Salva Kindlustuse AS hagi Maksim Tširovi vastu võlgnevuse nõudes 13 699 eurot 89 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 5. juuni 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maksim Tširovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Maksim Tširov (isikukood XXXXXXXX), esindaja Paul Paas Vastustaja (hageja): Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984), esindaja Katrin Leppik
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 5. juuni 2015 otsuse resolutsioon muutmata arvestades käesoleva otsuse põhjendusi
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta maa-ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Maksim Tširovi kanda. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Salva Kindlustuse AS (hageja) esitas 24. juulil 2014 Viru Maakohtule hagi Maksim Tširovi (kostja) vastu 13 578 euro ja 11 sendi nõudes. Hagi asjaolude kohaselt toimus 14. märtsil 2012 liiklusõnnetus, kus kostja, juhtides joobeseisundis sõiduautot Nissan Sunny, sõitis tagant otsa ees liikuvale sõiduautole Mazda BT-50. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustada sõiduauto Mazda ja tervisekahjustusi said Mazdat juhtinud V.P. ja tema kaasreisija A.D. ning sõiduauto Nissan kaasreisija M.A.. Sõiduauto Nissan juhi tsiviilvastutuse kindlustamiseks oli hagejaga sõlmitud liikluskindlustuse tavaleping. Hageja on kostja poolt tekitatud kahju hüvitanud kokku summas 12 278 eurot ja 11 senti. Kahju käsitlemise kulud on 1300 eurot. Kokku palus hageja kostjalt LKindlS § 48 lg 2 p 2 ja lg 3 alusel tagasinõudena välja mõista 13 578 eurot ja 11 senti.
2.Kostja võttis 14. oktoobril 2014 osaliselt vene keeles kirjutatud vastuses hagi õigeks ja taotles, et hageja võimaldaks tal nõutud summat osade kaupa tasuda.
3.Hageja suurendas 27. oktoobri 2014 avalduses seoses täiendava väljamaksega nõuet ja palus kostjalt välja mõista 13 699 eurot ja 89 senti.
4.Kostja vaidles 11. detsembri 2014 vastuses hagile vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja väitel ei ole ta hagis märgitud liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi, sest ta ei olnud liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduauto Nissan roolis. Liiklusõnnetuse osas algatati kriminaalmenetlus, mis lõpetati 1. aprilli 2013 määrusega. Seega puuduvad tõendid selle kohta, et sõiduautot juhtis kostja.
5.Hageja esitas 30. detsembril 2014 seisukoha kostja vastusele, milles leidis, et kostja võttis
14.oktoobri 2014 vastuses hagi õigeks. Kriminaalasjas menetluse lõpetamine kuriteokoosseisu puudumise tõttu ei välista kostja tsiviilvastutust. Kostja on kriminaalmenetluse raames andnud valeandmeid liiklusõnnetuse asjaolude kohta. Kostja politseile antud tunnistuse kohaselt palus ta Kiviõli baari juures tundmatul noormehel, kelle nimi oli vist S, rooli istuda ning teda ja tema tuttavaid Iidlasse sõidutada. Sündmuskohalt kedagi Sd ei leitud ning teises sõidukis viibinud tunnistaja ei näinud kedagi sündmuskohalt lahkumas. Kostja valeütlustele viitavad ka liiklusõnnetuse kohapeal olnud päästeametniku S.M.i ütlused.
MAAKOHTU LAHEND
6.Viru Maakohus rahuldas 5. juuni 2015 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 13 699 eurot ja 89 senti ning jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 650 eurot. Maakohtu põhjenduste kohaselt on kindlustusandjal liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse redaktsiooni § 48 lg 2 p 7 järgi õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt rikkudes kehtivaid õigusakte. Maakohus on seisukohal, et kuna politsei kolmandat isikut Sd sündmuspaigal ei tuvastanud ja ka kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajad ja kannatanud nimetatud isikut sündmuskohal ei näinud, saab sellest järeldada üksnes seda, et kostja poolt nimetatud S lahkus sündmuskohalt ning seega on alus LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks.
7.Hageja väidete osas kostja vastuse kohta märkis maakohus, et hageja väide, et kostja on kriminaalmenetluses andnud valetunnistusi, on paljasõnaline. Tunnistaja S.M.i ütluste põhjal ei saa lugeda tõendatuks, et isik, kelle nad juhi istmelt ära tõstsid, oli kostja. Ülejäänud tunnistajate ja kannatanute ning liiklusõnnetuse kohta esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik tõendatuks lugeda, et autot juhtis kostja ja samale järeldusele jõudis Politsei- ja Piirivalveamet, kui otsustas kriminaalmenetluse lõpetada. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda TsMS § 162 lg 1 järgi. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 650 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.Maksim Tširov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 5. juuni 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta Salva Kindlustuse AS hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus rikkunud TsMS §-de 436 ja 442 lõikes 8 sätestatud nõudeid; 2) ei ole maakohus oma otsuses märkinud, milliste tõendite alusel kohus järeldas, et kostja on liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki valdaja. LKindlS § 48 lg 2 p 7 sõnastuse järgi tuleb eristada sõiduki valdajat sõiduki juhist, kuid ilmselt peetakse selles punktis tagasinõude subjektina silmas seda isikut, kes sõidukit juhtides põhjustas kahju toonud liiklusõnnetuse, kuid lahkus õigusakte rikkudes liiklusõnnetuse toimumiskohalt. LKindlS § 48 lg 2 on tervikuna sõnastuslikult ebajärjekindel ja ainuüksi punktide grammatilisele lauseehitusele ei saa omistada määravat tähendust (RKTKo 3-2-1-35-14, p 14). LKindlS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude (RKTKo 3-2-1-3514 p 15). Sõiduki valdajaks tuleb lugeda liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki juhti, kes jäi nii kriminaalmenetluses kui ka käesoleva asja maakohtu menetluses tuvastamata. Lisaks ei ole tuvastatud, et kostja oleks andnud sõiduki juhile korralduse lahkuda liiklusõnnetuse toimumise paigast. Apellant esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on apellant kandnud kulusid ringkonnakohtu menetluses 890 eurot (650 eurot riigilõiv ning 240 eurot õigusabikulu). Kokku on apellant kandnud menetluskulusid kokku esimeses ja teises kohtuastmes 1274 eurot. Apellant esitas ringkonnakohtule 18. juulil 2016 selgituse, mille kohaselt ei ole tal õnnestunud leida liiklusõnnetuse ajal sõiduki roolis olnud Sd. Samas leidis apellant üles avarii hetkel sõidukis olnud M.A., kelle seletuste kohaselt apellant koos M.A.iga kontrollisid Sl juhiloa
olemasolu. Apellant taotleb M.A. seletuskirja koos tõlkega lisamist käesoleva asja juurde, kuna tõend tekkis ringkonnakohtu kohtunõude täitmisel. Apellant taotleb M.A. ära kuulamist tunnistajana kohtuistungil. Lisaks selgitas apellant, et maakohus asus otsuses seisukohale, et avarii hetkel ei juhtinid sõidukit apellant ja seetõttu ei saa hagi rahuldada LKindluS §-de 48 lg.2 p.2 alusel. Seda maakohtu seisukohta ei ole vastustaja vaidlustanud. Järelikult on vastustaja nõustunud sellega, et sõidukit juhtis kolmas isik, mitte apellant.
9.Salva Kindlustuse AS vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus seaduslik ja õige; 2) saab antud juhul kostjat pidada AÕS § 33 lg-te 1 ja 2 järgi sõiduki valdajaks. 9. detsembril 2015 toimunud kohtuistungil tunnistas kostja esindaja asjaolu, et kostja oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel sõiduki valdaja; 3) käsitleb kostja poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-14 LKindlS § 48 lg 2 p 4 regressnõuet, mitte aga LKindlS § 48 lg 2 p 7 regressnõuet, mille alusel antud juhul esimese astme kohus hagi rahuldas. Vastustaja esitas ringkonnakohtule 29. juulil 2016 oma seisukoha apellandi seisukohale. Vastustaja leidis, et apellant ei täitnud ringkonnakohtu nõuet esitada andmed isiku kohta, kellele andis üle juhtimise. Seega puudub vastustajal võimalus vastuväiteid esitada. Vastustaja palub ringkonnakohtul jätta tähelepanuta M.A.i seletused, kuna tegemist on ebausaldusväärse tõendiga. M.A. oli avarii hetkel tugevas joobes, samuti kriminaalmenetluses antud ütluste kohaselt ei mäletanud M.A. juhtunud avariist mitte midagi. Antud juhul tuleneb apellandi õigusvastane tegu LS §-st 72 lg 2 ja 3, mille kohaselt peab sõiduki vastutav kasutaja esitama mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanime, sünniaja või isikukoodi ning juhiloa numbri. Apellant sõidukit kasutanud isiku andmeid esitanud ei ole.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb muuta Viru Maakohtu 5. juuni 2015 otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
11.Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Apellandi arvates tuvastas maakohus ebaõigesti, et hageja oli sõiduki valdaja ning et tema vastu saab esitada tagastusnõude. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Apellant ei ole vaidlustanud otsust osas, milles maakohus tuvastas, et autot juhtis liiklusõnnetuse toimumise hetkel tuvastamata isik. Vastustaja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud ning ei ole ka maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid apellatsioonkaebuse vastuses kahtluse alla seadnud. Ringkonnakohus peab käesolevas asjas lähtuma maakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest. Samas ringkonnakohus märgib, et päästekeskuse töötaja S.M., kes sõitis väljakutse peale liiklusõnnetuse toimumise paika andis Ida prefektuurile ütlusi, mille kohaselt avarii
põhjustanud sõiduki juhiistmel oli meesterahvas. Tema kättesaamiseks lõigati auto katus juhipoolsest küljest lahti (I kd lk 115). Kriminaalasjas ülekuulatud kannanatu A.D. andis tunnistusi, et kõik sündmuskohal viibinud isikud toimetati kiirabiga Kohtla-Järve traumapunkti (I kd lk 113). Kostja on möönnud, et keegi võis auto esiistmele sattuda, kuid tõendit ei ole, et see oli just kostja (I kd lk 126). Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et käesoleva asja materjalide põhjal ei saanud tuvastada, kes oli liiklusõnnetuse põhjustanud auto roolis.
12.Õige on apellandi väide, et maakohus ei põhjendanud oma seisukohta, et kostja oli valdaja, kohtulahendis on vaid märgitud, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli sõiduki valdaja. Ringkonnakohus leiab, et kostja oli sõiduki valdaja LKS (redaktsioon 01.07.2011-30.06.2013) § 48 lg 2 tähenduses. LKS § 48 lg 2, mis sätestas kindlustusandja või garantiifondi õiguse esitada tagasinõuet, sätestas nii sõiduki omaniku kui valdaja vastutuse. Riigikohus on leidnud, et liikluskindlustuse seaduse mõttes saab valdajaks lugeda nii isikut, kes vastab AÕS §-s 33 sätestatud valdaja tunnustele, kui ka isikut, kes teostab sõiduki üle tegelikku võimu sõltumata sellest, kas see võim kvalifitseerub valdusena asjaõigusseaduse tähenduses. Liikluskindlustuse seaduse mõttes on valdaja mõiste seega laiem kui asjaõigusseaduses (RKTKo 3-2-1-48-06 p 11). Ringkonnakohtu arvates saab kostjat lugeda valdajaks, kuna tema võttis vanaisale kuuluva sõiduki, sõitis sellega ise ja seejärel andis juhtimisõiguse üle tundmatule isikule nimega S. Kostja viibis autos ka ajal, mil autot juhtis kindlaks tegemata isik, kellele kostja juhtimisõiguse üle andis.
13.Hageja nõue põhineb faktilistel asjaoludel, et kostja oli alkoholi joobes liiklusõnnetuse toimumise ajal ning ta vastutab auto valdajana tekkinud kahju eest. Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga, et kohaldamisele kuulub liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS § 48 lg 2, mis sätestab tagasinõude õiguse. Kohus saab igas astmes kvalifitseerida õigussuhte ning otsustada, milline säte kuulub kohaldamisele. Ringkonnakohus leiab, et kohaldamisele kuulub liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS § 48 lg 2 p 4, mille kohaselt tagasinõude õigus on kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Riigikohus on tõlgendanud liikluskindlustusseadust ning leidnud, et tagasinõue saab olla sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude.
14.Asja materjalidega on tuvastatud, et kostja sõitis vanaisale kuulunud sõiduautoga koos kahe tuttavaga, seejärel tarvitasid nad Kiviõlis alkoholi ja baari juures tutvusid ühe noormehega, kelle eesnimi oli S ja kostja andis sellele isikule juhtimisõiguse üle. Maakohtu lahendis tuvastatud asjaolude alusel põhjustas nimetatud isik liiklusõnnetuse ja lahkus sündmuskohalt. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kohaldamisele kuulub LKS § 48 lg 2 p 4, mis paneb vastutuse valdajale, kes juhtimisõiguse üle andis. Kostja on kogu menetluse kestel jäänud väite juurde, et tema andis auto juhtimisõiguse üle Sle.
15.TsMS § 230 lg 1 järgi peab LKS § 48 lg 2 p 4 koosseisulisi asjaolusid tõendama hageja, kuna kostja ei ole nõus kahju hüvitamisega.
Ringkonnakohus leiab, et käesolevas menetluses on tõendamiskoormis ümberpööratud ja kostjal lasub tõendamiskoormis tõendamaks, kellele ta et juhtimisõiguse üle andis ja et see isik omas juhtimisõigust. Kui ringkonnakohtu poolt kohaldatav norm paneb pooled uude menetluslikku olukorda, siis tuleb anda pooltele võimalus täiendavaid tõendeid esitada. Ringkonnakohus andis kostjale võimaluse esitada kohtule sõidukit juhtinud isiku andmed, et vastaspool saaks esitada sõiduki juhi vastavuse kohta oma seisukoha ning kohus saaks hinnata, kas sõidukit juhtis juhtimisõigusega isik. Kostja ei esitanud ringkonnakohtule andmeid, mis annaksid aluse tuvastada „S“ isiku. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse võtta asja juurde M.A. seletuskiri. Seletuskirja kohaselt ei mäletanud ta pärast õnnetust midagi, politseis 2012 aastal ütlusi andes meenus talle, et sõitis autos, mida ei juhtinud Tsirov (kostja) ja nüüd meenus, et Kiviõlis „leidsime kaine autojuhi nimega S, kes näitas oma juhiluba“ (II kd lk 50). Kostja taotles ka M.A. tunnistajana ülekuulamist.
16.Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse osaliselt ja võtab M.A.i seletuse dokumentaalse tõendina asja juurde, kuid jätab rahuldamata M.A.i tunnistajana ülekuulamise taotluse. Maakohtu toimikus on hageja poolt esitatud M.A.i ülekuulamise protokoll, kus ta ütleb, et ei mäleta midagi, kuid tema meelest ei olnud roolis Maksim (I kd lk 134). Maakohtus 20.05.2015 toimunud istungil uuriti muuhulgas ka M.A.i ülekuulamise protokolli ning vaidluse all oli küsimus, kes oli liiklusõnnetuse toimumise ajal auto juht, kostja istungil taotlusi ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et M.A.i poolt ligi 4 aastat pärast sündmust esitatud kirjalik seletus ei tõenda, et auto omanik andis juhtimise üle juhtimisõigusega isikule. Kostja on 06.12.2012 ülekuulamisel andnud ütlusi, et „Leidsin ühe noormehe, vist oli 19 aastane, nimi oli vist S, rohkem ma tema andmeid ei oska öelda. Nägin seda inimest esimest korda elus, lubasin talle sõitmise eest raha. S oli nõus, näitas mulle juhiluba ka.“ (I kd lk 111). Ringkonnakohus leiab, et M.A.i kirjalik seletus ei ole piisav, et kostja poolt täita tema tõendamiskoormist. Samuti ei ole usutav, et tunnistaja mälu taastuks veelgi ning ta oskaks anda ütlusi selle kohta, kellele juhtimisõigus üle anti ja mis kategooria juhtimisõigust see isik omas. Ringkonnakohus on seisukohal, et auto kui suurema ohu allika juhtimisõigust üle andes peab üle andja veenduma, kellele ta juhtimisõiguse üle annab, mh et juhil on juhtimisõigus. Liiklusseaduse (redaktsioon 12.03.2012) § 202 lg 1 sätestas, et vastava kategooria mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimisõiguseta isiku mootorsõidukit või trammi juhtima lubamise eest mootorsõiduki või trammi omaniku, valdaja või tehnonõuetele vastavuse või käitamise eest vastutava isiku poolt – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.
17.Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja andis juhtimisõiguse üle tuvastamata isikule, siis lasus kostjal tõendamiskoormis tõendada, et isik, kellele ta juhtimisõiguse üle andis omas juhtimisõigust. Seda ei saa teha ilma, et ta avaldaks juhi andmed viisil, et isikut oleks võimalik identifitseerida. Kuna kostja ei ole ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaksid võimaluse hinnata juhi vastavust seaduses sätestatud nõuetele, siis saab kostjale, kui sõiduki valdajale ette heita tegu, mille eest ta LS § 202 lg 1 alusel vastutab deliktiõiguslikult. Hageja nõue kostja vastu tuleb rahuldada LKS § 48 lg 2 p 4 alusel.
18.Ringkonnakohus jätab menetluses kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohtus hagejal menetluskulusid ei tekkinud, mistõttu apellatsioonimenetluse kulusid kohus pooltelt välja ei mõista.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.