Võlaõigus

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

teadaolevale e-postiaadressile. Menetlusse võtmise määrusega oli kostjale antud tähtaeg hagile vastamiseks 14 päeva arvates kättetoimetamisest. Kostja vastanud ei ole. Kohtuistungist 12.02.2025 võttis osa hageja, kostja ei ilmunud ega teatanud ilmumata jätmisest. Hageja taotlusel vaatas kohus asja kohtuistungil sisuliselt läbi kostja osavõtuta. Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra.

3

Hageja on tõendanud maksekorraldusega (dtl 65), et laen summas 5300 eurot on kostjale välja makstud 04.08.2023. Kohus kontrollis maksegraafikus toodud tagasimaksete alusel, et lepingus toodud krediidi kulukuse määr ei ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset määra (mis oli 50,16%). Seega saab lugeda nõude aluseks oleva lepingu sõlmituks ja kehtivaks.

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b) tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4). Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) juhendi „Suunised laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ (mille kohaldamise on Finantsinspektsioon otsustanud 22.03.2021.a otsusega) punkti 85 f järgi tuleb arvestada tarbija regulaarsete kuludega, st mitte nt ainult eluasemekuludega; c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); e) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muudetõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403 4 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Riigikohus on 24.11.2023 lahendis märkinud, et üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

4

5

Seaduse järgi pidi hageja arvesse võtma kogu talle teadaolevat teavet, mis mõjutab tarbija võimet krediiti tagasi maksta. Kohus tuvastas esitatud tõenditest, et kostjal olid enne nõude aluseks oleva laenu andmist järgmised kostja finantskohustused: Hageja poolt 2022. a juunis antud laen 4359 eurot; Hageja poolt 2022. a septembris antud laen 1701 eurot, 9.03.2023 Swedbank ASi laen 3000 eurot, laenuleping 23-041207-VL 2023. a mais Ühisraha OÜ-lt 960 eurot (laenuleping Y230505010) 19.06.2023 Swedbank ASi laen 3000 eurot, laenuleping VL 23-043811-VL Swedbanki krediitkaart 23-038495-RK Elisa Eesti AS ees igakuine kohustus ca 190 eurot. Maksed kahe lepingu katteks hagejale olid 196,28 eurot, Swedbank AS-le ühe lepingu katteks ca 90 eurot, Ühisraha OÜ-le 70 eurot, Elisa Eesti AS-le 190 eurot, Kokku olid igakuised finantskohustused seega 546,28 + krediitkaardi ja Swedbank ASi teise laenu tagasimaksed, mille suurus on teadmata. Nõude aluseks oleva laenulepinguga kaasnes täiendav finantskohustus 203,80 eurot kuus. Seega hakkasid kostja finantskohustused ühes kuus olema hinnanguliselt vähemalt 800 eurot. Arvestades, et kostja tasus ainuüksi hagejale ca 196 eurot laenumakseid kuus, ei saanud hageja kuidagi laenu andmisel arvestada, et kostja finantskohustused on 150 eurot kuus, nagu hagis on välja toodud. Istungil selgitas hageja vastuseks kohtu küsimusele, et laenu andmisel võeti ikkagi arvesse ka hageja enda poolt varem antud laenude tagasimakseid, et koos nendega olid kostja finantskohustused 318,46 eurot kuus. Isegi kui lähtuda sellest, et hageja arvestas enda väitel Elisa Eesti ASi maksed majandamiskulude alla, oleksid kostja 6 laenu tagasimaksed ikkagi olnud rohkem kui hageja arvestas. Seega on hageja jätnud kostja finantskohustused õigesti välja selgitamata ja arvesse võtmata. Elamiskulude osas selgitas hageja istungil, et kuna kostja laenu taotlemisel elamiskulude suurust ei märkinud, arvetati elamiskuludeks 30% sissetulekust, ehk 413 eurot. Hageja vastas, et kohaldatud määra asjakohasust konkreetse tarbija puhul konto väljavõtte alusel ei kontrollitud, ent samas märkis, et kontolt nähtusid igakuiste püsikuludena üksnes Elisa Eesti maksed, mitte nt ühistu arveid või üüri. Lepingust nähtuvalt oli kostja elukoha-aadress Tallinnas. Kui hageja arvestas elamiskulude hulka Elisa Eesti AS kohustuse 190 eurot, saaks Tallinna üürikorteris elamise kulude suuruseks 413 eurot olla adekvaatne üksnes siis, kui kulusid jagatakse teise isikuga. Üürikorteri puhul oleks hageja saanud kostjalt täiendavalt küsida üüri- ja kommunaalkulude suurust ning seda, kas kulusid kannab kostja ainuisikuliselt. Hageja ei veendunud seega, et kohaldatud elamiskulude määr oli kohane. Kohus tuvastas esitatud krediiditoimikust, et kostja on alkoholipoode külastanud pea üle päeva, vahel ka mitu korda päevas: 2022.a novembris 16 korda, kulutades alkoholipoodides kokku 98,37 eurot, detsembris 23 korda (kulutas kokku 131,81 eurot), 2023.a jaanuaris külastas kostja alkoholipoode 21 korda (kokku kulutas 87,69 eurot), veebruaris 20 korda (kulutades kokku 102,91 eurot, märtsis 28 korda (pea iga päev, kulutades kokku 198,93 eurot). Lotopileteid on kostja ostnud 2022. a novembris 12 korda kokku 127,5 euro eest, detsembris 10 korda 155 euro eest, 2023.a jaanuaris 115 euro eest, veebruaris 100 euro eest ja märtsis 190 euro eest. See, et ka hageja ise oli hasartmängukulud märgendanud ja välja selekteerinud, nähtub krediiditoimiku lehelt „Bank Statement details“. Hageja selgitas istungil, et hasartmängukuludega arvestati, need olid regulaarsed ja igakuised, kuid summad olid sellised, et ei takistanud hagejal laenu andmast.

6

Eeltoodust nähtub kohtu hinnangul, et kostja võttis iga natukese aja tagant tarbimislaenu ning külastas pea igapäevaselt alkoholipoode. Seda arvestades ei saanud hagejal tekkida veendumust, et kostja suudab võetud finantskohustused nõuetekohaselt täita kogu lepingute perioodi vältel. Hageja laenude andmisele spetsialiseerunud ettevõttena pidi hästi teadlik olema sellest, et praktikas viib pidev tarbimislaenude juurde võtmine paratamatult selleni, et ühel hetkel võetud kohustusi enam täita ei suudeta. Mingi aja jooksul suudetakse uute laenude arvelt eelmiste laenumakseid tasuda, ent kui tarbimisharjumused ei muutu, võetakse uusi laene juurde. Selliselt käituvatele tarbijate uute tarbimislaenude juurde andmine viibki tarbija võlaorjusesse, mille ärahoidmine ongi aga vastutustundliku laenamise regulatsiooni eesmärk. Seega leiab kohus, et krediidiandja ei laenanud vastutustundlikult.

Seejärel tuleb hinnata, kas lepingut saab ka ümberarvestuse korral üles öelduks lugeda, st kas ka ümberarvestuse korral oleks kostja lepingu üles ütlemise ajal olnud võlgnevuses vähemalt kolme järjestikuse tagasimaksega. Kui see nii ei olnud, on üles ütlemine toimetu ja leping kehtib. Sel juhul saab hageja nõuda edasiulatuvalt sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete väljamõistmist, kui on alust arvata, et kostja neid vabatahtlikult ei tasu.

Hageja esitas kohtu ettepanekul nõude ümberarvestuse: on lähtunud väljastatud laenusummast ja kõik tehtud laenumaksed on arvestatud põhinõude katteks. Hageja arvestab sellisel juhul intressimääraks 0 eurot. Sellisel juhul on nõude jäägiks 4387,39 eurot. Samuti palub hageja kohtul välja mõista seadusjärgne viivis alates 21.05.2024 kuni 07.01.2025 summas 341,01 eurot. Hageja esitas ümberarvestusega koos Exceli faili (dtl 98), milles on välja toodud laekunud summad. Sellest nähtub, et kostja on kokku tagasimakseid teinud 912,61 eurot ning viimased maksed on olnud 2023. a detsembris ja 2024. a jaanuaris. Istungil selgitas hageja, et seda faili tulebki käsitleda tagasimaksete uuesti määramisena. Hageja põhjendas seda sellega, et ükski laenuandja ei annaks 0 % intressiga laenu, mistõttu mingi paralleelse graafiku koostamine oleks reaalselt ebaloogiline. Kohus selgitas istungil hagejale, et tagasimaksete uuesti määramine on VÕS § 4034 lõikest 7 tulenev kohustus. Regulatsiooniga ei olegi mõeldud, et krediidiandja laenuks antud summat tagasi ei peaks saama. Selle normi (ja laiemalt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise puhuks ette nähtud tagajärgede) eesmärk on vähendada krediidi tulusust krediidiandja jaoks. Sellise tagajärjega arvestamine peaks sundima krediidiandjaid laenu andmisel täitma vastutustundliku laenamise kohustust hoolikalt.

7

Kohus on seisukohal, et hageja esitatud uuesti määratud tagasimaksed ei vasta VÕS § 403 4 lõikele 7. Ka VÕS kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et tagasimaksed tuleb uuesti määrata vastavalt krediidiandja ja tarbija vahel varasemalt kokkulepitud tingimustele (nt on lepingus kokku lepitud, et krediit tuleb tagasi maksta ühe aasta jooksul kaheteistkümne võrdse tagasimaksena). Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral muutuvad lepingus tühiseks üksnes intressimäära ja muude tasude kokkulepped, mitte aga lepingu muud tingimused. St krediidiandja ei saa tagasimaksete uuesti määramisel lühendada lepingut.

8

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Maris Juha kohtunik

9

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.