Määruse tegemise aeg ja koht 13.03.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-23-112187
Kohtuasi
J.F hagi A.F-i vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.12.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
J.F 17.02.2025 apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja J.F (isikukood XXX), lepinguline esindaja Roman Maksimenko Kostja A.F (XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda menetlusse võtmast J.F 17.02.2025 apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 18.12.2024 otsuse peale.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud J.F kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
J.F (hageja) esitas 20.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.F-ilt (kostja) 5452,02 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus
2-23-112187 ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 29.06.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla 3332,53 eurot, viivise 2119,49 eurot ja viivise alates kohtuotsuse jõustumisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.08.2019 tähtajatu üürilepingu (üürileping), mille alusel hageja andis kostjale üürile Tallinnas XXX asuva eluruumi (eluruum) ning kostja pidi maksma üüri 430 eurot kuus ja kõrvalkulusid 10. kuupäevaks. Kostja maksis üüri 2019 augusti, septembri ja oktoobri eest ning alates novembrist üüri ei tasunud, tuues põhjuseks ajutise tööpuuduse. Detsembris 2019 teatas hageja, et võlg on 1619,40 eurot, andis tähtaja tasumiseks 01.01.2020, kuid kostja võlga ei tasunud. Aprillis 2020 palus kostja pikendada võla tasumiseks antud tähtaega. Hageja teatas 12.04.2020, et kui võlga ei tasuta 01.05.2020, siis ta ütleb lepingu alates 01.05.2020 üles. Kostja võlga ei tasunud. Kostja võlg 01.11.2019–01.05.2020 eest on 2580 eurot ja koos tasumata kõrvalkuludega on võlg kokku 3332,53 eurot. Lepingu järgi on viivis võlalt 0,036% päevas. Perioodi 20.04.2020–15.03.2023 eest on viivis võlalt 2119,49 eurot. Kostja seisukoht
3.Kostja vaidles hagile vastu. Hagi on esitatud ebaõige isiku vastu. Kostja ei ole üürnik. Kostja allkirjastas lepingu A OÜ seadusliku esindajana. Tähtsust ei oma, mis järjekorras on nimed lepingusse kirjutatud, ei ole standardit, milline peaks olema üürileping. Äriühing tasus üüri. Kostja ei kasutanud eluruumi isiklikult, vaid seal elas äriühingu töötaja, mida kostja avaldas ka lepingueelsetel läbirääkimistel. 2019 teises pooles tekkisid äriühingul raskused, mistõttu ei olnud võimalik üüri maksta. Maakohtu otsus
4.Maakohus jättis 18.12.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning märkis, et kostjal menetluskulud puuduvad.
4.1.Hinnates üürilepingut, hageja vande all antud seletusi ja kostja seletusi, luges maakohus tõendatuks kostja väite, et hagejaga sõlmis VÕS § 8 lg 1, § 271 ja § 292 lg 1 järgi üürilepingu A OÜ, mitte kostja füüsilise isikuna. Maakohus jõudis järeldusele, et kostja ei avaldanud tahet sõlmida hagejaga enda nimel üürilepingut eluruumi kasutamiseks, vaid ta esindas tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 34 lg-te 1 ja 2 järgi A OÜ-d ja viimane avaldas tahet sõlmida hagejaga üürileping. Seejuures arvestas maakohus: üürilepingus kajastatud A OÜ registriandmeid ja kontaktandmeid; maksedokumente, millede kohaselt maksis A OÜ kohe pärast lepingu sõlmimist lepingu p 3.1 järgi 3 kuud järjest hagejale üüri 430 eurot vastava viitega maksekorraldustes; asjaolu, et hageja saatis lepinguga seotud teated posti teel ka kostja registrijärgsele aadressile XXX; kostja seletusi osas, et ta rääkis hagejaga, et majutada korterisse äriühingu töötajaid; asjaolu, et kostja on A OÜ juhatuse liige; kostja seletusi, et ta sõlmis lepingu äriühingu nimel ja kui see oleks sõlmitud kostjaga, siis puuduks igasugune vajadus lepingusse märkida äriühingu andmeid; lepingu lõpuosas märget, et lepingu koopia jääb ettevõtte töötajale.
2
2-23-112187
4.2.Maakohtu hinnangul ei olnud veenvad hageja seletused, et ta on harjunud kontrollima üürnike töökohti, sest hageja ei ole samal ajal tegelikult isegi soovinud lepingu poolega vahetult tutvuda, et veenduda, kes faktiliselt lepingu alla kirjutab. Asjaolu, et lepingu esimesel lehel on märgitud üürnikuks justkui kostja, on ilmselgelt eksitav ega ole kooskõlas esitatud tõenditega. Hageja väide, et lepingu p s 4.3.7 järgi ei võinud üürnik majutada sinna kolmandaid isikuid, on õige, kuid see ei tähenda, et üürilepingu sõlmis kostja füüsilise isikuna. Hageja väide, et pole tähtis, kes maksis üüri, on VÕS § 78 lg 1 mõttes õige, kuid antud juhul puudub A OÜ regulaarsetes ja lepingu järgi koheselt tehtud maksekorraldustest igasugune viide, et ta soovib täita kellegi muu isiku (hageja väidete kohaselt kostja) üüri maksmise kohustust. Seega nõustus maakohus kostjaga, et hagi on esitatud ebaõige isiku vastu. Hageja ei soovinud menetluses kostjat asendada (13.05.2024 istungi protokoll, ajamärge 00:23:22). Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
5.1.Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise.
5.2.Maakohus jättis tähelepanuta hageja vande all antud ütlused, millega hageja kinnitas hagis esitatud asjaolusid. Kui hageja oleks sõlminud üürilepingu ärihinguga, siis esimesel leheküljel oleks pidanud olema märgitud kostja kui äriühingu juhatuse liige. Kostja ei nõudnud hagejalt sellise täpsustuse märkimist, järelikult arvas ka kostja, et sõlmis lepingu füüsilise isikuna. Kostja ei nõudnud lepingu parandamist ka viimasel leheküljel, kus on märgitud poolte nimed ja see, et lepingu koopia jääb ettevõtte töötajale. Poolena on ühemõtteliselt märgitud kostja füüsilise isikuna.
5.3.Ebaobjektiivne on maakohtu järeldus, et üürilepingus märgitud äriühingu aadress ja e-postiaadress viitavad sellele, et leping on sõlmitud juriidilise isikuga. Lepingu allkirjastamisel ei olnud hagejale teada, et tegemist on büroohoonega. Hageja saatis võlanõude tähitud kirjaga kostja elukoha aadressile. Hageja ja kostja vahelisest ekirjavahetusest nähtub, et hageja pöördus kostja poole ja kostja vastas füüsilise isikuna. Üürilepingus märgitud e-postiaadressist ei tulene, et tegemist on äriühingu aadressiga. Isegi kui eeldada, et hageja pidi teadma, et saadab kostjale nõude viimase töökoha järgi, siis see fakt ei tõenda, et hageja tajus kostjat juriidilise isikuna.
5.4.Ebaõige on kohtu järeldus, et üüri maksmine äriühingu arveldusarvelt tõendab, et hageja oli sõlminud üürilepingu juriidilise isikuga.
5.5.Tähtsust ei oma maakohtu järeldus, et hageja ei kohtunud kostjaga isiklikult. Hagejale piisas sellest, et ta arutas kostjaga lepingu sõlmimise tingimusi telefoni teel.
5.6.Hageja kummutas kohtuistungil vande all kostja väited selle kohta, et kostja rääkis hagejale, et korterit on vaja tema töötajate majutamiseks.
5.7.Üürilepingust tulenevalt ei võinud üürnik anda eluruumi kolmandate isikute kasutusse. Seetõttu oli ebaõige kostja väide kohtuistungil, et ta olevat teatanud hagejale, et laseb korterisse elama oma töötajaid. Lepingut tuleb tõlgendada nii, nagu seda mõistis hageja.
5.8.Isegi, kui poolte ühist tahet ei ole võimalik tuvastada, siis kogu lepingu teksti arvestades oleks mõistlik isik pidanud mõistma taolist üürilepingut sõlmituks nimelt füüsilise isikuga. 3
2-23-112187
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub kaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas oli hagi esitamisel hagihinnaks 5452,02 eurot (põhinõue 3332,53 eurot). Kuna asja hind on alla 7000 euro, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).
8.Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole ka välistatud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel.
9.Riigikohus on märkinud, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 27.08.2018, 2-17-13363, p 15). Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (RKTKm 27.02.2017, nr 3-2-1-159-16, p 13).
10.Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele. Maakohus tuvastas asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates ja poolte tahet tõlgendades (VÕS § 29) põhjendatult, et üürilepingu poolteks olid hageja ja A OÜ. Hageja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei 4
2-23-112187 anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kui maakohus on materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esile toodud asjaolusid ja väiteid. Maakohus on neile piisavalt põhjalikult vastanud. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele.
11.Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Samas võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1). Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-136-16, p 16; RKTKm 15.10.2014, 3-2-1-79-14, p 11). Siinsel juhul leidis maakohus põhjendatult, et üürilepingu sõlmimine A OÜ poolt nähtus tehingu tegemisega seotud asjaoludest ja üürilepingust. Asjaolu, et kostja on märgitud üürilepingu preambulas, ei tähenda, et dokumenti tervikuna hinnates ja üürilepingu sõlmimise asjaolusid arvestades ei saaks järeldada, et tegemist on ebatäpse tähistusega. Kostja tegutsemine A OÜ esindajana pidi olema hagejale üürilepingu sõlmimise asjaolusid ning poolte suhtlust ja käitumist arvestades äratuntav. Lepingu kohaselt oli kokku lepitud, et lepingu koopia jääb üürniku töötajale ning üürilepingus oli kajastatud kostja nime järel sulgudes A OÜ, kelle kontaktandmed olid lisatud ka lepingusse. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kuna tegemist on Gmail kontoga, ei olnud tegemist äriühingu kontaktandmetega. Aadressist [email protected] nähtub selgelt, et e-posti adressaadiks on A OÜ ning tegemist ei ole kostjaks oleva füüsilise isiku eposti aadressiga. Oma seletustes on hageja kinnitanud, et suhtles isikuga, kes tegelikult korteris elas. Samuti tasus üürimaksed üksnes A OÜ. Seega nähtub lepingust, et lepingueelsete läbirääkimiste käigus on avaldatud, et üürnik on A OÜ ning üürilepingut on selle kehtivuse ajal samuti täitnud üksnes A OÜ. Kuigi üürilepingu p 4.3.8. keelas üürnikul ilma üürileandja nõusolekuta kolmandate isikute majutamise, nähtub asjaoludest, et hageja teadis, et kostja ei ela üürilepingu esemeks olevas korteris, sest hagejal olid tegeliku elaniku kontaktandmed ning ta suhtles temaga. Samuti puuduks mõte sättel, mille kohaselt antakse lepingu koopia ettevõtte töötajale, kui üürileping ei oleks sõlmitud A OÜ-ga. Nimetatud asjaolusid kogumis arvestades on maakohus õigesti leidnud, et üürileping sõlmiti hageja ja A OÜ vahel.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
13.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o hageja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust kostjale vastamiseks, ei saanud kostjale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.
14.Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.
5
2-23-112187
15.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.