Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi ÜE (endise perekonnanimega M-E) vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.10.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ÜE apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
28 024,57 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), esindaja Karel Miisna Kostja: ÜE (isikukood XXXXXXXXXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
07.03.2016, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Jätta Harju Maakohtu 02.10.2015 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta ÜE kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses
sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.28.01.2015 esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse ÜM-E (uue perekonnanimega E) (kostja) vastu 28 024,57 euro väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 24.05.2013 lepingu nr 13-16/3-3, mille p 1.2 alusel võttis kostja endale solidaarselt OÜ-ga T (maksuvõlgnik) vastutuse maksuvõlgniku maksuvõla tasumise kohustuse täitmise eest kokku summas 37 752,52 eurot vastavalt lepingu p-s 2.1.1 kokku lepitud maksegraafikule. 23.09.2013 esitas kostja maksegraafiku muutmise taotluse ja 16.10.2013 leppisid hageja ja kostja kokku lepingu lisas 1, mille kohaselt muudeti lepingut nii, et kostja võttis vastutuse maksuvõlgniku rahalise kohustuse summas 35 388,86 eurot tasumise eest vastavalt maksegraafikule. Kuna kostja ei täitnud maksekohustust kohaselt, on kogu lepingust tulenev võlgnevus muutunud sissenõutavaks. Hagi esitamise seisuga on võla suuruseks 28 024,57 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja sõlmis lepingu hagejaga olukorras, kus maksuvõlgnik oli veel tegutsev ettevõte ning kostja hinnangul seega võimeline ise maksuvõla tasuma. Varsti pärast lepingu sõlmimist selgus, et maksuvõlgnik ei ole suuteline maksuvõlga hagejale tasuma ning maksekohustus läks üle kostjale. Kuna aga kostja enda sissetulek sõltus paljuski maksuvõlgniku käekäigust, oli kohustuse täitmine kostja jaoks koormav. Kostja on püüdnud täita hageja nõuet ulatuses, milles see on talle olnud jõukohane. Maksimaalne igakuine makse, mille kostja oleks võimeline hageja nõude täitmiseks tegema, on 100 eurot. Leping, mille alusel hageja nõuab täitmist, on kvalifitseeritav tarbijakäenduslepinguna. Lepingus ei ole sätestatud kostja vastutuse maksimumsummat ning seetõttu on tegemist tühise lepinguga. Hagejal ei ole seega õigust nõuda lepingu täitmist, vaid hageja peaks hoopis ise tagastama kostjale summad, mille kostja on talle lepingu alusel tasunud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 02.10.2015 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 28 024,57 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt riigituludesse välja riigilõivu summas 1000 eurot ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
5.Maakohtu otsuse kohaselt puudub vaidlus selle üle, et 24.05.2013 sõlmisid pooled lepingu nr 13-16/3-3, mille alusel kostja võttis endale solidaarselt OÜ-ga T vastutuse OÜ T maksuvõla tasumise kohustuse täitmise eest. Nimetatud lepingut muudeti 16.10.2013 lisaga 1 kostja 23.09.2013 taotluse alusel. Hageja saatis kostjale maksemeeldetuletusi 27.02.2014, 14.10.2014 ja 10.11.2014 ning ka pärast seda on pooled võlgnevust arutanud.
6.Maksukorralduse seaduse § 42 lg 1 ja 2 kohaselt võib kolmas isik endale lepinguga võtta vastutuse maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest ning nimetatud isik vastutab maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest solidaarselt maksukohustuslasega. Kohus asus seisukohale, et poolte vahel sõlmitud leping ja selle lisa 1 on tarbijakäenduslepingud ning need ei ole tühised. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 143 lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kohus leidis, et lepingud väljendavad selgelt, millises summas kostja kohustuse täitmise eest vastutab (lepingu punktid 1.2, 2.1.1, 2.1.3 – summa 37 752,52 eurot; lepingu lisa 1 punkt 2 – summa 35 388,86 eurot). Lepingust ega lisast ei nähtu, et märgitud summadele lisanduksid veel mingid täiendavad summad või kulud. See, et lepingutes ei ole kasutatud konkreetselt sõna „maksimumsumma“, ei ole aluseks lepingu tühisusele, kui vastutuse maksimumsumma on lepingust siiski selgelt arusaadav. Kohustusliku vastutuse maksimumsumma regulatsiooni eesmärk on see, et käendajale ei tuleks kohustuste suurus üllatuslikuna ning et vastutus ei oleks piiramatu ning käesolevates lepingutes kokkulepitu tagab nimetatud eesmärgi täitmise. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse täitmise nõude esitamise eeldused on kohustuse rikkumine ning rikkumise mittevabandatavus. Need eeldused on täidetud, sest kostja ei ole oma kohustusi täitnud (st on kohustust rikkunud) ning rahalise kohustuse rikkumine ei ole reeglina üldse vabandatav. Halb majanduslik olukord ei vabasta rahalise kohustuse täitmisest.
7.TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda ning lähtudes TsMS § 179 lg-st 1 mõistis Eesti Vabariigi kasuks kostjalt välja riigilõivu, mille tasumisest hageja oli hagi esitamisel TsMS § 145 alusel vabastatud ja viivise. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
8.Kostja esitas Harju Maakohtu 02.10.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jäetakse hagi rahuldamata. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud palub kostja jätta Eesti Vabariigi kanda.
9.Apellatsioonkaebuse kohaselt jääb kostja seisukoha juurde, et leping, mille alusel hageja nõuab kohustuse täitmist on tarbijakäendusleping ning selles lepingus ei ole ära toodud kostja vastutuse maksimumsummat, mistõttu on leping tühine. Maakohtu otsuses toodud vastupidine seisukoht on ekslik, sest lepingut tõlgendades ei ole sellest võimalik niimoodi aru saada.
10.Maakohus jättis käsitlemata kostja väited, mille kohaselt on kostja ja tema pere ainsaks sissetulekuks abikaasa pension ning maksimaalne igakuine makse, mille kostja oleks võimeline hageja nõude täitmiseks tegema, on 400 eurot. Samuti heidab kostja ette seda, et maakohus ei püüdnud suunata pooli kompromissi sõlmimisele. Kostja leiab, et hageja käitub tema suhtes pahatahtlikult ning ei huvitu kompromissettepanekust. Käendajalt 28 024,57 euro nõudmine olukorras, kus käendajal puudub sissetulek, on hea usu põhimõtte vastane. Vaidlusaluse summa väljamõistmine toob kaasa kostja alalise maksejõuetuse ning pankroti. Juhul, kui ringkonnakohus peaks leidma, et käendusleping ei ole tühine, siis on ringkonnakohus kohustatud suunama pooli kompromissi sõlmimisele. Vastus apellatsioonkaebusele
11.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingu puhul ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga, vaid kohustusega ühinemisega. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti käsitlenud poolte vahel 24.05.2013 sõlmitud lepingut tarbijakäenduslepinguna. 24.05.2013 sõlmitud lepinguga võttis kostja maksukorralduse seaduse (MKS) § 42 lg 1 alusel vastutuse OÜ T rahalise kohustuse (maksuvõla tasumise kohustus) täitmise eest summas 37 752,52 eurot. Kostja kohustus võla tasuma vastavalt maksegraafikule. 16.10.2013 muudeti lepingut ning märgiti, et 10.10.2013 seisuga on tasumata kohustus summas 35 388,86 eurot. Pooled leppisid kokku, et kostja võtab endale vastutuse OÜ T rahalise kohustuse summas 35 388,86 eurot tasumise eest vastavalt muudetud maksegraafikule. MKS § 42 lg 1 sätestab, et kolmas isik võib endale lepinguga võtta vastutuse maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest. MKS § 42 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik vastutab maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest solidaarselt maksukohustuslasega.
14.Kolleegium leiab, et MKS § 42 lg 1 alusel kohustuse võtmist tuleb käesoleval juhul hinnata kohustusega ühinemisena VÕS § 178 tähenduses. VÕS § 178 lg 1 sätestab, et kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Õiguskirjanduses on märgitud, et kohustusega ühinemisega on tegemist siis, kui kohustusega ühinenud isikul on isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohustuse täitmise vastu (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006, lk 582). Kuna kostja suhtes oli algatatud vastutusotsusele suunatud maksumenetlus, siis oli kostjal isiklik majanduslik huvi kohustuse täitmise vastu. Seega tuleb kostja poolt kohustuse võtmist pidada kohustusega ühinemiseks.
15.Kostja ei vaidlustanud hageja väidet, et ta ei täitnud maksegraafikut nõuetekohaselt. 24.05.2013 lepingu punktis 3.2.1 on lepitud kokku, et kui kostja ei tasu makseid tähtaegselt, on hagejal õigus leping lõpetada. Lepingu lõpetamisel kuulub kohustuse jääk sissenõudmisele. 27.02.2014 on hageja saatnud kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta. 10.11.2014 teavitas hageja kostjat, et kuna kostja ei ole lepingujärgset kohustust kohaselt täitnud, nõuab hageja lepingu p 3.2.1 alusel kostjalt kogu võlajäägi tasumist. Ringkonnakohtu hinnangul saab viimast kirja käsitleda lepingu ülesütlemisena, mistõttu on kogu võlgnevus muutunud sissenõutavaks.
16.VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna vaidlust ei ole, et kostja on jätnud kohustuse 28 024,57 euro ulatuses täitmata, siis on maakohus lõppjärelduses õigesti hagi rahuldanud. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust asjaolu, et kostjal on majanduslikke raskusi võlgnevuse tasumisega. See ei muuda hageja nõuet ka hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Maakohus on õigesti märkinud, et halb majanduslik olukord ei vabasta kohustuse täitmisest. Mis puudutab kostja soovi sõlmida kompromiss, siis ringkonnakohus andis pooltele aja kompromissi sõlmimiseks, kuid pooled kompromissini ei jõudnud.
17.Ringkonnakohus lisab, et isegi kui poolte vahelist lepingut hinnata tarbijakäenduslepinguna, ei oleks see tühine. 24.05.2013 sõlmitud lepingu punktis 1.2 on lepitud kokku, et kostja võtab solidaarselt OÜ-ga T vastutuse maksuvõla tasumise kohustuse täitmise eest kokku summas 37 752,52 eurot. Seega on lepingus vastutuse rahaline maksimumsumma märgitud.
18.Ülaltoodule tuginedes tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus
19.Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis puudub alus muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ka ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja teatas, et temal menetluskulud puuduvad. Seega puudub vajadus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Helina Luksepp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.