Määruskaebuse esitaja I (hageja): E.L. (isikukood XXXXX), esindaja Mihkel Nukka Määruskaebuse esitaja II (kostja): AS Salvest (registrikood 10124909), esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 12. aprilli 2016. a määrus muutmata.
2.Jätta E.L. ja AS-i Salvest määruskaebused rahuldamata.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Tartu Maakohtu 10. aprilli 2015 otsusega ja Tartu Ringkonnakohtu 16. novembri 2015 otsusega jäeti E.L. (hageja) menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 80 % ulatuses AS Salvest (kostja) kanda ja 20 % ulatuses hageja enda kanda. Kostja maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäeti kostja enda kanda. Riigikohus jättis 17. veebruari 2016 määrusega kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Sellega jõustusid maa- ja ringkonnakohtu otsused 17. veebruaril 2016.
2.Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks lepingulise esindaja õigusabikulud kokku 11 468 eurot ja 40 senti, sellest maakohtus 8162 eurot ja 40 senti ning ringkonnakohtus 3306 eurot. Kuivõrd hageja füüsilise isikuna ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, palus ta kostjalt menetluskulud taotletud suuruses välja mõista ühes kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist.
3.Kostja vastuse kohaselt tuleb hageja menetluskulusid vähendada ainuüksi põhjusel, et need ületavad oluliselt tsiviilasja hinda. Isegi kui pidada käesolevat asja keskmisest keerukamaks, ei ole põhjendatud menetluskulude osas hagihinna neljakordne ületamine, vaid asja keerukuse põhjal võib tulla kaalumisele hagihinna 1,5 kordne ületamine. Hageja menetluskulude väljamõistmine kostjalt nii suures summas on põhjendamatu ka tulenevalt hagejast tingitud menetlusprotsessi venimisest. Kostja arvates on põhjendamatud ja ebavajalikud hageja poolt maakohtus kantud menetluskulud 1681 euro ja 50 sendi ulatuses ja ringkonnakohtus 712 euro ja 50 sendi ulatuses.
4.Hageja leidis vastuseks kostja seisukohale, et olukorras, kus kostja enda menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud kokku 16 268 eurot, küüniline väita, et hageja menetluskulusid tuleb vähendada tsiviilasja hinnani, s.o 2563 euro ja 85 sendini. Tegemist oli keskmisest keerukama ja mahukama tsiviilasjaga.
MAAKOHTU SEISUKOHT
5.Tartu Maakohus rahuldas 12. aprilli 2016 määrusega hageja menetluskulude kindlaksmääramise osaliselt, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 7048 eurot 75 senti ning mõistis ASlt Salvest hageja kasuks välja menetluskulude katteks 5639 eurot ja viivise alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole õigusabikulud taotletud suuruses TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud, arvestades vaidluse sisu, hageja menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi ja hinnates hageja lepinguliste esindajate poolt tehtud menetlustoimingute mahte ja sisu võrrelduna menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märgitud ajakuluga. Maakohus leidis, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on üksnes esindaja kulude põhjendatus ja vajalikkus ning seejuures on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramine kohtu kaalutlusotsus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise eesmärgiks on vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise eest.
6.Maakohus märkis, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude ja põhjendatuse hindamisel arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja
mahuga. Maakohtu hinnangul on kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõue tavapäraselt õiguslikult ja tõenduslikult keskmisest keerukam. Kohtul tuli otsuse tegemisel kohaldada erinevate õigusaktide sätteid, samuti tuli antud asjas hinnata suurel hulgal erinevaid tõendeid ja asjas toimus kokku kuus kohtuistungit. Kohtumenetlus kestis kokku üle kolme aasta ja seitsme kuu, läbides selle ajaga kõik kolm kohtuastet. Maakohus oli samas seisukohal, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peaks tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusel ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale.
7.Käesolevas tsiviilasjas on hagejat esindanud Lembit Auväärt MTÜ-st ÕPS Tartu Ühing 4. juunist 2012 kuni 5. juulini 2013 ja Mihkel Nukka alates 5. juulist 2013 kuni 17. veebruarini 2016. Kuivõrd hagejat kohtumenetluses esialgselt esindanud Lembit Auväärt tegutses MTÜ ÕPS Tartu Ühing kaudu ja viidatud mittetulundusühing ei ole käibemaksukohustuslane, pidas kohus mõistlikuks tasuks tunnihinda 70 eurot ilma käibemaksuta, kuna see ei ületa oluliselt esindamise ajavahemikul keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindaja Mihkel Nukka puhul lähtub kohus samal põhjendusel tunnihinnast 95 eurot koos käibemaksuga, kuna UniLaw Õigusbüroo OÜ on käibemaksukohustuslane ja hageja füüsilise isikuna ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Maakohtu hinnangul on esindaja Lembit Auväärti poolt hagejale osutatud õigusabiteenuse rahaliseks suuruseks 2940 eurot ning Mihkel Nukka poolt hagejale osutatud õigusabiteenuse rahaliseks suuruseks 4108 eurot ja 75 senti. Menetluskulude rahaline suurus on seega 7048 eurot ja 75 senti ning menetluskulude jaotust arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks lugeda 80% ehk 5639 eurot.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA I TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas määruskaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 12. aprilli määruse tühistamist osas, millega kohus jättis menetluskulude taotluse 2135 euro ja 80 sendi ulatuses rahuldamata. Hageja palub teha uue määruse, millega määrata hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 9718 eurot ja 50 senti ning välja mõista AS-lt Salvest hageja kasuks menetluskulud 7774 eurot ja 80 senti ning viivis menetluskuludelt 7774 eurot ja 80 senti alates kohtumääruse jõustumisest kuni väljamõistetud menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on hageja menetluskuluks lepingulise esindaja õigusabikulud koos käibemaksuga kokku 11 468 eurot ja 40 senti, sellest maakohtus 8162 eurot ja 40 senti ja ringkonnakohtus 3306 eurot. Hageja kinnitab, et tal puudub õigus tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada; 2) on maakohus ekslikult tuvastanud, et õigusabiteenuse tunnihind 95 eurot sisaldab käibemaksu. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldustes on hageja märkinud, et 95 euro suurusele tunnihinnale lisandub käibemaks, seega kohustub hageja lepingulisele esindajale hüvitama õigusabiteenuse ühe töötunni eest koos käibemaksuga 114 eurot. Maakohus on eksinud tunnihinna määramisel, mistõttu on hagejale mõistetud menetluskulusid välja põhjendamatult vähem; 3) on Riigikohtu praktikas korduvalt põhjendatud ja vajalikuks peetud lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (vt nt RKTKm 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (vt nt 3-2-1-93-13), seega jääb hageja esindaja tunnitasu kohtupraktikas aktsepteeritud tunnihindade piiridesse; 4) on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et ajavahemikus 4. juuni 2012 kuni 5. juuli 2013 osutatud õigusabiteenuse hinnale ei tule lisada käibemaksu. Hageja on selgitanud 30. märtsi 2016 kirjas kohtule, et kokkuleppe kohaselt tekkis hagejal kohustus tasuda õigusabiteenuse eest pärast lahendi jõustumist vastava arve alusel. UniLaw Õigusbüroo OÜ 22. veebruari 2016 arve nr 651-163
v kohaselt lisandub selles ajavahemikus osutatud õigusabiteenuse hinnale käibemaks, seega on hagejal tekkinud kohustus tasuda arve käibemaksu osa, ilma et tal oleks õigus käibemaksu tagasi arvestada; 5) tuleb eeltoodust tulenevalt lugeda hageja esindajate tunnihinnaks 114 eurot (koos käibemaksuga). Kuna maakohus luges põhjendatuks maa- ja ringkonnakohtus tekkinud hageja esindaja ajakuluks 85,25 tundi ja vastavalt ringkonnakohtu otsusele jäid 20 % hageja menetluskuludest tema enda kanda, tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskuludest 80 %, s.o 7774 eurot ja 80 senti (85,25 × 06 × 1,2 × 80 %/100). Maakohus on seega põhjendamatult jätnud kostjalt välja mõistmata hagejal tekkinud menetluskuludest 2135 eurot ja 80 senti.
VASTUSTAJA I SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED
9.Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus määruse punktis 9 eksinud ainult sõnastuses, kuid tegelikult käibemaksu õigesti arvutanud; 2) isegi kui eeldada hageja väidete õigsust seoses käibemaksu arvutamisega, oleks käibemaksu valesti arvutatud kõige rohkem 657 euro ja 40 sendi ulatuses ja seda Mihkel Nukka tunnitasu arvestamisel. Tunnitasuga 114 eurot tunnis (koos käibemaksuga) oleks 43,25 tunni puhul õigusteenusele kuluv summa kokku 4930 eurot ja 50 senti. Sellest omakorda mõistetakse kostjalt välja ainult 80 %, järelikult on käibemaksu jäetud kõige rohkem arvestamata 657 euro ja 40 sendi ulatuses; 3) on maakohus õigesti tuvastanud, et hagejat kohtumenetluses esialgselt esindanud esindaja Lembit Auväärt tegutses MTÜ ÕPS Tartu Ühing kaudu ja viidatud mittetulundusühing ei ole käibemaksukohustuslane; 4) ei mõjuta hageja ja tema esindaja omavaheline kokkulepe käibemaksu osas kostjalt hageja kantud menetluskulude väljamõistmist. Menetlusosalistele peavad teise menetlusosalise menetluskulud olema ettenähtavad. Hageja teine esindaja Mihkel Nukka ei saa esitada arvet eelmise esindaja tehtud töö eest ja lisada sinna käibemaksu. Hageja teine esindaja ei ole menetluses tööd teinud kuni
5.juulini 2013, seega ei ole perioodil 4. juuni 2012 kuni 5. juuli 2013 õigust arvestada käibemaksu; 5) ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt nii suures ulatuses menetluskulude väljamõistmist, kuna hageja menetluskulud ületavad oluliselt hagihinda; 6) peab menetluskulude ettenähtavuse põhimõttest tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel arvestama ka kostja õiguspärase ootusega Vabariigi Valitsuse määruse nr 137 menetluse lõpuni kehtimise osas ja sellest tulenevalt ei saa kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulusid suuremas summas kui 1280 eurot. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA II TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10.Kostja esitas määruskaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 12. aprilli 2016 määruse osalist tühistamist ja uue määruse tegemist, milles kohus määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kõige rohkem 1600 eurot ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1280 eurot. Alternatiivselt taotles kostja uue määruse tegemist, milles kohus mõistab vastavalt käesoleva tsiviilasja hagihinnale kostjalt hageja kasuks välja kostja menetluskulud kõige rohkem 2563 euro ja 85 sendi ulatuses. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt:
1) on maakohus määranud hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ebamõistlikult suure summa, kuna hageja menetluskulud ületavad oluliselt hagihinda. Riigikohus on varasemas õigusmõistmises leidnud, et rahaliste nõuete puhul ei tohiks väljamõistetava menetluskulu suurus ületada tsiviilasja hinda (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-4-15, p 14); 2) peab poolele olema menetluskulude suurus ettenähtav. Kohtumenetluses peab olema menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel mingi selge piir, milleks on Riigikohus määranud tsiviilasja hinna. Isegi selle piiri ulatuses peab menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tõendama; 3) rõhutab kostja, et menetlus kestis oluliselt kauem hagejast tulenevatel põhjustel, mistõttu on põhjendamatu hageja menetluskulude väljamõistmine kostjalt nii suures summas. Kohus juhtis menetluse käigus korduvalt hageja tähelepanu sellele, et hageja on esitanud kohtule menetlusdokumente kohtu määratud tähtaega rikkudes ning kohus on seetõttu pidanud määratud kohtuistungid edasi lükkama. Kohus on rõhutanud, et esindaja ei suuda menetlustähtaegadest kinni pidada. Menetluse venimine seisnes samuti selles, et hageja esindaja jättis kohtuistungiteks ette valmistamata, mistõttu lükati korduvalt kohtuistungeid edasi; 4) peab menetluskulude ettenähtavuse põhimõttest tulenevalt arvestama ka kostja õiguspärase ootusega Vabariigi Valitsuse määruse nr 137 menetluse lõpuni kehtimise osas. Vabariigi Valitsuse määrus nr 137 tunnistati Riigikohtu otsusega kehtetuks formaalsete, mitte sisuliste puuduste tõttu, seega tuleks menetluskulude kindlaksmääramisel endiselt arvestada samas suurusjärgus piirmääradega. Seda kinnitab ka ringkonnakohtu praktika, mille kohaselt on õige lähtuda lepingulise esindaja menetluskulude väljamõistmisel hagi esitamise ajal kehtinud regulatsioonist. Nii hageja kui kostja arvestasid nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal ning väljakujunenud kohtupraktikaga (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 212-41487). Ringkonnakohus on ka rõhutanud, et vastavat piirmäära tuleb arvestada menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrates, mitte vastaspoolelt väljamõistetavat summat määrates (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 2-12-41487, lk 5-6). Sellest tulenevalt ei saa kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulusid suuremas summas kui 1280 eurot (80% piirmäärast, s.o 1600 eurost).
VASTUSTAJA II SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED
11.Hageja vaidles kostja määruskaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kostja ekslikult tuginenud määruskaebuses TsMS § 175 lg-le 4 ja Vabariigi Valitsuse
4.septembri määrusele nr 137, kuna need on Riigikohtu üldkogu otsusega nr 3-2-1-153-13 tunnistatud põhiseadusvastaseks. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tulenevalt kõnealuste õigusnormide vastuolust põhiseadusega on need normid kehtetud tagasiulatuvalt (vt nt Riigikohtu lahendid 3-2-1-138-14, 3-2-2-2-15); 2) on ekslik kostja seisukoht, mille kohaselt ei tohi kohus määrata menetluskulusid kindlaks tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014 määrus nr 3-2-1-125-14); 3) on vastuoluline kostja seisukoht, et ühele poolele kahjuliku lahendi korral ei määra kohus teise poole menetluskulude suuruseks rohkem kui 1600 eurot. Kostja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostjal tekkinud menetluskulude suuruseks 16 268 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et kostja eeldas, et tema jaoks soodsa lahendi korral hüvitatakse kostja menetluskuludest marginaalne osa. Praegusel juhul riivaks olulisel määral menetlusosaliste põhiõigusi olukord, kus temale tekitatud kulutustest hüvitatakse üksnes tühine osa pelgalt seetõttu, et keeruka ja mahuka tsiviilasja hind oli madal;
4) ei ole kostja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-4-15 asjakohane, kuna praeguse kohtuasja sisuline vaidlus ei ole isegi ligilähedaselt antud lahendiga võrreldav; 5) on maakohus vaidlustatavas määruses põhjendatult arvesse võtnud, et materjalid asusid maakohtu poolt otsuse tegemisel neljas köites ja õigesti on maakohus viidanud ka sellele, et asja lahendamiseks tuli kohaldada hulgaliselt erinevaid õigusakte, kuna hageja töötamise periood ulatus kostja juures 1978. aastasse. Muu hulgas tuli arvestada õigusnormidega, mis ei ole leitavad Riigi Teatajast. Kostja taotlusel on toimikusse esitatud mahukad meditsiinilised dokumendid. Kohtuasi kestis üle kolme aasta ja seitsme kuu. Tervisekahjustusega (eriti kutsehaigusega) tekitatud kahju hüvitamise asjad on õiguslikust küljest keskmisest keerukamad. Eeltoodule tuginedes on maakohtu määrus kostja poolt vaidlustatud osas põhjendatud ning õiguspärane; 6) on kostja vastuväited hageja menetluskulude põhjendatuse kohta arvestades asjaolu, et poolte esindajate menetlustoimingute maht oli maa- ja ringkonnakohtus enam-vähem samasugune ning hageja esindajal on kulunud kokkuvõttes menetlustoimingutele 15,25 tundi vähem aega kui kostja esindajal, alusetud ja otsitud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja mõlemad määruskaebused rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid kõiki TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel. I. Hageja määruskaebus
13.Esmalt vajab käsitlemist küsimus, kas ajavahemikul 04.06.2012 kuni 05.07.2013 osutatud õigusabiteenuse maksumusele on põhjendatud lisada käibemaks või mitte. Asjas ei ole vaidlust, et nimetatud perioodil oli hageja esindajaks L. Auväärt MTÜ-st ÕPS Tartu Ühing ning nimetatud õigusteenuse osutaja ei olnud käibemaksukohustuslane. Alates 05.07.2013. a oli hageja lepinguliseks esindajaks aga M. Nukka, kes tegutses OÜ UniLaw kaudu ning kõnealune äriühing on käibemaksukohustuslane. Oma 30.03.2016. a kirjas on esindaja selgitanud, et kokkuleppel nii varasema kui hilisema esindajaga pidi hageja tasuma talle osutatud õigusabiteenuse eest alles menetluse lõppemisel (mh tekkis hagejal võimalus tasuda õigusabiteenuse eest temale väljamõistetud hüvitise arvel). Esindaja vahetumise ajaks ei olnud õigusabiteenustasu nõue seega muutunud sissenõutavaks. Varasem esindaja (MTÜ ÕPS Tartu Ühing) on loovutanud uuele esindajale (UniLaw Õigusbüroo OÜ-le) mh kõik teenustasu nõuded E.L. vastu. Samas on hageja esindaja selgitanud ka seda, et UniLaw Õigusbüroo võttis MTÜ ÕPS Tartu Ühinguga sõlmitud lepingu üle.
14.Ringkonnakohus leiab, et arvestada tuleb käibemaksu olemust ja eesmärki, milleks on maksustada kaupade ja teenuste tarbimine. Käibemaksu riigile tasumise kohustus tekib ettevõtjal (teenuse osutajal). Käibemaksukohustus tekib riigi ees vaid juhul, kui teenust on osutanud käibemaksukohustuslasest isik (Käibemaksuseaduse § 3 lg 1). Käibemaksuseaduse (KMS) § 11 lg 1 kohaselt tuleb käivet või soetust (kui käibemaksu arvestab ostja) deklareerida varaseima hetke põhimõttel. Nimetatud sätte kohaselt loetakse käive tekkinuks või teenus saaduks päeval, mil esimesena tehti üks alljärgnevaist toiminguist: 1) kauba ostjale lähetamine või kättesaadavaks tegemine või teenuse osutamine; 2) kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumine, teenuse saamisel osaline või täielik maksmine [...]. Käesoleval juhul on hageja esindaja selgitanud, et käsunduslepingu poolte vahelisel kokkuleppel pidi esindataval (hagejal) tekkima kohustus õigusabiteenuse eest tasuda alles pärast kohtumenetluse lõppemist. Seega tuleb käive KMS tähenduses lugeda tekkinuks teenuse osutamisega. Kuna hagejale
ajavahemikul 04.06.2012 kuni 05.07.2013 õigusteenust osutanud isik (L. Auväärt, kes tegutses MTÜ ÕPS Tartu Ühing kaudu) ei olnud käibemaksukohustuslane, siis ei tekkinud teenuse osutamise aja hetkel ringkonnakohtu arvates ka maksustatavat käivet, mille eest tulnuks riigile tasuda käibemaksu ja mille endale hüvitamist saaks hageja nõuda vastaspoolelt. Asjaolu, et UniLaw Õigusbüroo OÜ on oma 22.02.2016. a arve nr 651-16-v kohaselt lisanud eelmainitud ajavahemikus osutatud õigusabiteenuse hinnale käibemaksu, ei tähenda seda, et käibemaksu nõudmiseks esineks tegelikkuses õiguslik alus ning et kostjal tuleks vastav summa hagejale tasuda.
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult arvestanud Lembit Auväärti poolt osutatud õigusabiteenuse tunnihinnaks 70 eurot, kusjuures sellele summale ei lisandu käibemaksu. Maakohus on seejuures põhjendanud, et 70-eurone tunnitasu ei ületa ajavahemikul 04.06.2012 kuni 05.07.2013 oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et Riigikohus on oma lahendites andnud hinnanguid eelkõige vandeadvokaadist lepingulise esindaja puhul mõistlikuks peetava töötunnitasu suurusele. Seevastu vandeadvokaadi kvalifikatsiooni mitteomava esindaja puhul jääb kohane tasu eelduslikult madalamaks. Maakohus ei ole õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel ületanud diskretsiooni piire.
16.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtule puudub alus heita ette eksimist hageja menetluskulu nimekirjas esitatud andmete käsitlemisel. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt luges maakohus Mihkel Nukka poolt osutatud õigusabiteenuse puhul töötunni tasu suuruseks 95 eurot, mis kohtu arvestuse kohaselt sisaldas juba ka käibemaksu. Hageja poolt 20.03.2015. a esitatud menetluskulude nimekirja (IV kd tl 92-98) alusel ei olnud mõistlikult arusaadav, et avalduses esitatud töötunni hind (95 eurot) ei sisaldanud hageja seisukohalt veel käibemaksu. Esitatud tabelis on töötunni hind näidatud kindla suurusena (95 eurot) ning taotlus menetluskulude katteks hüvitise väljamõistmiseks on esitatud juba käibemaksu sisaldavana (summas kokku 8162,40 eurot). Ringkonnakohus on seisukohal, et sellisel kujul esitatud kulunimekirja põhjal ei pidanud maakohtul tekkima arusaama, et tunnitasu määr 95 eurot ei sisaldanud käibemaksu.
17.Hageja on üksnes tunnitasu määra suuruse põhjendamisel möödaminnes märkinud, et kuna Riigikohus on lugenud kohaseks õigusteenustasu suurust 120 eurot / tund, siis on ka hageja lepingulise esindaja tunnitasu 95 eurot (+ km) mõistliku suurusega. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud põgusast viitest ei olnud välja loetav hageja taotlus, et tunnitasu määrale 95 eurot tuleks juurde arvestada veel käibemaks ning koos sellega moodustanuks tunnitasu suurus 114 eurot. Hageja kannab kohtule esitatavate taotluste täpsuse ja selguse osas riisikot ning ringkonnakohtul puudub alus tuvastada tagantjärele, et tegelikult tulnuks õigusteenuse tasule arvestada lisaks käibemaks. Ringkonnakohus jääb seisukohale, et kuna Riigikohus on lugenud 120 eurot (nii koos käibemaksuga kui ilma selleta) kohaseks tasuks vandeadvokaadi kvalifikatsiooni omava esindaja puhul, siis saab 95 euro suurust tunnitasu lugeda käesoleval juhul mõistlikuks ja põhjendatud tasuks ka ilma, et sellele peaks lisanduma käibemaks. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus hageja esitatud määruskaebuse rahuldamata. II. Kostja määruskaebus
18.Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata ka kostja esitatud määruskaebus. Asjaolu, et hageja menetluskulud (õigusabikulud) ületavad käesoleval juhul oluliselt hagihinda, ei saa omada määravat tähendust. Tervisekahjustusega tekitatud varalise kahju hüvitamise (kutsehaiguse) vaidluses ei ole hagihind TsMS § 122 lg 2 mõttes samastatav asjas taotletu hüve
hariliku väärtusega. TsMS § 129 lg 2 on kõnealust tüüpi vaidluste puhul hagihinna määramiseks erisätteks ning selle kohaselt loetakse hagihinnaks nõutavate perioodiliste maksete kogusummat maksimaalselt 9 kuu ulatuses (käesoleval juhul 2563,85 eurot). See ei väljenda aga adekvaatselt hagejale väljamõistetud tegeliku hüvitise suurust. Käesoleval juhul on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitis ajavahemiku eest 01.12.2011.a kuni 28.02.2015.a ühekordse maksena 6717,50 eurot ja sellele järgnevalt alates 01.03.2015.a igakuiselt 306,22 eurot. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodut arvestades ei ole alust piirata hagejale hüvitatavate õigusabikulude suurust üksnes erisätte alusel määratava hagihinna suurusega, nagu seda on soovinud kostja.
19.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et käesolevas asjas oli tegemist keskmisest keerukama ja mahukama tsiviilasjaga, millega on põhjendatud hagejale õigusabi osutamise vajadus kokku 85,25 tunni ulatuses (tunnihinnaga vastavalt 70 ja 95 eurot). Maakohus on vaidlustatavas määruses põhjendatult arvesse võtnud tsiviilasja materjalide mahukust (maakohtu otsuse tegemise aja seisuga 4 köidet) ning asja lahendamiseks tuli kohaldada hulgaliselt erinevaid õigusakte, kuna hageja töötamise periood ulatus kostja juures 1978. aastasse. Muu hulgas tuli arvestada õigusnormidega, mis ei ole leitavad Riigi Teatajast. Kostja taotlusel lisati toimikusse mahukad meditsiinilised dokumendid. Kohtuasi kestis üle kolme ja poole aasta. Eeltoodule tuginedes on maakohtu määrus kostja poolt vaidlustatud osas põhjendatud ning õiguspärane. Maakohtu poolt hageja menetluskulude rahaline suurus 7048,75 eurot (millest kostjal tuleb hüvitada 80 %) on mõistlikus proportsioonis kohtuvaidlusest hagejale tulenenud hüve väärtusega.
20.Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega, justkui tekkinuks tal käesolevas asjas õiguspärane ootus, et hagi rahuldamise korral ei ületa temalt hageja kasuks väljamõistetavate menetluskulude summa hagihinda. Põhjendatud on hageja viide asjaolule, et kostja enda esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja ise menetluskulusid 16 268 euro ulatuses ning ei ole eluliselt usutav, et kostja oleks hagi rahuldamata jätmise korral leppinud sellest ca 6 korda väiksema hüvitisega. Pigem annab kostja poolt õigusabile tehtud kulutuste suurus alust arvata, et kostja ei pidanud hagihinda menetluskulude hüvitamise ülempiiriks ning ka hageja kantavate õigusabikulude suurusjärk oli talle ettenähtav. Maakohtu määruse muutmise ega hagejale hüvitatavate menetluskulude vähendamise aluseks ei ole ka kostja väited selle kohta, et hagejast tulenevad põhjused tõid kaasa menetluse venimise. Etteheited hageja esindajale selle kohta, et esindaja ei suutnud järgida menetlusdokumentide esitamisel kohtu poolt määratud tähtaegu, valmistuda kohtuistungiteks ega esitada kohtule omapoolseid seisukohti, pärinevad esindaja vahetumise eelsest ajast ning uue esindaja menetlusse astumisega need probleemid lahenesid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud muuhulgas ka menetluse kestust ja kummagi poole esindajate käitumist kohtuga suhtlemisel ning puudub alus heita maakohtule ette diskretsioonipiiride ületamist.
21.TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.