Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. juuni 2016 Tartu
Tsiviilasja number
2-15-1516
Tsiviilasi
V.L.i hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vastu kutsehaigusest tingitud hüvitise väljamõistmiseks 6560,19 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. veebruari 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.L.i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): V.L. (isikukood XXXXXXX), esindaja advokaat Heiki Kuningas Vastustaja (kostja): Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu), esindaja Merle Magnus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 22. veebruari 2016 otsus muutmata ja V.L.i apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
2.Jätta poolte menetluskuludest maakohtus 57% V.L.i ja 43 % Eesti Vabariigi kanda ning kõik poolte menetluskulud ringkonnakohtus V.L.i kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.V.L. (hageja) esitas 30. jaanuaril 2015 Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu, kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja ühekordse hüvitise perioodi 25. jaanuar 2014 kuni 1. aprill 2014 eest summas 2625,46 eurot, alates
1.aprillist 2014 igakuise hüvitise 1266,32 eurot ja alates 1. aprillist 2015 hüvitise igakuiselt indekseerituna iga aasta 1. aprillil avaldatud TTOS § 312 järgse pensioniindeksiga. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduses märgitu kohaselt on AEK 29. jaanuari 2014 otsusega hagejale määratud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 60%. Hagejal on diagnoositud käte ja õlavöötme ülekoormushaigus. Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo jättis 20. märtsi 2014 otsusega kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse hüvitise määramata. Hageja on töötanud enne sõjaväeteenistust lukksepana ja autojuhina, seejärel neli kuud kolhoosis XXX autojuhina ja XXX sovhoosis autojuhina, traktoristina, kombainerina ning lukksepana kuni 20. detsembrini 1980. Perioodil 14. juunist 1982 kuni 1. juunini 1993 töötas hageja XXX kolhoosis autojuhina, 21. juulist 1993 kuni 25. oktoobrini 1993 AS-is XXX kombainerina, 19. augustist 1997 kuni 31. maini 1997 XXX Piima- ja Lihaühistus ning 2. juunist 1997 kuni 28. maini 2001 AS-is XXXr. Hageja hinnangul on tööandjad rikkunud TööK § 147, § 153 ning TKS § 5 lg 2 p 1-3, § 7 lg 6 ja § 8 lg 2 sätteid. Alates 1. aprillist 2014 moodustab igakuise hüvitise suurus vastavalt hagiavalduses toodud arvestusele 1266,32 eurot. Hüvitis perioodi 25. jaanuar 2014 kuni 1. aprill 2014 eest moodustab 2625,46 eurot. 2.Kostja ei tunnistanud hagi. Hageja ei ole tõendanud tööohustusnõuete rikkumist tööandjate poolt. Puudub põhjuslik seos kutsehaiguse ja sissetuleku kaotuse vahel. Hageja on kaotanud oma sissetuleku enne kutsehaiguse diagnoosimist 2011. aastal üldhaigestumise tagajärjel. Hüvitise määramisel tuleb lähtuda TsK § 448 lg-s 1 ja VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgist. Antud juhul on üheselt selge, et olenemata kutsehaiguse diagnoosimisest ei töötaks hageja käesoleval ajal üldhaigestumise tõttu ega teeniks igakuiselt 2110,53 euro suurust töötasu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 22. veebruari 2016 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise ühekordse summana perioodi 25. jaanuar 2014 kuni 31. märts 2014 eest summas
1198,55 eurot ning alates 1. aprillist 2014 igakuiselt 538,48 eurot ja alates 1. aprillist 2015 hüvitise igakuiselt indekseerituna iga aasta 1. aprillil avaldatud TTOS § 312 järgse pensioniindeksiga. Maakohus jättis menetluskulud 57% ulatuses hageja ja 43% ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt välja menetluskulud summas 278,64 eurot riigituludesse. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt luges maakohus tööraamatu väljavõttega tuvastatuks, et hageja töötas alates 24. maist 1971 kuni 20. detsembrini 1980 XXX sovhoosis autojuhina, traktoristina, kombainerina ning taimekasvatusosakonna insenerina. Perioodil 14. juunist 1982 kuni
1.juunini 1993 töötas hageja XXX kolhoosis autojuhina ja kombainerina.
21.juulist kuni 28. oktoobrini 1993 töötas hageja AS-is XXX kombainerina ning AS-is XXX töötas hageja 2. juunist 1997 kuni 28. maini 2001. Hageja tööandjad on likvideeritud, vastutus ja kahju väljamaksmise kohustus on üle läinud riigile. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste- ja töötervishoiu keskuse teatisega on tõendatud, et hageja on diagnoositud 16. jaanuaril 2014 kutsehaigus ülekoormushaigusena kombineeritud vibratsiooni toime nähtudega M70.8/M75.2/G56,0/173.0/Y96. AEK 29. jaanuari 2014 otsusega on tõendatud, et hagejal on tuvastatud töövõime kaotus 60% ulatuses ning töövõime kaotuse põhjuseks on kutsehaigus. Püsiva töövõimetuse tekkimise ajaks on 25. jaanuar 2015. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et hageja kaotas oma sissetuleku üldhaigestumise tõttu. Kuigi
21.detsembris 2000 arstliku ekspertiisiotsusega on määratud hageja töövõimekaotuse protsendiks 80% seoses üldhaigestumisega ja ka 11. detsembri 2003 arstliku ekspertiisiotsusega on hageja töövõimekaotuse põhjuseks üldhaigestumine 90%-se töövõimekaotusega, on hageja suhtes tehtud hilisemate uuringute tulemusena jõutud järeldusele, et hagejal on kutsehaigus. Nähtuvalt hageja haiguslugudest esinesid hagejal kutsehaigestumist põhjustanud haigused juba enne töösuhte lõppemist ning ammu enne kutsehaiguse diagnoosimist ning et kutsehaigustena nimetamata haigused on põhjustatud kutsetööst, mis kujunesid välja perioodil 1971-2001. Maakohus leidis, et hageja üldhaigestumise tingis suuremas osas kutsehaigestumine. Hageja kaotas üle poole oma töövõimest kutsehaiguse tagajärjel ja seega kutsehaigus suurendas ka hageja üldhaigestumist. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu sissetuleku kaotanud samas suures ulatuses kui kutsehaiguse tõttu. Maakohus asus seisukohale, et tööandjad on rikkunud TööK § 147, § 153, § 162 lg 1 ning TKS § 5 lg 2 p 1, 2 ja 3, § 8 lg 2, § 7 lg 6 sätteid. Kostja ei ole tõendanud, et tööandjate poolt on tööohutusnõudeid järgitud või et tööandjad ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid töötaja korrapärase tervisekontrolli läbiviimise kohta vastavalt TKS § 14 lg-le 2. Maakohus ei nõustunud hageja esitatud hüvitise indekseerimisega. Maakohus leidis, et TsK § 448 lg-st 1 ja VÕS § 127 lg-st 1 tulenevalt tuleb arvestada kahju hüvitamise eesmärgiga ja hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas. Selliseks indeksiks võib olla hagejaga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks. Hüvise suuruse arvestamiseks võttis maakohus aluseks hageja töövõimetuse tekkimisele eelnenud viimase 12 kuu töötamise kalendrikuu keskmise sissetuleku. kohtule esitatud hageja palgatõendi alusel ja valis välja need kuud, kus hageja töötas täistööajaga (juuli 2000; oktoober, september, juuli, juuni, mai, aprill ja jaanuar 1999; oktoober, september, august ja juuli 1998). Kokku oli hageja töötasu 12-nel töövõimetusele eelnenud kuul 77 296,21 krooni (4940,13 eurot), mis teeb hageja keskmiseks bruto töötasuks kuus 411,68 eurot (4940,13 : 12). Statistikaameti andmetel oli põllu- ja metsamajanduses ning kalapüügis 2014. a keskmine bruto kuupalk 895,75 eurot. Kasvuindeks on seega 2,18 (895,75 : 411,68) ning hageja eeldatava keskmise brutopalga suurus 2014.a 897,46 eurot (411,68 x 2,18). Arvestades hageja töövõimekaotuse protsenti (60%) on ühe kuu hüvitiseks 538,48 eurot, mis tuleb alates 1. aprillist 2015 igakuiselt indekseerida iga aasta 1. aprillil avaldatud TTOS § 312 pensioniindeksiga. Perioodi 25. jaanuarist 2014 kuni 31.
märtsini 2014 eest kuulub väljamõistmisele ühekordse hüvitisena 1198,55 eurot (2 x 538,48 + 121,59). TsMS § 163 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud 57% ulatuses hageja ning 43% ulatuses kostja kanda. 22. veebruari 2016 määrusega on rahuldatud hageja riigi õigusabi korras esindaja tasu taotlus summas 648 eurot (sh käibemaks). Vastavalt menetluskulude jaotuse proportsioonile kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskulud summas 278,64 eurot riigituludesse.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.V.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 22. veebruari 2016 otsuse tühistamist hüvitise arvestamise osas ja uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ühekordne hüvitis 2666,32 eurot ning alates 1. aprillist 2014 igakuiselt 1267,39 eurot ja alates
1.aprillist 2015 hüvitis igakuiselt indekseerituna iga aasta 1. aprillil avaldatud TTOS § 312 järgse pensioniindeksiga. Apellant palus jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus hüvitise arvestamisel eiranud ajutise korra sätteid ning kohtupraktikat ja ebaõigesti võtnud keskmise palga arvestamisel arvesse 1998. a oktoobri, kui hagejal oli vaid 18 tööpäeva ja töötasu 3703 krooni. Täistöötatud ja arvestuse aluseks peaks olema juuli 2000, jaanuar, aprill, mai, juuni, juuli, september ja oktoober 1999, juuni, juuli, august ja september 1998; 2) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata kasvuindeksi. Hagejal tekkis õigus hüvitisele alates
25.jaanuarist 2014. Aastal 2014 oli miinimumpalk 355 eurot, mis tuleb määruse nr 172 kohaselt indeksi saamiseks jagada arvessevõetavate aastate 1998, 1999 ja 2000 miinimumpalkadega. AS-i XXX 2. septembri 2014 teatises on toodud hageja töötasu töösuhtele eelnenud perioodil. 1998. aasta indeks on 5,05, 1999. a indeks 4,45 ja 2000.a indeks 3,97. Indekseeritud keskmine töötasu oleks 1996,52 eurot (23 958,21 : 12), töövõime kaotuse määrale (60%) vastab 1197,16 eurot. Alates
1.aprillist 2014 on TTOS §-s 312 nimetatud indeksiks 1,058, seega on igakuise hüvitise suuruseks 1267,39 eurot (1996,52 x 1,058 x 0,6). Hüvitis perioodi 25. jaanuarist 2014 kuni 1. aprillini 2014 moodustab 2666,32 eurot (2 x 1197,91 + 270,50). Alates 1. aprillist 2015 on indeks 1,063 ja hüvitis kuni 1. aprillini 2016 moodustab 1347,24 eurot; 3) tuleb hagi täielikul rahuldamisel jätta menetluskulud kostja kanda.
5.Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) viib hageja poolt esitatud arvestus tulemuseni, mis ei ole kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg 1); 2) ei ole hageja hüvitise arvestamisel lähtunud ajutisest korrast. Hageja on kohaldanud kasvuindeksit kuni 2014. aastani (k.a) ja seejärel selle veel sama 2014. a RPKS § 26 lg 6 alusel kinnitatud indeksiga korrutanud. See viib juba iseenesest ebaõige tulemuseni; 3) on vähetõenäoline, et hageja vanust ja tervislikku seisundit arvestades oleks tema töötasu 2014. aastal 2113,20 eurot ehk rohkem kui kaks keskmist töötasu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ning põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning kõik menetluskulud ringkonnakohtus jätta apellandi kanda. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus tuvastas, et kostja vastutab hagejale tekitatud tervisekahju hüvitamise eest. Hageja on maakohtu otsust vaidlustanud üksnes hüvitamisele kuuluva kahju suuruse, sh kahju arvutamise metoodika osas.
7.Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:
hagejal on tuvastatud 60%-line töövõime kaotus; hageja kahju hüvitamise nõude üldised eeldused on täidetud ja hagejal tekkis õigus hüvitisele alates 25. jaanuarist 2014 kui AEK otsusega tuvastati hagejal kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse määr; Hageja kutsehaigus kujunes välja aastatel tööperioodil 1971-2001 ning hageja tööandjad on likvideeritud ning vastutus ja kahju hüvitamise kohustus on TTOS § 314 lg 1 alusel üle läinud riigile;
8.Ringkonnakohus märgib, et kuna maakohus on hageja kutsehaiguse kujunemise ajana tuvastanud ajavahemiku 1971-2001, tuleb tervisekahju hüvitamise otsustamisel lähtuda eelkõige tsiviilkoodeksist. Tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj. Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriti lähemalt TsK §-des 463-473. Maakohtus ei olnud pooltel vaidlust, et kahju suuruse arvestamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast" (ajutine kord). Ajutine kord kaotas kehtivuse 1. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 15; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18; otsus tsiviilasjas nr 32-1-68-11, p 8). Riigikohus on leidnud, et ajutine kord ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5510, p 18).
9.Apellatsioonimenetluses on vaidluse all hageja nõue töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu hüvitamiseks. Sellise nõude annavad hagejale nii TsK § 463 lg 1 ja § 464 lg 1 ning ajutise korra p 2 kui ka VÕS § 130 lg 1. Hüvitist tuleb kostjal maksta nii TsK § 472 ja ajutise korra p 17 esimese lause kui ka VÕS § 136 lg 2 järgi vähemasti eelduslikult perioodiliste rahaliste maksetena (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 24). Pooled ei vaidle, et hüvitist tuleks maksta iga kuu. Ei tsiviilkoodeks ega võlaõigusseadus täpsusta detailsemalt, kuidas igakuise saamata jäänud sissetuleku hüvitamine peaks toimuma. Seega saab hüvitise arvutamisel ja maksmisel lähtuda ajutise korra vastavast metoodikast, kuivõrd see ei lähe vastuollu seaduses sätestatud kahju hüvitamise üldpõhimõtetega.
Nimelt peab kahju hüvitamine toimuma nii TsK § 448 lg 1 kui ka VÕS § 127 lg 1 järgi täies ulatuses, st hageja tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 19).
10.Ajutisest korrast lähtudes saab hüvitise määramisel lahendada küsimuse, kuidas arvutada välja hüvitise määramise aluseks olev hageja sissetulek ning kas ja kuidas oleks õige näha ette selle perioodiline muutumine. Hageja ei ole väitnud, et talle tekitatud kahju hüvitis tuleb arvutada muu metoodika järgi, kui on ette nähtud ajutises korras, v.a kahjuhüvitise indekseerimise osas. Kostja ei ole ajutisest korrast lähtumist iseenesest samuti vaidlustanud, v.a arvestuse aluseks oleva keskmise töötasu arvutamise ja ja hüvitise indekseerimise osas. Seega saab ka ringkonnakohus lähtuda hüvitise suuruse määramisel ajutises korras ettenähtud põhimõtetest, eelkõige ajutise korra p-des 6 ja 7 ettenähtud metoodikast, mh kannatanu töövõime kaotuse astme arvestamisest.
11.Maakohus on hüvise arvestamisel kõigepealt määranud need 12 kuud, mille sissetulek tuleb võtta arvesse keskmise töötasu arvestamisel. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus on hüvise arvutamisel võtnud mh arvesse oktoobri 1998 töötasu 3703 eurot, väites, et selles kuus oli hagejal vaid 18 tööpäeva. Tõendist nähtuvalt oli hageja oktoobris 1998 kolm päeva puhkusel. Selle asemel tuleb hageja arvates võtta arvesse juuni 1998 töötasu 7369,25 eurot ning seetõttu arvestas maakohus hageja keskmise töötasu ebaõigesti. Võttes 12 kuu valikusse juuni 1998, on 12 kuu töötasu kokku 5645,42 eurot ja keskmine hageja kuutöötasu on 470,45 eurot. Keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel jäetakse ajutise korra p 12 esimese lause järgi kuud, mille kestel töötaja haiguse, vallandamise või seaduses ettenähtud muude töölt vabastamise juhtude tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus oleks pidanud keskmise töötasu arvestamisel võtma arvestusse ka juuni 1998 töötasu ning jätma välja oktoober 1998 töötasu, mistõttu on põhjendatud hageja seisukoht, et ajutise korra järgi arvutades oleks tema keskmine töötasu 470, 45 eurot kuus. Samas ei muuda selline ebaõige arvestus maakohtu lõppotsust hageja kasuks väljamõistetava hüvise suuruse osas ebaõigeks.
12.Hageja on võtnud keskmise sissetuleku indekseerimisel aluseks ajutise korra, mille p 1 kohaselt indekseeritakse hüvise määramisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku arvutamiseks kõigi arvessevõetavate kuude sissetulek. Juhendi p 2 järgi arvutatakse indeks kehtiva miinimumpalga ja arvessevõetava ajavahemiku iga kuu miinimumpalga suhtena ning p 3 järgi korrutatakse kuusissetulekud vastava indeksiga, summeeritakse ja saadud kogusumma jagatakse arvessevõetavate kuude arvuga. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16 märkinud, et selline indekseerimine põhineb tõenäoliselt eeldusel, et miinimumpalga tõusuga kaasneb kõigi töötasude tõus. Selline indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud.
Riigikohus on varem leidnud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks (vt nt Riigikohtu otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). Maakohus määras kasvuindeksi suuruseks 2,18, jagades selleks keskmise töötasu põllu-ja metsamajanduses ning kalanduses 2014 aastal 895,75 eurot hageja keskmise töötasuga enne kutsehaigestumist. Maakohus on seejuures lähtunudki Riigikohtu praktikast ja on põhjendatult võtnud hagejale hüvise määramisel aluseks hüvise määramise vajaduse tekke aja 2014. aasta keskmise brutopalga põllumajanduses, metsamajanduses ja kalanduses 895,75 eurot. Maakohtu poolne eksimus hageja kutsehaigestumisele eelneva keskmise töötasu arvestamisel ei oma sisulist tähtsust. Arvestuse aluseks võetava keskmise palga suurenemisel 470, 45 euroni väheneb kasvuindeks küll 2,18-lt 1,9-le, kuid see indeks ei leia asjas korduvkasutust, kuna hageja ise taotleb alates 1. aprillist 2015 hüvise indekseerimist TTOS § 312 järgse indeksiga, maakohus on ka selliselt otsustanud ning apellant ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud.
13.Hageja poolt soovitava indekseerimisega tekiks olukord, kus hagejale makstav hüvitis ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu käesoleval ajal. Hageja ei ole asjas tõendanud, et ilma tervisekahjustuseta oleks tema töötasu sarnasel ametikohal töötades ületanud valdkonna keskmist ja ulatunud 2014. aastal 1996,52 euroni ja 2015. aastal 2112,32 euroni. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5). Põhjendatud on kostja seisukoht, et hageja on oma arvestustes kohaldanud kasvuindeksit kuni 2014. aastani (kaasaarvatud) ning siis saadud tulemuse korrutanud veel RPKS § 26 lg 6 alusel kinnitatud indeksiga, st et hageja soovib 2014. aasta osas topeltindekseerimist, mis ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus juhib tähelepanu Riigikohtu seisukohale, et Sotsiaalkindlustusameti makstavaid perioodilisi makseid tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitisena TTOS § 314 alusel maksab riik sisuliselt toetusena, kompensatsiooniks selles valdkonnas puuduva kindlustuse asemel. Seega võib see hüvis olla ka piiratud ega pea tagama kogu kahju hüvitamist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16 p 29, 43).
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kõik menetluskulud jätta apellandi/hageja kanda. Pooled ei ole asjas ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks menetluskulude nimekirju esitanud, mistõttu ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.