Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

− kinnisasi asukohaga XXX; − XXX kinnisasja omandamisega seotud laenukohustus XXX AS-i ees (põhikohustuse jääk seisuga 07.04.2025 summas 90 428,71 eurot); − laenukohustus hageja ema A. K. (surnud XXX) ees summas 22 291 eurot; − sõiduauto Škoda Fabia, numbrimärgiga XXX; − sõiduauto Škoda Rapid, numbrimärgiga XXX; − XXX kinnisasjal ja/või poolte valduses olev eelnevalt nimetamata vallasvara; − A. K. pangakontol olevad rahalised vahendid XXX seisuga summas 130,46 eurot; − J. V. pangakontol olevad rahalised vahendid XXX seisuga summas 1577,28 eurot; − XXX kinnisasja kasutuseelise minetusega seonduv kahju hüvitamise nõue ühisvarasse seoses vara esemeks oleva elamu kasutamisega. Vaidlust ei ole selles, et XXX kinnisasi kuulub ühisvara hulka. Hagejal puuduvad majanduslikud võimalused hüvitada kostjale omandi kaotuse eest tema osa XXX kinnisasja väärtusest, mistõttu ei ole hagejal võimalik väljaspool kompromisskokkulepet jätta kinnisasja ainuomand hüvitise vastu endale. Kostja vastustest ei nähtu, et selline reaalne soov ja võimalus oleks ka kostjal. Ühtlasi ei ole kostja seni menetluses esitanud ka vastavasisulist nõuet. Seega on ainus võimalus ühisomand XXX kinnisasja suhtes lõpetada selle võõrandamise teel avalikul enampakkumisel. Kuivõrd pooled kokkuleppel kinnisasja müüa ei suuda, on ainus võimalus müüa kinnisasi kohtutäituri poolt korraldataval avalikul enampakkumisel. Vaidlust ei ole ka selles, et XXX kinnisasja võõrandamisel tuleb tasuda XXX AS-ile hüpoteegiga tagatud laenulepingust tulenevad ja ühisvara koosseisu kuuluvad kohustused, mille lõplik suurus sõltub müügitehingu ajahetkest. Laenulepingust tulenevate kohustuste jääki seisuga XXX ei ole kahjuks võimalik pangast saadava väljavõtte põhjal tuvastada. Samas ei oma vastav asjaolu ka sisulist tähendust olukorras, kus laenulepingust tulenevad ühisvarasse kuuluvad kohustused tuleb täita ühisvaraks oleva XXX kinnisasja müügitulemi arvelt. Müügitehingu jäägi jagamisel tuleb arvesse võtta alates XXX laenulepingu täitmisega seonduvate kohustuste tagasitäitmise, kasutuseelisega seonduvate hüvitiste ja XXX kinnisasja müügist saadava tulemi jaotamisel võrdsuspõhimõttest kõrvalekaldumisega seonduvat. Kostja on hageja esindajale selgitanud, et ta loeb XXX kinnisasja turuväärtuseks 300 000-350 000 eurot. Kuigi kogutud tõendite põhjal võib vastavat hinnangut pidada ülepaisutatuks on hageja valmis täiendavate vaidluste vältimiseks kinnisasja müümisel enampakkumise alghinna määramisega summas 350 000 eurot, mida kostja peab enda hinnangul XXX kinnisasja maksimaalseks väärtuseks. Enampakkumise nurjumisel on võimalik korraldada uus enampakkumine vähendatud hinnaga, mille igakordse sammu saab kindlaks määrata kohtulahendiga. Hageja hinnangul on mõistlik nurjunud enampakkumise järgselt korraldada igakordne uus enampakkumine alghinnaga, mis on 15 % madalam eelmise enampakkumise alghinnast. Eelnevaga seonduvalt puudub ühtlasi vajadus XXX kinnisasja turuväärtuse hindamise eesmärgil ekspertiisi korraldamiseks.

Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et XXX kinnisasja omandamiseks ja parendamiseks võtsid abikaasad ühiselt pangalaenu XXX AS-ilt ja müüsid aadressil XXX asunud ühisvara koosseisu kuulunud korteriomandi (edaspidi XXX korter). Vaidlust ei ole selles, et XXX ASilt laenulepingu alusel saadud vahendid ja sellega seonduv laenukohustus kuulub ühisvara hulka. Vaidlus on poolte vahel selles, kas XXX korter omandati hageja lahusvara arvelt. Hageja on kohtule esitanud tõendid, millest nähtub, et XXX korteri erastamiseks kasutati EVP-sid, mis kuulusid suuremas osas (9900 EVP-d) algselt hageja vanaemale P. K. (K.), kes kinkis need hagejale ning väiksemas osas (4500 EVP-d) hagejale isiklikult lahusvarana. Kõik erastamiseks vajalikud 14 400 EVP-d kandis hageja üle kostjale, kes omandas nende arvelt erastamistehingu raames poolte ühisvarasse XXX korteri. Eelnevaga on tõendatud, et XXX korteri omandamiseks ühisvara koosseisu kasutati 100 % ulatuses hageja lahusvara hulka kuuluvaid EVP-sid, mistõttu on vastav varaobjekt omandatud koguulatuses hageja lahusvara arvelt. Asjaolu, et 1997. aastal võõrandas kostja AS-iga XXX sõlmitud lepingu alusel korteriomandi sisuliselt laenu tagatisena liisinguandjale ja pooled omandasid selle liisingulepingu lõppedes 11.04.2005 sama lepingu alusel tagasi, ei muuda asjaolu, et XXX korter omandati täielikult hageja lahusvara arvelt. Asjaolu, et hageja ema A. K. poolt aastatel 2008-2015 hagejale kingitud rahalisi vahendeid kasutasid pooled XXX kinnisasja parendamiseks, tõendavad ülekannete selgitused, millelt nähtub, et ülekanded on tehtud ehitustööde eest tasumiseks ning ehitusmaterjalide ja mööbli soetamiseks. Hageja on väljavõtte kõnealustest ülekannetest kohtule esitanud. Ühtlasi on hageja ema A. K. ise kinnitanud, et ta tegi vastavad ülekanded kõnealusel sihtotstarbelisel eesmärgil. Vaidlust ei ole selles, et vastaval perioodil pooled XXX kinnisasja remonditööde ja sisustusega tegelesid, mistõttu ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et hageja ema poolt kingitud vahendid vastavaks otstarbeks ka tegelikult kulutati. Kokku on XXX kinnisasja omandamiseks seega kulunud järgmised vahendid: XXX AS-ilt saadud laenusumma 223 834 eurot (poolte ühisvara), XXX korteri võõrandamisest saadud vahendid summas 89 476 eurot (saadud täielikult hageja lahusvara arvelt), hageja ema A. K. poolt kinkena üle kantud vahendite arvelt summas 33 425 eurot (saadud täielikult hageja lahusvara arvelt). Kokku on tehtud kulutuste summa 346 735 eurot, millest 122 901 eurot ehk 35,45 % on saadud hageja lahusvara arvelt. Eelnevast tulenevalt tuleb XXX kinnisasja võõrandamisel saadava tulemi jagamisel hageja kasuks poolte võrduse põhimõttest kõrvale kalduda, kuivõrd enam kui 35 % ulatuses on kinnisasja soetamiseks ja parendamiseks tehtud kulutused kantud hageja lahusvara arvelt. Hageja hinnangul on seetõttu õiglane tulemi jaotamisel allesjäänud vahenditest jätta 65 % hagejale ning 35 % kostjale. Vastav proportsioon vastab vara soetamiseks ühisvara ja hageja lahusvara arvelt tehtud panustele. Hageja ema A. K. andis poolte ühise kooselu tarbeks aastatel 2009-2021 regulaarselt laenu kokku summas 22 291 eurot. Vastavat asjaolu on A. K. isiklikult kinnitanud kirjalikult vormistatud dokumendis. Hageja lisab käesolevale menetlusdokumendile täiendavalt pangakonto filtreeritud väljavõtted, millega on tõendatud laenu esemeks olevate summade ülekandmine A. K. poolt. Saadud laenu kasutasid pooled ühise kooselu raames jooksvate kulutuste finantseerimiseks ja samuti tsiviilasjas nr XXX toimunud kohtumenetluse kulude finantseerimiseks. Tsiviilasjas nr XXX tehtud lõpplahendi alusel mõisteti seoses XXX kinnisasja varjatud puudustega poolte ühisvarasse kostjatelt välja 217 930 krooni, mis kostja pangakontole asjas kostjatena osalenute poolt ka reaalselt tasuti. Hageja emale antud laenu sellest summast kostja siiski ei tagastanud. Samuti ei ole hageja ema poolt antud laenusummasid poolte poolt tagastatud ka hiljem. Hageja ema A. K. suri XXX. Tema ainupärijaks on hageja (pärimistunnistus). Eelnevaga seonduvalt on hagejale kui A. K. universaalõigusjärglasele üle läinud ka laenulepingust tulenev nõue poolte ühisvara vastu.

Hagejale kuuluva osa suhtes langevad vastastikused kohustused kokku ega kuulu täitmisele kuid poole summa, s.o 11 145,50 euro ulatuses tuleb laenukohustus hageja kui A. K. õigusjärglase ees täita kostja lahusvara arvelt. Poolte valduses oleva vallasvara (sõidukid, XXX kinnisasjal asuv vara jm) osas peab hageja menetlusökonoomikast lähtuvalt mõistlikuks, et vastavad varaesemed jäävad sellele poole lahusvaraks kelle valduses vastav vara on ilma, et selle eest tuleks tasuda mistahes hüvitist. Hagivastuse ja poolte vahel peetud läbirääkimiste raames esitatud seisukohtade põhjal on sama korraldusega nõus ka kostja. Siiski peab hageja vajalikuks, et täna XXX kinnisasjal asuvas elamus kostja valduses olev urn poolte ühise poja X tuhaga maetakse mõistlikul viisil Tallinna Metsakalmistule. Kuivõrd poolte vahel ei ole vastavas küsimuses mõistlikku kokkulepet sündinud palub hageja, et kohus kohustaks kostjat andma hagejale üle urni poolte ühise poja X säilmetega, et hagejal oleks võimalik kohased matmistoimingud endal korraldada. Abikaasade ühisvara koosseisu kuuluvad abikaasade pangakontodel olevad rahalised vahendid seisuga XXX. Menetluse raames on selgunud, et hageja nimele avatud pangakontodel oli seisuga XXX järgmine positiivne jääk- AS-i XXX kontol nr XXX summas 128,56 eurot. Kostjal oli seisuga XXX pangakontol vahendite jääk XXX AS-i kontol summas 1577,28 eurot. Hageja AS-i XXX kontol kajastuvat krediitkaardi kasutamisega seonduvat kohustust summas 130,46 eurot käsitleb hageja menetlusökonoomilistel kaalutlustel enda lahuskohustusena. Pangakontodel olnud rahalistest vahenditest kogusummas 1707,74 eurot kuulus 50 % hagejale ja 50 % kostjale. Hageja kontol oli vastavatest vahenditest lahutuse hetkel üksnes 130,46 eurot, mistõttu tuleb ülejäänud osas vastav osa ühisvarasse kuuluvast rahast (723,41 eurot) kostjal hagejale hüvitada. Õiguslikku tähendust ei oma poolte abielu ajal ühiselu raames kantud kulutused ega töine panus. Tehtud kulutused saaksid vara jagamise seisukohalt omada õiguslikku tähendust üksnes juhul, kui need oleksid tehtud lahusvara arvelt. Asjas esitatud asjaolude pinnalt saaks sellist tähendust lisaks eelnevalt juba käsitletud positsioonidele omada üksnes hageja lahusvara koosseisu kuulunud korteri aadressil XXX müügist saadud vahendite (14 000 krooni) kasutamine. Hagejal ei ole käesoleval ajal enam arusaadavalt võimalik tõendada, millele vastavaid lahusvara arvelt saadud vahendeid vahetult kulutati. Ühtlasi on hageja juba esitanud seisukohad ja tõendid seoses kostja kasutusse antud vahenditega OÜ XXX tegevuseks, hageja poja F. K. (K.) seotud kulutustega ning XXX laekunud hüvitistega poolte ühise poja hukkumisega seonduvalt. Viidatud asjaolud ei oma ühisvara jagamise seisukohalt õiguslikku tähendust. Hageja jääb hagiavalduses esitatud kahjunõude juurde seoses kohtueelses vaidluses kantud õigusabikuludega. Hageja hinnangul pidas kostja läbirääkimisi vara jagamiseks poolte kokkuleppel halvas usus ja kavatsuseta tegelikkuses vastav kokkulepe sõlmida. Seoses sellega tekitas kostja hagejale kulusid kokku summas 8347,50 eurot. Ühtlasi täiendab hageja enda kahjunõuet kasutuseelisega võrdsustatud igakuise summaga samaväärses ulatuses. Arvestades poolte suhteid ei ole pooltel arusaadavalt võimalik XXX kinnisasjal asuvat elamut kasutada ühiselt ja kooskõlastatult. Hagejal puudub kinnisasjale ühtlasi juurdepääs (võtmed). Pooltel oli võimalus vastav olukord kokkuleppel kinnisasja müügiga lahendada, kuid kostja vastavaid lepinguid põhjendamatult sõlmima ei tulnud, tekitades sellega hagejale kahjulikud tagajärjed. Hagejal puudub võimalus endale kuuluvat vara realiseerida ning mõistlikult ka kasutada,

kuivõrd kostja selleks põhjendamatult nõusolekut ei anna ning hagejal tuli vara jagamise nõudega pöörduda kohtu poole. Hageja hinnangul kuritarvitab kostja enda kui kaasomaniku õigusi pahauskselt, lähtudes eeldusest, et kokkuleppe (või samasuunalise lõpliku kohtuotsuse) puudumiseni saab kostja ühisvarasse kuuluvat XXX kinnisasja enda elukohana üksinda tasuta kasutada. Hageja hinnangul tekitab kostja tegevus hagejale kahju, mis on võrdne XXX kinnisasja tavapärase kasutuseelise väärtusega. Kostja takistab hagejal vaidlusaluse XXX kinnisasja kasutamist ning käsutamist. Pooltel ei ole objektiivsetel asjaoludel võimalik XXX kinnisasja kasutada ühiselt. Samas ei ole elamu ka märkimisväärseid kulutusi tegemata jagatav eraldi kasutatavateks osadeks. Hageja on seisukohal, et äärmiselt ebaõiglane oleks lähtuda eeldusest, et kostjal on lubatud kasutuseelise hüvitamisele suunatud kohustusi vältida, tuginedes vastuväitele, mille kohaselt ei takista ta hagejapoolset kinnisasja kasutamist. Selline positsioon oleks vastuolus hea usu põhimõttega ning käsitletav mõistliku käibekohustuse rikkumisena. Vastaval alusel jääb hageja ka kasutuseelise minetusel põhineva kahjunõude juurde ning palub kostjalt kahju koosseisus välja mõista 50 % kasutuseelisele vastavast väärtusest, s.o 1034 eurot kalendrikuus. Tõendid võrreldavate objektide tavapärase üürihinna kohta on hageja kohtule esitanud. Hageja vähendab siiski algselt hagiavalduses esitatud nõude perioodi ja palub vastava kahju välja nõuda alates mõistliku aja möödumisest pärast poolte abielu lahutamist, s.o alates 01. oktoobrist 2023 ehk ajast, kui tekkis alus ja võimalus mõistlikult ühisvara kokkuleppel jagada kuni XXX kinnisasja müümiseni avalikul enampakkumisel või alternatiivselt muul viisil ühisomandi lõpetamiseni. Käesoleva menetlusdokumendi esitamise seisuga on vastaval alusel arvestatud kasutuseelise nõue sissenõutavaks muutunud 23 kalendrikuu eest kokku summas 23 782 eurot, millest hageja osa on 50% ehk 11 891 eurot. Ühtlasi nõuab hageja kasutuseelise minetusel põhinevat igakuiselt tekkivat kahjuhüvitist edasiulatuvalt alates 2025. aasta oktoobrikuust summas 517 eurot kuus kuni kinnisasja ühisomandi lõppemiseni kohtutäituri enampakkumise raames. Hageja palub lõpetada A. K. ja J. V. ühisomandi ja jagada ühisvara alljärgnevalt: − kinnistu asukohaga XXX (Tartu Maakohtu kinnistusregistri registriosa nr XXX) müüa kohtutäituri poolt korraldataval avalikul enampakkumisel alghinnaga 350 000 eurot. Enampakkumise nurjumisel korraldada igakordne uus enampakkumine esimesel võimalusel eelmise enampakkumise alghinnast 15 % madalama alghinnaga. Kinnisasja müügitulemi arvelt tasuda kõik AS XXX laenulepingust nr XXX tulenevad kohustused ning müügitulemi jäägist maksta A. K.le 65 % ning J. V.le 35 %; − A. K. nimele Maanteeameti liiklusregistris registreeritud sõiduauto Škoda Fabia, registrinumbriga XXX jätta A. K. ainuomandisse ilma täiendava hüvitise tasumise kohustuseta; − J. V. nimele Maanteeameti liiklusregistris registreeritud sõiduauto Škoda Rapid, registrinumbriga XXX jätta J. V. ainuomandisse ilma täiendava hüvitise tasumise kohustuseta; − A. K. ja J. V. nimele registreeritud arvelduskontodel ja väärtpaberikontodel krediidiasutustes XXX seisuga olevad vahendid jagada A. K. ja J. V. vahel võrdsetes osades kohustades J. V. hüvitama A. K.le ülekandega 723,41 eurot; − kohustada J. V.t andma A. K.le üle urn nende ühise poja X säilmetega; − ühisvara koosseisu kuuluv kohtuotsuses nimetamata vallasvara jätta selle poole omandisse, kelle valduses või nimel vara on;

− mõista J. V.lt A. K. kasuks välja 50 % A. K. ees tekkinud laenukohustusest summas 11 145,50 eurot; − mõista J. V.lt A. K. kasuks välja kahjuhüvitis seoses kohtueelsete õigusabikuludega summas 8347,50 eurot ning viivisintress kahjuhüvitiselt alates 05.12.2024 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras; − mõista J. V.lt A. K. kasuks välja kahjuhüvitis seoses kasutuseelise minetusega perioodil alates 01. oktoobrist 2023 kuni 30. septembrini 2025 summas 11 891 eurot ning edasiulatuvalt alates 01. oktoobrist 2025 igakuiselt summas 517 eurot kuni kinnistu asukohaga XXX (Tartu Maakohtu kinnistusregistri registriosa nr XXX) ühisomandi lõpetamiseni; − kõik asjaga seonduvad menetluskulud jätta J. V. kanda. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt arvestada viivisintressi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest. Kostja vastus hagile

Seetõttu sai A. K. anda need laenud vaid hagejale. Ka ei ole hageja kostjat mitte kunagi teavitanud, et ta oleks oma emalt laenu saanud. Kostja sai sellest teada alles hageja esimese vara jagamise ettepaneku vahendusel. Selline laen ei ole võimalik, kuna alates hetkest, mil nad hagejaga pere lõid, leppisid nad kokku, et pere on sõltumatu hageja vanematest ning nad loodavad vaid iseenda peale. Ka ei ole hageja kostjale mitte kunagi mitte mingisugust raha andnud, mistõttu ei saanud see laenuraha ka kuidagi kostja käsutusse jõuda. Kuna ehitusmaterjalid on kostja ostnud ja tööd teinud või tellinud isiklikult, siis ei saanud A. K. laenuraha kuidagi hageja kaudu otse remondi/ehituse peale kuluda. Isegi kui hageja esitab laenuraha üleandmist tõendavad dokumendid, tõendaksid need vaid raha üleandmise fakti, mitte midagi muud, sh ei omaks makse selgitus kui maksja ühepoolne sedastus iseseisvat õiguslikku tähendust. Kui tegemist on hageja võetud laenuga, siis peaks hageja tõendama, et see laen on võetud ja kulutatud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks. Samuti peab hageja tõendama, et selle laenu ulatus ei ületanud abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Hageja väidab ka, et A. K. on talle kinkinud raha kokku 33 425 eurot. Ka selle väite suhtes kehtivad eelnevalt esitatud argumendid selle kohta, et kostja sai sellistest kingitustest teada alles ühisvara jagamise nõudest. Seejuures ei ole hageja kostjale mingit raha andnud. Samuti ei ole ta seda kasutanud materjalide ostuks vms kuludeks ise. Hageja ei ole tõendanud seda, et ta need vahendid üldse saanud oleks ega ka seda, et neid oleks kasutatud ühisvara huvides. Siin peab mainima ka seda, et hageja vanim poeg F. K., kes ei ole kostjast sündinud, õppis aastatel XXX Tartus. Kõik tema kulud, sh korter ja söök, maksis kinni hageja, kelle kohustus see juriidiliselt ka oli. 2016. aastal said nad ülikoolist teate, et F. on ülikoolist välja visatud. Asja uurides selgus, et ta on kõik need 4 aastat Tartus lihtsalt elu nautinud ja raha laiaks löönud. Kostja mäletab täpselt, et kui see välja tuli, karjatas hageja: 220 000 vastu taevast! Kostja ei tea, kui palju täpselt tema peale raha kulus, aga kui võtta see summa suurusjärguks, võib arvata, et emalt saadud rahad kasutas hageja F. toetamiseks. Kui hageja tegi need maksed ühisvara arvelt, siis on ta ühisvara vähendanud ja peaks need ühisvarasse tagastama. XXX korter omandati vallasasjana abielu ajal ning nende eest tasus kostja EVP-dega, mille oli saanud hagejalt, kuid õige ei ole hageja järeldus, et XXX korter omandati hageja lahusvara arvelt. Seda põhjusel, et 11 400 EVP-d korteri eest tasus kostja, mitte hageja. Need oli hageja kostjale kinkinud, st kostja tasus temale kuluvate EVP-dega. Kinget tõendab ka hagi lisas 18 sisalduv RKO väljavõte, kus on see on sõnaselgelt nimetatud. Seega omandas kostja XXX korteri oma lahusvara arvelt. Hageja on väitnud, et XXX korteri kapitaalremondiks kasutati hageja lahusvaras olnud korteri (XXX) müügist saadud raha summas 14 000 krooni, mis laekusid vastavalt 4000 krooni lepinguga ja 10 000 krooni sularahas ettemaksena. 4000 krooni lihtsalt niisama lepingu vahendusel laekuda ei saanud. See pidi ikka laekuma kas sularahas või ülekandega, millise asjaolu hageja on jätnud tõendamata. Seega on tõendatud vaid 10 000 krooni saamine selle korteri eest, kuid ka see asjaolu ei oma tegelikult asjas tähtsust, sest hageja on jätnud tõendamata, et seda raha XXX korteri kapitaalremondiks kasutati. Kostja kinnitab, et sellist asja ei olnud. Tõendatud ei ole ja ei vasta ka tõele, et XXX korter oli olulises osas omandatud ja parendatud A. K. lahusvara arvelt. 04.11.1997 müüsid nad XXX korteri XXX AS-ile. Isegi kui oleks õige hageja hinnang, et XXX korteri omandamise ja parendamise panuste järgi oli 74 % tema lahusvara osa ja 26 % kostja oma (või mis tahes muu proportsioon), siis see vahekord oleks puutumuses korteri 04.11.1997, mitte 12.09.2008 müügi hinnaga.

XXX määrati poeg X mõrvamise eest hüvitis 20 000 eurot, mis kuulus väljamaksmisele võrdselt kostjale ja hagejale kui pärijatele. Kostja sai sellest teada alles 2024, aga kostjale teadaolevalt maksti kogu see summa välja juba 2016. aastal hagejale, st kostja ei ole sellest saanud sentigi. Kuivõrd 10 000 eurot sellest on kostja lahusvara, siis palub kostja kohtul arvestada see summa tasa hagejale XXX kinnsasja müügi eest väljamõistetava summaga. Ainsa kinnisvarana on ühisvara kinnisasi aadressil XXX. Kostja on nõus selle müügiga enampakkumisel, kuid võimaluse tekkides on kostja nõus selle hagejalt ka välja ostma. Hageja võttis kinnisasjalt minema kolides alatult kaasa 2 kõvaketast fotodega (fotod perekonnast, sh tütrest ja kadunud pojast) ning kogu fotoarhiivi, st kõik jäädvustused, mis on üles võetud alates hagejaga tutvumisest. Nende seas on ka kostja laste sünnipildid, mis on kõige suurema emotsionaalse väärtusega üldse. Hageja on teadlikult ja meelega need kostjalt ära võtnud. Nende jagamist käsitleti ka kohtueelsetel läbirääkimistel, aga paraku on hageja võtnud need erakordse isikliku tähendusega, kuid varalises mõttes väärtusetud esemed kauplemise garandiks, kuritarvitades sel moel ka kadunud poja mälestust. Nende kõvaketaste/ fotode jagamine on ühisvara jagamise kõige olulisem aspekt. See tuleks lahendada prioriteetselt. Hageja võiks mistahes andmekandjal anda need fotod kostjale üle kohe, ootamata ära kohtuotsust, mis vähendaks selle teema emotsionaalset laetust ning võtaks pinget maha ka kohtumenetluses. Sama alatult kui hageja võttis lahkudes kaasa fotod, jätab hageja terviktekstis selle teema üldse käsitlemata, justkui see ei olekski esile toodud. Urn poolte ühise poja X tuhaga ei tohiks olla varalise jagamise objekt. Kostjal ei ole midagi selle vastu, et poja urn mõistlikult maetud saaks, kuid kostja selgitab, et seda ei ole tehtud vaid sel põhjusel, et hageja on vältinud mistahes kontakti, et kostjal üldse olnuks võimalik ettepanekut teha ja kokkulepet sõlmida. Seetõttu ei saa hagejal olla ka vähimatki õigustust saada urn poja tuhaga matmistoimingute tegemiseks enda valdusse. Kostja on seisukohal, et nii fotode kui ka poja matmise osas tuleks neil kohtu vahendusel sõlmida kokkulepe, mis tagaks fotode üleandmise kostjale ja urni matmise. Kostja ei ole ühisvara väärtust vähendanud AS-iga XXX 31.10.1997 sõlmitud liisingleping nr XXX alusel tehtud liisingumaksete summast poole võrra. Korterit XXX müües oli neil hagejaga kokkulepe, et nad müüvad korteri liisingusse ning saadud vahendeid kasutavad nad osaluse omandamiseks OÜ-s XXX ning selle majandamisel. Mõistlikult ei ole usutav, et hageja oleks andnud korteri müügiks nõusoleku, kui hagejaga kokkulepet ei oleks olnud (hageja nõusolekut tõendab 04.11.1997 müügilepingu punkt 3.3). Kuna ka OÜ XXX osa oli hagejaga ühisomandis (omandatud abielu kestel), siis toimus selle majandustegevuse finantseerimine ühisvara arvelt põhjendatult ja kokkuleppel. Nii nagu oleks ühisvara olnud OÜ-st XXX saadud dividendid, osa müügist saadud raha jne, oli ühisvara ka selle majandamiseks tehtud kulutused ja kahjum. Hageja kasutuseeliste nõude osas kinnitab kostja, et ta ei ole vähimalgi määral takistanud elamu kasutamist hageja poolt. Samuti ei ole ta sundinud hagejat elamust lahkuma. Hageja üritas ära kolida salaja ajal, mil kostja pidi tööl olema. Kuna kostja pidi ootamatult koju naasma, siis ta nägi pealt, kuidas hageja seda tegi, vedades elamust minema 3 veoauto koormat nende ühisvarasse kuuluvaid asju. Hageja tegi seda kostjat teavitamata. Pärast seda ei ole nende vahel olnud ei vahetut ega vahendatud suhtlust kuni ühisvara jagamise nõude esitamiseni, sh ei ole ta soovinud saada ligipääsu elamule. Kostja ei ole selle kasutamist

kuidagi keelanud. Väljakolimise otsuse ja elamu mitte kasutamise tegi tema, mitte kostja. Isegi kui kostja oleks ukse välja vahetanud, siis oleks ta seda teinud põhjusel, et uks oli vana ja mitte soojapidav, aga mitte selleks, et takistada hagejal elamut kasutada. Sellise eesmärgi kostjale omistamine on hageja väljamõeldis, mis on tõendamata. Isegi kui hageja kasutuseeliste nõue oleks põhjendatud, ei ole hageja arvestanud õigesti keskmist üüri. XXX elamu on pooleli olev. Hageja esitatud üüripakkumistest on vaid üks selline, mis ei hõlma tervet elamut, üüriks pakutakse II korrust. Selle pakkumise üür on 590 eurot kuus. Pooled tõesti pidasid kohtuväliseid läbirääkimisi ühisvara jagamiseks. Hageja üritab jätta muljet, nagu oleks kokkuleppe saavutamiseks teinud järeleandmisi vaid tema. See ei vasta tõele, kuna järeleandmisi tegi ka kostja, loobudes kõikidest oma enampanustatust tulenevatest nõuetest ning olles alguses seisukohal, et ühisvara tuleks jagada vaidluste vältimiseks pooleks. Kuna tegemist oli hüpoteetiliste nõuetega kummaltki poolt, siis nende arvelt järeleandmised ei oma hageja nõude suhtes tähendust. Hageja süüdistab kostjat, et ta pidas mitu kuud läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta jõuda kohtuvälisele kokkuleppele, kuritarvitades hageja heas usus ja mõistlikku käitumist. See ei vasta tõele ja seda tõendab ka nendevaheline kirjavahetus, mille hageja on tõendusena esitanud. Hageja selgelt liialdab, kui ta nimetab oma käitumist läbirääkimistel heauskseks ja mõistlikuks. Kostja on alati olnud nõus ühisvara jagama ja ta oli nõus ühisvara jagamise üldiste tingimustega, mis nad mais 2024 saavutanud olid. Paraku ei võimaldanud hageja manipulatsioonid maaklerite ja maaklerilepingutega kohtuvälise kokkuleppeni jõuda. Kostja ei ole kunagi andnud nõusolekut ilmuda konkreetse lepingu sõlmimiseks konkreetsel ajal notarisse. Notariaja broneeris hageja omal riisikol, eesmärgiga avaldada kostjale survet Uus Maa maakleriga nõustumiseks. Need läbirääkimised olid emotsionaalselt väga kurnavad, aga kostja ei näe nende ebaõnnestumises endal süüd. Seetõttu ei ole põhjendatud ka hageja õigusabikulude hüvitamise nõue. Hageja esitatud õigusabikulude suurus ei ole mõistlik ega usutav. Kostja on nõus ühisomandi lõpetama ja ühisvara jagama avalikul enampakkumisega, tasudes müügihinnast esmalt kohtutäituri kulud ja laenukohustuse XXX AS-i ees tulenevalt laenulepingust nr XXX ning jagades jäägi kostja ja hageja vahel võrdselt (pooleks). Kostja palub mitte rahuldada hageja taotlust kalduda kõrvale poolte võrdusest ning taotlust tasuda A. K. laen tema kontole. Kostja lahusvara arvelt tehtud parenduste väärtus tuleb ühisvara väärtusega tasa arvestada. Väärtuste määramiseks palub kostja ekspertiisi tellimist kohtult. Kostja on nõus ühisomandis olevate sõidukite ja vallasvara (kuid mitte fotode ja urni poja tuhaga) jagamisega selliselt, et need jäävad praeguse kasutaja omandisse. Kostja ei ole nõus kontodel lahutamise päeval olnud summade jagamisega, kuna hageja ei ole esitanud väljavõtteid ühisomandis olnud rahade kasutamise kohta perekonna hüvanguks. Ka ei ole selge, kas sel kuupäeval pangakontol olnud raha oli ühisvara või XXX laekunud hüvitistena lahusvara. Kostja palub jätta rahuldamata hageja nõude mõista tema kasuks välja 50 % A. K. ees tekkinud laenukohustusest summas 11 145,50 eurot, kuna sellist kohustust ei eksisteeri. Kostja palub jätta rahuldamata hageja taotluse mõista J. V.lt A. K. kasuks välja kahju hüvitisena 8347,50 eurot ja viivis. Kostja palub jätta rahuldamata hageja nõude mõista tema kasuks välja kahjuhüvitise seoses kasutuseelise minetusega. Kostja palub jätta kummagi poole menetluskulud kummagi poole enda kanda. Menetluse käik

tõendamiskoormist. Kohus määras pooltele tähtaja kuni 28.02.2025 kompromissi sõlmimiseks. Ühtlasi märkis kohus, et juhul kui pooled kompromisskokkuleppele ei jõua, tuleb pooltel esitada kohtule ülevaade kompromissi sõlmimise käigust ja kokkuleppe sõlmimata jätmise põhjustest koos vastusega kohtunõudele, arvestades kohtu selgitusi, hiljemalt 03.03.2025.

lahutatakse (PKS § 35 p 3). Abielu lõpeb kohtus abielu lahutamise korral päeval, millal kohtuotsus jõustub (PKS § 66 p 2). Perekonnaseadus eristab abikaasade ühisvara puhul õigusi ja kohustusi. Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS § 27 lg 2 määratleb abikaasade lahusvara. Ühisvarasse kuuluvad seega eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused. Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest eraldi tuleb aga hinnata abikaasade vastutust võetud kohustuste eest

(PKS § 38).

Kohus märgib, et kui nõue ühisvara jagamiseks on esitatud pärast 01.07.2010, kohaldatakse kehtivat perekonnaseadust, kusjuures kehtiva perekonnaseaduse alusel tuleb jagada nii enne 01.07.2010 kui ka pärast seda omandatud ühisvara (vt Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Varul. P, Kull. I, Kõve. V, Käerdi. M, Puri. T. Tallinn 2014, lk 352). Seega tuleb ühisvara koosseis PKS § 35 järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga (s.o seisuga XXX), lähtudes selle koosseisu kindlaksmääramisel vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldada ühisvara jagamisele kehtivat perekonnaseadust. Ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete alusel (PKS § 37, asjaõigusseaduse (AÕS) § 77). Nii abikaasade ühisvaras olevad asjad kui ka õigused jagatakse PKS § 37 lg 3 (koosmõjus AÕS § 70 lg-tega 6 ja 7) järgi kaasomandi lõpetamise sätete (s.o AÕS § 77) kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77 järgi otsustab kohus kaasomandit lõpetades, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust arvestatakse ühisvara jagamise aja seisuga. Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt Riigikohtu 09.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19).

− A. K. arvelduskontol olevad rahalised vahendid XXX seisuga; − J. V. arvelduskontol olevad rahalised vahendid XXX seisuga.

Lisaks palub: − hageja kohustada kostjat andma hagejale üle urni nende ühise poja säilmetega; − mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis seoses kohtueelsete õigusabikuludega summas 8347,50 eurot koos seadusjärgse viivisega alates 05.12.2024 kuni nõude täitmiseni; − mõista kostjalt välja hageja kasuks kasutuseelised summas 11 891 eurot (periood 01.10.2023-30.09.2025) ning edasiulatuvalt alates 01.10.2025 summas 517 eurot kuus kuni kinnisasja ühisomandi lõpetamiseni. 30.10.2025 vastuses on kostja palunud talle hüvitada laenu- ja kindlustusmaksed. Lisaks on kostja avaldanud kahtlust, et hageja on poolte abielu ajal teinud ühisvara arvelt kulutusi enda vanimale pojale, kes ei ole kostja poeg. Kostja on palunud temale kuuluva garantiifondi hüvitise 10 000 eurot, mis on kostja hinnangul tema lahusvara, arvestada tasa hagejale XXX kinnisasja müügi eest väljamõistetava summaga. Kostja on märkinud, et hageja poolt alternatiivsele elamispinnale tehtud kulud tuleb arvata ühisvara hulka. Kostja lahusvara arvelt tehtud parenduste väärtus tuleb ühisvara väärtusega tasa arvestada. Samuti on kostja soovinud, et hageja annaks talle fotod üle. 16.02.2026 toimunud kohtuistungil selgitas kohus, et käesolevas tsiviilasjas ei käsitle kohus XXX korteri müügist saadud rahaliste vahendite 14 000 krooni kasutamisega seonduvat, kuivõrd hageja on avaldanud, et tal ei ole võimalik eeltoodud raha kasutamist enam tõendada. Samuti ei käsitle kohus AS-i XXX liisingulepinguga ega OÜ-ga XXX seonduvaid asjaolusid, kuivõrd hageja vastavaid nõudeid hagis esitanud ei ole. Samuti ei ole kostja eeltoodu osas esitanud vastuhagi. Mis puudutab fotosid poolte ühisest perest, siis kohus eeltoodut ühisvarana ei jaga, kuivõrd hageja eeltoodut hagis taotlenud ei ole ja kostja ei ole vastavas osas vastuhagi esitanud. Kohus tegi kohtuistungil pooltele ettepaneku, kasvõi hageja lepingulise esindaja vahendusel, kokku leppida fotodest koopiate tegemine ja kostjale üleandmine. Kohus jääb eeltoodud seisukoha juurde. Lisaks käsitles kohus kohtuistungil hageja vanema poja ülalpidamisega, hageja poolt alternatiivsetele elamispindadele tehtud kulutustega ja kostja parenduste väärtusega seonduvat. Kohus jääb kohtuistungil antud selgituste juurde. Kohus eeltoodud kostja väidetega ühisvara jagamisel ei arvesta.

esitanud ei ole. Kohus leiab, et XXX kinnisasja ühisomand tuleb lõpetada selliselt, et kinnisasi tuleb müüa kohtutäituri poolt korraldataval avalikul enampakkumisel alghinnaga 350 000 eurot. Enampakkumise nurjumisel tuleb korraldada igakordne uus enampakkumine esimesel võimalusel eelmise enampakkumise alghinnast 15 % madalama alghinnaga.

avaldas, et ta maksis hageja vanematele EVP-de eest. Kohus selgitas kohtuistungil kostjale, et tegemist on kostja poolt esmakordselt esitatud väitega, mis on ka tõendamata. Kohus eeltoodud kostja vastuväidet asja lahendamisel arvesse võtta ei saa. Kohus märgib, et pooled ei vaidle selle üle, et XXX korteriomandi omandamiseks kasutati EVPsid koguses 14 400. Pooled vaidlevad selle üle, kellele eeltoodud EVP-d kuulusid. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hagejale kuulus 4500 EVP-d ja 9900 EVP-d (omandatud P. K.ilt), kokku 14 000 EVP-d, mis olid hageja omandis enne poolte abiellumist (s.o hageja lahusvara) ja mis kingiti 23.02.1995 kostjale (dtl 265-266; dtl 267-269; dtl 270). Kohus selgitab, et sel ajal kehtinud TsK § 260 lg 1 järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.03.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09, p 11). Kostja kohtule notariaalselt tõestatud vormis kinkelepingut esitanud ei ole. Hageja poolt esitatud tõendid, millest nähtub, et hageja kandis 23.02.1995 oma EVP-kroonid kostja kontole, ei ole asjakohased kinkelepingu tõendamiseks. Seega ei ole tõendamist leidnud kostja väide, et XXX korteriomand on omandatud kostja lahusvara arvelt. Kohus leiab, et XXX korteriomand on omandatud hageja lahusvara arvelt, mistõttu on selle võõrandamisest saadud rahalised vahendid 89 476 eurot samuti hageja lahusvaraks. Lisaks on hageja märkinud, et tema ema kinkis talle 33 425 eurot perioodil 2008-2015, mis on hageja lahusvaraks ja mida kasutati XXX kinnisasja parendamiseks (s.o ehitustööde eest tasumine, ehitusmaterjalide ja mööbli soetamine). Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole tõendanud seda, et ta need vahendid üldse oleks saanud ega ka seda, et neid oleks kasutatud ühisvara huvides. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas hageja A. K. omakäelise kinnituse selle kohta, et tema kandis perioodil 2008-2015 hagejale raha 33 425 eurot (77 500 krooni, 125 000 krooni, 1195 eurot, 900 eurot, 2450 eurot, 1350 eurot ja 14 550 eurot) XXX kinnisasja remondiks. A. K.le teadaolevalt sellel perioodil toimusidki kinnisasjal, eelkõige elamus, remonttööd, mille jaoks hageja ka A. K.lt kingituseks saadud raha kasutas, kuna selleks ei olnud pooltel endil piisavalt raha (dtl 219). Ühtlasi esitas hageja kohtule pangaväljavõtte selle kohta, et nimetatud summad tema kontole laekusid (dtl 521-527). Ülekannete selgituseks on märgitud „mööbli ostuks“, „ülekanne“, „raha emalt“, „ehitustööde jaoks“, „ehitusmaterjal“. Kohus märgib, et PKS § 27 lg 2 p 2 kohaselt on abikaasade lahusvaraks muuhulgas kinke teel saadu. PKS § 34 lg 2 kohaselt kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kohus selgitab, et lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks PKS § 34 lg 2 alusel või abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 alusel saab tekkida üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Sellist seost saab jaatada, kui mõistliku isiku arusaama kohaselt on ühisvara ese omandatud kas täielikult või osaliselt ühe abikaasa lahusvara arvel. Muuhulgas tähendab see, et tänu ühe abikaasa lahusvarast tehtud panusele säästsid või säästavad abikaasad ühisvarast tehtavaid kulutusi. Kohus märgib hageja esitatud tõendite pinnalt, et nendest nähtuvalt on hageja ema teinud hagejale kontole erinevates summades ja erinevate selgitustega ülekandeid kokku 33 425 eurot. Ülekannete selgitustes kinkelepingule viiteid tehtud ei ole. A. K. on omakäeliselt kinnitanud, et eeltoodud summad olid kinge hagejale XXX kinnisasja remondiks. Seega on hagejale tehtud enda ema poolt hageja pangakontole ülekandeid kokku 33 425 eurot, mida võib vastavalt A. K. kinnitusele lugeda kinkeks hagejale s.o A. K. soovis hagejat vastutasuta rikastada (VÕS § 259 lg 1), kuid hageja esitatud tõenditest ei nähtu, kas ja kuidas kasutas hageja eeltoodud rahalisi vahendeid ühisvara tarbeks (s.o XXX tee kinnisasja remondiks/parendamiseks), mistõttu ei saa kohus eeltoodud summat arvesse võtta XXX kinnisasja parendamisena ega müügitulemi suuruse kindlaks tegemisel. Kokkuvõttes on kohtu hinnangul kasutatud XXX kinnisasja soetamiseks ja parendamiseks 313 310 eurot (223 834 + 89 476), millest hageja lahusvarana kuuluv summa on 89 476 eurot, mis moodustab

kogusummast 28,56 %. Seega ühisvara suuruseks oleks 71,44 %. Müügitulemist tuleks hagejale hüvitada 64,28 % [(71,44 : 2) + 28,56] ja kostjale 35,72 % (71,44 : 2).

Kohus selgitab, et perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks võib abikaasa PKS § 29 lg 1 alusel teha ühisvaraga tehinguid ilma teise abikaasa nõusolekuta. Sellistest tehingutest tekib PKS § 29 lg 4 järgi abikaasade solidaarkohustus. PKS § 18 lg 1 ja PKS § 33 lg 1 p 1 järgi tähendab see, et abikaasad vastutavad selliste kohustuste eest oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses. Tegemist on tehinguga, millega üks abikaasa võib teist PKS § 19 järgi kohustada. Lisaks selgitab kohus, et oluline on raha faktiline kasutamine, mitte teise abikaasa teadmine laenu võtmisest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.03.2007 otsus tsiviilasjas 3-2-113-07, p 23). Kohus märgib, et hageja on tõendanud, et A. K. on tema kontole kandnud kokku 22 291 eurot, kuid hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milleks hageja 22 291 eurot tervikuna kasutas. Kohus märgib, et abikaasade ühisvaraks ei ole siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Kõigi abielu ajal võetud kohustuste, eelkõige abikaasa isiklikes huvides võetud kohustuste arvamine ühisvara hulka koormaks ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendaks põhjendamatult teise abikaasa ühisvara osa ühisvara jagamisel. Sedavõrd ulatuslik solidaarsus abikaasade omavahelistes varalistes suhetes ei oleks põhjendatud. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja hageja kasuks 50 % A. K. ees tekkinud laenukohustusest summas 11 145,50 eurot.

kirjast nähtuvalt hakkas kostja lepinguline esindaja lepingu sõlmimiseks Pärnust Tallinna poole sõitma. Lisaks avaldas kostja lepinguline esindaja, et ta küsis kostjalt üle kellaaja, millal kostja on valmis digiallkirja andma, millele lepinguline esindaja jäi vastust ootama (dtl 107). 10.09.2024 edastati pooltele notari poolt leping (dtl 199-205) tutvumiseks ja kaugtõestamise juhend, millele kostja vastas, et kostja ei pea võimalikuks vara jagamise kokkulepet edastatud projektis sisalduva sõnastuse tõttu sõlmida (dtl 109). Seega jäi pooltel ühisvara jagamise leping notaris sõlmimata. Kohus märgib, et eeltoodud kirjavahetuse pinnalt ei ole kohus tuvastanud hageja pahatahtlikku käitumist ega manipulatsioone seoses ühisvara jagamise ja maaklerilepingu sõlmimisega. Läbirääkimiste käigus olid pooled tõepoolest erinevatel seisukohtadel ühisvara jagamise osas ja selles osas, milline kinnisvarabüroo kinnisasja hindamist läbi viib ja millised on lepingu tingimused, kuid pooled said oma erimeelsused lahendatud, kostjale edastati tutvumiseks kõik lepinguprojektid ja määrati ühiselt notariaeg. Kostja teatas viimasel hetkel, et tema notarisse ei tule, kuid sisulisi põhjendusi lepingu sõlmimisest keeldumise kohta ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus hageja seisukohaga, et kostja pidas läbirääkimisi ilma tegeliku soovita jõuda kompromissile. Sellega tekitas kostja hagejale kahju õigusabikulude näol, mida hageja oli kandnud seoses sellega, et uskus kostja tegelikku soovi saavutada kohtuväline kokkulepe ühisvara jagamiseks. Kohus märgib, et hagejale osutatud õigusabi tunnihinnaga 210 eurot/h (sisaldab käibemaksu) vastab õigusabiteenuse turuhinnale. Kohus leiab, et õigusabi osutamine (maht 39,75 h) oli antud juhul põhjendatud ja vajalik tulenevalt hagejapoolsest kavatsusest kohtuväline kokkulepe sõlmida. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hageja kohtueelse õigusabikulude nõude taotletud ulatuses kogusummas 8347,50 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista seadusjärgse viivise alates 05.12.2024 (s.o hagiavalduse esitamisest) kuni nõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sisse nõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 näeb ette, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja taotluse nõuda kostjalt välja hageja kasuks viivis kohtueelsetelt õigusabiabikuludelt 8347,50 eurot alates 05.12.2024 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

jagada, mille tõttu ei saanud hageja vara realiseerida ning pooltel ei ole objektiivsetel asjaoludel võimalik kinnisasja ühiselt kasutada. Kostja selgitas eeltoodu osas, et hageja lihtsalt lahkus ühisest elamisest, nõudmata juurdepääsu ja kasutust või kasutamise korra kokku leppimist. Lahutatud abikaasa saab teiselt lahutatud abikaasalt nõuda ühisvara eseme kasutuseelise hüvitamist üldjuhul üksnes kaotatud kasutuseelisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 alusel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p 44.3; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12). Selline nõudeõigus aga ei tulene ainuüksi asjaolust, et üks lahutatud abikaasa kasutab ühisomandis olevat eset üksinda. Kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldusena näeb VÕS § 115 lg 1 ette, et isik oleks rikkunud temal lasuvat kohustust (kohustus võimaldada teisel lahutatud abikaasal ühisvara eset kasutada). Mis puudutab hageja nõude perioodi alguskuupäeva, siis Riigikohus on oma lahendites selgitanud, et kasutuseelist ühisvarana jagades sai jagada üldjuhul üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks kolleegiumi hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta (vt Riigikohtu seisukohti kaasomandi kohta: 20.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14; 16.02.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13). Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu, sai kolleegiumi arvates eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitas nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.09.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17). Kohus märgib, et praeguses asjas tuleb arvestada asjaolu, et pooled on endised abikaasad ning kinnisasi kuulub poolte kui endiste abikaasade ühisvara hulka, st on nende ühisomandis. Pooled ei ole väitnud, et neil oli kokkulepe, millest tuleneks õigus nõuda teiselt kulutuste hüvitamist. Seega saavad pooled nõuda teineteiselt kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui selline õigus tuleneb neile seadusest. Kohus märgib, et hageja esitas kasutuseeliste nõude alates 01.10.2023, s.o peale poolte abielu lõppemist. Hageja esitas kasutuseeliste hüvitamise nõude kostjale 05.12.2024 hagiavalduses. Kohtuistungil selgitas hageja, et tal ei ole ühtegi tõendit selle kohta esitada, et hageja oleks varasemalt (s.o enne hagi kohtule esitamist) kostjalt kasutuseeliseid nõudnud. Lisaks selgitas hageja, et pooled ei sõlminud peale abikaasade kooselu lõppu kokkulepet ühisomandis oleva kinnisasja kasutamiseks. Lisaks ei pöördunud hageja kostja poole võtmete saamiseks. Hageja jäi seisukohale, et ühiselt ei olnud seal võimalik koos elada. Kostja jäi kohtuistungil seisukoha juurde, et tema hagejal kinnisasja kasutamist takistanud ei ole. Mis puudutab takistuste tegemist, siis Riigikohtu tsiviilkolleegium on 04.05.2022 määruses tsiviilasjas nr 2-19-12055 punktides 14.2-14-3 esile toonud, et kaasomandis oleva asja kasutuskorra kokkuleppe puudumisel tuleb kasutuseelise hüvitamise nõude eeldusena teha mh kindlaks, kas kaasomanik on ühist asja kasutades rikkunud teiste kaasomanike õigusi,

eelkõige seda, kas kaasomanik on takistanud teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Ainuüksi asjaolu, et üks kaasomanik võtab kasutuskorra kokkuleppe puudumisel kaasomandis oleva asja kas osaliselt või tervikuna enda valdusse ja kasutusse, sh kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat asja osa, ei anna teistele kaasomanikele alust nõuda kasutuseelise hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Kaasomanikud saavad kasutuskorra kokkuleppe puudumisel nõuda kaasomandis oleva kinnisasja või selle osa enda ainukasutusse võtnud kaasomanikult asja sellise kasutamisega saadavate kasutuseeliste hüvitamist juhul, kui ta rikub sellega teiste kaasomanike õigusi, eelkõige takistab teistel kaasomanikel kaasomandis oleva asja kaaskasutust. Vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, millisel põhjusel lahkus hageja poolte ühisest elukohast (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2021 lahend tsiviilasjas nr 2-20-1053, p 13). Kohus on seisukohal, et kostja ei ole hagejale takistusi teinud ühisomandis oleva kinnisasja kasutamiseks ja hageja ei ole kostjalt ligipääsu (võtmed) küsinud. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis seoses kasutuseelise minetusega perioodil alates 01. oktoobrist 2023 kuni 30. septembrini 2025 summas 11 891 eurot ning edasiulatuvalt alates 01. oktoobrist 2025 igakuiselt summas 517 eurot kuni kinnisasja asukohaga XXX (Tartu Maakohtu kinnistusregistri registriosa nr XXX) ühisomandi lõpetamiseni.

arvelt. Kostja poolt peale lahutust tehtud maksed saab lugeda tehtuks kostja lahusvara arvelt ühisvarale. Seega saab kostja nõuda eeltoodud maksete hüvitamist alates XXX. Kostja selgitas vastuses hagi terviktekstile, et perioodil XXX-31.12.2024 tasus ta laenu põhiosa 4705,70 eurot, intresse 6533,25 eurot ja kindlustusmakseid 566,10 eurot, kokku 11 805,05 eurot (dtl 741; dtl 410; dtl 559-560; dtl 563), millest hageja osa oleks pool ehk 5905,52 eurot. Kohtuistungil selgitas kohus, et kohtu arvutuste tulemusena sai kohus kindlustusmaksete suuruseks 534,65 eurot (17 kuu eest). Kostja on arvestanud 18 kuu eest. Kohtuistungil jäi kostja 18 kuu juurde. Kuivõrd kostja on nõude esitanud 31.12.2024 seisuga, arvestab kohus kindlustusmakseid 17 kuu eest (31,45 eurot x 17 kuud= 534,65 eurot). Kohus saab nõude suuruseks kokku 11 773,60 eurot (4705,70 + 6533,25 + 534,65), millest hageja osa oleks pool ehk 5886,80 eurot. Kohtuistungil ei vaielnud hageja sellele vastu, et hageja peaks kostja poolt tasutud maksetest poole hüvitama. Eeltoodust tulenevalt on kostja tasaarvestusavaldusena esitatud nõue hageja vastu põhjendatud summas 5886,80 eurot.

kostjal oleks õigus saada pool s.o 10 000 eurot. Seega ei saa kohus eeltoodud summat tasaarvestada hagejale XXX kinnisasja müügi eest väljamõistetava summaga. Kohus on rahuldanud hageja nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtueelsed õigusabikulud 8347,50 eurot ning viivis kohtueelsetelt õigusabikuludelt (8347,50 eurot) alates 05.12.2024 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Lisaks on kohus seisukohal, et kostja menetlusliku tasaarvestusavaldusena esitatud nõue (kostja poolt tasutud laenu- ja kindlustusmaksed, sh intress) hageja vastu on põhjendatud summas 5886,80 eurot. Kohus tasaarvestab eeltoodud nõuded, mille tulemusena mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtueelsed õigusabikulud summas 2460,70 eurot (8347,50 – 5886,80), millelt kuulub tasumisele viivis alates 05.12.2024 kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

− 22.02.2026 kostja poolt kohtule esitatud kirjavahetuse (dtl 806-823; dtl dtl 825-831), kuivõrd kohus ei ole määranud kostjale tähtaega kohtuvälise kokkuleppe sõlmimise ajal toimunud kirjavahetuse esitamiseks. Menetluskulude jaotus

Anu Saaliste Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.