Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

HAGEJA NÕUE

2-14-5249

Hagis taotletakse XXXX OÜ ning AS XXXX (pankrotis) ja aktsiaselts XXXX(pankrotis) vahel 10.12.2010 sõlmitud käsunduslepingu tühisuse tuvastamist ning alternatiivselt tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Hageja leiab, et kuivõrd XXXX OÜ on 10.12.2010 käsunduslepingu alusel esitanud XXXXi pankrotimenetluses XXXXi vastu nõudeid ja hagejal on alus arvata, et kõnealuse käsunduslepingu näol on tegu tühiste tehinguga, on hagejal lepingute tühisuse tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hageja seisukohalt on tegemist näiliku tehinguga ning igal juhul on tehing vastuolus ka heade kommetega. Hageja leiab, et XXXXja XXXXtegutsesid käsunduslepingu sõlmimisel ühiselt eesmärgiga tekitada XXXXäriühingule (OÜ XXXX) eesseisvas XXXXi pankrotimenetluses nõudeid. Alternatiivnõude osas leiab hageja, et olenemata käsunduslepingu sõlmimise eesmärgist, kahjustab käsundusleping XXXXi võlausaldajate huve, kuna XXXX ei saanud mittemingisugust vastuhüve ning tehingu tulemusena on vähenenud XXXXi vara võetud kohustustele vastavas summas. Seega, asub hageja seisukohale, et täidetud on PankrS kohase tagasivõitmise sätete kohaldamise eeldus – tagasivõidetav tehing peab kahjustama võlausaldajate huve. Teiseks märgib hageja, et käsundusleping on sõlmitud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist – XXXXi ajutine haldur nimetati 16.12.2010 ning tehing sõlmiti 10.12.2010, ehk 4 päeva enne XXXXi ajutise halduri nimetamist. Tuleb eeldada, et XXXXoli tehingu tegemisel teadlik, et sellega kahjustatakse võlausaldajate huve ning igal juhul pidi XXXXolema XXXXkäsunduslepingu sõlmimisel teadlik, et käsundusleping kahjustab võlausaldajate huve – tegemist on omavahel tihedalt seotud isikutega, kes tegutsesid käsunduslepingu sõlmimisel eesmärgiga tekitada XXXXäriühingutele eesseisvas XXXXi pankrotimenetluses nõudeid. Samuti võib hageja arvates käesoleval juhul XXXX/Korruptsioonviastane OÜ-d/OÜ-d XXXXpidada XXXXi lähikondlaseks, millisel juhul tuleb eeldada teadlikust võlausaldajate huvide kahjustamise osas. Lähtudes eeltoodust, asub hageja seisukohale, et käenduslepingu puhul on täidetud PanrkS kohase tagasivõitmise kohaldamise eeldus – tehingu teise poole teadlikus võlausaldajate huvide kahjustamisest.

KOSTJA I VASTUVÄITED

Kostja I hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et väär on hageja väide, et 10.12.2010 käsunduslepingu näol on tegemist näiliku tehinguga ning et tehing on vastuolus heade kommetega. Hageja alternatiivnõude osas on kostja I seisukohal, et käenduslepingu puhul ei ole täidetud PanrkS kohase tagasivõitmise kohaldamise eeldused – käenduslepinguga XXXXi võlausaldajate huvide kahjustamine ning tehingu teise poole teadlikus võlausaldajate huvide kahjustamisest. Asjaolu, et XXXX ei saanud mitte mingisugust vastuhüve käsunduslepingust, on tingitud AS XXXX (pankrotis) pankrotihaldurite ja pankrotitoimkonna liikmete tegevusetusest ja sellega võlgnikule ja tema võlausaldajatele kahju tekitamisest. Käsundusleping ei kahjusta hageja ja tema võlausaldajate huve, mistõttu käenduslepingu puhul ei ole täidetud PanrkS kohase tagasivõitmise kohaldamise eeldused – käenduslepinguga XXXXi võlausaldajate huvide kahjustamine ning tehingu teise poole teadlikus võlausaldajate huvide kahjustamisest. Vastupidi, hageja pankrotihaldurite ja pankrotitoimkonna liikmete poolt oma kohustuste kohasel täitmisel (s.o AS XXXX (pankrotis) poolt ajavahemikul 12.01.201121.01.2011 esitatud nõuetes märgitud rahasummade AS XXXX (pankrotis) kasuks sissenõudmisel ning Danske Bank A/S Eesti filiaali poolt AS XXXX (pankrotis)

2-14-5249 pankrotimenetluses esitatud nõude summas 10 333 911 eurot vaidlustamisel) Hageja AS XXXX (pankrotis) saaks 10.12.2010 käsunduslepingust vastuhüve ning selle tulemusena suureneks oluliselt AS XXXX (pankrotis) vara. Samuti ei ole hageja tõendanud, et Kostjat I saab pidada XXXXi lähikondlaseks.

KOSTJA II VASTUVÄITED

Kostja II leiab, et hagi tuleb rahuldada. Eeldused käsunduslepingu tagasivõitmiseks on hagejate esitatud asjaolusid arvestades täidetud. Veenvad on ka hagejate õiguslikud põhjendused käsunduslepingu tühisusest.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 368 lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohus leiab, et kuigi kostja I 10.12.2010 käsunduslepingust tulenev nõue jäeti XXXXi pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga tunnustamata, on hagejal lepingute tühisuse tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuivõrd hageja eesmärk käesoleva hagiga on välistada olukord, kus kostja I (või kolmas isik, kellele kostja I 10.12.2010 käsunduslepingust tulenevad nõuded loovutab) asub 10.12.2010 lepingu alusel esitama täiendavaid nõudeid. Kohus hindab esmalt, kas 10.12.2010 käsundusleping võib olla tühine ning üksnes juhul, kui kohus leiab, et tehing ei ole tühine, hindab kohus alternatiivselt esitatud nõuet tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks, kuivõrd kui tehing on tühine, ei ole sel algusest peale õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 sätestab, et näilik tehing on tühine. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-139-08 punkti 8). TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohus on korduvalt leidnud, et te tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib

2-14-5249 ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Samuti võib tehingu heade kommete vastasus tuleneda ka tehingu eesmärgi heade kommete vastavusest (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-8313 punkti 13). TsÜS § 86 lg 2 sätestab, et tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 3 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: − 10.12.2010 käsunduslepingu p 1.1 järgi kohustus käsundisaaja (kostja I) osutama tellijatele juriidilist abi seoses lepingu punktis 1.1.1 kuni 1.1.6 nimetatud tehingutega ning isikutega. − Käsunduslepingu punkti 5.1 järgi kohustusid tellijad tasuma käsundisaajale lepinguga ettenähtud teenuste osutamise eest tasu, mis vastab 50%-le tellijate poolt lepingu punktis 1.1 nimetatud isikute vastu esitatud nõuete suurusele või tagastatud aktivate maksumusele. − Kostja I on XXXXi pankrotimenetluses esitanud 10.12.2010 käsunduslepingust tulenevalt järgmised nõuded (kõnealuste nõuete aluseks on lepingu punkt 5.1, mille kohaselt kuulub kostjale I tasumisele 50% kostja I poolt koostatud nõudeavalduste summast): a) 04.04.2011 esitas kostja I XXXXi pankrotimenetluses XXXXi vastu 10.12.2010 käsunduslepingust tuleneva nõude summas 3 787 632.81 eurot, mis koosnes kolmest järgnevast eraldiseisvast nõudest: (i) nõue summas 411 479.03 eurot, tulenevalt AS XXXXvastu koostatud nõudeavaldusest; (ii) nõue summas 2 581 000 eurot, tulenevalt AS XXXXvastu koostatud nõudeavaldusest; (iii) nõue summas 795 153.78 eurot, tulenevalt Danske Bank A/S Eesti filiaal vastu koostatud nõudeavaldusest. b) Kostja I esitas 16.08.2012 XXXXi pankrotimenetluses XXXXi vastu kaks 10.12.2010 käsunduslepingust tulenevat nõuet: (i) nõue summas 2 428 624.65 eurot tulenevalt OÜ XXXX vastu koostatud nõudeavaldusest; (ii) nõue summas 8 060 878 eurot tulenevalt õigusteenuse osutamisega seoses vaidlustega XXXXi pankrotimenetluses nõuete tunnustamisega. − Kõikide eelnimetatud XXXXi pankrotimenetluses esitatud nõuete aluseks olevad nõudeavaldused (milliste koostamise eest nõuab kostja I XXXXilt üle 14 miljoni euro) on 1-3 lk pikkused dokumendid, milles on lühidalt ja pealiskaudselt kirjeldatud XXXXi nõudeid erinevate isikute vastu. − Harju Maakohus on jätnud jõustunud kohtulahendiga kostja I nõude tunnustamise hagi XXXXi pankrotimenetluses rahuldamata põhjusel, et kohtu hinnangul on nõude aluseks olev käendusleping tühine. Hageja väidab hagis, et tegelikkuses selliseid eelkirjeldatud nõudeid ei eksisteerinud. Näitena võib tuua nõude AS XXXXvastu - nõudekirjast nähtuvalt on tegemist tagasinõudeõigusega XXXXvastu, mida XXXXon soovinud esitada AS XXXXkui XXXXvastu tegelikku kontrolli omava isiku vastu. Pankrotihalduritele kättesaadavaks saanud XXXXi raamatupidamise

2-14-5249 dokumentides on nõuet kajastatud XXXXvastu ning mitte AS XXXXvastu. Seejuures on nõuet XXXXvastu XXXXpoolt isiklikult allkirjastatud nõude loovutamise dokumentide põhjal loovutatud järk-järgult 2009.a lõpust arvates kolmandatele isikutele. XXXXi 2010.a majandusaasta aruandes (seisuga 30.06.2010) ja võlgniku pankrotiavalduses seda nõuet enam kajastatud ei ole. Millisel viisil on nimetatud nõue XXXXist ära kaotatud, on halduritele tänaseni teadmata. Fakt on aga see, et käsunduslepingut sõlmides pidi XXXXolema teadlik asjaolust, et XXXXil puuduvad nõuded nii XXXXkui ka AS XXXXvastu. Nimetatud asjaolu annab kinnitust, et poolte tahe käsunduslepingu sõlmimisel ei olnud reaalselt suunatud selles märgitud õiguslike tagajärgede esile kutsumisele ning eesmärgiks oli luua õigusnäivus. Hageja leiab, et nõuete vormistamise eesmärgiks on olnud ühest küljest näidata XXXXi majanduslikku olukorda paremana ning teiselt poolt õigustada ja näidata juhatuse liikmete XXXXja XXXX teatud tehinguid XXXXile vähem kahjulikena (nt nõue AS XXXXvastu). Käsunduslepingud on koostatud vahetult enne XXXXi pankrotiavalduse esitamist ning hageja hinnangul on nende vormistamise eesmärgiks olnud pankrotivõlgnikuga seotud isikute (senised juhtorgani liikmed ja omanikud XXXXja XXXX) huvides häälte tekitamine XXXXi pankrotimenetluses osalemiseks ning kontrolli saamiseks. Siinkohal rõhutab hageja, et 10.12.2010 käsundusleping on allkirjastatud XXXXja XXXX poolt. XXXXning XXXXon omavahel seotud isikud, mh (a) on mõlemad isikud AS XXXX(pankrotis) endised juhatuse liikmed ning endised või praegused aktsionärid, sealjuures on XXXXkäesoleval ajahetkel AS XXXXainuaktsionäriks ning AS XXXXon XXXXseotud XXXXi 81,7% aktsiate omanik; (b) XXXXja temaga seotud äriühingud ning XXXXi endised omanikud ja juhtorganite liikmed XXXX ja XXXX tegutsevad XXXX pankrotimenetluses kooskõlastatult ning kantuna ühistest eesmärkidest, s.h finantseerivad XXXX tegevust XXXX pankrotimenetluses just nimelt XXXX, nt XXXX seotud XXXX eest, kes on omandanud OÜ-lt XXXX hagiavalduse eelnimetatud nõuded, tasus tsiviilasjas nr 2-13-36636 riigilõivu XXXX isa XXXX Tulenevalt eeltoodust ning võttes arvesse 10.12.2010 käsunduslepingu sõlmimise ajahetke (leping on sõlmitud mõne kuu jooksul enne XXXX pankroti välja kuulutamist) ning iseloomu (nt küsitakse mõneleheküljeliste nõudekirjade esitamise eest miljoneid eurosid), on hageja veendunud, et leping on fiktiivne ning, et XXXX ja XXXX tegutsesid käsunduslepingu sõlmimisel ühiselt eesmärgiga tekitada XXXX äriühingule (kostja I OÜ XXXX) eesseisvas XXXX pankrotimenetluses nõudeid. Kostja I leiab, et asja materjalidest nähtuvalt on 10.12.2010 käsunduslepingu sõlminud volitatud isikud, 10.12.2010 käsunduslepingu näol on tegemist tegelikult tehtud tehinguga, 10.12.2010 käsundusleping vastab lepingupoolte tahtele ning on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kostja I on osutanud käenduslepingu alusel XXXX teenust ja seega ei ole tehing näilik ning tühine. Kostja I on üles loetlenud dokumendid, mis kostja I on väidetavalt XXXX käsunduslepingu alusel käsundi täitmise raames koostanud. Kostja I on esitanud teenuse osutamise fakti tõendamiseks ka käsunduslepingu XXXX poolelt allkirjastanud XXXX kinnituse teenuse osutamise kohta. Kostja I hinnangul on väär hageja väide, et 10.12.2010 käsunduslepingu näol on tegemist näiliku tehinguga ning et tehing on vastuolus heade kommetega. Kohus märgib, et asjaolu, et käenduslepingu sõlmisid selleks õigust omavad isikud, ei oma tähtsust lepingu näilikkuse hindamisel. Kohus märgib, et vaidlusaluse käenduslepingu sõlmimise ajal oli AS XXXX (pankrotis) püsivalt maksejõuetu ning see asjaolu oli juhatuse liikmetele teada, kuivõrd juhatuse liikmed esitasid 13.12.2010 kohtule võlgniku pankrotiavalduse. Äriregistri teabesüstemist nähtub, et kostja I kanti äriregistrisse 09.12.2010, päev pärast asutamist võttis kostja I endale väga mahuka lepingulise kohustuse käenduslepingu punktis 1.1. sätestatu näol. Lepingu punkt 1.1. tulenevate kohustuste täitmise (teenuse osutamise) tõendamiseks on esitatud üksnes XXXX tolleaegse juhatuse liikme poolt

2-14-5249 allkirjastatud nõudekirjad, Riia Ringkonnakohtu otsus ja XXXX poolelt käenduslepingu sõlminud isiku kinnitud teenuse osutamise kohta. Tõendeid juriidilise abi osutamisest, õigusalaste konsultatsioonide läbiviimisest jne., st. reaalse töö tegemise tõendeid, esitatud ei ole. Nõudekirjadele on alla kirjutanud XXXX tolleaegsed juhatuse liikmed ning nendel dokumentidel puudub mistahes viide sellele, et need koostas või et need koostati kostja I töö tulemusel. Puuduvad ka andmed selle kohta, et nõudekirjad üldse esitati adressaatidele. Lisaks on kostja I enda väidete kohaselt käsunduslepingu alusel teinud tööd, mille tulemusel tunnistas Riia Ringkonnakohus SIA Sprint OIL nõude fiktiivsust, kõnealuse väidetava töö tulemusena tagastati väidetavalt XXXX aktivaid summas 16 121 756.14 euro väärtuses ning tulenevalt käsunduslepingust kuuluks kostjale tasumisele ca 8 miljonit eurot. Kohus leiab, et esitatud tõendist ei selgu, kuidas on kostja I seotud Riia Ringkonnakohtu menetlusega ning mis tööd on kostja I selles asjas vastavalt käsunduslepingule teinud. AS XXXX pankrotihaldurid (hageja) seejuures kinnitavad, et kostja I tööna näidatud nõudeid reaalselt ei eksisteeri. Kohus leiab lisaks eeltoodule, et arvestades seda, et 16.12.2010 määrusega nimetati AS-ile XXXX ajutine pankrotihaldur, puudus juhatuse liikmetel igasugune mõistlik põhjus võtta vaidlusaluse käenduslepingu punktis 5 sätestatud ulatuses kohustust. PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi on võlgniku vara tagasivõitmise nõuete esitamise õigus ja kohustus pankrotihalduril. Eeltoodust tulenevalt oleks ka haldur vastavate eelduste olemasolul saanud nõudeid esitada, ilma võlgniku kohustuste mahtu ebamõistlikus (antud juhul ca 14 miljoni euro) ulatuses suurendamata. Seejuures XXXX juhatuse liikmete poolt ajutisele haldurile väidetavate vara tagasivõitmise või –nõudmise võimaluste avaldamata jätmine, kinnitab kohtu hinnangul käsunduslepingu näilikkust, kuivõrd 24.01.2011 ajutise halduri poolt kohtule esitatud aruandes ei kajastu AS XXXX (pankrotis) eelnimetatud väidetavad nõuded. Samuti ei nähtu aruandest, et AS-l XXXX (pankrotis) oleks kostja I ees täitmata kohustusi. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et käsunduslepingu alusel oleks XXXX teenuseid osutatud ning käsunduslepingul ei ole seega reaalselt sisu. Kostja I poolt väidetavalt esitatud nõuete puhul on tegemist otsitud ning alusetute nõuetega, milliste nõuete esitamise eesmärgiks sai olla vaid näivuse loomine käsunduslepingu järgse kohustuse täitmisest ning läbi selle kostjale I nõudeõiguse tekitamine XXXX pankrotimenetluses. Nähtuvalt eeltoodust on käsundusleping sõlmitud selge eesmärgiga tekitada XXXX pankrotimenetluses fiktiivseid nõudeid, s.o tekitada õigusnäivus nõude olemasolust, mistõttu on tegu näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõistes. Lisaks eeltoodule, on käsundusleping kohtu hinnangul igal juhul vastuolus heade kommetega ning seega tühine ka tulenevalt TsÜS § 86 lg-st 1 kuivõrd kohtu hinnangul ei vasta headele kommetele ehk ühiskonnas kehtivatele väärtushinnangutele tehing, mille eesmärk on tekitada fiktiivne nõue. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et tehing on heade kommetega vastuolus lähtuvalt TsÜS § 86 lg 2 pp 1 ja 2, mille kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vaidlust ei ole asjaolus, et käsundusleping sõlmiti 1 päev enne pankrotiavalduse esitamist ning 3 päeva enne ajutise halduri nimetamist ning seega kasutati käsunduslepingu sõlmimisel kohtu hinnangul ära pankroti äärel oleva XXXX majanduslikku olukorda. Seejuures oli tehing sõlmitud XXXX jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja tehingust tulenevate vastastikuste kohustuste väärtused olid ilmselgelt ebaproportsionaalsed – XXXX osutati abstraktset „juriidilist teenust“, mis käegakatsutavat tulemust ei andnud (ja eelduslikult ei saanudki anda, kuivõrd väidetavalt esitatud nõuded teiste äriühingu vastu ei olnud reaalsed – või vähemalt ei ole kostja I poolt tõendatud seda, et nõuded olnuks reaalsed), kuid mille eest XXXX kohustus tasuma kostjale I ca 14 miljoni eurot. Kohus leiab, et käsunduslepingu punktis 5 sisalduv tasukokkulepe ning

2-14-5249 selle sissenõutavaks muutumine on niivõrd ebamõistlik, et üksnes kinnitab tehingu näilikkust ning lubab kahelda hageja võimes pakkuda lepingu punktis 1.1. nimetatud juriidilist abi ja õigusalast konsultatsiooni, mida saaks nimetada AS XXXX huvide kaitsmiseks. VÕS § 7 lg 2 järgi mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Antud juhul ei sõltunud lepingujärgne tasu reaalselt tehtud töö mahust ega nõude rahuldamisest/eksisteerimisest, vaid formaalselt misiganes numbrist, mida kostja I nõudekirjale kirjutab. Kohus märgib, et kostja I oleks käenduslepingu asjaolude kohaselt võinud samahästi koostada XXXX nimel nõude vabalt valitud kolmanda isiku vastu summale miljard eurot ja nõudnud eelnimetatud summast 50% tasumist endale ning asjaolu kas nõue reaalselt ka eksisteerib või mitte ei omanuks mingit tähtsust. Majanduslikult mõistlikuks ning tavapäraseks tuleb kohtu hinnangul pidada kokkuleppeid, kus käsundisaaja saab tulemustasu reaalselt laekunud summadelt. Kohtu hinnangul ei saa aga mõistlikuks pidada kokkulepet, mis annab õiguse nõuda 50 % tasumist võimalikust nõude väärtusest sellise nõude esitamise hetkest, olenemata isegi nõudekirja adressaadini jõudmisest. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et 10.12.2010 käsundusleping on tühine, kuivõrd see on sõlmitud õigusnäivuse loomise eesmärgil sooviga mõjutada AS XXXX (pankrotis) pankrotimenetluse läbiviimist. Lepingu ehtsus on eluliselt ebausutav, mida kinnitab mh lepingu punktis 5 sisalduv tasukokkulepe. Käsunduslepingu sõlmimise eesmärk saab seisneda üksnes AS XXXX võlausaldajate huvide kahjustamises ning pankrotimenetluse läbiviimise mõjutamises. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 10.12.2010 käsundusleping on näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 mõistes, mistõttu on 10.12.2010 käsundusleping algusest peale tühine. Kohus leiab lisaks eeltoodule, et isegi kui 10.12.2010 käsunduslepingu näol ei oleks tegemist näiliku tehinguga, oleks kõnealune tehing igal juhul tühine tulenevalt TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 165 lg 1 sätestab, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Kohus leiab, et menetluskulude jaotuse osas tuleb diferentserida kostja I ja II, kuivõrd kostja II võttis hagi kohe õigeks ning kostja I vaidles hagile vastu. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb hageja ja kostja I menetluskulud jätta täies ulatuses kostja I kanda. TsMS § 168 lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks.

2-14-5249 Kuivõrd kostja II võttis hagi kohe õigeks ja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks, tuleb kostja II menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et otsuse tegemisel ei saa antud juhul menetluskulusid kindlaks määrata, kuivõrd kostjale II ei ole võimaldatud menetluskulude nimekirja esitamist, samuti ei ole võimaldatud kostjal I esitada vastuväiteid hageja menetluskuludele kindlaksmääramise taotlusele. Kuivõrd antud juhul takistaks menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramine kohtuotsuse tegemist, ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.