2-14-11491/52 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 12.03.2014 esitas Osaühing DANVILLE (hageja) Harju Maakohtule hagi Balti Kindlustusmaakler OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista kahju summas 26 617,63 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. 11.02.2016 istungil loobus hageja osaliselt nõudest ja nõuab kostjalt 21 181,36 euro hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2012. aastal konkludentselt maaklerilepingu, mille kohaselt palus hageja kostjal vahendada ehituse koguriskikindlustuse lepingut (CARkindlustus), mis hõlmab varakindlustust ja tsiviilvastutuskindlustust. Kostja vahendusel sõlmiti hageja kui kindlustusvõtja ja Salva Kindlustuse AS (edaspidi Salva) kui kindlustusandja vahel 18.06.2012 ehituse töövõtja kõikide riskide kindlustusleping, mille kohta on Salva väljastanud hagejale poliisi. Pärast poliisi väljastamist selgus, et kuigi hageja andis kostjale selged ja täpsed juhised kindlustuskaitse vajaduse kohta, ei ole kostja kindlustusmaaklerina Salvaga kindlustuslepingu sõlmimist vahendades neist lähtunud. Hageja teostas töövõtulepingu alusel Kadaka Spordihallis ehitustöid. Ehitustööde teostamise ajal toimus ajavahemikul 11.07.2012-19.07.2012 kahjujuhtum, mille käigus sattus ehitise siseruumidesse vihmavesi, põhjustades seal kahjustusi. Periood, mil kahjujuhtum esines oli äärmiselt sademeterohke. Kuigi hageja oli soovinud kindlustuslepingu alusel ehituse kõikide riskide kindlustamist, keeldus kindlustusandja tekkinud kahju hüvitamisest, kuivõrd sõlmitud kindlustuslepingu alusel ei ole kindlustatud olemasolevale ehitisele tekkinud kahju (st ehitustööde teostamise käigus tekkinud kahju hoone ülejäänud osadele, mis ei ole kindlustusvõtja poolt teostatavad lepingulised ehitustööd). Kuna kostja vahendusel Salvaga sõlmitud kindlustusleping ei taganud hagejale soovitud kindlustuskaitset, on see sõlmitud vastuolus hageja huvidega. Seega rikkus kostja maaklerilepingust tulenevaid kohustusi, sh seadusest tulenevat hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Samuti ei ole kostja lähtunud oma parimatest teadmistest ja oskustest, mistõttu vastutab kostja hagejale kahjujuhtumi tagajärjel tekkinud kahju eest. Hagejale tekitatud kahju seisneb kindlustusandja keeldumises tekkinud kahju hüvitamisest. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 alusel. Kahju tekkis sellest, et hageja pidi hüvitama kahju kõrvaldamiseks Kadaka Spordihallis tehtud tööde maksumuse. Hageja hinnangul esineb kostja tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel põhjuslik seos. Salva kinnitas, et kui olemasolev ehitis oleks olnud kindlustatud, siis oleks kindlustuskaitse

kehtinud. Kahjujuhtumi põhjustanud vihmasadu oli ettenägematu ja ootamatu sündmus, mille tagajärjel tekkinud kahju oleks hageja soovitud kindlustuslepingu sõlmimisel ja olemasoleva ehitise kindlustamise korral hagejale hüvitatud koguriskikindlustuse lepingu alusel. Hageja leidis, et isegi juhul, kui tekkinud kahju ei oleks hüvitatud koguriskikindlustuse raames, siis oleks kahju hüvitatud nõuetele vastava tsiviilvastutuskindlustuse raames, kui kostja oleks lähtunud hageja juhistest. Hageja märkis, et ei ole oluline kostja väide, mille kohaselt hageja poolt soovitud kindlustustoodet ei ole olemas. Välistatud ei ole, et kokkuleppel saab kindlustada riske, mida vaikimisi kindlustusandjate tootevalik ei sisalda. Kui hageja soovis kindlustada riske, mida tavatooted ei paku, siis oleks kostja pidanud kas teavitama hagejat teatud kaitse puudumisest või asuma läbirääkimistesse kindlustusandjaga vajaliku kaitse vahendamiseks. Hageja ei nõustunud et kahju tekkimises oli süüdi hageja allhankija Maleko AS. Tähtsust ei oma, kes kahju põhjustas, kuna kahju, mida kostjalt nõutakse, ei ole mitte vihmakahju, vaid kahju, mis tekkis hagejale puuduliku kindlustuskaitse tagajärjel. Hageja on teinud kõik endast sõltuva, et vältida kahju tekkimist ning antud juhul ei esine puudulikku ehitustööd ega ehitustehnoloogia rikkumist. Samuti puuduvad alused kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja seisukohtade kohaselt pakkus kostja hagejale kindlustusmaakleri teenust kindlustuslepingu sõlmimisel. Kostja täitis kõiki hageja juhiseid ja pakkumused koostati hageja täidetud ERGO Kindlustuse AS (edaspidi ERGO) riskihindamisküsimustiku alusel. Hageja jättis küsimustikus osa vajalikke andmevälju täitmata (sh küsimused tulekahju ja muude riskide kohta) ning välistas ehitustöid ohustavate riskidena tormi ja üleujutuse. Osaliselt täidetud küsimustiku alusel esitasid ehituse koguriski kindlustuslepingu sõlmimiseks pakkumused ERGO ja Salva. Salva pakkumus oli aastamaksega 320 eurot ja ERGO pakkumuse aastamakse oli 510 eurot. Kuigi ERGO pakkumuses sisaldus ka kindlustuskaitse tellija ehitisele tekkiva kahju eest, tegi hageja valiku Salva pakkumuse kasuks. Kostja märkis, et hageja edastas küll vastutuskindlustusega seonduvale kostja küsimusele väljavõtte töövõtulepingust, millest nähtusid vastutuskindluse tingimused, kuid sellest ei tulene kostjale kohustust täiendada ja viia töövõtulepingu tingimustega kooskõlla hageja täidetud küsimustik. Kostja oli seisukohal, et tema ei ole rikkunud hoolsuskohustust, sest vahendas hagejale kindlustuslepingu, mida ta soovis. Kostja ei saanud ega pidanud kindlustusjuhtumit ette nägema. Isegi kui kostja oleks rikkunud hoolsuskohustust, puudub põhjuslik seos kostja võimaliku rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel. Kindlustusjuhtum peab olema ootamatu ja ettenägematu sündmus. Suvine vihmasadu, mis ei olnud erakordselt tugev ja mille tagajärjel on hagejal kahju tekkinud, ei ole selliseks sündmuseks. Vihma hoonesse sisse sadamine on tüüpiline kahju, mida ükski kindlustusandja ei hüvita. Võimalik ei ole sõlmida nn absoluutse kattega, so kõikvõimalikke riske maandavat kindlustuslepingut. Hageja ei esitanud kostjale soovi, et soovib kindlustuskaitset ka vihmasajust ja/või ehituspraagist olemasolevale ehitisele tekkida võiva kahju vastu. Kindlustusandjad hüvitavad äkilise ja ettearvamatu juhtumi tõttu tekkinud kahju. Vihmasajust ja ehituspraagist tekkinud kahju vastu ei kindlustata. Kui ka olemasolev hoone oleks kindlustatud, ei oleks tekkinud kahju hüvitatud koguriskikindlustuse ega vastutuskindlustuslepingu alusel. Kahju tekkis sellepärast, et hageja remontis katust jättes selle nõuetekohaselt kinni katmata. Kostja vahendas hageja soovitud

lepingu, kuid hageja käitus viisil, mida ei peeta kindlustusjuhtumiks ühegi kindlustuslepingu alusel. Hageja kattis katuse nii, et tavaline vihm kahjustas seda vaatamata kinnikatmisele. Hageja poolt esitatud Salva kirjast ei saa teha järeldust, et kindlustusandja oleks hagejale kahju hüvitanud, kuna kindlustusandja ei pidanud vajalikuks välja selgitada kõiki olemasoleva hoone kahjustustega seotud asjaolusid, mis oleks olnud võimalikud hüvitamisest keeldumise alused. Kostja leidis, et ta vahendas hagejale vastutuskindlustuse lepingu ning see vastas hageja poolt nõutud tingimustele. Kostja palus vähendada võimalikku kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel, kuna hageja tegeleb oma majandus- ja kutsetegevuse raames ehitustegevusega. Hüvitis tuleks vähendada ka põhjusel, et hageja on ise kahju suurendanud ja ei ole võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, st vihmasadu kestis nädala ja oleks tekkinud oluliselt väiksem kahju, kui hageja oleks katuse kohe pärast vihma algust kinni katnud. Samuti on vähendamise aluseks see, et hageja ei ole esitanud nõuet kindlustusandja vastu vastutuskindlustuslepingu alusel. Edasine menetluse käik 27.10.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 21 181,36 eurot ning jättis 80% hageja menetluskuludest kostja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.02.2015 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäid kostja kanda. Riigikohus tühistas 23.09.2015 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2015 ja Harju Maakohtu 27.10.2014 otsused ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtu otsus 09.03.2016 otsusega lõpetas Harju Maakohus menetluse põhivõla 5436,27 eurot nõudes seoses hageja nõudest osalise loobumisega. Kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 21 181,36 eurot. Hageja menetluskulud jättis maakohus 79% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 21% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt välja hageja menetluskulu 4330,77 eurot. Kohus määras, et lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4330,77 eurot) viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märkis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p-le 3 ja § 429 lg-le 1 tuginedes, et 11.02.2016 kohtuistungil loobus hageja nõudest käibemaksu osas summas 4436,27 eurot ja omavastutuse osas summas 1000 eurot. Kohus lõpetas menetluse 5436,27 (4436,27 + 1000) eurot nõudes seoses hageja nõudest loobumisega. Hageja nõudeks pärast nõudest osalist loobumist on 21 181,36 eurot (26 617,63-5436,27). Pooled vaidlevad selle üle, kas olemasoleva ehitise kindlustatuse korral oleks hagejale tõenäoliselt hüvitatud ka vihmasajust ja/või ehituspraagi tõttu tekkinud kahju, st kas kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja nõude õiguslikuks aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 658. VÕS § 658 lg 1 kohaselt kohustub maaklerilepinguga üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). Sama sätte lg 2 järgi kohaldatakse maaklerilepingule käsunduslepingu kohta sätestatut, kui maaklerilepingut reguleerivatest sätetest ei tulene teisiti. VÕS § 620 lg 1 sätestab, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Sama sätte lg 2 esimese lause kohaselt peab

käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga. Sama lõike teise lause kohaselt peab majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja lisaks toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-84-15 p-s 15 nõustub kolleegium alama astme kohtute seisukohtadega, et kostja kui kindlustusmaakler rikkus lepingulisi kohustusi. Kindlustusmaakleri hoolsuskohustus hõlmab endas muuhulgas kohustust välja selgitada kliendi kindlustushuvi ja nõudmised ning tutvustada sõlmitava kindlustuslepingu tingimusi ja soovitada kliendile tema huvidele vastavat lepingut (kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 141 lg 1 p-d 4, 6 ja 8 hageja ja kostja vahel suvel 2012 sõlmitud maaklerilepingu täitmise ajal kehtinud redaktsioonis). Eelviidatud kohustuse täitmiseks ei piisa, kui kindlustusmaakler laseb kliendil täita kindlustusseltsi poolt eelnevalt koostatud küsimustikku (I kd, lk 136-140). Hageja väitel ei aidanud kostja teda küsimustikku täita (III kd, lk 78) ning hageja seadusliku esindaja poolt kostjale 13.06.2012 saadetud kirjast (I kd, lk 34) ja 16.09.2014 istungil antud seletusest (II kd, lk 72) nähtub, et hageja seaduslik esindaja ei orienteerunud piisavalt hästi kindlustusalastes küsimustes. Hageja esitas kostjale oma kindlustushuvi selgitamiseks väljavõtte töövõtulepingu kindlustuskokkuleppest ja kostjal tuli sellest lähtuda. Kostja pidi hageja poolt tema ette toodud asjaolude kohaselt aru saama, et hagejalt nõuti mh ka olemasoleva ehitise kindlustamist. Kui kostja poolt hagejale antud küsimustik ja töövõtulepingu kindlustussätted ei olnud kooskõlas, oleks kostja pidanud hageja tähelepanu sellele juhtima ning selgitama välja erinevuste põhjused ning tegeliku kindlustushuvi, sh pidi kostja hageja tähelepanu juhtima sellele, et Salva pakkumine olemasoleva ehitise kindlustamist ei kata. Kostja oleks pidanud hoolsus- ja lojaalsuskohustuse ning KindlTS § 141 täitmiseks juhtima hageja tähelepanu sellele, et hageja on jätnud täitmata küsimustikus osa välju ja töövõtulepingus sisalduv kindlustuskohustus on oluliselt laiem küsimustikus toodust, mistõttu küsimustiku alusel sõlmitav kindlustusleping ei kata töövõtulepingus võetud kindlustuskohustust. Kostja ei ole tõendanud, et on seadusest tulenevaid kohustusi täitnud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et tema oleks selgitanud hagejale kindlustuspakkumistest tulenevaid erisusi (sh piiranguid ja välistusi). Kohtu hinnangul on tõendatud, et kostja rikkus lojaalsus- ja hoolsuskohustust ning oli käsundi täitmisel hooletu (st jättis järgimata käibes vajaliku hoole). Selline rikkumine tõi kaasa selle, et hageja sõlmis enda huvidele ja töövõtulepingule mittevastava kindlustuslepingu. Tähtsust ei oma kostja väide, et hageja ei esitanud kostjale soovi saada lisaks olemasoleva ehitise kindlustamisele kindlustuskaitset ka vihmasaju ja/või ehituspraagi tõttu tekkinud kahju vastu. Asjassepuutuv ei ole kostja väide, et hageja ei palunud kostjal sõlmida ebaharilikku või eritingimustega kindlustuslepingut. Hageja selgitas 22.12.2015 menetlusdokumendis, et ta tegeleb ehitustöödega ja soovis kindlustada kõikvõimalikke riske, mis võivad objektil esineda. Hageja ei välistanud ühtegi riski. Hageja ei olnud võimeline riske ette nägema, mistõttu ei ole hageja andnud kostjale juhist just nimelt vihmasadu kui riski kindlustada. Samas ei ole hageja ka välistanud vihmasaju vastu kindlustamist. Kostja tegutses majandus- ja kutsetegevuses, spetsiifiliselt kindlustusteenuste vahendamise valdkonnas. Kostja pidi selgitama hageja teabe alusel välja tema kindlustushuvi ning nõudmised kindlustuslepingule ja soovitama hagejale kindlustusandjate pakkumiste põhjal kindlustuslepingut, mis vastab kõige paremini tema kindlustushuvile ja nõudmistele. Kostja ei ole hageja kindlustushuvi välja selgitanud ja on seda 16.09.2014 istungil tunnistanud (II kd, lk 74). Tähtsust ei oma kostja väide, et tema ei pidanud kindlustusjuhtumit ette nägema. Kostja lojaalsus- ja hoolsuskohustuse rikkumine seisneb selles, et ta ei ole välja selgitanud hageja kindlustushuvi ning ei ole juhtinud hageja tähelepanu, et hageja poolt küsimustiku alusel

soovitud kindlustuskaitse on oluliselt kitsam hagejalt töövõtulepingu alusel nõutavast, mistõttu ei kata küsimustiku alusel sõlmitav kindlustusleping töövõtulepingus võetud kindlustuskohustust. Lisaks sellele ei ole kostja selgitanud hagejale sõlmitavast kindlustuslepingust ja töövõtulepingus nõutavast kindlustuslepingust tulenevaid erisusi. Kohus märkis, et ei arvesta TsMS § 331 lg 1 alusel kostja kirjalikes kohtukõne teesides esitatud väidet, et isegi, kui kostja oleks rikkunud hoolsuskohustust, puudub põhjuslik seos kostja rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel, sest hageja oleks pidanud kahju ise hüvitama VÕS § 492 lg 1 alusel. Kostja ei ole varem sellist väidet esitanud ja hagejal ei olnud võimalust kostja väitele vastata. Esmakordselt esitas kostja vastava väite kohtukõne teesides, st pärast asja sisulise arutamise lõpetamist. Kostja ei ole põhistanud, et märgitud väite esitamisega hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Riigikohus on käesolevas vaidluses tehtud lahendi nr 3-2-1-84-15 p-s 13 andnud juhise, et praegusel juhul tõendamiskoormuse jaotamise seisukohalt on oluline selgitada, kas hageja soovis lisaks olemasoleva ehitise kindlustamisele kaitset ka sellist liiki riski vastu, mille vastu kindlustusandjad vähemalt eelduslikult ei kindlusta. Kui pidada vihmasaju ja/või ehituspraagi tõttu olemasolevale ehitisele tekkida võivat kahju ebaharilikuks riskiks, tuleneb sellest hagejale tõendamiskoormus - esitada kohtule tõendid selle kohta, et olemasoleva ehitise kindlustuskaitse korral oleks talle tõenäoliselt hüvitatud ka vihmasaju ja/või ehituspraagi tõttu tekkinud kahju. Kui hageja seda tõendab, on kostjal võimalik tõendada, et temal ei olnud objektiivsel põhjusel võimalik hagejale sellist kindlustustoodet vahendada. Kostjal kui professionaalsel kindlustusmaakleril on võimalus tõendada ka seda, et Eestis ei paku sellist kindlustustoodet ükski kindlustusandja. Hageja soovis saada ehituse koguriski kindlustuse lepingut, mille tingimuste kohaselt peab kindlustus katma kõik tööde tegemisest tulenevad riskid (sh sisseseade, masinda, olemasolev ehitis jm) (I kd, lk 34-35). Kohus leidis, et kui kostja oleks lähtunud hageja juhistest ja vahendanud hagejale soovitud tingimustele vastava kindlustuslepingu, siis oleks Salva kui kindlustusandja tekkinud kahju hüvitanud koguriskikindlustuse lepingu alusel. Kohus põhistas oma seisukohta järgnevalt. Kostja vahendas hagejale Salva kindlustuslepingu, mis hõlmas hageja lepinguliste tööde kaitset (I kd, lk 11-12, lk 152-153). Vahendatud leping ei vastanud hageja poolt kostjale esitatud juhistele (I kd, lk 34-35), kuna ei taganud hageja soovitud olemasoleva ehitise kindlustuskaitset tekkida võiva kahju vastu. Teiste kindlustusandjate kõrval, nt ERGO (III kd, lk 11-18), AAS Gjensidige Baltic Eesti filiaal (edaspidi Gjensidige) (III kd, lk 19-26), If P&C Insurance AS (edaspidi If P&C Insurance) (III kd, lk 27-48) ja Seesam Insurance AS (edaspidi Seesam) (III kd, lk 85-103, lk 117-131), kes pakuvad kindlustuskaitset olemasolevale ehitisele nähtub ka Salva ehituskindlustuse üldtingimuste (II kd, lk 187-194) pst 5.1.1.2.3, et märgitud kindlustusandja juures oleks võimalik kindlustada olemasolev ehitis. Salva üldtingimuste p 5.1.1.2.3 sätestab, et materiaalse kahju kindlustusobjektiks on ehituse tellija olemasolev või kindlustatule kuuluv, hooldatav, hallatav või kontrollitav vara, mis asub kindlustuslepingus fikseeritud kindlustuskohas. Salva ehituskindlustuse üldtingimuste p-de 1.23.1, 1.23.2 ja 5.3.1 kohaselt on kahju hüvitamise eelduseks ettenägematu ja ootamatu sündmus, mis kahjustab kindlustatud objekti. Salva ehituskindlustuse üldtingimuste p 1.23.1. kohaselt on kindlustusjuhtum lepingus määratletud sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel kindlustusobjektile tekkinud kahju eest tekib kindlustatul või kolmandal isikul kindlustushüvitise saamise õigus ja

kindlustusandjal kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus. Salva ehituskindlustuse üldtingimuste p 1.23.2 sätestab, et kindlustusjuhtumiks loetakse ehitustööde ajal kindlustusobjekti(de)le põhjustatud ettenägematud ja ootamatud materiaalsed kahjud vastavalt p-le 5.3. Salva ehituskindlustuse üldtingimuste p 5.3.1 kohaselt loetakse materiaalseks kahjuks kindlustusobjekti ettenägematu ja ootamatu kahjustumine, hävimine või kadumine mis tahes põhjusel, mis pole eraldi välistatud kindlustuslepingu mis tahes osas, ning kui eespool nimetatud sündmus leiab aset poliisil märgitud kindlustusperioodil ja kindlustuskohas. Ka teiste kindlusandjate (nt ERGO, Gjensidige, If P&C Insurance, Seesam) üldtingimuste järgi hüvitatakse ootamatu ja ettenägematu kahjustumise/sündmuse tagajärjel tekkinud kahju. Seejuures sätestab ERGO ültingimuste p 16 lahtise varakahju põhjuste loetelu. Kohus oli seisukohal, et perioodil 11.07.2012-19.07.2012 sadanud vihm põhjustas olemasolevale ehitisele ettenägematu ja ootamatu materiaalse kahju Salva ehituskindlustuse üldtingimuste mõttes. Keskkonnaagentuuri andmetel tuli perioodil 11.07.2012-19.07.2012 nelja päevaga rohkem sademeid, kui keskmiselt kogu juuli jooksul (norm 77 mm), st kõnealune periood oli väga vihmane (II kd, lk 63). Kui nelja päevaga tuleb kuunormist rohkem sademeid, on selline sündmus ootamatu, mida ei ole võimalik üldjuhul ette näha. Asjaolu, et vihmasadu oli tugev, kinnitas hageja tunnistaja A. P. (III kd, lk 153), kelle ütlused riimuvad hageja esitatud projektijuhi M. S. kirjaliku seletusega, et vihmasadu oli väga tugev (II kd, lk 83). Tunnistaja A. P. kinnitas ka seda, et toimunud vihmasadu ei ole Eesti oludes tavapärane. Erinevalt teistest kindlustusandjatest ei piiritle Salva ehituskindlustuse üldtingimused arvuliselt sademete hulka, millest alates saaks vihmasajust tekkinud kahju lugeda hüvitatavaks või millest alates saaks vihmasadu pidada ootamatuks sündmuseks. Samuti ei sea Salva ehituskindlustuse üldtingimused vihmasadu tõttu ettenägematult ja ootamatult tekkinud materiaalse kahju hüvitamist vihmasadu arvuliste näitajatega (nt tuule kiirusega või sademete kogusega). Salva ehituskindlustuse üldtingimuste p 5.3.1 järgi loetakse materiaalseks kahjuks kindlustusobjekti ettenägematu ja ootamatu kahjustumine mis tahes põhjusel, mis pole eraldi välistatud. Otsustamaks, kas vihmasadu tagajärjel olemasolevale ehitisele tekitatud kahju oli ettenägematu ja ootamatu ei ole vähetähtis ka see, et hageja oli katuse katmisel piisavalt hoolas ja ei rikkunud katuse katmise osas ehitustehnoloogiat. Tunnistaja A. P. ütlustega on tõendanud, et katus oli kaetud presentkilega ja 16-aastase ehitustööde kogemusega tunnistaja sõnul on selline katuse katmine tavapärane. Tunnistaja A. P. sõnul käidi pidevalt katuse katet kontrollimas ja tunnistaja hinnangul ei oleks saanud tekkinud õnnetust ka ära hoida (III kd, lk 135). Kohus leiab, et tunnistaja A. P. ütlustega on tõendatud, et hageja oli katuse katmisel piisavalt hoolas ja ei ole katuse katmisel ehitustehnoloogiat rikkunud. Muuhulgas võib vastavalt ehitustehnoloogiale paigaldatud katusekate objektiivsetel põhjustel, nt ootamatult suure vihmavee koguse tõttu, murduda. Kohtu hinnangul saab pidada ootamatuks ja ettenägematuks kahju tekkimist olukorras, kus töövõtja on katuse katmisel piisavalt hoolas ja järgib tavapärast katuse katmise tehnoloogiat, kuid ootamatult suure sademete hulga tõttu annab katusekate kogunenud vihmavee raskusele järgi, mistõttu satub vesi hoonesse ja põhjustab kahju. Asjaolu, et olemasoleva ehitise kindlustamisel oleks kindlustusandja kahju hüvitanud, kinnitab Salva 09.10.2015 kiri (III kd, lk 185). Salva 09.10.2015 kirja kohaselt oleks kindlustuslepinguga saanud ära kindlustada olemasoleva ehitise kahjustamise. Selline kokkulepe oleks andnud kindlustuskaitse viidatud sündmusele. Salva 08.08.2012 otsuse koostamise hetkel puudus Salval teave selliste asjaolude kohta, mis oleksid seadnud kahtluse alla kindlustushüvitise väljamaksmise juhuks kui kindlustuslepingu pooled oleksid tellija olemasoleva vara märkinud kindlustuslepingusse kindlustatud esemeks. Salva 08.08.2011

kahju hüvitamisest keeldumise otsuses märgitakse järgmised kahju tekkimise aluseks olnud asjaolud: ajavahemikul 11.07.2012-19.07.2012 hageja poolt ehitusobjektil teostatud katuseremonditööde käigus sattus ehitise siseruumidesse vihmavesi, mis põhjustas erinevaid kahjustusi (I kd, lk 13). Kohus ei nõustunud kostja hinnanguga, et Salva 09.10.2015 kiri on ebausaldusväärne tõend. Antud kirjas märgitakse küll, et kuivõrd hageja poolt edastatud kahjuteate saamisel selgus, et kahjustatud ei ole kindlustatud ese, puudus kindlustusandjal põhjendatud vajadus täiendavalt nö. detaili täpsusega selgitada välja asjaolud seoses varaga, mis ei olnud kindlustatud. Samas kirjas asub kindlustusandja seisukohale, et 08.08.2012 otsuse koostamise hetkel ja olles seejuures teadlik kahju tekkimise põhjusest, st vihmavee ehitise sessiruumidesse sattumisest, mis nähtub kindlustusandja 08.08.2012 kirjast, puudus Salval teave selliste asjaolude kohta, mis oleksid seadnud kahtluse alla kindlustushüvitise väljamaksmise juhuks kui kindlustuslepingu pooled oleksid tellija olemasoleva vara kindlustanud. Seega nähtub Salva 09.10.2015 kirjast, et olemasoleva ehitise kindlustatuse korral oleks kindlustusandja vihmavee hoone siseruumidesse sattumisest põhjustatud kahju hüvitanud. Kostja ei ole tõendanud, et esinevad Salva ehituskindlustuse üldtingumistes sätestatud kahju hüvitamist välistavad asjaolud. Tunnistaja A. P. ütlustega on tõendatud, et hageja kattis katuse kinni tavapärasel viisil ja ei ole seega ehitustehnoloogiat rikkunud. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Seega ei ole tuvastamist leidnud Salva ehituskindlustuse üldtingimuste p-s 5.4.1.4 sätestatud kahju hüvitamise välistus puudulike ehitustööde tõttu. Samuti ei saa nelja päeva jooksul sadanud ja kuunormi ületavaid sademeid pidada normaalseteks ilmastikutingimusteks Salva ehituskindlustuse üldtingimuste p 5.4.1.7 (II kd, lk 191) mõttes, mis annaks alust kahju hüvitamata jätmiseks. Kohus oli seisukohal, et asjas esitatud ERGO, Gjensidige ja If P&C Insurance üldtingimuste järgi võis kahju hüvitamine olla välistatud, kuna kahju põhjustanud vihmasadu ei kvalifitseeruks oma arvuliste näitajate, nt tuule kiiruse või maha sadanud sademete koguse järgi selliseks ilmastikunähtuseks, mille tagajärjel tekkinud kahju märgitud kindlustussandjad hüvitaksid (nt Ego üldtingimuste p 18.1.4, Gjensidige üldtingimuste p 3.3.2, If P&C Insurance üldtingimuste p 66). Samas on hageja tõendanud, et 11.07.2012-19.07.2012 sadanud vihm põhjustas olemasolevale ehitisele ettenägematu ja ootamatu materiaalse kahju Salva ehituskindlustuse üldtingimuste mõttes. Kahju põhjustanud sündmust saab pidada ootamatuks ning Salva kinnitas, et olemasoleva ehitise kindlustatuse korral oleks kindlustusandja hüvitanud kahju, mis tekkis vihmavee ehitise siseruumidesse sattumise tagajärjel. Kohus asus seisukohale, et tunnistaja A. P. ütlustega on tõendatud, et hageja järgis katuse katmisel tavapärast hoolt ja ei rikkunud seega ehitustehnoloogiat. Samuti hageja on tõendanud, et olemasoleva ehitise kindlustatuse korral oleks Salva hüvitanud vihmavee hoonesse sattumise tõttu tekkinud ettenägematu ja ootamatu materiaalse kahju koguriskikindlustuse lepingu alusel. Peale ehituse koguriskikindlustuse palus hageja vahendada kostjal tsiviilvastutuskindlustuse lepingut, mille tingimuste kohaselt peab kindlustus katma kõik tööde tegemisest tulenevad riskid ja kahjud, sh kahjud, mis võivad tööde teostamisel tekkida kolmandatele isikutele (I kd, lk 34-35). Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja väide, et kahju oleks hüvitatud ka tsiviilvastutuskindlustuse lepingu alusel on uus väide, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta. Hageja tugines juba 21.08.2014 menetlusdokumendis sellele, et kui kostja oleks vahendanud hagejale soovitud tsiviilvastutuskindlustuse lepingu, siis oleks kindlustusandja tekkinud kahju hüvitanud (II kd, lk 54-56). Kuivõrd Riigikohus tühistas alama astme kohtute lahendid ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks, oli hagejal võimalus esitada täiendavaid väiteid ja

tõendeid muuhulgas kahju võimaliku hüvitamise kohta tsiviilvastutuskindlustuse alusel, mida hageja ka tegi oma 16.11.2015 ja 22.12.2015 menetlusdokumentides (III kd, lk 52-56, lk 77 83). Kostjal oli võimalus esitada oma vastuväiteid hageja väidetele seoses kahju hüvitamisega tsiviilvastutuskindlustuse raames. Kohus leidis, et Salva ei oleks hagejale kahju hüvitanud tsiviilvastutuskindlustuse lepingu alusel. Salva üldise ja toote vastutuskindlustuse üldtingimused (III kd, lk 58-60) tuleb tõlgendada koosmõjus Salva ehituskindlustuse üldtingimustega (II kd, lk 187-194). Salva ehituskindlustuse üldtingimustes sätestatakse kahju hüvitamise või kahju hüvitamisest keeldumise eeldused, mis kehtivad Salva üldise ja toote vastutuskindlustuse üldtingimuste suhtes. Lisaks tegutses hageja spetsiifilises ehitusvaldkonnas ja soovis saada kindlustuskaitset antud valdkonnas. Seetõttu tuleb kahju hüvitamise eeldused hinnata eelkõige Salva ehituskindlustuse üldtingimuste kontekstis, mis on loodud kasutamiseks ehitusvaldkonnas. Juhul, kui kostja oleks vahendanud hagejale soovitud ehituse koguriskikindlustuse lepingu, keelduks Salva kahju hüvitamisest vastutuskindlustuse raames Salva ehituskindlustuse üldtingimuste p-i 6.4.1.2 alusel, kuna kahju kuuluks hüvitamisele materiaalse kahju raames. Kuivõrd kahju tekkis tellijale, siis keelduks Salva kahju hüvitamisest vastutuskindlustuse raames lisaks ehituskindlustuse üldtingimuste p 6.4.1.4 alusel. Samadele alustele tugines Salva oma 08.08.2012 otsuses (I kd, lk 13-15), milles keeldus kahju hüvitamisest. Hageja ei ole tõendanud, et Seesam oleks kahju hüvitanud tsiviilvastutuskindlustuse raames. Kuigi pooltevahelise maaklerilepingu täitmise ajal kehtinud Seesami kindlustuse tingimused 1/2011 (III kd, lk 117-131) ei sätesta, keda saab kindlustuslepingu mõttes pidada kolmandaks isikuks, nõustus kohus hageja väitega, et kindlustuslepingu pooleks on kindlustusandja ja kindlustusvõtja. Kahju oli aga tekitatud tellijale, keda saab pidada kolmandaks isikuks. Sellist tõlgendust, et tellijat Seesami pakutava kindlustuslepingu raames saab pidada kolmandaks isikuks, toetab Seesami kindlustulepingu tingimuste 1/2015 p 102, mis sätestab, et kolmas isiku on isik, kes ei ole kindlustusvõtja, kindlustatud ega Seesam (III kd, lk 85-103). Seega oli kostjal võimalik vahendada hagejale vastutuskindlustus, mis kaitseb ka tellijat tekkida võiva kahju vastu. Tunnistaja A. P. ütlustega on tõendatud, et hageja järgis katuse katmisel tavapärast hoolt. Samas ei ole hageja tõendanud, et katuse kattelt oli tagatud sademete eemaldumine, mida nõuvad Seesami ohutusnõuded ja mille rikkumisel on kindlustusandjal õigus keelduda tekkinud kahju hüvitamisest (Seesam tingimuste 1/2011 p 4.2.5). Hageja esitas kahju hüvitamise nõude, kusjuures kahjuks peab hageja kahju kõrvaldamiseks tehtud tööde maksumust. Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad VÕS §-de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: 1) kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); 2) kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav; 3) hagejale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); 4) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); 5) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui - kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); 6) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kohus leidis, et kostja on rikkunud maaklerilepingut. Kostja rikkus lojaalsus- ja hoolsuskohustust ning oli käsundi täitmisel hooletu, kuna ei selgitanud välja hageja poolt esitatud teabe alusel tema kindlustushuvi ning nõudmised kindlustuslepingule. Lisaks ei järginud kostja hageja juhiseid ja vahendas hagejale lepingu, mis ei vastanud hageja soovitud kindlustuskaitsele, mistõttu jäi tekkinud kahju hagejale hüvitamata. Samas oli kostjal

võimalus vahendada kindlustusleping, mis pakuks hagejale kindlustuskaitset realiseerunud kahju vastu. Kohtu hinnangul vastutab kostja lepingu rikkumise eest. Kahju tekkimine on tõendatud hageja poolt esitatud arvete ja maksekorraldustega kantud kulude kohta (I kd, lk 40-95). Kostja ei ole hageja kahju suurusele summas 21 181,36 eurot vastu vaielnud. Kostja peab tekitatud kahju hüvitama VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 1 ja 2 alusel. Hageja nõutava kahju vältimine on hõlmatud ka VÕS § 658 lg-st 1 ja §-st 620 tuleneva põhikohustuse kaitseeesmärgiga käsundiandja jaoks (VÕS § 127 lg 2). Kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) ning rikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kohus ei ole tuvastanud, et pooltevahelise maaklerilepinguga oleks kostja vastutust või hageja õiguskaitsevahendite kasutamist kokkuleppeliselt piiratud. Seoses kostja taotlusega vähendada kahjuhüvitist leidis kohus, et eeldused hageja nõutava kahjuhüvitise vähendamiseks puuduvad. Alused kahjuhüvitise vähendamiseks näevad ette VÕS §-d 139 ja 140. Kohus leidis, et kahju hüvitamise piiramine kostja suhtes VÕS § 140 lg 1 alusel põhjusel, et hageja tegeleb oma majandus- ja kutsetegevuse raames ehitustegevusega, ei oleks kooskõlas antud normist tulenevate eeldustega ja jätab taotluse rahuldamata. Tunnistaja A. P. ütlustega ja M. S. kirjaliku seletusega on tõendatud, et hageja jälgis ehitusobjekti olukorda ning tegi kõik võimaliku, et kahju ära hoida. Tunnistaja A. P. sõnul kaeti katus kinni tavapärasel viisil, kilide seisukorda käidi pidevalt kontrollimas, kui vihmavesi siseruumidesse sattus, hakkas hageja ämbrite ja veeimuritega vett hoonest eemaldama, samuti paigaldati uus presentkile (III kd, lk 135). M. S. seletuse järgi asuti pärast vihmavee ehitisse sattumist koheselt vett masinatega põrandalt kokku imema, alustati niiskuse kogumise ja ruumide kuivatamisega (II kd, lk 83). Kohus oli seisukohal, et hageja tegi kõik endast sõltuva, et kahju ära hoida ning vihmavee sattumisel siseruumidesse tegi kõik selleks, et kahju oleks minimaalne. Kohtu hinnangul puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks sel põhjusel, et hageja ei pöördunud kindlustusandja vastu kohtusse kahju hüvitamise nõudega. Kostja poolt vahendatud Salva kindlustuslepingu alusel ei olnud kindlustatud olemasolevale ehitise tekkinud kahju. Seega esines kindlustusandjal alus keeldumaks kahju hüvitamisest koguriskikindlustuse alusel. Samuti oleks kostja vahendatud kindlustuslepingu alusel kahju hüvitamine välistatud vastutuskindlustuse raames, kuna kahju oli tekitatud tellijale, mis annab kindlustusandjale õiguse keelduda kahju hüvitamisest. Kirjeldatud olukorras kohtusse pöördumine kindlustusandja vastu oleks perspektiivitu. Menetluskulude jaotuse määramisel tugines kohus TsMS § 162 lg-le 1 ning § 168 lg-tele 2 ja

Kohus, analüüsides hageja lepingulise esindaja ajakulu asja esimesel läbivaatamisel maakohtus, ringkonnakohtus, Riigikohtus ja asja teisel läbivaatamisel maakohtus oli seisukohal, et osa hageja 18.02.2016 spetsifikatsioonis toodud ajakulust ei ole põhjendatud. Kohus leidis, et kokku tuleb lugeda hageja asja esimesel läbivaatamisel maakohtus tehtud ja 18.02.2016 spetsifikatsioonis kajastatud toimingute vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 25,58 tundi, ringkonnakohtus tehtud ja 18.02.2016 spetsifikatsioonis kajastatud toimingute vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 7,87 tundi, Riigikohtus tehtud ja 18.02.2016 spetsifikatsioonis kajastatud toimingute vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 5,75 tundi ning asja teisel läbivaatamisel maakohtus tehtud ja 18.02.2016 spetsifikatsioonis kajastatud toimingute vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 23,67 tundi. Hagejale õigusabi osutamisega tehtud toimingud on põhjendatud läbi kolme kohtuastme kokku 62,87 tunni ulatuses ja hageja lepingulise esindaja kulu tuleb lugeda põhjendatuks summas 6287 eurot. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku summas 7137 eurot (850 + 6287). Hageja lepingulise esindaja kulud kuuluvad hüvitamisele ilma käibemaksuta. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale 79% menetluses kantud kuludest, so summas (7137 x 79%) 5638,23 eurot. Kostja menetluskuluks ringkonnakohtus on 26.11.2014 apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 900 eurot (II kd, lk 103). Riigilõiv on põhjendatud menetluskulu (TsMS § 138 lg 2), mis tuleb vastaspoolelt välja mõista. Kostja menetluskuluks on lepingulise esindaja tasu. Kostjat on asja esimesel läbivaatamisel maakohtus esindanud jurist Tõnis Rebbas, kellega kostja leppis kokku fikseeritud tasus summas 1000 eurot käibemaksuta. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 60 lg-test 1 ja 4 ning § 61 lg 1 p 2 nähtub, et advokaaditasu võib määrata kindlas summas (koondtasu). Arvestades kostja lepingulise esindaja asja esimesel läbivaatamisel maakohtus koostatud menetlusdokumentide mahtu ja keerukust, samuti pidades silmas kostja lepingulise esindaja maakohtu 16.09.2014 kohtuistungil osalemist pidas kohus põhjendatuks kostja lepingulisele esindajale kantud kulu summas 1000 eurot käibemaksuta. Kostjat on ringkonnakohtus esindanud vandeadvokaat Klen Laus, kellega kostja leppis kokku fikseeritud tasus summas 2000 eurot käibemaksuta. Kohus leidis Riigikohtu praktikale tuginedes, et arvestades käesoleva asja keerukust, esitatud tõendite mahtu ja toimunud istungite arvu saab pidada vandeadvokaadist esindaja mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot käibemaksuta. Kohus oli seisukohal, et kokku tuleb lugeda kostja lepingulise esindaja poolt ringkonnakohtus tehtud ja 18.02.2016 spetsifikatsioonis kajastatud toimingute vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 6 tundi 53 minutit. Kostjat on Riigikohtus ja asja uuel läbivaatamisel maakohtus esindanud vandeadvokaat Alar Urm. Õigusabi osutamisel on esindaja tunnitasu suuruseks olnud 150 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leidis, et esindaja tunnitasu on põhjendamatult kõrge, lugedes eelnevale tuginedes tunnitasu määra 120 eurot käibemaksuta põhjendatuks ka kostja lepingulise esindaja vandeadvokaat Alar Urm tunnitasuks. Kohus leidis, et kostja 18.02.2016 spetsifikatsioonis toodud kostja lepingulise esindaja poolt Riigikohtus tehtud toimingute ajakulu ei ole põhjendatud. Kohus leidis, et kostjale õigusabi osutamisega ringkonnakohtus, Riigikohtus ja asja uuel läbivaatamisel maakohtus tehtud toimingud on põhjendatud kokku 36,05 tunni ulatuses. Kostja lepingulise esindaja kulu läbi kolme kohtuastme tuleb lugeda põhjendatuks summas 5326 eurot (kostja lepingulise esindaja fikseeritud tasu asja esimesel läbivaatamisel maakohtus summas 1000 eurot + kostja lepingulise esindajate tasu tunnihinna alusel ringkonnakohtus, Riigikohtus ja asja uuel läbivaatamisel maakohtus summas 4326 eurot). Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku summas 6226 eurot (900 + 5326). Kostja lepingulise esindaja kulud kuuluvad hüvitamisele ilma käibemaksuta. Vastavalt

menetluskulude jaotusele tuleb hagejal hüvitada kostjale 21 % menetluses kantud kuludest, so summas (6226 x 21%) 1307,46 eurot. Kohus tasaarvestas poolte menetluskulude hüvitamise nõuded ja tasaarvestuse tulemusena mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4330,77 (5638,23-1307,46) eurot menetluskulude katteks. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märkis kohus hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 06.04.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 08.03.2016 otsuse resolutsiooni punktid 2-6 ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja mõista hagejalt välja kostja menetluskulud. Kostja hinnangul ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud. Riigikohus on asjas tehtud lahendis otsustanud, et kostja on rikkunud hoolsuskohustust, sest ei vahendanud hagejale lepingut, mis oleks hõlmanud ka olemasoleva hoone kindlustust. Kostja ei ole rikkunud mingit muud kohustust ja seda ei ole tuvastatud. See ei ole kostja kohustuse rikkumine, et ta on vahendanud lepingu, mis, nagu iga kindlustusleping, sisaldab teatud hüvitamise välistusi. Kostja on seisukohal, et kui olemasolev hoone oleks olnud kindlustatud, oleks Salva Kindlustuse AS keeldunud hüvitise maksmisest tingimuste 5.3.1, 5.4.1, 5.4.1.7 ja 5.4.1.14 alusel. Viidatud tingimuste kohaselt: 5.3.1 kindlustusobjekti ettenägematu ja ootamatu kahjustumine, hävimine või kadumine mis tahes põhjusel, mis pole eraldi välistatud kindlustuslepingu mis tahes osas, ning kui eespool nimetatud sündmus leiab aset poliisil märgitud kindlustusperioodil ja kindlustuskohas. 5.4.1 Lisaks üldistele välistustele ei hüvita kindlustusandja materiaalse kahju (p. 5.3) all: 5.4.1.7 kahju, mis on kindlustusobjektile otseselt tekkinud mõne ekspluatatsiooniteguri (näiteks kulumine, korrosioon, rooste, kavitatsioon, katlakivi jne.) pideval toimel, samuti kindlustusobjekti mittekasutamise või normaalsete ilmastikutingimuste tagajärjel tekkinud riknemise tõttu; 5.4.1.14 kahju, mis on tingitud ehitustehnoloogia rikkumisest või ehitusdokumentide mittejärgimisest;“ Hageja on seisukohal, et Salva Kindlustuse AS oleks kindlustushüvitise igal juhul maksnud, kui olemasolev hoone oleks olnud kindlustatud. Hageja on esitanud mitmete enda töötajate arvamused selle kohta, et kahju oleks hüvitatud ning et esinesid erakordsed ilmastikuolud. Kostja märgib, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit nt ekspertiisi ehitustehnoloogia mitterikkumise või erakordsete ilmastikuolude kohta. Kohus on põhjendamatult juhindunud tunnistaja ütlustest, selle asemel et juhinduda kirjalikest tõenditest (Keskkonnaagentuuri tõend, et ei esinenud tormi, oli harilikust vihmasem periood), faktilistest asjaoludest (katus oli kinni katmata või hooletult kinni kaetud ja vihma sadas sisse) ja ka hageja tunnistaja poolt istungil antud ütlustest, et katusekattele ei jäetud kaldenurka, mistõttu kogunes vesi katte peale ja see murdus raskuse all. Ka hageja tunnistaja ise tunnistas istungil, et esines ehitustehnoloogia rikkumine – katusekattele ei jäetud kaldenurka. See on punkti 5.4.1.14 alusel hüvitise maksmisest keeldumise alus. Kostja hinnangul on kohus teinud otsuse vastuolus tõenditega. Tunnistajate ütlusega ei saa tõendada õiguslikku tähendust omavat mõistet. Tunnistaja ütlustega ei saa tõendada, et esinesid ebanormaalsed ilmastikuolud. See, mis kellegi jaoks on normaalne või ebanormaalne, on subjektiivne. Kostja on esitanud tõendi, millest nähtub, et perioodil ei esinenud tormi ega orkaani, vaid oli keskmisest vihmasem periood. Isegi, kui vihmasadu on tugev või kestab mitu päeva järjest, ei

ole see ebanormaalne ilmastikunähtus. Kindlustusandja ei ole kindlasti silmas pidanud tingimuse p 5.4.1.7 all, et kui sajab mitu päeva järjest vihma, siis see kujutaks endast kindlustusjuhtumit. Vihmasadu esineb Eestis ca pooltel päevadel aastas. Väga tugev vihmasadu on ehk kord kolme kuu jooksul. Kohtuotsus toob kaasa selle, et kindlustusmaakleri vastutuse ulatus on oluliselt suurem võrreldes kindlustusandjaga. Otsuses ei ole arvestatud kindlustusõiguse aluspõhimõtetega. Maakohtu otsuse kohaselt ei oma tähtsust asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale soovi saada kindlustuskaitset ka vihmasaju ja/või ehituspraagi tõttu tekkinud kahju vastu. Põhjusliku seose tõendamise koormust puudutavalt on kohtud muu hulgas jätnud piisava tähelepanuta selle, et vähemalt üldjuhul ei paku kindlustusandjad kindlustustingimustes kaitset kõikvõimalike kahjude tekkimise riskide vastu. Seega on praegusel juhul tõendamiskoormuse jaotamise seisukohalt oluline selgitada, kas hageja soovis lisaks olemasoleva ehitise kindlustamisele kaitset ka sellist liiki riski vastu, mille vastu kindlustusandjad vähemalt eelduslikult ei kindlusta. Kui pidada vihmasaju ja/või ehituspraagi tõttu olemasolevale ehitisele tekkida võivat kahju ebaharilikuks riskiks, tuleneb sellest hagejale tõendamiskoormus - esitada kohtule tõendid selle kohta, et olemasoleva ehitise kindlustuskaitse korral oleks talle tõenäoliselt hüvitatud ka vihmasaju ja/või ehituspraagi tõttu tekkinud kahju. Kohus on asunud lahendama hoopis teist küsimust – kas põhimõtteliselt on maailmas olemas leping, mis oleks sellise kahju katnud. Selline küsimusepüstitus ei ole põhimõtteliselt õige. Maakohus ei ole sisuliselt lahendanud küsimust, kas kostja hoolsuskohustuse rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Maakohus ei ole juhindunud Riigikohtu suunistest ja seisukohtadest, mis on TsMS § 693 lg 2 mõttes oluline menetlusõiguse rikkumine. Kostja leiab, et puudub põhjuslik seos kostja hoolsuskohustuse rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 09.03.2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses kordab kostja samu väiteid, mida ta on menetlust läbivalt esitanud ja millega on maakohus otsuse tegemisel juba arvestanud. Maakohus on andnud põhjaliku hinnangu kõigile kostja poolt hagile esitatud vastuväidetele. Poolte vahel puudub vaidlus järgnevas: -poolte vahel oli sõlmitud maaklerileping VÕS § 658 mõttes, mille alusel vahendas kostja hagejale kindlustuslepingu sõlmimist (III kd, lk 133); - hageja teatas kostjale, et soovib saada ehituse koguriskikindlustuse lepingut, mis peab katma kõik tööde tegemisest tulenevad riskid (sh sisseseaded, masinad, olemasolev ehitis jm) ja tsiviilvastutuskindlustuse lepingut (I kd, lk 34 - 35);

- kostja vahendusel sõlmisid hageja kui kindlustusvõtja ja Salva kui kindlustusandja 18.06.2012 töövõtja kõikide riskide kindlustuslepingu, mille kohta on Salva väljastanud hagejale poliisi. Poliis hõlmab hageja lepinguliste tööde kaitset ja seadusjärgset tsiviilvastutust seoses otsese isikukahjuga ja otsese varalise kahjuga (I kd, lk 11 – 12, lk 152 153); - 11.07.2012 – 19.07.2012 toimus ehitusobjektil kindlustusjuhtum, mille käigus sattus hoonesse vihmavesi põhjustades ehitisele kahjustusi. Salva keeldus kahju hüvitamisest, kuna hagejaga sõlmitud lepingu järgi ei ole kindlustatud olemasolevat ehitist tekkida võiva kahju vastu ja ei hüvitata ehitustööde tellijale tekkinud kahju (I kd, lk 13 – 15, lk 170 – 172); - kindlustusjuhtumi tagajärjel pidi hageja hüvitama hoonele tekitatud kahju ja hageja nõuab kostjalt hüvitist kahju kõrvaldamiseks tehtud tööde maksumuses summas 21 181,36 eurot (III kd, lk 134 pöördel). Pooled vaidlevad selle üle, kas olemasoleva ehitise kindlustatuse korral oleks hagejale tõenäoliselt hüvitatud ka vihmasajust ja/või ehituspraagi tõttu tekkinud kahju, st kas kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja peamine ja läbiv vastuväide hagile on see, et esinenud vihmasadu oli tavapärane ja harilik, mistõttu ei kvalifitseeru see ettenägematu ja ootamatu sündmusena kostja poolt vahendatud kindlustuslepingu mõistes. Kostja on teise asjaoluna tuginenud vastuväidetes hagile, et esinesid kindlustuslepingus toodud välistused, täpsemalt ehitustehnoloogia rikkumine, mistõttu ei oleks kahju hüvitatud. Seega on kostja seisukohal, et põhjuslikku seost apellandi lepingurikkumise ja kahju tekkimise vahel ei ole, kuna kindlustusandja ei oleks kahju ka lepingurikkumiseta hüvitanud. Neid seisukohti kordab kostja ka apellatsioonkaebuses. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust kaevatava maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, milles seisnes põhjuslik seos kostjapoolse kohustuste rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Maakohus on analüüsinud kõiki asjas esitatud tõendeid ja poolte väiteid ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et maaklerlepingu kohase täitmise korral oleks kindlustusandja hagejale tekkinud kahju hüvitanud. Kostja väited vihmasaju harilikkuse ja ehitustehnoloogia rikkumise kohta on põhjendamatud ning vastuolus asjas kogutud tõenditega. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt tunnistaja ütlustega ei saa tõendada, et „esinesid ebanormaalsed ilmastikuolud“. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus. Maakohus ei ole ilmastikuolude tuvastamisel tuginenud vaid tunnistajate ütlustele, vaid on otsuse p-s 10.3 TsMS § 442 lg 8 kohaselt hinnanud kõiki asjasse puutuvaid tõendeid üksikasjalikult ja esitanud neist tehtud järeldused. Kostja ei ole tõendanud, et on seadusest tulenevaid kohustusi täitnud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et tema oleks selgitanud hagejale kindlustuspakkumistest tulenevaid erisusi (sh piiranguid ja välistusi). Maakohus leidis põhjendatult kõiki tõendeid hinnates, et kostja rikkus lojaalsus- ja hoolsuskohustust ning oli käsundi täitmisel hooletu (st jättis järgimata käibes vajaliku hoole). Selline rikkumine tõi kaasa selle, et hageja sõlmis enda huvidele ja töövõtulepingule mittevastava kindlustuslepingu. Samas oli kostjal võimalus vahendada kindlustusleping, mis pakuks hagejale kindlustuskaitset realiseerunud kahju vastu. Nimetatut kinnitab eriti selgelt Salva Kindlustuse AS-i 07.10.2015 kiri (t.l 185, II kd).

Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, milles seisnes põhjuslik seos kostjapoolse kohustuste rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Maakohus on analüüsinud kõiki asjas esitatud tõendeid ja poolte väiteid ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et maaklerlepingu kohase täitmise korral oleks kindlustusandja vastustajale tekkinud kahju hüvitanud. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Ringkonnakohtule 27.06.2016 esitatud menetluskulude nimekirjas palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 600 eurot ja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses alates menetluskulude väljamõistmise määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks käesolevas apellatsioonimenetluses õigusabikulud, mis koosnevad apellatsioonkaebusega tutvumisest ja õiguslikust analüüsist 0,5 tundi ja vastuse koostamisest apellatsioonile 5,5 tundi. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud õigusabi tunnihinnaga 100 eurot. Hageja kinnitas, et menetluskulude nimekirjas kajastatud menetluskulud ei sisalda käibemaksu ja kuna hageja on käibemaksukohustuslane, ei nõua hageja käibemaksu hüvitamist. Samuti kinnitas hageja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu, leiab, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik. Seega kuulub hageja taotlus rahuldamisele täies ulatuses ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 600 eurot. Vastavalt hageja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.