CO-M’e hagi Osaühingu S ja T OÜ vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja viivise nõudes
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.11.2016, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.06.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
CO-M’e apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Kostja I 5000 eurot Kostja II 5000 eurot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja CO-M (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Sarap Kostja I Osaühing S (registrikood XXXXXXXXX) Kostja II T OÜ (registrikood XXXXXXXX) Kostjate I ja II lepinguline esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 03.06.2016 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Maakohtu menetluskulude jaotus on järgmine: Osaühingu S ja T OÜ menetluskulud jäävad 60% ulatuses CO-Me kanda. CO-M menetluskulud jäävad tema enda kanda. Poolte apellatsioonimenetluse kulud jäävad CO-M’e kanda.
Välja mõista CO-M’elt Osaühingu S kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitis summas 467,50 eurot.
5.Välja mõista CO-M’elt T OÜ kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitis summas 467,50 eurot.
6.Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses
ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.17.11.2015 esitas CO-M (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse Osaühingu S (kostja I) ja T OÜ (kostja II) vastu mittevaralise kahju hüvitise ja viiviste nõudes, paludes mõista kummaltki kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise summas 5000 eurot ning viivised alates hagiavalduse esitamisest arvestusega 1,10 eurot päevas.
2.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kummagi kostja juures alates 18.06.2012 0,35 koormusega turundusjuhi ametikohal. Pärast seda, kui hageja teavitas kostjaid oma rasedusest, kostjate suhtumine hagejasse muutus. Kostjate esindaja reaktsioon hageja teatele oli halvustav (vt lisa 3 15.02.2013 ekiri). Kostjad hakkasid tegema hagejale põhjendamatuid etteheiteid. Selle tagajärjel sai hageja ärevushäire ning jäi töövõimetuslehele. Kostjad küsisid hagejalt korduvalt, millal hageja kavatseb tööle tulla. Hagejale määrati voodirežiim ning kuni lapsehoolduslehele jäämiseni oli hageja töövõimetuslehel. Hageja teavitas nimetatud asjaoludest kostjaid. Hageja teavitas kostjaid, et soovib tööle tulla ja tuli tööle 06.04.2015. Samal päeval esitasid kostjad talle töölepingu ülesütlemisavalduse töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 3 alusel. Kostjad lõpetasid hagejaga töösuhted, sest väidetavalt ei ilmunud hageja tööle 2013. a pärast töövõimetuslehe lõppu ning hageja ei teavitanud kostjaid lapsehoolduspuhkusele jäämisest TLS § 62 lg 2 alusel. Tegelikult kostjad ei püüdnudki välja selgitada, miks hageja pärast töövõimetuslehe lõppemist tööle ei tulnud, kuna nad teadsid, et hageja on lapsehoolduspuhkusel. Kostjate poolt töölepingute ülesütlemise põhjuseks ei olnud asjaolu, et hageja oleks töökohustusi rikkunud. Tegelikult lõpetati hagejaga töösuhted kostjate eelarvamuste ja negatiivse suhtumise tõttu seoses hageja töövõimetusega, lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustustega. Kostjad lõpetasid töölepingud ilma seadusliku aluseta. Hagejal oli õigus jääda lapsehoolduspuhkusele TLS § 62 lg 1 alusel. Tegemist on otsese hageja diskrimineerimisega. Lapsevanemaks olemine või perekondlike kohustuste täitmine ei tohi olla töösuhte lõpetamise põhjuseks (soolise võrdõiguslikkuse seadus (SoVS) § 6 lg 2 p-d 1, 7). Hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitist kummaltki kostjalt 5000 eurot. Sellist summat õigustab asjaolu, et hagejale anti mõista, et üksnes laste sünnitamise ja kasvatamise fakt on kostjate silmis põhjus, et hagejat enam tema töökohale tagasi ei taheta. Hageja ei ole emaks saamise tagajärjel kaotanud töövõimet, oma teadmisi ega oskusi. Olukord, kus hagejale heideti ette laste sünnitamist ja kasvatamist ning see oli ka vaikimisi põhjuseks, miks kostjad soovisid hagejast lahti saada, tekitas hagejale raskeid hingelisi üleelamisi ja moraalseid kannatusi. Kostjate vastuväited
3.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2(9)
4.Kostjad leidsid, et kuna jõustunud on kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-15-10701, millega tuvastati töölepingute ülesütlemise tühisus, lõpetati TLS § 107 lg 2 alusel töölepingud 06.04.2015 ja mõisteti välja hageja kasuks hüvitis, siis on selle vaidlusega lõppenud kõik pooltevahelised töölepingulistest suhetest tuleneva vaidlused ja hagejal ei saa olla kostjate vastu täiendavaid nõudeid. Hageja soovib ühest õigussuhtest saada mitmekordset hüvitist, mis on vastuolus õiguse eesmärgi ja õigluse põhimõttega. Hageja ei ole tõendanud mittevaralise kahju nõudmisel neid erilisi asjaolusid, mis õigustaksid mittevaralise kahju kompenseerimist. Kostjad on seisukohal, et hagejat ei ole diskrimineeritud. Kostjate töökollektiivid koosnevadki peamiselt naistest, kes on emad ja seotud perekondlike kohustuste täitmisega. Kostjate seadusliku esindaja suurimaks väärtuseks on perekond. Hageja ei ole väitnud, et kostjad on teda võrreldes teiste töötajatega kohelnud kuidagi erinevalt, mis on diskrimineerimise tuvastamise eelduseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-135-11, p 11). Asjaolu, et kostjad rikkusid töölepingu lõpetamisel töölepingu seadusest tulenevat korda, ei tõenda diskrimineerimist. Tõendamata on hageja väide, et kostjad on andnud hagejale mõista, et laste sünnitamise ja kasvatamise fakt on olnud kostjate silmis põhjuseks, et hagejat enam töökohale tagasi ei tahetud. Töölepingute lõpetamise vajaduse tingis asjaolu, et hageja töökohustusi enam ei eksisteerinud ja hageja töökohta ei olnud säilinud. Kostjad sõlmisid käsunduslepingu ettevõttega, kes osutas vastavaid teenuseid. Hageja asemele ei võetud uut töötajat. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Maakohus lõpetas menetluse viivise nõudes ning jättis hagi mittevaralise kahju hüvitise nõudes rahuldamata. Kostjate menetluskulud jättis maakohus 60% ulatuses hageja kanda ja hageja menetluskulud tema enda kanda ning mõistis hagejalt Osaühingu S kasuks välja menetluskulud 924 eurot ja T OÜ kasuks 924 eurot.
6.Hagiavalduses on hageja nõudnud kahjuhüvitistelt seadusjärgset viivist alates hagi esitamisest. 18.05.2016 kohtuistungil hageja loobus kostjate vastu esitatud viivisenõuetest. TsMS § 428 lg 1 p-st 3 tulenevalt tuleb lõpetada menetlus hageja viivisenõuetes kostjate vastu.
7.Pooltel puudus vaidlus järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle: hageja töötas alates 18.06.2012 0,35 koormusega turundusjuhi ametikohal kostja I juures ja 0,35 koormusega kostja II juures; hageja teavitas 15.02.2013 tööandjaid oma rasedusest ja oli alates 20.02-25.07.2013 ajutiselt töövõimetu terviseprobleemide tõttu; hagejal sündis laps 04.10.2013; hageja tuli lapsehoolduspuhkuselt tööle 06.04.2015; kostja I ja kostja II ütlesid 06.04.2015 avaldustega töölepingud ilma ette teatamata üles TLS § 88 lg 1 p 3 alusel seetõttu, et hageja ei ilmunud alates 21.12.2013 tööle; Harju Maakohtu 12.02.2016 otsusega tuvastati kostjate poolsete töölepingute 06.04.2015 ülesütlemise tühisus ja TLS § 107 lg 2 alusel lõpetati töölepingud 06.04.2015.
8.Hageja nõuab kostjatelt mittevaralise kahju hüvitist SoVS § 13 lg 2 alusel. Nõuete aluseks olevad asjaolud mõlema kostja suhtes on samad. SoVS § 13 lg 1 järgi kui isiku õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, võib ta õigusi rikkunud isikult nõuda seaduses sätestatud alustel ja korras kahju tekitava käitumise lõpetamist ning kahju hüvitamist. SoVS § 13 lg 2 järgi võib kannatanu nõuda, et lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule makstaks talle rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.
3(9)
9.SoVS § 3 lg 1 p 3 sätestab, et otsene sooline diskrimineerimine leiab aset, kui ühte isikut koheldakse tema soo tõttu halvemini, kui koheldakse, on koheldud või koheldaks teist isikut samalaadses olukorras. Otsene sooline diskrimineerimine on ka isiku ebasoodsam kohtlemine seoses raseduse ja sünnitamisega, lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise või muude soolise kuuluvusega seotud asjaoludega, samuti sooline ja seksuaalne ahistamine ning ahistamise tõrjumisest või ahistamisele alistumisest põhjustatud ebasoodsam kohtlemine. SoVS § 6 lg 2 p 7 järgi tööandja tegevust loetakse diskrimineerivaks ka siis, kui ta karistab töötajat distsiplinaarkorras, viib töötaja üle teisele tööle, lõpetab töösuhte või soodustab selle lõppemist soolise kuuluvusega seotud põhjustel. SoVS § 4 sätestab soolise diskrimineerimise kahtlustamise puhul kohaldatava jagatud tõendamiskohustuse põhimõtte. Viidatud sätte lg-te 1 ja 2 järgi peab isik, kes tunneb, et teda on diskrimineeritud, esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib eeldada, et toimunud on sooline diskrimineerimine, misjärel isik, kelle vastu on sellekohane avaldus esitatud, peab tõendama, et ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgi ei pea diskrimineerimise tuvastamiseks olema tõendatud diskrimineerija eesmärk kedagi diskrimineerida. Olukord võib olla diskrimineeriv, kui on tõendatud, et väidetava diskrimineerija tegevuse tagajärjeks on see, et isikuid on koheldud ebavõrdselt. See, kas tegemist on diskrimineerimisega või mitte, tehakse jagatud tõendamiskohustuse põhimõtte (SoVS § 4) järgi kindlaks sõltuvalt sellest, kas väidetaval diskrimineerijal on oma toimimisviisile soost sõltumatu õiguspärane põhjendus või mitte (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-135-11, p 11).
10.Esimese asjaoluna tugineb hageja sellele, et oma rasedusest teavitamisel ei olnud kostjate esindaja (AM) reaktsioon positiivne vaid halvustav. Sellisele arusaamale on hageja jõudnud tulenevalt 15.02.2013 kostjate esindaja AM elektronkirjast (tl 74). Väidetavalt muutus töökeskkond pärast seda teavitust hageja suhtes vaenulikuks ning kostjate esindaja hakkas tegema hagejale põhjendamatuid noomitusi. Hageja jäi töövõimetuslehele kuni lapsehoolduspuhkuseni (tl 88). Kohtule esitatud elektronkirjavahetusest, mis eelneb 15.02.2013 elektronkirjale, nähtub, et poolte suhted ei olnud neutraalsed vaid pigem pingelised. Puudub vaidlus, et hageja asus tööle kontserni ja töötas osalise tööajaga kolme firma turundusjuhina. 28.12.2012 ühe firmaga sõlmitud tööleping lõpetati koondamise tõttu. Hageja nõudis kostjate esindajalt täiendavaid palgaläbirääkimisi ning kostjate esindaja vastuse kohaselt ei ole hageja huvitatud firmade käekäigust (vt 12.02.2013 kell 3.28 ja 12.02.2013 kell 2.35 elektronkiri, tl 61). Võttes arvesse poolte eelnevat kirjavahetust ja suhteid, siis ei saa eeldada, et kostjate esindaja 15.02.2013 elektronkiri on halvustav või ebavõrdselt kohtlev. Samuti nähtub poolte kirjavahetusest, et aprillist 2013. a kostjate esindaja AM tundis huvi, millal hageja tööle naaseb. Kohtule ei ole esitatud rohkem faktilisi asjaolusid, millest eeldada, et kostjad on hagejat diskrimineerinud enne töövõimetuslehele jäämist, s.o 20.02.2013. Hageja on viidanud noomitustele, kuid välja on toomata faktilised asjaolud (noomituste sisu), mille alusel võib eeldada, et toimunud on sooline diskrimineerimine. Eeltoodust tulenevalt ei ole tuvastatav, et hagejat koheldi teisiti soolise kuuluvusega seotud põhjustel (rasedus ja emaks saamine).
11.Hageja teavitas kostjaid, et tuleb lapsehoolduspuhkuselt tööle 06.05.2015 (tl 95). Samal päeval esitas kostjate esindaja hagejale töölepingute ülesütlemise avaldused. Töölepingute lõpetamise põhjusena on avaldustes märgitud, et hageja ei ilmunud pärast töövõimetuse lõppu 20.12.2013 tööle ega teavitanud tööandjat lapsehoolduspuhkuse kasutamisest 14 kalendripäeva ette. Seega teate
4(9)
esitamata ja tööle ilmumata jätmisega on töötaja rikkunud TLS § 15 sätestatud kohustust teha kokkulepitud tööd kokkulepitud mahus. Töölepingud lõpetati TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Hageja vaidlustas töölepingute ülesütlemised töövaidluskomisjonis ja kohtus. Harju Maakohtu 12.02.2016 jõustunud kohtuotsusega tuvastati, et hageja ei rikkunud kostjatega sõlmitud töölepinguid, vaid kasutas talle seadusega ette nähtud lapsehoolduspuhkust (tsiviilasja nr 2-15-10701 otsuse p 13, tl 126-130). Kohus tuvastas töölepingute 06.04.2015 ülesütlemise tühisuse ja lõpetas töölepingud alates 06.04.2015 TLS § 107 lg 2 alusel. Kostjalt I mõistis kohus hageja kasuks välja hüvitise 2403,45 eurot ja kostjalt II hüvitise 2230,20 eurot TLS § 109 lg 1 alusel. Hageja leiab, et kostjad on teda diskrimineerinud, sest töölepingud lõpetati raseduse ja sünnitamise, lapsevanemaks olemise ja hageja perekondlike kohustuste täitmisega seotud põhjustel. Hageja on seletanud, et tundis, et seoses lapsevanemaks saamisega ei tahetud teda enam tööle tagasi. Hageja sellised subjektiivsed tunded on mõistetavad, kuid diskrimineerimise eeldusena peab tuvastama, kas väidetaval diskrimineerijal on oma toimimisviisile emaks saamise ja perekondlike kohustuste täitmisest sõltumatu õiguspärane põhjendus või mitte. Kohtul tuleb tuvastada ebavõrdne kohtlemine.
12.Kostjad eitavad hageja diskrimineerimist ning töölepingute lõpetamist lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuse täitmise põhjustel. Kostjad on selgitanud, et nende töökollektiivid koosnevad peamiselt naistest, kes on emad ja seotud perekondlike kohustuste täitmisega. Eeltoodut kinnitab ka tunnistaja EA, kes on kontsernis töötanud alates 2005. a (tl 228). Kostjate esindaja AM on välja toonud, et tema suurimaks väärtuseks on perekond, ta on abielus ja kolme lapse isa (tl 171).
13.Kostjad on tõendanud, et töölepingud lõpetati muul põhjusel kui soolise kuuluvusega seotud põhjustel (hageja emaks saamine ja perekondlike kohustuste täitmine). Kostjad tunnistavad, et on rikkunud töölepingute lõpetamise korda. Samas, ainuüksi töölepingute lõpetamise fakt ei anna alust lugeda kostjate käitumist hageja suhtes diskrimineerivaks. Töölepingute lõpetamise alus on kohtu poolt ümber hinnatud ning selle rikkumise eest on hagejale välja mõistetud rahaline hüvitis. Samuti on kostjad tõendanud, et töölepingute lõpetamise vajadus tulenes asjaolust, et hageja töökohustusi enam ei eksisteerinud ja töökohta polnud säilinud. Turundusvaldkonna osas otsustasid kostjad vastava teenuse sisse osta ning selleks sõlmiti 27.01.2014 käsundusleping teise äriühinguga. Kui võrrelda hageja töölepingutes sätestatud ametikoha tööülesandeid käsunduslepinguga, siis need on samasugused. Tunnistaja EA ütluste kohaselt jagati hageja haigestumisel tema tööülesanded ära ning sellisel viisil asi firmades toimis. Samuti kinnitavad tunnistaja ütlused, et edaspidi otsustati sellisel viisil jätkata ning sõlmiti leping professionaalse firmaga turundustegevuse teenuse saamiseks. Samuti kinnitab tunnistaja, et hagejaga seoses olid teised ebakõlad, mis tulenesid tema töötulemustest ja töökohustuste täitmisest, kuid tema emaks saamisega ei saa kuidagi töölepingute lõpetamist seostada. Neid ebakõlasid kinnitavad ka hageja ja kostjate esindaja elektronkirjavahetus enne 15.02.2013, kus pooled hindasid hageja panust töösse erinevalt. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõuded kostjate vastu jätta rahuldamata.
14.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 4 järgi kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
5(9)
Arvestades asja iseloomu (töötaja hagi tööandja vastu SoVS § 13 lg 2 alusel), tuleb kohaldada TsMS § 162 lg 4 ning jätta kostjate menetluskulud 60% ulatuses hageja kanda. Kostjad on osalenud menetluses võrdsetes osades. Vastavalt menetluskulude jaotusele kuulub hagejalt kummagi kostja kasuks väljamõistmisele (3080 x 60% / 2) 924 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
15.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagiavaldus rahuldada või saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud jätta proportsionaalselt kostjate kanda.
16.Maakohus on valesti hinnanud tõendeid ja asjaolusid, rikkunud põhjendamiskohustust ning ebaõigelt kohaldanud materiaalõigust.
17.Maakohus andis 15.02.2013 elektronkirjale ebaõige hinnangu. Apellant esitas hagivalduse lisana nr 3 e-kirjavahetuse, milles muu hulgas apellant teatas oma rasedusest. Vastustajate seaduslik esindaja kirjutas muu hulgas: “Loodame, et see kevade hooajaaluse kriitilist ja mahukat töökava segama ei hakka.“ Sõna „see“ all mõtles vastustajate seaduslik esindaja rasedust ehk apellandi sündimata last. Võttes arvesse poolte eelnevat kirjavahetust ja suhteid, tuleb eeldada, et kostjate esindaja 15.02.2013 elektronkiri on halvustav ja ebavõrdselt kohtlev. Viidatud vastustajate lause on apellanti otseselt halvustav. Vastustajad nägid apellandi raseduses takistust ja häirivat ning segavat faktorit vastustajate äritegevusele nende jaoks kiirel kevadisel perioodil. Apellandi rasedus ei olnud seega vastustajatele väga hea uudis nagu viidatud e-kirjas vastustajad kirjutasid. Seega väljendasid vastustajat selgelt oma negatiivset ja diskrimineerivat hoiakut apellandi raseduse tõttu.
18.Maakohus on ebaõigesti leidnud, et vastustajad on tõendanud, et töölepingud lõpetati muul põhjusel kui hageja emaks saamise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Ebaõige on ka kohtu järeldus, et ainuüksi töölepingute lõpetamise fakt ei anna alust lugeda kostjate käitumist hageja suhtes diskrimineerivaks. Vastustajad ei ole tõendanud, et töölepingud lõpetati muul alusel kui Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-15-10701 tuvastatud alustel ja ajenditel. Ajendiks oli asjaolu, et apellant täitis perekondlikke kohustusi, oli alla kolme aastase lapsega kodus lapsehoolduspuhkusel. Seega oli põhjuseks apellandi emakssaamine ja perekondlike kohustuste täitmine. Apellant ei olegi väitnud, et vaid ainuüksi töölepingu ülesütlemise fakt annaks aluse lugeda vastustajate käitumist diskrimineerivaks. Diskrimineeriv käitumine seisneb selles, et vastustajad olid teadlikud, et apellandile sündis laps ja ta sai emaks ning apellant viibis lapsehoolduspuhkusel ning täitis perekondlikke kohustusi ja selle tõttu lõpetasid vastustajad töölepingud. Töölepingut ei lõpetatud selle tõttu, et vastustajad ei teadnud, miks apellant töökohustusi ei täitnud. Vastustajate käitumine oli teadlik ja kavatsetud.
19.Maakohus on apellandi jaoks üllatuslikult asunud seisukohale, et kostjad on tõendanud, et töölepingu lõpetamise vajadus tulenes asjaolust, et hageja töökohustusi enam ei eksisteerinud ja töökohta polnud säilinud. Käesoleva tsiviilasja menetluses esitasid vastustajad esmakordselt väite, et apellandi ametikohta ei olnud enam väidetavalt vaja ning tegemist oli koondamissituatsiooniga. Sellise väite esitasid vastustajad menetluse lõpufaasis. Sellist väidet ega tõendeid ei esitanud vastustajad kordagi
6(9)
tsiviilasjas nr 2-15-10701, kus põhiküsimuseks oli töölepingute lõpetamise alus ja põhjendatus ning kus menetlus kestis sisuliselt üks aasta. Käesolevas tsiviilasjas toimunud istungil juhtis maakohus vastustajate tähelepanu kohtuotsusele ja selles tuvastatud asjaoludele, et töölepingud öeldi üles, sest hageja ei ilmunud alates 21.12.2013 tööle. Seega on maakohtu järeldus vastuolus asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kuna maakohus tuvastas teises tsiviilasjas töölepingute lõpetamiste alused ja faktilised asjaolud, siis ei saa maakohus käesolevas tsiviilasjas lugeda töölepinguid lõppenuks muudel alustel või asjaolude kaudu. Maakohus oleks pidanud otsuse tegemisel tuginema eeldusele, et töölepingud lõpetati apellandiga TLS § 88 lg 1 p 3 alusel apellandi tööle mitteilmumise tõttu. Selline oli vastustajate tegelik tahe, mida vastustajad väljendasid kogu tsiviilasja nr 2-15-10701 raames. Maakohus oleks pidanud otsuse tegemisel tuginema ka sellele, et maakohus jõustunud otsuse kohaselt tuvastas, et vastustajad olid teadlikud apellandi lapsehoolduspuhkusest ning seega lõpetasid vastusajad töölepingud vaid sellel ajendil, et apellant täitis perekondlikke kohustusi.
20.Apellant on esitanud piisavalt soolisele diskrimineerimisele viitavaid asjaolusid ja tõendeid. Esitatud faktilistest asjaoludest nähtub, et vastustajatel puudus alus töösuhte lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, kuna apellant ei olnud töökohustusi rikkunud. Seega lõpetasid vastustajad apellandi töölepingud põhjusel, et hageja täitis olulisi perekondlikke kohustusi. Vastustajad on apellanti kohelnud ebasoodsamalt kui teisi töötajaid sellega, et vastustajad lõpetasid töösuhte pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist põhjusel, et apellant täitis olulisi perekondlikke kohustusi. Kui apellant ei oleks viibinud lapsehoolduspuhkusel, siis ei oleks temaga töölepingut üles öeldud. Kuivõrd vastustajad lõpetasid töösuhte olenemata sellest, et apellant kasvatab alla kolme aastast last ja täidab olulisi perekondlikke kohustusi, on tegemist soolise diskrimineerimisega. Vastus apellatsioonkaebusele
21.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
22.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata, apellatsioonkaebus aga rahuldamata (TsMS 657 lg 1 p 1). TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt ei korda ringkonnakohus maakohtu põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
23.Hageja on esitanud hagi, milles nõuab mittevaralise kahju väljamõistmist kostjatelt, kuna tööandjad hakkasid temasse halvasti suhtuma, alusetult tööalaseid etteheiteid tegema ja ütlesid töölepingu üles diskrimineerival alusel, s.o sellepärast, et ta rasestus, sai lapsevanemaks ja täitis perekondlikke kohustusi. Kostjate väitel ei suhtunud nad hagejasse kui töötajasse halvasti tema raseduse ja lapse pärast, vaid erimeelsused olid töökohustuste täitmise osas, ja tööleping öeldi hagejaga üles tegelikult seetõttu, et hageja töökohta enam ei olnud, kuna turundusvaldkonna osas osteti vastav teenus sisse käsunduslepinguga teiselt äriühingult. Kostjate väitel koosnevad nende töökollektiivid peamiselt naistest, kes on emad ja seotud perekondlike kohustuste täitmisega.
24.SoVS § 5 lg 1 järgi on keelatud otsene ja kaudne sooline diskrimineerimine, kaasa arvatud selleks korralduse andmine. Sama paragrahvi lõike 11 järgi loetakse diskrimineerimiseks ka isiku pahatahtlikku kohtlemist, samuti tema jaoks negatiivsete tagajärgede põhjustamist seetõttu, et isik on toetunud käesolevas seaduses sätestatud õigustele ja kohustustele või toetanud teist isikut tema
7(9)
käesolevas seaduses sätestatud õiguste kaitsel. Maakohus kohaldas õigesti SoVS § 6 lg 2 punktis 7 sätestatud, kui leidis, et hagejat ei diskrimineeritud.
25.Apellandi väitel tõlgendas maakohus ebaõigesti temaga töösuhte lõpetamise põhjusi, kuna tööandja lõpetas temaga töösuhte tegelikult seetõttu, et ta kasvatas last, mis tööandajale ei meeldinud, samuti väljendus tööandja solvavalt, kasutades 15.02.2013 e-kirjas tema raseduse ja lapse kohta sõna „see“. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tööandja e-kirja lausest ei saa välja lugeda tööandja halvustavat ja negatiivset suhtumist apellandi rasedusse ja tema lapsesse. Asesõna „see“ kasutamine rasedusseisundi kohta ei ole tõlgendatav solvanguna. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et rasedus ja sündimata laps on samastatavad mõisted. Apellandi subjektiivset hinnangut tööandja sõnakasutusse võib mõista, arvestades apellandi emotsionaalset seisundit seoses rasedusega, kuid see ei anna objektiivselt alust järelduseks, et tööandja hakkas temasse suhtuma diskrimineerivalt ja soovis lõpetada temaga töösuhte tema raseduse ja lapse pärast. Maakohus leidis põhjendatult, et poolte suhted olid juba enne nimetatud e-kirja saatmist pingelised muudel põhjustel.
26.Apellandi väitel ei ole tööandja tõendanud, et ta lõpetas apellandiga töösuhte muul kui diskrimineerival põhjusel, s.o lapse kasvatamine, ning maakohus luges ekslikult tuvastatuks, et töösuhte lõpetamise põhjuseks oli koondamissituatsioon ehk asjaolu, et apellandi töökohta ei olnud säilinud. Maakohus hindas kostja esitatud tõendeid ja põhjendas nõutava põhjalikkusega oma järeldust. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu järeldustega.
27.Asjaolu, et eelmises tsiviilasjas tuvastati tööandjapoolne töölepingu ülesütlemise tühisus, ei anna alust järelduseks, et tööandja lõpetas töölepingu diskrimineerival põhjusel. Eelmises tsiviilasjas tuvastas kohus üksnes selle, et tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine töötajapoolse kohustuse rikkumise tõttu on tühine, kuna töötajapoolset rikkumist ei olnud, samas ei käsitletud ega tuvastatud tegelikku ülesütlemise põhjust. Kuigi kostjad vaidlesid eelmises tsiviilasjas hagile vastu ja ei avaldanud ülesütlemise tegelikku põhjust, ei võta see kostjatelt õigust tugineda uutele asjaoludele ja tõendada käesolevas tsiviilasjas töölepingu ülesütlemise tegelikku põhjust. Maakohus järeldas õigesti, et kostjad ütlesid töölepingu üles seetõttu, et hageja töökohta ei olnud enam säilinud, s.o koondamise tõttu. TLS § 93 lg 1 keelab küll koondada isikut, kes kasutab lapsehoolduspuhkust, kuid ei keela koondada isikut, kes kasvatab alla kolmeaastast last, kuid ei kasuta lapsehoolduspuhkust. Seega on käesoleval juhul täidetud TLS § 92 lg 2 tingimus, s.o kostjad ütlesid töölepingu sisuliselt üles seaduses lubatud alusel (TLS § 89 lg 1).
28.Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Maakohus on jätnud kostjate menetluskulud 60% ulatuses hageja kanda ja hageja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda. Ringkonnakohus määrab vastavalt TsMS § 174 lg 3 kindlaks väljamõistetavad menetluskulud.
29.Kostjad on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles paluvad vastaspoolelt välja mõista oma lepingulise esindaja kulude katteks 935 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjatele osutatud õigusabi 8,5 tunni ulatuses tunnitasuga 110 eurot (ilma käibemaksuta). Kostjate lepingulise esindaja apellatsioonimenetluses teostatud toiminguteks olid apellatsioonkaebusega tutvumine ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamine. Kostjad kinnitasid, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning et nad on käibemaksukohustuslased,
8(9)
taotledes kulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Kostjad palusid kohustada hagejat tasuma väljamõistetavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud korras. Hageja kostjate menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus, tutvunud kostjate esindaja õigusabitoimingute nimekirjaga ning analüüsinud selles näidatud toiminguid toimiku materjalide põhjal, leiab, et kostjate esindaja toimingud tuleb hinnata klientide esindamiseks vajalikeks. Samuti tuleb ringkonnakohtu hinnangul käesoleva asja sisu, keerukust ja mahtu arvestades pidada põhjendatuks kostjate esindaja toimingutele apellatsioonimenetluses kulunud aega kokku 8,5 tundi. Kostjate lepingulise esindaja tunnitasu 110 eurot ilma käibemaksuta ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodust tulenevalt on kostjate lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikud 935 (8,5 x 110) euro ulatuses. Kohtu hinnangul on kostjad osalenud menetluses võrdsetes osades. Seega kuulub COM-lt Osaühingu S kasuks väljamõistmisele lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks 467,50 (935 / 2) eurot ning T OÜ kasuks 467,50 (935 / 2) eurot. Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb rahuldada kostjate taotlus hageja kohustamiseks väljamõistetud menetluskuludelt viivise maksmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.