N.R. Energy OÜ (endine OÜ Avoterm) hagi Abja valla vastu lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning lepingu täitmisele kohustamiseks
Tsiviilasja hind
3 500 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. aprilli 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Abja valla apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
15. märts 2016
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Abja vald; esindajad vallavanem Peeter Rahnel ja advokaat Siim Mõistlik; Vastustaja (hageja): N.R. Energy OÜ (registrikood: 12364776); esindajad juhatuse liige Ahto Tisler ja vandeadvokaat Mart Angerjärv
1.Jätta Tartu Maakohtu 9. aprilli 2015 otsus muutmata,
esindajad
RESOLUTSIOON
muutes maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta Abja valla apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus Abja valla kanda ning välja mõista Abja vallalt N.R. Energy OÜ kasuks menetluskuluna 641, 33 (kuussada nelikümmend üks eurot ja 33 senti) eurot. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.N.R. Energy OÜ (hageja) esitas Abja valla (kostja) vastu 7. oktoobril 2010 hagiavalduse Katlamaja ja soojustrasside rendilepingu (edaspidi Leping) ülesütlemise kehtetuse tuvastamiseks ning lepingu täitmiseks kohustamiseks. Hagiavalduse kohaselt on poolte vahel 23. septembril 2003. a sõlmitud kestvusleping katlamaja soojustrasside rentimiseks tähtajaga kuni 30. juuni 2018. a (I kd, tl 6–7). Rendilepingu alusel ning kaugkütteseaduse (KKütS) §-dest 4, 6–8 tulenevalt on hageja soojusettevõtja, kes renditud katlamaja ja soojatrasside kaudu toodab ja soojusvarustuse lepingute alusel tarnib ning müüb soojusenergiat tarbijatele. Tarbijateks on 9 korterelamut Abja-Paluoja kaugküttepiirkonnas ning kostja. Kostja keeldub Lepingut täitmast ning on teinud hagejale faktiliselt võimatuks soojustrasside kasutamise, takistades paneelide paigaldamisega kaevule pääsu trasside juurde ja sulgedes omavoliliselt trasside ventiilid, mille hageja avastas 4. oktoobril 2010. a. Lisaks on kostja omavoliliselt alates 3. oktoobrist 2010. a lubanud hagejale sellest ette teatamata kasutada soojustrasse hageja konkurendil või asunud ise hagejale osutama konkurentsi, kasutades selleks hageja investeeringutega korda tehtud soojustrasse. Alates 4. oktoobrist 2010. a ei ole hagejal võimalik enda toodetud soojust kaugküttevõrgu kaudu tarbijatele edastada.
1.oktoobril 2010. a on hageja kätte saanud kostja poolt 10. septembril 2010. a saadetud järelpärimise (I kd, tl 31–32). Samal päeval 1. oktoobril 2010. a on kostja edastanud hagejale pretensiooni nr 81.2/310 ja nõudekirja nr 8-1.2/310(1) (I kd, tl 8–9), mille hageja on kätte saanud 5. oktoobril 2010. a (I kd, tl 20). Nõude sisuks on 8. augusti 2010. a tormiga katlamaja hoonele tekkinud vigastuste parandamine ja territooriumi heakorrastamine. Hageja ei ole enne 5. oktoobrit 2010. a kostjalt varal esinevate puuduste kohta teavet saanud. 5. oktoobril 2010. a on kostja koostanud lepingu ülesütlemise avalduse (I kd, tl 21–22), millega on lepingu lõpetanud samast päevast, 5. oktoobrist 2010. a. Lepingu lõpetamise aluseks on kostja vara riknemise ja kasutuskõlbmatuks muutmise ärahoidmine ning kaugküttepiirkonnas elavatele inimestele nõuetekohase soojusenergia müügi tagamine.
Kostja poolt Lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks puudub nii lepingust kui ka võlaõigusseadusest tulenev alus. Ülesütlemise avaldus ei vasta VÕS § 325 lg-s 2 toodud nõuetele. Kestvuslepingu, mis tagab rendilepinguna KKütS-s ette nähtud eesmärkide täitmist, ennetähtaegsel ülesütlemisel peab rendileandja jälgima, et rentnikul oleks võimalik täita KKütS-st tulenevad kohustused ning kestvuslepingu ülesütlemine peab olema rentniku jaoks läbi viidud mõistliku etteteatamistähtajaga. Kostja on nõudekirjas nõudnud alates 2. oktoobrist 2010. a kõigile kaugküttepiirkonnas asuvatele tarbijatele soojuse müügi tagamist. Kostja pädevusse ei kuulu hageja ja tema lepinguliste klientide vaheliste suhete reguleerimine ja korralduste andmine. Soojuse müügi tagamine kaugküttepiirkonnas on soojusettevõtja KKütS-st tulenev kohustus, mida hageja rikkunud ei ole. Kütte sisselülitamine sõltub muuhulgas asjaolust, kas tarbija maksekäitumine on olnud korrektne.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Lepingu ülesütlemise hetkel olid täidetud kõik ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused. Kostja on õigeaegselt esitanud hagejale nõuetekohase lepingu ülesütlemise avalduse, mille kättesaamist on hageja kinnitanud. Kostja esitas ülesütlemisavalduse mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemise alusest teadasaamist. Hageja väited, nagu oleks tal tarbijatega erikokkulepped kütteperioodi alguse osas, ei vasta tõele. Tarbijalepingust (I kd, tl 63–64) tulenevalt on kütteperioodi algus 1. oktoober 2010. a. Kohustust tagada soojaga varustamine alates 1. oktoobrist 2010. a on kinnitanud avalikkuse ees hageja ise ajalehes Sakala. Ka tarbijad soovisid soojusenergia edastamisega alustamist alates 1. oktoobrist 2010. a (I kd, tl 65–66). Poolte vahel ei ole sõlmitud rendileping, vaid avalik-õiguslik kontsessioonileping, mille alusel annab kohalik omavalitsus lepingupartneri kasutusse vahendid teenuse osutamiseks ning võimaldab teenuse osutamise eest küsida teenuse kasutajatelt tasu. Hageja väide, et kostja ei ole õigustatud nõudma soojusenergia tarbijatele edastamise alustamist, ei ole asjakohane. Hageja rikkus lepingust tulenevat kohustust, kui ei taganud tarbijate soojusenergiaga varustamist 1. oktoobrist 2010. a. Hageja sai kostja nõudekirja 1. oktoobril 2010. a kätte. Vastupidised hageja väited on kantud soovist vabaneda vastutusest. Kostja poolt hagejale antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, s.o soojusenergia edastamisega alustamiseks, oli asjaolusid arvestades mõistlik. Arvestades soojusenergiaga varustamise tagamise olulisust isikute tervisele ja varale, ei saanud mõistlikult eeldada pikema tähtaja andmist. Hageja pole taotlenud kütteperioodi alguseks tegevuslubade väljastamist (I kd, tl 72), mis tulenevalt KKütS §-st 18 oli vajalik soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks. Hageja edastas tarbijatele teateid, millega ähvardas kütteperioodi alguses kütmisega mitte alustada, kui tarbijad ei sõlmi ümber soojusenergia müümise aluseks olevaid lepinguid. Õiguslik alus sellise nõude esitamiseks hagejal puudus. Seega ei asunud hageja tahtlikult tarbijaid soojusenergiaga varustama. Kostjal lasus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-st 1 tulenevalt kohustus tagada kaugkütte piirkonnaga hõlmatud elanikele soojusenergia edastamine. Arvestades lepingu eesmärki ja hageja kohustusi, kaalus vara säilitamise vajadus ning elanikele kütte tagamise vajadus üles hageja ärilise huvi lepingu jätkamiseks.
3.15. oktoobri 2010. a määrusega reguleeris maakohus kohtumenetluse ajaks pooltevahelisi lepingulisi suhteid ja kohustas kostjat mitte tegema hagejale takistusi katlamaja ja sellest väljuvate soojustrasside kasutamiseks ning nende kaudu tarbijate soojusenergiaga varustamiseks. Maakohus keelas hagi tagamise abinõuna kostjal Abja-Paluoja linnas Kastani tn 1 katlamaja ja sellest väljuvate soojustrasside koormamise kolmandate isikute kasuks ning nende esemete osas kokkulepete sõlmimise ilma hageja nõusolekuta.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 9. aprilli 2015. a otsusega hagi ning luges menetlusosaliste vahel
23.septembril 2003. a sõlmitud katlamaja ja soojustrasside rendilepingu ülesütlemise kostja poolt tühiseks. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja 1 496 eurot 11 senti, millelt tuleb alates kohtuotsuse jõustumisest tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 kohaselt Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavas intressimääras, millele lisandub intressimäär 7% aastas. Maakohus ei käsitlenud Lepingut kontsessioonina, vaid rendilepinguna, millele kohalduvad võlaõigusseaduse sätted. Kostja ei ole rendilepingut üles öelnud mõjuval põhjusel. Kõiki asjaolusid arvestades ei olnud kostja poolt seonduvalt lepingu ülesütlemisega antud tähtajad mõistlikud. Kostja on 5. oktoobril 2010. a esitanud rendilepingu ülesütlemise avalduse, milles kostja heidab hagejale ette kütmisega mittealustamist 1. oktoobril 2010. a ja rendivara seisukorda. Kostja huvi on rendilepingus sätestatud kohustuste nõuetekohane täitmine hageja poolt. Erakorraline ülesütlemine VÕS § 196 lg 1 alusel tagab võimaluse öelda kestvusleping üles, kui vastaspool seda oluliselt rikub. Erakorralisele ülesütlemisele kehtivad täiendavalt ülesütlemise üldised reeglid (VÕS §-d 195 ja 353). VÕS § 196 lg 3 kohaselt ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai. See regulatsioon piirab ajaliselt ülesütlemisõiguse kasutamist ja sunnib ülesütlemist kavandaval poolel lepingu täitmise jätkamise kohta kiiresti vastu võtma otsuse. Kostja on väitnud, et tal on pikaajalised probleemid hagejaga. VÕS § 196 lg-ga 3 ei ole kooskõlas, et lepingu ülesütlemisel osundatakse konfliktsetele asjaoludele, millised on poolte vahel pikema aja vältel esinenud. Eelduslikult ei ole ka kostja väidetud katlamaja seisund kujunenud vahetult enne lepingu ülesütlemist kostja poolt. Lepingu erakorralisel ülesütlemisel VÕS § 196 järgi tuleb kaaluda mõlema poole huvi ning lepingu ülesütlemise aluseks on vaid see, kui ülesütleva poole huvid ületavad ülekaalukalt teise poole huvisid. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt hageja ja kostja huvid kattuvad. Kostja ülesandeks KOKS § 6 lg 1 kohaselt on muuhulgas korraldada vallas elamu- ja kommunaalmajandust. Hageja huvi ettevõtjana on rendile antud varaga sooja tootmine ja müümine. Kostja on oluliseks pidanud kütteperioodi algust 1. oktoobril 2010. a. Maakohus leidis, et kuna 1. oktoober 2010. a oli reedene päev, ei olnud kostja tegevus soojatootmisse sekkumisel puhkepäevadel mõistlik. Konkurentsiameti teavitusest nähtub, et hagejal oli KKütS § 23 kohaselt tegevusluba ning vastupidised kostja väited on eksitavad. Kostja ei ole konfliktide korral pöördunud Konkurentsiameti poole, kes teostab järelevalvet soojustootja tegevuse üle. Kostja poolt esitatud materjalidest nähtub, et poolte vahel olid erimeelsused soojuse piirhinnas. Maakohus leidis, et kohalikul omavalitsusel on võimalik rakendada meetmeid sooja tarbijate koondamiseks ning võrgupiirkonnas soojuse piirhinna küsimuste lahendamisel peab ka kohalik omavalitsus üles näitama initsiatiivi. Maakohus hindas hageja lepingulise esindaja tasu põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 järgi ning leidis, et õigusabikulud on põhjendatud 1 147 eurot 99 senti ulatuses. Kostjalt tuleb hageja kasuks mõista välja kohtukulud, s.o hagi esitamisel tasutud riigilõiv 319 eurot 56 senti ja hagi tagamise taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 28 eurot 56 senti. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku on 1 496 eurot 11 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
1) on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kui lähtus poolte vahel sõlmitud lepingu kvalifitseerimisel üürilepingu sätetest ning on rikkunud menetlusõigust, kui jättis vastava järelduse sisuliselt põhjendamata. Lepingu kvalifitseerimisel tuleb arvestada põhikohustuse tegelikku sisu. Tegemist on kontsessioonilepinguga, avalik-õigusliku suhtega, millele kohalduvad ka HMS § 102 lg 2 sätestatud lepingu lõpetamise alused; 2) on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 196 lg-s 2 sätestatud ülesütlemisõiguse eeldusi, asudes seisukohale, et lepingu oluline rikkumine eeldab veel täiendavate poolte huvide kaalumist. Lepingu oluline rikkumine on piisavaks mõjuvaks põhjuseks kestvuslepingu lõpetamisel (VÕS § 101 lg 1 p 4). VÕS § 196 lg 1 eesmärgiks on laiendada kestvuslepingute lõpetamise võimalust juhtudele, mis ei tulene olulisest lepingurikkumisest ning eeldavad seega täiendavat poolte huvide kaalumist. Soojusenergia tahtlikult tarbijatele edastamata jätmine on oluline rikkumine lepingu kui terviku suhtes. Maakohtu otsusest ei selgu, kas kostjal oli õigus leping üles öelda selle olulise rikkumise tõttu. Kuivõrd tegemist oli lisaks mõjuva põhjuse olemasolule kostja poolt alternatiivselt esitatud ülesütlemise alusega, siis on tegemist põhjendamiskohustuse rikkumisega; 3) oli lepingu ülesütlemine nii materiaalselt- kui ka formaalselt õiguspärane. Lepingu ülesütlemine oli põhjendatud lepingu olulise rikkumise tõttu. Hagejal lasus kohustus alustada tarbijatele soojusenergia edastamist alates 1. oktoobrist 2010. a, kuid hageja tahtlikult seda ei teinud. Hageja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi ka pärast täiendava tähtajaga nõudekirja saamist. Kostja poolt hagejale antud täiendav tähtaeg oli asjaolusid arvestades mõistlik. Kostja ütles hagejaga lepingu üles mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemise alusest teadasaamist; 4) oleks lepingu ülesütlemine ülekaaluka avaliku huvi tõttu olnud põhjendatud ka mõjuval põhjusel ilma olulise lepingurikkumise esinemiseta. Hageja seadis kütmisega alustamise tingimuseks tarbijatega lepingute ümbersõlmimise talle soodsamas suunas, milleks tal puudus õiguslik alus. Hageja tegevusetus ning kostjaga suhtlemise vältimine viitasid selgelt, et hageja ei soovi täita kaugküttepiirkonna kehtestamisest tulenevaid kohustusi tarbijate ees. Soojusenergia edastamise viivitamisega tekkinuks oht tarbijate tervisele ning varale. Hageja hooletu käitumine katlamaja hooldamisel ning soojusenergia edastamisega viivitamine tekitas reaalse ohu, et katlamajas või soojustrassides tekivad tõsised rikked. Kostja tegutsemiskohustus tuleneb hädaolukorra seaduse § 34 lg 9 p-st 1, KOS § 6 lg-st 1, HMS § 102 lg-st 2 ning hagejaga sõlmitud lepingu olemusest ja eesmärgist, mistõttu ei ole põhjendatud maakohtu järeldus nagu pidanuks kostja esmalt pöörduma Konkurentsiameti poole järelevalvemenetluse algatamiseks; 5) puudus hagejal tegevusluba soojusenergia tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks. Soojusettevõtjale väljastatakse ainult üks tähtajatu tegevusluba ning välistatud on mitme samasisulise ja samaaegse tegevusloa olemasolu. Arvestades asjaolu, et hageja taotles tegevusluba tulenevalt uue kütteperioodi prognoositavatest mahtudest on ilmne, et see hõlmas ka perioodi alates 1. oktoober 2010. a; 6) on ajakirjanduses avaldatul tõendil väärtus ning tegemist ei ole pelgalt illustreeriva materjaliga. Hageja ei ole ajalehe avaldajalt taotlenud esitatu ümberlükkamist. Dokumentaalse tõendina on käsitletavad ka kohalike elanike poolsed kirjalikud pöördumised; 7) on ekslik maakohtu seisukoht, et poolte huvid kattuvad. Kostja ja tarbijate huviks on soojusenergiaga varustamise tagamine ning hageja huvi on saada selle eest võimalikult suurt kasu; 8) ei nõustu kostja maakohtu järeldusega nagu oleks ta pidanud rohkem aitama kaasa soojuse hinna kooskõlastamisele. Soojuse piirhinna kooskõlastamise taotluse esitas hageja Konkurentsiametile esimest korda alles 22. oktoobril 2010. a (I kd, tl 72). Enne seda kuulus soojuse piirhinna kooskõlastamine kostja pädevusse.
6.Hageja vaidleb kaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda. Vastuse kohaselt:
1) nimetab kostja oma seisukohtade põhjendamiseks mitmeid uusi asjaolusid ja esitab uusi tõendeid. Uued tõendid on lubamatud ja esitatud hilinemisega; 2) tuleb vaidlus lahendada lähtuvalt ülesütlemisavaldusest, mitte sinna juurde hiljem mõeldud põhistustest ja hilisemast teadmisest; 3) varjab kostja tegelikke asjaolusid kütmisega alustamise osas. Probleem oli, et tarbijal peab olema soojusmõõtja ja korteritel neid ei olnud. Probleem on tänaseni lahendamata; 4) ei ole poolte vahel tegemist avalik-õigusliku suhtega. Kostja õiguspositsioon on arusaamatu; 5) tuvastas maakohus õigesti, et olulist põhjust lepingu ülesütlemiseks ei olnud. Ülesütlemise kui kujundusõiguse kasutamine ei saa olla tingimuslik või alternatiivne. Trasside külmumised, tervise ohtu seadmised jms on selge liialdus, sest mingit ohtu selleks ei olnud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldada on põhjendatud ja seaduslik ning selle muutmiseks puudub alus. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamisel. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Pooled vaidlevad selles, kas poolte vahel 23. septembril 2003 tähtajaga 30. juuni 2018 sõlmitud Katlamaja ja soojustrasside rendileping on kostjapoolse ülesütlemisega 5. oktoobril 2010 ennetähtaegselt lõppenud.
9.Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha pooltevahelise õigussuhte kvalifikatsiooni osas. Kostja on menetluses avaldanud, et tegemist on avalik-õigusliku kontsessioonilepinguga, hageja ei ole selle väitega nõustunud. Maakohus kvalifitseeris Lepingut ainult tsiviilõigusliku lepinguna, kuid ei ole oma seisukohta põhjendanud, piirdudes üksnes õigusnormidele viitamise ja Riigikohtu lahendite refereerimisega, jättes järelduseni jõudmise põhjendused kohtuotsuses avamata. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et Lepingut ei ole võimalik käsitleda pelgalt eraõigusliku lepinguna, vaid Lepingul on mitmeid tunnuseid, mis iseloomustavad avalik-õiguslikku kontsessioonilepingut ehk halduslepingut. Teenuste kontsessioonilepingut iseloomustab teenuste tellimine viisil, mille kohaselt tasu teenuse osutamise eest seisneb kontsessionäärile antud õiguses osutada seda teenust ja saada teenuse kasutajatelt tasu teenuse osutamise eest või selles õiguses koos hankija rahalise maksega. Kui hankija annab eraettevõtjale teatud avaliku teenuse osutamise kohustuse, siis on kontsessioonilepingu näol tegemist oma olemuselt halduslepinguga. Kui kontsessiooni raames osutatav teenus ei kuulu avalike teenuste hulka, siis on tegemis tsiviilõigusliku lepinguga. Halduslepingute suhtes kohaldatakse haldusmenetluse seadust (HMS) ja halduskoostöö seadust (HKTS). Kontsessionäär kannab ka täielikult või suures osas teenuse osutamisega seonduvat riski. KOVS § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas elamu- ja kommunaalmajandust, st ka kaugkütet. Kaugkütte korraldamine eelnimetatud tähenduses on avalikõiguslik ülesanne. KOKS § 35 lg 5 järgi on vallal õigus oma ülesannete täitmiseks sõlmida lepinguid. Tsiviilõigusliku lepinguga ei saa pooled reguleerida avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ja kohustusi (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-04). Lepingu olemuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda lepingu sisust. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-7-10 asunud seisukohale, et kaugkütteseaduse alusel tekkinud kohaliku omavalitsusüksuse ja soojusettevõtja vahelised õigussuhted on kontsessioon. Käesoleval juhul on pooled leppinud kokku selles, et kostja annab hagejale tervikvarana rendile tsentraalkatlamaja koos katlamajast väljuvate soojatrassidega kuni hoonete sisenditeni tasu eest üks
kroon aastas ning rentnik kohustub müüma lepingu kehtivuse ajal soojusenergiat Kastani tänava katlamaja kaugküttepiirkonna tarbijatele (lepingu p 6.2). Rentnik kohustus tegema omal kulu vara remonti ja hooldust, tasuma vara kasutamisega seotud kulud, maksed ja tasud, tegema parendusi soojakadude vältimiseks ja soojuse kvaliteedi tagamiseks, kõrvaldama omal kulul rikked (lepingu pd 6.3-6.5 ja 6.12). Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et Leping vastab oma põhisisult kontsessioonilepingu tunnustele, sest lepingu põhieesmärk on reguleerida avaliku teenuse, soojusenergia müüki kaugküttepiirkonna tarbijatele (vt Lepingu preambula). Leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi ja sellega on hagejale antud ainuõigus müüa soojust konkreetses kaugküttepiirkonnas. Konkreetsetele tarbijatele osutab hageja teenust juba eraõiguslikes suhetes.
10.HMS § 102 lg 1 kohaselt halduslepingut lõpetatakse tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades käesolevas paragrahvis kehtestatud erisusi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib haldusorgan halduslepingut ühepoolselt muuta või halduslepingu lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. Seega on maakohus põhjendatult kaalunud Lepingu ennetähtaegse lõpetamise eeldusi võlaõigusseaduse sätete alusel. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse põhjenduste hulgast tuleb välja arvata viited VÕS §-le 353, mis reguleerib tähtajatu rendilepingu korralist ülesütlemist, mis ei ole antud juhul asjassepuutuv õigusnorm. Ringkonnakohus kontrollib täiendavalt kostja väiteid lepingu ühepoolse lõpetamise võimalikkusest HMS § 102 lg 2 alusel.
11.Maakohus on kontrollinud lepingu ülesütlemist VÕS § 196 lg-te 1-3 alusel. Maakohus asus seisukohale, et kostja poolt antud Lepingu ülesütlemisega seonduvad tähtajad ei olnud kõik mõistlikud, poolte huvid on kattuvad, kostja oleks pidanud konfliktide korral pöörduma Konkurentsiameti poole, 01. oktoober 2010 oli reedene päev, kostja tegevus sekkuda puhkepäevadel soojatootmisse ei olnud mõistlik. Kõige eeltoodu tõttu maakohus rahuldas hagi ja luges Lepingu ülesütlemise tühiseks. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus ei ole otsuse põhjendavas osas selgelt eristanud VÕS § 196 lg-st 1 (õigus leping üles öelda mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata) ja VÕS § 196 lg-st 2 (mõjuv põhjus seisneb lepingulise kohustus rikkumises, misjuhul võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist) tulenevaid ülesütlemise aluseid. Kostja on Lepingu üles öelnud mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata. Ülesütlemisavalduse kohaselt on ülesütlemise põhjuseks vara riknemise ja kasutuskõlbmatuks muutumise ärahoidmine ning kaugküttepiirkonnas elavatele inimestele nõuetekohase soojusenergia müügi tagamine. Ülesütlemisavalduses heidab kostja hagejale ette Lepingu punktide 5.4, 6.1, 6.2, 6.3, 6.5, 6.6, 6.10, 6.11 rikkumist, sh ka soojusvõrgu arendamiskohustuse, vara hooldamise ja remontimiskohustuse täitmata jätmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb lepingu erakorralisel ülesütlemisel alati kaaluda mõlema poole huvi ning lepingu ülesütlemiseks on erakorraliselt alust vaja üksnes siis, kui ülesütleva poole huvid ületavad ülekaalukalt teise poole huve, ei ole täielikult põhjendatud. Mõlema poole huvide kaalumise kohustus on juhul, kui lepingu erakorralisel ülesütlemisel tuginetakse VÕS § 196 lg-s 1 sätestatule. Apellant on õigesti leidnud, et VÕS § 196 lg 1 eesmärgiks on laiendada kestvuslepingute lõpetamise võimalust juhtudele, mis ei tulene olulisest lepingurikkumisest ning eeldavad ka täiendavat poolte huvide kaalumist.
12.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et lepingupoolte huvid on kattuvad. Poolte huvisid ei muuda kattuvaks asjaolu, et kostja on oma seadusest tuleneva kohustuse korraldada vallas kaugkütet andnud üle vaidlusaluse Lepingu alusel hagejale. Nõustuda tuleb apellandiga, et apellandi huvi oli läbi lepingu tagada avaliku teenuse osutamine kaugküttepiirkonna tarbijatele, samas kui hageja huvi on saada võimalus soojuse müümisega kasumi teenimiseks kokkulepitud tähtaja jooksul.
13.Maakohus on tuvastanud, et peamiseks, st mõjuvaks, põhjuseks Lepingu ülesütlemisel oli kütmisega mittealustamine 1. oktoobrist 2010. Seejuures on maakohus jätnud tuvastamata, kas hagejal oli kohustus alustada kütteperioodi just 1. oktoobrist 2010, nagu väidab kostja. Apellant on seisukohal, et hagejal lasus selgepiiriline kohustus alustada tarbijatele soojusenergia edastamist alates
1.oktoobrist 2010 (kaebuse p 4.1. b) ja seda tõendab tarbijaga sõlmitud ostu-müügileping, vastustaja poolt avalikkusele suunatud kinnitused ajalehes Sakala ning kohalike elanike pöördumised vallavalitsuse poole, milles nõutakse kütmisega alustamist alates 1. oktoobrist 2010. Hageja on sellele kostja väitele kogu menetluse aja vastu vaielnud ning väitnud hagiavalduses, et küttehooaja alguskuupäeva määrab hageja tüüplepingu kohaselt iga klient ainuisikuliselt ning hageja tagab kliendi tarbijapaigaldise varustamise soojusenergiaga vastavalt kliendiga kokkulepitud ajale, mis võib erineda tavapärasest küttehooaja algusest. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et
1.oktoobriks 2010 oli leping sõlmitud üksnes Tikuti 1 korteriomanike ühisusega ja kütmisega oli plaanis alustada esmaspäeval 4. oktoobril 2014, kuid seda ei saanud teha kostjapoolsete takistuste tegemise tõttu. Asjas ei ole vaidlust, et hageja on soojus- ja võrguettevõtja kaugkütteseaduse tähenduses. KKütS § 7 lg 1 kohaselt peab soojusettevõtja tagama tarbijate soojusega varustamise vastavuses kaugkütteseaduse, tegevusloa tingimuste ja sõlmitud lepinguga. KKütS § 14 lg 1 kohaselt on võrguettevõtja kohustatud tagama võrguühendust omavale tarbijale varustamise soojusega KKütS, tegevusloa tingimuste või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse ja sõlmitud lepingu kohaselt. Kaugkütteseaduses ei ole sätestatud üldkohustuslikku kütteperioodi alguskuupäeva ning seda ei saa tuletada ka KKütS § 17 lg-st 41, mis reguleerib soojavarustuse katkestamist ja mitte kütteperioodi alustamist. Kaugkütte üldiste kvaliteedinõuete, mille hulka võib kuuluda ka kütteperiood, kehtestamine on KKütS § 5 lg 6 p 3 järgi kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses. Abja vallas on need nõuded kehtestatud vallavolikogu 21. augusti 2003 otsusega (I kd lk 61), kuid kütteperioodi algust ei ole sellega kehtestatud. Lepingus kokkulepe kütteperioodi alguse osas puudub. Kostja on tuginenud oma nõudes eelkõige ühe tarbijaga, Tikuti 1 korteriomanike ühisusega, 1. oktoobril 2010 sõlmitud lepingule, mis sisaldas eritingimust, et küttehooaeg algab 1. oktoobril. Hageja väitel rohkem kehtivaid lepinguid 2010. aasta 1. oktoobriks sõlmitud ei olnud. Kostja ei ole seda väidet kummutanud. KKütS § 16 lg 1 p 3 kohaselt on soojuse ebaseaduslikuks kasutamiseks tarbimine ilma kehtiva kirjaliku ostu-müügilepinguta. Riigikohus on seisukohal, et seadus ei sätesta võrguettevõtjale kohustust sõlmida müügilepinguid tarbijatega igal võimalikul viisil nagu tarbijad seda soovivad. Müügilepingu sõlmimise aluseks on KKütS § 11 lg 4 järgi liitumisleping. Müügilepingu sõlmimist saavad nõuda korteriomanikud ühiselt või maja haldav korteriühistu (Riigikohtu seisukoht tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04). Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et kostjal ei olnud õigust nõuda tarbijatelt kirjalike lepingute sõlmimist. Kuna asjas pole tõendatud lepingute sõlmimist ülejäänud tarbijatega (v.a Tikuti 1 korteriomanike ühisus), siis on tõendamata kostja väide, et hagejal oli kõigi tarbijate ees kohustus alustada kütmisega just 1. oktoobrist 2010 (v.a Tikuti 1 korteriomanike ühisus). Kui teistel tarbijatel olid kirjalikud lepingud võrguga liitumiseks ja soojuse tarbimiseks sõlmimata, siis nad ei saanud ka nõuda hagejalt kütmisega alustamist. Hageja on õiguslikku olukorda ning vajadust sõlmida kirjalik liitumisleping ja müügileping selgitanud kaugküttepiirkonna tarbijatele
7. juuli 2010 kirjaga, mis on piisav aeg enne kütteperioodi algust. Kuna hageja ei kinnita lepingute olemasolu, siis on sisutud apellandi väited, et hageja nõudis lepingute ümbersõlmimist, samuti ei oma see asjaolu asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Maakohus on õigesti märkinud, et elanike pöördumised ja palved alustada kütmisega olid adresseeritud vallavalitsusele, mitte hagejale, mistõttu on teadmata, kas hageja oli neist pöördumistest enne kohtuvaidluse algust teadlik. Nimetatud pöördumisi (I kd lk 65-66) ei saa käsitleda tarbijate tahteavaldusena hagejale lepingu täitmiseks. Seega ei ole asjas tuvastatav, et hagejal oli kaugküttepiirkonna tarbijate ees (v.a Tikuti 1 korteriomanike ühisus) kohustus alustada kütmisega 1. oktoobrist 2010, mistõttu ei saanud hagejat täies mahus kütmisega alustamiseks kohustada ka kostja oma nõudekirjaga. OÜ Avoterm tootmisjuhi M. Sarapi selgitu kohaselt 7. oktoobri 2010 ajalehes Sakala kütmist ei alustatud, kuna puudusid kehtivad lepingud tarbijatega. Tegemist on ühe poole selgitusega avalikkusele ja konkreetses vaidlusasjas ei oma see tõenduslikku tähendust.
14.Kostja on menetluse käigus võtnud omaks, et ta alustas ise 3. või 4. oktoobril 2010 teise katlamaja kaudu kaugküttepiirkonna tarbijatele soojusenergia edastamist, kasutades selleks hagejale Lepinguga kasutada antud soojusvõrku. Selleks suleti küttetrassi ventiilid ja paigaldati trasside hooldamiseks ettenähtud kaevu luugile betoonplaat, mis takistas hagejale ligipääsu kaevule. Seega alustas kostja asenduskütmist enne, kui ta hagejaga sõlmitud Lepingu 5. oktoobril 2010 üles ütles. Ringkonnakohus leiab, et eelpoolviidatud asjaoludel ei olnud kostjal mõjuvat põhjust kestvuslepingu ülesütlemiseks. Olukorras, kus enamusel kaugküttepiirkonna tarbijatest olid kirjalikud lepingud hagejaga sõlmimata, ei kaalunud kostja huvi tagada tarbijate soojusenergiaga varustamine, mis on käsitletav avaliku huvina, üles hageja huvi teenida soojuse müügiga kasumit kokkulepitud perioodi jooksul. Nimetatud huvi tagamiseks oli hagejale oluline kirjalike lepingute sõlmimine tarbijatega.
15.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kaugküttesüsteemi ja – võrgu toimimine on küll elutähtis teenus hädaolukorra seaduse § 34 lg 9 p 1 mõttes, kuid oktoobris alguses 2010 ei olnud Abja vallas tekkinud hädaolukorda hädaolukorra seaduse § 2 lg 1 tähenduses. Hädaolukord on sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus. Sellist olukorda ei olnud 5. oktoobriks 2010, mil kostja Lepingu üles ütles, tekkinud. Seega ei olnud kostja õigustatud Lepingut üles ütlema ka HMS § 102 lg 2 alusel. Hädaolukorrale ei ole tuginetud ka Lepingu ülesütlemise avalduses. Apellandi väidete kohaselt oli 2010 oktoobrikuu alguses õhutemperatuur küll madal, kuid kostja ei ole suutnud tõendada oma väidet ohust tarbijate tervisele ja varale. Tarbijad, kellel olid sõlmitud lepingud hagejaga, mis nägid ette kütmisega alustamist
1.oktoobrist 2010, saanuks ise nõuda hagejalt kütmisega alustamist ja lepingurikkumise korral nõuda ka kahju hüvitamist (näiteks täiendav kulu lisakütmisele (elektrile) jms ).
16.Asjakohane ei ole maakohtu seisukoht, et kostja pidanuks enne Lepingu ülesütlemist pöörduma Konkurentsiameti poole konflikti lahendamiseks. Kostja on sellisele võimalusele 01. oktoobri 2010 nõudekirjas hagejale viidanud. Konkurentsiameti riikliku järelevalve kohustus tuleneb KKütS §-st
28.Maakohus jättis tähelepanuta, et kuni 01. novembrini 2010 oli kaugkütteseaduses sätestatud nõuete täitmise üle riikliku järelevalve teostamise õigus ka kostjal kohaliku omavalitsusüksusena. Maakohus on põhjendamatult sidunud Lepingu ülesütlemise õiguse Konkurentsiameti poole pöördumise kohustusega.
17.Ebatäpne on maakohtu seisukoht hagejal tegevusloa olemasolu osas. Konkurentsiameti kirja (I kd lk 72) kohaselt oli hagejal tegevusluba soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks olemas alates
14.oktoobrist 2010. Asjas puuduvad tõendid, et tegevusluba oli hagejal olemas juba 01. oktoobrist
2010, mistõttu on kostja väide, et hagejal puudus Lepingu ülesütlemise ajal tegevusluba, iseenesest õige. Hageja seisukoht, et seadus ei kohustanud hagejat tegevusluba omama, ei ole kooskõlas kaugkütte seadusega. Kostja ei ole Lepingu ülesütlemisel tegevusloa puudumisele tuginenud, ka ei saaks tegevusloa puudumist käsitleda pooltevahelise Lepingu rikkumise ja ülesütlemise eeldusena. Järelevalvet kaugkütteseaduses kehtestatud nõuete üle teostasid kuni 1. novembrini 2010 nii Konkurentsiamet kui kohalik omavalitsus, Riikliku järelevalve teostajana oli kostjal vastavalt KKütS §-le 29 (kuni 1. novembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) m.h õigus saada soojusettevõtjalt andmeid, mis on vajalikud KKütS ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud ülesannete täitmiseks; siseneda kohapealseks kontrollimiseks kontrollitava ettevõtja esindaja juuresolekul soojusettevõtja territooriumile, ruumidesse ja rajatistesse, tutvuda seal järelevalve teostamiseks vajalike dokumentide, muu teabe ja asjaoludega ning teha väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid; kontrollida soojusettevõtja raamatupidamist ja saada vajalikku teavet soojusettevõtja majandustegevuse kohta; teha oma pädevuse piires ettekirjutusi ja otsuseid. Ringkonnakohus märgib, et asja lahendamisel tuleb eristada kostja kui kohaliku omavalitsusüksuse õigusi riikliku järelevalve teostajana ja õigusi lepingupoolena. Lepingu ülesütlemine ei ole riikliku järelevalve meede, millena kostja on seda käsitlenud. Kui kostja oli arusaamisel, et kütmisega mittealustamine ei ole kooskõlas seadusega, sai kostja seda küsimust lahendada ka riikliku järelevalve korras. Riikliku järelevalve teostaja õigustes olnud kostja oleks pidanud panustama selgitustöösse kaugküttepiirkonna tarbijate hulgas kirjalike lepingute sõlmimise vajalikkuse osas.
18.Kuna asjas ei ole tuvastatav hageja selgepiiriline kohustus alustada kaugküttepiirkonnas kõikide tarbijate osas kütmisega 1. oktoobrist 2010, puudus kostjal õigus sellel alusel tugineda lepingu erakorralisel ülesütlemisel vastavalt ka VÕS § 196 lg-le 2, mille kohaldamine eeldab lepingu rikkumist ja rikkumise lõpetamiseks mõistliku tähtaja andmist. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus poolte väiteid selles, kas enne Lepingu ülesütlemist kostja poolt hagejale antud tähtajad kütmisega alustamiseks olid mõistlikud. Hagejapoolse Lepingu rikkumisena võib olla käsitletav rendivara hooldamata jätmine, millisele rikkumisele on kostja Lepingu erakorralisel ülesütlemisel ka tuginenud. Samas ei olnud 1. oktoobri 2010 pretensiooniga hagejale antud tähtaeg 22. oktoober 2010 rendivara hooldamisega seotud kohustuste täitmiseks Lepingu ülesütlemise ajaks 05. oktoobril 2010 veel saabunud, mistõttu ei saanud kostja sellel alusel Lepingut üles öelda. Pole tõendatud, et katlamaja korrashoiu kvaliteet kostja poolt etteheidetud mahus võis mõjutada teenuse kvaliteeti. Kostja ütles nimetatud põhjusel Lepingu üles ennatlikult. Tegemist ei ole olulise rikkumisega VÕS § 116 lg 2 p-de 2 - 4 tähenduses, mis annab VÕS § 196 lg 2 järgi õiguse lepingu ülesütlemiseks täiendavat tähtaega määramata.
19.Kuna lepingu ülesütlemiseks seadusest või lepingust tulenev ülesütlemine tühine ja leping on kehtiv.
alus puudub, on lepingu
20.Kuna ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse hagi rahuldada, jääb muutmata ka menetluskulude jaotus ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta kostja kanda. Apellant ei ole vaidlustanud temalt maakohtus hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu 1496,11 eurot suurust. Ringkonnakohtu menetluses palub hageja välja mõista kostjalt menetluskuluna 641,33 eurot (ilma käibemaksuta), mis koosneb kulust õigusabile kohtuistungiks ettevalmistamisel ja osalemisel 5 h x 120 eurot ning sõidukuludest Pirita-Tallinna bussijaam-Tartu-Tallinna bussijaam-Pirita summas 41,33 eurot. Hageja on käibemaksukohustuslane. Hageja on esitanud ka sõidukulu kinnitavad kuludokumendid. Kostja ei ole oma seisukohta hageja menetluskulude osas avaldanud.
TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on pidanud vajalikuks ajaks kohtuistungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise eest 5,5 h, mis on samas suurusjärgus kostja poolt kulutatud ajaga. Arvestades asja keerukust ja poolte seisukohti, peab ringkonnakohus hageja kulutust õigusabile ringkonnakohtu menetluses summas 600 eurot põhjendatuks. Sõidukulud on dokumentaalselt tõendatud ning põhjendatud. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskuluna ringkonnakohtus 641, 33 eurot (ilma käibemaksuta).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.