Y avaldus alaealise lapse C-ga kindlaksmääratud suhtluskorra muutmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. oktoobri 2022. a kohtumäärus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X 3. veebruari 2023. a määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Pärn Puudutatud isik I C (isikukood XXXXXXXXXXX), määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson Puudutatud isik II X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Eestkosteasutused: - Rae vald (vallavalitsuse kaudu), esindaja MS - Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu), esindaja MP
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 27. oktoobri 2022. a määrus osas, millega maakohus jättis X menetluskulud tema enda kanda.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta X menetluskulud Y kanda. Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud.
4.1.Keelduda Y avalduse alaealise lapse C-ga kindlaksmääratud suhtluskorra muutmiseks menetlusse võtmisest.
4.2.Jätta Y 6. oktoobri 2022. a esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
4.3.Jätta X menetluskulud Y kanda. Y, Rae valla ja Tallinna linna menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda ning C menetluskulud jätta riigi kanda.
5.Määruskaebusega seotud X menetluskulud jätta Y kanda. Y, Rae valla ja Tallinna linna menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda ning C menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Asjaolud
1.Y (avaldaja) esitas 6. oktoobril 2022. a maakohtule avalduse alaealise lapse C-ga (puudutatud isik I) kindlaksmääratud suhtluskorra muutmiseks. Lisaks esitas avaldaja ka esialgse õiguskaitse taotluse.
2.Avalduse kohaselt on tsiviilasjas nr 2-16-3242 12. juuli 2016. a määrusega kehtestatud suhtluskord, mille alusel peaks avaldajal olema õigus puudutatud isikuga I suhelda. Määrusega anti otsustusõigus lapse viibimiskoha ja tervishoiukorralduse osas üle X-le (puudutatud isikule II). 13. septembri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-8080 kinnitati avaldaja ja puudutatud isiku II kompromiss, mille kohaselt hakatakse täitma suhtluskorra määrust, kui vanemate kokkuleppel leitud laste psühhiaater on asunud seisukohale, et suhtlemine emaga on lapse huvides (psühhiaater asus sellisele seisukohale 26. jaanuaril 2021. a). Puudutatud isik II ei ole kuni käesoleva ajani võimaldanud avaldajal last näha ega temaga suhelda. Avaldajale teadaolevalt on puudutatud isik II ilma teavitamata asunud alates 2019. a koos lapsega elama Soome. Kuivõrd asjaolud on muutunud, siis ei ole tsiviilasjas nr 2-16-3242 tehtud lahend suhtluskorra osas enam täidetav ning avaldaja taotleb suhtluskorra muutmist. Avaldaja leidis, et Harju Maakohus on pädev asja lahendama. Avaldaja sõnul ei ole puudutatud isik II enne 17. oktoobri 2022. a menetlusdokumendi esitamist kunagi avaldajale teatanud, et on lapsega Soome elama kolinud, kuid avaldaja on teistelt isikutelt teada saanud, et laps on asunud elama Soome.
3.Rae Vallavalitsus leiab, et nende kaasamine menetlusse ei ole põhjendatud, sest laps elab Soomes.
4.Tallinna Kesklinna Valitsus asus seisukohale, et suhtluskorra kindlaksmääramise avaldust tuleks menetleda lapse elukohajärgses riigis Soomes.
5.Puudutatud isiku II hinnangul ei allu avaldus Eesti kohtule ning see tuleks jätta läbi vaatamata. Avaldusest nähtub, et avaldaja on teadlik sellest, et laps elab juba mitu aastat Soomes. Kuivõrd puudutatud isik I elab Soomes alates 2019. a, tuleks rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi lahendada avaldus Soome Vabariigis.
6.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et Harju Maakohus ei ole pädev asja lahendama, sest lapse elukoht on juba neli aastat Soomes, ning vaidlus tuleks lahendada rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Soome Vabariigi pädeva kohtu poolt. Maakohtu määrus
7.Harju Maakohus keeldus 27. oktoobri 2022. a määrusega avalduse menetlusse võtmisest, jättis avaldaja 6. oktoobri 2022. a esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, jättis menetlusosaliste kulud nende endi kanda ning muud menetluskulud riigi kanda.
8.Kuivõrd on esitatud avaldus puudutatud isikuga I suhtlemise korra muutmiseks, kohaldas maakohus rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel nõukogu määrust (EÜ) nr 2201/2003. Määruse artikli 8 alusel on lapse harilik viibimiskoht avalduse esitamise ajal Soomes ning kuivõrd avaldaja ja puudutatud isiku II ühine hooldusõigus on lõpetatud ja otsustusõigus lapse viibimiskoha ja tervishoiu korralduse osas on antud puudutatud isikule II, on puudutatud isik II kolinud lapsega Soome õiguspäraselt määruse artikli 9 lg 1 mõttes. Maakohus ei nõustunud avaldajaga, et artikkel 9 lg-s 1 viidatud kolmekuuline tähtaeg hakkas kulgema 17. oktoobril 2022. a, mil puudutatud isik II teatas kohtu kaudu esitatud vastuses avaldajale, et ta elab koos lapsega Soomes, sest puudutatud isikul II oli lapse viibimiskoha määramise üle ainuhooldusõigus ning ta ei vajanud avaldaja nõusolekut; samuti nähtub avaldaja seisukohast, et talle oli avalduse esitamise ajal teada, et lapse harilik viibimiskoht on Soomes. Määruses sätestatud erandid käesoleval juhul ei kohaldu. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et avaldus ei allu määruse artikli 8 lg 1 järgi Eesti kohtule, mistõttu keeldus avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel.
9.Avalduse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jättis maakohus rahuldamata taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks.
10.Maakohus leidis, et õiglane on jätta TsMS § 172 lg 1 II lause alusel vanemate menetluskulud nende endi kanda, sest kuigi avaldust ei võeta kohtualluvuse tõttu menetlusse, ei nähtu asja materjalidest, et avaldaja oleks esitanud suhtluskorra muutmise avalduse pahatahtlikult või teadvalt valele kohtule. Samuti ei saa suhtluskorra muutmise avalduse esitamist pidada selgelt põhjendamatuks olukorras, kui avaldaja ja lapse vahel kindlaksmääratud suhtluskorda ei täideta.
11.Lapsele määratud esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud määras TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Määruskaebus
12.Puudutatud isik II esitas taotluse määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ning koos sellega määruskaebuse maakohtu määrusele osas, millega kohus jättis menetlusosaliste menetluskulud poolte endi kanda ning palus teha uue määruse, millega jätta puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda.
13.Puudutatud isik leidis, et maakohus oleks pidanud jätma tema menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel avaldaja kanda, sest avaldaja esitas teadlikult ja pahatahtlikult tõele mittevastavaid andmeid, mistõttu kohus võttis avalduse menetlusse. Puudutatud isiku II menetluskulud maakohtus ja seoses määruskaebuse esitamisega on 4752 eurot (lepingulise esindaja tunnitasu 180 eurot, millele lisandub käibemaks; menetlustoimingutele kulunud aeg 22 tundi), millele
lisandub riigilõiv 70 eurot määruskaebuse esitamiselt. Puudutatud isik II esitas ka TsMS § 177 lg 4 järgse taotluse menetluskuludelt viivise välja mõistmiseks. Menetluse edasine käik
14.Harju Maakohus jättis rahuldamata puudutatud isiku II määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse põhjusel, et määruskaebus on esitatud õigeaegselt, ning võttis määruskaebuse menetlusse. Avaldaja seisukoht
15.Avaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Avaldaja ei nõustunud puudutatud isiku II seisukohaga, et esitatud avaldus sisaldas teadlikult ja pahatahtlikult tõele mittevastavad andmed.
16.Avaldaja selgitas, et ta ei teadnud kindlalt, et puudutatud isik II on asunud elama Soome, sest lapse isa ei olnud seda talle ise varasemalt teatanud. Avaldaja on nüüd niigi raskes olukorras, sest peab nüüd oma õiguste kaitseks pöörduma Soome Vabariigi kohtu poole, mis on keerukam ja kulukam. Puudutatud isik II on takistanud avaldajal oma lapsega suhelda juba mitmeid aastaid ja oleks äärmiselt ebaõiglane, kui pärast sellist käitumist tuleks avaldajal hüvitada ka puudutatud isiku II menetluskulud. Lisaks pidas avaldaja puudutatud isiku II menetluskulude suurust 4752 eurot sisuliselt ühe menetlusdokumendi koostamise eest põhjendamatult suureks ja ebavajalikuks kuluks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17.Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus §-ga 659 tühistada osas, millega maakohus jaotas puudutatud isiku II menetluskulud ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda. Kuivõrd ringkonnakohus ei määra puudutatud isiku II menetluskulusid kindlaks, rahuldatakse määruskaebus osaliselt.
18.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Puudutatud isik II vaidlustas maakohtu määruse üksnes menetluskulude jaotuse osas, täpsemalt osas, millega maakohus jättis tema menetluskulud tema enda kanda. Seda arvestades kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes nimetatud osas. Vaidlustamata osas, s.o osas, millega maakohus keeldus avaldust menetlusse võtmast ning jättis rahuldamata avaldaja 6. oktoobri 2022. a esialgse õiguskaitse taotluse, on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause, § 463 lg 2 ja § 466 lg 3 esimese lause koostoimes jõustunud. Samuti on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause, § 463 lg 2 ja § 466 lg 3 esimese lause koostoimes jõustunud avaldaja, eestkosteasutuste ja lapse menetluskulude jaotuse osas.
19.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 II lause alusel menetlusosaliste endi kanda põhjusel, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et avaldaja oleks esitanud suhtluskorra muutmise avalduse pahatahtlikult või teadvalt valele kohtule ning et selline avaldus oleks tulenevalt asjaoludest põhjendamatu. Menetluskulude jaotuse üle otsustamine on maakohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt Riigikohtu 13. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 12). Kolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole maakohtu otsustus menetluskulude jaotuse osas põhjendatud, sest arvestatud ei ole, et avaldaja oli teadlik sellest, et laps elab pikemat aega Soomes. Lisaks ei ole maakohus arvestanud menetluskulude jaotamisel TsMS § 168 lg-ga 1.
20.Hagita menetluses reguleerib menetluskulude jaotust üldsättena TsMS § 172. TsMS § 172 lg 1 II lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Menetluskulude jaotamisel saab TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jagada kulud menetlusosaliste vahel õigluse alusel (Riigikohtu 11. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29). Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). TsMS § 172 ei reguleeri aga seda, kelle kanda jäävad menetluskulud juhul, kui hagita menetluse avaldus jääb menetlusse võtmata. TsMS § 168 lg 1 kohaselt kui avaldus jäetakse menetlusse võtmata, siis kannab menetluskulud hageja. TsMS § 8 lg 2 ja § 477 lg 1 järgi on võimalik kohaldada TsMS § 168 lg 1 ka hagita menetluses tehtavate menetlust lõpetavate lahendite puhul (vt nt analoogia korras Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-10, p 11; Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12, p 14). Seega on saab kohus jaotada menetluskulud avalduse menetlusse võtmata jätmise korral TsMS § 172 lg 1 II lause kohaselt koostoimes TsMS § 168 lg-ga 1, arvestades muuhulgas seda, milline oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades.
21.Maakohus keeldus käesoleval juhul avaldust menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, kuivõrd avaldus ei allunud Eesti kohtule, sest lapse harilik viibimiskoht avalduse esitamise ajal oli Soomes. Avaldaja ei ole avalduse menetlusse võtmata jätmist vaidlustanud. Samuti on avaldaja juba 6. oktoobri 2022. a avalduses esile toonud, et temale teadaolevalt elab laps koos isaga alates 2019. a Soomes. Ka suhtluskord, mida avaldaja taotles, oli kantud asjaolude muutumisest võrreldes varasemalt suhtluskorda reguleeriva määruse tegemise ajaga, s.o lapse kolimisega Soome (tl 1 p, 2 p). Erinevalt avaldaja määruskaebuse vastuses avaldatust, ei saa ringkonnakohtu hinnangul eelnevast tulenevalt asuda seisukohale, et avaldaja ei teadnud kindlalt, kas puudutatud isik II on lapsega Soome elama asunud või mitte. Seega vaatamata sellele, et avalduses esile toodud asjaoludel ei saa suhtluskorra muutmise avalduse esitamist pidada iseenesest põhjendamatuks, esitati avaldus valele kohtule olenemata teadmisest, et laps elab alates 2019. a Soomes. See, kas avalduse esitamine Soome kohtule on keerulisem ja kulukam või mitte, ei põhjenda avalduse esitamist Eesti kohtule. Avaldajat esindas menetluses kvalifitseeritud esindaja (vandeadvokaat). Kuivõrd avaldus ei allu Eesti kohtule, on olnud kohtusse pöördumine edutu ja vastavalt sellele on õiglane, et avaldaja kannab sellega seotud puudutatud isiku II kulud. Avaldaja võimalikud tulevikus tekkivad kulud ei anna käesoleval juhul alust jätta puudutatud isiku II menetluskulusid tema enda kanda.
22.Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus menetluskulude jaotuse osas tuleb tühistada ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda.
23.Maakohtu määruse muutmise ning määruskaebuse rahuldamise tõttu menetluskulude jaotamise osas jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud puudutatud isiku II kulud TsMS § 171 lg 1 II lause alusel avaldaja kanda. Kuivõrd määruskaebus ega määruse muutmine menetluskulude jaotamise osas ei mõjuta eestkosteasutuste õigusi, jäävad nende menetluskulud nende endi kanda ning lapse menetluskulud riigi kanda.
24.Riigikohus on selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794 p 14; 28.
novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).
25.Eeltoodust lähtuvalt ei määra kolleegium kindlaks puudutatud isiku II põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid maakohtus ja ringkonnakohtus. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks asja lahendanud maakohus pärast lahendi jõustumist.