Määruse tegemise aeg ja koht 30.06.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-21-12286
Kohtuasi
X avaldus C vastu alaealise lapse Q igakordse viibimiskoha määramise, lapse koolivaliku ja tervisega seotud küsimustes ainuotsustusõiguse saamiseks C vastuavaldus X vastu lõpetada Eesti Vabariigis ja väljaspool Eesti Vabariiki kehtiv vanemate ühine hooldusõigus lapse Q elu- ja viibimiskoha, hariduse ning tervise küsimustes ja nimetatud osas hooldusõiguse C-le üle andmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.10.2022 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
C määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (isa) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Puudutatud isik I (laps) Q (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Puudutatud isik II (ema) C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Liisi Kents Kuusalu vald (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu) Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde X 19.06.2023 esitatud tõend.
2.Jätta Harju Maakohtu 13.10.2022 määrus muutmata X avalduse osalise rahuldamise osas, X ning C ühise hooldusõiguse Q suhtes osalise lõpetamise osas, samuti lapse igakordse viibimiskoha määramise ja lapse koolivaliku küsimustes
2-21-12286 ning lapse vaktsineerimise valiku osas X-le ainuhooldusõiguse andmise osas. Muus osas on Harju Maakohtu 13.10.2022 määrus jõustunud.
4.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldused ja menetlusosaliste seisukohad
1.X (avaldaja, lapse isa) esitas 05.08.2021 avalduse (täiendatud 21.03.2022) lapse isale Q (puudutatud isik I, laps) igakordse viibimiskoha määramise, lapse koolivaliku ja tervise küsimustes ainuotsustusõiguse saamiseks ning esialgse õiguskaitse avalduse.
1.1.Lapse isa avalduse ja selle täienduse kohaselt on avaldaja ja C (puudutatud isik I, lapse ema) (edaspidi ühiselt ka vanemad) puudutatud isiku I vanemad. Vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus. Harju Maakohus määras 13.06.2019 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-1816361 kindlaks lapse isa ja lapse suhtluskorra, mis kehtis kuni lapse kooli minekuni, s.o kuni 2021. aasta augustini. Harju Maakohus määras nn vahelduva suhtluskorra, mille kohaselt elas laps ühe nädala lapse isa juures Pärnus ja teise nädala lapse emaga Kuusalus. Laps käis avaldaja juures korrapäraselt Pärnu lasteaias. Üldjoontes selline suhtluskord toimis, kuid mõningate erisustega lapse üleandmise osas. Lapse vanemate ühisomandis olev kinnisasi Kuusalus, kus elas lapse ema, pandi hiljuti enampakkumisele. Lapse ema on töötu, tal on lapse isa ees võlgnevused ning teada ei ole tema elukoht. Lapse ema on avaldanud Kuusalu valla lastekaitsespetsialistile, et ta võib välismaale elama kolida. Lapse huvides on jätkata koolis käimist Pärnus, kus ta saaks hea hariduse, kus ta on ka harjumuspäraselt lasteaias ja huviringides käinud ning kus tal on tema koolis käimist ja huvitegevust toetav võrgustik lapse isa ja vanatädi F näol. Ühtlasi elab valdav osa lapse lasteaia sõpradest Pärnus.
1.2.Lapse tervise küsimustes on lapse isa seisukohal, et lapse ema ei ole piisavalt hoolitsenud lapse tervise eest. Laps on olnud vaktsineerimata ning pole perearsti juures korralistel ülevaatustel käinud. 2018. aastal informeeris lapse isa lapse ema lapse perearsti vahetusest ja ka edaspidistest plaanidest lapse tervisega seotud küsimustes, sh et lapse isa alustab lapse vaktsineerimistega. Peale esimest vaktsineerimiskuuri saatis lapse ema lapse perearstile teate, keelates lapse vaktsineerimise. Seetõttu on laps vaktsineeritud vaid osaliselt ning puudub kaitse üldlevinud ja äärmiselt ohtlike haiguste osas (sh mumps, leetrid, lastehalvatus, teetanus, puukentsefaliit jne). Lisaks on lapse isa hinnangul lapse ema erakordselt hoolimatu terviseküsimustes – näiteks olles augustis 2021 COVID-19 positiivne andis ta lapse isale lapse
2-21-12286 oma elukohas üle, ilma et oleks midagi haiguse osas lapse isale avaldanud. Lapse isa ja laps nakatusid seetõttu samuti viirusesse.
1.3.Kuna lapsel ei olnud avalduse esitamise seisuga koolikohta ja lapse ema takistas lapse Pärnusse sisse kirjutamist, taotles lapse isa esialgse õiguskaitse korras anda lapse isale ainuotsustusõigus lapse igakordse viibimiskoha määramise küsimuses ja lapse koolivaliku küsimuse osas.
2.Harju Maakohus rahuldas 12.08.2021 määrusega lapse isa esialgse õiguskaitse avalduse ja andis lapse isale otsustusõiguse lapse igakordse viibimiskoha määramise küsimuses, sh elukoha registreerimiseks Pärnu linna ja lapse koolivaliku osas, ning määras menetluse ajaks kindlaks lapse ja lapse ema suhtlemiskorra. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 02.02.2022 määrusega Harju Maakohtu 12.08.2021 määruse suhtluskorra kindlaksmääramise osas.
3.Lapse ema vaidles lapse isa avalduse vastu ja esitas 20.04.2022 vastuavalduse, paludes lõpetada Eesti Vabariigis ja väljaspool Eesti Vabariiki kehtiv vanemate ühine hooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ja tervisega seonduvates küsimustes ning anda selles osas hooldusõigus lapse emale üle. Lapse ema leiab, et lapse isa ei teosta hooldusõigust isiklikult, vaid on lapse andnud lapse ema tädi F hooldada. Olukorras, kus lapsel on olemas teine hooldusõiguslik vanem, kes soovib lapse eest hoolitseda ning pakkuda lapsele püsielukohta, on põhjendamatu anda hooldusõigus vanemale, kes hooldusõigust isiklikult ei teosta, vaid paigutab lapse elama kolmandate isikute juurde. Võttes arvesse ka vanemate lahutuse asjaolusid, mida ilmestas majanduslik ja vaimne vägivald lapse isa poolt, on lapse ema otsustanud oma turvalisuse tagamiseks asuda elama Hispaaniasse ning leiab, et see on sobilik paik elamiseks ka lapsele. Samuti on laps ise avaldanud emale soovi tema uude elukohta Hispaaniasse elama asuda. Lapsel on lapse emaga lähedasem suhe. Lapse ema ei nõustu lapse isa hinnangutega, mille kohaselt ei ole lapse ema olnud hooliv lapse hariduse või tervise küsimustes. Lapse emal ei ole kavatsust muuta lapse haridusteed XXX koolis, kuivõrd laps saab õpinguid jätkata distantsõppe formaadis. Juhul kui lapse isa on valmis lapse õpingute eest tasumises osalema, on lapsel võimalik asuda õppima Rocca al Mare kooli Hispaania õppekeskuses.
4.Lapse isa vaidles lapse ema vastuavaldusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud lapse ema kanda. Lapse ema ei olnud lapsele 2021. aasta augustiks koolikohta otsinud, mistõttu ähvardas last koolikohast ilmajäämine. Lapse ema reisib mööda maailma ringi ega huvitu vähimalgi määral lapse hooldusõiguse teostamisest. Rändurielu elamine ei ole lapse huvides, kelle suhtes kehtib koolis käimise kohustus. Lapse emal ei ole kindlat töökohta ega regulaarset sissetulekut, mis võimaldaks tal last igapäevaselt majanduslikult üleval pidada Lapse isa teostab alates 12.08.2021 üksinda ja edukalt lapse hooldusõigust. Asjaolu, et laps koolis käies elab ka oma vanatädi F juures, on muu seas olnud lapse ema enda tahe. Laps on vanatädi F juures olnud suurema osa ajast, mil laps oli väike ja lapse ema hoida. Lapsel on Pärnus tekkinud vanatädi elukoha läheduses sõbrad, kellega laps pärast kooli igapäevaselt tihedalt lävib. Laps on senise elukorraldusega suurepäraselt harjunud ning lapsele meeldib Pärnus elada ja koolis käia, sh koolipäevadel vanatädi juures elada. Lapse huvides on senise turvalise elu- ja õpikeskkonna säilimine.
5.Kuusalu vald (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu; eestkosteasutus I) lastekaitsespetsialist on seisukohal, et lapse isale tuleb anda ainuotsustusõigus koolivaliku küsimuses. Laps õpib juba XXX Koolis, koolivahetus ei oleks lapse heaolu arvestades mõistlik. Lapse igakordse viibimiskoha määramiseks ainuotsustusõiguse andmisel on lastekaitsespetsialist kahtleval
2-21-12286 seisukohal. Kui varasemalt tuli vestlustest lapse isa ja lapsega välja, et nädala sees on laps kooli tõttu ema sugulase F juures ja nädalalõppudel isa juures, siis on selgunud, et lapse isa plaanib võtta lapse enda juurde ainult üle nädala nädalavahetuseti. See oleks mõistetav juhul, kui lapse ema jääb Eestisse ja lapsevanematele määratakse uus suhtluskord, mille kohaselt laps viibib nädalavahetustel kordamööda lapse ema ja lapse isa juures. Vastasel juhul jääb suurem osa lapse kasvatamise vastutusest tädi F-le (koolinädal ja kaks nädalavahetust kuus), mis ei ole õige, sest lapse kasvatamise eest peavad vastutama hooldusõiguslikud lapsevanemad. Eestkosteasutus I märkis vastuseks lapse ema vastuavaldusele, et lastekaitsespetsialistil puudub kontakt nii lapse ema kui lapse isaga, seoses nende elukohtade vahetustega. Tuginedes eelnevale suhtlusele võib väita, et emal ja lapsel on omavahel emotsionaalne ja üksteist toetav suhe. Arvestades, et lapse ema elukoht on Hispaanias, siis kohtumised on vanema ja lapse vahel olematud. Arvestades, et lapse elamiskoht on vanatädi juures ja üle nädala nädalavahetustel viibib isa juures, siis puudub lapsel oma kindel kodu lapsevanema juures. Lapse soovi peab arvestama tema elamis- ja viibimiskoha määramisel.
6.Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu; eeskosteasutus II) toetas lapse isa avaldust ning leidis, et lapse ema vastuavaldus ei ole põhjendatud.
6.1.Antud juhul on isikuhooldusõiguse küsimustes ainuotsustusõiguse üleandmine lapse isale lapse suhtes põhjendatud. Lapse vanemate vanemlik koostöö puudub ning püsiva ja kestva konfliktsuse tõttu võivad lapse huvid jääda kaitseta. Vanemate ühise isikuhooldusõiguse lõpetamine on alaealise lapse huvides, et lapse heaoluks vajalikud otsused ja toimingud saaksid õigeaegselt vastu võetud ja tehtud.
6.2.Hetkel puudub selge teadlikkus lapse ema elukorralduse ja hakkama saamise osas Hispaanias ning ka laps ei oma kogemust lapse ema juures välisriigis viibimise osas. Lapsel on kujunenud Pärnu linnas välja kindel viibimiskoht, kool, sõbrad ning tugivõrgustik, mis toetab lapse hakkama saamist.
7.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas lapse isa avaldust. Lapse ema avaldust lapse esindaja ei toetanud.
7.1.Lapsel on mõlema vanemaga lähedane suhe. Lapse esindaja oli lapse igakordse viibimiskoha määramiseks ainuotsustusõiguse andmisel sarnasel seisukohal eestkosteasutusega I, et laps peaks elama koos oma vanemaga, kuid möönis, et välistada ei saa ka peresisest kokkulepet, et laps elab vanatädi juures. Koolivahetus ei oleks lapse heaolu arvestades mõistlik. Lapse huvides on see, et menetluse lõppedes oleks olemas stabiilne suhtluskord, et laps oleks teadlik, millal ta ühe või teise vanemaga kohtub.
7.2.Lapsele määratud esindaja märkis seoses lapse ema vastuavaldusega, et lapse isa on korraldanud lapse hoolduse selliselt, et igapäevaselt hoolitseb lapse eest vanatädi F ning osapoolte vaheline koostöö on toimiv, lapsele vajalikku hoolitsust tagav. Lapsele sobib selline elukorraldus, laps on rahul oma kooli, sõprade ja muuga. Lapse isa on menetluse jooksul tekkinud pingete tõttu taganud lapsele psühholoogilist nõustamist, mis toetab last emotsionaalselt ning aitab välistada negatiivsete tunnete ja süü tekkimist vanemate vahelise olukorra tõttu. Lapsel on mõlema vanemaga lähedane suhe ning laps on eelnevalt kohtumääruse alusel määratud suhtluskorra järgselt viibinud vahelduvalt mõlema vanema elukohas. 2021 sügisest on lapsel kujunenud välja Pärnu linnas kindel viibimiskoht, kool, sõbrad ning tugivõrgustik, mis toetab lapse toimetulekut. Lapse ema avaldus ei ole kooskõlas lapse huvidega.
2-21-12286
8.Kohus kuulas lapse ja F 05.09.2022 ära, kus F avaldas, et laps ei ole talle öelnud, et tahab Hispaaniasse elama minna, kuid laps võiks lapse emal külas küll käia. Laps avaldas, et mõlema vanemaga on läbisaamine hea ja ta on praeguse elukorraldusega rahul, kuid lapse emal tahaks külas käia. Maakohtu määrus ja põhjendused
9.Harju Maakohus rahuldas 13.10.2022 määrusega (vaidlustatud määrus) lapse isa avalduse osaliselt ja lõpetas lapse isa ja lapse ema ühise hooldusõiguse alaealise lapse osas osaliselt ning andis ainuhooldusõiguse lapse igakordse viibimiskoha määramise ja lapse koolivaliku küsimustes ning lapse vaktsineerimise valiku osas lapse isale. Maakohus jättis lapse ema avalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda.
9.1.Maakohus rõhutas vaidlustatud määruse põhjendustes, et lahendi tegemisel tuleb esikohale seada lapse huvid. Kohtupraktikas valitseb seisukoht, et eelduslikult on lapse huvides vanemate ühine hooldusõigus ning selle lõpetamine tuleb kõne alla üksnes erandlikel asjaoludel. Maakohus tuvastas, et antud hetkel omavad lapse vanemad ühist hooldusõigust, kuid nad elavad alaliselt lahus. Laps elab vanatädiga Pärnus ja lapse isa Pärnumaal ning lapse isa kohtub lapsega regulaarselt ja korraldab lapse elu. Lapse ema elas menetluse algusajal Eestis, kuid kolis menetluse kestel Hispaaniasse ja kohtub lapsega ainult video teel. Lähtudes asjaosaliste poolt esitatud ja tuvastatud asjaoludest leidis maakohus, et mõlemal vanemal on lapsega hea kontakt ja lähedane suhe.
9.2.Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (perekonnaseaduse (PKS) § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu. Kohus ei ole seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Maakohus märkis, et on juba 28.03.2022 ärakuulamisel selgitanud, et kuigi lapse isa esitas avalduse PKS § 119 alusel, võib olla kohasem lapse isa avalduse osas kohaldada PKS § 137. Menetlusosalised ei ole sellele vastu vaielnud ja lapse ema juhtis sellele tähelepanu ka oma 10.10.2022 seisukohas.
9.3.Maakohus pidas ebausaldusväärseks lapse ema 10.10.2022 menetlusdokumenti, kus lapse ema oli järsku ja ootamatult kõigega nõus ning väitis, et lapse hooldusõiguslikes küsimustes puuduvad lapse isaga vaidlused, ning jättis selle tähelepanuta. Lapse ema on ca aasta vaielnud vastu lapse isa avaldusele ja esitanud mh vastuavalduse. Maakohtu hinnangul näitas see asjaolusid kogumis hinnates pigem lapse ema ebastabiilset käitumist lapse hooldusõiguslikes küsimustes kui asjaolu, et vanemate vahel hooldusõiguslikud vaidlused puuduvad. Lapse ema ei ole loobunud enda esitatud vastuavaldusest. Maakohus leidis seega esitatud ja tuvastatud asjaoludest lähtudes, et poolte vahel on vaidlus nende ühise alaealise lapse isikuhooldusküsimustes.
9.4.Lapse viibimiskoha osas on tuvastatud, et laps elab juba ca aasta aega Pärnus koos enda vanatädiga, kes on lapse ema sugulane. Lapsel on tekkinud Pärnus kooliskäimise harjumus ja kohalikud sõbrad. Laps on avaldanud, et on praeguse elukorraldusega rahul. Lapse isa elab Pärnumaal ja korraldab lapse elu, suhtleb lapsega ning kohtub temaga regulaarselt. Laps viibib
2-21-12286 peamiselt nädalavahetustel isa juures. Lapse ema elab välismaal ja kuigi ta heidab lapse isale ette seda, et lapse isa ei viibi kogu aeg lapsega, ei ole lapse ema ise leidnud võimalust üldse last pikemat aega külastada. Maakohus märkis, et lapse ema elas menetluse algusajal Eestis ja esitatud seisukohtadest nähtub, et lapse emal on käinud erinevatel ajaperioodidel läbi erinevad mõtted kuhu ja kas minna (nt suvel 2021 Tiibetisse/Indiasse, sügisel 2021 ikkagi jääda Eestisse). Lapse ema otsustas lõpuks kolida Hispaaniasse. Lapse ema soovib seetõttu, et laps koliks samuti tema juurde Hispaaniasse elama. Maakohtu hinnangul tuleb lähtuda lapse parimatest huvidest ja olukorras, kus lapsel on välja kujunenud kindel, tema heaolule vastav ning temale sobiv elukorraldus, eelistada selle säilitamist. Maakohus leidis, et lapse viibimiskoha määramise osas tuleb ainuhooldusõigus anda lapse isale, et tagada lapse elus stabiilsus ja väljakujunenud lapsele sobiva elukorralduse säilimine.
9.5.Lapsega seotud haridusküsimuste osas on vaidlus üksnes kooli üle. Lapse ema soovib, et laps käiks koolis kas Hispaanias või edasi Pärnu koolis läbi distantsõppes. Lapse isa soovib, et laps käiks edasi Pärnu koolis. Pärnu kooli kohta ei ole keegi sisulisi etteheited teinud. Laps on ka ise kooliga rahul ja tal on tekkinud seal sõbrad. Arvestades, et lapse viibimiskoha määramise osas tuleb anda ainuhooldusõigus lapse isale, et säilitada lapsele sobiv ja väljakujunenud elukorraldus (Pärnus), ei tule kõne alla lapse koolikohustuse täitmine Hispaanias ja põhjendamatu on korraldada õppimine Pärnu koolis distantsõppel. Seetõttu tuleb ainuhooldusõigus lapse koolivaliku osas anda lapse isale, et säilitada ka selles osas lapse elus stabiilsus ja väljakujunenud lapsele sobiv elukorraldus.
9.6.Lapse tervisega seotud küsimustes on üleval vaid lapse vaktsineerimisega seotud vaidlus, mistõttu ei anna see alust kõige tervisega seonduva osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks ühele vanemale, vaid kohus saab reguleerida konkreetselt vaktsineerimise valiku osas ainuhooldusõiguse üleandmist ühele vanemale. Maakohus asus õiguskantsleri 24.08.2021 selgitustele (dok nr 16-5/211473/2105399) viidates seisukohale, et lapse arvamusega tuleb vaktsineerimise osas arvestada ning vastu tahtmist last vaktsineerida ei tohi. Küll aga peab lapsele jätma võimaluse soovi korral ennast vaktsineerida ja seetõttu tuleb ainuhooldusõiguse vaktsineerimise valiku osas anda lapse isale. Kui vastupidi anda selles osas ainuhooldusõigus lapse emale ning laps soovib end vaktsineerida, siis takistaks esitatud asjaoludel lapse ema lapsel tema õiguste realiseerimist. Lapse isale selles osas ainuhooldusõiguse andmise puhul on aga tagatud lapsele võimalus soovi korral olla vaktsineeritud ja lapse isa samas last vastu lapse tahtmist vaktsineerima ka ei saa sundida. Määruskaebus
10.Lapse ema esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada osas, milles maakohus rahuldas lapse isa avalduse osaliselt ning palub teha uus määrus, millega jätta lapse isa avaldus rahuldamata.
10.1.Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata lapse ema 07.09.2022 ja 10.10.2022 seisukohtadega, kus lapse ema on viidanud hooldusõiguslike küsimuste üle vaidluste puudumisele. Lapse ema ei ole käitunud vastuoluliselt, vaid väljakujunenud olukorraga nõustumine vastab eluliste asjaolude muutusele. Ühise hooldusõiguse lõpetamine peab eeldama reaalset ja tõendatud vaidlust hooldusõiguslikes küsimustes ja seda vaidluse lahendamise hetke seisuga. Asjaolu, et laps end vanatädi F juures hästi tunneb ning lapsele praegune elukorraldus sobib, selgus alles menetluse kestel. Vastavalt lapse poolt menetluses avaldatule on lapse ema nõustunud lapse praeguse elukoha ja koolivalikuga ning on palunud vastuavalduse rahuldada juhul, kui kohus mingil põhjusel peaks leidma, et vanemate vahel on igakordse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes vaidlus
2-21-12286 ning lapse heaolu huvides on hädavajalik olemasolevat hooldusõiguse olukorda muuta. Ka seni kehtinud ühise hooldusõiguse korral oli tagatud lapse elus stabiilsus ja väljakujunenud lapsele sobiva elukorralduse säilimine.
10.2.Vastuoluline on maakohtu määruses põhjendus, mille kohaselt lapsega seotud haridusküsimuste osas on vaidlus kooli üle, kui kohus samas lõigus on õigesti leidnud, et Pärnu kooli kohta ei ole keegi sisulisi etteheited teinud. Vastab tõele ja asja materjalid kinnitavad, et lapse ema ei ole Pärnu kooli osas tegelikult sisulisi etteheiteid teinud ning lapse ema on pärast lapse poolt menetluses avaldatut nõustunud lapse koolitee jätkumisega XXX koolis.
10.3.Põhjendamatu on maakohtu määruses põhjendus, mille kohaselt lapse tervisega seotud küsimustes on üleval lapse vaktsineerimisega seotud vaidlus ning et lapse isale selles osas ainuhooldusõiguse andmise puhul on tagatud lapsele võimalus soovi korral olla vaktsineeritud ja lapse isa samas last vastu lapse tahtmist vaktsineerima ka ei saa sundida. Maakohtu määrusest jääb arusaamatuks, millistele esitatud asjaoludele tuginevalt kohus järeldas, et kui vaktsineerimise osas anda ainuhooldusõigus lapse emale ning laps soovib end vaktsineerida, siis takistaks lapse ema (vaktsineerimisvastasuse tõttu) lapsel tema õiguste realiseerimist. Lapse ema hinnangul ei ole käesolevas menetluses esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kui laps soovib end vaktsineerida, siis takistaks lapse ema seda. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
11.Lapse isa vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud lapse ema kanda.
12.Lapsele määratud esindaja ja eestkosteasutus II ei toeta määruskaebuse rahuldamist. Eestkosteasutus I leiab, et vaidlustatud määrust ei ole vajalik muuta.
13.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
14.Lapse ema teatas 14.06.2023, et on alates novembrist tagasi Eestis ja veedab lapsega aega üle nädala nädalavahetustel ning suviti nädala kaupa.
15.Eestkosteasutus II, lapse isa ja lapsele määratud esindaja leidsid, et lapse ema välja toodud muutunud asjaolu, et ta viibib sügisest taas Eestis, ei ole piisav, et muuta vaidlustatud määrust.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
17.TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus §-ga 659) järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebuse põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Lapse ema vaidlustab maakohtu määruse resolutsiooni p 1, s.o lapse isa avalduse rahuldamise, vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja lapse igakordse viibimiskoha määramise, lapse koolivaliku küsimustes ning lapse vaktsineerimise valiku osas lapse isale ainuhooldusõiguse andmise osas. Lapse ema ei vaidlusta tema vastuavalduse rahuldamata jätmist ning vaidlustatud ei ole ka lapse isa avalduse osalist rahuldamata jätmist, mistõttu on vaidlustatud määrus vastavas osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause koosmõjus § 463 lg-ga 2).
2-21-12286
18.Lapse isa esitas 19.06.2023 tõendi, milleks on psühholoogi ja loovterapeudi DR 18.06.2023 hinnang lapse kohta. Kooskõlas TsMS § 662 lg-ga 3 ja § 238 lg-ga 1 võtab kolleegium tõendi asja materjalide juurde.
19.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud eeldused, mis annavad alust vanemate ühise hooldusõiguse PKS § 137 lg 1 alusel osaliselt lõpetada, ning leidnud põhjendatult, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb lapse igakordse viibimiskoha määramise, koolivaliku küsimustes ning lapse vaktsineerimise valiku osas osaliselt lõpetada. Samuti andis maakohus nendes küsimuses ainuhooldusõiguse põhjendatult lapse isale. Seejuures ei ole maakohus nimetatud osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist puudutava lapse isa avalduse lahendamisel rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus §-ga 659) maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.
20.Lapse ema määruskaebuse peamine väide on, et vanemate vahel ei ole lapse hooldusõiguse teostamise osas vaidlust, st et lapse ema on nõustunud nii lapse elukohaga lapse vanatädi juures kui ka lapse õppimisega XXX koolis ning lapse ema vastuseis lapse vaktsineerimise osas on tõendamata.
21.Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu praktikale, mille järgi on vanemate võrdsuse põhimõttest põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu (vt RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 14; 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24). Hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Ühise hooldusõiguse lõpetamisel saab arvestada mh asjaolu, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada (vt RKTKm 22.11.2017, 2-16-5794, p 17).
22.Vanemate lahuselu korral võib osal juhtudel olla vajalik vaadata vanemate ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus PKS § 137 lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse (RKTKm 12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 24). Kui kohtule esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (PKS § 123, TsMS § 477 lg 5). Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt RKTKm 05.01.2022, 2-21-233, p 15; 19.05.2021, 2-20-1708, p 19; 19.02.2020, 2-18-15686, p 18).
2-21-12286
23.Ringkonnakohus selgitab, et vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus PKS § 123 ning § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi.
24.Kolleegium käsitleb esmalt ühise hooldusõiguse lõpetamist ja lapse isale ainuhooldusõiguse andmist lapse igakordse viibimiskoha ja koolivaliku küsimuste osas.
24.1.Lapse isa esitas avalduse ainuotsustusõiguse saamiseks lapse igakordse viibimiskoha määramise, koolivaliku ning tervisega seonduvates küsimustes. Maakohus leidis, et lapse isa avalduse puhul on asjakohane kohaldada PKS § 137. Lapse ema taotles lõpetada Eesti Vabariigis ja väljaspool Eesti Vabariiki kehtiv vanemate ühine hooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ning tervise küsimustes ja nimetatud osas hooldusõiguse lapse emale üle andmiseks. Seega taotlesid mõlemad vanemad ühise hooldusõiguse lõpetamist viibimiskoha, hariduse või koolivaliku ja tervise küsimustes.
24.2.Lapse ema väidab, et ta on juba 07.09.2022 ja 10.10.2022 nõustunud lapse elama jäämisega lapse vanatädi F juurde ning haridustee jätkamisega XXX Koolis. Maakohus leidis, et lapse ema väide lapse elukoha ja koolivaliku osas nõustumisest on ebausaldusväärne, kuna lapse ema on menetluses läbivalt vaielnud lapse isa avaldusele vastu ega ole loobunud oma vastuavaldusest. Ringkonnakohus nõustub, et kuigi lapse ema on väljendanud 10.10.2022 leppimist praeguseks kujunenud olukorraga, ei ole sellest võimalik järeldada, et vanemate vahel puuduksid nii lapse igakordse viibimiskoha kui ka koolivaliku osas erimeelsused ja vaidlused, mis takistavad lapse huvides hooldusõiguse teostamist. Lapse ema taotles alles 15.06.2022 (s.o vähem kui neli kuud enne 10.10.2022 esitatud seisukohta), et laps saaks 2022. aasta suvel Hispaaniasse minna ja sellega seoses esialgse õiguskaitse korras suhtluskorra kindlaksmääramist ning lapse emale ainuhooldusõiguse andmist lapse viibimiskoha määramise osas teatud perioodidel. Lapse isa lapse minekuga Hispaaniasse ei nõustunud. Seega vaidlesid vanemad ka lapse suvise koolivaheaja ajal lapse viibimiskoha osas. Samuti nähtub eestkosteasutuse II 19.06.2023 seisukohast, et lapse ema ei pea vaatamata määruskaebuses väljendatule endiselt õigeks, et laps elab vanatädiga (II kd, tl 71 pöördel). Eestkosteasutus II märkis, et lapse ema tõi vestluses lastekaitsespetsialistiga välja, et ta soovib, et laps elaks emaga Tallinnas ja käiks Tallinnas koolis (II kd, tl 71 pöördel). Eeltoodust nähtuvalt ei vasta tõele lapse ema määruskaebuse väide, et lapse isa ja lapse ema vahel ei ole vaidlust lapse elukorralduse, sh koolivaliku osas. Kuigi lapse ema väidab 28.06.2023 esitatud seisukohas taaskord, et vaidlust vanemate vahel ei ole ja on inimlik, et lapse ema soovib lapsega koos elada, ilmestab see kolleegiumi arvates lapse ema muutlikku käitumist. Ühise hooldusõiguse säilitamisel võib lapse ema uuesti lapse elukorralduse osas ümber mõelda ja tegutseda taas lapse enda juurde võtmise nimel.
24.3.Lisaks nähtub menetluses esitatud asjaoludest ja dokumentidest, et lapse ema ja lapse isa ei suhtle omavahel ning neil puudub lapsega seotud küsimustes koostöö (I kd, tl 57 pöördel, 106, 123 pöördel, 148 pöördel, 156 pöördel, 213 pöördel ja 214 pöördel; II kd, tl 72, 83). Vanemate vahel on konfliktid juba lapse sünnist alates (I kd, tl 156 pöördel). Menetluses esitatud e-kirjadest nähtuvalt on vanemad omavahel suhelnud üksnes advokaatide vahendusel (nt I kd, tl 14; II kd, tl 5–6, 24–25). Lapse ema on läbivalt olnud seisukohal, et lapse vanatädi F juures ei ole lapsele sobivad tingimused (I kd, tl 57 pöördel, 60 pöördel, 62, 121 pöördel, 123,
2-21-12286 148 pöördel, tl 114). Sellega seonduvalt oli lapse ema soovinud, et laps elaks lapse isa juures või tema juures Kuusalus, alates 23.03.2022 et laps koliks lapse ema juurde Hispaaniasse ja käiks seal koolis (I kd, tl 146) ning alates 2023. aasta juunist, et laps koliks Tallinnasse ja käiks seal koolis (II kd, tl 71 pöördel). Lapse ema elukorraldus ja tema seisukohad on olnud menetluse jooksul korduvalt muutumises. Vanemad ei ole suutnud omavahel lõplikult kokku leppida, kus laps elama peaks ning millises koolis käima. Olukorras, kus vanemad omavahel ei suhtle ning ei ole ka esindajate vahendusel suutnud ligi kahe aasta jooksul kokku leppida lapse viibimiskoha ja koolivaliku küsimustes, on ringkonnakohtu arvates lapse igakordse viibimiskoha ja koolivaliku osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud.
24.4.Kuigi laps viibib kooli ajal nädala sees peamiselt lapse vanatädi juures, kuna lapse isa elab lapse koolist kaugemal, on põhjendatud ainuhooldusõiguse andmine lapse isale. Lapse isa korraldab lapse elu, suhtleb lapsega ja kohtub temaga regulaarselt, on taganud talle psühholoogilist nõustamist, stabiilse ja sobiva elukeskkonna, samuti arstiabi ja huvihariduse. Lapse isa on ka majanduslikult võimeline tagama lapse vajaduste rahuldamise, olles seda teinud ilma lapse ema rahalise toetuseta. Eestkosteasutuse II lastekaitsespetsialist külastas 24.03.2022 lapse vanatädi kodu, kus viibisid laps, vanatädi ja vanatädi elukaaslane ning eestkosteasutus II leidis, et lapsele on seal talle sobivad kasvutingimused ja vahendid tagatud. Eestkosteasutus II leidis 19.06.2023 seisukohas, et lapse ema elukorralduses pole jätkuvalt ka peale Hispaaniast tagasi Eestisse kolides stabiilsust ning puudub kindlus edasise alalise elukoha osas. Vanema ebastabiilne elukorraldus aga ei taga ka lapse elus stabiilsust, mistõttu ei ole eestkosteasutus II lapse ema määruskaebust toetanud (II kd, tl 72). Lapsel on praeguses koolis hästi ning laps lõpetas kooliaasta kiituskirjaga (II kd, tl 72, 83). Lapse psühholoog ja loovterapeut, kes lapsega on töötanud alates 2022. aasta maist, on esitanud 18.06.2023 arvamuse, mille kohaselt on laps oma püsiva elukoha ja elukorraldusega kohanenud ning on emotsionaalselt väga tugevalt seotud oma vanatädiga. Terapeut märkis, et elukoha muutus, koolikaaslaste ning sõprade kaotus mõjuksid lapsele emotsionaalset stabiilsust rikkuvana (II kd, tl 81). Laps väljendas talle määratud esindajale 23.06.2023, et tema elukorraldus on senini olnud üldjoones sobiv, kuid nüüd ta on otsustanud, et soovib elada ema juures (II kd, tl 83 pöördel). Lapse esindaja märkis sealjuures, et tema hinnangul on 8-aastane laps hetkel segaduses ja lapse ema poolt mõjutatud. Kolleegium märgib, et laps on kogu menetluse jooksul olnud rahul oma praeguse elukorraldusega, tal läheb koolis hästi, talle meeldib tema kool, tema sõbrad ja huvialad (I kd, tl 123, 149, 213 pöördel; II kd, tl 12 pöördel; maakohtu ärakuulamisel II kd, tl 32 pöördel; II kd, tl 72). Seda on kinnitanud nii laps ise kui ka märkinud tema terapeut. Lapse seisukoha muutumine viimasel nädalal on tõenäoliselt tingitud lapse ema mõjutustest ning asjaolust, et laps on lapse emaga saanud pikemalt koos aega veeta. Kuigi lapse soov on alati olnud lapse emaga suhelda ja temaga koos olla, on ta samas väärtustanud ka oma praegust kooli, sõpru, huviringe, suhet vanatädi ja lapse isaga. Lapsel puudub arusaam, milline oleks tema tulev elukorraldus, kui laps hakkaks elama koos oma emaga, kuna laps ei tea, et tema emal oleks päris kodu, kus ta hakkaks koolis käima ja elama ning kus või millist tööd lapse ema teeb (II kd, tl 83 pöördel). Nii lapsele määratud esindaja kui ka eestkosteasutus II on esile toonud, et lapse emal ei ole hetkel Eestis püsivat elukohta, st lapse ema elab oma sõprade või oma ema juures, kuigi lapse ema on Eestis tagasi juba 2022. aasta sügisest (II kd, tl 71 pöördel, 83 pöördel). Lapse parimaid huve ei saa samastada lapse tahtega. Kuigi laps on hiljuti muutnud oma soovi elukoha osas, ei ole kolleegiumi arvates lapse elukorralduse muutmine lapse huvides. Praegusel juhul ei ole esile toodud asjaolusid, mis õigustaksid lapse senise elukorralduse muutmist. Lapsel on lähedane suhe mõlema vanemaga, mistõttu ei ole tegemist olukorraga, kus tugevam hingeline seotus lapse emaga kaaluks üles senise elukorralduse säilitamise vajaduse. Nii eestkosteasutus II kui ka lapsele määratud esindaja on menetluses lapse isa avaldust toetanud ning kumbki eestkosteasutus ega lapse esindaja ei ole pidanud lapse ema määruskaebuse
2-21-12286 rahuldamist põhjendatuks ka peale lapse ema naasmist Eestisse. Maakohus on seega õigesti leidnud, et vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha ja koolivaliku osas tuleb lõpetada ja anda selles osas ainuhooldusõigus lapse isale, millega tagatakse lapsel väljakujunenud elukorralduse säilimine ja stabiilsus, samas ka suhtlemine talle lähedaste inimestega.
25.Lapse vaktsineerimise osas leiab lapse ema, et lapse isa ei ole tõendanud, et lapse ema oleks takistanud lapse vaktsineerimist. Vanemad ei vaidle selle üle, et last ei ole mitmete oluliste haiguste vastu vaktsineeritud. Eestkosteasutus II on lapse emaga 2023. aasta juunis peetud vestluse põhjal esile toonud, et lapse ema on endiselt lapse vaktsineerimise vastu (II kd, tl 71 pöördel). Lapse ema ei ole kordagi väitnud, et ta lubaks last vaktsineerida või et ta ei ole selleks teinud takistusi. Arvestades menetlusosaliste seisukohti, on ringkonnakohtu arvates usutav, et lapse ema ei ole nõustunud lapse vaktsineerimisega, mistõttu on laps jäänud vaktsineerimata erinevate raskete haiguste vastu. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et lapse vaktsineerimisega seotud küsimustes tuleb vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ja ainuhooldusõigus selles osas anda lapse isale. Sellisel juhul on tagatud lapsele võimalus saada soovi korral vaktsineeritud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
26.Arvestades vaidluse sisu ning seda, et lapse hooldusõigust puudutav lahend tehakse eelkõige lapse huvides ning määruskaebus rahuldatakse osaliselt, on põhjendatud jätta ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 1 ja 3). Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse lahendab kohus eraldi määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.