Määruse tegemise aeg ja koht 08.06.2023, Tallinn Kohtuasja number
2-22-16102
Kohtuasi
Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi edastatud läbi Soome keskasutuse saabunud Helsingi Sotsiaalameti taotlus alaealise lapse viivitamatuks tagastamiseks Soome Vabariiki
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.02.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Helsingi Sotsiaalamet Puudutatud isik I Q (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Puudutatud isik II X (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik III Y (isikukood XXXXXXXXXXX) Eestkosteasutus Tallinna Valitsuse kaudu)
Menetluse liik
Linn
(Kristiine
Linnaosa
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 07.02.2023 määrus jätta menetluskulude jaotuse otsustuse (resolutsiooni punkt 2 esimene lause) osas muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi. Ülejäänud osas on sama määrus edasi kaebamata jõustunud.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebemenetluse kulud X kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
2-22-16102 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Vabariigi Justiitsministeerium edastas Harju Maakohtule 26.10.2022 läbi Soome keskasutuse saabunud Helsingi Sotsiaalameti taotluse (avaldaja) alaealise lapse Q (puudutatud isik I, laps) viivitamatuks tagastamiseks Soome.
2.Harju Maakohus 01.11.2022 määrusega algatas menetluse, edastas avalduse koos lisadega X-le (puudutatud isik II, ema), Y-le (puudutatud isik III, isa) ja Tallinna Linnavalitsusele ja andis tähtaja seisukoha ja vajadusel tõendite esitamiseks. Kohus määras lapsele esindaja riigi arvel ja andis esindajale tähtaja arvamuse esitamiseks. Lapse isa toetas avalduse rahuldamist, lapse ema ning Tallinna Linnavalistus leidsid, et avaldus tuleb jätta rahuldamata, sest lapse turvalisus ja areng on Eesti Vabariigis tagatud. Lapse huvides ei ole tema tagastamine Soome Vabariiki. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus tegi 07.02.2023 määruse, millega jättis avaldaja avalduse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
4.Maakohus leidis, et tulenevalt Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni artikli 13 lg 1 p-st b ja lg-st 2 (edaspidi konventsioon) jätab kohus esitatud taotluse lapse tagastamiseks Soome Vabariiki rahuldamata. Lapse tagastamine Soome Vabariiki ei ole lapse huvides ja lapse jaoks oleks tegemist äärmiselt raske olukorraga. Lapse tagastamine Soome Vabariiki võtaks lapselt võimaluse elada perekonnana koos oma emaga, kellega on lapsel lähedane side. Laps on ärakuulamisel avaldanud, et Soome Vabariiki ta tagasi elama minna ei taha, kuna Soomes oli tal väga halb. Kodus kiusas ja peksis teda isa, koolis samuti kiusati, tõugati ja löödi. Õpetajad teda ei aidanud, kuigi ta pöördus nende poole. Esimesel aastal koolis jättis ta paljud ained vahele, kuna ta ei osanud soome keelt. Asenduskodus tal mingit toetust ei olnud. Sõpru tal ei olnud. Mahajäämuse tõttu läks ta Eestis
8.klassi, koolis läheb hästi, õppeedukus on hea, õpetajad väga toetavad. Isaga ei ole suhelnud ja ta ei taha isaga suhelda. Tema kindel soov on elada ja õppida Eestis. Kui ta läheks Soome siis paigutataks ta kohe lastekodusse mitte isa juurde, kuna isa peksis teda. Ema ei ole talle öelnud mida kohtule rääkida.
5.Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni artikli 26 lg-s 3 nimetatud reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses artikli 26 teises lõikes nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja õigusnõustamise süsteemi kaudu. Riigikohus on artikkel 26 tõlgendamisel selgitanud, et olukorras kus riik on teinud konventsiooni art 26 kohaldamise kohta art-s 42 sätestatud reservatsiooni ning sätestanud, et Eesti Vabariik ei võta art-s 26 nimetatud kulude kandmisel muid kohustusi, kui neid, mida kantakse riigi õigusabi süsteemi kaudu, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tavapärane riigisisene kord. Kuna tegu on hagita menetlusega, kohaldub menetluskulude jaotuse otsustamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 (vt RKTKm 15.03.2017, 3-2-1-176-16, p 25).
2-22-16102
6.TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus on seisukohal, et arvestades antud asja asjaolusid ja sisu, on õiglane jätta menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
7.Ema esitas 22.02.2023 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada tema menetluskulude jaotuse osas ja jätta need avaldaja kanda.
8.Ema leiab, et kuna lahend tehti avaldaja kahjuks, pidanuks maakohus jätma menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on õiglane jätta menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda. Avalduse esitas avalik-õiguslik asutus, kes süüdistas ema lapse röövimises ja nõudis lapse tagastamist Soome, kuigi teadis, et laps 6 kuu pärast saab 16 aastaseks. Sotsiaalamet teadis, et laps soovib elada koos emaga ja et ema ei ole last röövinud, kuna sotsiaalameti töötaja ise andis kirjaliku loa, et laps läheks elama ema juurde Tallinnasse. Selline avaldus oli täielikult põhjendamatu ja pahatahtlik, kuna laps ei soovinud Soomes elada, soovis elada oma perekonnas ema juures. Ka TsMS § 172 lg 7 teise lausel alusel oleks menetluskulud pidanud jääma avaldaja kanda.
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale ning isale tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja leiab, et on õige, et kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Isa määruskaebuse osas seisukohta ei esitanud. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse resolutsiooni vaidlustatud osas (resolutsiooni punkt 2 esimene lause) muutmata, kuid täiendab maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebuse esitaja väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ega muutmiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).
11.Maakohtu määrus on vaidlustatud üksnes menetluskulude jaotuse osas, täpsemalt osas, milles ema kulud jäid tema enda kanda. TsMS § 456 lg 4 teise lause, § 463 lg 2 ja § 466 lg 3 esimese lause koostoimes on sama määrus ülejäänud osas jõustunud.
12.Hagita menetlused on olemuselt erinevad, mistõttu ei ole alati võimalik hagimenetlusega sarnaselt kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks lahend tehakse, st n-ö kaotajat, kes peaks kandma menetluskulud. Seetõttu annabki TsMS § 172 lg 1 teine lause mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse otsustamaks, kas jätta menetluskulud menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 172 lg 7 teine lause järgi siiski avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti (RKTKm 31.05.2011, 3-2-1-18-11, p 17).
13.Hagita menetluse kulude jaotuse otsustab maakohus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel seega lähtudes õiglusest (RKTKm 11.03.2015, 3-2-1-87-14, p 29). TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamisel teeb kohus diskretsiooniotsustuse, mida kõrgema astme kohus saab tühistada vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (RKTKm 13.05.2020, 2-16-5794, p 12).
2-22-16102
14.Riigikohus on pidanud võimalikuks ka avalduse läbi vaatamata jätmise korral jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda (RKTKm 14.06.2017, 3-2-1-66-17, p 16; 14.05.2017, 3-2-1-52-17, p 16). Sarnaselt on jäänud kaebemenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda olukorras, kus kaebus jäi rahuldamata (RKTKm 14.11.2016, 3-2-1-87-16, p 18).
15.Ringkonnakohus leiab, et ka TsMS § 172 lg 7 teises lauses käsitletud juhul saab maakohus kohaldada TsMS § 172 lg 1 teise lauset. Kummagi normi sõnastusest ei nähtu, et ainult avalduse alusel algatatavas menetluses TsMS § 172 lg 1 teine lause ei kohalduks. Eelkõige viitab selle lause lõpuosa (kui seadusest ei tulene teisiti) selgelt võimalusele, et kohalduvad ka muud menetluskulude jaotust reguleerivad normid. Seega võis maakohus käesolevas asjas TsMS § 172 lg 7 teise lause asemel kohaldada TsMS § 172 lg 1 teist lauset (TlnRnKm 02.10.2020, 2-22-2222, p 11).
16.Kolleegium möönab, et maakohtu määruse põhjendused menetluskulude jaotuse osas on esitatud lühidalt, kuid samas ei saa asja materjalide põhjal jõuda maakohtust erinevale järeldusele. Seega on maakohus menetluskulude jaotamisel jõudnud õigele järeldusele, et praegusel juhul on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kuna maakohtu sellekohased põhjendused on puudulikud, täiendab ringkonnakohus neid järgnevalt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et avaldus oli täielikult põhjendamatu. Taotluse kohaselt pidi puudutatud isik I sõitma emaga puhkusele Eestisse, kuid tagasi Soome laps ei saabunud ning lapsega kontakt puudus. Maakohus on vaidlustatud määruses tuvastanud, et kuna Soome Vabariik oli lapse harilik viibimiskoht ning Soome vastav asutus ei ole andnud nõusolekut lapse teise riiki kolimiseks või seda hiljem heaks kiitnud, on kinnihoidmine ebaseaduslik ning esinevad konventsiooni artikli 3 alused lapse tagastamiseks. Arvestades, et konventsioon on vastu võetud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest, sai maakohus alles asja menetlemise tulemusena veenduda, et lapse Eestis viibimine on tema parimates huvides ning esinevad lapse tagastamisest keeldumise alused. Seega on õiglane, et kumbki menetlusosaline kannab ise oma menetluskulud.
17.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et teised menetlusosalised oleksid määruskaebemenetluses menetluskulusid kandnud. Järelikult puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
18.Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse TsMS § 696 lg 1 teise lause alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.