Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) hagi D. K.i, V. Š.i ja D. G.i vastu keskkonnakahju 53 502 euro nõudes V. Š.i vastuhagi Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) vastu kahju 4 854,78 euro hüvitamise nõudes 53 502 eurot
Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised
29. märts 2016. a Hageja:
Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu, aadress: Kopli 76, 10416 Tallinn, e-post: [email protected] )
Vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar, vandeadvokaat Tambet Laasik, Advokaadibüroo Aivar Pilv Tartu osakond, e-post: [email protected]
RESOLUTSIOON
1.Jätta Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) hagi D. K.i vastu keskkonnakahju 53 502 (viiskümmend kolm tuhat viissada kaks) euro nõudes rahuldamata.
2.Jätta V. Š.i vastuhagi Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) vastu kahju 4 854 (neli tuhat kaheksasada viiskümmend neli) euro 78 sendi hüvitamise nõudes läbi vaatamata.
1.Menetluses kantud kostjate menetluskulud, sealhulgas kostjate kantud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab hageja.
2.Kohus lahendab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise mõistliku aja jooksul pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses.
HAGIAVALDUS
1.Viru Maakohtu menetluses on Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) hagi D.s K.i, V. Š.i ja D. G.i vastu keskkonnakahju 53 502 euro nõudes.
2.Kohtule 31.03.2015. a esitatud hagiavalduse kohaselt teostasid kostjad 17.01.2013. a Peipsi järvel koordinaatidel N58 55`125`` ja E 027 19`255``, mis on ligikaudu 9 km kaugusel kaldast Kuru küla vastas ja ligikaudu 20 km kaugusel kaldast Kalmakülast, kutselise kaluri
kalapüügiloa PÕ 130011 alusel lubatust pikema võrgujadaga ja lubatust väiksema võrgusiilma suurusega kalapüüki, püüdes osaliselt alamõõdulist kala. Kokku püüti ebaseaduslikult 1 094 isendit, millega tekitati kalapüüginõudeid rikkudes keskkonnale kahju 53 502 eurot.
3.Kostjad teostasid püüki 11 nakkevõrguga, mille võrgujada oli püügile asetatult kogupikkusega mitte vähem kui 814,61 m (818,7 m mõõtetulemusest – 0,5% veaeksimust) ja võrkude keskmiseks silmasuuruseks oli mitte rohkem kui 101,21 mm (mõõtetulemusele on lisatud veaeksimus +2 mm). Lubatust väiksema võrgusilma suurusega ja lubatust pikema võrgujadaga püüdsid kostjad kokku 1 042 koha, millest 936 osutusid alamõõduliseks, 38 latikat, millest 22 osutusid alamõõduliseks, 12 haugi ja 2 lutsu, mis osutusid alamõõduliseks.
4.Lubatust pikema võrgujada ja lubatust väiksema võrgusilma suurusega nakkevõrkude püügile asetamisega on kostjad rikkunud kalapüügiseaduse (KPS) § 17 lg 1 alusel 09.05.2003. a Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud määruse nr 144 kalapüügieeskirja (kalapüügieeskiri, KPE) § 32 p 3, mille kohaselt ei tohi Peipsi järves seisevvõrgujada pikkus ületada 700 m ja kalapüügieeskirja § 31 lg 2 p 2, mille kohaselt on keelatud kasutada püügil kaldast kaugemal kui 1 km Peipsi järves ning kaldast kaugemal kui 500 m Lämmijärves ja Pihkva järves väiksemat silmasuurust kui 130 mm.
5.Alamõõdulise kalapüüdmisega on kostjad rikkunud KPS § 20 lg 2, mille kohaselt on kalapüügil keelatud püüda kala, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust. Kalapüügieeskirja § 43 lg 1 järgi on kalade alammõõdud ning mõõtmise nõuded toodud määruse lisas 5.
6.Kostjate kahjustava tegevuse puudumisel ei oleks kahjulikku tagajärge saabunud, järelikult esineb põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel.
7.KPS § 25 lg 4 järgi kalavarudele tekitataud kahju tuleb hüvitada. Kahju hüvitamise määrad ja kalapüügiga või kalavarude muul viisil kahjustamisega kalavarudele tekitatud kahju arvestamise alused ja metoodiks, sh kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm (määrus).
8.Määruse § 1 järgi loetakse kalavaru kahjustamiseks kalale kahju tekitamine kala surmamise, vigastamise, muul viisil hävitamise või kala loomulikust elukeskkonnast eemaldamise teel, kui sellise tegevusega kaasneb seaduste või teiste õigusaktide nõuete rikkumine.
9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 133 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega.
10.Määruse lisa 1 järgi on kahju hüvitamise määr koha püügi korral 10 eurot isendi kohta, haugi püügi korral 7 eurot isendi kohta, latika püügi korral 4,8 eurot isendi kohta ja lutsu püügi korral 7 eurot isendi kohta.
11.KPS § 23 lg 6 järgi kohaldatakse kalavaru kahjustamisel KPS § 20-2 loetletud rikkumiste puhul kahju hüvitamise viiekordset isendile kehtestatud määra. KPS § 20-2 lg 1 p 1 järgi loetakse kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 nimetatud tõsiseid rikkumisi. Sama määruse artikkel 42 punkti 1 alapunkti a järgi loetakse tõsiseks rikkumiseks tegevust, mis vastab artikli 3 kehtestatud kriteeriumitele. Määruse artikkel 3 punkti 1 alapunkti e kohaselt loetakse tõsiseks rikkumiseks keelatud või nõuetele mittevastavate püügivahendite kasutamist.
12.Kokku arvestab hageja looduskeskkonnale tekitatud kahju suuruseks 53 502 eurot.
13.Tõenditena esitas hageja kohtule asitõendi vaatlusprotokolli (22.01.2013. a), sündmuskoha vaatluse protokolli (17.01.2013. a), kalavarudele tekitatud kahju arvestamise akti (21.01.2013. a) ja kahtlustatava V. Š.i ülekuulamise protokolli (24.01.2013. a).
KOSTJATE VASTUS
14.Kostjad esitasid 08.05.2015. a kirjaliku vastuse hagile (I kd tl 103-124).
15.Kostjad on seisukohal, et hagiavaldus on täies ulatuses alusetu ning rahuldamisele ei kuulu. Erinevalt hagiavalduses esitatust, ei osalenud kostjad D. K. ning D. G. üldse kalapüügil, mistõttu neile ei ole võimalik ette heita kalapüüginõuete rikkumist. Kostja V. Š., kes teostas kalapüüki, ei rikkunud mitte ühtegi kalapüüginõuet ning vastavate rikkumiste puudumine on veenvalt tõendatud kriminaalasja nr 13940000001 kohtueelse menetluse toimikus sisalduvate materjalidega.
16.Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostjad ei ole toime pannud hageja nõude faktiliseks aluseks olevat tegu - kalapüügi nõuete rikkumisega keskkonnale olulise kahju tekitamise. KrMS § 306 lg 1 p 1 ja p 2 järgi lahendatakse kohtuotsuse tegemisel muu hulgas küsimused sellest, kas leidis aset tegu, milles kostjaid süüstatakse, ning kas teo on toime pannud kostja. Õigeksmõistva kohtuotsuse korral ei saa vaidlust olla selles, et kostja ei ole toime pannud talle süüks arvatavat tegu. Teisisõnu, kostja ei ole toime pannud tegu, mis vastaks asjakohase KarS sätte objektiivsele teokoosseisule. KarS § 361 lg 1 sätestatud süüteo objektiivse koosseisu keskne element on kalapüügi nõuete rikkumisega keskkonnale olulise kahju tekitamine. Tehes KrMS § 301 alusel õigeksmõistva otsuse on kohus KrMS § 306 lg 1 p 1 ja p 2 kohaselt lahendanud küsimuse ka sellest, kas süüdistatavad / kostjad on toime pannud
kalapüügi nõuete rikkumisega keskkonnale olulise kahju tekitamise ning leidnud, et süüdistatavad / kostjad ei ole seda teinud. Vastavalt puudub ka hageja kahju hüvitamise nõude keskne eeldus – kahju tekitav tegu – ning kostjate vastutus on välistatud.
17.Hagiavalduse kohaselt kasutasid kostjad püügil võrgujada, mis oli lubatust pikem. Kostjad on seisukohal, et kohtueelses kriminaalmenetluses ei ole usaldusväärselt ja tegelikele asjaoludele vastavalt tuvastatud kasutatud võrgu pikkus. Kriminaaltoimiku materjalide ja kohtuistungil tunnistajate I. K., M. P., T. R. antud ütluste kohaselt mõõdeti võrgujada pikkust mootorsaaniga ja määrati võrgujada alguspunkti ja lõpp-punkti koordinaadid GPS seadmega, mille alusel oli võimalik määrata võrgujada pikkus. Samuti on kohtule esitatud materjalide hulgas asitõendi vaatlusprotokoll 22. oktoobrist 2013. a, milles on vaadeldud ja mõõdetud sündmuskohalt kaasa võetud nakkevõrke. Vaatlusprotokolli ja selle lisade kohaselt on mõõdetud 11 nakkevõrgu pikkused ja võrkude silmasuurused. Vaatlusprotokolli lisa nr 2 kohaselt on nakkevõrkude pikkused erinevad, jäädes vahemikku 70,60 m kuni 78,20 meetrit ja võrkude pikkuste liitmise tulemusel on fikseeritud vaatlusprotokollis nakkevõrgujada pikkuseks 814,61 meetrit.
18.Mõõtmisandmed ei ole kontrollitavad ja võrgujada pikkuse mõõtmine sündmuskohal on teostatud taatlemata mõõtevahendit kasutades. Võrkude hilisem mõõtmine ei ole võrdsustatav püügile asetatud võrgujada mõõtmisega.
19.Võrgu mõõtmiseks järvel ei ole kasutatud lubatud mõõtevahendit vaid mootorsaani odomeetrit, mis ei ole lubatud, tunnustatud ega taadeldud mõõtevahend. Mõõtevahendi jälgitavuse tõendamise kohustus tuleneb MõõtS § 5 lg 1, muu hulgas peab kasutama mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud. MõõtS § 7 sätestab mõõtevahendite metroloogilise kontrolli nõude. Mõõtmise kohta ei ole vormistatud ka mõõteprotokolli, millest nähtuks MõõtS § 5 lg 1 nõuete täitmine. Mõõteprotokolli kasutatakse MõõtS § 5 lg 2 p 2 alusel kõigis väärteo jms. menetlustes tuvastamaks mõõdetavate andmete seaduspärast kogumist ja fikseerimist, mis tagab mõõtetegevuse jälgitavuse MõõtS § 5 lg 1 mõistes.
20.Tunnistaja-asjatundja V. O. ütluste kohaselt ei ole mootorsaaniga vahemaa mõõtmine võimalik – kui mootorsaan hakkab liikuma siis roomik libiseb. Suure libeduse korral sõiduk sõidab kohapeal ja odomeeter näitab suuremat läbisõitu. Mootorsaaniga võrgujada mõõtmise ebausaldusväärsust kinnitas oma ütlustes kohtule ka kostja V. Š..
21.Vastavalt kohtule esitatud 17. jaanuari 2013. a sündmuskoha vaatluse protokollile kriminaalasjas nr 13940000001 tuvastati protokolliga, et püügile asetatud nakkevõrkude jada paikneb rannaga (kaldaga) paralleelselt, vasakpoolne ots on asukohaga N 58°55’109’’ ja E 027° 19’ 102’’ ja parempoolne ots on asukohaga N 58° 55’ 298’’ ja E 027° 19’ 717’’. Mõlemad otsad on tähistatud ühe musta värvi lipuga ja märgistusega PÕ11, kogu võrguliini pikkuseks on ca 830 meetrit, mis on mõõdetud KKI mootorsaani odomeetriga. Tegelikkuses on ebaõige ka
KKI arvutus nagu oleks nende kahe punkti vahe 830 meetrit, vaid see vahe on GPS abil ja koordinaatide alusel määratuna 680 meetrit. Kalavõrkude hiljem kaldal mõõdetud pikkuste summa ei oma siinkohal tähtsust, sest mõõta tuleb püügile asetatud võrgujada pikkust ja vette asetatuna ei saa võrke kunagi täies pikkuses sirgu tõmmata.
22.Kohtuistungil on tunnistajad I. K., M. P., T. R. andnud ütlusi, mille kohaselt mõõdeti võrgujada pikkust mootorsaaniga ja lisaks määrati võrgujada alguspunkti ja lõpp punkti koordinaadid GPS, mille alusel tuvastati ka võrgujada pikkus. Tunnistajate ütlused on üksteisega vastuolus ja ebaselged.
23.Tunnistaja I. K. ütluste kohaselt kasutati lippude vahekauguse määramiseks GPS-i, mis näitas ära vahekauguse koordinaadid ja teine asi on, et olemas on odomeeter, mis näitab vahemaid. Tunnistaja I. K. oma ütluste kohaselt ise võrgujada pikkust ja lippude vahemaad ei tuvastanud ja kuulis andmed kolleegidelt.
24.Tunnistaja M. P. andis kohtus ütlusi: „mina koos R.ega läksime võrgu ühte otsa, kus ma tegin pildid lipust ja koordinaatidest, koordinaadid pildil sain GPS-ist, mis meie saani peal. Sõitsime teise võrgujada otsa, kus oli samuti lipp ja samuti tegime pilti ka koordinaatidest. Mõõtsime ära võrgujada pikkuse, mis oli üle 800 meetri“. Vastuseks küsimusele, millega mõõtsite seda jada, vastas tunnistaja: „Kõigepealt mootorsaaniga, spidomeetri näitaja nulli ja siis teise jadapunkti välja. Kuna saanil GPS süsteem siis fikseerisime ka need koordinaadid“. Vastuseks kaitsja U.Kõrgesaare küsimustele vastas tunnistaja, et mõõteakti ei koostatud ja mõõtmine toimus mootorsaani spidomeetri järgi. Samuti vastas tunnistaja, et koordinaatide alusel vahe arvutamiseks mingit metoodikat ei ole, koordinaatpunktid on olemas ja kauguse saab kätte miilides, mille saab alati teisendada kilomeetriteks. Samuti vastas tunnistaja kaitsjale, et arvesse läheb ainult see võrgujada mõõtmine, mis toimus veekogul, sest seaduses on kirjas, et jada pikkus ei tohi ületada 700 m.
25.Vastuseks kohtule selgitas tunnistaja, et „maismaal mõõtmiseks võeti kotist võrgud välja, mõõdeti võrgusilma järjest 20 silma. Pikkust mõõdeti mõõtelindiga. Tulemus oli kohapeal mõõtmisest erinev, see oli pikem“.
26.Seega ei olnud süüdistuse tunnistajad, kaitse tunnistaja ja kostjad ühel meelel selles osas kuidas mõõdeti looduses võrgujada pikkus. Kõik süüdistuse tunnistajad kinnitasid, et mõõtmine toimus kindlasti mootorsaaniga. GPS seadmega võrgujada pikkuse mõõtmise osas on tunnistajate vastused ebaselged, omavahel vastuolus ja ükski tunnistaja ei suuda selgitada vastavat mõõtmismetoodikat. Kõik tunnistajad andsid selgelt samasisulisi ütlusi selles osas, et GPS seadmega fikseeriti vaid võrgujada algus- ja lõpp-punkt. Tõendamata on menetleja poolt osundatud GPS koordinaatide omavaheline vahekaugus ja selle vahekauguse mõõtemetoodika. Tõendamata on asjaolu, et GPS seadmetega võrgujada pikkuse mõõtmise metoodika on seadusega kooskõlas ja normatiivselt kinnitatud metoodika.
27.17. jaanuari 2013. a sündmuskoha vaatlusprotokollis märgitud GPS näidud (tl 10, 11) ei ole kontrollitavad, kuivõrd vaatlusprotokollile lisatud fotodelt ei nähtu, et need fotod oleksid tehtud nakkevõrkude jada otsas tähistuse juures. Kuna pildistatud on ainult GPS seadme ekraani, ei ole fotodelt võimalik tuvastada kas vastavad fotod on tehtud võrgulippude juures või kuskil mujal.
28.KE § 6 lg 2 p 6 annab nakkevõrgu võrgujada mõiste, mille kohaselt moodustavad võrgujada omavahel ühendatud kaks või enam nakkevõrku. Seega saab võrgujada pikkust tuvastada vaid siis kui võrgud on omavahel ühendatud võrgujadaks ehk nii nagu nad on looduses püügile asetatud võrgujadas. Kriminaalmenetluses on koostatud asitõendi vaatlusprotokoll 22. oktoobrist 2013. a, milles on vaadeldud ja mõõdetud sündmuskohalt kaasa võetud nakkevõrke. Vaatlusprotokolli ja selle lisade kohaselt on mõõdetud 11 nakkevõrgu pikkused. Võrkude pikkus on mõõdetud mitte veekogul võrgujadas vaid maapinnal, kusjuures iga võrk on mõõdetud eraldi ja mõõtmiseks pingule tõmmatud. Vastavalt esitatud mõõtetulemuste summeerimisele on kalapüügivahendi nakkevõrgujada pikkuse mõõtmise protokollis fikseeritud nakkevõrgujada pikkus kokku 814,61 meetrit. Veekogul püügiks kasutamisel asetatakse võrgujada vette (ka jää alla) vabalt, mitte pingule tõmmatuna ja vette asetatuna on ühe tavalise 70 meetri pikkuse nakkevõrgu pikkuseks ühendatud võrgujadas kuskil 65-68 meetrit. Looduslike tingimuste tõttu ei saa püügiks paigaldatud võrku täies pikkuses pingule tõmmata, seda mõjutab vesi ja hoovused ja seetõttu ei ole tähistatud võrgujada pikkus looduses kunagi sama pikk kui veest väljavõetud üksikult mõõdetud võrkude pikkuste summa. Veest väljavõetud ja üksikult mõõdetud võrkude pikkuste summa on oluliselt suurem kui püügile asetatud võrgujada. Antud asjaolusid tõendavad tunnistaja V.O. ja kostja V. Š. ütlused. Tunnistaja M. P., kes on ametilt Keskkonnainspektsiooni vaneminspektor ja üle 10 aastase tööstaažiga spetsialist, kinnitab oma ütlustes vastuseks kaitsja U. Kõrgesaare küsimusele, et rikkumise tuvastamiseks läheb arvesse see mõõtmine, mis veekogul teostatud, sest seaduses on kirjas, et jada pikkus ei tohi ületada 700 m.
29.Seega on ilmne, et võrgujada mõõtmiseks tuli mõõta looduses tähistatud püügile asetatud võrgujada ja hilisem asitõendi vaatlusprotokollis fikseeritud mõõtmine ei ole võrgujada pikkuse mõõtmine kalapüügieeskirjades kehtestatud võrgujada mõiste kohaselt. Seega ei ole asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisade näol tegemist asjakohase tõendiga, võrgujada pikkuse määramisel vaid see on ebausaldusväärne ning tuleb jätta arvesse võtmata.
30.Püügil kasutati võrgujada, mis koosnes 10 võrgust, mida tõendavad kõigi kostjate ütlused, tunnistajate ütlustega ei ole nimetatud asjaolu ümber lükatud. 22. oktoobri 2013. a asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud ja mõõdetud sündmuskohalt kaasa võetud 11 nakkevõrku. Üheteistkümnendat võrku ei olnud püügile asetatud ja selle abil kontrollis V. Š. püügile asetatud võrkude sisu, lastes tühja võrgu jada esimese võrgu alguspunktiga ühendatult vette, mis võimaldas järgmisest 65-68 m kaugusel lipuliinile puuritud jääaugust välja tõmmata esimese kontrollitava võrgu. Antud asjaolu kinnitavad kõik kostjad ja ka tunnistaja M. P.
kinnitas vastuseks V. Š.i küsimusele, et ei näinud võrgu väljatõmbamise nööri sündmuskohal ja et võrgu väljatõmbamiseks saab kasutada ka teist võrku.
31.Asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olevas tabelis on kalavõrkude mõõtmistulemused lihtsalt kokku liidetud ja saadud tulemus ei tõenda püügil kasutatud võrgujada pikkust. Hindamaks KPS § 202 lg 1 p 1 nõuete täitmist tuleb lähtuda looduses (sündmuskohal) kontrollitud võrgujada pikkusest. Antud juhul ei ole seda usaldusväärselt ja seadusega kinnitatud mõõtevahendeid ning metoodikat kasutades tehtud. Samuti pole tõendamist leidnud, et selline kinnitatud mõõtemetoodika üldse eksisteerib. Nimetatud mõõteandmete ja tõendite usaldusväärsus on kaheldav ning seda kahtlust ei ole menetluse käigus kogutud ja kohtus uuritud tõenditega kõrvaldatud. KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada kostja kasuks.
32.Eeltoodust lähtuvalt on hageja väide, et püügil oleks kasutatud lubatust pikemat võrgujada, mis rikuks KPE § 32 p 3 nõudeid, tõendamata.
33.V. Š. ei ole eksinud kalapüügiseaduse § 202 lg 1 p 1 (keelatud võrgu kasutamine) vastu, kuivõrd kasutatud võrk oli püügi hetkel KPE § 31 lg 2 p 3 alusel lubatud
34.Asjas ei ole eeldatavasti vaidlust selles, et V. Š. kasutas püügil võrke, mille silmasuurus oli 100 mm. Võrgu silmasuurust on V. Š. kahtlustatavana ülekuulamisel ja kohtus ütlusi andes kinnitanud ning võrgu silmasuurus 100 mm nähtub ka kalapüügivahendi silmasuuruse mõõtmise protokollist (tl 70).
35.V. Š.i ütluste kohaselt asetas ta kümnest võrgust koosneva võrgujada silmasuurusega 100 mm püügile 13. jaanuaril 2013. a pärast seda kui mitmel järjestikkusel võrkude kontrollimisel oli võrgus, silmasuurusega 140 mm olnud siiga. Nimetatud kinnitavad ka rannapüügipäeviku nr 0020562 (tl 101) ja kaluri kalapüügipäeviku (tl 108) kanded. KPE § 31 lg 2 p 3 kohaselt on keelatud kasutada püügil nakkevõrguga siiapüügil kaldast kaugemal kui 1 km väiksemat silmasuurust kui 96 mm. 17. jaanuaril 2013. a kehtinud kalapüügieeskiri ega selle rakendusaktid ei täpsustanud millisel ajaperioodil väljaspool keeluaega või millistest kriteeriumitest lähtudes on lubatud siiapüügiks kasutada nakkevõrkusid, mille silmasuurus on suurem kui 96 mm.
36.17. jaanuaril 2013. a olid nakkevõrgud silmasuurusega 100 mm lubatud siiapüügil kaldast kaugemal kui 1 km ja V. Š. ei rikkunud lubatud silmasuurusega võrkude kasutamisel KPE sätteid.
37.Alles 06. veebruaril 2013. a keskkonnaministri käskkirjaga nr 97 keelati Peipsi järvel kaldast arvates kaugemal kui 1 km ning Lämmi- ja Pihkva järvel kaldast kaugemal kui 500 m
2013. a siiapüügil mitte vähema kui 130 mm silmasuurusega nakkevõrkude kasutamine ning alles 31. augustil 2013. a jõustus keskkonnaministri määruse „Ajutised püügikitsendused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel 2013. aastal“ § 1 muudatus, mis täiendas nimetatud paragrahvi lõikega 3, mille kohaselt Peipsi järvel kaldast kaugemal kui 1 km ning Lämmi- ja Pihkva järvel kaldast arvates kaugemal kui 500 m on 2013. aastal keelatud kasutada püügil nakkevõrkudega, kaasa arvatud siiapüügil, väiksemat silmasuurust kui 110 mm. Seda, asjaolu et siiapüük on 100 mm silmasuurusega võrkudega oli jaanuaris 2013. a lubatud, kinnitasid ka kõik tunnistajatena üle kuulatud keskkonnainspektorid.
38.V. Š.i kaluri kalapüügipäevik (tl 108), et siiapüük ei ole Peipsi järvel mitte ainuüksi võimalik vaid, et vastav võimalus proovipüügil ka aktualiseerus. Kaudselt kinnitab seda ka vastava regulatsiooni olemasolu: juhul, kui siiapüük ei oleks Peipsi järvel võimalik, puuduks ka vajadus kehtestada regulatsiooni, milliste võrkudega ning millistel tingimustel on vastav püük lubatud. Eelviidatud regulatsioonist ning proovipüügi tulemustest lähtuvalt on ainus võimalik järeldus, et V. Š. kasutas siiapüügil lubatud püügivahendeid.
39.Kostjad olles mõõtmise juures nägid, et V. Ś.ilt menetleja poolt ära võetud kala olid mõõtmise ajal külmunud, mistõttu nende täpne mõõtmine ei olnud võimalik ning saadud mõõtetulemused ei ole objektiivsed ega lubatavad. Lisaks sellele ei ole hageja esitanud ja ei esitanud süüdistus kriminaalmenetluses asjakohast mõõtemetoodikat, mille kohaselt on kalade mõõtmine aset leidnud, mistõttu mõõtetulemused on koostatud MõõtS § 5 lg 1 ning KPS § 20 lg 2 nõudeid rikkudes. Vastavad õigusvastased mõõtetulemused ei ole lubatavaks tõendiks ning nende alusel ei saa tuvastada hagiavalduses sedastatud tegude toimepanemist.
40.KPS § 20 lg 2 kohaselt on kalapüügil keelatud püüda kala, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust. Seega, kalade alammõõt tuleb tuvastada värske kala puhul, kuivõrd külmunud kala mõõtmine ei ole objektiivselt võimalik. Tunnistajate ning kostjate poolt kriminaalasjas antud ütlustest nähtuvalt ei ole kahtlust selles, et kalad ei olnud enam värsked KPS § 20 lg 2 mõistes, vaid külmunud ning seetõttu ei olnud nende mõõtmine võimalik ega lubatav.
41.Kõigi tunnistajate ja kostjate ütlused on ühtsed selles osas, et kõnealusel päeval 17. jaanuaril 2013. a oli erakordselt külm ilm, kusjuures päevased õhutemperatuurid oli -15C kuni -20C. Seda kinnitavad ka Eesti Metroloogia ja Hüdroloogia Instituudi veebilehe väljavõtted (Lisa 4). Seega, on kalade külmumise kontekstis vajalik arvesse võtta, et kalad olid püüdmise järgselt ekstreemselt külmades tingimustes, mis on võrreldav sügavkülmutusseadmete temperatuuriga.
42.Sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt algas järvel läbi viidud uurimistoiming kell 12:55 ja lõppes kell 15:25 (tl 2-4). Kalade mõõtmise kohta koostatud sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt (tl 13-17) algas see kell 16:15 ning lõppes kell 20:20.
43.Asjas ei ole tuvastatud, mis kell esimene võrk välja tõmmati, kuid järvel läbi viidud sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt oli selleks hetkeks (st 12:55) seitse võrku juba välja tõmmatud. Kostjate ütlustest nähtuvalt mindi järvele varahommikul esimese asjana. See tähendab, et kalad olid sisuliselt sügavkülmas vähemalt 7,5 tundi (12:55 – 20:20), kuid tõenäoliselt mõned tunnid rohkem, st minimaalselt 10-12 tundi. Antud juhul on küsimus selles, kas 10-12 tundi sügavkülmaga võrdsustatud miinuskraadides viibinud kala on ikka veel värske KPS § 20 lg 2 mõistes ning kas sellist kala on võimalik mõõta.
44.Kriminaalasjas üle kuulatud ja kalapüügis pädevate isikute seisukohalt külmuvad kalad sellises külmas 20 minuti kuni poolteise tunniga. Vaid tunnistaja I. K. hinnangul külmub kala mõne tunniga. Kostjad rõhutavad, et kalad viibisid ekstreemse külma käes minimaalselt 10-12 tundi, mis on kõigi tunnistajate hinnangute kohaselt enam kui mitmekordselt piisav aeg selleks, et kala põhjalikult külmuks. Selles kontekstis ei ole usaldusväärsed keskkonnainspektorite ütlused, kes väitsid, et sellest hoolimata, et kalad olid enam kui piisava aja vältel ekstreemse külma käes, ei olnud need külmunud, vaid jätkuvalt värsked.
45.Olukorras, kus mõõtetoiming ei vasta MõõtS § 5 lg 1 nõuetele, ei ole ka sellega saadud mõõtmistulemuste kasutamine menetluses lubatud. Sealjuures on oluline, et mõõteseadme kasutamise tulemus ei ole mitte ainuüksi ebausaldusväärne vaid selline tõend tervikuna on lubamatu. Eeltoodust lähtuvalt on kalade mõõtmise lehed koostatud menetlusõigust oluliselt rikkudes, kuivõrd kalad on mõõdetud külmunult ning ilma asjakohase metoodikata. Teisisõnu, kostja V. Š.i poolt püütud kalade mõõdud on tuvastamata. Kuna kalade mõõtmise lehed on aluseks ka hagiavalduses ühele peamisele väitele - alamõõdulise kala püük - siis vastavalt langeb ära ka kostjatele ette heidetud kahju hüvitamise nõuet sisustav tegu. Seetõttu puudub alus kahelda V. Š.i ütlustes, et ta püüdis vaid lubatud mõõtudega kala ning võttis välja ka juba võrgus surnud alamõõdulise kala.
46.Lähtuvalt kalade mõõtmise lehtedest (tl 28-56) ning nende lehtede kokkuvõttest (tl 57) on menetleja mõõtnud üle kõik püütud 1094 kala. KPE § 44 lg 31 kohaselt kasutatakse alamõõduliste kalade või erinevate kalaliikide isendite arvu või kaalulise osakaalu määramiseks saagis, mis ületab 50 kilogrammi, juhusliku proovi võtmise metoodikat. Menetleja ei ole vastavat metoodikat järginud. Samuti ei ole menetleja järginud KPE lisaks nr 8 olevat „Alamõõduliste kalade arvulise osakaalu määramise metoodika selle kalaliigi saagis“. Viidatud lisa kohaselt alamõõduliste kalade arvuline osakaal selle kalaliigi saagis arvutatakse alljärgneva metoodika alusel:
1) loetakse üle kalade arv proovis (A); 2) eraldatakse proovis leiduvad mõõdulised ja alamõõdulised kalad; 3) loetakse üle alamõõduliste kalade arv proovis (Aalamõõduline);
4) alamõõduliste kalade arvuline osakaal (Aosakaal) proovis arvutatakse järgmise valemi järgi:
Aosakaal = Aalamõõduline x100; A
5) alamõõduliste kalade arvulise osakaalu määramiseks selle kalaliigi saagis arvutatakse võetud proovide osakaalude keskmine.
47.Menetleja ei ole vastavat metoodikat järginud ega ole teostanud alamõõduliste kalade osakaalu määramist saagis vastavalt KPE § 44 lg 31 kuni 33 sätestatud nõuetele. Eelkõige rikuti nõudeid määrata alamõõduliste kalade osakaal kohapeal juhusliku proovi metoodikal. Sellega, et loeti üle kõik kalad ning tehti seda äärmiselt külmas temperatuuris põhjendamatu ajavahega, põhjustati alamõõduliste kalade surm ning surnud kalade külmumine, mistõttu nende alamõõdulisuse tuvastamine ei olnud KPS § 20 lg 2 kohaselt enam võimalik.
48.Sisuliselt põhjustas olulise keskkonnakahju menetleja põhjendamatu, õigusvastane ning hilinenud menetlustoiming, millega võeti kostjatelt võimalus lasta alamõõdulised kalad õigeaegselt tagasi vette.
49.KPS § 13 lg 3 järgi annab õiguse kutseliseks kalapüügiks kalapüügiluba. Hagiavalduse kohaselt teostasid D. G. ja D. K. kutselist kalapüüki ilma kalapüügiloata, millega on hageja sidunud ka kostjate D. G. ja D. K.i vastutuse väidetavalt tekitatud kahju eest.
50.Kostjad toovad esile, et D. G. ja D. K. ei osalenud kalapüügis vaid läksid jääle ühise tuttavaga vaid huvist talvise kalapüügi vastu. Asjaolu, et D. G. ja D. K. riietusid jääle minnes soojalt ja kutseliste kalurite sarnaselt, ei anna alust arvata, et nad oleksid kalapüügis aktiivselt osalenud. Tõendeid, mis kinnitaksid, et D. G. ja D. K. on kalapüügil osalenud, ei ole asjas kogutud. Tunnistajate ütlustest nähtub, et D. G. ja D. K. aitasid võrke välja võtta vaid keskkonnainspektorite korraldusel.
51.Hageja on esitanud D. G.i ja D. K.i suhtes kahju hüvitamise täpselt samadel alustel nagu V. Š.i suhtes, hoolimata sellest, et D. G. ja D. K. kalapüügist osa ei võtnud, vaid olid järvel vaid asjast huvitatud pealtvaatajatena. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et D. G. ja D. K. oleksid kalapüügil osalenud.
52.Kostjad ei kasutanud keelatud ega nõuetele mittevastavaid püügivahendeid. Kostjad kasutasid siiapüügil lubatud võrku silmasuurusega 100 mm. Tegemist oli lubatud püügivahendiga KPE § 31 lg 2 p 3 kohaselt, mille kasutamise lubatavust Peipsi järvel piirati alles pärast süüdistuse sisuks olevaid sündmusi. Seetõttu on ekslik ja ebaõige väide nagu oleks kasutatud ebaseaduslikke püügivahendeid. Kuivõrd ei esine tõsist rikkumist määruse nr 1005/2008 art. 3 p 1 e mõttes, puudub ka alus kohaldada viiekordset kahju hüvitamise määra.
53.Samas, isegi kui viiekordne kahju hüvitamise määr rakenduks, siis tuleks kahjusummast maha arvata 134 mõõdulise kala väärtus 108 x 10 + 12 x 7 + 16 x 4,8 = 1240,80 eurot ning mis viiekordses määras on 6204 eurot.
VASTUHAGI
54.Kostja V. Š. esitas 03.06.2015. a vastuhagi Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) vastu kahju hüvitamise nõudes summas 4 845,78 eurot (I kd tl 183-187).
55.Kuna kostjate tegevuses ühtegi minetust ega rikkumist ei esinenud, võttis Keskkonnainspektsioon kostjalt V. Š.ilt 17. jaanuaril 2013. a saagi ära õigusvastaselt ilma, et selleks oleks esinenud õiguslikku alust või faktilist põhjust. Nimetatust lähtuvalt esitab kostja V. Š. käesolevaga Eesti Vabariigi vastu vastuhagi ning taotleb talle tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse alusel. hageja võttis ilma õigusliku aluseta ning hävitas kostjale kuulunud 1094 kala: 1042 koha, 38 latikat, 12 haugi ja 2 lutsu. Nagu kostjad selgitasid enda 08. mai 2015. a vastuses hagiavaldusele, ei rikkunud kostjad mitte ühtegi kalapüüginõuet. Sellest hoolimata on kostjalt V. Š.ilt ära võetud tema poolt püütud saak, millel on selge rahaline väärtus.
56.Arvestades kostja poolt rikkumiste ilmset puudumist oleks hageja poolt õiguspärane käitumine olnud saak pärast menetlustoimingute läbiviimist kostjale tagastada. Selle asemel on saak lihtsalt hävitatud põhjustades sellega kostjale kahju.
57.Riigivastutuse seadus (RVS) § 2 lg 1 p 5 sätestab, et viidatud seaduse alusel võib isik riigilt, kohaliku omavalitsuse üksuselt, muult avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või muult avalikke ülesandeid avalik-õiguslikul alusel väljaspool alluvussuhet teostavalt isikult (avaliku võimu kandjalt) nõuda tekitatud kahju hüvitamist.
58.RVS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle
tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kostja hinnangul ei ole kahju vältimine või kõrvaldamine mingi alternatiivse tegevuse või nõudega enam võimalik. Püütud saak on ära võetud ja hävitatud ilma, et kostjal oleks olnud võimalik seda takistada. Vastav tagajärg on pöördumatu ning lõplik.
59.RVS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Antud juhul on hageja lugenud üle kõik kostja käest ära võetud kalad, mistõttu kostjale tuleb hüvitada 1094 kala väärtus vastavalt nende turuhinnale. Nimetatud summa ei ole võrdne keskkonnakahju hüvitamise määradega, kuivõrd vastav regulatsioon on selgelt karistusliku mitte diferentsihüpoteesist lähtuva hüvitusfunktsiooniga.
60.Koha keskmine esmakokkuostuhind 17. jaanuaril 2013. a oli 3,67 eurot / kg. Kalanduse teabekeskuse kodulehekülje andmetel on keskmiste kala esmakokkuostuhindade arvutamisel kasutatud Põllumajandusministeeriumile esitatud ja Kalanduse infosüsteemis kajastuvaid andmeid. Latika, haugi ja lutsu kokkuostuhindade tuvastamisel tuleb lähtuda Põllumajandusministri käskkirjast 08. jaanuar 2014. a nr 1.
61.Keskmine kostjate poolt püütud kala oli kalade mõõtmise lehtede kohaselt 40-45 cm pikk. Kostjad märgivad, et nad viitavad siinkohal kalade mõõtmise lehtedele lihtsuse huvides. Kalade täpset suurust ei ole 8. mai 2015. a vastuses kirjeldatud mõõtevigade tõttu tuvastatud. Seetõttu on tegemist mõnevõrra ebatäpse ja hageja (EV) kasuks ümardatud numbriga, mis on mõnevõrra väiksem kalade tegelikust suurusest, kuid mida on võimalik aluseks võtta kalade suuruse arvestamisel kostja kahju hüvitamise nõude kontekstis.
62.40-45 cm pikkune koha kaalub 1,5 – 2,0 kg, keskmiselt seega 1,75 kg. Kostjale tekitatud kahju suurus (kohade osas) on seega 1042 (kalade arv) x 1,75 (kala keskmine mass) x 3,67 (koha kilo kokkuostuhind 2013. a jaanuaris) = 4780,18 eurot.
63.Lähtudes asjaolust, et keskmine latikas kaalub 1,75 kg on kostja tekitatud kahju suurus 38(kalade arv) × 1,75 (keskmine mass)× 0,55 Eurot(latika esmane kokkuostuhind 2013)=36,58 eurot;
64.Lähtudes asjaolust, et keskmine haug kaalub 1,75 kg on kostja tekitatud kahju suurus 12(kalade arv) × 1,75 (keskmine mass)× 1,23 Eurot( haugi esmane kokkuostuhind 2013)= 25,83 eurot;
65.Lähtudes asjaolust, et keskmine luts kaalub 1,75 kg on kostja tekitatud kahju suurus 2(kalade arv) × 1,75 (keskmine mass)× 0,91 Eurot( lutsu esmane kokkuostuhind 2013)=3,19 eurot
66.Reaalsed kokkuostuhinnad ja äravõetud kalasaagi väärtus olid jaanuaris 2013 tõenäoliselt kõrgemad kui seaduse alusel kehtestatud ja tuvastatud esmased kokkuostuhinnad. Samuti on tõenäoline, et kalade mass, mis antud juhul on arvutatud minimaalse keskmise alusel oli tegelikkuses suurem. Seega on Kostja poolt äravõetud kalade minimaalne väärtus eeltoodud metoodika alusel 4845,78 eurot.
VASTUS VASTUHAGILE
67.Hageja esitas 03.07.2015. a vastuse vastuhagile (II kd tl 2-4). Hageja on seisukohal, et nõue on tõendamata ning RVS alusel esitatud nõue allub halduskohtule. Alus kahju nõuda tekib üksnes õigusvastase tegevuse tuvastamisel. KKI ei ole kalu asitõendina ära võttes ja nende suhtes meetmeid määrates tegutsenud õigusvastaselt Asjaolu, et Viru Maakohus on 22.01.2015. a kohtuotsusega V. Š.i õigeks mõistnud, ei too kaasa menetlustoimingute õigusvastasust. Kriminaalasi lõpetati KrMS § 301 alusel (prokurör loobus süüdistusest). Seega ei andnud kohus hinnangut süüdistusele ega lahendanud KrMS § 306 toodud küsimusi. Tõendamata on isik, kes on saagi omanik. Kalapüügiloa omanik on OÜ Kalma Kaubandus, mitte V. Š.. Põhihagis on esitatud tõendid selle kohta, et püütud 1 094 kalast 960 olid alamõõdulised. Arvestades, et KPS keelab müüa või osta alamõõduslist kala, puudub ka võimalus kalasaaki realiseerida ja seeläbi tulu saada.
HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUSELE
68.Hageja esitas 06.07.2015. a vastuse kostja vastusele (II kd tl 13-17). Hageja märkis, et hageja on tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kostjate poolt püügile asetatud võrgujada pikkus oli 814,61 meetrit. Nimetatud väide on tõendatud asitõendi vaatlusprotokolliga, mitte mootorsaani odomeetriga. Mõõtmisel on järgitud mõõtemetoodikat, kalapüügiseadust ja mõõteseaduse § 5 lg 1 nõudeid. Hageja kujundas piisava siseveendumuse (liikudes mootorsaaniga püügivahendi täiste vahel ja tuvastades GPS seadmega võrgujada hinnangulise pikkuse), et püügile asetatud püügivahendi püügilt eemaldada ja alustada süüteomenetlust, mille käigus teostada mõõtmised, mis oleks mõõteseaduse alusel jälgitavad. Asjaolu, kas püügivahend asub veekogus sirgelt või kaardus, ei muuda seda pikemaks ega lühemaks. Püügivahendi pikkuse moodustab selle füüsikaline pikkus, mitte selle püügile asetamise viis. Hageja on seisukohal, et võrgujada pikkus ja võrgu silmasuurus on mõõdetud jälgitavalt. Puudub alus kahju vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel, sest hageja on riikliku järelevalve kui ka süüteomenetluse toimingud läbi viinud õiguspäraselt.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
Hagiavaldus.
69.Kohtuistungil hageja võttis tagasi hagi kostjate D. G.i ja D. K.i vastu (II kd tl 75). Seega tuleb hagi kahe kostja vastu TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel jätta läbi vaatamata. TsMS § 426 lg 1 kohaselt hagi läbivaatamata jätmisel loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse.
70.Hageja põhiargumendid on järgmised (II kd tl 100-104):
Keskkonnale tekitati kahju seeläbi, et püügile asetatud võrgujada oli lubatust (700 m) pikem (814,61 m), kasutatud püügivahendi silmasuurus ei vastanud nõuetele ning sellle tulemusena püüti ebaseaduslikult kokku 1 094 kala, millest 972 olid alamõõdulised. Nimetatud teoga tekitati keskkonnale kahju 53 502 eurot. Hagi aluseks olevad asjaolud on tõendatud süüteomenetluse käigus koostatud tõenditega, eelkõige asitõendi vaatlusprotokolliga, sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja I. M. ütlustega. Hageja on püügivahendi pikkuse ja võrgu silmasuuruse mõõtnud ja arvestanud nõuetekohaselt. Kalade alamõõdulisus on tuvastatud vastavalt mõõtemetoodikale ning on jälgitav. Kohus ei ole õigeksmõistvas kohtuotsuse andnud hinnangut keskkonnale tekitatud kahju kohta.
71.Kostja põhiargumendid on järgmised (II kd tl 107-112):
Hageja nõue on välistatud seetõttu, et hageja poolt ette heidetud rikkumisi objektiivselt ei esine ning kahju on tekkinud menetleja enda ebaseaduslikust tegevusest, mis ei võimaldanud alamõõduliste kalade laskmist vette ning mõõduliste kalade põhjendamatust hävitamisest. Seetõttu on põhjendamatu ka hävitamise ulatuse arvestus. V. Š. teostas kalapüüki lubatud püügivahendiga ning kõiki asjakohaseid nõudeid järgides. Asjas puuduvad lubatavad tõendid, mis kinnitaksid alamõõdulise kala püüki V. Š.i poolt. Olulised menetluslikud eksimused esinevad nii võrgujada pikkuse kui kalade suuruse mõõtmisel. Kostja ei ole toime pannud talle ette heidetud rikkumisi, mistõttu tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõue on alusetu.
72.Kalapüügile, sh kalapüügivahenditele seatud nõuded on reguleeritud kalapüügiseaduse (KPS), kalapüügieeskirjaga (KPE). Samuti EL Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1005/2008.
73.KPS (2013. a) § 20 lg 2 sätestas, et kalapüügil on keelatud püüda kala, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust. KPE (2013. a) § 32 p 3 sätestas, et Peipsi järves ei tohi seisevvõrgujada pikkus ületada 700 m ja § 31 lg 2 p 2 sätestas, et keelatud on kasutada püügil kaldast kaugemal kui 1 km Peipsi järves ning kaldast kaugemal kui 500 m Lämmijärves ja Pihkva järves väiksemat silmasuurust kui 130 mm.
74.V. Š.i ütluste (I kd tl 24-27, kahtlustatava ülekuulamise protokoll) kohaselt asetas ta kümnest võrgust koosneva võrgujada silmasuurusega 100 mm püügile 13. jaanuaril 2013. a, pärast seda kui mitmel järjestikkusel võrkude kontrollimisel oli võrgus, silmasuurusega 140 mm olnud siiga. Nimetatut kinnitavad ka rannapüügipäeviku nr 0020562 (kriminaaltoimiku (I kd tl 180) ja kaluri kalapüügipäeviku (kriminaalasja toimik) kanded. 17. jaanuaril 2013. a kehtinud kalapüügieeskiri ega selle rakendusaktid ei täpsustanud millisel ajaperioodil väljaspool keeluaega või millistest kriteeriumitest lähtudes on lubatud siiapüügiks kasutada nakkevõrkusid, mille silmasuurus on suurem kui 96 mm. 17. jaanuaril 2013. a olid nakkevõrgud silmasuurusega 100 mm lubatud siiapüügil kaldast kaugemal kui 1 km ja V. Š. ei rikkunud lubatud silmasuurusega võrkude kasutamisel KPE sätteid. Alles 06. veebruaril 2013. a keskkonnaministri käskkirjaga nr 97 keelati Peipsi järvel kaldast arvates kaugemal kui 1 km ning Lämmi- ja Pihkva järvel kaldast kaugemal kui 500 m 2013. a siiapüügil mitte vähema kui 130 mm silmasuurusega nakkevõrkude kasutamine ning alles 31. augustil 2013. a jõustus keskkonnaministri määruse „Ajutised püügikitsendused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel 2013. aastal“ § 1 muudatus, mis täiendas nimetatud paragrahvi lõikega 3, mille kohaselt Peipsi järvel kaldast kaugemal kui 1 km ning Lämmi- ja Pihkva järvel kaldast arvates kaugemal kui 500 m on 2013. aastal keelatud kasutada püügil nakkevõrkudega, kaasa arvatud siiapüügil, väiksemat silmasuurust kui 110 mm. Seega ei ole tõendatud kostjapoolne KPE § 31 lg 2 p 2 rikkumine (lubatust väiksema võrgusilma suurusega nakkevõrkude kasutamine).
75.Tõendatud ei ole hagejate väide, et V. Š. teostas püüki 11 nakkevõrguga. Kalapüügivahendi nakkevõrgujada pikkuse mõõtmise protokolli kohaselt on mõõdetud 11 nakkevõrku ja saadud võrgujada kogupikkuseks 814,61 m (I kd tl 13). Üheteistkümnendat võrku ei olnud püügile asetatud ja selle abil kontrollis V. Š. püügile asetatud võrkude sisu, lastes tühja võrgu jada esimese võrgu alguspunktiga ühendatult vette, mis võimaldas järgmisest 65-68 m kaugusel lipuliinile puuritud jääaugust välja tõmmata esimese kontrollitava võrgu. Antud asjaolu on kahtlustatavate ülekuulamisel kinnitanud V. Š., D. G. ja D. K. ning tunnistaja M. P. kinnitas vastuseks V. Š.i küsimusele, et ei näinud võrgu väljatõmbamise nööri sündmuskohal ja et võrgu väljatõmbamiseks saab kasutada ka teist võrku (kriminaalasja toimik, I kd tl 180).
76.Nakkevõrgujada pikkuse mõõtmise protokolli kohaselt on mõõtevahendina kasutatud mõõdulinti Stabila 50 m nr 503, mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTLL-12/00070 (I kd tl 13, 22). Protokollis on viide, et mõõtmine on toimunud Keskkonnainspektsiooni peadirektori 20.12.2012. a käskkirja nr 1-3/121 lisa 1 Keskkonnaministeeriumi mõõtemetoodika keskkonnajärelevalvel tehtavatel mõõtmistel (mõõtemetoodiks) II jaos sätestatule (kalapüügivahendi mõõtmete määramine). Mõõtemetoodika (II kd tl 31-54) II osa sätestab metoodika looduses ja siseruumides tehtavate mõõtmiste puhul. II osas on märgitud, et käesolevat metoodikat tuleb järgida järelevalvetöös kõikide mõõtmiste puhul, mida tehakse
looduses, kasutades mõõdulinti ning eelkõige on sellisteks juhtumiteks kalapüügivahendite mõõtmete määramine /.../ (II kd tl 40). Mõõtemetoodika III osa kannab pealkirja mõõtemetoodikad kalajärelevalves ning selles on hõlmatud kala mõõdulisuse hindamist, kilu ja räime osakaalu hindamist, kalapüügivahendite silmasuuruse mõõtmust (II kd tl 41-43).
77.Kohus nõustub kostjaga, et mõõtmisandmed ei ole kontrollitavad ja võrgujada pikkuse mõõtmine sündmuskohal on teostatud taatlemata mõõtevahendit kasutades. Võrkude hilisem mõõtmine ei ole võrdsustatav püügile asetatud võrgujada mõõtmisega. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et Peipsi järvel on võrgujada pikkust üritatud mõõta mootorsaani odomeetrit kasutades ja GPS seadme abil. Kohtuistungil kriminaalasjas 1-13-11620 tunnistajana üle kuulatud I. K. (I kd tl 129) on andnud ütlusi, mille kohaselt võrgujada lippude vahekauguse kindlakstegemiseks kasutati GPS-i, mil algul näitas ära vahekauguse koordinaadid ning on olemas odomeeter, mis näitab vahemaad, esialgse hinnangu saab selle järgi ära anda. Lippude vahekaugust on võimalik määrata, kasutades 50 m mõõdulinti. Kui selgelt on näha rikkumist, mõõdetakse iga vahe eraldi. Hagejal puudub ühene selgus ning ka mõõtemetoodika ei selgita, kuidas tuleb võrgujada looduses (või maismaal) mõõta, millisest punktist millise punktini. Mõõtemetoodikas puudub üldse võrgujada mõõtmise protseduuri kirjeldus.
78.Asja materjalidest nähtub, et kala mõõdulisust on kontrollitud 17.01.2013. a mõõtealusega ATTL-09/1286, mis on taadeldud kriminaalasja materjalid, I kd tl 180). Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole usaldusväärselt ja vaieldamatult tõendatud, et kostja püüdis 936 alamõõdulist koha, 22 alamõõdulist latikat, 12 alamõõdulist haugi ja 2 alamõõdulist lutsu. Hageja on loendanud, mõõtnud ja hävitanud kogu saagi, kokku 1 094 isendit (I kd tl 67-71).
79.Alljärgnevalt kohus põhjendab oma seisukohta.
80.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 17.01.2013. a, enne seda kui keskkonnainspektorid asusid kontrollima järvel nakkevõrke, oli selleks hetkeks kostja ning temaga kaasas olnud isikute poolt kontrollitud kümnest nakkevõrgust seitse ning viimased kolm kontrollite keskkonnainspektorite juuresolekul. Vaidlust ei ole ka selles, et kalur on kohustatud elujõulise alamõõdulise kala tagasi vette laskma ning võrgus surnud alamõõdulist kala ei tohi vette tagasi lasta. Kahtlustatavana üle kuulatud V. Š. on seletanud, et /.../ meil oli kontrollitud seitse võrku, kolm olid veel kontrollimata. Kõigist seitsmest võrgust olid välja võetud kalad. Kalad me panime kottidesse ja tõstsime mootorsaani järelkärusse. Palju me olime juba kala kottidesse pannud ma ei lugenud, samuti ei oska ma öelda mitu kotti kokku. Ma nägin, et võrkudes oli alamõõduline kala, mis ei olnud elujõuline, kuid kuna järve neid tagasi ei tohi visata, siis panime nad kottidesse /.../ (I kd tl 26-27).
81.Kriminaalasjas kohtuistungil andis V. Š. ütlusi, et viimase kolme võrgu kontrollimisel tahtis ta alamõõdulised kalad tagasi vette lasta, kuid inspektorid keelasid, sest leidsid, et võrgud on keelatud ja iga isendi eest määratakse sel juhul trahv (I kd tl 159). Nimetatud väidet, et inspektorid käskisid viimasest kolmest võrgust välja võtta kogu saagi, kinnitasid ka kahtlustatavatena üle kuulatud D. K. ja D. G. (kriminaalasja materjalid, I kd tl 180).
82.Mõõtemetoodika III osa p 1 sätestab, et kala mõõdulisuse hindamiseks mõõdetakse kala isendit kalapüügieeskirja lisas 5 toodud nõuete alusel. Selleks asetatakse kala siledale kõvale
pinnale horisontaalselt ning mõõdetakse järelevalvetööks kasutatava taadeldud mõõdulindi või joonlauaga kala pikkus sentimeetrites järgmistest punktidest: I – kala pikkus ninamiku tipust (suu suletud) kuni sabauime keskmiste kiirte alguseni; L – kala pikkus ninamiku tipust (suu suletud) kuni sabauime lõpuni. Saadud parameetrid hinnatakse selliselt, et kala loetakse mõõduliseks, kui vähemalt üks antud mõõtudest (I või L) on võrdne alammõõduga või ületab seda. KPE § 44 lg 31 kohaselt kasutatakse alamõõduliste kalade või erinevate kalaliikide isendite arvu või kaalulise osakaalu määramiseks saagis, mis ületab 50 kilogrammi, juhusliku proovi võtmise metoodikat. KPE lisa nr 8 Alamõõduliste kalade arvulise osakaalu määramise metoodika selle kalaliigi saagis kohaselt alamõõduliste kalade arvuline osakaal selle kalaliigi saagis arvutatakse alljärgneva metoodika alusel: 1) loetakse üle kalade arv proovis (A); 2) eraldatakse proovis leiduvad mõõdulised ja alamõõdulised kalad; 3) loetakse üle alamõõduliste kalade arv proovis (Aalamõõduline); 4) alamõõduliste kalade arvuline osakaal (Aosakaal) proovis arvutatakse järgmise valemi järgi: Aosakaal = Aalamõõduline x100; 5) alamõõduliste kalade arvulise osakaalu määramiseks selle kalaliigi saagis arvutatakse võetud proovide osakaalude keskmine. Hageja nimetatud metoodikat järginud ei ole.
83.Kohus märgib, et osa hageja poolt esitatud kalade mõõtmise lehtedest on osaliselt loetamatud (I kd tl 48, 55, 56, 74, 7677, 78, 80, kriminaalasja toimiku, I kd tl 180, leheküljed28, 35, 36, 45, 46, 47, 48, 49, 50, 51, 52, 53).
84.Pooled vaidlevad selle üle, kas kalde mõõtmise tulemused on usaldusväärsed tulenevalt sellest, et mõõdeti jäätunud kala. Sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt algas järvel läbi viidud uurimistoiming kell 12.55 ja lõppes kell 15.25. Kalade mõõtmise kohta koostatud sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt algas see kell 16.15 ning lõppes kell 20.20. Asjas ei ole tuvastatud, mis kell esimene võrk välja tõmmati, kuid järvel läbi viidud sündmuskoha vaatluse protokolli kohaselt oli selleks hetkeks juba seitse võrku välja tõmmatud. Seega olid kalad olnud külmas vähemalt 7-10 tundi. Hageja leiab, et sügavkülmaga võrdsustatud miinuskraadides viibinud kala ei saa lugeda värskeks KPS § 20 lg 2 mõistes ning sellist kala ei võimalik mõõta. Kohtuistungil kriminaalasjas D. K.i, D. G.i ja V. Š.i poolt antud ütluste kohaselt oli kala mõõtmise ajal külmunud ja kõver. Vaidlust ei ole selle üle, et 17.01.2013. a oli külm ilm (-10-15 C, vt ka I kd tl 171-178). Tunnistaja I. M. selgitas kohtuistungil 29.03.2016. a, et kalade mõõtmine toimus kaldal Kalma külas. Kalade kogus oli suur. Kalad, mis mõõdeti, olid jäigad, kuid mitte jäätunud. Kohus loeb usutavaks kostja esindaja väidet selle kohta, et mõõtmise ajal olid kalad jäätunud ning nende täpne mõõtmine ei olnud võimalik. Ka sündmuskoha vaatlusprotokolli juures olevatelt fotodelt on võimalik näha, et mõõdetav kala oli kaardus (kriminaalasja toimik, I kd tl 180).
85.Eeltoodud põhjendustel ei ole tõendanud, et kostja püüdis lubatust pikema võrgujadaga, lubatust väiksema võrgusilmaga alamõõdulist kala, millega rikkus tõsiselt kalapüüginõudeid EL Nõukogu määruse (EÜ) 1005/2008 art 3 p 1 alapunkt e tähenduses, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata.
Vastuhagi.
86.Kohus leiab, et vastuhagi tuleb jätta läbi vaatamata. Kohus on ekslikult vastuhagi menetlusse võtnud.
87.RVS § 2 lg 1 p 5 sätestab, et viidatud seaduse alusel võib isik riigilt, kohaliku omavalitsuse üksuselt, muult avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või muult avalikke ülesandeid avalikõiguslikul alusel väljaspool alluvussuhet teostavalt isikult (avaliku võimu kandjalt) nõuda tekitatud kahju hüvitamist. RVS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega
88.Õige on hageja seisukoht, et RVS alusel esitatud nõue allub halduskohtule. RVS § 17 lg 1 sätestab, et Kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Taotlus kohtu poolt tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse Justiitsministeeriumile. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kahju tekitamisel käesoleva seaduse § 12 lõikes 3 sätestatud juhul esitatakse taotlus haldusorganile, kes kahju tekitanud füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule andis volitused avalike ülesannete täitmiseks. Kui volitused tulenevad vahetult seadusest, esitatakse taotlus füüsilise või eraõigusliku juriidilise isiku üle riiklikku järelevalvet teostavale haldusorganile.
89.TsMS § 11 lg 1 kohaselt maakohtud vaatavad esimese astme kohtuna läbi kõiki tsiviilasju. TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 sätestab, et halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Sama seaduse § 5 lg 1 p 4 kohaselt kaebuse rahuldamisel on kohtul otsuse resolutsioonis õigus mõista välja hüvitis avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
90.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostjate kantud menetluskulud jäävad hageja kanda.
91.Kohus ei määra käesolevas lahendis kindlaks menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg 4 ja 177 lg 2, vaid teeb seda mõistliku aja jooksul pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist.
92.Kohus selgitab kostjale, et tal on õigus taotleda vastuhagi esitamisel makstud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 1 p 3 alusel.
93.Kohus ei määra kindlaks menetluskulude rahalist suurust seetõttu, et Advokaadibüroo Aivar Pilv on õigusabi arved esitanud tasumiseks OÜ-le Kalma Kaubandus (II kd tl 86, 88, 90, 92, 94, 118, 119), kes ei ole käesolevas tsiviilasjas menetlusosaline. Kohus võimaldab enne menetluskulude rahalist kindlaksmääramist esitada kostjal selgitusi menetluskulude tasumise kohta.
/ allkirjastatud digitaalselt /
Viljo Junolainen Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.