G.A hagi Z.X ja Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.04.2024 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
G.A 30.04.2024 apellatsioonkaebus, hind Z.X osas 6205 eurot, hind Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) osas 6205 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja G.A (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Kostja I Z.X (isikukood XXX) Kostja II Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu, registrikood 70001113) Kostjate lepinguline esindaja Agu Rillo
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 02.04.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus G.A kanda.
4.Mõista G.A-lt riigituludesse välja riigilõiv 1260 eurot vastavalt otsusele lisatud makseinfole, mille tasumisest G.A oli vabastatud. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates praeguse määruse jõustumisest kuni täitmiseni. Muud Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) ja Z.X-i kasuks kindlaks määratavad menetluskulud puuduvad.
5.Jätta riigi õigusabi kulud riigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused
2-20-16501 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.G.A (hageja) esitas 10.11.2020 Harju Maakohtule hagi Z.X (arst, kostja I) ja Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks. Hageja palub kummaltki kostjalt välja mõista varaline kahju 3205 eurot ja mittevaraline kahju 3000 eurot.
1.1.Hagiavalduse kohaselt kannatab hageja seljavalude all. Hageja käis 24.11.2017 arstlikus kontrollis. Hageja viidi 29.11.2017 kostja II turvameeste poolt vägivallaga tahtevastaselt psühhiaatri vastuvõtule. Hageja ei pääsenud arsti vastuvõtule seljavalude kaebusega.
1.2.Kostja I määras hagejale diagnoosiks alkoholisõltuvuse, millest hagejat ei teavitatud. Hageja leiab, et tegemist on ebaõige diagnoosiga. Tartu Vangla arst on kirjutanud, et hagejal puuduvad sõltuvuse tunnuste kirjeldused.
1.3.Hageja taotles Tartu Vanglas ennetähtaegset vabastamist, kuid taotlus jäeti rahuldamata, sest kohtunik polnud alkoholisõltuvuse diagnoosi tõttu veendunud, et hageja ei tarvita katseajal alkoholi. Hageja leiab, et ebaõige diagnoos on hageja au teotav ja solvav.
1.4.Varaline kahju tuleneb saamata jäänud töötasust, mida hageja oleks saanud, kui ta oleks ennetähtaegselt vabastatud. Mittevaraline kahju tuleneb vale diagnoosiga alandamisest ja solvamisest.
1.5.Vastusena kostja vastusele jäi hageja seisukohale, et kahjunõude saab esitada maakohtule, mh vangla ametnike tegevuse tõttu. Eriarsti juurde saab patsiendi saata perearst ainult patsiendi soovil. Seadusest ei tulene kohustust käia psühhiaatri juures.
1.6.Diagnoosi pannes ei analüüsitud hageja verd, millest nähtuks, et maksanäitajad on nii halvad, et viitavad sõltuvusele. Hageja allkirjastatud sõltuvuse infolehel on ebaõiged andmed ja seal pole kirjas diagnoosi. Samuti on ebaõige kostjate poolt tõendina esitatud kiirabikaart. Kiirabikaardis märgitud hageja ema väljakutse politseile joobes ja ähvardava poja kohta on valeväljakutse ja politseil tegelikult polnud põhjust hagejat kainestusmajja viia. Kiirabikaardil pole kirjas, et hagejal on alkoholisõltuvus. Samuti pole kõik kuriteod, milles hagejat süüdistati, toime pandud alkoholijoobes. Hageja väitel saab alkoholisõltuvust diagnoosida ainult vereproovide alusel või kui inimene ise ütleb, et tarvitab nii tihti ja palju, et vajab iga päev alkoholi.
1.7.Hageja tegelik saamata jäänud töötasu on 14 480 eurot, mis on arvestatud 01.05.2020– 28.02.2021 eest (1448 eurot kuus). Hagejal oli töökoht olemas Viljandis. 2
2-20-16501
1.8.17.08.2022 seisukoha kohaselt põhjustas alkohoolikuks nimetamine hagejale emotsionaalseid ja hingelisi üleelamisi. Kuigi hageja oli toime pannud süüteo joobeseisundis, pole tal esinenud tugevat ega vastupandamatut soovi alkoholi tarvitada, alkoholi tarvitamine on toimunud juhuslikult teatud seltskonnaga kohtudes. Hageja on alati alkoholi tarbimist kontrollinud ja tal pole esinenud võõrutusnähte. Hageja on säilitanud kriitikameele oma alkoholitarbimise osas – kui see on tekitanud probleeme, on ta alkoholi tarbimise kohe lõpetanud.
1.9.F10 diagnoos võib saada takistuseks meremehe tervisetõendi saamisel või mõnele töökohale kandideerimisel. Hageja ei saa kunagi teada, kas kandideerimisel osutus takistuseks diagnoos F10 või mõni teine põhjus. Kostjate vastuväited
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata.
2.1.Hageja pöördus 29.12.2020 kostja II poole kahjunõudega ja kinnitas, et kohtumenetlust kahjunõude osas ei toimu. Kostja II vastuse esitamise ajaks ei olnud kostja II kohtuvälist otsust kahjunõude osas teinud.
2.2.Hageja saadeti vanglasse saabumisel tervisekontrolli vangistusseaduse (VangS) § 14 lg 1 alusel. Tervisekontroll hõlmab vastuvõtumeediku vastuvõttu ning täiendavalt psühhiaatri ja perearsti vastuvõttu. Vastuvõtule viimiseks ei kasutatud vägivalda, vaid tulenevalt vangla sisekorraeeskirja nõuetest saatsid hageja vastuvõtule vanglaametnikud. Liikumist vanglas reguleeritakse avalik-õiguslike normidega. Seetõttu ei saa sellest tulenevaid nõudeid esitada maakohtule.
2.3.Hageja on kostja I vastuvõtul allkirjastanud infolehe sõltuvusainete tarbimise kohta. Seetõttu on ebaõige väide, et hagejat diagnoosist ei teavitatud. Diagnoos määratakse meditsiiniliste kriteeriumite alusel ja arvestades mh kaudseid tõendeid, sest sõltlased ise sageli probleemi ei tunnista. Hagejale määrati sõltuvushäire diagnoos, mh arvestades asjaolusid, et hagejat karistati joobeseisundis tehtud kuriteo eest, hagejal oli ka varasemalt olnud probleeme tulenevalt alkoholist ning hageja ei andnud ise selgeid vastuseid alkoholisõltuvuse ega tarvitamise sageduse kohta. Kiirabikaardi järgi kutsuti hagejale 2015. aastal kainestusmajja kiirabi tervisehäirete tõttu, mis vastasid võõrutussündroomile. Eeltoodud asjaoludel oli esmase diagnoosina alkoholisõltuvuse määramine põhjendatud. Diagnoos võib aja jooksul muutuda.
2.4.Hageja esitatud Tartu Vangla arsti dr C hinnang, et hagejal ei ole sõltuvuse tunnuste kirjelduste puudumise tõttu võimalik diagnoosida alkoholisõltuvust, käivad 2020. aasta kohta ning selle põhjal ei saa järeldada, et 2017. aastal pandud diagnoos on vale. Seda kinnitab ka dr C. Kostjad ei ole hagejale määranud ebaõiget diagnoosi ja korrektne diagnoos ei saa hageja au ja väärikust kahjustada. Seetõttu tuleb mittevaralise kahju hüvitis jätta välja mõistmata.
2.5.Varalise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, sest kostjad ei ole hagejale kahju tekitanud. Hageja erinevatest kohtuvälistest ja kohtus esitatud arvutuskäikudest ei ole aru saada, missuguse perioodi vältel ei saanud hageja enda arvates tööd teha ning kuidas on kujunenud varalise kahju summa. Ennetähtaegselt vabastamata jätmine ei saa olla tingitud hagejale pandud diagnoosist, sest kohus peab ennetähtaegse vabastamise menetluse raames hindama kinnipeetava, prokuröri ja vangla arvamust. Arvamused koostatakse konkreetselt ennetähtaegse vabastamise menetluse jaoks ning arvamusel puudub tähendus väljaspool 3
2-20-16501 menetlust. Vangla arvamus ei ole kohtule siduv ja kohus teeb otsuse arvestades kõiki asjaolusid. Hagejat ei vabastatud ennetähtaegselt, sest tema kuritegude toimepanemise asjaolud ja varasem elukäik muutsid usutavaks, et ta jätkab vabanemisel süütegude toimepanemisega, mh põhjusel, et tal puudus vabanedes elukoht ja sissetulek. Kuna kohus tuvastas, et hagejal ennetähtaegselt vabanedes töökohta poleks olnud, siis ei saa hagejal olla tekkinud kahju saamata jäänud töötasu näol. Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis 02.04.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis jäeti riigi kanda.
3.1.Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevaks õigussuhteks (võlaõigusseadus (VÕS) § 758 lg 1). Vaatamata sellele, et tervishoiuteenuse osutamise leping on sõlmitud hageja ja kostja II vahel, vastutavad mõlemad kostjad hageja ees solidaarselt.
3.2.Kuigi VÕS § 766 lg 3 esimese lause järgi võib patsiendi läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema nõusolekul, ei ole VangS § 14 lg-test 1 ja 3 tulenevalt vanglas tervisekontrolli saatmiseks patsiendi nõusolek vajalik. Maakohtu hinnangul sai pidada psühhiaatrilist kontrolli lubatavaks. Kostja põhistas kontrolli vajalikkust. Hageja märkis, et ei ta ei pääsenud seljavaludega arsti vastuvõtule. Kuna kostjate esitatud tõendite põhjal on hageja seljavalude kaebuse esitamine raviloos kirjeldatud, siis tuli hagejal tõendada rikkumist ehk et tal ei õnnestunud seljavaludega arsti vastuvõtule saada. Hageja seda ei teinud.
3.3.Maakohus tuvastas, et kostjate esitatud tõendite kohaselt on hageja vastuvõtt kostja I juures nõuetekohaselt dokumenteeritud, hageja on allkirjastanud sõltuvusainete infolehe, millel on märgitud diagnoos, ja seega on hagejat 29.11.2017 määratud diagnoosist teavitatud (VÕS § 770 lg-d 1 ja 3; VÕS § 766 lg 1 ls 1). Hageja ei tõendanud, et teda ei teavitatud diagnoosist.
3.4.Kostja I kirjaliku selgituse kohaselt hinnatakse ja diagnoositakse sõltuvushäiret kindlate kriteeriumite alusel ning neid kriteeriume puudutab psühhiaater vestluses kinnipeetavaga. Diagnoos määratletakse tulenevalt saadud vastutustest. Kohtule esitatud ravijuhendist nähtuvalt ei sobi laboratoorsed analüüsid alkoholi kuritarvitamise ja alkoholisõltuvuse diagnoosimiseks. Lisaks diagnostilisele intervjuule tehakse kliiniline hindamine. Hageja hindas 24.11.2017 enda alkoholi tarvitamist mõõdukaks ning alkoholisõltuvust ei tunnistanud. 29.11.2017 psühhiaatri vastuvõtul hageja alkoholist sõltuvuse kohta kindlat vastust ei andnud ja tarbimise sagedust selgesõnaliselt ei avaldanud. Hageja avaldas, et tarvitas alkoholi viimati 10.08.2017, kinnipidamine oli seotud purjuspäi toime pandud teo eest ning alkoholi pärast on tal olnud teisigi pahandusi. Alkoholi kuritarvitamine ja joobes olekus toime pandud vägivallateod on Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2018 otsusest kriminaalasjas nr X-XXXXXX nähtuvalt tõendamist leidnud. Pärnu Haigla SA 03.10.2015 kiirabikaardist nähtuvalt kutsuti samal päeval Pärnu maakonna kainestusmajja hagejal tekkinud tervisehäirete tõttu kiirabi. Kiirabikaardist nähtuvalt diagnoositi hagejal 03.10.2015 põhihaigusena alkoholi toksiline toime.
3.5.Tõendatud ei ole hageja väide, et teda ei vabastatud elektroonilise järelevalvega ennetähtaegselt vanglast üksnes kostja I 29.11.2017 määratud diagnoosi tõttu, sest seda oli kajastatud ka hageja riskihindamises ja iseloomustuses. Kinnipeetava ennetähtaegselt vabastamise ja käitumiskontrollile allutamise otsustuspädevus on maakohtul. Tartu 4
2-20-16501 Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsusest kriminaalasjas nr X-XX-XXXX nähtub, et üheks ennetähtaegselt vabastamata jätmise põhjuseks oli hagejal kindla töökoha ja sissetuleku puudumine. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit, mis kohtumenetluses kinnitust leidnud fakti ümber lükkaks ja tõendaks varalise kahju tekkimist saamata jäänud töötasu näol.
3.6.Hageja vabastati Harju Maakohtu YY.YY.YYYY määrusega nr X-XX-XXXX karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 04.07.2022. Hagejal on katseajal muuhulgas keelatud tarvitada alkoholi ja suhelda talle teadaolevalt alkoholi tarvitavate isikutega, v.a lähisugulased. Kostjate esitatud Pärnu Kriminaalhooldusosakonna seletuskirja kohaselt rikkus hageja 26.07.2021 kohustust mitte tarvitada alkoholi. Hageja väitis 05.08.2021 kirjalikus selgituses, et ta ei tarvitanud alkoholi, vaid hambavalu vastu desinfitseerimisvahendit „Gutasept“. Kontrolltesti tehes desinfitseerimisvahendi pihustamine joovet ei tuvastanud. Hagejale tehti hoiatus alkoholi tarvitamise keelu rikkumise eest. Maakohtu hinnangul tõendas eeltoodu, et hageja ei hoidu alkoholi tarvitamisest kohtu kohaldatud kontrollnõuetest hoolimata.
3.7.Tartu Vangla psühhiaatri C 25.05.2020 tõendi nr 280 kohaselt ei saa 2017. a vanglaarsti sissekande sisu alusel alkoholi tarvitamisest tingitud sõltuvust diagnoosida, sest puuduvad sõltuvuse tunnuste kirjeldused. Hageja hinnangul kinnitab see vale diagnoosi määramist. Kostjad on seisukohal, et nimetatud tõendis ei anta hinnangut kostja I pandud diagnoosi kohta ega väideta, et diagnoos on vale. Maakohus nõustus kostjate seisukohaga, et nimetatud tõend kinnitab üksnes seda, et 25.05.2020 ei olnud kostja I 29.11.2017 tehtud sissekande alusel võimalik diagnoosida, kas hagejal on alkoholitarvitamisest tingitud sõltuvust või mitte.
3.8.Maakohus määras viia läbi kohtupsühhiaatriaekspertiisi, et selgitada välja, kas hagejale määratud diagnoos F10.26 oli korrektne või põhjendatud. Ekspertiisiakti ja eksperdi ütlustega leidis tõendamist, et dokumenteeritud ei ole piisavalt asjaolusid, mis kinnitaksid alkoholisõltuvuse diagnoosimist. Samas ei väitnud ekspert, et hagejale pandud diagnoos F10.26 on kindlasti vale. Samuti esinesid hagejal eksperdi sõnul alkoholi kuritarvitamise tunnused ning sõltuvust ja kuritarvitamist on raske eristada. Seega ei saanud asuda seisukohale, et hagejale vanglas määratud diagnoos on vale.
3.9.Eeltoodust järeldas maakohus, et tõendamist ei leidnud valediagnoosi määramine ja seega ei ole kostjad rikkunud lepingust tulenevat kohustust. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tühistada hagejale 29.11.2017 määratud alkoholisõltuvuse diagnoos F10.
4.1.Poolte vahel ei olnud sõlmitud tervishoiuteenuste osutamise lepingut, sest selleks puudus hageja tahtevaldus.
4.2.Hagejale 27.11.2017 määratud diagnoos on õigusvastane, kuna 27.11.2017 toimunud hageja vastuvõtt ja hagejale diagnoosi määramine oli psühhiaatrilise abi osutamine psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 10 lg 2 tähenduses, kuid hageja ei andnud psühhiaatrilise abi saamiseks nõusolekut. Tahtest olenematut ravi on võimalik osutada üksnes PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud alustel. Kuivõrd psühhiaatrilist abi anti ilma hageja nõusolekuta, on tegemist VÕS § 1045 lg 1 p-des 7 ja 8 sätestatud seadusest tuleneva kohustust rikkuva ja heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Hageja nõustub maakohtuga, et kinnipeetava sotsiaalpsühholoogilise prognoosi kindlakstegemiseks, mis on vajalik kinnipeetava 5
2-20-16501 individuaalse täitmiskava koostamiseks, ei ole kinnipeetava nõusolekut vaja, kuid psühhiaatrilise abi osutamiseks on nõusolek vajalik.
4.3.Tegemist on alkoholisõltuvuse diagnoosi määramisel hageja au teotamisega (VÕS § 1046 lg 1).
4.4.Hageja põhjendas talle kahju tekitamist sellega, et tal polnud võimalik tema diagnoosi tõttu vanglast ennetähtaegselt vabaneda. Maakohus märkis, et Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsusest nähtuvalt oli üheks ennetähtaegselt vabastamata jätmise põhjuseks hageja alkoholitarvitamine. Samas ei põhjendanud maakohus vaidlustatud otsuses, miks ei saanud hageja diagnoos olla tema mittevabastamise põhjuseks.
4.5.Maakohus hindas ekspertiisiakti ebaõigesti. Hageja nõustub maakohtuga, et dr. C tõendist saab teha järelduse, et 25.05.2020 polnud võimalik 29.12.2017 sissekande alusel diagnoosida, kas hagejal on alkoholitarvitamisest tingitud sõltuvus või mitte. Samas maakohus analüüsis tõendit üksnes sellest seisukohast, kas 25.05.2020 oli võimalik hinnata 2017 tõendi alusel hageja alkoholisõltuvust või mitte. Hageja leiab, et maakohus oleks pidanud tõendit hindama ka selles osas, kas 2017 sissekanne oli seaduslik PsAS-i ja ravijuhendit silmas pidades. Ravijuhendi kohaselt oleks pidanud 2017 sissekanne sisaldama ka alkoholisõltuvuse kirjeldust.
4.6.Vaatamata sellele, et eksperdi ütluste kohaselt esines kostja I tegevuses diagnoosi panemisel minetusi, leidis maakohus ebaõigesti, et kostja I tegevus diagnoosi määramisel oli õiguspärane.
4.7.Maakohus ei põhjendanud seda, miks ei arvestatud hageja seisukohti tema alkoholi tarvitamise põhjuste kohta ning nende põhjuste juhuslikkuse kohta. Jääb arusaamatuks, mis tõendab hageja seiskohti tal alkoholisõltuvuse puudumise kohta. Vastustajate seisukoht
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei muuda, nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping, mistõttu on maakohus õigesti kvalifitseerinud õigussuhte lepinguliseks. VÕS § 758 kohaselt kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Seadusega sätestatud juhtudel ei ole patsiendi nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (VÕS § 766 lg 6). VangS § 14 lg 1 III lause järgi on kinnipeetav kohustatud läbima tervisekontrolli, mida teeb tervishoiutöötaja. VangS § 14 lg 3 sätestab, et 6
2-20-16501 vastuvõtuosakonnas tehakse kindlaks kinnipeetava eluloolised andmed, määratletakse tema sotsiaalpsühholoogiline prognoos ja selgitatakse välja muud andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamiseks. Hagejale osutati 27.11.2017 tervishoiuteenust tema vanglasse saabumisel individuaalse täitmiskava koostamiseks. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et kuigi VangS § 14 lg 3 annab õiguse individuaalse täitmiskava koostamiseks, sai talle tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi osutada üksnes PsAS § 11 lg 1 juhtudel ja kohtumääruse alusel, mistõttu ei olnud poolte vahel lepingulist suhet. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hagejale tahtest olenematut ravi osutatud. Ravi osutamist ei nähtu raviloost (I kd tl 38–39). Samuti on hageja ise kinnitanud, et hagejale ei ole määratud ravi (I kd tl 94–95, p 6, II kd tl 105–114). Hageja läbivaatus ja selle alusel diagnoosi määramine ei ole käsitletav ravina. Hageja on menetluses läbivalt tuginenud üksnes sellele, et dr. Z.X-i pandud diagnoos oli ebaõige, kuid ei ole tuginenud sellele, et teda oleks ravitud. Vangs § 14 lg 1 alusel osutatav tervishoiuteenus ei ole kvalifitseeritav vältimatu psühhiaatrilise abina PsAS § 10 tähenduses, s.o abina, mida osutatakse olukorras, kus abita jätmine ohustab otseselt isiku elu. Kuivõrd hageja ja kostja II vahel oli sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping, on maakohus õigesti hinnanud seda, kas kostja II on lepingut rikkunud.
8.Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et maakohus oleks diagnoosi õigsust hinnates pidanud dr. C eksperthinnangut analüüsima ka aspektist, kas sissekanne oli seaduslik PsAS-i sätteid ning ravijuhendit silmas pidades, sest ravijuhendi järgi pidanuks sissekanne sisaldama ka alkoholisõltuvuse kirjeldust.
8.1.Raviloost (I kd tl 38–39) nähtuvalt on dr. Z.X 29.11.2017 diagnoosinud „F10.26 + Atsõltuvus – aine episoodiline tarvitamine“. RHK 10 kohaselt on rubriigis F10-F19 kodeeritud ja kirjeldatud „Psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired“. Koodi teine ja kolmas sümbol (s.o kaks esimest numbrit F järel) tähistavad tarvitatavat ainet, neljas ja viies kliinilist seisundit. Koodiga F10 on tähistatud „Alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired“ F10.1 tähistab alkoholi kuritarvitamist (Tarvitamise viis, mis kahjustab tervist) ja koodiga F10.2 tähistab sõltuvust (Somaatiliste, käitumuslike ja kognitiivsete avalduste kompleks, mille korral aine või ainete tarvitamine saavutab patsiendi käitumises prioriteedi käitumisavalduste suhtes, mis on kunagi olnud suurema väärtusega). Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi näitab F10 alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika ja käitumishäirete esinemist, täpsustus F10.2 sõltuvuse esinemist ning täpsustus F10.26 aine episoodilist tarvitamist. 14.08.2023 ekspertiisiakti kohaselt ei ole dr. Z.X piisavalt dokumenteerinud diagnoositud häire diagnostiliste kriteeriumite esinemist, mis aga ei tähenda, et ta neid ei tuvastanud. Ekspertiisi järelduse kohaselt on diagnoosi esimene pool F10 („Alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired“) eksperdile kasutada olnud andmete alusel põhjendatud. Diagnoosi 4. ja 5. koodinumbri põhjendatud kasutamise osas ei ole piisavalt informatsiooni (II kd tl 11–18). Seega on ekspert kinnitanud alkoholi tarbimisest tingitud psüühika- ja käitumishäire olemasolu, aga dokumenteerimise puudulikkuse tõttu ei ole võimalik eristada, kas tegemist oli sõltuvushäire või kuritarvitamisega. Ekspert on 29.01.2024 kohtuistungil selgitanud, et arst ei pea diagnoosima kolmest sümbolist koosnevat koodi, piisab ka F10 diagnoosist.
8.2.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et tervishoiuteenuse osutamine on dokumenteeritud ning muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Nõuetekohane dokumenteerimata jätmine seonduvalt diagnoosi .26 osaga nähtub ekspertiisiaktist (II kd tl 11–18), samuti dr. C tõendist nr 280 (I kd tl 46). VÕS § 770 lg 3 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kuna 7
2-20-16501 diagnoosi aluseks olnud asjaolud ei ole dokumenteeritud, on tõendamiskoormis ringkonnakohtu hinnangul VÕS § 770 lg 3 alusel ümber pöördunud. Kostja II on ekspertiisiaktiga tõendanud, et diagnoosi osa F10 oli õige, kuid ei ole suutnud tõendada seda, kas tegemist oli sõltuvushäirega ja kas see oli episoodiline (diagnoosi koodi 4. ja 5. sümboli õigsust). Tulenevalt eeltoodust tuleb järeldada, et kostja II on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud osas, milles diagnoosis alkoholist tingitud psüühika- ja käitumishäire sõltuvusliku iseloomu ja episoodilisuse.
8.3.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks ta pole arvestanud hageja seisukohti tema alkoholitarvitamise põhjuste ja nende juhuslikkuse kohta. Kolleegium selgitab, et asja materjalidest ei tulene, et diagnoosimisel omaksid tähendust alkoholi tarvitamise põhjused ega ka see, kas need on juhuslikud, mistõttu ei ole maakohus neid arvestanud põhjendatult.
9.Kuna maakohus jättis lepingurikkumise tuvastamata jätmise tõttu hindamata muud kahju hüvitamise eeldused, teeb seda ringkonnakohus ulatuses, milles see on nõude lahendamiseks vajalik. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: ‒ tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); ‒ patsiendil on tekkinud varaline või mittevaraline kahju (VÕS § 128, § 134); ‒ rikkumise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); ‒ lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); ‒ kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 128, VÕS § 134 lg 1); ‒ kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 128, § 134 lg 1).
10.Hageja on esitanud hagi mõlemalt kostjalt varalise kahju 3205,00 euro ja mittevaralise kahju 3000 euro väljamõistmiseks. Kolleegium annab hinnangu kahju olemasolule.
10.1.Varaline kahju seisneb hageja tingimisi vabastamata jätmise tõttu tekkinud saamata jäänud töötasus. Maakohus on selgitanud oma 16.08.2021 kohtumääruses, et hageja peab tõendama, et tal oli kavatsus ja ka võimalus tulu saada, sh kahju suurust, ning asjaolu, et tulu jäi saamata just ebaõigest diagnoosist tulenevalt. Maakohtu menetluses ei ole hageja esitanud mistahes tõendeid varalise kahju olemasolu kohta. Seega on varalise kahju tekkimine tõendamata.
10.2.Hageja on väitnud, et alkohoolikuks nimetamine põhjustas hagejale emotsionaalseid ja hingelisi üleelamisi (I kd tl 165–166). 04.12.2020 hagiavalduses puuduste kõrvaldamisel märgib hageja, et mittevaralise kahju nõue tuleneb põhiseaduse § 25 alusel väärikuse alandamisest. Samuti märgib hageja, et ei saa selle tõttu tulevikus professionaalse autojuhi luba. 26.02.2024 seisukohas märgib hageja, et F10 diagnoos võib saada takistuseks meremehe tervisetõendi saamisel või mõnele töökohale kandideerimisel, kuid seejuures selgitamata, milles võiks seisneda nimetatuga seonduv mittevaraline kahju. Maakohus on selgitanud oma 16.08.2021 kohtumääruses, et hageja peab selgitama mittevaralise kahju tekkimist põhjendavaid asjaolusid. Ka Riigikohus on märkinud, et tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (RKTKo 27.02.2019, 217-12477/109, p 14). Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tal ei ole võimalik saada professionaalse autojuhi luba või meremehe tervisetõendit, seda, et hageja neid üldse sooviks 8
2-20-16501 või vajaks ega ka selle saamata jäämise tõttu mittevaralise kahju olemasolu. F10 diagnoos oli määratud õigesti, mistõttu puudub selles osas lepingurikkumine. Sellele tuginev hageja nõue tuleb jätta rahuldamata lepingurikkumise puudumise tõttu. Olukorras, kus F10 diagnoos oli põhjendatud, ei saa sellele järgnevad täpsustused tuua hagejale kaasa mittevaralist kahju. Hageja ei ole toonud esile, et tal tekkisid hingelised üleelamised diagnoosi täpsustuste tõttu.
11.Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette, et kohus ei ole põhjendanud, miks ei saanud hageja diagnoos olla tema ennetähtaegse mittevabastamise põhjuseks. Maakohus on põhjendatult leidnud, et alkoholisõltuvuse diagnoos ei ole hageja tingimisi vabastamata jätmise põhjuseks. Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsuses kriminaalasjas nr X-XXXXXX jõudis kohus järeldusele, et süüdlasest lähtub endiselt oht uute kuritegude toimpanemiseks. Seejuures on kohus kaalunud ennetähtaegse vabastamata jätmise osas järgmiseid asjaolusid: ‒ hageja vabastamisjärgsed tingimused ei ole piisavalt toetavad, sest hagejal puudub kindel töökoht ning hageja on tööturust eemal olnud alates 2012 aastast (olles ema hooldaja ning elatudes ema pensionist ja juhutöödest ning puudemüügist saadud sissetulekust) (otsuse p 35); ‒ ei ole võimalik väita, et hagejal oleks alkoholisõltuvus (otsuse p 36). Samas tuleb arvestada, et hageja on alkoholijoobes olles korduvalt kasutanud füüsilist vägivalda nii oma poolõe, kui ka ema suhtes. Alkoholiprobleemi eitamise korral ei näe isik reeglina vajadust ka oma elustiili muuta (otsuse p 37). ‒ hageja kuriteod on samalaadsed vägivallaga seotud süüteod, kus ohvriteks on peamiselt süüdlase lähedased. Ülaltoodust järelduvalt on kohus jätnud hageja XX.XX.XXXX otsusega ennetähtaegselt tingimisi vabastamata, kuid mitte põhjusel, et hagejal esineb raviloos F10.26 diagnoos. Vastupidi, Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et alkoholisõltuvust ei ole võimalik järeldada. Kohus on arvestanud seda, et hageja süüteod on toime pandud alkoholijoobes ning järeldanud, et hagejal võib olla alkoholiprobleem. Siinses asjas on tuvastatud, et alkoholist tingitud psüühika- ja käitumishäire diagnoos (F10) oli õige. Seetõttu ei saa järeldada, et ennetähtaegse vabastamata jätmise on tinginud diagnoos episoodilise alkoholisõltuvuse kohta. Sellest tulenevalt puudub hageja väidetud varalise kahju ja tervishoiuteenuse rikkumise vaheline põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
12.Kuna olenemata lepingurikkumise olemasolust aine sõltuvusliku ja episoodilise iseloomu diagnoosimise kohta ei ole tuvastatav ei hagejale tekkinud kahju ega ka varalise ja mittevaralise kahju põhjuslik seos, ei ole vajalik analüüsida rikutud kohustuse kaitse-eesmärki ega kahju tekkimise ettenähtavust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.TsMS § 171 lg 1 sätestab, et apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse või teistmisavalduse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda.
9
2-20-16501
14.TsMS § 190 lg 2 järgi kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Hagejalt tuleb riigituludesse mõista riigilõiv 1260 eurot, mille tasumisest hageja oli vabastatud. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostjad on 19.02.2024 kohtule teatanud, et apellatsiooniastmes ei ole neile menetluskulusid tekkinud. Seega puuduvad kindlaks määratavad menetluskulud. Maakohus rahuldas 25.07.2022 määrusega hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks ning määras hagejale riigi õigusabi korras esindaja isiku esindamiseks käesoleva tsiviilasja kohtulikus menetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Seega jätab kohus riigi õigusabi kulud riigi kanda.
15.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS 178 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.