KN hagi Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus vastu nõude tunnustamiseks LN (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KN apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: KN (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kerli Kase Kostja: Sihtasutus Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus (registrikood 90009217), lepinguline esindaja vandeadvokaat Alan Biin
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 30.06.2015 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta KN kanda.
4.Välja mõista KN-lt ringkonnakohtu menetluskulud 210,95 eurot (kakssada kümme eurot ja üheksakümmend viis senti) Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.KN (hageja) esitas 22.10.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus (kostja) vastu, millega palus tunnustada oma nõuet LN (pankrotis) pankrotimenetluses summas 82 205,54 eurot II järgu nõudena.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 30.05.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-146230 välja LN (võlgnik) pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Kalev Mägi. Hageja esitas 10.06.2014 nõudeavalduse, millega palus võlgniku pankrotimenetluses tunnustada nõuet summas 82 205,54 eurot II järgu nõudena. 30.07.2014 esitas hageja pankrotihaldurile täiendava nõudeavalduse, milles palus tunnustada ka nõuet summas 4259,91 eurot. 30.09.2014 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek ning nimetatud koosolekul esitas kostja hageja esialgsest nõudeavaldusest tulenevale nõudele summas 82 205,54 eurot vastuväite, mille tulemusena jäi nimetatud nõue tunnustamata. Hageja nõuet summas 4259,91 eurot ei vaidlustatud. Hageja nõue võlgniku vastu tuleneb hageja ja võlgniku vahel 05.07.2011 sõlmitud laenulepingust, mille alusel hageja andis võlgnikule laenu 65 000 eurot ning millise summa saamist on võlgnik kinnitanud oma allkirjaga laenulepingul. Nimetatud laenukohustuse olemasolu on võlgnik kinnitanud ka tema poolt pankrotihaldurile esitatud varade ja kohustuste nimekirjas. Laenulepingu kohaselt leppisid hageja ja võlgnik kokku, et laenu tagastamise ja intresside tasumise lõpptähtaeg on 20.12.2012. Võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise kuupäeva seisuga on hagejal võlgniku vastu lisaks tagastamata laenusummale ka intresside nõue 9425,11 eurot. Lisaks nõuab hageja võlgnikult võlaõigusseaduse (VÕS) §-de 94 ja 113 alusel viivise tasumist 7780,43 eurot. Kokku on pankroti välja kuulutamise kuupäeva seisuga hageja laenulepingust tulenev nõue võlgniku vastu 82 205,54 eurot, millises summas nõude tunnustamist hageja võlgniku pankrotimenetluses pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 alusel taotleb. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja arvates on nõudeavalduse aluseks oleva laenulepingu puhul tegemist näiliku tehinguga. Kostja ütles 06.06.2011 võlgnikuga sõlmitud töölepingu töölepinguseaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel erakorraliselt üles, kuna võlgnik oli kuritarvitanud tööandja usaldust ning omastanud tööandja vara. Võlgniku poolt tööandja vara omastamise kohta esitas kostja politseile ka avalduse, mis päädis võlgniku süüdimõistmisega Harju Maakohtu 15.10.2013 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-13-8100. Kuna hageja ja võlgnik on abikaasad ning peale seda, kui oli teatavaks saanud, et võlgnik oli varastanud kostjalt kui oma tööandjalt ligi 40 000 eurot, sõlmisid hageja ja võlgnik 22.06.2011 abieluvaralepingu, mille ilmseks eesmärgiks oli luua olukord, kus võlgnik oleks varatu ning tema võlausaldajatel ei oleks
võimalik oma nõudeid hageja ja võlgniku ühisvara arvelt maksma panna. Kuivõrd võlgnikul peale hagejaga abieluvaralepingu sõlmimist sellist vara alles ei jäänud, mida oleks olnud võimalik realiseerida, kuulutati välja võlgniku pankrot. Kuna hageja ilmselt ei soovi oma abikaasa tegude eest varaliselt vastutada ning ei soovi loobuda kinnisasjast aadressil XXX, siis selle vältimiseks ja võlausaldajate nõuete realiseerimise takistamiseks tekitasid hageja ja võlgnik omavahelisel kokkuleppel näiliku laenulepingu näol võlgniku pankrotimenetlusse hagejapoolse fiktiivse nõude, mis lisaks annaks hagejale võlgniku pankrotimenetluse organites hääleõiguse ja võimaluse seeläbi pankrotimenetlust mõjutada.
4.Hageja ei ole võlgnikule summas 65 000 eurot laenu andnud, sellekohane nõue ei ole eluliselt usutav ja on tõendamata. Samuti tuleb arvesse võtta, et väidetav laenuleping sõlmiti kõigest 13 päeva pärast hageja ja võlgniku poolt abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist, millega jagati poolte ühisvara hulka kuuluv kinnisasi, sõiduauto, paar osaühingu osa ning kinnistu tagatisel võetud laenukohustused, mis jäid kõik hagejale. Kostja hinnangul on äärmiselt väheusutav, et hageja teenis abieluvaralepingu sõlmimisele järgnenud 13 päeva jooksul summa, mis võimaldas tal anda võlgnikule 65 000 euro suurust laenu. Isegi kui eeldada, et hageja on sellises summas võlgnikule laenu andnud, siis tuleb arvesse võtta, et nimetatud 65 000 eurot on teenitud hageja poolt enne abieluvaralepingu sõlmimist ning kuulub seega abikaasade ühisvarasse, kuna abieluvaralepinguga ja ühisvara jagamise kokkuleppega poolte pangaarvetel olevat raha ning sularaha jagatud ei ole. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 30.06.2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 958,44 eurot.
6.Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: - 22.06.2011 notariaalselt tõestatud abieluvaralepinguga ja ühisvara jagamise kokkuleppega lõpetasid hageja ja võlgnik abikaasadena (abielu sõlmitud 26.09.1997) kehtiva varaühisuse varasuhte ja kehtestasid uue varasuhtena varalahususe varasuhte ning tegid valitud varasuhte kohta kande abieluvararegistrisse. Lepingu p 2.1. kohaselt on abikaasad lepingu esemena, st nende poolt varaühisuse varasuhte kestel omandatud varana, määratlenud kinnistu Aasa põik 1 koos seda koormavate hüpoteekidega, sõiduauto GAZ, osaühingute EF Disaini OÜ ja Efex Baltic Trade OÜ osad ja hüpoteekidega tagatud SEB Pangaga sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused. Lepingu punktist 2.2.6 tulenevalt jäi ülejäänud vara jagamata; - 05.07.2011 kuupäevaga on hageja kui laenuandja ja võlgnik kui laenusaaja allkirjastanud laenulepingu, mille p 1.1. kohaselt laenu andja annab laenusaajale laenu summas 65 000 eurot, p 1.2. kohaselt laenusumma tagastamise ja intresside tasumise lõpptähtaeg on 20.12.2012; - Harju Maakohtu 15.10.2013 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-13-8100 tunnistati LN süüdi karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2 ja 345 lg 1 ettenähtud kuritegude toimepanemises, kostja tsiviilhagi rahuldati summas 36 000,89 eurot; - Harju Maakohtu 30.05.2014 kohtumäärusega kuulutati välja LN pankrot ja pankrotihalduriks määrati Kalev Mägi; - 10.06.2014 esitas hageja võlgniku pankrotimenetlusse nõudeavalduse summas 82 205,54 eurot II järgu nõudena; - 30.07.2014 esitas hageja võlgniku pankrotimenetlusse täiendava nõudeavalduse summas 4259,91 eurot III järgu nõudena;
-
30.09.2014 võlgniku võlausaldajate üldkoosolekul (nõuete kaitsmise koosolekul) esitas kostja hageja nõudele 82 205,54 eurot vastuväite, mille tulemusena jäi nimetatud nõue tunnustamata.
7.Riigikohtu lahendist 3-2-1-95-11 tulenevalt on nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. TsÜS § 89 lg 1-2 kohaselt on näiliku tehingu puhul pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine. Kostja põhistuste kohaselt on 65 000 euro laenamine hageja poolt võlgnikule näilik, kuna see ei ole eluliselt usutav, samuti ei nähtunud võlgniku pankrotimenetluses, et võlgnik oleks sellise summa saanud ja selle arvelt oma kohustusi täitnud, samuti on ebausutav, et hageja suutis teenida nimetatud summa 13 päeva jooksul, ning juhul kui nimetatud summa on saadud enne abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist, on selle puhul tegemist poolte ühisvaraga. Hageja arvates kinnitavad asjaolu, et laenulepingu puhul on tegemist ehtsa laenulepinguga, järgmised tõendid: võlgnik on raha saamist summas 65 000 eurot kinnitanud oma allkirjaga laenulepingul ja on kinnitanud nimetatud võlgnevust pankrotihaldurile esitatud vara ja kohustuste nimekirjas. Hagejale on makstud ajavahemikul 2004 kuni 2014 äriühingutest EF Disaini OÜ ja EFEX Baltic Trade OÜ dividende kogusummas 154 801,25 eurot, lisaks on hageja saanud nähtuvalt tuludeklaratsioonidest samal ajal palka ja muid tulusid kokku 209 732,07 eurot, mistõttu oli tal piisavalt rahalisi vahendeid võlgnikule 65 000 euro suuruse laenu andmiseks. Hageja on kandnud võlgniku arvelduskontole raha või on tasunud võlgniku eest arveid (seoses autoliisinguga) ajavahemikul 2006 kuni 2012 kogusummas 30 907,60 eurot, ülejäänud summa 34 092,40 eurot on hageja andnud võlgnikule sularahas.
8.Hinnates hageja ja kostja argumente ja esitatud tõendeid, leidis kohus, et ei saa nõustuda hagejaga, et laenulepingu kehtivus tuleneb üksnes asjaoludest, et võlgnik on väidetavat võlgnevust nii kirjalikus laenulepingus kui ka pankrotihaldurile esitatud vara ja kohustuste nimekirjas allkirjaga kinnitanud, samuti et hageja on alates 2004 kuni laenulepingu sõlmimiseni teeninud dividendide ja palga näol piisavalt rahalisi vahendeid, et 65 000 eurot laenu anda või et hageja on teinud võlgniku pangakontole ülekandeid või on tasunud tema eest sõiduki liisingulepinguga seonduvaid makseid.
9.Kohus leidis, et vaidlustatud laenulepingu kehtivuse seisukohalt omab määravat tähtsust asjaolu, et kuni hageja ja võlgniku kui abikaasade vahel (abielu sõlmitud 26.09.1997) 22.06.2011 notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimiseni kehtis nende vahel varasuhtena varaühisus ning selle lepinguga jagamata jäänud vara, sh ka varalised kohustused, jäid ka peale kokkuleppe sõlmimist abikaasade ühisvaraks (lepingu p 2.2.6 ). Ühisvara jagamise kokkuleppe p 2.1. alapunktide kohaselt määratlesid hageja ja võlgnik oma ühisvara jagamise lepingu esemena kinnistu XXX koos seda koormavate hüpoteekidega, sõiduauto GAZ, osaühingute EF Disaini OÜ ja Efex Baltic Trade OÜ osad ja hüpoteekidega tagatud SEB Pangaga sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused. Seega ülejäänud hagejale ja võlgnikule kuulunud vara jäi jätkuvalt poolte ühisvaraks. Kohus leidis, et alates hageja ja võlgniku poolt abielu sõlmimisest (26.09.1997) kuni 22.06.2011 lepinguni nende mõlema poolt teenitud rahalised vahendid olid sõltumata sellest, kelle pangaarvel või kelle valduses sularahana need olid, hageja ja võlgniku ühisvaraks ja jäid selleks ka peale ühisvara jagamist. Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 16 kohaselt võivad abikaasad teha omavahel tehinguid lahusvaraga, samuti sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid või kokkuleppeid ühisvara või selle osa
valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta. Alates 01.07.2010 kehtiva PKS § 26 lg 1 esimese lause kohaselt ei saa abikaasa käsutada oma osa ühisvaras ega üksikus ühisvarasse kuuluvas esemes. Eeltoodust tulenevalt lubab seadus abikaasadel omavahelisi tehinguid teha ainult lahusvaraga (vt ka Riigikohtu lahend 3-2-1-193-13, p 11). Kuivõrd hageja ja võlgniku poolt kuni laenulepingu vormistamiseni teenitud rahaliste vahendite puhul on tegemist abikaasade ühisvaraga (perioodil 22.06.2011- 05.07.2011 laekunud raha osas tõendid puuduvad), ei olnud hagejal võimalik summat 65 000 eurot abikaasade ühisvarast eraldada ega seda teisele abikaasale, st võlgnikule, laenata.
10.Kohus luges tõendatuks, et hagejal oli võlgnikuga sõlmitud abielu jooksul kuni 22.06.2011 lepingu sõlmimiseni teenitud/saadud rahalisi vahendeid enam kui summas 65 000 eurot. Samas, isegi kui lugeda tõendatuks, et hageja on nimetatud summa võlgnikule pangaülekannetena üle kandnud või sularahas üle andnud või teinud võlgniku huvides kulutusi (tasunud liisingulepinguga seonduvaid makseid), puudub hagejal õigus kohustada võlgnikku kui oma abikaasat nimetatud summat hagejale tagastama, sest sõltumata sellest, kelle - kas hageja või võlgniku - pangaarvel või valduses rahalised vahendid olid, nende õiguslik režiim sellest ei muutunud, st need summad jäid jätkuvalt mõlema abikaasa ühisvaraks. Kuna laenuleping eeldab asja üleandmist ühelt isikult teisele, kuid hageja ja võlgniku puhul on ühisomandi suhtes õiguslikus mõttes tegemist samade isikutega (ühisomanikega), mistõttu oleks vaidlustatud laenulepingu puhul sisuliselt tegemist raha laenamisega iseendale (ühelt ühisomanikult teisele ühisomanikule), siis kohus nõustus kostjaga, et selline tehing on näilikkuse motiivil tühine ja vormistatud ainuüksi selleks, et tekitada näiliselt hageja nõue võlgniku pankrotimenetlusse. Eeltoodust tulenevalt ei oma enam tähtsust, millises konkreetses summas võib lugeda tõendatuks hageja poolt rahasummade ülekandmist/üleandmist võlgnikule ning tema poolt võlgniku rahaliste kohustuste täitmist. Kohus märkis täiendavalt, et nõustub kostjaga ka selles, et ühegi hageja poolt esitatud sellekohase tõendi puhul ei nähtu, et tegemist oleks laenuga, st summaga, mille puhul võiks eeldada kokkulepet, et võlgnik peaks selle summa hagejale tagasi maksma. Kohus leidis, et automaatselt ei saa lugeda laenuks abikaasade vahelisi rahaülekandeid selgitustega „ülekanne“ või „raha“ või teise abikaasa eest liisingulepingu järgsete kohustuste täitmist.
11.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Kostja 05.06.2015 menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja menetluskuluks õigusabikulu 1426 eurot (sh käibemaks). Kohus leidis, et kostja menetluskulude nimekiri on üldiselt kooskõlas tsiviilasja käiguga, kuid võttes arvesse asja keerukust ja mahukust ja kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni (vandeadvokaat), on hageja vastuväited kostja menetluskulude nimekirjale (ajakulu on üle paisutatud) osaliselt põhjendatud. Kohus luges põhjendatud ajakuluks hagiavaldusele vastuse koostamisele 3 tundi, vastuse koostamisele hageja 15.12.2014 vastusele 3 tundi, vastuse koostamisele hageja 04.03.2015 vastusele 4,5 tundi ja teeside koostamisele 1 tund, s.o kokku 12,5 tundi. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu ilma käibemaksuta 76,68 eurot võib lugeda põhjendatuks. Seega on kostja esindaja põhjendatud tasu suuruseks kokku 958,44 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
12.Hageja esitas Harju Maakohtu 30.06.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning tunnustada hageja nõuet summas 82 205,54 eurot LN pankrotimenetluses II järgu nõudena.
13.Hageja ei nõustu maakohtu tõlgendusega, mille kohaselt jäi abieluvaralepinguga jagamata vara ja kohustused ka peale kokkuleppe sõlmimist abikaasade ühisvaraks ning sellest tulenevalt ei olnud ühel abikaasal ehk hagejal võimalik anda ühisvara arvelt teisele abikaasale laenu. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus üks või teine pool oleks lihtsalt automaatselt lugenud mingit makset laenuks, vaid poolte vahel oli sõlmitud vastav kokkulepe laenu andmiseks, mis 05.07.2011 vormistati ka laenulepinguks. Asjaolu, et ülekantud rahasummade selgituses ei ole selgelt välja toodud selgitust „laen“, ei tähenda seda, et üks või teine ülekanne ei võiks olla tegelikkuses antud laenuna. Lepinguvabaduse põhimõte kohaselt on pooled vabad sõlmima lepingu sellistel tingimustel, nagu pooled seda ise soovivad. Asjaolu, et hageja ja võlgnik olid laenu andmise hetkel abielus, ei tähenda seda, et poolte vahel ei oleks võinud esineda muid tsiviilõiguslikke suhteid. Kohus on jätnud täielikult analüüsimata hageja ja võlgniku tegeliku tahte, milleks oli omavaheliste varaliste suhete reguleerimine laenulepingu sõlmimise teel. Samuti on kohus jätnud hindamata asjaolu, et võlgnik ise on kinnitanud vastava kohustuse olemasolu pankrotihaldurile esitatud varade ja kohustuste nimekirjas.
14.Hagejale jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, milles kohus on märkinud, et nõustub kostjaga, et antud laenuleping on tühine näilikkuse motiivil ja vormistatud üksnes selleks, et tekitada näiliselt hageja nõue võlgniku pankrotimenetlusse. Kostja seisukohtadest ega ka kohtu järeldustest ei ole võimalik aru saada, mis võiks olla sellise väidetavalt näiliku laenulepingu sõlmimise eesmärk. Kostja ei ole selgitanud, kuidas võiks hageja nõude olemasolu või mitteolemasolu mõjutada pankrotimenetluse läbiviimist. On mõeldamatu, et võlgnik võiks ise soovida asjaolu, et tema kohustused oleksid justkui näilikult suuremad, kui nad tegelikkuses on, kuivõrd nimetatud kohustused jäävad võlgniku kohustusteks ka peale pankrotimenetluse lõppu. Lisaks ei saa antud juhul väita, et poolte vahelisel tehingul ei olnud õiguslikke tagajärgi. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus oleks sõlmitud tehing, millega soovitakse varjata mingit muud tehingut, kuivõrd kostja ei ole välja toonud, milline on see väidetav muu tehing, mida väidetava näiliku tehinguga üritatakse varjata. Kohus on õigesti lugenud tõendatuks selle, et hagejal oli teenitud/saadud rahalisi vahendeid enam kui 65 000 eurot. Samas ei nõustu hageja kohtu hinnanguga, et hageja ei oleks saanud nimetatud rahasummat võlgnikule laenata, kuivõrd tegemist oli poolte ühisvaraga. Pooltel oli selge tahe sõlmida laenuleping. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
16.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
17.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
18.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab hageja maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava
põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.
19.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium järgmist. Maakohus leidis õigesti, et alates hageja ja võlgniku abielu sõlmimisest (26.09.1997) kuni 22.06.2011 ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimiseni nende mõlema poolt teenitud rahalised vahendid olid võlgniku ja hageja ühisvaraks, sõltumata sellest, kelle pangaarvel või kelle valduses sularahana need olid. Asjaoludest ei selgu üheselt, kas hageja poolt võlgnikule üleantud raha oli võlgnikul olemas ka ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal. Kui see oli olemas, siis jäi see ühisvaraks ka peale ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist, kuna ühisvara jagamise kokkuleppega raha ei jagatud. Ka ühisvara jagamise kokkuleppe punktis 2.2.6 on märgitud, et abikaasad ei soovi lisaks lepingu esemele käesoleva lepingu alusel muud ühisvara jagada. Kui raha ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal alles ei olnud, siis ei saanudki seda jagada.
20.Kolleegium märgib, et hageja poolt ühisvaraks olnud raha üleandmisel võlgnikule, raha õiguslik staatus ei muutunud. See jäi endiselt ühisvaraks, mistõttu ei saa raha üleandmist käsitleda ka laenamisena. Hageja leiab, et lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt oli abikaasadel võimalik kokku leppida, et hageja poolt võlgnikule üleantud raha ja võlgniku eest liisingumaksete tasumine võlgnetakse laenuna. Ringkonnakohtu hinnangul on õige, et abikaasad võivad omavahel õigusi ja kohustusi tekitada ka tehinguga, kuid see ei tohi olla vastuolus abikaasade varasuhtega. Hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping peab vastama laenusuhte tunnustele, kuid esitatud asjaoludel see ei vasta. VÕS § 396 lg 2 sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Ühisvaraks olnud raha üleandmine hagejalt võlgnikule ei tekitanud võlgnevust hageja ees, mistõttu ei saa kokku leppida, et üleantud raha võlgnetakse laenuna. Samuti ei saanud võlgniku autoliisingu arvete tasumine hageja poolt tekitada hageja ja võlgniku vahel võlasuhet, mida hiljem leppida kokku laenuks, kuna arved maksti ühisvarast.
21.Ka varaühisuse puhul võib abikaasale kuuluda vara, mis ei kuulu ühisvara hulka, kuid hageja ei ole väitnud, et abielu sõlmimisest kuni ühisvara jagamise kokkuleppeni temale laekunud rahalised vahendid ei kuulunud ühisvara hulka. Selle kohta, et hagejale oleks perioodil 11.06.2011 (abieluvarasuhte muutmise ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisest) kuni 05.07.2011 (laenulepingu sõlmimiseni) laekunud rahalisi vahendeid, mille arvelt võlgnikule laenu anda, ei ole tõendeid esitatud.
22.Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et hageja ei ole esitanud ka ühtegi argumenteeritud põhjendust, miks selline laenuleping sõlmiti. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et laenulepingu näol on tegemist näiliku tehinguga. Hageja ja võlgnik soovisid tekitada mulje laenulepingu olemasolust, et tekitada hagejale nõue võlgniku pankrotimenetluses. Kuna väljamaksed pankrotivarast tehakse tunnustatud nõuete põhjal koostatud jaotiste järgi, siis suurema tunnustatud nõude puhul on võlausaldajal õigus ka suuremale väljamaksele.
23.Ülaltoodule tuginedes tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
24.Arvestades, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Samuti ei ole põhjust muuta maakohtu otsust menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu määratud menetluskulude rahalisele suurusele vastuväiteid esitanud.
25.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). Kostja palus hagejalt välja mõista apellatsioonimenetluse kulud 210,95 eurot (käibemaksuta). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema esindaja teinud apellatsiooniastmes menetlustoiminguid 2h 45min ulatuses (apellatsioonkaebuse analüüs ja sellele vastuse koostamine).
26.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja esindaja poolt apellatsiooniastmes toimingutele kulutatud aeg on põhjendatud, samuti ei ületa esindaja tasu turuhinda. Eeltoodule tuginedes tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 210,95 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.