Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.07.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-61766
Tsiviilasi
HC Betoon AS hagi Lionstone OÜ ja MP vastu 4403 euro 76 sendi ja viivise väljamõistmiseks ning kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.09.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3336 eurot 60 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Lionstone OÜ ja MP apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): HC Betoon AS (registrikood 10940336), lepinguline esindaja Ferenc Koso Kostja 1 (apellatsioonimenetluses apellant 1): Lionstone OÜ (registrikood 11484461) Kostja 2 (apellatsioonimenetluses apellant 2): MP (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Kostjate lepinguline esindaja Olavi Järve
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 17.09.2015 otsus maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse ning hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas, ning teha menetluskulude jaotuse osas uus otsus, millega jätta maakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud 43% ulatuses
Tsiviilasi nr: 2-14-61766 hageja kanda ning 57% ulatuses kostjate kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Lugeda Harju Maakohtu 17.09.2015 otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: 1) Hagi rahuldada osaliselt. 2) Välja mõista Lionstone osaühingult (registrikood 11484461) ja MP-lt (isikukood XXXXXXXXXXX) solidaarselt HC Betoon aktsiaseltsi (registrikood 10940336) kasuks 3336,60 eurot (kolm tuhat kolmsada kolmkümmend kuus eurot ja 60 senti). 3) Jätta menetluskulud 43% ulatuses hageja kanda ning 57% ulatuses kostjate kanda. Kostjad vastutavad menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt.
4.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud 85% ulatuses kostjate Lionstone OÜ ja MP kanda ning 15% ulatuses hageja HC Betoon AS kanda. Kostjad vastutavad menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude rahalise suuruse määrab vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikele 2 kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.HC Betoon AS (edaspidi: hageja) esitas Harju Maakohtule 01.12.2014 hagiavalduse Lionstone OÜ (edaspidi: kostja 1) ja kostja 1 juhatuse liikme MP (edaspidi: kostja 2) vastu võlgnevuse, viivise ja kahjuhüvitise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja 1 ja hageja 19.04.2011 lepingu nr 19042011R, mille sisuks oli kostjale 1 kaubabetooni müük ja kostja 1 kohustus kauba (betooni) eest tasu maksta (edaspidi: müügileping). Ühtlasi sõlmisid kostja 2 ja hageja 19.04.2011 käenduslepingu, millega kostja 2 kohustus hageja ees solidaarselt koos kostjaga 1 vastutama müügilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise eest
2(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766 (edaspidi: käendusleping). Vastavalt käenduslepingule on kostja 2 vastutuse rahaline maksimumsumma 5000 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, kokku seega 6000 eurot.
3.Hageja esitas betooni eest kostjale 1 kolm arvet kogusummas 4403,76 eurot (30.04.2014 arve nr 14166 summas 729,24 eurot; 30.05.2014 arve nr 141379 summas 3186 eurot; 31.07.2014 arve nr 142623 summas 488,52 eurot). See summa on kostja 1 poolt tasumata.
4.Hageja ja kostja 1 on müügilepingu punktis 5.4 kokku leppinud õigeaegselt tasumata summalt viivise tasumises määraga 0,1% iga viivitatud päeva eest. Võlgnevuse sissenõudmiseks pöördus hageja inkassofirma OK Incure OÜ poole, millega seoses tekkis hagejal kahju summas 528,44 eurot, mis seisneb OK Incure OÜ-le makstud teenustasus.
5.Tulenevalt eeltoodust nõudis hageja kostjatelt solidaarselt müügilepingust tulenevate kohustuste täitmist summas 4403,76 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist summas 757,84 eurot ja kahju hüvitamist summas 528,44 eurot. Menetluse kestel esitas hageja uue viivisenõude arvestuse summas 973,63 eurot ning vähendas kahjunõuet käibemaksu võrra 440,37 eurole.
6.Hageja hinnangul on tunnistajate JK ja TR ütlustega tõendatud, et isegi kui kostja 1 seaduslik esindaja MP (kostja 2) ei andnud betooni saanud isikutele kirjalikke volitusi, oli Narva ehitusplatsile vedanud isikutel selleks talumisvolitus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 2). Kostjate vastuväited
7.Kostjad hagi ei tunnistanud.
8.Kostjad ei nõustunud, et kostja 1 oleks hagejalt 4403,76 euro eest betooni ostnud. Vastavalt poolte vahel sõlmitud müügilepingu p-le 1.2 väljastatakse betoon kirjalikku taasesitamist võimaldavate tellimuste alusel. Müügilepingu p 6.1 kohaselt näidatakse betooni maht ja tugevusklass saatelehel, mille kostja 1 või tema poolt volitatud isik kinnitab oma allkirjaga betooni vastuvõtmisel. Müügilepingu kohaselt oli kostja 1 ainsaks volitatud esindajaks kostja 2, kes pole betooni ostmiseks kellelegi sellekohaseid volitusi andnud. Samuti pole hageja esitanud ühtegi müügilepingu p 1.2 kohast kostja 1 tellimust, mis oleks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
9.Hageja nõude suurus pole tõendatud. Vastavalt müügilepingu p-le 4.1 on betooni hinnaks hageja hinnapakkumine konkreetse objekti kohta ning tulenevalt lepingu p-st 4.2 lepitakse hinnad hageja ja kostja 1 vahel kokku jooksvalt. Hageja ja kostja 1 vahel oli suuline kokkulepe, et juhul, kui kostja 1 hagejalt betooni ostab, on betooni hinnaks
3(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766 53 eurot/m3 (lisandub käibemaks). Hageja on arvetel betooni hinnaks märkinud 59 eurot/m3 (lisandub käibemaks), kuid sellist kokkulepet pole hageja tõendanud.
10.Kostjad ei nõustunud ka viivisenõudega. Müügilepingust ei tulene viivise tasumise kokkulepet. Hageja võis müügilepingu alusel nõuda leppetrahvi, kuid ta on leppetrahvi nõudmise õiguse kaotanud, sest ta ei teatanud kostjale 1 leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul. Hageja pole ka tõendanud, millal kostja 1 hageja arved kätte sai ehk millal muutusid kohustused sissenõutavaks. Leppetrahv määras 0,1% tasumata summalt kalendripäevas on ebamõistlikult suur.
11.Hageja kahjunõue on sisuliselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1131 lg 1 mõttes sissenõudmiskulude hüvitamise nõue, mis ei saa ületada 40 eurot. Kostja 2 ei vastuta sissenõudmiskulude hüvitamise eest, sest hageja pole kostjale 2 nõuet õigeaegselt esitanud. Maakohtu otsus
12.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 3336,60 eurot. Hageja menetluskulud jättis maakohus 59/100 osas solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja menetluskulude katteks välja 634,25 eurot.
13.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja ja kostja 1 vahel 19.04.2011 sõlmitud lepingu puhul tegemist müügilepingu raamlepinguga. Maakohus luges tõendatuks, et hageja poolt esitatud 23.04.2014-17.07.2014 saatekirjade kohaselt on kostja 1 kui tellija nimel hageja Narva betoonitehases kätte saadud 74 koormat/veost kaubabetooni toimetamiseks veokitega riiklike numbrimärkidega (1 saatelehe puhul ei ole veoki numbrimärki võimalik tuvastada) 110AVL (33 korral), 536BAK (35 korral), 854 MJL (4 korral) ja 603TDU (1 korral) Narva 58111581 ehitusplatsile. Betooni vastuvõtjatena on saatekirjadele alla kirjutanud 21 korral TR, 18 korral MS, 15 korral AP, 6 korral EL, 5 korral JK, 5 korral RR, 3 korral A nimeline isik ja 1 korral tuvastamata isik.
14.Maakohtu hinnangul ei tulene 19.04.2011 müügilepingust, et ainuüksi kirjaliku tellimuse puudumine muudaks betooni tellimuse tühiseks. Kui tellimus esitati suuliselt, kuid ostja seaduslik esindaja või tema poolt volitatud isik allkirjastas saatelehe kauba kättesaamise kohta, tuli maakohtu arvates lugeda ka suuline tellimus kehtivaks. Maakohus järeldas, et isegi kui kostja 1 nimel hagejalt betooni tellinud ja vastuvõtnud isikutel (MS, AP, JK, TR, EL, A-nimeline isik) tegelikult puudusid selleks kostja 1 poolt antud volitused, oli hagejal vastavalt TsÜS § 118 lg-le 2 (maakohtu otsuses ekslikult märgitud TsÜS § 118 lg 1) alus uskuda neil vastavate volituste olemasolu. Ajavahemikul 23.04.2014-17.07.2014 betooni tellinud ja vastu võtnud isikud olid kas kostja 1 alltöövõtja Baltic Stone Grupp OÜ töötajad (JK, TR ja EL) või muud isikud, kes töötasid kostja 1 objektil Narvas ja kasutasid betooni veoks valdavas enamuses kostjale 1 kuuluvaid ja vastava logoga veokeid. Seetõttu oli
4(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766 hagejal kohtu arvates alus eeldada, et nendel isikutel oli kostjaga 1 lepinguline suhe ja neil oli betooni saamiseks kostja 1 volitus.
15.Maakohus pidas mitteusutavaks kostjate vastuväidet, mille kohaselt ei teadnud kostjad midagi kostjat 1 õigustamatult esindavate isikute sellekohasest tegevusest. Isegi kui kostja 1 seda ei teadnud, kujutab selline mitteteadmine endast rasket hooletust VÕS § 104 lg 4 mõttes. Kui kostja 1 arvates oli betooni kohta esitatud arvete puhul tegemist põhjendamatute arvetega, oleks kostja 1 seaduslik esindaja pidanud juba hagejalt esimese 30.04.2014 kuupäevaga arve saamisel teatama hagejale, et ta pole sellist tellimust esitanud ega betooni saanud. Kostja 1 seaduslik esindaja vaidlustas 28.05.2014 vastuskirjas aga ainult betooni hinda. Alles 14.09.014 tõi kostja 1 arvete mittetasumise põhjusena välja asjaolu, et kostja 1 pole betooni ostnud ega volitanud kedagi seda tegema. Kostja seaduslik esindaja pidi juba vähemalt 2014. a mais olema teadlik, et hagejalt on kostja 1 nimel tellitud betooni. Võttes arvesse, et selline tegevus jätkus veel kahe kuu vältel, ei saa maakohtu hinnangul rääkida esindatava mitteteadmisest või on selline mitteteadmine käsitletav esindatava seadusliku esindaja raske hooletusena.
16.Maakohus pidas usutavaks, et poolte vahel kehtis suuline kokkulepe, mille kohaselt müüs hageja kostjale betooni hinnaga 53 eurot/m3.
17.Maakohtu hinnangul on pooled müügilepingus reguleerinud viivise, mitte leppetrahvi nõudmise õigust. Sellele viitab müügilepingu punkti nr 5.4 sõnastus. Viivise maksmapanek ei sõltu sellest, kas viivisenõudest eelnevalt teatatakse. Maakohus leidis siiski, et hageja pole vastavalt müügilepingu punktis 5.2. ettenähtud korrale kostjale 1 arvetel näidatud kuupäevadel arvete kättetoimetamist tõendanud. Seetõttu pole tõendatud, millal need arved muutusid sissenõutavaks, ja pole teada, millisest ajast arvates oli hagejal õigus arvestada viivist. Maakohus jättis seetõttu viivisenõude rahuldamata.
18.Asjas pole vaidlust, et hageja arved on kostja seaduslikule esindajale toimetatud kätte vähemalt 2014. a septembriks. Seetõttu on hageja nõue muutunud sissenõutavaks ka kostja 2 suhtes. Apellatsioonkaebus
19.Maakohtu otsuse peale on kostjad esitanud 19.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud kostjate kanda.
20.Maakohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et suuline tellimus tuleb lugeda kehtivaks. Hageja ja kostjate vahel oli lepitud kokku, et tellimusi saab esitada ainult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. See nõue on täitmata, mistõttu on hageja ja betooni ostnud isikute vahel sõlmitud müügilepingud tühised. Allkirjastatud saatelehed saavad
5(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766 olla tasumise kohustuse tekkimise aluseks vaid juhul, kui müügitehingute eeldused on täidetud.
21.Maakohus on jätnud hindamata kostjate väite, et betooni ostnud isikutel puudus kostja 1 esindusõigus volituse vorminõude rikkumise tõttu. Kostjat 1 esindama volitatud isikud on välja toodud müügilepingu lk-l 4. Loetelu on ammendav. Ainus isik, kes sai kostja 1 nimel hagejalt betooni osta, on kostja 2. Kui pooled on kokku leppinud, et volitus tuleb anda lepingus, on muud moodi antud volitused tühised.
22.Isegi kui kostja 1 ja hageja poleks kokku leppinud, et kostja 1 saab betooni ostmiseks isikuid volitada ainult lepingus, ei saaks järeldada, et kostja 1 nimel hagejalt betooni ostnud isikutel oli TsÜS § 118 lg 2 kohane talumisvolitus. Kostja nimel betooni ostnud isikud ei olnud kostja 1 poolt pidevalt majandus- ja kutsetegevuses kasutatavad isikud. Nad ei olnud kostja 1 töötajad, füüsilisest isikust käsusaajad, tütarühing ega muud moodi kostjaga 1 püsivalt seotud isikud. Ka on valdav enamus betooni ostnud isikutest tuvastamata.
23.Kostjate hinnangul on üllatuslik maakohtu põhjendus, mille kohaselt sai hageja mõistlikult eeldada, et betooni ostnud isikutel oli kostja 1 esindusõigus, sest kõik hagejalt betooni ostnud isikud olid kas kostja 1 alltöövõtja Baltic Stone Grupp OÜ töötajad või muud isikud, kes töötasid kostja 1 objektil ning kasutasid betooni veoks valdavas enamuses kostjale 1 kuuluvaid ja vastava logoga veokeid numbrimärkidega 110AVL ja 536BAK.
24.Nn Narva objekti näol pole tegemist kostja 1 objektiga. Hageja polnud teadlik, kas Baltic Stone Grupp OÜ ja kostja 1 vahel või kostja 1 ja betooni saatelehed allkirjastanud isikute vahel oli mingi seos. On teadmata, kes saatelehtedel märgitud isikute nimed saatelehtedele kirjutas. Menetluses pole tõendatud MS, AP, RR, kellegi A ja tuvastamata isiku seos kostjaga 1. Maakohus on ekslikult märkinud ühe tuvastamata isiku asemel allkirjastajaks RR. JK ütlused pole usaldusväärsed.
25.Pole tõendatud ka see, milliste sõidukitega betooni ostmas käidi. Pole oluline, kas kaks betooni ostnud isikute poolt kasutatud sõidukit kuulusid kostjale 1. Maakohtu järeldus, et betooni ostnud isikute poolt kasutatud kostjale 1 kuuluvate sõidukite näol oli tegemist veokitega, on kostjate jaoks üllatuslik.
26.Maakohus on ekslikult leidnud, et tegemist on ühe jätkuva müügitehinguga. Tegemist oli 74 eraldiseisva ostu-müügi tehinguga, mistõttu tuleb ka asjaolud tuvastada iga tehingu puhul eraldi. Kostja 1 objektiga mitteseotud isikute poolt on betooni saatelehed allkirjastatud 43-l korral, millede kohaselt osteti betooni kokku 40,80 m3. Kostjale 1 mittekuuluvate sõidukitega on betooni ostmas käidud 6-l korral, mil betooni osteti kokku 16,6 m3 ja siis allkirjastas saatelehe kostja 1 objektiga mitteseotud isik.
6(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766
27.Kostjate jaoks on üllatuslik maakohtu seisukoht, et kostjad teadsid või pidid olema betooni ostmisest teadlikud juba 15.05.2014. See seisukoht on kostjate hinnangul ka väär. 15.05.2014 e-kirjale ei olnud lisatud saatelehti. Seetõttu ei saanud kostjad aru, et tegemist on Narva objekti jaoks ostetud betooniga, sest kostjale 1 teadaolevalt ei saanud keegi tema nimel Narva objekti jaoks hagejalt betooni osta. Kostja 2 arvas, et betooni võis tellida kostja 1 projektijuht MA muu objekti jaoks. Kuna kostja 1 oli 2014. aasta alguses kõigilt betoonitehastelt, sh hagejalt, võtnud hinnapakkumise, nägi ta 15.05.2014 e-kirjaga 30.04.2014 arve nr 141166 saamisel viga arvel kajastuvas betooni hinnas ning teavitas sellest hagejat, arvates, et tegemist on projektijuhi poolt tellitud betooniga.
28.Kostjad ei nõustu maakohtuga, et kostjad on arved kätte saanud hiljemalt 2014. a septembriks. 30.05.2014 arve nr 141379 kostjale 1 saatmine ole tõendatud ning 31.07.2014 arve nr 142623 saamisel esitas kostja 1 sellele vastuväite. Seega ei saanud kostja 1 taluda enda esindamist 30.05.2014 ja 31.07.2014 arvete aluseks oleva betooni ostmisel.
29.Hagejal oleks saanud tekkida veendumus, et 30.04.2014 arvel märgitud betooni tellinud isikutel on kostja 1 esindusõigus vaid juhul, kui kostja 1 oleks 30.04.2014 arve tasunud. Kostja seda ei teinud.
30.Hageja nõue polnud hagi esitamise seisuga sissenõutav. Hageja pole tõendanud, millal arved sissenõutavaks muutusid. Ka puudub hagejal nõue kostja 2 vastu, sest betooni ostmise tehingud polnud müügilepingu alusel tehtud tehingud. Samuti pole hageja tõendanud, et ta oleks nõude arvete tasumiseks kostjale 2 esitanud.
31.Maakohus on kostjate hinnangul eksinud menetluskulude jaotamise suhtega. Vastustaja seisukoht
32.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
33.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostjad on palunud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja määrati menetluskulude jaotus. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse osas ning sellest tulenevalt ka menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotuse osas teeb ringkonnakohus ise uu otsuse, millega jätab maakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud 43% ulatuses hageja kanda ning 57% ulatuses kostjate kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks maakohus. Muus kontrollitavas osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei
7(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766 anna alust selle tühistamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
34.Maakohus on kolleegiumi hinnangul hagi õigesti osaliselt rahuldanud, kuid eksinud menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel. Vaidlustatud otsuse põhjenduste p-st 18 nähtuvalt on maakohus võtnud jaotuse määramisel aluseks TsMS § 163 lg 1 ning märkinud, et jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Samas ei ole maakohus seda sisuliselt teinud, otsustades, et 59/100 hageja menetluskuludest jäävad solidaarselt kostjate kanda ning kostjate menetluskulud jäävad nende enda kanda. Jaotades menetluskulud TsMS § 163 lg 1 teisest alternatiivist lähtudes võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, tulnuks menetluskulud jätta maakohtu leitud suhte põhjal 41% ulatuses hageja kanda ning 59% ulatuses kostjate kanda. Kolleegium märgib, et TsMS § 162 lg 4 iseenesest võimaldab jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 162 lg 4 kohaldub kohtupraktika põhjal ka hagi osalise rahuldamise korral, kuid praegusel juhul ei ole maakohus sellele normile tuginenud ega ole ka põhjendanud, miks kostjate menetluskulude väljamõistmine hagejalt oleks kohtu arvates äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
35.Kolleegium nõustub kostjatega osaliselt ka selles, et maakohus on eksinud menetluskulude jaotamise suhtega. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja on tsiviilasja menetluse käigus viivisenõuet suurendanud, mis omakorda muutis ka hagihinda maakohtu menetluses. Tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse TsMS § 123 järgi aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Algselt on hageja palunud kostjatelt solidaarselt välja mõista hagi esitamise ajaks (01.12.2014) sissenõutavaks muutunud viivise 757,84 eurot. 30.01.2015 esitatud menetlusdokumendis on hageja aga palunud välja mõista juba 30.01.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 973,63 eurot (I kd, tl 73-74). Seega oli hagihind maakohtu menetluses lõpuks 5905,83 eurot (s.o 4403,76+528,44+973,63 eurot).
36.Lisaks ei ole maakohus otsuse resolutsioonis üldse kostjate menetluskulude osas seisukohta võtnud, märkides üksnes, et hageja menetluskulud jäävad 59/100 osas solidaarselt kostjate kanda. Selles osas ei vasta maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 442 lg-le 5 koosmõjus § 173 lg-tega 1 ja 4.
37.Ringkonnakohtul on võimalik ülalosundatud maakohtu vead kõrvaldada ning otsustada ise menetluskulude jaotuse üle maakohtu menetluses. Ringkonnakohus jaotab menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes aluseks hagihinna 5905,83 eurot ja maakohtu poolt rahuldatud nõuete ulatuse 3336,60 eurot, on hagi rahuldatud ligikaudu 57% ulatuses. Seega tuleb kõnealused menetluskulud jätta 43% ulatuses hageja kanda ning 57% ulatuses kostjate
8(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766 kanda. TsMS § 165 lg 3 alusel vastutavad kostjad praegusel juhul menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt.
38.Kostjad heidavad seoses menetluskulude jaotamisega maakohtule ette ka hageja poolt esitatud kahju hüvitamise nõude vähendamisega arvestamata jätmist. Toimikust nähtuvalt on hageja menetluse käigus kahjunõuet vähendanud 528,44 eurolt 440,37 eurole (I kd, tl-d 71-75). Kolleegiumi hinnangul ei saanud nimetatud asjaolu tuua praegusel juhul kaasa eksimust menetluskulude jaotuse määramisel, sest hageja kahjunõue jäi maakohtu otsusega tervikuna rahuldamata.
39.Muus osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lõikest 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
40.Kostjad leiavad, et vastavalt müügilepingu p-le 1.2 väljastatakse kaubabetoon kirjalikku taasesitamist võimaldavate tellimuste alusel, kuid hageja ei ole esitanud ühtegi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tellimust. Kuivõrd kõnealune vorminõue on täitmata, siis on betooni ostnud isikute ja hageja vahel sõlmitud müügilepingud kostjate arvates tühised. Kolleegium nõustub maakohtuga, et müügilepingu p-s 1.2 sätestatu ei vabasta kostjat 1 kohustusest tasuda suuliste (sh telefoni teel tehtud) tellimuste alusel saadud betooni eest. Müügilepingu p 5.3 järgi on kauba eest tasumise aluseks ostja või tema poolt volitatud isiku allkirjastatud kaubabetooni ja pumba saatelehed.
41.Ringkonnakohus ei nõustu kostjate käsitlusega, mille kohaselt on kostja 1 volitatud isikud (müügilepingu p 5.3 tähenduses) loetletud lepingus ammendavalt ning volitatud isikuks oli ainult kostja 2. VÕS § 29 normidest lähtuvalt ei ole võimalik müügilepingut kostjate soovitud viisil tõlgendada. Müügilepingu punkti 5.3 järgi peavad saatelehed olema allkirjastatud ostja (st Lionstone OÜ) või ostja poolt volitatud isiku poolt. Kolleegium nõustub hagejaga, et kostjate loogikat järgides muutuks sisutühjaks teise alternatiivi nimetamine müügilepingu p-s 5.3, sest ostja juriidilise isikuna saabki oma õigusi teostada üksnes füüsilise isiku vahendusel ja üldjuhul ning esmajoones on selleks füüsiliseks isikuks juriidilise isiku seaduslik esindaja, praegusel juhul oli selleks kostja 2. Kuivõrd lepingu p 5.3 hõlmab endas nimetatud teist alternatiivi allkirjastamiseks õigustatud subjektide kohta, siis võimaldab see mõistlikule isikule, sh teisele lepingupoolele, järeldust, et silmas on peetud lepingu pooleks oleva juriidilise isiku seaduslikust esindajast erinevat isikut või isikuid. Lisaks ei ole tavapärase majanduskäibe seisukohalt ka eluliselt usutav, et kõik saatelehed kauba saamise kohta peab allkirjastama äriühingu juhatuse liige. Kolleegium möönab, et praktikas võib olla ettevõtjatel sõlmitud lepinguid, millele on lisatud nimekiri volitatud isikutest. Samas hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud lepingu puhul seda järeldada ei saa.
9(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766
42.Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja 1 nimel hagejalt betooni tellinud ja vastu võtnud isikutel oli TsÜS § 118 lg 2 kohane nn talumisvolitus. Kostjad ei ole menetluses eitanud, et kostja 1 ja Baltic Stone Grupp OÜ vahel oli alltöövõtu suhe seoses ehitustööde teostamisega nn Narva objektil. Vastupidi, kostjad on seda 20.04.2015 menetlusdokumendis (II kd, tl-d 11-14) ja hilisemas menetluses korduvalt kinnitanud. Maakohus on järeldanud, et kõnealusele Narva objektile betoonitehasest kostja 1 nimel betooni tellinud ja seda vastu võtnud isikud olid kas kostja 1 alltöövõtja Baltic Stone Grupp OÜ töötajad (JK, TR ja EL) või muud isikud, kes töötasid kostja 1 objektil Narvas ja kasutasid betooni veoks valdavas enamuses kostja 1 poolt antud ja kostja 1 logoga veokeid numbrimärkidega 110AVL ja 536BAK. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seejuures menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Seega kasutas kostja 1 Baltic Stone Grupp OÜ-d tööde teostamiseks Narva objektil alltöövõtjana (töövõtulepingu alusel). JK ja TR poolt maakohtule antud ütlustest võib järeldada, et ka teised kostja 1 nimel betooni tellinud ja vastu võtnud isikud tegid Narva objektil tööd kostjaga 1 korraldusel. Esitatud tõendid ei võimalda küll teha kindlaid järeldusi selle kohta, kas nimetatud teised isikud tegid kostja 1 heaks tööd töölepingu, töövõtulepingu vms alusel, kuid sellel ei ole vaidluse lahendamisel määravat tähtsust. Igal juhul kasutas kostja 1 neid isikuid tuvastatud asjaoludel oma majandustegevuses. Kostja 2 on seejuures maakohtu 05.06.2015 isutungil avaldanud, et ka teine kivipaigaldajate rühm (kuhu kuulusid mh MS ja Allari-nimeline isik) kuulus Baltic Stone Grupp OÜ-le (II kd, tl 44/pöördel (viimane lõik)).
43.Kostjate poolt kaebuses viidatud kohtupraktikast ega õiguskirjandusest ei tulene, et talumisvolitus saaks kõne alla tulla ainult selliste füüsiliste isikute puhul, keda esindatav kasutab oma majandus- ja kutsetegevuses pidevalt. Taolisi piiranguid ei tulene ka TsÜS § 118 lg 2 normist endast.
44.Asja materjalid ei toeta kostjate väidet, et valdav enamus betooni tellinud isikud käesolevas asjas on tuvastamata. Väidet, et tegelikkuses on teadmata, kes saatelehtedel märgitud isikute nimed saatelehtedele kirjutas, ei ole kostjad varasemas menetluses esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid nimetatud uue väitega apellatsioonimenetluses arvestada. Kostjate poolt välja toodud asjaolud, et viidatud Narva objekt ei olnud kostja 1 objekt ja kostja 1 ei olnud sellel peatöövõtja, ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt õiguslikku tähtust.
45.Kolleegiumi hinnangul võis hageja eelkõige kostja 1 (kelle ainsaks juhatuse liikmeks oli kostja 2) käitumisese põhjal mõistlikult uskuda, et esindajana tegutsevatele isikutele on antud volitus betooni tellimiseks ja vastuvõtmiseks. Sarnaselt maakohtuga leiab kolleegium, et kostja 2 pidi juba vähemalt 2014. aasta mais olema teadlik, et kolmandad isikud on hagejalt kostja 1 nimel betooni tellitud või ostnud. Selline
10(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766 tegevus jätkus veel mitme kuu vältel, ilma et kostja 2 oleks püüdnud seda lõpetada või katkestada. Lisaks esitas JK ütluste kohaselt betooni tellimused hagejale üldjuhul kostja 2 ise telefoni teel (II kd, tl 44). Seda kinnitab kaudselt ka asjaolu, et saatelehtedele (I kd, tl-d 94 jj) on märgitud kontakttelefonina kostja 2 telefoninumber 58111581 (sama kontaktnumber on märgitud ka hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingus). Kolleegiumi hinnangul ei oma eelmärgitud arvestades praegusel juhul määravat tähtsust see, kas hageja oli teadlik suhetest ning seostest Baltic Stone Grupp OÜ ja kostja 1 vahel või kostja 1 või betooni saatelehed allkirjastanud isikute vahel.
46.Ringkonnakohus ei nõustu kostjate väitega, nagu poleks JK ütlused usaldusväärsed. JK ja TR ütlused on vaidluse lahendamise seisukohalt olulistes asjaoludes riimuvad ning kummagi isiku ütlused ei ole vastuolus teiste asjas esitatud tõenditega. Kostjate väited JK huvitatusest käesoleva vaidluse lahendamisest hageja kasuks ei ole piisavalt põhistatud. Kostjad ei ole esitanud tõendeid kostja 1 ja Baltic Stone Grupp OÜ vahelise alltöövõtulepingu tingimuste kohta. Kostjate väited nõuete esitamise võimalikkuse kohta hageja poolt betooni tellinud või ostnud füüsiliste isikute vastu on oletuslikud. Ka apellatsioonkaebuses osundatud muud väidetavad vastuolud JK ütlustes ei anna alust ütlusi tõendina TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel arvestamata jätta.
47.Maakohus on kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastatud betooni veoks kasutatud sõidukid. Sõidukite numbrimärgid on fikseeritud toimikus olevatel saatelehtedel. Apellatsioonkaebuses ei ole kostjad osundanud tõenditele või asjaoludele, millest võiks järeldada, et saatelehtedel on märgitud ebaõiged sõidukite numbrid. Kaebuses esitatud väited betooni erikaalu kohta (2,4 tonni/m3 kohta) on tõendamata. Samuti ei ole kostjad varasemas menetluses väitnud, et sõidukitega numbrimärkidega 110AVL ja 536BAK ei olnud võimalik saatelehtedel märgitud kogustes betooni vedada. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid nimetatud uue väitega apellatsioonimenetluses arvestada.
48.Kolleegium nõustub kostjatega, et viidatud sõidukite kuuluvus kostjale 1 asjas tähtsust ei oma. Samas ei ole maakohus nimetatud asjaoludele ka iseseisvat tähtsust omistanud. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 12 selles osas küll mõnevõrra ebatäpselt väljendunud. Eelneva põhjenduskäigu kontekstis on maakohus silmas pidanud, et sõidukid betooni veoks olid antud kostja 1 poolt (mitte ei kuulunud kostjale 1). Viimatinimetatud asjaolu on maakohus JK ja TR ütluste põhjal aga õigesti tuvastanud. Maakohtu poolt kõnealuste sõidukite nimetamine veokiteks ei oma asja lahendamise seisukohalt iseseisvat tähtsust.
49.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et tegemist on ühe jätkuva müügitehinguga. Eelkõige ei toeta hageja ja kostja vahel 19.04.2011 sõlmitud müügileping kostjate käsitlust, et tegemist on olnud 74 eraldiseisva müügitehinguga ning asjaolud tuleb tuvastada iga tehingu puhul eraldi.
11(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766
50.Kostjate arvates on maakohus ekslikult järeldanud, et kostja 1 teadis või pidi teadma, et tema nimel on hagejalt betooni ostetud. Kostjatele tulevat üllatusena maakohtu seisukoht, et kostja 1 oleks pidanud enda esindamisest teada saama esimese 30.04.2014 arve saamise järel 15.05.2014. Lisaks on maakohtu taoline seisukoht kostjate arvates ka sisuliselt väär. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu viidatud seisukoht õige ja kooskõlas tuvastatud asjaoludega. See kohtu seisukoht ei saanud tulla kostjatele ka üllatuslikult. TsÜS § 118 lg 2 kohaldamise võimalusele on maakohus 15.07.2015 määruses (millega asja arutamine uuendati) selgelt osundanud (II kd, tl 55/pöördel) ning kostjad on saanud esitada seejärel ka oma täiendavad seiskohad (II kd, tl-d 58-67). Poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (sh TsÜS § 118 lg 2 kohaldamine) on lõppastmes kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Ka järeldus kostja 1 raske hooletuse kohta on kohtu poolt tuvastatud asjaoludele antud õiguslik hinnang.
51.Ringkonnakohtu arvates peaks kostjaga 1 sarnane ettevõtja (nagu ka iga muu isik) vähemalt arve tasumise tähtpäevaks üldjuhul välja selgitama arvel kajastatud nõudega seotud asjaolud, et otsustada informeeritult arve tasumise või sellest keeldumise üle. Ka apellatsioonkaebuse p-s 4.3.2 on kostjad iseenesest möönnud, et igapäevaselt kostja e-postile saadetud arved vajavad kiiret tegutsemist. Kas esitatud arveid kontrollib äriühingu juhatuse liige ise või on see ülesanne delegeeritud ühingu siseselt teistele isikutele, ei oma kolleegiumi arvates suhetes kolmandate isikutega tähtsust. Hageja poolt kostjale 1 esitatud arvetel märgitud tasumise tähtaeg ei olnud kolleegiumi hinnangul ebamõislikult lühike, kostjad ei ole vastupidist menetluses ka väitnud.
52.Apellatsioonkaebuses väidetud maakohtu järelduste vastuolulisust otsuse p-des 15 ja 16 ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Otsuse p-s 15 on maakohus hageja viivisenõude lahendamisel leidnud, et hageja ei ole tõendanud arvete saatmist kostjale 1 arvetel näidatud kuupäevadel (vastavalt 10.05.2014, 30.05,2014 ja 31.07.2014). Selles otsuse punktis ei ole maakohus järeldanud, et arveid ei ole kostjale 1 üldse kätte toimetatud. Otsuse p-s 16 on maakohus leidnud, et hageja arved on kostjale kätte toimetatud vähemalt 2014.aasta septembriks.
53.Kostjad leiavad apellatsioonkaebuses, et 30.05.2014 arve nr 141379 kostjale 1 saatmine ei ole tõendatud. Iseenesest on õige, et nimetatud arve kostjale 1 saatmine tõenditest otseselt ei nähtu. Maakohus on tuginenud toimikus olevale poolte ekirjavahetusele (I kd, tl-d 76-77,173), millest võib kaudselt järeldada, et 14.09.2014 oli kostja 1 kõik kolm arvet kätte saanud. Samuti võib kostja 1 lepingulise esindaja ja kostja 2 (kes on ka kostja 1 seadusjärgne esindaja) poolt maakohtu 02.04.2015 istungil avaldatust järeldada, et arvete tasumata jätmise põhjuseks ei olnud nende esitamata jätmine hageja poolt. Nimelt on kostjate esindajad selgitanud, et mingil hetkel arved hagejalt betooni kohta tulid, kuid arved olid koostatud kokkulepitust erinevast hinnast lähtudes ning alltöövõtjaga sõlmitud kokkulepete kohaselt sisaldus betooni hind tööde
12(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766 maksumuses, mistõttu on kostja 1 need arved juba alltöövõtjale tasutuga kinni maksnud (I kd, tl-d 196 ja 197). Nende kostjate avalduste põhjal oleks maakohus saanud kolleegiumi arvates eeldada ka kostja 1 omaksvõttu arve nr 141379 kättesaamise osas hiljemalt 2014. a septembris (TsMS § 231 lg-d 2 ja 4).
54.Isegi kui maakohus oleks arve nr 141379 kostjale 1 saatmise (ja selle kättesaamise) ebaõigesti tuvastanud, ei annaks see kolleegiumi arvates alust maakohtu otsust vaidlustatud osas tühistada. Koos hagivaldusega on kostja 1 kõik vaidlusalused arved igal juhul kätte saanud. Küsimus arvete eelnevast kättesaamisest võiks omada määravat tähtsust hageja viivisenõude ja muude kõrvalnõuete lahendamisel, kuid nende nõuete üle apellatsioonimenetluses enam ei vaielda. Eelmärgitud põhjusel ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust ka kostjate väide, et hageja nõue ei olnud hagi esitamise seisuga sissenõutav. Maakohtu poolt rahuldatud ulatuses olid hageja nõuded hagi lahendamise hetkel sissenõutavad. Väide, et hageja ei ole järginud arvete esitamisel müügilepingu p-s 5.2 sätestatud korda, ei anna iseenesest alust arvete tasumisest keelduda.
55.Sarnaselt ei saa kostja 2 keelduda kostja 1 kohustuste täitmisest üksnes põhjusel, et ta ei ole saanud hagejalt käenduslepingu p 2 kohast kirjalikku nõuet. Kirjaliku nõude eelnev esitamata jätmine võiks vabastada kostja 2 põhimõtteliselt küll kostjalt 1 võla sissenõudmise kulude hüvitamise kohustusest, kuid see hageja hüvitisnõue on jäetud maakohtu poolt rahuldamata ning otsust selles osas vaidlustatud ei ole.
56.Nagu eelnevalt märgitud, ei nõustu kolleegium kostjate käsitlusega, nagu oleks praegusel juhul tegemist 74 eraldiseisva tehinguga. Samuti ei jaga kohus kostjate arusaama, et kostja 1 saanuks teoreetiliselt teadlik olla ja taluda ainult 30.04.2014 arve aluseks olevaid tehinguid. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul vajalik tuvastada talumisvolitust eraldi kõigi arvete ja nende aluseks olevate tellimuste suhtes. Menetluskulude jaotus
57.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ainult maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust puudutavas osas ning menetluskulude jaotuse vaidlustamine pole vahetult rahaliselt hinnatav, peab kolleegium õiglaseks jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 4 alusel 15% ulatuses hageja kanda ning 85% ulatuses kostjate kanda. Kostjad vastutavad menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt (TsMS § 165 lg 3).
58.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
13(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-61766
59.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.