OÜ MARTINEX hagi RxxxxNxxxxx vastu eluruumi üürilepingust tuleneva võla ja viivise nõudes
Hagihind
434,30 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ MARTINEX (registrikood 10766329; asukoht Pärnasalu 31, Saue, Harjumaa); Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Urmas Veinberg (Advokaadibüroo Legest; asukoht Põllu 11-5, Luige, Kiili vald, Harjumaa; e-post: [email protected]); Kostja: RxxxxNxxxx (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx; e-post: x
Menetluse liik
Poolte nõusolekul kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista Rxxx Nxxxxxxx OÜ MARTINEX kasuks 368,60 eurot, millest 184,30 eurot on üüri ja kõrvalkulude võlg ja 184,30 eurot 01.03.2016. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis.
3.Välja mõista Rxxx NxxxxxxxxOÜ MARTINEX kasuks alates 29.06.2016. a viivis 0,1 % tasumata põhivõlalt (184,30 eurolt) päevas kuni põhivõla täitmiseni. Menetluskulude jaotus
2.Välja mõista RxxxxNxxxxxxxxOÜ MARTINEX kasuks menetluskulud summas 380 eurot, millest 100 eurot on nõudelt tasutud riigilõiv ja 280 eurot hageja lepingulise esindaja tasu ilma käibemaksuta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus 1 (7)
menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ MARTINEX esitas 21.12.2015. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Rxxx Nxxxxxxx üürilepingust tuleneva võla ja viivise, kokku 368,60 euro saamiseks. Kohus tegi 28.12.2015. a võlgnikule makseettepaneku, millele võlgnik esitas tähtaegselt vastuväite. Seoses vastuväite esitamisega otsustas Pärnu Maakohus 05.02.2016. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse lõpetada ja anda nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.01.03.2016. a esitas OÜ MARTINEX Tartu Maakohtule oma nõude RxxxxNxxxxx vastu hagiavaldusele ettenähtud vormis. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.06.2012. a tähtajatu üürilepingu nr 2012-7, mille alusel andis hageja kostja kasutusse xxxxxxxxx linnas asuva eluruumi. Kostja kohustus maksma hagejale eluruumi kasutamise eest üüri summas 160 eurot kuus ja lisaks kõrvalkulusid vastavalt tarbitud teenustele ja esitatud arvetele. 2012. a detsembri esimestel päevadel, kui hageja käis vaatamas mõõdikute näite, sai ta teada, et kostja on üüritud korterist lahkunud, sellest hagejat ette teavitamata. Kuna kostja lahkumine näitas tema ilmset soovi üürileping lõpetada, luges hageja selle lepingu ülesütlemise teateks. Vastavalt üürilepingule tuli kostjal üürilepingu ülesütlemisest teatada ette vähemalt 3 kuud. Seega lõppeb leping 3-e kuu möödumisel ülesütlemise teate saamisest hageja poolt. Kuna hageja sai teada kostja lahkumisest 2012. a detsembri esimestel päevadel, siis lõppes üürileping 2013. a veebruari viimastel päevadel ehk kolme kuu möödumisel kostja lahkumisest. Kuna üürileping kehtis 2013. a veebruari lõpuni, siis oli hagejal kuni selle ajani õigus nõuda kostjalt üüri ja kõrvalkulusid. Hageja esitas 05.12.2012. a kostjale arve nr 12320 kahe kuu üüri ja 2012. a novembrikuu eest kõrvalkulude saamiseks kokku koos käibemaksuga summas 305,79 eurot. Arvel on ühe kuu üür 160 eurot tasaarvestatud kostja poolt tagatisrahana ette makstud 160 euroga. Arve tasumise tähtaeg oli 20.12.2012. a. Kostjal on arve alusel hagejale tasumata 184,30 eurot. Üürilepingu kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,1 % tasumata summalt päevas. Hageja on arvestanud 01.03.2016. a seisuga viivise suuruseks 215,08 eurot, kuid nõuab kostjalt viivist selle seisuga põhivõla ulatuses ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina põhinõudelt kuni nõude täitmiseni. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt tema kasuks välja mõista üüri ja kõrvalkulude võlg summas 184,30 eurot, võla tasumisega viivitamise eest 01.03.2016. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 184,30 eurot ja alates kohtuotsuse tegemisest viivis 0,1% põhivõlalt päevas kuni võla täitmiseni.
3.Kostja Rxxx Nxxxx vaidles 21.03.2016. a kirjalikus vastuses hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõue on põhjendamatu. Kostja teatel lahkus ta 2012. aasta novembris hagejalt üüritud korterist ning asus elama 27.11.2012. a endale ostetud korterisse Jõgevamaal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kostja väitel oli ta üürilepingu lõpetamise soovist teatanud hagejale kolm kuud ette, kuid hageja temaga lepingut ei lõpetanud. Hageja väide, et ta sai kostja väljakolimisest teada alles 2012. a detsembris, ei vasta tõele. Seega leiab kostja, et pärast tema väljakolimist ei ole hagejal õigus nõuda temalt üüri ega viivist. Lisaks leiab kostja, et kuna hageja on esitanud nõude hiljem kui 3 aastat pärast nõude tekkimist, on nõue aegunud.
4.Hageja teatas 02.05.2016. a kirjalikus seisukohas, et ei nõustu kostja vastuväidetega ja jääb hagis esitatud nõude juurde. Hageja märgib, et kostja ei ole tõendanud oma väidet selle
2 (7)
kohta, et ta oli üürilepingu ülesütlemisest hagejale kolm kuud ette teatanud. Vastavalt üürilepingule tuli lepingu ülesütlemisest ette teatada kirjalikult ning hageja väitel kostja temale kirjalikku ülesütlemise teadet ei ole esitanud. Seega isegi, kui kostja oleks esitanud hagejale suulise ülesütlemisteate, mida hageja eitab, siis oleks selline teada vorminõude rikkumise tõttu TsÜS § 83 lg 2 alusel tühine ning see ei lõpetaks üürilepingut. Hageja ei ole ka nõus kostja arvamusega, et nõue on aegunud. Hageja leiab, et TsÜS § 147 lg 1 alusel algas 2012. aastal kostjale esitatud arve aegumistähtaeg 2013. a esimesel jaanuaril kell 00:00 ja TsÜS § 146 lg 1 alusel lõppes 3-aasta pikkune aegumistähtaeg 2015. aasta 31. detsembril kell 24:00. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 21.12.2015. a ehk enne aegumistähtaja möödumist. Seega ei ole nõue aegunud.
5.Kohus otsustas 30.05.2016. a määrusega menetleda asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata. Kohus määras pooltele tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks ning tegi teatavaks kohtuotsuse tegemise aja. Hageja esitas 16.06.2016. a kohtule oma menetluskulude nimekirja. Midagi muud pooled avalduste ja dokumentide esitamiseks määratud tähtaja jooksul kohtule ei esitanud.
KOHTU SEISUKOHT
Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
6.1.Kohus tegi vaidlustamata asjaoluna kindlaks, et pooled sõlmisid 01.06.2012. a üürilepingu nr 2012-7 (edaspidi üürileping, tl 17-19), mille alusel andis hageja MARTINEX OÜ kostja Rxxx Nxxxxx kasutusse tähtajatult eluruumi, asukohaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Üürilepingu järgi kohustus kostja maksma hagejale üüri 160 eurot kuus ja eluaseme kasutamisega seotud kõrvalkulusid (sh tasu tarbitud elektrienergia, vee ja kanalisatsiooni eest, tasu üldelektri ja prügiveo eest, hooldustasu, tasu Elioni digi-TV ja interneti eest, samuti tasu kütte ja muude kommunaalteenuste eest).
6.2.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 järgi kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Poolte vahel on vaidlus üürilepingu kehtivuse aja üle ehk selle üle, mis ajani oli kostjal kohustus tasuda hagejale üüri ja kõrvalkulusid. Üürileping on võimalik lõpetada poolte kokkuleppel või ühepoolse ülesütlemisega. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 311 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled tähtajatu üürilepingu korraliselt ilma igasuguse põhjuseta üles öelda sama seaduse §-s 312 sätestatud tähtaegadest kinni pidades. VÕS § 311 lg 2 näeb ette, et kui lepingupool ei järgi ülesütlemisel ülesütlemiseks ettenähtud tähtaega, loetakse leping ülesöelduks ettenähtud tähtaja möödumisest. VÕS § 312 lg 1 sätestab, et kumbki lepingupool võib tähtajatu üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Ilma ette teatamata võib VÕS § 313 lg 1 alusel nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda erakorraliselt, üksnes mõjuval põhjusel, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. VÕS § 313 lg 2 järgi on erakorraline ülesütlemine lubatud eelkõige sama seaduse §-des 314-319 sätestatud asjaoludel (ehk üürniku poolt eelkõige põhjusel, et ruumi ei ole võimalik eluruumina kasutada, näiteks selle seisukorra või terviseohtlikkuse tõttu).
3 (7)
Poolte esitatust ei nähtu üürilepingu erakorralise ülesütlemise aluseid ehk asjaolusid, mille esinemisel ei saanud kostjalt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta pidi lepingu täitmist jätkama. Kostja väitel ütles ta lepingu üles põhjusel, et ta soetas endale oma eluaseme. Kostja on esitanud tõendina koopia 27.11.2012. a sõlmitud müügilepingust (tl 28-29), millest nähtub, et kostja on ostnud korteriomandi, registriosa numbriga 1575035, asukohaga Jõgevamaal xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, reaalosana korter nr x. Kostja väitel elab ta alates müügilepingu sõlmimisest, s.o alates 27.11.2012. a endale ostetud korteris ega ole alates sellest ajast hagejalt üüritud korterit kasutanud. Kohus leiab, et asjaolu, et kostja temast endast tuleneval põhjusel enam üüritud eluaset ei kasutanud, ei anna alust üüri ja kõrvalkulude maksmisest keeldumiseks. Üürileping sai ühepoolselt lõppeda ülesütlemisega ja tulenevalt VÕS § 312 lg-st 1 tuli kostjal üürilepingu korralisest ülesütlemisest teatada üürileandjale ette vähemalt kolm kuud. Juhul, kui kostja ülesütlemiseks ettenähtud tähtaega ei järginud, siis tuleb VÕS § 311 lg 2 alusel lugeda leping ülesöelduks ettenähtud kolmekuulise tähtaja möödumisest. Kuni lepingu lõppemiseni oli leping kehtiv ning pooltel olid lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Muu hulgas oli kostjal kohustus kuni lepingu lõppemiseni tasuda hagejale üüri, olenemata sellest, et ta eluruumi enam ei kasutanud. Kostja väitel teatas ta üürilepingu ülesütlemisest hagejale ette vähemalt kolm kuud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et antud juhul on kostja väide üürilepingu ülesütlemisest etteteatamise kohta tõendamata. Vastavalt VÕS § 325 lg-le 1 võivad pooled eluruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 kohaselt peab tahteavalduse kehtima hakkamiseks see olema teisele lepingupoolele ka kätte toimetatud. Antud juhul ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks ülesütlemisavalduse tegemisel järginud kirjalikku vorminõuet ja et hageja sai ülesütlemisavalduse kätte. Hageja nimetatud asjaolusid eitab. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega isegi kui kostja oleks esitanud hagejale suulise ülesütlemisteate, mida küll hageja eitab, siis oleks selline teade vorminõude rikkumise tõttu tühine ning see ei lõpetaks üürilepingut. Hageja teatel sai ta kostja eluruumist lahkumisest teada 2012. aasta detsembri esimestel päevadel, kui käis vaatamas mõõdikute näite. Kohtu hinnangul võis hageja kostja ilma põhjuseta eluruumist lahkumisest järeldada lepingu korralise ülesütlemise soovi ning kuna kostja ei ole tõendanud lepingu ülesütlemisest teatamist varem, saab arvestada ülesütlemisest teatamise tähtaja kulgemist alates 2012. a detsembrist, kui hageja kostja lahkumisest teada sai. VÕS § 311 lg 2 alusel tuleb lugeda üürileping ülesöelduks kolmekuulise tähtaja möödumisest ehk 2013. a veebruari lõpus. Kuni lepingu lõppemiseni oli üürileping kehtiv ning pooltel olid lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Muu hulgas oli kostjal kohustus kuni lepingu lõppemiseni, s.o kuni 2013. a veebruarini maksta hagejale üüri. Hageja on esitanud kostjale 05.12.2012. a arve nr 12320 (tl 20) kahe kuu üüri ja 2012. a novembris eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulude saamiseks kokku summas 305,79 eurot. Arvel nõutavad summad on põhjendatud. Kõrvalkulusid nõutakse aja eest, mil kostja eluruumi kasutas ja olenemata sellest, et kostja lahkus sealt, oli hagejal õigus nõuda kostjalt
4 (7)
lepingus kokkulepitud üüri maksmist kuni lepingu lõppemiseni, s.o kuni 2013. a veebruari lõpuni. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostjal on arve nr 12320 alusel hagejale tasumata. 184,30 eurot. Seega saab lugeda, et kostja on üürilepingut rikkunud ning VÕS § 108 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda raha maksmise kohustuse täitmist.
Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt ka viivist üürilepingus kokkulepitud määras.
Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Üürilepingu punktis 2.7. (tl 18) on pooled kokku leppinud, et lepingujärgsete maksetega viivitamisel on poolel õigus nõuda viivitavalt poolelt viivise tasumist 0,1 % iga viivitatud kalendripäeva eest. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Nõude aluseks oleva arve nr 12320 maksetähtaeg oli 20.12.2012. a. Puudub vaidlus selle üle, et kostja arvet nõuetekohaselt ei tasunud ja kostjal on hagejale tähtaegselt tasumata 184,30 eurot. Hageja on arvestanud tähtaegselt tasumata summalt viivist üürilepingus kokkulepitud määras alates arve sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni, s.o kuni 01.03.2016. a 215 eurot. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist tasumata põhinõude ulatuses, s.o summas 184,30 eurot ja TsMS § 367 kohaselt alates kohtuotsuse tegemisest protsendina põhinõudest üürilepingus kokkulepitud määras kuni nõude täitmiseni.
6.4.Muu hulgas esitas kostja hageja nõudele aegumise vastuväite. Kostja leiab, et hagi on esitatud kolm aastat pärast nõude tekkimist, mistõttu on hagi aegunud. Kohus leiab, et kostja aegumise vastuväide ei ole põhjendatud. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu järgi tuli kostjal tasuda üüri- ja kõrvalkulude makseid perioodiliselt (igakuiselt) ning seega on tegemist korduvate kohustustega. TsÜS § 154 lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja poolt kostjale esitatud üüri ja kõrvalkulude arve nr 12320 maksetähtaeg oli 20.12.2012. a. Alates sellest ajast oli hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja alates sellest ajast muutus nõue sissenõutavaks. TsÜS § 154 lg 1 alusel algas seega hageja nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutus sissenõutavaks ehk 2013. aasta esimesel jaanuaril kell 00:00 ja lõppes kolme aasta möödumisel, s.o 2015. aasta 31. detsembril kell 24:00. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 21.12.2015. a. TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates 5 (7)
maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Seega on hageja esitanud hagi enne aegumistähtaja möödumist ja hageja nõue ei ole aegunud.
6.5.Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja üüri ja kõrvalkulude võla summas 184,30 eurot, võla tasumisega viivitamise eest 01.03.2016. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 184,30 eurot ning alates kohtuotsuse tegemisest, s.o alates 29.06.2016. a viivise 0,1% põhivõlalt päevas kuni põhivõla täitmiseni Menetluskulude jaotus
7.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
8.TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskulud kokku 865 eurot, sh 100 eurot nõudelt tasutud riigilõiv ja 765 eurot hageja lepingulise esindaja tasu.
8.1.Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud nõude esitamisel riigilõivu 100 eurot. Riigilõivu on tasutud seadusega ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast. Seega loeb kohus riigilõivu summas 100 eurot hageja põhjendatud menetluskuluks.
7.2.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindajaks on menetluses vandeadvokaat Urmas Veinberg, kes on lepinguline esindaja TsMS § 218 lg 1 p 2 mõistes. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli advokaadi ajakulu õigusabi osutamisele kokku 5,1 tundi, sh 2,9 tundi hagi nõude aluseks olevate dokumentide ja asjaoludega tutvumiseks ja hagiavalduse koostamiseks ning 2,2 tundi kostja vastuväidetega tutvumiseks ning neile seisukoha koostamiseks. Hageja esindaja taotletav tasumäär on 150 eurot ilma käibemaksuta ühe töötunni eest. Kohus leiab, et arvestades asja keerukust ja menetluse käiku on märgitud ajakulu kokku 5,1 tunni ulatuses liialdatud. Arvestades asjaolusid peab kohus vajalikuks ja põhjendatuks ajakuluks hagiavalduse koostamisele ja ettevalmistamisele, sh dokumentidega tutvumisele, 2 tundi ja kostja vastuväidetega tutvumisele ja neile vastuse koostamisele 1,5 tundi. Ehk kokku peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks hageja lepingulise esindaja ajakulu 3,5 töötunni ulatuses. Kohus leiab, et arvestades asja keerukust on liialdatud ka hageja esindaja taotletav tasumäär. Hageja esindaja taotletav tasumäär ületab Riigikohtu senises praktikas keskmiselt mõistlikuks peetud lepingulise esindaja tasumäära, mis on 120 eurot ühe töötunni eest ilma käibemaksuta (02.10.2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Antud juhul aga ei ole tegemist eriliselt keeruka nõudega, mis eeldaks mahukat tõendite kogumist ja/või õiguslikku analüüsi, mis põhjendaks keskmisest suuremat õigusteenuse tasumäära. Kohus hindab, et arvestades nõude keerukusastet, samuti arvesse võttes ka nõude suurust (184,30 eurot põhinõue), saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu kohtupraktikas keskmiselt 6 (7)
mõistlikuks peetud käibemaksuta.
määrast väiksemas ulatuses, s.o 80 eurot ühe töötunni eest ilma
Kohus luges eespool põhjendatuks hageja lepingulise esindaja ajakulu kokku 3,5 töötunni ulatuses. Seega kujuneb hüvitatava hageja lepingulise esindaja tasu suuruseks määras 80 eurot ühe töötunni eest 280 eurot (3,5 tundi x 80 eurot). Kuna hageja on käibemaksukohuslane, siis vastavalt TsMS § 174 lg-le 10 ei tule kostjal hüvitada lepingulise esindaja tasult maksmisele kuuluvat käibemaksu.
7.3.Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 380 eurot, sh 100 eurot nõudelt tasutud riigilõiv ja 280 eurot lepingulise esindaja tasu ilma käibemaksuta. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.