Xxxx hagi SA Xxxx vastu nõude tunnustamiseks Xxxx (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
Mittevaraline nõue (3500 eurot)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Xxxx(isikukood xxxx, elukoht xxxx, lepinguline esindaja Kerli Kase, e-post [email protected]) Kostja: SA Xxxx(registrikood xxxx asukoht xxxx, lepinguline esindaja vandeadvokaat Alan Biin, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
2.Jätta kostja menetluskulud hageja kanda, hageja menetluskulud hageja enda kanda.
3.Välja mõista XxxxSA Xxxxkasuks menetluskuluna viiskümmend kaheksa eurot ja 44 senti).
958,44 eurot (üheksasada
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja nõue
1.Xxxx(edaspidi hageja) hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 30.05. 2014.a. kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-14-6230 välja Xxxx (edaspidi võlgnik) pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Mägi. Hageja esitas 10.06.2014.a. pankrotihaldurile võlgniku pankrotimenetlusse oma nõudeavalduse, mis tulenes hageja poolt võlgnikuga 05.07.2011.a. sõlmitud laenulepingust ja milles hageja palus tunnustada oma nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 82 205,54 eurot II järgu nõudena. 30.07.2014.a. esitas hageja pankrotihaldurile oma täiendava nõudeavalduse võlgniku pankrotimenetlusse, milles palus tunnustada ka nõuet summas 4 259,91 eurot II järgu nõudena. 30.09.2014.a. toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek ning nimetatud koosolekul esitas SA Xxxx(edaspidi kostja) hageja esialgsest nõudeavaldusest tulenevale nõudele summas 82 205,54 eurot vastuväite, mille tulemusena jäi nimetatud nõue tunnustamata. Hageja nõuet summas 4259,91 eurot ei vaidlustatud. Tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) §-st 106 lg 1 taotleb hageja nõude 82205,54 eurot tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses II järgi nõudena kohtu poolt.
2.Hageja selgitab hagiavalduses, et tema nõue võlgniku vastu summas 82205,54 eurot tuleneb hageja ja võlgniku vahel 05.07.2011.a. sõlmitud laenulepingust, mille alusel andis hageja võlgnikule laenu 65000 eurot ning millise summa saamist on võlgnik kinnitanud oma allkirjaga laenulepingul (edaspidi laenuleping). Nimetatud laenukohustuse olemasolu on võlgnik kinnitanud ka tema poolt pankrotihaldurile esitatud varade ja kohustuste nimekirjas, milles on märkinud, et tema kohustuseks on muuhulgas kohustus hageja ees summas 65 000 eurot, millele lisanduvad viivised. Laenulepingu kohaselt leppisid hageja ja võlgnik kokku, et laenu tagastamise ja intresside tasumise lõpptähtaeg on 20.12.2012.a., kuid laenusumma ja intressid on jäänud võlgniku poolt kogu ulatuses tasumata. Võlgniku suhtes pankroti välja kuulutamise kuupäeva seisuga, st 30.05.2014.a., on hagejal võlgniku vastu lisaks tagastamata laenusummale ka intresside nõue 9425,11 eurot, samuti nõuab hageja võlgnikult võlaõigusseaduse (VÕS) §§-de 94 ja 113 alusel viivise tasumist 7780,43 eurot. Kokku on hageja nõue võlgniku vastu võlgniku suhtes pankroti välja kuulutamise kuupäeva seisuga 82 205,54 eurot, millises summas nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses hageja taotleb.
3.Hageja täiendavate seisukohtade kohaselt hageja kostja vastuväidetega hagile ei nõustu, sh hageja ei nõustu, et laenuleping tema ja võlgniku vahel oli sõlmitud näiliselt, eesmärgiga tekitada fiktiivne nõue võlgniku pankrotimenetlusse, samuti hageja ei nõustu, et laenu andmine võlgnikule on tõendamata. Hageja selgitab, et ta teenis oma osalusega äriühingutest piisavalt dividenditulu ja palka, et võlgnikule summas 65000 eurot laenu anda. Lisaks sellele kandis hageja ajavahemikul 2006 kuni 2012 võlgniku pangakontole või tasus võlgniku eest viimasele esitatud arveid kogusummas 30907,60 eurot, millised summad on arvestatud laenulepingus toodud summa 65000 eurot hulka ning ülejäänud summa on hageja andnud võlgnikule laenuna sularahas (I tl 81-85, II tl 137140, 191-195).
Kostja vastuväited
4.Kostja oma vastuses hagi ei tunnista (I tl 43-48). Kostja leiab, et hageja nõudeavalduse aluseks olev 05.07.2011 dateeritud laenuleping on näilik tehing. Kostja ütles 06. juunil 2011 võlgnikuga sõlmitud töölepingu töölepinguseaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel erakorraliselt üles. Töölepingu lõpetamise põhjuseks oli ilmnenud asjaolu, et võlgnik oli kuritarvitanud tööandja usaldust ning oli omastanud tööandja vara. Võlgniku poolt tööandja vara omastamise kohta esitas kostja politseile ka avalduse, mis päädis võlgniku süüdimõistmisega Harju Maakohtu 15.10.2013 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-13-8100. Kuna hageja ja võlgnik on abikaasad ning peale seda kui oli teatavaks saanud, et võlgnik oli varastanud kostjalt kui oma tööandjalt ligi 40 000 eurot, sõlmisid hageja ja võlgnik 22.06.2011.a. abieluvaralepingu, mille ilmseks eesmärgiks oli luua olukord, kus võlgnik
2-14-59520 oleks varatu ning tema võlausaldajatel ei oleks võimalik oma nõudeid hageja ja võlgniku ühisvara arvelt maksma panna. Kuivõrd võlgnikul peale hagejaga abieluvaralepingu sõlmimist sellist vara alles ei jäänud, mida oleks olnud võimalik realiseerida, kuulutati välja võlgniku pankrot. Kuna hageja ilmselt ei soovi oma abikaasa tegude eest varaliselt vastutada ning ei soovi loobuda kinnisasjast aadressil XXXX, siis selle vältimiseks ja võlausaldajate nõuete realiseerimise takistamiseks tekitasid hageja ja võlgnik omavahelisel kokkuleppel näiliku laenulepingu näol võlgniku pankrotimenetlusse hagejapoolse fiktiivse nõude, mis lisaks annaks hagejale võlgniku pankrotimenetluse organites hääleõiguse ja võimaluse seeläbi pankrotimenetlust mõjutada.
5.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja võlgnikule laenu summas 65000 eurot andnud, sellekohane nõue ei ole eluliselt usutav ja on tõendamata. Samuti tuleb arvesse võtta, et väidetav laenuleping sõlmiti kõigest 13 päeva pärast hageja ja võlgniku poolt abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist, millega jagati poolte ühisvara hulka kuuluv kinnisasi, sõiduauto, paar osaühingu osa ning kinnistu tagatisel võetud laenukohustused, mis kõik jäid hagejale. Kostja hinnangul on äärmiselt väheusutav, et hageja teenis abieluvaralepingu sõlmimisele järgnenud 13 päeva jooksul summa, mis võimaldas tal anda võlgnikule 65 000 euro suurust laenu. Isegi kui eeldada, et hageja on sellises summas võlgnikule laenu andnud, siis tuleb arvesse võtta, et nimetatud 65 000 eurot on teenitud hageja poolt enne abieluvaralepingu sõlmimist ning kuulub seega abikaasade ühisvarasse, kuna abieluvaralepinguga ja ühisvara jagamise kokkuleppega poolte pangaarvetel olevat raha ning sularaha jagatud ei ole. Arvestades, et hageja ei ole tõendanud laenusumma 65000 eurot võlgnikule üleandmist ning et hageja ja võlgniku puhul on tegemist abikaasadega, on kostja arvates laenulepingu puhul tegemist näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 kohaselt. Laenulepingu allkirjastamisel ei olnud pooltel ilmselgelt soovi sõlmida tegelik laenusuhe, vaid näilik laenusuhe, et tekitada nõue pankrotimenetlusse.
6.Kostja leiab täiendavalt, et hageja poolt 2004-2014.a. äriühingutest XXXXOÜ ja XXXX OÜ saadud dividendide puhul ei saa arvesse võtta dividende, mis on saadud peale väidetavat laenu andmist, st peale 05.07.2011. Kostja arvates kui lähtuda hageja esitatud tõenditest dividendide kohta 2004-2011.a. summas 143962,68 eurot, siis selle ajavahemiku peale jagatuna (90 kuud) on igakuine summa 1599,59 eurot kuus, mis vastab pigem regulaarsele palgatulule kui dividendidele, mistõttu ka muid igapäevaks äraelamiseks vajaminevaid kulusid arvesse võttes on sellelt summalt 65000 euro säästmine äärmiselt ebatõenäoline. Samuti tuleb arvesse võtta, et hageja poolt saadud dividendid kuuluvad hageja ja võlgniku ühisvara hulka, mida ühisvara jagamise kokkuleppega ei jagatud, mis tõttu kuulub vähemalt pool antud laenust võlgniku vara hulka. Hageja väite osas, et ta on kandnud 2006-2012.a. võlgniku arvelduskontole või on tasunud võlgniku eest kohustusi (autoliisingut) kogusummas 30907,60 eurot ja on ülejäänud summa maksnud sularahas, kostja leiab, et see on tõendamata, samuti on osa ülekandeid tehtud peale väidetava laenulepingu sõlmimist. Samuti tuleb arvesse võtta, et võlgnikul oli töötasu näol regulaarne sissetulek ja hageja poolt võlgniku autoliisingu tasumist ei saa lugeda võlgniku lahusvara hulka (I tl 140-143, II tl 222-227). Kohtuotsuse põhjendused
7.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse ning uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
8.Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates
2-14-59520 päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hageja nõude rahuldamise eeldusteks on seega, et hageja poolt võlgniku pankrotimenetlusse esitatud nõue oleks kehtiv ja sissenõutav, samuti et hagi nõude tunnustamiseks kohtu poolt oleks esitatud tähtaegselt.
9.Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: - 22.06.2011 notariaalselt tõestatud abieluvaralepinguga ja ühisvara jagamise kokkuleppega lõpetasid hageja ja võlgnik abikaasadena (abielu sõlmitud 26.09.1997) kehtiva varaühisuse varasuhte ja kehtestasid uue varasuhtena varalahususe varasuhte ning tegid valitud varasuhte kohta kande abieluvararegistrisse. Lepingu p 2.1. kohaselt on abikaasad lepingu esemena, st nende poolt varaühisuse varasuhte kestel omandatud varana, määratlenud kinnistu Aasa põik 1 koos seda koormavate hüpoteekidega, sõiduauto GAZ, osaühingute XXXXOÜ ja XXXX OÜ osad ja hüpoteekidega tagatud SEB Pangaga sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused. Lepingu punktist 2.2.6 tulenevalt jäi jagamata ülejäänud vara abiaasade ühisvaraks (I tl 71-76); - 05.07.2011 kuupäevaga on hageja kui laenuandja ja võlgnik kui laenusaaja allkirjastanud laenulepingu, mille p 1.1. kohaselt laenu andja annab laenusaajale laenu summas 65000 eurot, p 1.2. kohaselt laenusumma tagastamise ja intresside tasumise lõpptähtaeg on 20.12.2012, p 1.3 kohaselt laenusaaja tasub laenuandjale intressi arvestusega 5 ja aastas (I tl 10, II tl 219); - Harju Maakohtu 15.10.2013 kohtuotsusega kriminaalasjas 1-13-8100 tunnistati XXXXsüüdi karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2 ja 345 lg 1 ettenähtud kuritegude toimepanemises, SA Xxxxtsiviilhagi rahuldati ja Xxxxlt mõisteti SA Xxxxkasuks välja 36000,89 eurot (I tl 49-69); - Harju Maakohtu 30.05.2014 kohtumäärusega kuulutati välja Xxxx pankrot ja pankrotihalduriks määrati Mägi (I tl 5-8); - 10.06.2014 esitas hageja võlgniku pankrotimenetlusse nõudeavalduse summas 82205,54 eurot II järgu nõudena (I tl 11-13); - 30.07.2014 esitas hageja võlgniku pankrotimenetlusse täiendava nõudeavalduse summas 4259,91 eurot III järgu nõudena (I tl 14-16); - 30.09.2014 võlgniku võlausaldajate üldkoosolekul (nõuete kaitsmise koosolekul) esitas hageja nõudele 82205,54 eurot kostja vastuväite, mille tulemusena jäi nimetatud nõue tunnustamata (I tl 17-23);
10.Kuna hagi on esitatud 22.10.2014, siis on hagi esitatud 1 kuu jooksul arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata, seega tähtaegselt. Järelikult jääb kohtul üle tuvastada, kas kostja vastuväide hageja nõudele 82205,54 eurot on sisuliselt põhjendatud. Riigikohtu lahendist 3-2-1-95-11 tulenevalt (pp 11 ja 12) on nõude tunnustamise üle peetava vaidluse puhul isikul (võlausaldajal), kes ei ole tehingu pool, õigus tugineda vastuväitele, et see tehing on näilik. Vastasel korral ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi pankrotimenetluses võimalike kuritarvituste vastu kaitsta. Seega ei kehti nõude tunnustamise hagi menetlemisel tavajuhtumi piirangud, mil võlaõigusliku lepingu tühisusele saab tugineda vaid isik, kelle õigusi leping mõjutab, s.o üldjuhul vaid lepingupool. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Samuti tuleneb Riigikohtu lahendist 3-2-1-72-06 (p 11), et olukorras, kus puudub võlgnevus (kohustus), mida pooled oleks saanud vormistada laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 järgi, võib õigustatud isik nõuda TsMS § 368 lg 1 järgi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist. Kohus leiab, et pankrotimenetluse raames peetava nõude tunnustamise vaidluses on selline õigus ka nõude vaidlustanud võlausaldajal. Kohtu hinnangul tähendab laenulepingu näilikkuse tõendamine negatiivse asjaolu (laenulepingu rahatuse) tõendamist, millisel puhul on tegemist jagatud tõendamiskoormisega (vt ka Riigikohtu 3-2-1-64-12 p 16). Sellisel juhul tuleb laenulepingu rahatusele tugineval poolel (käesoleval juhul kostjal) omapoolse tõendamiskoormuse
2-14-59520 täitmiseks põhistada (teha usutavaks TsMS § 235 mõttes), et nõude esitanud isikul (käesoleval juhul hageja) ei pruugi nõuet olla, misjärel on hageja kohustus tõendada, et tal on võlgniku vastu sissenõutav nõue.
11.TsÜS § 89 lg 1-2 kohaselt näiliku tehingu puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine. Kostja põhistuste kohaselt on 65000 euro laenamine hageja poolt võlgnikule näilik, kuna see ei ole eluliselt usutav, samuti ei nähtunud võlgniku pankrotimenetluses, et võlgnik oleks sellise summa saanud ja selle arvelt oma kohustusi täitnud, samuti on äärmiselt ebausutav, et hageja suutis teenida nimetatud summa 13 päeva jooksul, st alates hageja ja võlgniku poolt abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisest (22.06.2011) kuni laenulepingu vormistamiseni (05.07.2011), ning juhul kui nimetatud summa on saadud enne abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist, on selle puhul tegemist poolte ühisvaraga, kuna ühisvara jagamisel pangaarvetel olevat raha ja sularaha jagatud ei ole.
12.Hageja arvates kinnitavad asjaolu, et laenulepingu puhul on tegemist ehtsa, st reaalselt kehtiva laenulepinguga, järgmised tõendid: võlgnik on raha saamist summas 65000 eurot kinnitanud oma allkirjaga laenulepingul (I tl 10, II tl 218-219) ja on kinnitanud nimetatud võlgnevust pankrotihaldurile esitatud vara ja kohustuste nimekirjas (I tl 24-25); hageja poolt esitatud maksekorraldustest nähtuvalt on talle makstud ajavahemikul 2004 kuni 2014 äriühingutest XXXXOÜ ja XXXX OÜ dividende kogusummas 154801.25 eurot (I tl 86-137), lisaks on hageja saanud nähtuvalt tuludeklaratsioonidest samal ajal palka ja muid tulusid kokku 209732,07 eurot (II tl 141-187), mistõttu oli tal piisavalt rahalisi vahendeid võlgnikule 65000 euro suuruse laenu andmiseks; nähtuvalt hageja pangakonto väljavõtetest ja maksekorraldustest on hageja kandnud võlgniku arvelduskontole või on tasunud võlgniku eest arveid (seoses autoliisinguga) ajavahemikul 2006 kuni 2012 kogusummas 30907,60 eurot (II tl 196-217, III tl 12-22), sh 31.07.2007 XXXX AS-le arve 1305674 alusel ettemaksuna 4348,55 eurot (68040 krooni) sõiduki tellimuslepingu kohaselt (III tl 7), milline summa on arvestatud laenulepingus toodud summa 65000 eurot hulka, ülejäänud summa (65000 – 30907,60 =34092,40) on hageja andnud võlgnikule sularahas.
13.Kostja vastuväidete kohaselt ei saa hageja poolt teenitud dividenditulu puhul (154801.25 eurot) arvesse võtta summat, mis on saadud pärast vaidlustatud laenulepingu sõlmimist, mistõttu ülejäänud summa 143962,68 eurot jagamisel 90 kuu peale (dividendide saamise periood 05.01.2004 02.06.2011) saadud igakuine summa 1599,59 eurot kuus, vastab pigem regulaarsele palgatulule kui dividendile, millest muid igapäevaks äraelamiseks vajaminevaid kulusid arvesse võttes on 65000 euro säästmine äärmiselt ebatõenäoline. Kostja leiab samuti, et hageja poolt SEB pangakontolt 20072008 võlgnikule tehtud maksed summas 3859,07 eurot (60381.25 krooni) on tõendamata, samuti ei saa pangaülekannete puhul arvestada summadega (kogusummas 920 eurot), mis on tehtud pärast väidetava laenulepingu sõlmimist. Hageja poolt võlgniku pangakontole kuni 2011.a. tehtud pangaülekanded selgitusega „ülekanne“ või „raha“ kogusummas 7053,04 eurot (3760,29 + 3292,75) ei viita laenule, vaid pigem on tegemist abikaasade vahelise igapäevase ühise majapidamisega seotud tehingutega. Kostja arvates ei seostu väidetava laenuga hageja poolt 31.10.2007 summa 4348,55 euro (68040 krooni) tasumine XXXXAS-le selgitusega „sõiduki tellimusleping 2007-466 ettemaks leelet nellis“ (II tl 198), 13.11.2007 summa 4540,28 euro (71039,99 krooni) maksmine AS-le Sampo selgitusega „proforma arve 271105NL“ (tl 201), 2008-2010 hageja pangaülekanded Danske Bank A/S Eesti filiaalile 9074,26 euro eest (141 981,25 krooni), mille selgitusteks on märgitud erinevate arvete numbrid. Auto liisingumaksete osas kostja leiab, et tegemist on abikaasade ühisvara arvelt kantud kuluga, mis ei ole kantud võlgniku lahusvara hulka, mistõttu hagejal puudub õigus nõuda nimetatud kulude kandmist võlgniku poolt.
2-14-59520
14.Samuti soovib kostja OÜ XXXX majandusaasta aruannetega tõendada, et hagejale ei ole 2003, 2005-2007 juhatuse liikme tasu makstud, 2004.a. on makstud kolmele juhatuse liikmele vaid 575,20 eurot (9000 krooni), samuti ei nähtu majandusaasta aruannetest XXXXOÜ-st perioodil 2003-2010 juhatuse liikme tasu maksmine (I tl 144-203, II tl 1-133). Samas juhib kostja võlgniku töölepingule ja maksustava tulu tõendile tuginedes tähelepanu, et võlgnikul oli aja-vahemikus 2006 – 2011 regulaarne sissetulek (võlgnik töötas 15.08.2006 - 06.06.2011 SA XXXX raamatupidaja büroojuhina töötasuga 1150,41 eurot (18000 krooni) kuus ,sh 2010 oli võlgniku deklareeritud tulu suuruseks 19960 eurot, e 312305 krooni (II tl 228-235)).
15.Hinnates hageja ja kostja argumente ja esitatud tõendeid kohus leiab, et ei saa nõustuda hagejaga, et laenulepingu kehtivus tuleneb üksnes asjaoludest, et võlgnik on väidetavat võlgnevust nii kirjalikus laenulepingus kui ka pankrotihaldurile esitatud vara ja kohustuste nimekirjas allkirjaga kinnitanud, samuti et hageja on alates 2004 kuni laenulepingu sõlmimiseni teeninud dividendide ja palga näol piisavalt rahalisi vahendeid, et summas 65000 eurot laenu anda või et hageja on teinud võlgniku pangakontole ülekandeid või on tasunud tema eest sõiduki liisingulepinguga seonduvaid makseid kogusummas 30907,60 eurot. Kohus leiab, et vaidlustatud laenulepingu kehtivuse seisukohalt omab määravat tähtsust asjaolu, et kuni hageja ja võlgniku kui abikaasade vahel (abielu sõlmitud 26.09.1997) 22.06.2011 notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimiseni kehtis nende vahel varasuhtena varaühisus ning selle lepinguga jagamata jäänud vara, sh ka varalised kohustused, jäid ka peale kokkuleppe sõlmimist abikaasade ühisvaraks (lepingu p 2.2.6 I tl 73). Ühisvara jagamise kokkuleppe p 2.1. alapunktide kohaselt määratlesid hageja ja võlgnik oma ühisvara jagamise lepingu esemena kinnistu Aasa põik 1 koos seda koormavate hüpoteekidega, sõiduauto GAZ, osaühingute XXXXOÜ ja XXXX OÜ osad ja hüpoteekidega tagatud SEB Pangaga sõlmitud laenulepingutest tulenevad kohustused. Seega ülejäänud hagejale ja võlgnikule kuulunud vara jäi jätkuvalt poolte ühisvaraks. Alates 01.07.2010 kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 25 kohaselt varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (ühisvara). Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 1 kohaselt ühine omand on kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand. Lg 4 kohaselt ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuulub omand. Riigikohus on lahendis 3-2-1-4606 märkinud (p 11), et ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub raha PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et alates hageja ja võlgniku poolt abielu sõlmimisest (26.09.1997) kuni 22.06.2011 lepinguni nende mõlema poolt teenitud rahalised vahendid (dividendid, palk jne), olid sõltumata sellest, kelle pangaarvel või kelle valduses sularahana need olid, hageja ja võlgniku ühisvaraks ja jäid ka selleks peale ühisvara jagamist.
16.Kuni 01.07.2010 kehtinud PKS § 16 kohaselt võivad abikaasad teha omavahel tehinguid lahusvaraga, samuti sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid või kokkuleppeid ühisvara või selle osa valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta. Alates 01.07.2010 kehtiva PKS § 26 lg 1 esimese lause kohaselt abikaasa ei saa käsutada oma osa ühisvaras ega üksikus ühisvarasse kuuluvas esemes. Eeltoodust tulenevalt lubab seadus abikaasadel omavahelisi tehinguid teha ainult lahusvaraga (vt ka Riigikohtu lahend 3-2-1-193-13 p 11). Seega kohtu arvates kuivõrd hageja ja võlgniku poolt kuni laenulepingu vormistamiseni teenitud rahaliste vahendite puhul on tegemist abikaasade ühisvaraga (perioodil 22.06.2011- 05.07.2011 laekunud raha osas tõendid puuduvad), ei olnud hagejal võimalik summat 65000 eurot abikaasade ühisvarast eraldada ega seda teisele abikaasale, st võlgnikule, laenata.
17.Kohtu loeb tõendatuks, et hagejal oli võlgnikuga sõlmitud abielu jooksul kuni 22.06.2011 lepingu sõlmimiseni teenitud/saadud rahalisi vahendeid enam kui summas 65000 eurot. Samas isegi kui lugeda tõendatuks, et hageja on nimetatud summa võlgnikule pangaülekannetena üle kandnud
2-14-59520 või sularahas üle andnud või teinud võlgniku huvides kulutusi (tasunud liisingulepinguga seonduvaid makseid), puudub hagejal õigus kohustada võlgnikku kui oma abikaasat nimetatud summat hagejale tagastama, sest sõltumata sellest, kelle - kas hageja või võlgniku - pangaarvel või valduses rahalised vahendid olid, nende õiguslik režiim sellest ei muutunud, st need summad jäid jätkuvalt mõlema abikaasa ühisvaraks. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuna laenuleping eeldab asja üleandmist ühelt isikult teisele, kuid hageja ja võlgniku puhul on ühisomandi suhtes õiguslikus mõttes tegemist samade isikutega (ühisomanikega), mistõttu oleks vaidlustatud laenulepingu puhul sisuliselt tegemist raha laenamisega iseendale (ühelt ühisomanikult teisele ühisomanikule), siis kohus nõustub kostjaga, et selline tehing on näilikkuse motiivil tühine ja vormistatud ainuüksi selleks, et tekitada näiliselt hageja nõue võlgniku pankrotimenetlusse. Eeltoodust tulenevalt ei oma kohtu hinnangul enam tähtsust, millises konkreetses summas võib lugeda tõendatuks hageja poolt rahasummade ülekandmist / üleandmist võlgnikule ning tema poolt võlgniku rahaliste kohustuste täitmist. Kohus märgib vaid täiendavalt, et nõustub kostjaga ka selles, et ühegi hageja poolt esitatud sellekohase tõendi puhul ei nähtu, et tegemist oleks laenuga, st summaga, mille puhul võiks eeldada kokkulepet, et võlgnik peaks selle summa hagejale tagasi maksma. Kohus ei aktsepteeri, et abikaasade vahelisi rahaülekandeid selgitustega „ülekanne“ või „raha“ või teise abikaasa eest liisingulepingu järgsete kohustuste täitmist saab automaatselt lugeda laenuks. Sellest tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
18.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad kostja menetluskulud hageja kanda ja hageja menetluskulud tema enda kanda.
19.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
20.Kostja esitas 05.06.2015 menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on kostja menetluskuluks õigusabikulu 1426 eurot koos käibemaksuga (III tl 35). Kostjale osutatud õigusabi seisnes järgmistes menetlustoimingutes : Arve nr ja kuupäev 14099 02.12.2014 15003 05.01.2015 15066 01.04.2015 15015 05.06.2015
21.Hageja esitas 10.06.2015 vastuväited kostja menetluskulude nimekirjale. Hageja vastuväidete kohaselt on kostja poolt märgitud ajakulu on üle paisutatud ning ei vasta tegelikkusele. Kostja on märkinud hagiavaldusele vastuse koostamise ajakuluks 4 tundi, kuid kostja vastus hagiavaldusele on esitatud viiel leheküljel, millest sisulist teksti on vaid lehekülgedel 2, 3 ja 4. Kogu nimetatud tekst on kirjutatud küllalt suure reavahega ja seega ei ole hageja hinnangul mõeldav, et sellise vastuse koostamiseks võis kogenud advokaadil kuluda 4 tundi. Maksimaalselt võis sellise vastuse koostamine võtta aega 2 tundi. Kostja on märkinud, et tal kulus 4 tundi vastuse koostamiseks XXXX15.12.2014.a. vastusele, kuid hageja hinnangul on nimetatud aeg üle paisutatud. Kostja 29.12.2015.a. vastus on esitatud kolmel leheküljel, millest sisulist teksti on vaid teisel ja osaliselt kolmandal leheküljel ning nimetatud teksti koostamiseks ei saanud kuluda kogenud advokaadil 4 tundi. Liiatigi on tekst koostatud küllalt suure reavahega. Maksimaalselt võis sellise vastuse koostamine võtta aega 1,5 tundi. Kostja on märkinud, et tal kulus 5,5 tundi aega XXXX04.03.2015.a. vastusele vastuse koostamiseks, kuid hageja hinnangul on nimetatud aeg üle paisutatud. Kostja 13.03.2015.a. vastus on esitatud vaid viiel leheküljel, millest sisulist teksti on vaid 3 ja pool lehekülge ning ühtlasi on tekst koostatud suure reavahega. Maksimaalselt võis nimetatud menetlusdokumendi koostamiseks kuluda 3 tundi. Kostja on märkinud, et tal kulus 2 tundi teeside koostamiseks ja kohtule edastamiseks, kuid hageja on seisukohal, et ka nimetatud aeg on üle paisutatud, kuivõrd kostja 05.06.2015.a. menetlusdokumendist on vaid üks ja veerand lehekülge kulutatud teesidele. Maksimaalselt võis menetlusdokumendi koostamiseks kuluda 1 tund. Eelnevast tulenevalt on hageja seisukohal, et kostjal ei saanud kuluda käesolevas tsiviilasjas esindamiseks rohkem kui 7,5 tundi. Seega juhul kui kohus peaks otsustama jätta asja menetlemisega seotud kulud hageja kanda, palub hageja kohtul vähendada kostja menetluskulusid.
22.Kohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel aluseks võtta need sätted, mis kehtisid hagi esitamise ajal (RKTKm 14.10.2013, 3-2-1-107-13, p 13). TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 32-1-65-13, p 14).
23.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 teine lause sätestab, et kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja kinnitas 05.06.2015 menetluskulude nimekirjas, et kõik selles sisalduvad kulud on hageja poolt kantud üksnes seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-14-59520.
24.TsMS § 176 lg 6 sätestab, et kohus võib menetlusosalisele anda tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente. Kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Kohus ei pea vajalikuks hageja kohustamist menetluskulude täpsustamiseks ega arvete eest tasumist tõendavate dokumentide esitamiseks.
25.Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 03.06.2013 lahend nr 3-2-1-65-13, p 16). Kostja kinnitab, et on käibemaksukohustuslane ja saab
2-14-59520 kulult käibemaksu tagasi arvestada. Seega mõistab kohus kostja menetluskulud välja ilma käibemaksuta.
26.Vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus. Riigikohus on 13.11.2013 määruses asjas nr 3-2-1-11513 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud.
27.Kohus, tutvunud tsiviilasja menetluse käigus esitatud dokumentidega, leiab, et hageja menetluskulude nimekiri on üldiselt kooskõlas tsiviilasja käiguga, kuid võttes arvesse asja keerukust ja mahukust ja kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni (vandeadvokaat), on kohtu hinnangul hageja vastuväited kostja menetluskulude nimekirjale (ajakulu on üle paisutatud) osaliselt põhjendatud. Hagiavaldusele vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks on kohtu hinnangul 3 tundi, vastuse koostamisel XXXX15.12.2014.a. vastusele 3 tundi, vastuse koostamisel XXXX04.03.2015.a. vastusele 4,5 tundi, teeside koostamisel 1 tund, so kokku 12,5 tundi.
28.Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-92-13), tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 02.10.2013, 3-2-1-93-13) ja tunnitasu 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-15, p 14). Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja lepingulise esindaja tunnitasuks koos käibemaksuga 92,01 eurot (1426,28 / 15,5), so ilma käibemaksuta 76,68 eurot, mida võib lugeda põhjendatuks. Seega on kostja esindaja põhjendatud tasu suuruseks 958,44 eurot (12,5 x 76,68). Eelneva põhjal määrab kohus kindlaks hageja poolt hüvitatavate kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 958,44 eurot.
29.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.