pihustamisest vastupanu murdmiseks ei piisanud, ei muuda seda õigusvastaseks. Seega oli gaasi kasutamine käesoleval juhul õiguspärane. Arvestades kaebaja käitumist ning vangla käsutuses olnud vahendeid, poleks olukorra lahendamine vähemintensiivseid meetmeid kasutades ilmselt võimalik olnud. Kuigi on usutav, et gaas avaldas kaebaja jaoks ebameeldivat mõju, ei ole kohtule teadaolevalt gaasi sissehingamisega kaasnenud järelmõjusid arsti poolt fikseeritud ning neid ei nähtu ka kohtule esitatud terviseseisundi kontrollimisega seonduvatest tõenditest (tl 47-49). Asjaolu, et gaasi kasutamine ei olnud kaebajale ohtlik ja ei kahjustanud tema tervist, näitab ka asjaolu, et kaebaja, vaatamata gaasipihusti kasutamisele, vastupanust ei loobunud. Pipragaasi eeldatavat kogust ning kasutamise ajavahemikku arvesse võttes, ei saa seda ebaproportsionaalseks pidada. Pipragaasi kasutamiseks olid täidetud ka VangS § 71 lg-s 1 sätestatud eeldused ja selliseks käitumiseks esines erakorraline vajadus. Kuivõrd gaasipihusti kasutamiseks esines erakorraline vajadus, oli selle kasutamine kaebaja suhtes kooskõlas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.
20.Järgnevalt analüüsib kohus teleskoopnuia kasutamise õiguspärasust. Kuigi kaebaja väitel löödi teda teleskoopnuiaga alles maas lamades, ei ühti see vanglateenistuse ametnike seletustega. Arvestades mitme vanglateenistuse ametniku seletusi ning 03.07.2015 ettekannet nr 1846, peab kohus usutavaks, et teleskoopnuia kasutati pärast seda, kui vaatamata gaasi pihustamisele ei olnud kaebaja füüsilist vastupanu lõpetanud. Kuigi on tuvastatud, et kaebaja suhtes teleskoopnuia kasutati, ei ole kohtul esitatud tõendeid kogumis hinnates põhjust arvata, et kaebajat pärast vastupanu lõpetamist maaslamajana jätkuvalt teleskoopnuiaga löödi. Pigem on usutav, et vanglateenistuse ametnikud kasutasid teleskoopnuia kaebaja vastupanu murdmiseks, mitte aga lamava ja käeraudades isiku löömiseks. Olukorras, kus kaebaja vaatamata gaasipihusti kasutamisele jätkuvalt vastupanu osutab, ei olnud vanglateenistuse ametnikel muud võimalust kui rakendada kaebaja suhtes füüsilist jõudu ning teleskoopnuia kasutamist ei saa samuti õigusvastaseks pidada. Terviseseisundit kajastavatest tõenditest saab järeldada, et teleskoopnuiaga löödi kaebajat n-ö vähemohtlikesse piirkondadesse (tl 47-49). Ka kaebaja ise on oma kaebuses märkinud, et teda löödi reie sisekülje ja tuhara piirkonda. Meditsiinitöötaja poolt fikseeritud kehavigastused ei viita valvurite ebaproportsionaalsele jõukasutusele. Seega ei saa asuda taolisele seisukohale, et tegemist ei oleks olnud äärmusliku
situatsiooniga VangS § 71 lg 1 mõttes ning teleskoopnuia kasutamine oli õiguspärane. Kaebajat hoiatati eelnevalt korduvalt, kuid kaebaja ei reageerinud.
21.Vastustaja on selgitanud, et ka pärast põrandale heitmist jätkas kaebaja vanglaametnike solvamist ja ähvardamist, mistõttu tuli tema ohjeldamiseks kasutada käeraudu. Kohtu arvates oli ka ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine käesoleval juhul põhjendatud. Tegemist oli olukorraga, kus isik käitus agressiivselt ning ei olnud ka pärast erivahendite kasutamist täielikult rahunenud. Sellises olukorras käeraudade kohaldamist saab pidada vajalikuks nii kaebaja enda kui ka vanglateenistuse ametnike tervise huvides.
22.Haldusasjas esitatud tõendite pinnalt tuleb asuda seisukohale, et leebemate meetmetega ei olnud võimalik kaebajast lähtuvat ohtu kõrvaldada ning VangS §-s 701 nimetatud vahendite kasutamise võib lugeda antud juhul põhjendatuks. Kuivõrd vastustaja tegevus oli kohtu hinnangul õiguspärane, ei ole täidetud ka riigivastutuse seaduses sätestatud kahju hüvitamise eeldused. Seega ei ole alust hüvitamiskaebuse rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata.
23.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.