Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2-15-17320 mittekohase täitmise tõttu tekkinud hageja vastu vastassuunaline rahaline nõue (hageja lasi kolmandal isikul tasu eest vastava juhtmestiku markeerida), mida on seaduse alusel õigus tasaarvestada. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväide. Hageja nõude kui sellise üle vaidlust ei ole. Kostja ei ole vastu vaielnud, et hagejal iseenesest on nõue, kuid leiab, et kostja saab hageja nõude enda nõudega tasaarvestada. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks käsitleda hageja nõude õigusliku alust. Küsimus on üksnes selles, kas kostjal on hageja vastu tasaarvestuseks sobiv põhjendatud nõue. Seega peab kohus antud tsiviilasja õigeks lahendamiseks hindama, kas kostjal on hageja vastu põhjendatud nõue, millega hageja nõuet tasaarvestada, või mitte. Kostja nõude põhjendatus aga sõltub sellest, kas hagejal oli kohustus kilbi abiahela juhtmestik markeerida või mitte. Juhtmestiku markeerimine Hageja märgib, et juhtmestik on ahela osaks. Juhtimisahela kulgemist saab tuvastada klemmidel asuvate tähistuste abil (juhe kulgeb klemmide vahel), mistõttu abiahela tuvastamiseks ei pea ilmtingimata juhtmestikku ennast markeerima. Hageja leiab, et standardist IEC 61439-1 ei tulene, et kilbisisene abiahela juhtmestik peab olema eraldi tähistatud. Hageja on seisukohal, et abiahelate juhtmestiku eraldi markeerimine eeldab tellija ja tootja sellekohast kokkulepet. Et kilbi valmistamise hinna kujundas hageja kostja tellitud projekti alusel, kus kõikide juhtmete markeerimist ei nõutud, siis sellest tulenevalt soovib kostja hageja hinnangul saada tasaarvestusega markeerimistöid tasuta. Kostja on seisukohal, et abiahela juhtmestiku markeerimine ei eeldanud antud juhul eraldi kokkulepet vaid et markeerimata jätmine eeldas eraldi kokkulepet, kuivõrd hageja poolt kostjale esitatud 1BFE kilbi hinnapakkumises on selgelt kirjas, et kõik kasutatud materjalid ja komponendid vastavad standardile IEC 61439-1 (Märkus: IEC standard on originaaldokument, mille alusel on tõlgitud EVS-EN 61439-1 standard eesti keelde). Hinnapakkumise aluseks oleva projekti seletuskirjas on samuti välja toodud, et projektis lähtutakse standardist EVS-EN 614391. Kostja leiab, et markeeringute teostamise kohustus tuleneb eelviidatud standardist. Kohus märgib, et pooled ei vaidle selle üle, et nii projektis kui ka hinnapakkumises lähtuti standardist IEC 61439-1 (ehk EVS-EN 61439-1). Vaidlus on selles, kas eelnimetatud standardist tuleneb kohustus abiahelate juhtmete markeerimiseks või mitte. Kohus märgib, et hageja on teinud ka viite toote nõuetele vastavuse seadusele (§ 4 lg 1 p 4), mille kohaselt on standardite järgimine üldiselt vabatahtlik. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist kohase viitega, kuivõrd nii hinnapakkumises kui ka projektis on kirjas, et lähtutakse kõnealusest standardist. EVS-EN 61439-1 Punkt 6.3. sätestab, et: /..../ Kooste sees peab saama tuvastada üksikahelaid ja nende kaitseseadmeid. Tuvastamiseks kasutatavad tähised peavad olema arusaadavad, vastupidavad ning füüsikalise keskkonnaga kokkusobivad. /.../.

2-15-17320 Kostja leiab, et punktis 6.3. on selgesõnaliselt välja toodud markeeringu kohustuslikkus. Sõnastuses on selgelt kirjas, et peab saama tuvastada üksikahelaid. Kuidas veel on võimalik üksikahelaid tuvastada, kui neid markeerides. Hageja leiab, et standardi p.-s 6.3 ei ole nõuet abiahelate juhtmestiku markeerimiseks. Vaidlusküsimus ei ole selles, kas abiahelaid peab saama tuvastada, vaid selles, kas abiahelates juhtmete otste tähistamata jätmisega abiahela tuvastamine on võimalik. Kuigi kostja oma hagivastuses deklaratiivselt ei pea võimalikuks ahela tuvastamist juhtmete markeerimata jätmisel, selgitab kostja samas dokumendis hiljem, et juhtme markeerimata jätmisel toimub tuvastamine oluliselt suurema ajalise kuluga. Ilmselt sellega nõustub kostja hagejaga selles, et ahela tuvastamiseks piisab klemmide tähistusest, kuid loeb selle puuduseks suurema ajalise kulu. Ahela tuvastamise võimalust kinnitab kaudselt ka kostja väide, et tähistamises võivad pooled kokku leppida. Oletatavasti ei mõelnud kostja oma väites seda, et selle kokkuleppega välistatakse ahela tuvastamine. Hageja märgib seejuures, et pea- ja abiahelate juhtide tähistamist reguleerib standardi punkt 8.6.5, mille järgi vastutab juhtide tähistamisviisi ja ulatuse eest kooste tootja, mis aga ei kehti punktis 8.6.6 toodud erandite suhtes. Et viidatud eranditeks on peaahelate kaitsejuhtide ja neutraaljuhi tähistamine, siis kooste tootja otsustada ei ole nimetatud juhtide tähistamise viisi üle. Eeltoodu tähendab, et abiahelate tähistamise üle otsustab kooste tootja ja võtab sellega vastutuse, et täidetud oleks standardi punktist 6.3 tulenev ahelate tuvastamise nõue. Juhtide otste tähistamise valikuvõimalusele viitab standardi punkti 8.6.5 esimese lause sulgudes toodud sõnad „või tähiste eest juhtide endi otstel“. Kui juhtmete otste tähistamine oleks nõutav, siis oleks märgitud sõnaselgelt, et tähistamisele kuuluvad nii klemmid kui ka juhtide otsad. Kuna abiahela tuvastamine on võimalik ilma juhtmete otste tähistusteta ja standard juhtmete otste tähistamist ei nõua, siis vastab vaidlusalune kilp standardile. Pooled pöördusid standardi tõlgendamiseks ekspertarvamuse saamiseks EVS/TK 17 poole (s.o. standardit kontrollinud ekspertkomitee). Selgus, et ka EVS/TK 17 ise ei ole ühesel seisukohal standardi vastava tõlgenduse osas (selle liikmed esitasid vastakaid seisukohti) ja seega koostas EVS/TK 17 päringu algallikasse ehk standardi ettevalmistanud töögrupile Brüsselisse (CENELEC). CENELECi vastust, mis on kohtule esitatud, tõlgendavad pooled aga jällegi erinevalt. Pooled pöördusid lisaks veel Rahvusvahelisele Elektrotehnika Komisjoni ja Inspecta poole ning edastasid nende seisukohad kohtule. Kohus, olles tutvunud nii standardi asjakohaste punktidega, poolte seisukohtadega, EVS/TK 17 liikmete arvamustega standardi vastavate punktide tõlgendamise osas kui ka CENELEC-i vastusega päringule ja erinevate muude asjakohaste asutuste arvamustega, leiab, et esiteks ei esita standard nõuet konkreetselt abiahelate juhtmete (või siis nende otste) markeerimiseks (seda ei ole kusagil sõnaselgelt kirjas), standardi kohaselt peavad ahelad üksnes kuidagi tuvastatavad olema (sh antud juhul ei ole vaidlust, et klemmid on tähistatud). Kui justnimelt juhtide (juhtmete) otste tähistamine oleks tingimusteta nõutav, siis oleks CENELEC seda ka kinnitanud, kuid CENELECi vastuses on nenditud, et markeerimiseks on erinevaid võimalusi. Teiseks ei tulene (abstraktselt) abiahelate juhtmete (või siis nende otste) markeerimise kohustus ahela tuvastamise võimalikkuse nõudest, kuivõrd abiahela tuvastamine on võimalik ilma seal asuvate juhtide otste tähistamiseta, kui seadmed (komponendid) ja nende klemmid on tähistatud ja kui seadmete ja klemmide tähistused ning skeem vastavad tegelikele ühendustele. Seega tuleb täiendavas tähistuses (mis oleks lisaks juba teostatud klemmide tähistusele) eraldi kokku leppida. Juhul kui mingit vastavat kokkulepet ei ole, on lisatähistuse tegemine jäänud hageja diskretsiooniks ning hagejal ei olnud mingisugust kohustust vastavat teha. Kostja on esitanud ka seisukoha, et vaatamata standardi tõlgendustele, on poolte vahel tekkinud õigussuhte olemuses kõige olulisemaks siiski poolte tahe. Kostja väidab, et kostja kui tellija tahe

2-15-17320 oli suunatud sellele, et kilbisisene juhtmestik peab olema markeeritud. Kostja väidab, et hageja pidi niisugusest tahtest olema teadlik, kostjal ei olnud mõistlikult võimalik aru saada, et hageja poolt esitatud hinnapakkumine ei sisalda kilbisiseste markeeringute teostamist. Kostja leiab seejuures, et hageja oleks pidanud saama aru juhtmete tähistamise vajadusest ehitusobjekti iseloomust tulenevalt. Kohus leiab, et kostja vastav väidetav tahe lepingu sõlmimisel ei ole kuidagiviisi tõendatud. Seejuures ei nähtu kusagilt kostja väidetavalt eksisteerinud tahte väljendust (ei lepingueelsetes läbirääkimistes, projektis, hinnapakkumises jne). Tõendatud ei ole ka see, kuidas või miks hageja niisugusest tahtest teadlik pidi olema (vaidlust ei ole asjaolus, et pooled on ennegi koostööd teinud, kuid kostja ei ole argumenteerinud, et hageja näiteks tavapäraselt teostaks vastavat markeeringut – vastupidi hageja on argumenteerinud, et hageja ei ole ka varasemalt kostjale vastavaid markeeringuid teostanud). Vaidlust ei ole, et kostja oli hageja poolt esitatud hinnapakkumisega tutvunud ja oli seega teadlik sellest, et hinnapakkumises vastavate markeeringute teostamist kusagil kirjas ei olnud (sh oli kostja ise esitanud hinnapakkumise aluseks oleva projekti kus samuti vastaval viisil markeeringute teostamist ei kajastunud). Kostja sisuliselt väidab, et vaatamata sellele, et hinnapakkumises (ega projektis) vastavat tööd ei kajastunud ja kostja oli sellest teadlik, ei olnud kostjal mõistlikult võimalik aru saada, et hageja poolt esitatud hinnapakkumine ei sisalda kilbisiseste markeeringute teostamist. Kohtu hinnangul on selline väide täielik absurd. Kui eksisteerinuks reaalne tahe vastavat markeeringut saada ja seda tööd hinnapakkumises näha ei ole, oleks mõistlik isik pöördunud pakkumuse tegija poole ja oma tahet vastavat tööd saada väljendanud. Või siis oleks mõistlik isik vastavat tahet juba omaenda projektis väljendanud. Samuti ei pea hageja „ehitusobjekti iseloomust“ tulenevalt tegema omal initsiatiivil asju, mis ei vasta projektile ja mida talt ei ole konkreetselt nõutud. VÕS § 25 lg 1 kohustab lepingupooli järgima kokkulepitud tava. Kuna tootjad kilpide koostamisel juhinduvad standardist EVS-EN 61439-1, siis saab standardi lugeda tavaks. Standard ei nõua abiahelates juhtide otste tingimusteta tähistamist juhul, kui abiahelate tuvastamiseks on kasutatud teisi tähistamisviise. Seega kuivõrd projekt nägi ette vaid klemmide tähistamist, standard juhtmete otste tähistamist eraldi ei nõua ja eraldi kokkulepet juhtmete täiendavaks markeerimiseks ei olnud, oli kilp koostatud nõuetekohaselt ja hageja täitnud endapoolse kohustuse korrektselt. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostjal õigust keelduda endapoolse kohustuse täitmisest. Kostja võis küll tellida vastava markeeringu tegemise kolmandalt isikult, kuid kuivõrd kolmanda isiku poolt tehtud töö näol ei olnud tegemist hageja täitmata jäänud kohustusega, ei tekkinud kostjal kantud kulust hageja vastu põhjendatud nõuet. Seega ei olnud kostjal nõuet, millega hageja nõuet tasaarvestada. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi põhinõude osas rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 854.40 eurot. Viivised VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

2-15-17320

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on palunud mõista kostjalt välja kuupäevaks 01.12.2015 sissenõutavaks muutunud viivised summas 121.51 eurot ning viivise põhivõlast võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 01.12.2015 kuni võla tasumiseni. Kostja on veendumusel, et viivise arvestamiseks ei ole alust, kuna kostja oli peatanud arve nr A0008454 tasumise kuna poolte vahel oli üleval vaidlus seoses tellitud tööde kvaliteedi ja tellimusele vastavuse osas. VÕS § 113 lõike 4 kohaselt ei pea tasuma viivist aja eest, mil võlgnik (antud juhul kostja) õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Kostja keeldus õigustatult oma kohustuse täitmisest ehk vastavas osas arve tasumisest, kuna hageja oli rikkunud omapoolset kohustust. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine ka kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Kostja leiab, et käesoleval juhul on hageja just nimelt poolte vahelisest suhtest tulenevalt oma kohustust rikkunud, kuna teostatud töö ei vastanud tingimustele mittemarkeeritud kilbi osas. Seega on kostjal olnud alus kasutada õiguskaitsevahenditena VÕS § 101 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud õiguskaitsevahendeid – so alus nõuda täitmatajäänud kohustuse täitmist ning alus oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda. Lisaks eeltoodule võib tellija (kelleks antud juhul on kostja) keelduda tasu maksmisest muu hulgas juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ning ta tasaarvestab oma nõuded töövõtja tasunõuetega. Kostja ongi nimetatud õigust kasutanud ning teostas summa 854.40 euro ulatuses tasaarvelduse. Kostja leiab, et eeltoodust tulenevalt on alusetu hageja nõue kostja vastu väidetavate viiviste summas 121.51 eurot (millele lisanduks jooksev viivis) osas. Kohus leiab, et kuivõrd kohus on eelpool leidnud, et hageja põhinõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjal ei olnud õigust enda kohustuse täitmisest (st raha maksmisest) keelduda, on kostja olnud raha tasumisega viivituses ja hageja seadusejärgsed viivisenõuded on põhjendatud. Kostja vastuväited viivisenõudele ei ole asjakohased, kuivõrd kohus on eespool otsuses tuvastanud, et hageja põhinõue oli ja on põhjendatud (seejuures ei olnud kostja tasaarvestus põhjendatud) ning kostja seega õigustamatult keeldus hageja põhinõude õigeaegsest rahuldamisest ja oli oma kohustuse täitmisega viivituses. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja viivisenõue rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kuupäevaks 01.12.2015 sissenõutavaks muutunud viivis summas 121.51 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt (854.40 eurot) alates 02.12.2015 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

2-15-17320 TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja ei ole menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ega nimekirja esitanud, kuid TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja menetluskulud moodustuvad tsiviilasja materjalide kohaselt riigilõivust summas 200 eurot. Kohtu hinnangul ei saa vaidlust olla hagiavalduse esitamise eest tasutud riigilõivu põhjendatuses, mistõttu on põhjendatud määrata hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruseks 200 eurot. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.