R. G.i hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) ravi kohustamise, ravikulude hüvitamise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Hagihind
33 500 eurot
Kohtuistungi toimumise aeg
24. september 2014.a ja 20.aprill 2015.a
Menetlusosalised
Hageja:
Hageja lepinguline esindaja (riigi õigusabi korras):
Kostja:
R. G. (IK xxx, viibib xxx) Vandeadvokaat Sergei Politšev (Ida-Viru Advokaadibüroo, Rakvere 5 a, 41531 Jõhvi; [email protected]) Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu) (Tõnismägi 5 a, 15191 Tallinn; e-post: [email protected]) Agu Rillo (e-post: [email protected])
Kostja esindaja:
RESOLUTSIOON
Jätta R. G.i hagi rahuldamata.
Poolte menetluskulud jätta kostja R. G.i kanda.
R. G.ile riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Hageja menetluskulu (riigilõiv ja ekspertiisitasu/kulu) jätta Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. HAGI ALUSEKS OLEVAD FAKTILISED ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
R. G. kandis vangistust alates 2010.a (käesoleval ajal viibib uuesti vahistatuna xxx
Hagiavalduse kohaselt põhjustab hageja paremal labajalal olev põletik ja haavand füüsilist valu ja kannatusi. Hageja heidab kostjale ette, et aastate vältel vangistuses viibides ei ole teda ravitud õigeaegselt, on hooletult tema kaebustesse suhtutud, millega soodustatud haiguse progresseerumist ning suurendatud hageja vaevusi. Hageja selgistuste kohaselt algasid probleemid jalaga xxx 2011.a. Varasematel aastatel, mil hageja viibis veel vabaduses (2004) pandi diagnoos hemangioom. Hageja on viibinud erinevatel vanglates, kuid kusagil ei ole talle vajalikku ravi võimaldanud. Valu hakkas 2011.a. Hageja pöördus xxx kirurgi poole, kuid kirurg viskas kabinetist välja. Hageja soovib elada normaalset elu, joosta, mängida palli, käia tööl, koolis, kuid hetkel ta seda teha ei saa. Hageja kahju seisneb kannatustes ja valus piinlemises. Kannatused on väidetavalt põhjustanud nii Viru kui xxx.
2.Tervisekaardi väljavõtte kohaselt teostati 20.04.2011.a hagejal UH Doppler uuring ning suunati dr. M. R. vastuvõtule. Doktor järeldas sonograafia põhjal, et tegemist on hemangioomiga. Doktor lisas meditsiini kaarti 10.05.2011.a märke, et hemangioomi ei pea vanglas oleku ajal kindlasti mitte plaanilises korras ravima (I kd tl 12). 16.08.2011.a teostati histoloogiline uuring, mis kinnitas sonograafia vastust. Märkena lisati tervisekaarti 23.08.2011.a , et patsient vanglas olles erakorralist operatsiooni ei vaja (I kd tl 15). 20.03.2013.a tervisekaardis kanne histoloogia vastus – hemangioma capillare kinnitab Doppler sonografia vastust. Ei vaja vanglasoleku ajal operatsiooni kui ei teki tüsistust (I kd tl 114). 20.03.2013.a kanne kirurgile. Cito! Osteomüeliit? 04.06.2013.a erakorralisena, kuna valu väga tugev paremas jalas (I kd tl 114). 11.10.2013.a on tervisekaardis kanne, et patsiendil jalaturse vähenenud, põletikuline protsess pikaleveninud (I kd tl 115). Jaanuaris-veebruaris 2014.a pöördus hageja korduvalt vangla meditsiiniosakonna poole kaebusega, et tunneb valu jalas ja on tekkinud põletik.
19.02.2014.a käis hageja kirurgi vastuvõtul. Teostati veenide ultraheliuuring /jalaveenide doppler sonograafia. Leitud jalaveenide klappide puudulikkus, verevoolu häire, sellest verevarustuse häired. Võimalik hemangioomi esinemine, verekapillaaride ja lümfisoonte laienemine ja hulga suurenemine ning nähud on kroonilised. Patsient suunati 2014.a märtsis veresoonte kirurgi juurde ravitaktika valimiseks (I kd tl 119).
23.03.2014.a järeldas kardiovaskulaarkirurg dr A. L., et vajalik MRT (tuumamagnetresonants uuring) paremast labajalast ning koostöös plastikakirurgidega on võimalik otsustada edasine ravitaktika (I kd tl 122). 11.04.2015.a tehti hagejale parema labajala MRT uuring ning selle kokkuvõtte kohaselt võimalik pehmete kudede hemangioom (tl 125). 29.04.2014.a märgiti hageja tervisekaardis, et konsultatsioonil vasoloogiga soovitatud pöörduda plastikakirurgi poole. Otsustati, et meditsiiniosakonnal teisese arvamuse ja raviplaani koostamise osas SA TÜ Kliinikumi kirurgi ja vasoloogiga (I kd tl 126).
3.Karistuse kandmise ajal pöördus hageja korduvalt vanglate (xxx) ja Justiitsministeeriumi poole teostada vastavad uuringud, teha kindlaks diagnoos ning määrata konkreetne ravi. Hageja tervisekaardi kannetest tulenevalt tundis hageja valu jalas pikema aja vältel, mistõttu tarvitas valuvaigisteid pikka aega. Valuvaigistid teatavasti ei ole suunatud haiguse põhjuste ravimisele. Vähemalt 20.04.2011.a oli hagejal diagnoositud hemangioom. Hageja leiab, et ilmselgelt viivitati vastavate uuringute tegemisega ning teostatud uuringute vahelised ajavahemikud olid liiga pikad. Hageja kaebuste eiramise tõttu oli hageja 16.01.2014.a protestiks sunnitud loobuma Viru Vangla poolt pakutavast toidust, sest reaalset ravi hageja vaevustele ei osutatud.
4.Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 tulenevalt on igaühel õigus tervise kaitsele. Hageja leiab, et vangla arstid ei ole korraldanud hagejale õigeaegselt kliinilisi uuringuid selleks, et kiiremas korras välja selgitada millist ravi hageja vajab ja kuidas edasist ravi korraldada. Kolme aasta välte tehti hagejale üksnes valu vaigistavaid süste, anti valu vaigistavaid tablette ja tehti mähiseid valu leevendamiseks, Kostja Eesti Vabariik rikkus sellega hageja põhiseaduslikku õigust tervise kaitsele ning VangS 53 lg 2 ja vangla sisekorraeeskirjade § 9 lg 3 p 1 sätestatut. Hageja nõuab kostjalt tekitatud kahju hüvitamist ning kohustada kostjat hagejat ravima. Hageja leiab, et muuhulgas põhjustati talle mittevaraline kahju, mis väljendus aastatepikkustes kannatustes. Aastaid tuli hagejal taluda jalavalu, tarvitada rohkelt valuvaigisteid. Piiratud oli hageja liikumine- kõndimisel vaja kargu abi. Vangistuses viibides on teatavasti isiku võimalused ennast ise ravida olematud. Vanglas viibiva isiku igapäevast tegevust reguleerib ja korraldab riik. Riik, võttes isikult vabaduse, peab järgima piisava hoolega ka seda, et vabaduse kaotanud isik ei saaks vanglas olles tervisekahjustust, vaid isiku haigestumisel oleks talle tagatud õigeaegne ja adekvaatne ravi. Viru Vangla kui tervishoiuteenuse osutaja lepinguline huvi on ilmselgelt suunatud hageja mittevaralise huvi – tervise kaitse – järgimisele. Vangla, osutades tervishoiuteenust, pidi aru saama, et hagejal diagnoositud haigus vajab ravimist. Hageja hindab talle põhjustatud mittevaralist kahju 30 000 eurole. Hageja märkis kohtuistungil 24.09.2014.a, kostja jättis täitmata VÕS § 758 lg 1 sätestatud kohustuse – ei osutanud hagejale tervishoiuteenust, ei ravinud piisavalt. Kostja ei võtnud tarvitusele meetmeid selleks, et kõrvaldada haiguse põhjust.
20.04.2015.a istungil täiendas hageja nõuet ja palus kohustada kostjat tasuma hageja ravikulud Soome Vabariigis. Hageja viibis Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus määrati põhidiagnoosina arteriovenoosne malformatsioon mitte hemangioom, nagu varasemates ravidokumentides tuvastatud. Tuvastati, et haigus on väga kaugele arenenud ning selle ravimiseks Eestis võimalused puuduvad, lähim võimalus raviks on Helsingi Ülikooli juures. Viru Vangla ei võtnud midagi ette selleks, et tuvastada õige diagnoos. Diagnoositi hemangioom, mida ka
raviti, kuid nüüd selgub, et hagejal on hoopis teine diagnoos. Kui diagnoos oli vale, järelikult oli vale ka selle ravi. Hageja palus lisaks varasemale kohustada kostjat tasuma hageja eeldatavad ravikulud Soome Vabariigis.
5.Hageja märgib 10.05.2016.a maakohtule saadetud lõppseisukohtades, et jääb oma varasematele seisukohtadele kindlaks ja leiab, et talle on tehtud ülekohut, mistõttu on ta aastaid olnud sunnitud taluma valu. Käesolevaks ajaks on hagejal jalavalud kadunud pärast SA PERH-is kirurgilist sekkumist. Hageja ei vaja liikumisel enam karke, suudab käia omal jalal ning elukvaliteet on oluliselt paranenud. Hageja esindaja märgib eksperdi järeldustele tuginedes, et tõendamist on leidnud asjaolu, et hageja viibides vanglas, pidi taluma pikka aega füüsilist valu haigus(t)e tõttu. Vangla ei korraldanud õigeaegselt ravi ja diagnoosimist ning üksnes pärast kohtusse pördumist hakati tõsisemalt tegelema hageja haigusega ja muuhulgas esitati taotlus tervislikel põhjustel ennetähtaegseks vabastamiseks. Hageja vabanes ning vabaduses pöördus haiglasse operatsioonile, mille tulemusena on tema tervislik seisund oluliselt paranenud. Asjaolud kogumis näitavad hageja esindaja hinnangul seda, et kostjal oli reaalne võimalus õigeaegselt korraldada hageja haiguse diagnoosimist ning selle tulemusena võimaldada kirurgilist ravi. Hageja poleks pidanud aastaid kannatama valu ega liikuma karguga. Hageja esindaja leiab, et eksperdiarvamus(ed) ei lükka ümber hageja esitatud põhjendusi. KOSTJA – EESTI VABARIIGI ( Justiitsministeeriumi kaudu) VASTUVÄITED
Kostja vaidleb hagile vastu.
7.Kostja ei nõustu sellega, et tegemist on VÕS § 134 lg 1 reguleeritud juhtumiga. Hüpoteetiliselt saaks väita, et hageja nõue võiks põhineda seadusest tuleneva kohustuse rikkumisest, millele kostja vaidleb samuti vastu. Hageja mittevaralise kahju 30 000 euro nõue ületab VÕS § 134 lg 2 sätestatud mõistliku hüvitise piiri. Hagis esitatud asjaoludest tulenevalt saaks hageja nõue teoreetiliselt põhineda VÕS § 770 lg 1 sätestatud alusel, samas ei nähtu hagist, milles seisneb väidetav raviviga või muu kostja vastutuse aluseks olev asjaolu (§ 770 lg 3).
8.Hageja tervisekaardist tulenevalt on alates 30.08.2007.a tehtud sinna 272 sissekannet. Kostja peab oluliseks märkida, et hageja ei ole ise vabaduses viibides näidanud üles mingisugust initsiatiivi enda ravimiseks. Tervisekaardi sissekannatest on näha ka seda, et hageja ei ole koostööaldis. Lisaks eeltoodule on kirung 28.04.2014.a sissekandes sedastanud, et hageja jala verevarustuse häire tekkepõhjuseks võib olla muuhulgas narkootikumide tarvitamine (anamnees narkomaania, 14.12.2011 sisekanne).
9.Kostja on seisukohal, et hagejale on tagatud vanglas asjakohane ning kvaliteetne meditsiiniteenus. Vastupidise väite tõendamiskoormis tulenevalt VÕS § 770 lg 3 on hagejal.
03.04.2009.a on meditsiinitöötaja märkinud tervisekaardi kandes, et hageja nokib pidevalt haavandilt ise kooriku pealt ära, mistõttu see ilmselt ei paranegi. Hageja enda tegevus tõstatab kahtluse, et hageja ise takistab oma haavandi paranemist. Tuginedes jala haavandile, taotleb hageja enda ennetähtagset vabstamist. Hageja ravi osas on kostja konsulteerinud erinevate erialaarstidega väljastpoolt vanglat. Ravi hagjale osutatakse ning kohustamisnõue seega põhjendamatu.
10.Hagejale ei ole tekitatud kahju, mis kuuluks hüvitamisele VÕS-i järgi. Seega on põhjendamatu ka mittevaralise kahju hüvitamise hagi. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
EKSPERTIIS
11.Kohus määras 12.11.2014.a määrusega kohtuarstliku ekspertiisi. Kohus pidas ekspertiisi korraldamist vajalikuks, kuna pooled olid eriarvamusel, kas hagjale vanglas osutatud meditsiiniteenus on olnud asjakohane, kvaliteetne ja õigeaegne ning sellest tulenevalt kas on põhjustatud hagejale kahju. Eeltoodud asjaolude selgitamiseks on vajalikud meditsiinilised eriteadmised.
12.Ekspetiisiakti nr 14E-AOK0010 06.01.2015.a arvamuse kohaselt on healoomulise veresoonekasvajana hemangioom ravitav. Ravi on enamasti konservatiivne (salvid, geelid, tabletid). Üldjuhul ei ole hemangioom progresseeruv haigus ning raviga alustamine sõltub kasvaja lokalisatsioonist, suurusest ja lisandunud tüsistustest. Hemangioomi diagnoosimine ei nõua kohest raviga alustamist kuna protsess on healoomuline (ei anna siirdeid) ning võib aja jooksul ise taandareneda. Lokalisatsioonist ja suurusest sõltuvalt võib hemangioom põhjustada valu, kuid reeglina mitte sel määral nagu väidab hageja. Kasvaja pinna mehhaanilisel vigastamisel võib tekkida haavandiline nahamuutus ja lisanduv infektsioon, mis põhjustab nahamädaniku teket. Käesoleval juhul on uuritava näol tegemist varasemalt süstiva narkomaaniga, mis samuti põhjustab immuunsüsteemi nõrgenemist ja pärsib vastupanuvõimet haigustekitajatele. Vangla meditsiiiniosakonna arstid on pädevad hemangioomi ravima ning aastate vältel hagejale vanglates osutatud ravi oli kohane ja adekvaatne. Hagejale võimaldati korduvaid kirurgi konsultatsioone, selget operatiivse ravi nädustust ei ole esinenud. Eksperdidi leidsid, et hagejale on teostatud õigeaegselt kõik haiguse diagnoosimiseks ja kulu jälgimiseks vajalikud uuringud. Statsionaarne ravi võib osutuda vajalikuks juhul, kui kirurgi poolt otsustatakse operatiivse ravi kasuks. Antud juhul on lisandunud haavainfektsiooni tõttu plastikakirurgi poolt soovitatud kirurgiline ravi eelkõige patsiendi elukvaliteedi parandamiseks. Ekspertiisiks esitatud tervisekaardi andmetele tuginedes puudub objektiivne alus arvata, et hagejal diagnoositud haiguse ravimisega oleks venitatud / viivitatud, samuti et tervishoiuteenuse osutamisel oleks pandud toime raviviga. Meditsiinidokumentide andmetel ei ole vanglasoleku ajal hageja tervist kahjustatud ega tema vaevusi suurendatud. Haiguse kulgu ja paranemist võisid ebasoodsalt mõjutada asjaolud, et hageja oli aastatel 2009-2010 süstiv narkomaan, samuti võis ise haava mehhaniliselt vigastades selle paranemist takistada. R. G.ile vanglas osutatud ravi vastas arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ning on osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
13.Arvestades, et Tartu Ülikooli kliinikumis diagnoositi märtsis 2015.a hagejal arteriovenoosne malformatsioon (II kd tl 145-146) ning hageja viiteid võimalikule raviveale määras kohus 01.07.2015.a uue ekspertiisi (II kd tl 178-179).
14.Ekspertiisiakti nr 15E-AOK0008 21.04.2016.a (III kd tl 36-66) kohaselt on hageja 2004.a ja 2011.a tehtud histoloogiauuringu ning 2014.a tehtud MRI uuringu tulemuste põhjal tegemist hemangioomiga. Lisaks diagnoositud troofilised haavandud põletikkudega ning veenilaiendid paremal säärel. TÜ Kliinikumi haigusloo 20150317-106857 andmetel on diagnoositud arterioosne malformatsioon.
Eksperdid märkisid muhulgas, et arterioosse malformatsiooni ravivajadus ja ravimeetod sõltuvad patsiendil erinevatest haigusnähtudest kuna arterioosne malformatsioon võib kulgeda latentselt haigusnähtudeta. Arteriovenoosne malformatsioon on kaasasündinud krooniline haigus, mis võib progresseeruda. Haiguslugude andmetel on hagejale tehtud piisavalt uuringuid põhihaiguse diagnoosimiseks võttes arvesse tema kaebusi, pöördumisi ning esinevaid haigusnähtusid. Arterioosne malformatsioon iseenesest ei tingi amputatsiooni vajadust ravimeetodina, see oleneb antud juhul tüsistustest (haavandid, põletikud). Küsimusele, kas vangla meditsiiniosakond on pädev arteriovenoosset malformatsiooni ravima ning kas vangla tingimustest on võimalik seda teha, leidsid eksperdid, et vangla meditsiiniosakonnas raviti hagejal labajala haavandit ja sellega kaasnevat põletikku, mille aluseks on veresoonte patoloogia ning see ravi vangla tingimustes on adekvaatne ja teostatav. Ravi oli teostatud vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele. Arterioosne malformatsioon võib põhjustada valu ja hagejal tuvastatud haavandid võivad olla sellest tingitud. Ravidokumentide alusel ei saa tervishoiuteenuse osutajatele, sh vanglla meditsiiniosakonnale ette heita diagnoosija /või raviviga. Haiguse kulgu võisid negatiivselt mõjutada asjaolud, et väljaspool vanglat hageja ei ravnud sh ajal mil haigustunnused ilmnesid; aastatel 2009-2010 oli süstiv narkomaan; patsient võis ise haava vigastades selle paranemist takistada. Hemangioom ja arterioosne malformatsioon on patomorfoloogiliselt erinevad haigused, kuid olemuselt ja tüsistuste poolest sarnased.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
15.Kohus on seisukohal, et R. G.i hagi on põhjnedamatu ning tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
16.Hageja leiab, et Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) on vastutav tema aastatepikkuste kannatuste (jala valu, piiratud liikumisvõime) eest, mis põhjustati vajalike uuringute ja adekvaatse raviga viivitamise ja ebaõige diagnoosiga. Hageja nõuab kostjalt: - kohustada kostjat võimaldama ja korraldama hagejale adekvaatse ja õigeaegse ravining katma hageja vajalikud ravikulud (sh Soome Vabariigis); - välja mõista mittevaraline kahju 30 000 eurot.
17.Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1 esimene lause sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava terviseseisundit, ravima teda vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (VangS § 52 lg 2).
Sama põhimõte on sätestatud VangS § 53 lg-s 2, mille kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 täpsustab, et kinnipeetava suunamine eriarstiabi osutaja juurde toimub arsti saatekirja alusel.
TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus muuhulgas haiguse, ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema terviseseisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka meditsiinilise uuringu teostamist, mis on vajalik haiguse, vigastuse või mürgituse diagnoosimiseks ning VangS § 53 lg-s 2 märgitust tuleneb vanglale kohustus teostada vajadusel ja võimalusel meditsiinilisi uuringuid vanglas või vajaduse tekkimisel suunata kinnipeetav uuringutele eriarstiabi osutaja juurde. Tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (VÕS) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas kutseala esindajana, mitte avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks vangla. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes. Tervishoiuteenuse osutamisest või sellest keeldumisest tekkinud vaidluste, samuti tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses (Vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-69-10 p 9).
18.Hagiavalduse sisust tulenevalt rikkus kostja hagejale tervishoiuteenust osutades nii TTKS § 1 lg 1 kui ka VÕS § 758 lg 1 ja § 762 – ei osutanud hagejale lepingust ega seadusest tulenevatele tingimustele vastavat tervishoiuteenust ja põhjustas hagejale sellega mittevaralise kahju. Tulenevalt VÕS § 758 lg 1 kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses patsiendile tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Kannatanu (käesoleval juhul hageja) saab nõuda nõuetele mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, so lepingu alusel, kuid lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 1044 g 3 tulenevalt vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel (VÕS § 1043 jj). Käesoleval juhul ei ole hageja väitnud, et kostja tegevus /tegevusetus on põhjustanud talle tervisekahjustuse, mistõttu ei käsitle kohus kostja võimalikku vastutust õigusvastaselt kahju tekitamist reguleerivate sätete järgi.
19.Kostja osutas hagejale tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel tervishoiuteenust, mille eesmärgiks oli TTKS § 2 lg 1 järgi muuhulgas ära hoida hageja tervise seisundi halvenemine või haiguse ägenemine ning taastada hageja tervis. Kostja osutatud tervishoiuteenus pidi vastama VÕS § 762 järgi vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja seda tuli osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajadusel pidi tervishoiuteenuse osutaja saatma patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti.
20.Hageja heidab kostjale ette peamiselt järgmist: ei osutatud õigeaegselt raviteenust, ei tuvastatud õigeaegselt diagnoosi, ravi ei olnud piisav, ei võetud tarvitusele vajalikke ja võimalikke abinõusid haiguse põhjuse kõrvaldamiseks, viivitati uuringute tegemisega, uuringutevahelised ajad olid liiga pikad;
kostja tegevuse /tegevusetuse tulemusena pidi hageja aastaid kannatama valu, piiratud olid tema liikumisvõimalused (liikus kargu abil), pidevalt tuli tarvitada valuvaigisteid, mistõttu oli oluliselt häiritud hageja elukvaliteet, heaolu ja enesetunne; rikkus hageja põhiseaduslikku õigust tervise kaitsele (PS § 28), vangistusseadusest tulenevat kohustust hagejat ravida (VangS § 52, § 53) ja Vangla Sisekorraeeskirjade § 9 lg 3 p
1.Kostja on seisukohal, et osutatud raviteenus oli piisav, õigeaegne ja adekvaatne ning hageja tervisehädade eest on vastutav hageja ise: tervisekaardi kandeid ca 272; kostja konsulteeris pidevalt erialaarstidega, võimaldas teostada eriarsti määratud vajalikud uuringud; hagejal endal vabaduses viibides initsiatiivi oma jala ravimiseks ei olnud, oli süstiv narkomaan; meditsiinikaardi sissekannetest tulenevalt kougib hageja ise haavandit, soodustades sellega põletiku teket ja takistades paranemist (eelduslikult eesmärgiga vabaneda ennetähtaegselt karistuse kandmisest tervislikel põhjustel).
21.Vastavalt VÕS § 770 lg 1 vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Sama paragrahvi 3.lõike kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient (VÕS§ 770 lg 4). Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded või vastuväiteid. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2).
22.Kohus on seisukohal, et hageja hagiavalduses ja kohtumenetluses esitatud asjaolud ei ole tõendamist leidnud. Kohus ei eita, et hemangioom või arteriovenoosne malformatsioon võis põhjustada valu ja vaevusi, kuid mitte millegagi ei ole kohtu hinnagul tõendatud, et vaevused ja kannatused olid põhjustatud tervishoiutenuse osutaja kohustuste süüline rikkumisest ehk tervishoiuteenuse osutaja oleks jätnud hagejale abi osutamata või olnud viimase ravimisel hooletu ning selline käitumine oleks suurendanud hageja kannatusi.
Ekspertiisiakti nr 15E-AOK0008 21.04.2016.a märgitu kohaselt on arteriovenoosne malformatsioon kaasasündinud krooniline haigus, mis võib progresseeruda. Mitte millegagi ei
ole tõendatud, et hagejal kaasasündinud krooniline haigus progresseerus kinnipidamiskohas karistuse kandmise ajal vangla meditsiiniosakonna süül. Hemangioom ja arterioosne malformatsioon on patomorfoloogiliselt erinevad haigused, kuid olemuselt ja tüsistuste poolest sarnased. Hemangioom diagnoositi 2004.a. Ekspetiisiakti nr 14E-AOK0010 06.01.2015.a arvamuse kohaselt on healoomulise veresoonekasvajana hemangioom ravitav. Ravi on enamasti konservatiivne ning üldjuhul ei ole hemangioom progresseeruv haigus. Raviga alustamine sõltub kasvaja lokalisatsioonist, suurusest ja lisandunud tüsistustest. Hemangioomi diagnoosimine ei nõua kohest raviga alustamist kuna protsess on healoomuline (ei anna siirdeid) ning võib aja jooksul ise taandareneda. Ükski käesolevas tsiviilasjas kogutud tõend ei viita sellele, et hageja fikseeritud või vajalikku abi vaevuste leevendamiseks ei oleks osutatud.
kaebuseid ei oleks
Mõlemad eksperdiarvamused kinnitavad üheselt, et objektiivset alust arvamaks nagu oleks hagejal diagnoositud haiguse ravimisega venitatud / viivitatud või tervishoiuteenuse osutamisel pandud toime raviviga, ei ole. Meditsiinidokumentide andmetele tuginedes ei ole vanglasoleku ajal hageja tervist kahjustatud ega tema vaevusi suurendatud. Vangla meditsiiniosakonnas raviti hagejal labajala haavandit ja sellega kaasnevat põletikku, mille aluseks on veresoonte patoloogia ning see ravi vangla tingimustes on adekvaatne ja teostatav. Ravi oli teostatud vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele.
23.Tulenevalt TsMS § 232 lg 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ettemääratud jõudu, samas ole tsiviilasja materjalide hulgas tõendit, mis lükkaks ümber eksperdiarvamustes toodut. Kohtul puudub igasugune alus kahelda ekspertide pädevuses ja nende hinnagute objektiivsuses. Kohus märgib, et VÕS § 762 tulenevaid kohustusi täites ei saa tervishoiuteenuse osutaja garanteerida patsiendile soovitud tulemust või välistada mistahes kaebuste tekkimise tulevikus. Kui isik läheb arsti juurde, ei saa arst garanteerida talle rikutud tervise tagasiandmist, vaid arst kohustub tegema arstikunsti piires kõik võimaliku tervise taastamiseks/vaevuste leevandamiseks. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus tuleb kohtu hinnangul siduda eelkõige küsimusega, kas tervishoiuteenuse osutaja käitus nii, nagu iga teine hoolikas sama kutseala esindaja oleks käitunud. Kohtu arvates puudub igasugune alus väita, et kostja oli oma kohustuste täitmisel hooletu või tema osutatud tervishoiteenus ei vastanud arstiteaduse üldisele tasemele ning hageja ei mõjutanud ega saanud ise kuidagi ebasoodsalt mõjutada oma jala paranemist/ravi. Kohus juhib tähelepanu hageja tervisekaardi kannetele, mille kohaselt 16.01.2014.a ca 5 aastat parema labajala valu, ca 3 aastat tagasi tekkinud fistel. Vabaduses olles polevat saanud ravida, kuna elu olevat keevaline olnud...... Verevarustuse häire – kas pole midagi süstinud veresoonde, naha alla?... (I kd tl 117); 29.04.2014.a kirurgi otsus – kaasasündinud hemangioom ei põhjusta tugevaid valusid nagu patsient väidab. Verevarustuse häire on tekkinud ca 10 aastat tagasi, seega peab põhjuseks olema veresoonte vigastus kas traumast, kokkupuutest keemiliste ainetega, narkootiliste ainete tarvitamisest..... (I kd tl 126)
Kohus lisab, et isegi kui hageja terviseprobleemi lahendamiseks võib olla mitu võimalikku raviviisi, ei tähenda see, et tervishoiuteenuse osutaja poolt käesoleval juhul määratud ravi oleks olnud ebaõige. Kumbagi menetluses käsitletud diagnoosi ei määranud hagejale vangla meditsiiniosakond, mistõttu ebaõige diagnoosi määramist ning sellest tulenevat vale ravi ette heita on põhjendamatu. Diagnoos määrati hagejale teostatud uuringute tulemusena eriarsti(de) poolt väljaspool vanglat. Teostatud uuringud olid ekspertide järelduste kohaselt vajalikud ja adekvaatsed. Hageja väited selle kohta, et uuringud teostati hilinemisega ning erinevate uuringute /protseduuride vahelised ajad olid põhjendamatult pikad, on paljasõnalised ja tõendamata. Väärib äramärkimist ka asjaolu, et hoolimata karistuse kandmisest ennetähtaegsest vabastamisest tervislikel põhjustel ning operatsiooni tagajärjel tervisliku seisundi olulisest paranemisest (sh liikumisvõime taastumisest) ei ole hageja osanud hinnata ei oma vabadust ega paranenud elukvaliteeti, vaid vastupidiselt viibib vahi all kahtlustatuna uute kuritegude toimepanemises.
24.Kostja kohustus osutada raviteenust tuleneb VangS § 49, § 52, § 53, mistõttu nõue kohustada kostjat hagejat ravima on ilmselgelt põhjendamatu. Otsustuse, millist ravi patsiendile (sh kinnipeetavale ) määrata, teeb meditsiinitöötaja, mitte kohus. Käesolevaks ajaks on ära langenud vajadus võimalike ravikulude kandmiseks /hüvitamiseks Soomes, sest hagejale on teostatud operatsioon Eestis, tema seisund on paranenud ning hageja viibib uuesti kinnipidamiskohas
25.Tulenevalt VÕS § 127 lg 4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 134 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise erisused. Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju (lg 1) Tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga peab olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh diagnoosi- või raviveata ei oleks patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi kui mittevaralist kahju tekkinud. Kohus on seisukohal, et kostjale kohustuste rikkumist ja hagejale süülist kahju tekitamist ette heita ei saa, seega ei ole põhjendatud ka hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kohtul ei ole alust kahelda selles, et kostja osutas hagejale raviteenust kõiki asjakohaseid ravireegleid järgides ja vajalikke ravimeetodeid kasutades. Menetluskulude jaotus
26.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.
Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
Kohus jätab hagi rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 162 jäävad poolte menetluskulud hageja R. G.i kanda. Kohus määras 21.03.2014.a määrusega hagejale riigi õigusabi kulude hüvitamise kohustuseta (I kd, tl 84-86). Hageja riigi õigusabi kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda. 04.06.2014.a andis kohus hageja riigipoolset menetlusabi ja vabastas hageja riigilõivu ja ekspertiisikulu tasumise kohustusest (I kd, tl 159-160). Hageja menetluskulu (riigilõiv, eksperdikulu) jääb Eesti Vabariigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.