2.Mõista kinnisasi registriosa nr-ga XXXX (aadress XXXX) J.L. ebaseaduslikust valdusest S.A. valdusesse ja kohustada J.L. vabastama kinnisasi. Vabatahtlikust täitmisest keeldumise korral tõsta J.L. ja tema asjad kinnisasjalt välja.
kasutuseelised 250 eurot kuus alates 21.01.2016 kuni J.L. poolt kinnisasja registriosa nr-ga XXXX valduse S.A. üleandmiseni;
3.3.viivis 21.01.−08.07.2016 eest 71,77 eurot;
3.4.viivis resolutsiooni p-s 3.1 märgitud tasumata summalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 09.07.2016 kuni summa tasumiseni.
4.Jätta hagi rahuldamata 1440,05 euro ja sellelt arvestatava viivise väljamõistmise osas.
5.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6.Jaotada menetluskulud järgmiselt: jätta riigilõiv valdusest väljamõistmise nõudelt kostja kanda; jätta ülejäänud menetluskuludest 10% hageja ja 90% kostja kanda.
7.Välja mõista J.L. riigilõivust 885 eurot ning lepingulise esindaja kulust 1425,60 eurot, kokku menetluskulu 2310,60 eurot S.A. kasuks.
8.Välja mõista S.A. menetluskuluna lepingulise esindaja kulust 115,20 eurot J.L. kasuks.
9.Tasaarvestada resolutsiooni p-des 7 ja 8 märgitud summad ning mõista J.L. välja menetluskulu 2195,40 eurot S.A. kasuks.
10.J.L.l tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (resolutsiooni p 9) käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebuse esitamine Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohtu menetluses on S.A. (hageja) 21.01.2016 hagi J.L. (kostja) vastu (I kd lk 2−7, 86) järgmistes nõuetes:
1.1.mõista kinnisasi aadressil XXXX (registriosa nr XXXX) kostja ebaseaduslikust valdusest hageja valdusesse, kohustada kostjat vabastama kinnisasi, vabatahtlikust täitmisest keeldumise korral määrata otsuse täitmise viisiks kostja ja tema asjade kinnisasjalt väljatõstmine;
1.2.mõista kostjalt hageja kasuks välja 3359,98 eurot;
1.3.mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud summalt viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhisumma täieliku tasumiseni;
1.4.mõista kostjalt hageja kasuks välja kasutuseelised 250 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni kostja poolt kinnisasja valduse hagejale üleandmiseni;
1.5.jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse järgi elas kostja hagejale kuuluvas XXXX talus koos H.A.. Pärast H.A. väljakolimist septembris 2014 jäi kinnisasja valdama kostja. Hageja võimaldas kostjal H.A. kooselu ajal kinnisasja kasutada üksnes põhjusel, et H.A. on hageja tütar ning kostja ja H.A. valdasid kinnisasja ühiselt. Pärast H.A. väljakolimist puudus kostjal hageja nõusolek kinnisasja kasutamiseks, seega on kinnisasi ebaseaduslikult kostja valduses. Hageja viitab asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 80 ja § 83 lg-le 1 ning nõuab kostjalt kinnisasja valduse üleandmist ja omandiõiguse tunnustamist. Kostja ei ole korduvatele nõudmistele vaatamata tasunud alates oktoobrist 2014 üüri (kasutuseelised) ja elektri eest ega vabastanud kinnisasja. Tsiviilasjas nr 2-15-12075 väitis kostja, et kõik ülekanded on tehtud seoses elatise tasumisega ning kohus jõudis samale seisukohale.
2/10
Kuna tegemist on omandi õigustamatu kasutamisega, peab kostja hüvitama hagejale rikkumise teel saadu väärtuse. Hageja kaotatud kasutuseeliste väärtuse määramisel saab lähtuda saamata jäänud üüritulust. 01.10.2014–30.06.2015 eest kohustub kostja tasuma hagejale 1350 eurot (150 eurot kuus) ning 30.06.2015–20.01.2016 eest 1661,29 eurot (250 eurot kuus), kokku 3011,29 eurot. Hageja viitab VÕS §-le 1037, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg-le 1. Pooltel puudub kokkulepe, mille järgi peaks hageja tasuma kostja elektritarbimise eest. Hageja on tasunud elektriarveid, et vältida viiviste tekkimist ning tarbida elektrit ka ise. Kostja on alusetult rikastunud hageja vara arvelt. Hageja viitab VÕS § 1028 lg-le 1 ja § 1032 lg-le 1. Hageja alusetu rikastumise nõue põhineb kostja eest tasutud elektriarvetel perioodi alates 01.10.2014 eest summas 348,69 eurot. Kostja on tasunud 23 eurot 01.10.2015, samuti 2015. a septembri ja oktoobri elektriarved. Lisaks on hageja arvestanud võlast maha 50 eurot, sest on ka ise teatud määral elektrit kasutanud.
2.11.03.2016 vastuses (I kd lk 91−94) palus kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja alustas 2003. a hageja ja hageja isa A.R. (omanik 2003. a) nõusolekul kinnisasjale uue elumaja ehitust. Hoonest pidi saama kostja, hageja tütre H.A. ja nende ühise lapse L.S.L. kodu. Pärast A.R. surma sai kinnisasja omanikuks hageja. Uue kodu ehitamiseks müüs kostja kaks korterit ja on ehitust finantseerinud ca 40% ulatuses. Ülejäänud osas võttis kostja koos H.A. pangalaenu, mille tagasimakseid on teinud H.A.. Samuti on kostja organiseerinud ehitustöid ning teostanud siseviimistlus- ja torutöid. Kostja tegevus hageja soodustamisel on käsitatav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes. Kostja ning H.A. faktiline kooselu lõppes 2014. a sügisel, maja valdajaks jäi kostja. Hageja hakkas kostja vastu nõudekirju eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks esitama alles pärast 2015. a tekkinud elatisvaidlust, tsiviilasi nr 2-1512075. Sisuliselt sattus hagejat tema nõusolekul soodustanud kostja olukorda, kus ta pidi eluruumi kas vabastama või tasuma üüri. Haginõue on pahatahtlik, sest õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kostja viitab Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-169-15 ning esitab hagiavaldusele hea usu põhimõttest tuleneva vastuväite.
3.19.04.2016 istungil (tlk 142−144) seletas kostja lepinguline esindaja, et eluruumi valdus anti kostjale kokkuleppeliselt, kirjalik kokkulepe puudub. Kuni 2015. a suveni ei seadnud keegi kostja kinnisasjal elamise seaduslikkust kahtluse alla. Luba kinnisasja kasutada oli esialgselt kolmeks aastaks. Kokkulepe on eluliselt usutav, sest kostja on maja ehitanud, panustanud sellesse. Elumaja ehitati aastal 2003, seega ei ole ehitusse panustamise kohta võimalik esitada kirjalikke tõendeid. Kostja esitatud kuluarved, pakkumised ja kontoväljavõte annavad kogumina ettekujutuse, millises ulatuses on kostja kinnisasja investeerinud. Kuna valdus ei ole ebaseaduslik, tuleks ka rahalised nõuded jätta hea usu põhimõttele tuginedes rahuldamata, kostja on panustanud kinnisasja. Hageja lepingulise esindaja seletuse järgi ei ole kostja piisavale tähtajale vaatamata välja kolinud. Viide üürilepingule on üllatav. Kinnisasja ebaseaduslikust valdusest vabastamisel ja kasutuseeliste väljamõistmisel ei oma tähendust, kas kostja on kinnisasja panustanud. Kui kostja leiab, et tal on hageja või kolmandate isikute vastu nõue, siis tal on võimalus see esitada. Vaidluse all ei ole, et kostja on kinnisasjal mingeid töid teinud. Kostja ei ole suutnud aasta jooksul esitada tõendeid ega paari lausegagi kokku võtta, mille eest ta raha tahab, kas nt muruniitmise või mingite remonditööde eest.
4.06.05.2016 seisukohas rahaliste nõuete kohta (II kd lk 1−3) palus kostja kaaluda, kas hageja kuritarvitab õigust esitada nõue kasutuseeliste väljamõistmiseks. Kostja on hagejat soodustanud ning ei ole esitanud rahalist nõuet käsundita asjaajamise käigus tehtud kulutuste hüvitamiseks VÕS § 1023 lg 1 järgi. Hagejal puudub kaitsmisväärne isiklik huvi, millega seoses hageja oma õigusi teostab. Kasutuseeliste ning viivise 3/10
väljamõistmine pigem suurendaks ebaõiglust, kus kostjalt nõutakse eluruumide vabastamist ilma võimaluseta saada kompensatsiooni elumaja ehitamisel antud panuse eest. Hageja poolt kommunaalkulude tasumine on tõendamata. Elektriarved on adresseeritud H.A. ning kostja on kasutatud elektri eest tasunud H.A.. Osas, milles kostja on jätnud arved tasumata, võib olla tekkinud alusetu rikastumise võlasuhe H.A. ja kostja vahel. Alternatiivselt kohalduvad kostja muud väited ka elektriarvete tasumise nõudele. Lisaks on nõue põhjendamatult suur, sest kinnisasja on kasutanud nii hageja kui tema elukaaslane. Arusaamatuks jääb, millise arvestuse alusel on hageja maha arvanud 50 eurot.
5.Hageja 17.05.2016 menetlusdokumendi (II kd lk 7−8) järgi sõlmis elektri- ja võrguteenuse osutamise lepingu hagejale kuuluva tarbimiskoha suhtes H.A.. Hageja esitab enda ja H.A. 10.05.2016 kokkuleppe, mille järgi on hageja kompenseerinud H.A. kõik elektri- ja võrguteenuse eest tasutud summad. Kokkulepet saab käsitada nõude loovutamise lepinguna. Seega on hagejal õigus nõuda nimetatud summade hüvitamist kostjalt. Kostja ei ole esitanud enda arvestust ega tõendeid elektritarbimise kohta, mistõttu ei ole võimalik hinnata, missuguses osas võib olla hageja arvestus väär.
6.Kostja palus 27.06.2016 menetlusdokumendis (II kd lk 15−18) jätta hageja 17.05.2016 tõendi tähelepanuta, sest hageja esitas selle pärast kohtu määratud tähtaega ega ole hilinemist põhistanud. Samuti palus kostja jätta tõendi tähelepanuta seetõttu, et tagantjärele sõlmitud nõude loovutamise kokkulepe ei oma asja lahendamisel tähtsust.
7.Hageja 28.06.2016 menetlusdokumendi (II kd lk 24−26) järgi ei ole kostja nimetanud oma nõude suurust, esitanud tasaarvestusavaldust või vastuhagi ega ühtegi tõendit selle kohta, et tal on hageja vastu nõudeid. Järelikult ei oma tema vastuväide reaalset õiguslikku mõju – vastuväidete faktiliseks realiseerimiseks tuli kostjal oma nõue siinses menetluses maksma panna. Ka vaid hea usu põhimõtte seisukohalt hinnates ei ole kostja vastuväited esiteks tõendatud ja teiseks piisavad. Kostja väiteid saaks hea usu põhimõtte seisukohalt hinnata eelkõige juhul, kui ta oleks selgitanud ja tõendanud oma nõude suurust – vaid väga märkimisväärne panus võimaldaks kohtul kostja vastuväiteid arvesse võtta. Kostja ei ole tõendanud hageja tahteavaldust, mille kohaselt on tal õigus tasuta ja tähtajatult kinnisasjal elada. Kostja eeldus, et ta saab kinnisasjale lõpmatult tasuta elama jääda, ei rajane ühelegi tavakäibes levinud arusaamale. Kokkuleppe sõlmimise hetk ei oma hagi rahuldamise seisukohalt tähendust, tähtis on, et hageja tõendas nõude olemasolu siinse menetluse kestel. Kohus ei lõpetanud eelmenetlust 17.05.2016 ning hageja esitas tõendid, lähtudes kostja üllatuslikest 06.05.2016 vastuväidetest, mille oleks pidanud esitama juba vastuses hagile. Hageja ei esitanud tõendit hilinemisega ning isegi kui esitas, oli selleks mõjuv põhjus.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kinnisasi tuleb mõista kostja ebaseaduslikust valdusest hageja valdusesse, kohustada kostjat kinnisasi vabastama ning vabatahtlikust täitmisest keeldumise korral tõsta kostja ja tema asjad kinnisasjalt välja. Samuti tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja järgmine: põhisumma 1919,93 eurot; kasutuseelised 250 eurot kuus alates 21.01.2016 kuni valduse hagejale üleandmiseni; viivis 21.01.−08.07.2016 eest 71,77 eurot; viivis tasumata põhisummalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 09.07.2016 kuni põhisumma tasumiseni. Hagi tuleb jätta rahuldamata 1440,05 euro ja sellelt arvestatava viivise osas.
9.Hageja palub mõista kostja ebaseaduslikust valdusest enda valdusesse kinnisasja registriosa nr-ga XXXX (aadress XXXX). 4/10
9.1.AÕS § 80 lg 1 alusel on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 järgi on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusalune kinnisasi kuulub hagejale (I kd lk 9) ning on kostja valduses.
9.2.Vältimaks hageja nõude rahuldamist, peab kostja tõendama eelkõige oma valdusõiguse olemasolu. AÕS § 83 lg 1 näeb ette, et valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Hageja leiab, et kinnisasi on kostja ebaseaduslikus valduses. Hageja väitel võimaldas ta kostjal kooselu ajal H.A. kinnisasja kasutada üksnes põhjusel, et H.A. on hageja tütar ning kostja ja H.A. valdasid kinnisasja ühiselt; pärast H.A. väljakolimist 2014. a septembris puudus kostjal hageja nõusolek kinnisasja kasutamiseks. Kostja esindaja seletas 19.04.2016 istungil, et kinnisasja valdamiseks oli kokkulepe ning esialgselt oli luba kinnisasja kasutada kolm aastat. Kuni 2015. a suveni ei seadnud keegi kostja kinnisasjal elamise seaduslikkust kahtluse alla (I kd lk 142 pöördel). Kohus leiab, et asjaoludest, et kostja on kinnisasjale teatud ulatuses panustanud ning hageja ei nõudnud viivitamata pärast oma tütre kinnistult lahkumist kostja väljakolimist, ei saa järeldada poolte kokkulepet kinnisasja valdamiseks. Kostja esindaja esitas väite asja kasutamise kokkuleppe kohta üksnes kohtuistungil, kirjalikes menetlusdokumentides, sh vastuses hagile, ei ole ta seda teinud. Kostja ei ole tõendanud, et tal on hageja suhtes õigus asja vallata. Hageja on sellise kokkuleppe olemasolu eitanud. Seega ei ole tuvastatud hageja tahe sõlmida selline kokkulepe. Kostja soovis väidetavat kokkulepet tõendada kostja vande all antud ütlustega. Kohus jättis taotluse rahuldamata ning leiab ka nüüd, et kostja vande all ülekuulamise korral oleks kohus poolte võrdsuse põhimõttest lähtuvalt omal algatusel vande all üle kuulanud ka hageja ning lähtudes poolte teadaolevatest seisukohtadest, oleks ikkagi kujunenud sõna-sõna vastu olukord. Seega ei oleks ka kostja vande all ülekuulamine olnud kostja poolt väidetud asjaolude tõendamise jaoks piisav. Kohus märgib, et käesoleval ajal puuduks kostjal õigus asja vallata isegi juhul, kui poolte vahel oleks olnud kostja väidetud kokkulepe, s.o tasuta kasutamise leping VÕS § 389 järgi. Hageja 13.08.2015 eluruumi valdusest väljanõudmise nõudekirja (I kd lk 10−14) arvestades tuleks tasuta kasutamise leping lugeda VÕS § 393 alusel üles öelduks. Kui poolte vahel oligi tasuta kasutamise leping, puuduvad peale kostja esindaja väite muud viited sellele, et tegemist võinuks olla tähtajalise lepinguga.
9.3.Lisaks valdusõiguse olemasolule võib valdajal olla vindikatsiooninõude suhtes muid vastuväiteid, mis välistavad selle maksmapaneku. Põhimõtteliselt saab valdaja vindikatsiooninõude suhtes esitada ka TsÜS § 138 lg-st 2 tuleneva õiguse kuritarvitamise vastuväite. Omandiõiguse absoluutse iseloomu tõttu peaks siiski tegemist olema äärmiselt erandlike juhtumitega, sest õiguse kuritarvitamise vastuväite lubamine ning sellega seonduv vindikatsiooninõude välistamine tooks endaga sisuliselt kaasa omanikule kuuluva omandiõiguse sisutuks muutumise (vt Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, T. Puri. Tallinn 2014, lk 366, 367). Kostja ongi tuginenud eelkõige sellele, et hageja kuritarvitab oma õigust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Kostja väitel on ta panustanud kinnisasjale elumaja ehitamisel, mis on käsitatav hageja soodustamise ning käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes, samas ei ole ta esitanud rahalist nõuet kulutuste hüvitamiseks VÕS § 1023 lg 1 järgi. Kostja leiab, et temalt nõutakse eluruumi vabastamist ilma võimaluseta saada kompensatsiooni selle ehitamisel antud panuse eest, mis on vastuolus hea usu põhimõttega. 5/10
VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist (vt Riigikohtu 17.02.2016 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-15 p 11). Isiku õiguste teostamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui puudub kaitsmisväärne isiklik huvi, millega seoses isik oma õigusi teostab (isiku õiguste kuritarvitamine) (vt Riigikohtu 18.04.2007 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-35-07 p 19). Kohus leiab, et kostja viited hea usu põhimõtte rikkumisele tulenevalt ainuüksi sellest, et tema on kinnisasja teatud ulatuses panustanud selle eest hüvitist nõudmata, ei välista hageja nõuet. Kohus nõustub hagejaga, et kostja hea usu põhimõtte rikkumisele tuginev vastuväide ei ole ei tõendatud ega piisav. Kostja esitatud 01.03.2016 ja 18.06.2015 H.A. e-kirjadest (I kd lk 96−97) nähtuvalt on arutatud vara jagamise ja hüvitisega seotud küsimusi. Kostja on esitanud ka oma pangakonto väljavõtte perioodil 16.04.–11.06.2003, mõned arved aastatest 2003, 2004 ja 2006, XXXX talu elektriseadmete projekti, pöördumise vallavalitsuse poole ja pakkumise Valdeku kinnistu detailplaneeringu koostamise kohta (I kd lk 99−121). Kostja ei ole selgitanud, mis konkreetselt ühest või teisest tõendist tuleneb, vaid leiab üldiselt, et tegemist on hageja soodustamist kinnitavate tõendite kogumiga (I kd lk 127, 143). Kohus on seisukohal, et kostja esitatud tõenditest nähtub vaid, et ta on kinnisasjaga seoses teatud asju ajanud ja kulutusi teinud, kuid seda hageja ei vaidlustagi (I kd lk 143). Kostja ei ole nimetanud oma nõude suurust, esitanud tasaarvestusavaldust või vastuhagi ega tõendeid selle kohta, et tal on hageja vastu konkreetsed nõuded. Isegi kui kostja oleks märkinud ja tõendanud oma konkreetsed nõuded hageja vastu, ei annaks üksnes seegi alust õiguste kuritarvitamise vastuväiteks. Hageja kaitsmisväärseks huviks on tema omandiõigus ja sellest tulenev õigus asja vallata. Kostja esitatust ei ilmne, et hageja eesmärgiks oleks talle kahju tekitamine. H.A. e-kirjadest ning istungil poolte esindajate avaldatust nähtuvalt ei ole hageja keeldunud ka kostja võimalikku panust hüvitamast, kokkuleppele ei ole jõutud summa osas (I kd lk 96−97, 142). Hageja esindaja väitel ei ole kostja suutnud aasta jooksul selgitada, mille eest ja kui palju ta raha tahab (I kd lk 143). Kohus on seisukohal, et kui kostja leiab, et ta on teinud hageja kinnisasjale kulutusi, mis tuleb hüvitada, tulekski tal esitada nõue kulutuste hüvitamiseks. Ka Riigikohus on 19.02.2014 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-179-13 p-s 26 leidnud, et põhimõtteliselt võib kostja keelduda hoone üleandmise kohustuse täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel, mille järgi võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 110 lg 1 ei anna asja valdajale siiski omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes VÕS § 110 lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu.
9.4.Eeltoodut arvestades ei ole kostja esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit, mis välistaks hageja vindikatsiooninõude maksmapaneku. Seetõttu tuleb vaidlusalune kinnisasi mõista kostja ebaseaduslikust valdusest välja hageja valdusesse ja kohustada kostjat kinnisasi vabastama. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 I lause ja hageja taotluse alusel tuleb määrata, et vabatahtlikust täitmisest keeldumise korral tuleb tõsta kostja ja tema asjad kinnisasjalt välja.
10.Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja kaotatud kasutuseeliste väärtuse 3011,29 eurot (01.10.2014–30.06.2015 eest 1350 eurot (150 eurot kuus), 30.06.2015– 6/10
20.01.2016 eest 1661,29 eurot (250 eurot kuus)) ning kasutuseelised 250 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni kostja poolt kinnisasja valduse hagejale üleandmiseni. AÕS § 85 lg 1 järgi vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest vastavalt VÕS §-dele 1037–1040. VÕS § 1037 lg 1 alusel peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid. Kasutuseeliseks TsÜS § 62 lg 1 tähenduses saab olla kasu, mida kostja sai seetõttu, et ei pidanud teistelt isikutelt ruume üürima (vt nt Riigikohtu 19.05.2009 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-46-09, p 15). Kohus leiab, et hageja kasutuseeliste hüvitamise nõue perioodi 01.10.2014–30.06.2015 eest on vastuolus hea usu põhimõttega nõude pikemaajalise sissenõudmata jätmise ning hageja vastuolulise käitumise tõttu. Kohus arvestab kostja kinnisasjal elamise asjaolusid ning seda, et tsiviilasja materjalide järgi hakkas hageja nõudma kostjalt kasutuseeliste hüvitamist (sh möödunud 9 kuu eest) alles elatisevaidluse tekkimisel 2015. a suvel. Hageja tütre ja kostja kooselu lõppes 2014. a septembris, kostja jäi pärast seda kinnisasjale elama. Kostja on menetluses korduvalt avaldanud, et hageja hakkas talle nõudekirju eluruumi valdusest väljanõudmiseks esitama alles seoses 2015. a tekkinud elatisevaidlusega ning kostja sattus olukorda, kus ta pidi valduse vabastama või tasuma üüri. H.A. on 18.06.2015 e-kirjades teatanud kostjale mh järgmist: kostja elama jäämine kinnisasjale ei ole mõeldav ning läbi on saanud aeg, mil kostja saab tema kulul elada; 2014 oktoobri kuni 2015 juuni eest on tasumata üür 150 eurot kuus, 01.07.–31.12.2015 on kinnisasjal elamise üür 250 eurot kuus ja alates 01.01.2016 hind muutub; esimene makse tuleb tasuda 15.07.2015 juuli eest (I kd lk 97, 167, 168). Hagiavalduse järgi on H.A. hageja volitatud esindaja (I kd lk 2). Tsiviilasjas nr 2-15-12075 menetleti hageja tütre ja kostja ühise lapse L.S.L. hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks (I kd lk 15–18). 16.11.2015 otsuse tsiviilasjas nr 2-15-12075 järgi selgitas L.S.L. esindaja kohtuistungil, et kostjalt ei ole XXXX talu kasutamise eest varem tasu küsitud, sellekohane kiri koostati 13.08.2015 ja saadeti välja 17.08.2015 (I kd lk 17). Hageja on 13.08.2015 kirjas nõudnud kostjalt kasutuseeliste hüvitamist ja hiljemalt 01.10.2015 kinnisasja valduse üleandmist (I kd lk 3, 10−14). Tõendatud ei ole, et hageja oleks nõudnud kostjalt enne 18.06.2015 e-kirja üüri/kasutuseeliste hüvitamist ja avaldanud kostjale seisukohti seoses kinnisasja valdamisega. Eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks hageja kasutuseeliste hüvitamise nõuet alates 2015. a juulist. Kasutuseeliste väärtust summas 250 eurot kuus tõendavad AS Pindi Kinnisvara 10.07.2014 akt, mis kinnitab maja vähemalt keskmist seisukorda, ning üürikuulutuste väljavõtted (I kd lk 19−49, 51−64). Kostja ei ole hageja arvestusele iseenesest vastuväiteid esitanud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kasutuseelised perioodi 01.07.2015−20.01.2016 eest 1661,29 eurot ning alates 21.01.2016 summas 250 eurot kuus kuni kostja poolt kinnisasja valduse hagejale üleandmiseni. Rahuldamata tuleb jätta hageja kasutuseeliste hüvitamise nõue perioodi 01.10.2014− 30.06.2015 eest summas 1350 eurot.
11.Hagiavalduse järgi on hageja või kolmandad isikud kandnud kostja kinnisasja kasutamisega seotud kommunaalkulud. Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja 348,69 eurot, nõue põhineb kostja eest tasutud elektriarvetel perioodi alates 01.10.2014 eest. 7/10
11.1.06.05.2016 menetlusdokumendis leidis kostja, et hageja poolt kommunaalkulude tasumine on tõendamata, elektriarved on adresseeritud H.A. ning osas, milles kostja on jätnud arved tasumata, võib olla alusetu rikastumise võlasuhe vaid H.A. ja kostja vahel (II kd lk 3). Võrgu- ja elektrilepingu nr 32007972/3 XXXX talu suhtes on Eesti Energia AS-ga sõlminud H.A. ning arved on esitatud H.A. (I kd lk 65−73, 149−202, II kd lk 10). 10.05.2016 sõlmisid hageja ja H.A. kokkuleppe, mille järgi loovutab H.A. kõigi võrgu- ja elektriteenuse lepingu nr 32007972/3 alusel kolmandate isikute huvides tasutud summade nõudmise õiguse hagejale (II kd lk 12). VÕS § 164 lg 1 I lause järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Kuna H.A. loovutas 10.05.2016 oma nõude hagejale, ei ole kostja eeltoodud vastuväited enam asjakohased. Kohus ei pea põhjendatuks kostja 27.06.2016 taotlust jätta nõude loovutamise kokkulepe tähelepanuta (II kd lk 15−16). 06.05.2016 menetlusdokumendis märkis kostja esmakordselt, et hageja poolt kommunaalkulude tasumine on tõendamata (II kd lk 3). 09.05.2016 e-kirjas palus kohus esitada hagejal selle kohta kirjaliku seisukoha hiljemalt 23.05.2016 (II kd lk 5). 17.05.2016 esitas hageja H.A. ja Eesti Energia AS vahel sõlmitud võrgu- ja elektrilepingu ning hageja ja H.A. vahel sõlmitud nõude loovutamise kokkuleppe (II kd lk 7−12). Asja menetluskäiku arvestades nõustub kohus hagejaga, et 17.05.2016 tõendid ei ole esitatud hilinemisega TsMS § 331 lg 1 järgi. Samuti nõustub kohus hagejaga, et isegi kui tõend oleks esitatud hilinemisega, oleks selleks mõjuv põhjus – hageja esitas tõendi, lähtudes 06.05.2016 üllatuslikust vastuväitest, mille kostja oleks pidanud esitama juba vastuses hagile. Tõend omab asja lahendamisel tähtsust sellele vaatamata, et nõue loovutati pärast hagi esitamist. Kokkulepe tõendab, et käesolevaks ajaks on nõue loovutatud hagejale.
11.2.Kostja peab hageja nõuet põhjendamatult suureks, sest kinnisasja on kasutanud nii hageja kui tema elukaaslane. Hageja on enda tarbimist arvestades vähendanud nõuet 50 euro võrra. Kostja ei ole sellega nõustunud, samas ei ole ta esitanud omapoolset arvestust elektri tarbimise kohta. Seetõttu aktsepteerib kohus hageja arvestust selle kohta, et hageja enda elektritarbimine on olnud summas 50 eurot.
11.3.Kohus leiab siiski, et hageja nõue on põhjendatud osaliselt. Nõue on põhjendamatu 2014. a septembri ja 2015. a septembri eest esitatud elektriarvete osas kokku summas 90,05 eurot (54,36+35,69). Hagiavalduse järgi lahkus H.A. kinnisasjalt septembris 2014 ning nõue põhineb elektriarvetel perioodi alates 01.10.2014 eest (I kd lk 5). Hageja on oma arvestuses välja toonud elektriarved tarbimisperioodi september 2014 kuni september 2015 ning november ja detsember 2015 kohta kokku summas 421,69 eurot; arvestuses ei ole märgitud üksnes 2015. a oktoobri arvet (I kd lk 6). Hagiavalduse järgi on kostja 01.10.2015 tasunud elektri eest 23 eurot ning täies ulatuses 2015. a septembri ja oktoobri arved, lisaks arvestab hageja maha 50 eurot enda elektritarbimise tõttu (I kd lk 5). Hageja nõuab kostjalt elektri eest kokku 348,69 eurot. Seega on alust arvata, et nõue sisaldab ka 2015. a septembri elektrikulu 35,69 eurot, mille kostja on tasunud (421,69-50-23=348,69; 421,69-50-23-35,69=313) (I kd lk 71−73, 148, 151). Samuti nähtub hageja arvestusest, et ta nõuab kostjalt kogu 2014. a septembri elektrikulu 54,36 eurot hüvitamist, kuigi asjaolude järgi elas sel ajal kinnisasjal ka H.A. ise ning hageja tugineb tarbimisperioodi alates 01.10.2014 eest esitatud elektriarvetele (I kd lk 2, 5−6, 151−153). Kohus on juhtinud eeltoodule hageja tähelepanu ka 16.06.2016 määruses (II kd lk 13). Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS § 164 lg-te 1, 2, § 1028 lg 1 alusel välja mõista 258,64 eurot (348,69-90,05).
12.Hageja nõuab viivist hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud summalt VÕS 8/10
§ 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Kohus leiab, et VÕS § 113 lg-te 1, 2 I lause ja TsMS § 367 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis järgmiselt: põhisummalt 1919,93 eurolt (1661,29+258,64) perioodi 21.01.–08.07.2016 eest 71,77 eurot ning tasumata põhisummalt alates 09.07.2016 kuni põhisumma tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras.
13.Kohus on seisukohal, et hea usu põhimõtte rikkumisele tuginev vastuväide on rahalistest nõuetest asjakohane üksnes enne 01.07.2015 nõutavate kasutuseeliste puhul (vt p 10 põhjendusi). Kostja ebamäärased väited panustamise kohta ehitusse ja selle eest hüvitise mittenõudmise kohta ei anna alust jätta hageja rahalisi nõudeid ülejäänud osas rahuldamata (vt ka p 9.3 põhjendusi). Kui kostja soovib kulutuste hüvitamist, tulekski tal vastav nõue esitada. Menetluskulud
14.TsMS § 163 lg-t 1 ja hagi rahuldamise ulatust arvestades tuleb menetluskulud jaotada järgmiselt: jätta riigilõiv valdusest väljamõistmise nõudelt kostja kanda; jätta ülejäänud menetluskuludest 10% hageja ja 90% kostja kanda.
15.TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse.
15.1.Hageja palub määrata kindlaks ja mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulu 3122 eurot (lepingulise esindaja kulu 2172 eurot, riigilõiv 950 eurot) ja viivise (II kd lk 24−27). Kostja ei ole hageja menetluskulude kohta seisukohta esitanud. Hageja on valdusest väljamõistmise nõudelt tasunud riigilõivu TsMS § 132 lg 4 p 3 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 4 alusel 300 eurot. Nimetatud summa tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele mõista kostjalt hageja kasuks välja täies ulatuses. Hageja rahaliste nõuete hind on TsMS § 134 lg 1 I lause alusel kokku 12 630,46 eurot (TsMS § 124 lg 1, § 133 lg 1 alusel 3359,98 eurot + TsMS § 133 lg 2 alusel 270,48 eurot (8,05% 3359,98 eurost) + TsMS § 129 lg 1 alusel 9000 eurot (250 eurot * 12 * 3)), millelt tuli RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 650 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud. Menetluskulude jaotust arvestades tuleb kostjalt sellest hageja kasuks välja mõista 90%, s.o 585 eurot. Tööaruande järgi on hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, ja ajakulu kokku 17,5 h. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. Ajakulu peab kohus põhjendatuks osaliselt. Kohus märgib, et liites esindaja toimingute ajakulu, tuleb kokku 15 h 5 min, mitte 17 h 25 min; tasu suuruse arvutamisel lähtus hageja siiski ajakulust 15 h 5 min. Kohus peab TsMS § 175 lg 1 alusel hageja esindaja ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks 11 h ulatuses. Kohus arvestab sealjuures tsiviilasja keskmist keerukust ja mahukust, kohtuistungi toimumist ning hageja esindaja koostatud menetlusdokumentide ja kostja esitatud tutvumist ja analüüsi vajanud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. 13.08.2015 nõudekirjast (I kd lk 10−12) nähtuvalt oli hageja esindaja vaidluse asjaoludega kokku puutunud juba varasemalt ning suures osas kordab hagiavaldus 13.08.2015 nõudekirjas toodut. Täiesti põhjendamatu on ajakulu 20 min riigilõivu tasumise tähtaja pikendamise taotluse koostamisele, riigilõiv tasuti taotluse esitamisega samal päeval (I kd lk 81, 84). Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu on kokku 1584 eurot (120 eurot * 11 h + käibemaks), millest kostjal tuleb hagejale vastavalt menetluskulude jaotusele hüvitada 90%, s.o 1425,60 eurot. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu 2310,60 eurot (300+585 +1425,60). 9/10
15.2.27.06.2016 menetluskulude nimekirjas palus kostja määrata kindlaks ja mõista hagejalt enda kasuks välja õigusteenuse eest 1560 eurot (ajakulu ja tunnitasu ei ole märgitud) ja viivise (II kd lk 21−22). 04.07.2016 nimekirja järgi on kostja menetluskulud aga 1704 eurot (tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, ja ajakulu 11 h 50 min). Vastuseks hageja 08.07.2016 vastuväitele märgib kohus, et kuigi kostja 04.07.2016 nimekiri on esitatud pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, peab kohus võimalikuks sellega arvestada, sest see ei põhjusta menetluse lahendamise viibimist (TsMS § 66, § 331 lg 1). Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule. Ajakulu peab kohus TsMS § 175 lg 1 alusel põhjendatuks ja vajalikuks 8 h ulatuses. Kohus arvestab sealjuures tsiviilasja keskmist keerukust ja mahukust, kohtuistungi toimumist ning kostja esindaja koostatud menetlusdokumentide ja hageja esitatud tutvumist ja analüüsi vajanud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud ei ole põhjendatud ega vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes (Riigikohtu 11.11.2014 määrus tsiviilasja nr 3-2-1-77-14, p 12), seega on põhjendamatu menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu kokku 25 min. Kohus nõustub hageja 04.07.2016 vastusväites tooduga, et kostja on menetlusdokumentides läbivalt korranud suures osas samu väiteid ning viiteid Riigikohtu lahenditele. Seetõttu ei ole kostja seisukohtade koostamise ajakulu osaliselt põhjendatud. Ka kohtuistungiks valmistumise ajakulu 1 h 15 min on eelnevat menetlust ja kostja esindaja kohtuistungil avaldatut arvestades osaliselt põhjendamatu. Kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu on kokku 1152 eurot (120 eurot * 8 h + käibemaks), millest hagejal tuleb kostjale vastavalt menetluskulude jaotusele hüvitada 10%, s.o 115,20 eurot.
15.3.Kuna kostjal tuleb hagejale hüvitada menetluskulud 2310,60 eurot ja hagejal kostjale 115,20 eurot, tuleb nimetatud summad tasaarvestada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2195,40 eurot.
15.4.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
10/10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.