XXXX’e hagi Osaühingu XXXX ja XXXX OÜ vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
Kostja I 5402,50 eurot Kostja II 5402,50 eurot
Menetlusosalised ja nende
Hageja XXXX (isikukood XXXX), lepinguline esindaja
esindajad
vandeadvokaat Katrin Sarap Kostja I Osaühing XXXX (registrikood XXXX) Kostja II XXXX OÜ (registrikood XXXX) Kostjate I ja II seaduslik esindaja XXXX, lepinguline esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets
Kohtuistungi toimumise aeg
18. mai 2016. a
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja XXXX, esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap Kostjate I ja II esindajad XXXX ja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada menetlus XXXX’e hagis Osaühingu XXXX ja XXXX OÜ vastu viivise nõudes.
2.Jätta XXXX’e hagi Osaühingu XXXX ja XXXX OÜ vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.
3.Osaühingu XXXX ja XXXX OÜ menetlusulud jätta 60% ulatuses XXXX’e kanda.
5.Välja mõista XXXX’elt Osaühingu XXXX kasuks menetluskulud 924 eurot.
6.Välja mõista XXXX’elt XXXX OÜ kasuks menetluskulud 924 eurot.
7.Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (03.06.2016). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.XXXX (hageja) esitas 17.11.2015 maakohtule hagi Osaühing XXXX (kostja I) ja XXXX OÜ (kostja II) vastu mittevaralise kahju hüvitamise ja viiviste nõudes. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kummagi kostja juures alates 18.06.2012 0,35 koormusega turundusjuhi ametikohal. Pärast seda, kui hageja teavitas kostjaid oma rasedusest, siis kostjate suhtumine hagejasse muutus. Kostjad hakkasid tegema hagejale põhjendamatuid etteheiteid. Selle tagajärjel sai hageja ärevushäire ning jäi töövõimetuslehele. Kostjad küsisid hagejalt korduvalt, millal hageja kavatseb tööle tulla. Hagejale määrati voodirežiim ning kuni lapsehoolduslehele jäämiseni oli hageja töövõimetuslehel. Hageja teavitas nimetatud asjaoludest kostjaid. Hageja teavitas kostjaid, et soovib tööle tulla ja tuli tööle 06.04.2015. Samal päeval esitasid kostjad talle töölepingu ülesütlemisavalduse töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 3 alusel. Kostjad lõpetasid hagejaga töösuhted, sest väidetavalt ei ilmunud hageja tööle 2013. a pärast töövõimetuslehe lõppu ning hageja ei teavitanud kostjaid lapsehoolduspuhkusele jäämisest TLS § 62 lg 2 alusel. Kostjad ei selgitanud välja, miks hageja pärast töövõimetuslehe lõppemist tööle ei tulnud. Hageja leiab, et töölepingute ülesütlemise põhjuseks ei olnud asjaolu, et hageja on töökohustusi rikkunud. Tegelikult lõpetati hagejaga töösuhted kostjate eelarvamuste ja negatiivse suhtumise tõttu seoses hageja töövõimetusega, lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustustega. Kostjad lõpetasid töölepingud ilma seadusliku aluseta. Hagejal oli õigus jääda lapsehoolduspuhkusele TLS § 62 lg 1 alusel. Tegemist on otsese hageja diskrimineerimisega. Lapsevanemaks olemine või perekondlike kohustuste täitmine ei tohi olla töösuhte lõpetamise põhjuseks (SoVS § 6 lg 2 p-d 1, 7). Hageja nõuab kostjatelt mittevaralise kahjuna kummaltki kostjalt 5000 eurot. Sellist summat õigustab asjaolu, et hagejale anti mõista, et üksnes laste sünnitamise ja kasvatamise fakt on kostjate silmis põhjus, et hagejat enam tema töökohale tagasi ei taheta. Hageja ei ole emaks saamise tagajärjel kaotanud töövõimet, oma teadmisi ega oskusi.
Kostjate vastuväited hagile
2.Kostjad vaidlevad hagile vastu. Kostjad leiavad, et kuna jõustunud on kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-10701, millega tuvastati töölepingute ülesütlemise tühisus, lõpetati TLS § 107 lg 2 alusel töölepingud 06.04.2015 ja mõisteti välja hageja kasuks hüvitis, siis on selle vaidlusega lõppenud kõik pooltevahelised töölepingulistest suhetest tuleneva vaidlused ja hagejal ei saa olla kostjate vastu täiendavaid nõudeid. Hageja soovib ühest õigussuhtest saada mitmekordset hüvitist, mis on vastuolus õiguse eesmärgi ja õigluse põhimõttega. Hageja peab mittevaralise kahju nõudmisel tõendama neid erilisi asjaolusid, mis õigustaksid mittevaralise kahju kompenseerimist. Kostjad ei leia eriliste asjaolude esinemist. Kostjad on seisukohal, et hagejat ei ole diskrimineeritud. Kostjate töökollektiivid koosnevadki peamiselt naistest, kes on emad ja seotud perekondlike kohustuste täitmisega. Kostjate seadusliku esindaja suuremaks väärtuseks on perekond. Hageja ei ole väitnud, et kostjad on teda võrreldes teiste töötajatega kohelnud kuidagi erinevalt, mis on diskrimineerimise tuvastamise eelduseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-135-11, p 11). Asjaolu, et kostjad rikkusid töölepingu lõpetamisel töölepingu seadusest tulenevat korda, ei tõenda diskrimineerimist. Tõendamata on hageja väide, et kostjad on andnud hagejale mõista, et laste sünnitamise ja kasvatamise fakt on olnud kostjate silmis põhjuseks, et hagejat enam töökohale tagasi ei tahetud. Töölepingute lõpetamise vajaduse tingis asjaolu, et hageja töökohustusi enam ei eksisteerinud ja hageja töökohta ei olnud säilinud. Kostjad sõlmisid käsunduslepingu ettevõttega, kes osutas vastavaid teenuseid. Hageja asemele ei võetud uut töötajat. Maakohtu põhjendused
3.Hagiavalduses on hageja nõudnud kahjuhüvitistelt seadusjärgset viivist alates hagi esitamisest (vt hagiavalduse nõuded p-des 3 ja 5, tl 42). 18.05.2016 kohtuistungil hageja loobus kostjate vastu esitatud viivisenõuetest (vt tl 229). Vastavalt TsMS § 428 lg 1 p-le 3 lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus menetluse hageja viivisenõuetes kostjate vastu.
4.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
5.Pooltel puudub vaidlus järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle: • Hageja töötas alates 18.06.2012 0,35 koormusega turundusjuhi ametikohal kostja I juures ja 0,35 koormusega kostja II juures (töölepingud ja nende lisad, tl 172-190); • Hageja teavitas 15.02.2013 tööandjaid oma rasedusest ja oli alates 20.02-25.07.2013 ajutiselt töövõimetu terviseprobleemide tõttu (tl 88); • Hagejal sündis laps 04.10.2013 (tl 93); • Hageja tuli lapsehoolduspuhkuselt tööle 06.04.2015; • Kostja I ja kostja II ütlesid 06.04.2015 avaldustega töölepingud ilma ette teatamata üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel seetõttu, et hageja ei ilmunud alates 21.12.2013 tööle (tl 9699); • Harju Maakohtu 12.02.2016 otsusega tuvastati kostjate poolsete töölepingute 06.04.2015 ülesütlemise tühisus ja TLS § 107 lg 2 alusel lõpetati töölepingud 06.04.2015 (tl 126-130).
6.Hageja nõuab kostjatelt mittevaralise kahju hüvitist SoVS § 13 lg 2 alusel. Kuna nõuete aluseks olevad asjaolud mõlema kostja suhtes on samad, siis käsitleb kohus kostjate vastu suunatud nõudeid ühiselt. SoVS § 13 lg 1 järgi kui isiku õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, võib ta õigusi rikkunud isikult nõuda seaduses sätestatud alustel ja korras kahju tekitava käitumise lõpetamist ning kahju hüvitamist. SoVS § 13 lg 2 järgi kannatanu võib nõuda, et lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule makstaks talle rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.
7.SoVS § 3 lg 1 p 3 sätestab, et otsene sooline diskrimineerimine leiab aset, kui ühte isikut koheldakse tema soo tõttu halvemini, kui koheldakse, on koheldud või koheldaks teist isikut samalaadses olukorras. Otsene sooline diskrimineerimine on ka isiku ebasoodsam kohtlemine seoses raseduse ja sünnitamisega, lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise või muude soolise kuuluvusega seotud asjaoludega, samuti sooline ja seksuaalne ahistamine ning ahistamise tõrjumisest või ahistamisele alistumisest põhjustatud ebasoodsam kohtlemine. SoVS § 6 lg 2 p 7 järgi tööandja tegevust loetakse diskrimineerivaks ka siis, kui ta karistab töötajat distsiplinaarkorras, viib töötaja üle teisele tööle, lõpetab töösuhte või soodustab selle lõppemist soolise kuuluvusega seotud põhjustel. SoVS § 4 sätestab soolise diskrimineerimise kahtlustamise puhul kohaldatava jagatud tõendamiskohustuse põhimõtte. Viidatud sätte lg-te 1 ja 2 järgi peab isik, kes tunneb, et teda on diskrimineeritud, esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on sooline diskrimineerimine, misjärel isik, kelle vastu on sellekohane avaldus esitatud, peab tõendama, et ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgi ei pea diskrimineerimise tuvastamiseks olema tõendatud diskrimineerija eesmärk kedagi diskrimineerida. Olukord võib olla diskrimineeriv, kui on tõendatud, et väidetava diskrimineerija tegevuse tagajärjeks on see, et isikuid on koheldud ebavõrdselt. See, kas tegemist on diskrimineerimisega või mitte, tehakse jagatud tõendamiskohustuse põhimõtte (SoVS § 4) järgi kindlaks sõltuvalt sellest, kas väidetaval diskrimineerijal on oma toimimisviisile soost sõltumatu õiguspärane põhjendus või mitte (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-135-11, p 11).
8.Esimese asjaoluna tugineb hageja sellele, et oma rasedusest teavitamisel ei olnud kostjate esindaja (XXXX) reaktsioon positiivne vaid halvustav. Sellisele arusaamale on hageja jõudnud tulenevalt 15.02.2013 kostjate esindaja XXXX elektronkirjast (tl 74). Väidetavalt muutus töökeskkond pärast seda teavitust hageja suhtes vaenulikuks ning kostjate esindaja hakkas tegema hagejale põhjendamatuid noomitusi. Hageja jäi töövõimetuslehele kuni lapsehoolduspuhkuseni (tl 88). Kohtule esitatud elektronkirjavahetusest, mis eelneb 15.02.2013 elektronkirjale, nähtub, et poolte suhtumine ei olnud neutraalne vaid pigem pingeline (tl 57-72). Puudub vaidlus, et hageja asus tööle kontserni ja töötas osalise tööajaga kolme firma turundusjuhina. 28.12.2012 ühe firmaga sõlmitud tööleping lõpetati koondamise tõttu (tl 84). Hageja nõudis kostjate esindajalt täiendavaid palgaläbirääkimisi ning kostjate esindaja vastuse kohaselt ei ole hageja huvitatud firmade käekäigust (vt 12.02.2013 kell 3.28 ja 12.02.2013 kell 2.35 elektronkiri, tl 61). Võttes arvesse poolte eelnevat kirjavahetust ja suhteid, siis kohtu hinnangul ei saa eeldada, et kostjate esindaja 15.02.2013 elektronkiri on halvustav või ebavõrdselt kohtlev. Samuti nähtub poolte
kirjavahetusest, et aprillist 2013. a kostjate esindaja XXXX tundis huvi, millal hageja tööle naaseb (tl 77-83). Kohtule ei ole esitatud rohkem faktilisi asjaolusid, millest eeldada, et kostjad on hagejat diskrimineerinud enne töövõimetuslehele jäämist, so 20.02.2013. Hageja on viidanud noomitustele, kuid välja on toomata faktilised asjaolud (noomituste sisu), mille alusel võib eeldada, et toimunud on sooline diskrimineerimine. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohus tuvastanud, et hagejat koheldi teisiti soolise kuuluvusega seotud põhjustel (rasedus ja emaks saamine).
9.Hageja teavitas kostjaid, et tuleb lapsehoolduspuhkuselt tööle 06.05.2015 (tl 95). Samal päeval esitas kostjate esindaja hagejale töölepingute ülesütlemise avaldused. Töölepingute lõpetamise põhjusena on avaldustes märgitud, et hageja ei ilmunud pärast töövõimetuse lõppu 20.12.2013 tööle ega teavitanud tööandjat lapsehoolduspuhkuse kasutamisest 14 kalendripäeva ette. Seega teate esitamata ja tööle ilmumata jätmisega on töötaja rikkunud TLS § 15 sätestatud kohustust teha kokkulepitud tööd kokkulepitud mahus. Töölepingud lõpetati TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Hageja vaidlustas töölepingute ülesütlemised töövaidluskomisjonis ja kohtus (tl 45-53). Harju Maakohtu 12.02.2016 jõustunud kohtuotsusega tuvastati, et hageja ei rikkunud kostjatega sõlmitud töölepinguid, vaid kasutas talle seadusega ette nähtud lapsehoolduspuhkust (tsiviilasja nr 2-15-10701 otsuse p 13, tl 126-130). Kohus tuvastas töölepingute 06.04.2015 ülesütlemise tühisuse ja lõpetas töölepingud alates 06.04.2015 TLS § 107 lg 2 alusel. Kostjalt I mõistis kohus hageja kasuks välja hüvitise 2403,45 eurot ja kostjalt II hüvitise 2230,20 eurot TLS § 109 lg 1 alusel. Hageja leiab, et kostjad on teda diskrimineerinud, sest töölepingud lõpetati raseduse ja sünnitamise, lapsevanemaks olemise ja hageja perekondlike kohustuste täitmisega seotud põhjustel. Hageja on seletanud, et tundis, et seoses lapsevanemaks saamisega ei tahetud teda enam tööle tagasi. Hageja sellised subjektiivsed tunded on mõistetavad, kuid kohus peab diskrimineerimise eeldusena tuvastama, kas väidetaval diskrimineerijal on oma toimimisviisile emaks saamise ja perekondlike kohustuste täitmisest sõltumatu õiguspärane põhjendus või mitte. Kohtul tuleb tuvastada ebavõrdne kohtlemine.
10.Kostjad kategooriliselt eitavad hageja diskrimineerimist ning töölepingute lõpetamist lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuse täitmise põhjustel. Kostjad on selgitanud, et nende töökollektiivid koosnevad peamiselt naistest, kes on emad ja seotud perekondlike kohustuste täitmisega. Eeltoodut kinnitab ka tunnistaja XXXX, kes on kontsernis töötanud alates 2005. a (tl 228). Kostjate esindaja XXXX on välja toonud, et tema suuremaks väärtuseks on perekond, ta on abielus ja kolme lapse isa (tl 171).
11.Kohus leiab, et kostjad on tõendanud, et töölepingud lõpetati muul põhjusel kui soolise kuuluvusega seotud põhjustel (hageja emaks saamine ja perekondlike kohustuste täitmine). Kostjad tunnistavad, et on rikkunud töölepingute lõpetamise korda. Samas kohus nõustub, et ainuüksi töölepingute lõpetamise fakt ei anna alust lugeda kostjate käitumist hageja suhtes diskrimineerivaks. Töölepingute lõpetamise alus on kohtu poolt ümber hinnatud ning selle rikkumise eest on hagejale välja mõistetud rahaline hüvitis. Kohtu hinnangul on kostjad tõendanud, et töölepingute lõpetamise vajadus tulenes asjaolust, et hageja töökohustusi enam ei eksisteerinud ja töökohta polnud säilinud. Turundusvaldkonna osas otsustasid kostjad vastava teenuse sisse osta ning selleks sõlmiti 27.01.2014
käsundusleping teise äriühinguga (tl 191-193). Kui võrrelda hageja töölepingutes sätestatud ametikoha tööülesandeid käsunduslepinguga, siis need on samasugused (tl 176-177, 186-187, 193). Tunnistaja XXXX ütluste kohaselt jagati hageja haigestumisel tema tööülesanded ära ning sellisel viisil asi firmades toimis (tl 228). Samuti kinnitavad tunnistaja ütlused, et otsustati sellisel viisil jätkata ning sõlmiti leping professionaalse firmaga turundustegevuse teenuse saamiseks. Samuti kinnitab tunnistaja, et hagejaga seoses olid teised ebakõlad, mis tulenesid tema töötulemustest ja töökohustuste täitmisest, kuid tema emaks saamisega ei saa kuidagi töölepingute lõpetamist seostada (tl 228). Neid ebakõlasid kinnitavad ka hageja ja kostjate esindaja elektronkirjavahetus enne 15.02.2013, kus pooled hindasid hageja panust töösse erinevalt (tl 57-73). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja nõuded kostjate vastu rahuldamata. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus arvestamata saadetud teatised (tl 89-92), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavaid vaidlusaluseid asjaolusid. Menetluskulud
12.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 4 järgi kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 4 järgi kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Arvestades asja iseloomu (töötaja hagi tööandja vastu SoVS § 13 lg 2 alusel), peab kohus vajalikuks kohaldada TsMS § 162 lg 4 sätet ning jätab kostjate menetluskulud 60% ulatuses hageja kanda. Kohtu hinnangul on kostjad osalenud menetluses võrdsetes osades.
13.Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1). Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (TsMS § 144 p 1). Kostjate esindaja kulud kokku on 3080 eurot (tl 217-223, 237-240). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes.
14.Hinnates kostjate esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust leiab kohus, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele.
Varem on Riigikohtu kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või maksuta (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-92-13; nr 3-2-1-93-13; nr 3-2-1-115-13; nr 3-2-1145-13). Arvestades asja mahtu ja keerukust leiab kohus, et 110 eurot käibemaksuta on mõistlik tunnitasu suurus. Kohus leiab, et arvestades kostjate esindaja töö mahtu, asja keerukust ja menetlusdokumentide sisu, tuleb ajakulu 28 tundi pidada mõistlikuks ja vajalikuks. Vastavalt menetluskulude jaotusele kuulub hagejalt kummagi kostja kasuks väljamõistmisele (3080 x 60% / 2) 924 eurot. Vastavalt kostjate taotlusele märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
15.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.