OÜ Graborg hagi Kristjan Võrno vastu 8000 euro ja viiviste väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
8701,58 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 3. märtsi 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kristjan Võrno apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Kristjan Võrno (isikukood: XXXX; elukoht: XXX) Vastustaja (hageja): OÜ Graborg (registrikood: 11319733; asukoht: Tartu Kastani 28-3), esindaja advokaat Marko Paabumets
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 3. märtsi 2015. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamta.
3.Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Kristjan Võrno kanda.
4.Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ning mõista Kristjan Võrnolt välja OÜ Graborg kasuks menetluskulud summas 1845 (üks tuhat kaheksasada nelikümmend viis) eurot (ilma käibemaksuta).
Mõista Kristjan Võrnolt välja OÜ Graborg kasuks viivis menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Graborg esitas 13.06.2014 hagi Kristjan Võrno vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi summas 8000 eurot, viivised perioodi eest 17.05.201413.06.2014 summas 50,64 eurot ja viivised alates 14.06.2014 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 06.09.2013 korteriomandi müügilepingu (omandi üleandmiseta). Lepingu p-i 4.1. kohaselt leppisid müüja ja ostja kokku, et sõlmivad notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingu eseme omandi üleandmiseks müüjalt ostjale hiljemalt 01.05.2014. Hageja edastas 22.04.2014 kostjale teate notari aja kohta asjaõiguslepingu sõlmimiseks. Tehing pidi toimuma 30.04.2014 kell 12.00 notar Edgar Grünbergi juures. Kostja ei ilmunud 30.04.2014 notari juurde, millega rikkus oluliselt lepingut. Hageja esitas 08.05.2014 kostjale avalduse lepingust taganemiseks ja leppetrahvi summas 8000 eurot tasumiseks. Leppetrahvi nõue kostja vastu tuleneb lepingu p-st 5.2., mis sätestab, et juhul, kui ostja käesolevat lepingut oluliselt rikub ja müüja seetõttu lepingust taganeb, on ostja kohustatud maksma müüjale leppetrahvi 8 000 eurot. Kostja ei ole leppetrahvi tasunud.
2.Kostja vaidles hagiavalduse vastu. Kostja märkis, et 2014. a veebruaris leidis ta kinnisvaraportaalist www.kv.ee vaidlusaluse korteri müügikuulutuse, mis oli avaldatud korteriomaniku poolt. Kostja eeldas, et järelikult ei soovi hageja korterit enam temale müüa. Lepingu rikkumise tõttu taganes kostja lepingust vormistades taganemisavalduse notariaalselt 08.04.2014 ja edastas selle 11.04.2014 hagejale e-postiga. Hageja esitas peaaegu kuu aega hiljem omapoolse taganemisavalduse mittenotariaalses vormis. Kostja vastas hagejale, et hageja on rikkunud vorminõuet, mistõttu ei ole tema taganemisavaldus kehtiv. Kostja leidis, et hageja notariaalselt tõestamata taganemiseavaldus on tühine TsÜS § 83 alusel. Kostja
taotles TsMS § 449 lg 1 alusel kohtult vaheotsuse tegemist selles, kas hageja poolt 08.05.2014 esitatud notariaalselt kinnitamata taganemiseavaldus on kehtiv.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 03.03.2015. a otsusega rahuldamata kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks. Kohus rahuldas hagi ja mõistis Kristjan Võrnolt välja OÜ Graborg kasuks 8041,58 eurot, millest leppetrahvi suurus on 8000 eurot ja viivitusintress perioodi 22.05.201413.06.2014 eest 41,58 eurot ning viivised rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 14.06.2014 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kohus määras, et viivitusintress koos välja mõistetud viivisega (41,58 eurot) ei tohi ületada põhinõuet, s.o 8000 eurot. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis Kristjan Võrnolt välja OÜ Graborg kasuks menetluskulud summas 1425 eurot, sealhulgas riigilõiv 425 eurot ja lepingulise esindaja tasu 1000 eurot. Kohus leidis, et antud tsiviilasjas ei ole vaheotsuse tegemine põhjendatud. Kohus leidis, et hageja ja kostja sõlmisid 06.09.2013 korteriomandi müügilepingu (omandi üleandmiseta) eellepingu ning sõlmitud lepingu punkti 4.1 järgi leppisid pooled kokku, et asjaõigusleping lepingu eseme üleandmise osas tuleb sõlmida hiljemalt 01.05.2014. Pooled vaidlevad ülesütlemise avalduste kehtivuse üle. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Pooled on lepingu punktis 5 leppinud kokku, et poole poolt lepingu olulise rikkumise ja lepingust taganemise korral on leppetrahvi suurus 8000 eurot. Kohus märkis, et seadusandja ei ole taganemisavaldusele kehtestanud kindlat vorminõuet, seega ei ole nõutud, et müügilepingu eellepingust taganemisavaldus tuleks esitada notariaalselt tõestatud vormis. Taganemisavalduse vorminõudes ei ole pooled ka lepingus kokku leppinud. Kohus leidis, et nii hageja kui ka kostja on täitnud taganemisvalduse formaalsed alused. Lepingus ei ole pooled eraldi kokku leppinud, mida loevad pooled oluliseks lepingurikkumiseks. Kostja poolt koostatud taganemisavaldusest nähtuvalt on hagejale ette heidetud, et ta vaatamata poolte vahel sõlmitud lepingule jätkab lepingueseme müümist kinnisvaraportaali kaudu, ta on keelanud kostjal lepinguobjekti müüja, mistõttu on oluliselt takistatud lepingu punktis 2.5 kokku lepitud õiguste realiseerimine. Kostja järeldas, et müüja ei kavatse täita omandi üleandmise kohustust, st müüa lepinguese kokkulepitud hinnaga. Kohus leidis, et kuigi kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest kohus saaks järeldada, et hageja tõepoolest on keelanud kostjal lepinguobjekti müüa, ei ole hageja poolt lepingueseme jätkuv müümine kinnisvaraportaali kaudu käsitletav lepingu olulise rikkumisena. Vastusele lisatud kinnisvaraprotaali väljavõttest nähtuvalt on 18.02.2014 sama korter müügis hinnaga 125 000 eurot ja müüjaks on Kallas Grupp OÜ (tl 44). Olulise lepingu rikkumisena oleks tegemist näiteks juhul, kui pooled oleksid lepingus kokku leppinud, et alates eellepingu sõlmimisest ei jätka hageja lepingueseme müügiga. Kohus märkis muuhulgas ka asjaolu, et lepingu p-i 3.1 kohaselt on müüja ja ostja avaldanud, et lepingu eseme otsene valdus, samuti kõik lepingu esemele juurdepääsu võimaldavad võtmed on müüja poolt ostjale üle antud enne käesoleva lepingu sõlmimist (04.09.2013). Seega olukorras, kus hageja poolt oli kostjale juba otsene valdus üle antud, on küsitav, kuidas oleks hageja saanud takistada kostjapoolset tegevust lepingu p-i 2.5 kokkulepitud õiguse realiseerimist. Kohus leidis, et kostja poolt ei ole esile toodud taganemisavalduse materiaalsed eeldusi, mida kohus saaks käsitleda lepingu olulise rikkumisena. Hageja on kostjale esitatud taganemisavalduses tuginenud asjaolule, et lepingu p-is 4.1. oli kokku lepitud notariaalset tõestatud asjaõiguslepingu sõlmises hiljemalt 01.05.2014, notariaeg lepiti kokku 30.04.2014 kell 12.00, kuid kostja notari juurde ei ilmunud ning ei täitnud ka
lepingu p-ist 2 tulenevat ostuhinna tasumise kohustust. Hageja luges lepingu oluliseks rikkumiseks asjaolu, et kostja ei ilmunud notari juurde asjaõiguslepingu sõlmimiseks. Kohus nõustus hagejaga, et kostja on oma lepingulisi kohustusi oluliselt rikkunud ja seega oli hageja õigustatud lepingust taganema. Hageja on 08.05.2014 lepingust taganemise ja leppetrahvi nõude avalduse kostjale kätte toimetanud hiljemalt 15.05.2014. Kostja on hagejale vastanud, et ta ei nõustu leppetrahvi nõudega ja ülesütlemine pole kehtiv (tl 25). Hageja on leidnud, et kostja sai taganemisavalduse kätte hiljemalt 09.05.2014, s.o järgmisel päeval pärast selle koostamist. Kohus leidis, et hagejapoolne avaldus lepingust taganemiseks tuleb lugeda kostja poolt kätte saaduks alates 15.05.2014, s.o päeval, millal kostja vastas esitatud avaldusele. Hageja on esitanud leppetrahvi nõude. Kostja ei ole leppetrahvi suurusele vastuväited esitanud, kuid kohtuvaidlustes märkis, et ta taotleb leppetrahvi vähendamist. TsMS § 402 lg 2 järgi on menetlusosalisel õigus kohtuvaidluses esineda kohtukõnega, milles ta esitab tema arvates asja lahendamiseks tähtsate asjaolude lühikokkuvõtte. Kohtukõnes võib viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele. Kohus leidis, et antud juhul puuduvad TsMS §-s 437 sätestatud alused asja arutamise uuendamiseks. Kuna kostja esindaja tõi kohtuvaidluste käigus esile asjaolu, millele ta ei olnud varem viidanud, jättis kohus esitatud väite tähelepanuta. Kohus leidis, et poolte vahel sõlmitud leping lõppes seoses hageja poolt lepingust taganemisega 15.05.2014 ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 8000 eurot. Hageja on esitanud viivise nõude. Kuigi kostja ei ole viivise nõudele vastuväiteid esitanud, leidis kohus, et viivist tuleb arvestada alates 22.05.2014, sest kostja sai hageja lepingust taganemise ja viivisenõude avalduse kätte 15.05.2014, avalduses oli hageja poolt antud tasumise tähtaeg 7 päeva ning viivist saab arvestada alates 22.05.2014. Kohtu arvutuste kohaselt on kostja kuni 13.06.2014 olnud viivituses 23 päeva, seega on viivise summa 41,58 eurot (50,63: 28=1,808; 23x1,808=41,584). Kohus leidis, et hageja kasuks tuleb kostjalt välja mõista viivitusintress rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 14.06.2014 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus leidis, et põhjendatud hageja menetluskulu on tasutud riigilõiv 425 eurot (tl 17). Hageja taotleb õigusabikulude hüvitamist OÜ Advokaadibüroo In Jure poolt esitatud arve nr 44/2014 alusel summas 1 800 eurot (sh käibemaks 300 eurot). Hageja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märkinud, et õigusabi on osutatud ajamahuga 15 tundi ning tunnitasu hinnaks on 120 eurot. Esitatud avaldusest ja arvest nähtuvalt sisaldab tunnitasu ka käibemaksu. Kuna hageja palus enda kasuks kostjalt välja mõista menetluskulud koos käibemaksuga, pidi hageja tulenevalt TsMS § 174 lg 10 käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei saa esindajakuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja ei ole seda teinud. Seega arvestas kohus lepingulise esindaja tunnitasu ilma käibemaksuta, mis kohtule esitatud arve arvestuse järgi on 100 eurot tunnis, mis ei ole kõrgem keskmisest tunnihinnast. Kohus luges põhjendatuks ja vajalikuks õigusabile kulunud ajaks 10 tundi. Kohus luges põhjendatuks ajakuluks istungil osalemise eest 11.02.2015 ajakuluga 1 tund. Kohus vähendas muus osas õigusabile kulunud aega. Kohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 1 425 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kristjan Võrno esitas 02.04.2015. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt vähendada leppetrahvi suurust 2300 euroni. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda.
Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) jääb kostja selle juurde, et hageja on oluliselt lepingut rikkunud, kuid kostja vaidlustab leppetrahvi mõistlikkuse; 2) on leppetrahv 8000 eurot ebamõistlikult suur ja kostjat ilmselgelt ülemäära koormav. Leppetrahv on olemuselt (VÕS § 158 lg 1) kõrvalnõue, mille rakendamise eesmärgiks on kahju hüvitamine. Hageja pole tõendanud väidetava kahju saamist sellises ulatuses. Arvestades hageja 2013. a majandusaasta aruannet on tema majanduslik seisund väga hea (lisa 8, lk 4). Tehinguhind pidi olema 115 000 eurot. Sellest leppetrahv 8000 eurot moodustab 6,95%. Tegemist pole mõistlikes proportsioonides oleva leppetrahvi nõudega ja hageja pole põhjendanud, miks ta nõuab seda 100% ulatuses. Kostja leiab, et mõistlik leppetrahvi määr on kuni 2% ehk 2300 eurot; 3) on kostja töötu (lisad 5 ja 5.1). Hageja ei esitanud leppetrahvi nõudele eelnevalt ka vastavat hoiatust kostjale, et ta asub leppetrahvi sisse nõudma. Maakohtu lahendi jõusse jäämine on kostja käsituses hea usu põhimõtetega vastuolus, kuna see on ebaproportsionaalselt suur ja kostjat kahjustav; 4) leiab kostja, et antud juhul on põhjendatud hageja poolt taotletavate menetluskulude oluline vähendamine, kuna need ei vasta tegelikkusele. Mõistlikuks ajakuluks võiks pidada 6,3 tundi.
5.OÜ Graborg vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant apellatsioonkaebuses viidanud, kuidas on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi või vääralt kohaldanud materiaalõigust; 2) on apellant esitanud leppetrahvi vähendamise nõude hilinenult; 3) on lisaks kahju hüvitamisele leppetrahvi eesmärgiks kaitsta poolte õiguslikke ootusi lepingu täitmise suhtes ning tekkinud kahju hüvitamine on vaid osa selle õigusinstituudi mõttest; 4) ei ole leppetrahv ebamõistlikult suur. Apellant on ise nõustunud kindlaksmääratud leppetrahvi suurusega summas 8000 eurot lepingu sõlmimisel. Apellant ei ole arvestanud sellega, et apellant sai kõnealust korterit kasutada alates septembrist 2013 kuni aprillini 2014, mille eest vastustaja pole tasu saanud; 5) kui leppetrahvi nõudmise tingimustes on eelnevalt lepingus kokku lepitud, siis ei ole mitte mingisugust põhjust hoiatada lepingut rikkunud poolt leppetrahvi kohaldamise kavatsusest; 6) on leppetrahvi tasumise kohustus tavaline rahaline kohustus, mille täitmisega viivitamisel on võlausaldajal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 alusel; 7) on maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude suurus täielikult põhjendatud ja apellandi poolt välja pakutud 6,3 tundi on põhjendamatu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3.märtsi 2015. a otsus muutmata. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebusele lisatud materjalid, kuna apellant ei ole TsMS § 654 lg 4 alusel põhjendanud tõendite hilinemisega esitamist ning vastustaja ei ole esitanud sõnaselget seisukohta nende juurdevõtmise kohta.
7.Apellant on esitanud apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendustes on apellant märkinud, et kuigi ta jääb selle juurde, et hageja on lepingut oluliselt rikkunud, vaidlustab ta leppetrahvi mõistlikkuse. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui apellatsioonkaebusest lugeda välja, et apellant soovib maakohtu otsuse vaidlustada tervikuna (mitte ainult leppetrahvi mõistlikkuse osas), siis nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega taganemisavalduste kehtivuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja taganemisavalduses toodud asjaolud lepingust taganemiseks ei ole käsitletavad lepingu olulise rikkumisena VÕS § 116 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostja nägi kinnisvaraportaalis vaidlusaluse korteri müügikuulutust ning seetõttu eeldas, et hageja võib lepingust tulenevat kohustust rikkuda, pidi kostja andma hagejale VÕS § 114 lg 1 alusel täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Tsiviilasjas esitatud materjalidest ei nähtu, et kostja oleks andnud hagejale mõistliku tähtaja kohustuse täitmiseks. Kostja on ise märkinud, et pärast vastava müügikuulutuse nägemist, taganes ta koheselt sõlmitud lepingust. Ringkonnakohus leiab, et kostja toodud asjaolud ja põhjused lepingust taganemiseks ei ole käsitletavad olulise lepingurikkumisena, mis annavad aluse lepingust taganeda. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja on oma lepingulisi kohustusi oluliselt rikkunud ja seega oli hageja õigustatud lepingust taganema. Maakohus leidis põhjendatult, et käesolevas tsiviilasjas on täidetud sõlmitud lepingu p-is 5.2. toodud koosseis leppetrahvi nõudmiseks.
8.Apellant on palunud apellatsioonkaebuses vähendada leppetrahvi suurust mõistliku suuruseni, s.o 2300 euroni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et kostja esitas taotluse leppetrahvi vähendamiseks hilinenult. Kostja esitas leppetrahvi vähendamise nõude 11.02.2015. a maakohtu istungil kohtukõne teesides, s.o ajal, mil maakohus oli lõpetanud asjas sisulise arutamise. Hageja märkis kohtuistungil, et kostja leppetrahvi vähendamise taotlus on esitatud hilinenult. Maakohus ei võtnud kohtuistungil seisukohta kostja leppetrahvi vähendamise taotluse osas. Maakohus märkis kohtuotsuses, et kuna kostja taotlus on esitatud hilinenult, siis jätab kohus taotluse tähelepanuta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus üllatas menetlusosalist, kui jättis kohtuistungil leppetrahvi vähendamise taotluse osas seisukoha võtmata ning võttis taotluse osas seisukoha alles kohtuotsuses. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus pidanud võtma seisukoha kostja leppetrahvi vähendamise taotluse osas samal kohtuistungil. Ringkonnakohus leiab, et tekkinud menetluslikus olukorras oli kostjal õigus tugineda TsMS § 436 lg-le 4 ja põhjendada apellatsioonkaebuses, miks ta esitas vastava taotluse hilinenult (sh mis oli hilinemise mõjuv põhjus). Kuna apellant ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta esitas taotluse hilinenult ning mis oli hilinemise mõjuv põhjus, siis tuleb taotlus leppetrahvi vähendamiseks jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kostjal on õigus esitada kahju hüvitamise nõue oma esindaja vastu, kuna kostja esindaja jättis esindatava kohase õigusabita.
9.Ringkonnakohus leiab, et hagejal ei olnud eelnevalt kohustust hoiatada kostjat, et ta esitab tema vastu lepingu rikkumisest tuleneva leppetrahvi nõude. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 5.2 näeb ette, et kui ostja lepingut oluliselt rikub ja müüja seetõttu lepingust taganeb, on ostja kohustatud maksma müüjale leppetrahvi summas 8000 eurot. Leppetrahvi tasumise kohustus tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingust ning relevantne ei ole kostja väide, et hageja pidi kostjat eelnevalt hoiatama, et ta esitab tema vastu leppetrahvi nõude. Ringkonnakohus märgib, et kostja väited tema halva majandusliku olukorra kohta ei ole aluseks jätta leppetrahv välja mõistmata.
Kuna kostja ei ole taotlenud ka otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramist TsMS § 445 lg 1 alusel, siis ei saa ringkonnakohus määrata omal algatusel kindlaks otsuse täitmise viisi ja korda (sh seda, et võimaldada kostjal tasuda välja mõistetav leppetrahv osamaksetena).
10.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tuleb ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus hindas hageja maakohtus kantud lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja leidis, et hageja menetluskulud on põhjendatud summas 1425 eurot (sh riigilõiv 425 eurot ja esindaja tasu 10 tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (ilma käibemaksuta)) ja mõistis need kostjalt hageja kasuks välja. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud väite, et põhjendatud ja mõistlikud kulud on 6,3 tunni ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus menetluskulude suuruse hindamisel on kooskõlas TsMS § 175 lg-s 1 sätestatuga ja põhjendatud. Kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi, küll aga peab vastaspooltelt väljamõistetava õigusabikulu suurus tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja lepinguliste esindajate kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud ning on esitanud otsuses kaalutlused oma järelduste põhjendamiseks. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskuludeks ringkonnakohtus esindaja õigusabi kulu 720 eurot (koos käibemaksuga, 5 h). Ringkonnakohus märgib, et kohus mõistab hageja ringkonnakohtus kantud põhjendatud ja mõistlikud menetluskulud välja ilma käibemaksuta. Hageja esindaja tunnihind 120 eurot/tund (ilma käibemaksuta) ei ole ringkonnakohtu arvates ülemäärane. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud on põhjendatud 3,30 tunni ulatuses summas 420 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et üldjuhul peaks asja materjalidega tutvumisele ning esmasele õiguslikule analüüsile, aga ka kliendiga suhtlemisele ning talle õigusliku olukorra selgitamisele kuluv aeg olema hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument. Ringkonnakohus jätab põhjendatud ja vajalikuna arvestamata ajakulu, mis hageja esindajal on kulunud eelnimetatud tegevustele ehk kulu 1 tunni ja 30 minuti ulatuses (apellatsioonkaebuse läbitöötamine ja konsultatsioonid kliendiga). Ringkonnakohus määrab kindlaks hageja ringkonnakohtus kantud põhjendatud menetluskulud summas 420 eurot. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kokku summas 1845 eurot (1425 eurot + 420 eurot). Ringkonnakohus mõistab Kristjan Võrnolt välja Graborg OÜ kasuks viivise menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.