AB Lietuvos draudimas (Eesti filiaali kaudu) hagi Placet Group OÜ vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
7100.83 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.10.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Placet Group OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende
Apellant/kostja Placet Group OÜ (registrikood 11198910, lepinguline esindaja Fred Sooläte
esindajad
Vastustaja/hageja AB Lietuvos draudimas (Eesti filiaali kaudu; registrikood 12378577), lepinguline esindaja Kadri Ojamaa Kolmas isik kostja poolel LA (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetlusliik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 26.10.2015 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas AB Lietuvos draudimas (Eesti filiaali kaudu) hagi ja mõistis Placet Group OÜ-lt välja 7100 eurot, samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta AB Lietuvos draudimas (Eesti filiaali kaudu) hagi Placet Group OÜ vastu rahuldamata ning maa- ja apellatsioonikohtu menetlustega seotud kulud hageja kanda.
4.Otsuse resolutsiooni terviktekst kehtib järgmises sõnastuses: 1) Lõpetada menetlus hagisumma 327.83 euro osas seoses hageja poolt nõudest osalise loobumisega; 2) Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata; 3) Maa- ja apellatsioonikohtumenetlustest tingitud kostja ja kolmanda isiku menetluskulud jätta hageja kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue ning seisukohad
1.Hageja esitas hagiavalduse kahju hüvitamise nõudes 22.07.2013, täpsustades nõuet 29.10.2013, 15.01.2015 ja 25.08.2015.
2.Hagiavalduse kohaselt toimus 14.05.2013 Tallinnas Punane t 69 maja juures liiklusõnnetus, milles osalesid sõidukid Opel Astra (reg/märk XXXXXX), Mitsubishi Lancer (reg/märk XXXXXX) ja Audi A6 (reg/märk XXXXXX). Viimast juhtis LA (isikukood XXXXXXXXXXX). Liiklusõnnetuse koha peal käis politsei ja alustati väärteomenetlust. Sõiduauto Audi A6 kaldus vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku teises sõidureas sõitnud Mitsubishiga ja selle taga sõitnud Opeliga. Liiklusõnnetuse põhjustas Audit juhtinud LA, kel puudus juhiluba. Seletuskirjas LA tunnistab, et põhjustas avarii.
3.Sõiduauto AUDI omanikuks oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kostja, kes oli sõlminud hagejaga liikluskindlustuse lepingu nr D282423007, mis kehtis liiklusõnnetuse toimumise ajal. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekitati sõidukile Mitsubishi varaline kahju 6800 eurot. Mitsubishi turuväärtuseks hinnati 9500 eurot, millest hüvitati sõiduki omanikule 6800 eurot. Sõiduki vraki maksumuseks hinnati 2700 eurot ja vrakk jäi omanikule. Liikluskindlustuse kahjukäsitluskuluks oli 238 eurot. Kuna kahjukäsitlus toimus hageja töötajate poolt, on nimetatud kuluks töötajate töötasu ning selle arvestus toimub kaudsete meetoditega ja moodustab 3,5% hüvitise suurusest, kuid mitte vähem kui 25 eurot juhtumi kohta. Seega konkreetsel juhul 238 eurot. Kahjukäsitluskuludele lisandub 4PS OÜ poolt esitatud tagasinõude esitamise kulu 40 eurot.
4.Lisaks tekitati liiklusõnnetuse tagajärjel varaline kahju sõidukile Opel suuruses 1950 eurot. Opeli turuväärtuseks hinnati 2500 eurot, mis hüvitati sõiduki omanikule. Opeli vrakk realiseeriti Plusmerk OÜ-le maksumusega 550 eurot. Seega on sõiduki Opel kahju kokku 1950 eurot (2500-550). Sõiduki Opel turuväärtuse hindas Roheline Laine OÜ, hindamine maksis 49.83 eurot.
5.Eeltoodu ja liikluskindlustusseaduse (LKindlS) juhtumi ajal kehtinud redaktsiooni § 48 lõike 2 punkti 4 ja lõike 3 alusel on hageja nõue kostja vastu kokku 9077.83 eurot.
6.Tulenevalt teostatud kohtuekspertiisist, vähendas hageja nõuet 7100 euroni (so Mitsubishi Lanceri osas 5500 eurot ja Opeli osas 1600 eurot; lk 170 II kd).
7.15.01.2015 menetlusdokumendis esitas hageja sissenõutavaks muutunud ja lisanduva viivise nõuded (lk 64-65 II kd). Kostja vastuväited
8.Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja on seisukohal, et hageja on ekslikult esitanud hagi tema vastu. Hagejale tekitatud kahju on põhjustanud sõiduki Audi A6 otsene valdaja LA, kes on ka ühtlasi sõiduki eelmiseks ja tegelikuks omanikuks. Kahju hüvitamise nõue tuleb esitada tema vastu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 138 lõike 2 kohaselt vabaneb kahju hüvitamiseks kohustatud isik vastutusest, kui tõendab, et tema kahju ei tekitanud. Käesolevas tsiviilasjas on kahju tekitamises süüdi LA. Kostja ei vastuta vähimalgi määral kahju eest, mille tekitamises ta süüdi ei ole. Ka LkindlS § 48 lõike 2 punkti 4 alusel oli hagejal võimalus esitada nõue kahju tekitanud sõiduki valdaja LA vastu.
9.Kostja on ARK-i andmetel Audi A6 omanik seetõttu, et LA võttis internetikeskkonnas www.autokiirlaen.ee laenu 10.10.2012 ja sai seda mootorsõiduki Audi A 4 tagatisel. Laenu saamiseks pidi LA müüma tema omandis oleva sõiduki kostjale (laenuandjale) 1 euroga. Samal päeval toimus ka ARK-is omandiõiguse ümbervormistamine. Vaatamata sellele jäi sõiduk endiselt LA otsesesse valdusesse ja kasutusse.
10.Hagiavalduses viidanud 21.06.2013 tagasinõudekirja ei ole kostjale edastatud. Ka ei ole hagetav kahju suurus ja nõude käsitluskulud põhjendatud. Ekspertiisiakti järgselt ei vaidlusta kostja enam liikluskahju suurust 7100 eurot (lk 188 II kd; lk 1 III kd). Kostja vaidleb vastu viivisenõudele ja leiab, et arvestus on ebaselge ning nõue hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohtu otsuse põhjendused
11.Maakohus lõpetas menetluse summa 327.83 eurot osas seoses nõudest osalise loobumisega. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja kahju summas 7100 eurot hageja kasuks ning jättis menetluskulud 95,38% ulatuses kostja kanda ning 4,62% ulatuses hageja kanda. Kolmanda isiku menetluskulud jäid tema enda kanda.
12.Kohus, tutvunud hagiavalduse ja nõude täpsustustega, kostja vastustega, poolte täiendavate kirjalike seisukohtadega, kuulanud ära poolte seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hageja nõude summas 327.83 eurot osas tuleb menetlus lõpetada seoses nõudest osalise loobumisega. Ülejäänud nõue tuleb rahuldada.
13.Kohus peab vajalikuks menetluslikult tähtsust omavate asjaolude osas märkida, et Harju Maakohtu 03.11.2014 määrusega on loetud kohaseks kostjaks Placet Group OÜ (t lk 26-27,
II kd) ning 27.08.2015 määrusega on mh jäetud menetlusse võtmata hageja viivise nõue (resolutsiooni punkt 2) ning selgitatud, et käesolevas tsiviilasjas on menetluses hageja kahju hüvitamise nõue vähendatud ulatuses, so summas 7100 eurot (t lk 194-195, II kd).
14.Kuna kostja 7100 euro ulatuses hageja nõudele vastu ei vaidle, ei ole liikluskahju suurus enam vaidluse all. Kostja ei vaidlusta, et kahju on tekkinud, samuti, et hageja on tekkinud kahju hüvitanud. Eeltoodud asjaolud nähtuvad lisaks ka asjas olemasolevatest tõenditest, so ekspertiisiaktist (t lk 129-137, II kd) ja maksekorraldustest nr 204 ja nr 245, mille alusel on tehtud väljamaksed kannatanutele (t lk 12, 130, I kd). Lisaks on tuvastatud, et kahju tekkis 14.05.2013 liiklusõnnetuse tagajärjel, mille põhjustas LA ning milles osalesid sõidukid Opel Astra (reg/märk XXXXXX), Mitsubishi Lancer (reg/märk XXXXXX) ja Audi A6 (reg/märk XXXXXX), mida juhtis LA, kel puudus juhtimisõigus. Eelolevad asjaolud nähtuvad ka maanteeameti tõendist (t lk 5-6, I kd), LA seletuskirjast (t lk 7, I kd) ja fotodest (t lk 23-29, I kd). Tuvastatud on ka, et sõiduauto Audi A6 omanikuks oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kostja, so PLACET GROUP OÜ (t lk 8, 61, I kd). Kostja oli sõiduauto Audi A6 suhtes sõlminud hagejaga liikluskindlustuse lepingu nr D282423007, mis kehtis liiklusõnnetuse toimumise ajal (t lk 8, I kd). Nimetatud asjaolude üle samuti vaidlus puudub. Kohus loeb TsMS § 231 lõike 4 alusel eelnimetatud asjaolud tõendatuks.
15.Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab hüvitama hageja poolt nõutud kahju, lähtudes liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindlS § 48 lõike 2 punktis 4 sätestatust. Kostja on seisukohal, et kuivõrd hagejale tekitatud materiaalne kahju on põhjustatud sõiduki Audi A6 vastutava kasutaja ja sõiduki otsese valdaja ja ka eelmise (tegeliku) omaniku LA poolt, tuleks kahju hüvitamise nõue esitada LA vastu. Kostja on avaldanud, et on sõiduki Audi A6 omanik vaid seetõttu, et LA võttis internetikeskkonnas www.autokiirlaen.ee laenu 10.10.2012 ja sai seda mootorsõiduki Audi A 4 tagatisel. Laenu saamiseks pidi LA müüma tema omandis oleva sõiduki kostjale 1 euroga. Samal päeval toimus omandiõiguse ümbervormistamine. Vaatamata sellele jäi sõiduk endiselt LA otsesse valdusesse ja kasutusse. Eeltoodud asjaolude tõendamiseks on kostja esitanud ka tõendid (so müügileping, üleandmise-vastuvõtmise akt, sõiduki tehniline pass, laenuleping; t lk 163, 164-165, 166, 167-170, I kd).
16.Kohtu hinnangul on kostja poolt esitatud asjaolud seonduvalt sõiduki omandi ja valdussuhtega küll põhimõtteliselt tõendatud, kuid selle alusel ei saa asuda seisukohale, et kostja vabaneb kahju hüvitamise kohustusest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 138 lõige 2 käesoleval juhul kohaldamisele ei kuulu, kuna hageja on esitanud nõude LKindlS-i alusel. Kostja on ise võtnud endale riski võimaliku vastutuse osas seonduvalt sõiduki müügitehinguga.
17.LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Seega, nimetatud sätte alusel on hagejal õigus esitada tagasinõue kas sõiduki valdaja või omaniku vastu. Kostja on esitanud vastuväite, et hageja ei ole põhistanud, millistel põhjustel ta ei esitanud nõuet kahju tekitaja isiku vastu, kuigi talle oli teada kahju tekitaja isik. Kohtuistungil on hageja selgitanud, et LA-le saadeti samuti kirjalik nõue, kuid teda ei õnnestunud kätte saada. Seega esitas hageja seadusest tulenevalt nõude kostja kui auto omaniku vastu (t lk 1pöördel, III kd). Kohtu hinnangul on kindlustusandjal õigus valida, kelle vastu ta tagasinõude esitab, st seadus annab võimaluse tagasinõude esitamiseks ka sõiduki omaniku vastu, mida kindlustusandja käesoleval juhul on kasutanud. Seega ei oma käesoleval juhul primaarset tähtsust asjaolud,
kas ja mil viisil hageja on kasutanud enda õigust esitada nõue sõiduki valdaja vastu.
18.Kostja on seisukohal, et tema ei andnud sõidukit üle juhtimisõiguseta isikule ning et tema ei pidanud kontrollima, kas isikul on juhtimisõigus või mitte. Kostja eeldas isikul juhtimisõiguse olemasolu. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-35-14 (punktis 14) on tehtud viide lahendi nr 3-2-177-05 punktile 14, mille kohaselt LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 alusel ei teki omanikul vastutust siis, kui ta ei ole sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isikule üle andnud ning lahendi nr 3-2-1-35-14 punktis 15 on väljendatud seisukohta, et „LKindS § 48 lõige 2 punkt 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude. Nt juhul, kui sõiduki juhtimise üleandmine vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule ei tooks kaasa deliktiõiguslikku vastutust üleandjale, ei oleks võimalik üleandja vastu tagasinõuet LKindS § 48 lõike 2 punkti 4 alusel esitada.“
19.Eelnevalt on kohus tuvastanud ja lugenud tõendatuks, et sõidukit juhtinud isikul LA-l puudus liiklusõnnetuse toimumise hetkel juhtimisõigus. Liiklusseadus (LS) paneb mootorsõiduki omanikule keelu lubada mootorsõidukit juhtima isikut või anda juhtimist üle isikule, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning sätestab vastutuse märgitud keelu rikkumise eest (LS § 90 lõige 2 ja § 202 lõige 1). Seega rikkus kostja temale seadusega pandud keeldu ja lubas sõidukit juhtima isiku, kellel puudus vastava kategooria juhtimise õigus. Kohtu hinnangul on läbi seadusest tuleneva keelu omanikul kohustus kontrollida, kas isik, keda on sõidukit juhtima lubatud, omab vastavat õigust, st kas tal on juhtimisõigus sel hetkel, kui talle juhtimise õigus on faktiliselt üle antud ja ka jätkuvalt sel ajal, kui ta sõidukit kasutab. Kohtu hinnangul ei ole veenev kostja esitatud väide, et kostjal puudus kohustus kontrollida LA-l sõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selline kohustus on kohtu hinnangul järeldatav LS § 72 lõikest 2. Märgitud sättest nähtub, et kui mootorsõiduki omanik annab sõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama järgmised andmed: 1) mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanimi; 2) mootorsõidukit kasutanud isiku aadress; 3) mootorsõidukit kasutanud isiku sünniaeg või isikukood; 4) mootorsõidukit kasutanud isiku juhiloa number. Kuna LS 72 lõige 2 paneb omanikule kohustuse säilitada ja esitada pädeva asutuse nõudmisel sõidukit juhtinud isiku tuvastamist võimaldavad andmed, mh juhiloa numbri, siis peaks sõiduki omanik veenduma enne sõiduki kolmandale isikule kasutada andmist selles, et kolmandal isikul on olemas juhiluba ja/või juhtimisõigus. Kostja võis teoreetiliselt eeldada, et LA-l oli juhtimisõigus, kuid see ei vabasta kostjat vastutusest, kui tuvastatakse vastupidised asjaolud. Kostja võttis endale ise riski võimaliku vastutuse osas, kui ei täitnud seadusest tulenevalt omaniku kohustust kontrollida, kas LA-l on sõiduki juhtimise õigus. Kui sõiduki omanik rikub keeldu ja lubab sõidukit juhtida isikul või annab juhtimise üle isikule, kellel puudub vastava kategooria juhtimisõigus, ja viimane põhjustab sõidukit juhtides kahju toonud liiklusõnnetuse, jääb sõiduki omaniku kanda risk vastutada kolmandale isikule tekitatud kahju eest. Seega toob käesoleval juhul kaasa kostja poolt juhtimisõiguseta isiku LA lubamine sõidukit juhtima vastutuse kostjale ning hagejal on õigus LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 alusel nõuda kostjalt liikluskahju hüvitamist.
20.Kostja vastuväide, et ta ei ole hagejalt saanud hagiavalduses märgitud 21.06.2013 tagasinõudekirja e-maili ega posti teel, on kohtu hinnangul ümber lükatud hageja poolt esitatud tõendiga, so e-kirja saatmist tõendav väljatrükk ning e-kirja ID (t lk 73-77, I kd).
21.TsMS § 123 kohaselt tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse
esitamise aeg. TsMS § 133 kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hagihind käesolevas asjas on 9077.83 eurot (so hageja poolt täpsustatud kahjunõude suurus, t lk 103-104, I kd), kuna hageja viivise nõuet kohus menetlusse ei võtnud (t lk 194-195, II kd).
22.TsMS § 162 lõike 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lõike 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.
23.TsMS § 173 lõigete 1 ja 2 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, mh määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Lõike 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohtu hinnangul tuleb menetluskulud jätta 95,38% ulatuses kostja kanda ja 4,62% (hageja poolt loobutud nõue 327.83 eurot moodustab hageja lõplikust nõudest 7 100 eurost 4,62%) ulatuses hageja kanda ning kolmanda isiku kulud jätta tema enda kanda.
24.TsMS § 174 lõike 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Maakohus määrab käesolevas tsiviilasjas menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
25.Apellant on seisukohal, et esimese astme kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning sellest tulenevalt kuulub Harju Maakohtu otsus tühistamisele ning ringkonnakohtul on võimalik teha käesolevas asjas uus otsus, millega jätta vastustaja kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
26.14.05.2013 kehtinud LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 sisustamisel ei saa lähtuda üksnes asjaolust, et nõude võib esitada nii sõiduki valdaja kui omaniku vastu, vaid lähtuda tuleb konkreetse olukorra asjaoludest. Veelgi enam, et omaniku vastu nõude esitamine on viidatud sätte alusel võimalik üksnes juhul, kui sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.
27.Kehtiva LKindlS § 83 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist toimunud kindlustusjuhtumile kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud liikluskindlustuse seadust. Seega kohaldub vaidlusalusele kahjujuhtumile enne kehtiva LKindlS-i jõustumist kehtinud seadus. Kahjujuhtumi toimumise ajal tulenes LKindlS § 48 lõike 2 punktist 4, et kindlustusandjal on õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki
valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Maakohus on küll antud sätte tõlgendamisel ja sisustamisel püüdnud lähtuda Riigikohtu praktikast, kuid on jätnud tähelepanuta olulise asjaolu. Nimelt ei ole apellant kunagi valdust kahjujuhtumi põhjustanud sõiduki üle omanud ega saanud sellest tulenevalt seda ka teisele isikule üle anda. Viidatud sättest tulenevalt on omaniku vastutuse eelduseks asjaolu, et omaniku poolt on sõiduki juhtimisõigus üle antud.
28.Maakohus on möönnud, et esitatud tõenditest lähtuvalt võib asuda seisukohale, et apellant ei ole kunagi omanud tegelikku võimu avarii põhjustanud Audi A6 üle ning valdus selle sõiduki üle ei ole apellandil kunagi olnud. VÕS § 208 lõige 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Üleandmise kohustust saab lugeda täidetuks, kui asja valdus on üle läinud ostjale. Valduse mõiste on sisustatud asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 32, millest tulenevalt on valdus tegelik võim asja üle. Kuigi tavapäraselt tuleneb müügilepingust asja üleandmise kohustus ostjale, on pooltel VÕS-i alusel võimalik kokku leppida ka VÕS §-s 209 sätestatust erinevates üleandmise aegades. AÕS § 36 lõike 1 kohaselt omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Sama sätte teise lõike kohaselt piisab valduse omandamiseks senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle.
29.10.10.2012 apellandi ja LA vahel sõlmitud müügilepingust ja üleandmise-vastuvõtmise aktist ning laenulepingu nr 1210101831 punktist 3.18 selgub, et tagatisvara, so Audi A6, jääb kuni laenulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmiseni laenusaaja otsesesse valdusesse ja kasutusse. Seega omandas apellant sõiduki Audi A6 üle üksnes kaudse valduse AÕS § 37 mõistes. Viimane sätestab, et kaudne valdus omandatakse asja väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale, kui asja võõrandaja ise või kolmas isik jääb asja valdama. Eeltoodust tulenevalt ei saa olla vaidlust selles, et sõiduki valdust ehk sõidukit kui vallasasja ei ole kunagi apellandile üle antud.
30.LKindlS § 48 lõike 2 punktist 4 tulenevalt on omaniku vastutuse eelduseks sõiduki juhtimisõiguse ehk otsese valduse üleandmine. Olukorras, kus apellandil ei ole kunagi sõiduki otsest valdust olnud, ei saa ka tema anda üle sõiduki juhtimist vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-35-14 (punktis 14) on tehtud viide lahendi nr 3-2-1-77-05 punktile 14, mille kohaselt LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 alusel ei teki omaniku vastutust siis, kui ta ei ole sõiduki juhtimist juhtimisõiguseta isikule üle andnud. Seega ei ole ka käesoleval juhul võimalik lugeda apellanti sõiduki juhtimisõigust üle andnud isikuks, kui tegelikult puudus tal asja üle tegelik võim ning see oleks tal vastavalt laenulepingu nr 1210101831 punktile 3.11 tekkinud alles siis, kui LA jätab 14 kalendripäeva möödumisel tähtpäevaks tasumata graafikujärgsed maksed.
31.Ülaltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et kohus on ebaõigesti tõlgendanud kohaldamisele kuuluvat LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4. Nimetatust ei tulene omaniku vastutust kindlustusandja ees üksnes omanikuks olemise asjaolust. Apellant möönab, et olles sõiduki omanik, kaasnevad sellega teatavad kohustused ja õigused, kuid üheks selliseks kohustuseks ei ole vastutus selle eest, kes sõidab apellandi kaudses valduses oleva sõidukiga.
32.Ka maakohtu viide LS § 72 lõikele 2 on käesoleval juhul meelevaldselt seotud formaalselt omanikuks olemisega. Maakohus ei hinnangud ega arvestanud, et käesoleval juhul ei ole apellant sõidukit teisele isikule kasutada andnud, vaid sõiduk jäi LA otsesesse valdusesse ning apellant omandas vaid sõiduki kaudse valduse. LS § 72 lõige 2 paneb kohustused mootorsõiduki omanikule, kes annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule. Veelgi enam, käesoleval juhul oli vastavalt laenulepingule nr 1210101831 ja sõiduki tehnilisele passile LA näol tegemist vastutava kasutajaga, kelle kohustused LS-i kohaselt on samalaadsed sõiduki omanikuga. Nimetatule tuginedes on apellant seisukohal, et vastutava kasutaja puhul ei ole omanikul LS § 72 lõikes 2 nimetatud nõuete täitmise kohustust.
33.AÕS § 92 lõike 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Käesoleval juhul ei tekkinud tegelikult apellandil omandit LA-le kuuluva sõiduki üle. Apellant ei ostnud LA-lt sõidukit, vaid sõlmis ostu-müügi lepingu laenu tagatiseks. Laenu andmise käigus sõlmitud müügileping ei sisalda endas lepingupoolte tegelikku tahet anda sõiduk LA omandist apellandi omandisse, vaid müügilepingu eesmärk oli laenu tagamine. Apellant on seisukohal, et apellandi poolt ei toimunud sõiduki omandamist asjaõiguslikus mõttes.
34.Samuti on apellandi hinnangul oluline hinnata varasemat regulatsiooni ja käesoleval ajal kehtiva regulatsiooni erisusi ja regulatsiooni muutmise põhjendust. Maakohus on tuginenud 14.05.2013 kehtinud LKindlS § 48 lõike 2 punktile. Nimetatud regulatsioon kehtis 25.03.2004 kuni 30.09.2014. Juba vaidlusaluse kahjujuhtumi toimumise ajal oli Riigikogule esitatud käesoleval ajal kehtiva LKindlS-i eelnõu. Käesoleval ajal sellesisulist nõuet kindlustusandja sõiduki omaniku vastu esitada ei saa ning kindlustusandjal on nõudeõigus eelkõige sõidukijuhi vastu. Vastavalt kehtiva LKindlS § 53 lõike 2 punktile 3 on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta juhtis sõidukit LS § 90 lõike 1 punktides 1 või 2 nimetatud mootorsõiduki juhtimise keeldu eirates. Seletuskirjas on märgitud, et sellise tagasinõude aluse korral peab sõidukijuhi põhjustatud liiklusavarii olema põhjuslikus seoses sellega, et sõidukijuhil puudus juhtimisõigus, st avarii on põhjustatud seetõttu, et juhil puudusid vajalikud teadmisedoskused, kuidas sõidukit juhtida või kuidas sõidukiga liikluses käituda. Eelnõu regulatsioon on varasemalt kehtinud seaduses sätestatust kitsam ning tagasinõudele on pandud ülempiir. Kuigi seletuskirjast ei tulene selget põhjendust, miks välistati regressnõue sõiduki omaniku vastu, võib eelnõust järeldada, et seadusandja hinnangul on olnud ebakohaseks kohustata kahju hüvitama isikut, kes ise ei saanud kahju tekkimist mõjutada. Arvestades, et seadusandja on alates 01.10.2014 pidanud vaidlusaluse nõude asjaolude puhul nõudeõiguse tekkimisel oluliseks põhjusliku seose tuvastamist liiklusavarii ja sõidukijuhul juhtimisõiguse puudumise vahel, ei saagi sõiduki omanik sellise nõude puhul kahju eest vastutada.
35.Käesolevas vaidluses tuleb arvestada muutunud regulatsiooniga põhjusel, et see on apellandi kui kindlustussuhtes nõrgema poole suhtes soodustavam. Apellandi suhtes on ebaõiglane, kui ta peaks enam kui aasta peale regulatsiooni radikaalset muutmist vastutama kindlustusandja kui kindlustuslepingu alusel kindlustusmakseid saava isiku ees (LKindlS § 12). Apellant on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on esimese astme kohus ebaõigesti sisustanud ja kohaldanud 14.05.2013 kehtinud LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 ja LS § 72 lõiget 2 ning jätnud kohaldamata kehtiva LKindlS § 53 lõike 2 punkti 3.
Vastustaja seisukoht
36.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
37.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb 26.10.2015 otsus vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega jätab vaidlustatud osas hagi rahuldamata. Uue otsuse tegemisel tuleb jaotada uuesti ka menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
38.TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustab kostja maakohtu lahendit osas, milles kohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud. Seega TsMS § 456 lõike 1 alusel on maakohtu 26.10.2015 otsus jõustunud osas, milles maakohus menetluse lõpetas (vt otsuse resolutsiooni punkt 1).
39.TsMS § 438 lõike 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hageja nõue kahju tekitanud sõiduki omaniku, kes ei olnud sõiduki valdajaks, vastu võib kuuluda rahuldamisele LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 (kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud redaktsioonis) alusel. Nimetatud sätte kohaselt oli kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui 1) sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või 2) sõiduki juhtimise õigus oli peatatud või 3) kui sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Käesolevas asjas on hageja nõuet esitades toonud esile, et kostja kui sõiduki omanik oli andnud sõiduki juhtimise üle kolmandale isikule, kel puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. Seega saaks hageja nõue kuuluda rahuldamisele viidatud seaduse 3. alternatiivi alusel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-163-15, punkt 11; nr 3-2-177-05, punkt 14). Asjas puudub vaidlus, et liiklusõnnetuse ajal juhtis kostjale kuulunud sõidukit LA. Samuti, et LA-l puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus.
40.Maakohtus ei vaidlustanud kostja enda omandiõigust LA kasutuses olnud sõidukile kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Apellatsioonkaebuse punktis 9.7 on kostja asunud esmakordselt seisukohale, et tegelikkuses temal omandiõigust LAiga sõlmitud tehingu alusel ei tekkinudki. Kolleegium jätab kostja uue väite TsMS § 652 lõike 4 alusel tähelepanuta. Apellant ei põhjendanud uue asjaolu alles apellatsioonimenetluses esitamise lubatavust. Ka on selline väide vastuolus kaebuse ülejäänud põhjendustega, mille puhul apellant ise lähtub eeldusest, et tema näol oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal tegemist LA poolt juhitud sõiduki omanikuga (vt kaebuse punktid 9.3, 9.4, 9.5, 9.6).
41.Kolleegium nõustub kostjaga, et LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 (kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud redaktsioonis) alusel ei tekkinud sõidukit mittejuhtinud omanikul kindlustusandja ees tagasimaksekohustust, kui ei leidnud tuvastamist, et ta oleks sõiduki juhtimise juhtimisõiguseta isikule üle andnud. Nimetatud säte ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõuet. Deliktiõigusliku vastutuse rakendamiseks peab hageja tõendama kostja teo või tegevusetuse ja selle õigusvastasuse, kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja teo või tegevusetuse ja kahju tekkimise vahel. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt,
vabaneb kostja vastutusest, kui tõendab endal süü puudumise. Riigikohus on lahendis nr 3-21-35-14 (punktides 14, 15) selgitanud, et omaniku teo õigusvastasus võib tuleneda nt VÕS § 1045 lõike 1 punktist 7 ja lõikest 3 ning LS § 202 lõikest 1, mis näeb ette rahatrahvi mh mootorsõiduki omanikule vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku mootorsõidukit juhtima lubamise eest. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et juhtimisõiguse üleandmine juhtimisõiguseta isikule on seadusest tuleneva kohustuse rikkumine ning et tegemist on kaitsenormiga ja sellisel juhul saab rääkida, et kostja sõiduki omanikuna rikkus oma lepinguvälist kohustust hageja kui võlausaldaja ees, kui lubas vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku autot juhtima (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-12-9448, punkt 11).
42.Kolleegium nõustub kostjaga, et käesolevas asjas hageja poolt esiletoodud eluliste asjaolude alusel ei ole võimalik tuvastada, et kostja oleks lubanud kolmandat isikut avarii põhjustanud sõidukit juhtima LS § 202 lõike 1 mõttes. Maakohus tuvastas kostja esitatud eluliste asjaolude ja esitatud dokumentaalsete tõendite alusel asjakohaselt, et kostja omandas sõiduki LAilt pooltevahelise laenulepingu tagatisena (AÕS § 94) ja sõiduki otsest valdust kostjale üle ei läinud. Kostja poolt esiletoodud asjaolud on tõendatud mh laenulepingu (t I kd lk 167) punktides 3.3-3.13 kokkulepituga. Hageja kostja väiteid ja tõendeid ümberlükkavaid väiteid/tõendeid ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud kostja väide, et sõiduki otsest valdust, mis oleks teinud võimalikuks sõiduki juhtima lubamise LS § 202 lõike 1 mõttes, kostjale üle ei läinud. Seetõttu ei saanud kostja rikkuda omanikuna oma lepinguvälist kohustust hageja kui võlausaldaja ees ega põhjustada hagejale õigusvastaselt käesolevas tsiviilasjas hagetavat kahju. Samuti ei tulene maakohtu poolt viidatud LS § 72 lõikest 2 iseseisvat kaitsenormi VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 rakendamiseks. Isegi juhul, kui kostja oleks rikkunud viidatud sättest tulenevat andmete säilitamise ja esitamise kohustust, puuduks kostja rikkumise ja hageja poolt LKindlS § 48 lõike 2 punkti 4 alusel hagetava kahju tekkimise vahel põhjuselik seos.
43.Hagi rahuldamata jäämise ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu, samuti arvestades, et osaliselt loobus hageja maakohtus nõudest, jäävad maa- ja apellatsioonimenetlusest tingitud menetluskulud, sh kolmanda isiku kulud, TsMS § 162 lõike 1, 167 lõike 1 ja § 171 lõike 1 alusel hageja/vastustaja kanda. Hüvitamisele kuuluvate põhjendatud ja vajalike kulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lõike 4 teisest lausest tulenevalt kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.