Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista laenulepingut tuleneva võlgnevuse 6000 eurot ja jätta kohtukulud kostja kanda. Hagiavalduse ja lisade kohaselt andis hageja kostjale 19.08.2015.a laenu summas 6000 eurot. Kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud ning laenu tagastamise ja intresside maksmist eraldi kokku ei lepitud. Hageja leidis, et tegemist oli tähtajatu laenuga, sest laenu tagastamise tähtaja kohta kirjalikku kokkulepet pole. 05.01.2016.a saatis hageja kostjale posti teel tähitult laenulepingu ülesütlemise teate järgides VÕS § 398 lõikes 1 sätestatud kahe kuulist tähtaega. Seega tuli kostjal laen tagastada hiljemalt 05.03.2016.a. Kostja ei ole siiani laenu tagastanud ning ei ole ka ühendust võtnud hagejaga või hageja esindajaga. Kohtuistungil jäi hageja nõude juurde. Hageja vaidles vatsu kostja väidetele, et tegemist on hageja juhatuse liikmele, Rxxxx Sxxxxxx antud laenu tagasimaksega ja leidis, et kostja pole oma väidet tõendanud. Hageja juhatuse liige eitab laenu saamist kostjalt. Liiati oli kostja väite õigsuse korral laenusuhe kostjal Rxxxx Sxxxxxx, mitte aga hagejaga. Hageja esindaja märkis, et seadus ei nõua hagejalt kirjaliku laenulepingu sõlmimist. Hageja leidis, et laenu andmist tõendab makskorraldus, mille kohaselt kandis hageja kostjale laenu üle. Juhul, kuid kohus leiab, et tegemist ei olnud laenulepinguga poolte vahel, palus hageja hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel- VÕS 1028 alusel. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja teatas, et ei ole hagejalt laenu saanud ega ka lepingut sõlminud. Maksekorraldus, mille hageja esitas, on hageja juhatuse liikme Rxxxx Sxxxx laenu tagasimakse. Nimelt tunneb kostja Rxxxx Sxxxx pikka aega ja neil on olnud seni usalduslikud ärisidemed. Nii andis kostja Rxxxx Sxxxxxx sularahas rahalise laenu summas 5500 eurot enne 2015.a jaanipäeva. Laenu kohta sai koostatud käsikirjaline võlakiri. Rxxxx Sxxx lubas tagastada kahe kuu pärast 6000 eurot, mida ta ka augustis 2015.a tegi oma ettevõtte, so hageja kaudu. Rxxxx Sxxxx nõudmisel tagastas kostja talle võlakirja originaali. Novembris 2015.a tekkis aga kostjal Rxxxx Sxxxxxx lahkarvamus ja seejärel asus hageja kostjalt väidetavat laenu nõudma. Kostja leidis, et maksekorralduse selgitus - „laen“, oli märgitud juba teadliku kelmusliku tagamõttega ja võlakirja tagasinõudmisega kuritarvitas hageja esindaja kostja usaldust. Kohtuistungil jäi kostja esindaja kirjalikult esitatud vastuväidete juurde ja palus jätta hagi rahuldamata. Ta teatas, et tal pole tõendeid selle kohta, et kostja andis hageja juhatuse liikmele laenu. Kostja esindaja leidis, et kahtlust äratav on asjaolu, et hagejal, mis on äriühing, puuduvad muud tõendid laenu andmise kohta- nt kirjalik leping või vastavad raamatupidamise kanded. Äriühingutel on kõrgendatud hoolsuse kohustus nimetatud küsimuses. Kostja leidis, et ainult maksekorraldus ei tõenda seda, et tal on hagejaga laenusuhe. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on kostjale laenu andud või mitte. Hageja on oma väite tõendamiseks esitanud 19.08.2015.a makskorralduse 6000 euro üle kandime kohta hageja kontolt kostja kontole (t lk 7). Maksekorralduse selgitusse on märgitud „Laen“. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et nimetatud ülekanne tema kontole on toimunud. Kostja teatas aga, et nimetatud summa tasus hageja oma juhatuse liikme võla tagasimaksena. Seega pidi

kostja väidete kohaselt olema kostja ja hageja juhatuse liikme, Rxxxx Sxxxx vahel laenusuhe. Kostja ühtegi tõendit oma väite tõendamiseks aga ei esitanud, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kostja väited on täielikult tõendamata. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et tõendeid esitavad menetlusosalised ja kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Käesolevalt kohus juhtis kostja tähelepanu asjaolule, et tema väited on tõendamata, kuid kostja siiski tõendeid ei esitanud. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maksekorraldusel märgitud sõna „Laen“ tuleb tõlgendada kui laenu tagasimakset. Kohus märgib, et levinud tava kohaselt märgitakse just tagasimakse eraldi sõnaliselt selgituses ära, laenu andmise maksekorraldusel on väljend „laenu andmine“ oluliselt harvemini esinev. Eluliselt usutavam on sõna „Laen“ puhul siiski laenu andmise tehing. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga ka selles, et hageja kui äriühing pidi kõrgendatud hoolsuse tõttu sõlmima kindlasti kirjaliku laenulepingu, mistõttu on laenu andmine hageja poolt ebausutav. Võlaõigusseadus ei näe laenulepingule kohustuslikku vorminõuet. Teatavad vorminõuded on vaid tarbijakrediidilepingutele (VÕS § 404), kuid käesolevalt ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, kuna hageja ei ole majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja (VÕS § 402 tarbijakrediidilepingu definitsioon) ning tegemist ei ole üldse mitte krediidilepinguga, sest laenult ei olnud kokku lepitud intressi (VÕS § 401 kohaselt krediidilepingu tunnus). Muudest seadustest ei tulene samuti äriühingutele laenulepingu vorminõuete erisusi. Kohus möönab, et äriühingul on kohustus kajastada laen oma raamatupidamises, kuid kanne raamatupidamises iseenesest ei tõenda laenusuhte olemasolu. Kohus leiab, et laenulepingu puhul tõendab selle lepingu olemasolu eelkõige raha laenuna üle andmise fakti tõendamine. Nimetatud asjaolu on hageja poolt tõendatud. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna hageja on kostjale andnud laenuks rahasumma, tuleb kostjal nimetatud summa tagastada. Pooled ei leppinud kokku kohustuse täitmise tähtaega. Seega tuleb kohaldada VÕS § 398 lg 1, mis sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja on teinud kostjale lepingu üles ütlemise avalduse 05.01.2016.a (t lk 8). Nimetatud avalduses määratud tähtajaks 05.03.2016.a kostja laenu ei tagastanud. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellele tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenu tagasimakseks 6000eurot.

Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS § 162 jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu kokku 425 eurot tulenevalt TsMS § 139 ja 147. Kuna tegemist on kohtukuluga TsMS § 138 lg 2 tähenduses, tuleb kostjalt riigilõiv hageja kasuks välja mõista. Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirja seoses hageja esindamisega menetluses kokku summas 390 eurot. Esindaja tasu on kohtuväline kulu TsMS § 138 lg 1 ja 144 p 1 tulenevalt. Kostja hageja menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Kohus leiab, et hageja esindamisega seotud kulud on põhjendatud: esindaja on tegelenud 1,5 tundi hagiavalduse koostamisega, 1 tund kohtuistungiks ette valmistamisega ja 0,75 tundi kohtuistungil osalemisega. Istungiks ettevalmistuse alla on eeldatavalt läinud ka kostja vastusega tutvumine, kuna nimetatud osas eraldi ajakulu märgitud ei ole. Ajakulu on vastavuses asja keerukuse ja mahuga ning seega kohane. Hageja esiandaja on osutanud teenust tunnihinnaga 100eurot (käibemaksuta), mis on kohtu hinnangul samuti põhjendatud ja vastab kohalikule keskmisele hinnale õigusabiteenuse eest. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja esindamisega seotud kulud lugeda täies ulatuses põhjendatuks ja kostjalt välja mõista. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskuludena kokku 815 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.