Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

2-15-111374

2-15-111374 võlgnevuse sissenõudmise tasu suurus 22% + käibemaks. Seejuures on XXXXAktsiaselts ümardanud võla sissenõudmiskulude määra ja arvestanud võla sissenõudmiskulusid 26%-ga. Hageja on arvestanud võla sissenõudmiskulusid järgneva valemiga: 117,78 * 26% = 30,62 eurot. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuste rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohtu hinnangul tuleb lugeda hageja poolt kasutatud tüüptingimust, mille järgi on hagejal kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul õigus nõuda tarbijalt (kostjalt) hinnakirjas sätestatud võlgnevuse sissenõudmise tasu 22% + käibemaks (ümardatuna 26%) teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks. Tegu on ebamõistlikult suure kindlaksmääratud kahjuhüvitisega. VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt on selline tüüptingimus tühine. Hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude osalise rahuldamata jätmisega seonduvalt selgitab kohus järgimist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja palunud viivist arvestada poolte vahel sõlmitud lepingu(te) üldtingimuste p 6.13.2. kohaselt 0,15% põhivõlalt päevas. Kohus selgitab, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist“ alusel (vt Riigikohtu 18.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Seejuures tuleks Riigikohtu arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Riigikohtu hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (vt Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasja nr 3-2-1-25-16, p 13). Maakohus juhib tähelepanu, et üldtingimustes (s.o XXXXteenuste kasutamise tingimused) p-s 6.13.2. sätestatud viivise määr 0,15% põhivõlalt päevas ületab käesoleval juhul seadusjärgset viivisemäära enam kui kuus korda. Kohus leiab, et tegu on ebamõistlikult suure kindlaksmääratud kahjuhüvitisega VÕS § 42 lg 3 p-st 5 tulenevalt ning VÕS § 42 lg 1 järgi on selline tüüptingimus tühine. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Riigikohus on seejuures ka selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24 ja 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2516, p 13). Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seadusjärgne viivis alljärgnevas suuruses. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult lisaks viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Eesti Panga teatel oli referentsintressimäär 01.01.201430.06.2014 aastas 0,25%, 01.07.2014-31.12.2014 aastas 0,15% ja 01.01.2015-30.06.2015 aastas 0,05% aastas. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär aasta 2014 esimesel poolaastal 8,25% (0,25 + 8), 2014 teisel poolaastal 8,15% (0,15 + 8) ja 2015 esimesel poolaastal 8,05% (0,05 + 8).

2-15-111374 Hageja on hagiavalduses selgitanud, et arve nr 42737698 tasumata põhisumma 149,21 euro (millest rahuldamisele kuuluv põhivõlg on 118,59 eurot) maksetähtajaks oli 18.06.2014. Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva ning lähtudes põhisummast 118,59 eurot, on hagejal õigus nõuda viivist järgmiselt: ajavahemiku 19.06.2014-30.06.2014 (s.o 12 päeva) eest 0,32 eurot (118,59 * 0,0825 / 365 * 12), ajavahemiku 01.07.2014-31.12.2014 (s.o 184 päeva) eest 4,87 eurot (118,59 * 0,0815 / 365 * 184) ja ajavahemiku 01.01.2015-22.05.2015 (s.o 142 päeva) eest 3,71 eurot (118,59 * 0,0805 / 365 * 142). Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras 22.05.2015 seisuga seega 8,90 eurot (s.o 0,32 + 4,87 + 3,71). Nimetatud summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja. Ülejäänud (s.o 75,43-8,90 = 66,53 euro) osas jääb hageja viivisenõue rahuldamata. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest (s.o rahuldamisele kuuluvalt põhinõudest 118,59 eurost) kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23.05.2015 kuni summani 73,78 eurot. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Sama paragrahvi 2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja neid kulusid tõendavad dokumendid, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 45 eurot, hagimenetluses tasutud riigilõiv 30 eurot ning õigusabikulud 159,78 eurot. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudselt 57% ulatuses, peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 43% ulatuses hageja ja 57% ulatuses kostja kanda. Kuna kostja seoses hagiavaldusega kohtule teadaolevalt mingeid menetlustoiminguid lepingulise esindaja vahendusel teostanud ei ole, eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 133,82 eurot (s.o 234,78 eurost 57%). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.