Tallinna linna hagi Mittetulundusühingu Vene Muuseum vastu kohustuse täitmise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.11.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
eurot (Mittetulundusühingu apellatsioonkaebus)
Vene
Muuseum
3500 eurot (Tallinna linna vastuapellatsioonkaebus) Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mittetulundusühingu Vene Muuseum apellatsioonkaebus Tallinna linna vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja/apellant): Tallinna linn (Tallinna Linnakantselei kaudu, registrikood 75014920, aadress Vabaduse väljak 7, 15199 Tallinn), lepingulised esindajad Terje Krais ja Liisa Ojamaa (e-post XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses apellant/vastustaja): Mittetulundusühing Vene Muuseum (registrikood 80141140, aadress Paldiski mnt 16-36, 10149 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe (e-post XXX)
Harju Maakohtu 16.11.2015 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas Tallinna linna hagi MTÜ Vene Muuseum vastu ja menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta Tallinna linna hagi MTÜ Vene Muuseum vastu kohustuse täitmise nõudes täielikult rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud maakohtus jätta Tallinna linna kanda. Ülejäänud osas jätta otsus lõppjärelduses muutmata, muutes otsuse põhjendusi
2.Mittetulundusühingu Vene Muuseum apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Tallinna linna vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata
4.Kohtotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
4.1.Jätta hagi rahuldamata.
4.2.Jätta MTÜ Vene Muuseum menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Tallinna linna kanda ja Tallinna linna menetluskulud tema enda kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.11.02.2013 esitas Tallinna linn (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse, mida täpsustas 25.02.2015, Mittetulundusühingu Vene Muuseum (kostja) vastu nõudes kohustada kostjat täitma 31.05.2010 sõlmitud heade kavatsuste kokkulepet ja andma tasuta üle kokkuleppe punktides 3-5 ja hagiavalduse lisas 2 loetletud esemed SA-le Tallinna Vene Muuseum, menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 31.05.2010 heade kavatsuste kokkuleppe, mille kohaselt kohustus kostja tegema järgmist: andma Sihtasutusele Tallinna Vene Muuseum tasuta üle muuseumi kontseptsiooni ning muud koostatud materjalid, mis on seotud muuseumi tegevuse arendamisega; andma Sihtasutusele Tallinna Vene muuseum tasuta üle materjalid, mis on ette valmistatud L.Koidula tn 23 hoone rekonstrueerimiseks vajalike vahendite taotlemiseks Euroopa Liidu vahenditest; andma tasuta kolme kuu jooksul Sihtasutusele Tallinna Vene muuseum üle kogutud museaalid. Kokkuleppe täitmise tähtaeg oli hiljemalt 31.12.2011. Kostja ei ole eelnimetatud sooritusi teinud ning hagi lisas 2 märgitud esemeid üle andnud. Hageja on omapoolsed kohustused täitnud. Hageja on nõudnud kostjalt kohustuse täitmist. Kostja rikub jätkuvalt kohustusi. Pooled ei ole kokku leppinud üksnes museaalide muuseumiseaduse tähenduses üleandmises. Pooled on kokkuleppe punkti 5 kohaselt leppinud kokku selles, et kostja annab oma vara üle Sihtasutusele Tallinna Vene Muuseum.
3.Kostja on kohustuse rikkumisel viidanud, et tema valduses asuvad kultuuriväärtuslikud esemed on seni teaduslikult inventeerimata ning muuseumiseaduse § 4 tähenduses ei ole seega hetkel tegemist museaalidega. Hageja leiab, et see põhjendus ei saa olla kokkuleppe täitmisest keeldumise aluseks. Kuna lepingueelsetel läbirääkimistel peeti
2(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6489 silmas hagiavalduse punktides 3.2. ja 3.3. ning hagiavalduse lisas nimetatud esemeid, taotleb hageja kõigi lisas nr 2 nimetatud esemete üleandmist sõltumata sellest, kas nende osas on teaduslik inventeerimine läbi viidud või mitte.
Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi läbi vaatamata, alternatiivselt rahuldamata, menetluskulud hageja kanda.
5.Kostja on seisukohal, et pooled ei ole sõlminud lepingut, vaid on kokku leppinud heades kavatsustes. Kui pooled on sõlminud lepingu, on see tühine heade kommetega vastuolu ja seadusest tuleneva keelu rikkumise tõttu. Tehing on tehtud pettuse tõttu ja seetõttu tuleb tühistada. Kostja on lepingu üles öelnud. Kostja on keeldunud kohustuste täitmisest, sest hageja rikkus oma kohustust asutada Sihtasutus Tallinna Vene Muuseum koos kostjaga. Pooled on kokku leppinud selles, et kostja on kohustatud üle andma museaalid muuseumiseaduse tähenduses. Kostja esemed ei ole museaalidena arvele võetud. Muuseumi kontseptsioon on avaldatud kostja veebilehel. Koidula tn 23 hoone projektdokumentatsioon on linnale üle antud. EL-i vastav meede on lõppenud. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas 16.11.2015 kohtuotsusega hagi osaliselt, kohustas kostjat andma Sihtasutusele Tallinna Vene Muuseum tasuta üle muuseumi kontseptsiooni ja muud koostatud materjalid, mis on seotud muuseumi tegevuse arendamisega ning materjalid, mis on ette valmistatud L.Koidula tn 23 hoone rekonstrueerimiseks vajalike vahendite taotlemiseks Euroopa Liidu vahenditest; jättis rahuldamata hagiavalduse „Heade kavatsuste kokkuleppe“ punkti 5 (viis) täitmise nõudes – nõudes kohustada kostjat üle andma hagiavalduse lisas 2 (kaks) nimetatud esemed; menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.
7.Pooled vaidlevad selle üle, kas 31.05.2010 „Heade kavatsuste kokkulepe“ (edaspidi kokkulepe) on poolte vahel sõlmitud leping.
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 kohaselt on lepingu üheks tunnuseks see, et lepingupool või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Kokkuleppes on kirjeldatud, mida lepingupooled peavad tegema.
9.Kokkuleppe punktidest 2 ja 3 nähtub üheselt, et lepingupooled peavad kokkuleppe kohaselt midagi tegema. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et heade kavatsuste kokkulepe on leping VÕS § 8 lg 1 mõistes. Kohus leiab, et lepingut ei muuda mittelepinguks see, kui pooled lepivad kokku oma kavatsustes teatud eesmärkide saavutamiseks. Kokkuleppes sisalduvaid kohustusi ei muuda olematuks asjaolu, et kokkuleppe pealkiri on „Heade kavatsuste kokkulepe“. Kohus on tuvastab eeltoodu põhjal, et poolte vahel sõlmitud 31.05.2010 „Heade kavatsuste kokkulepe“ on leping.
10.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.
11.Kohus on seisukohal, et kokkuleppe preambulist nähtub üheselt, et kokkulepe on sõlmitud ühise eesmärgi saavutamiseks. Kohus on seisukohal, et üldisemateks ühisteks eesmärkideks on pooltel luua tingimused vene kultuuriga seotud kultuuriväärtuste taastamiseks, kogumiseks, uurimiseks ja säilitamiseks. Peamiseks eesmärgiks eelnimetatud üldiste eesmärkide saavutamiseks on pooltel moodustada Sihtasutus Tallinna Vene Muuseum.
3(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6489
12.Kokkuleppe punktidest 1-6 nähtub, et pooled peavad tegema sooritusi. Kohtu hinnangul on soorituste sisu selline, et need on suunatud iseseisva sihtasutuse asutamisele ja selle tegutsemiseks vajalike vahendite võimaldamisele. Pooled teevad sooritused vastastikuselt kolmandale isikule. Seega on sooritused panusteks, millega aidatakse kaasa ühise eesmärgi saavutamisele. Kohus leiab, et ülaltoodut arvestades on kokkuleppel seltsingulepingu tunnused. Kohus tuvastab, et 31.05.2010 „Heade kavatsuste kokkulepe“ on seltsinguleping VÕS § 580 lg 1 mõistes.
13.Kohus on seisukohal, et poolte kokkuleppele seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista asjaolu, et üheks lepingupooleks on kohalik omavalitsus. Seadus ei keela kohalikul omavalitsusel seltsingulepingut sõlmimast. Samuti ei pea seltsinguleping olema sõlmitud majanduslikul eesmärgil, s.t kasumi saamiseks.
14.Pooled vaidlevad selle üle, kas leping on kehtiv. Kostja on tuginenud tehingu tühisusele TsÜS § 86 ja 87 alusel.
15.Kohtu hinnangul ei ole kostja välja toonud asjaolusid, millest nähtub kostja viibimine sundolukorras (erakorraline vajadus, sõltuvussuhe vms). Seetõttu ei ole täidetud TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise vältimatud eeldus. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kokkulepe näeb ette nii hageja kui ka kostja kohustused ühise eesmärgi saavutamisel ning kostja esitatud asjaolude põhjal ei ole võimalik anda hinnangut sellele, kas kostja kohustuste väärtus on märkimisväärselt suurem kui hageja kohustuste väärtus. Lisaks eeltoodule ei ole kokkuleppest tulenevad kohustused vastastikused, s.t kostja ei pidanud sooritust tegema hagejale. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kokkulepe ei ole TsÜS § 86 lg 2 järgi tühine.
16.Kostja ei ole välja toonud, mis seaduses sätestatud keeluga on kokkuleppes sisalduvad tehingud vastuolus. Samuti ei ole kohus ise leidnud ühtki seaduses sätestatud keeldu, mida poolte poolt menetluses avaldatud asjaolude kohaselt kokkulepe rikuks. Kohus leiab eeltoodu põhjal, et kokkulepe ei ole vastuolus seadusest tuleneva keeluga. Kokkulepe ei ole TsÜS § 87 järgi tühine.
17.Kostja on palunud, et kohus tuvastaks kokkuleppe tühisuse TsÜS § 94 järgi. Kohus leiab, et kostja ei ole avaldanud asjaolusid, millest nähtuks tühistamisavalduse tegemine hagejale. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja kokkulepet tühistanud. Kokkulepe ei ole TsÜS § 94 järgi kehtetu.
18.Kostja on esitanud vastuväite lepingu kehtivusele ning leidnud, et kostja ütles kokkuleppe erakorraliselt üles 30.09.2011. Kohus on seisukohal, et kostja viidatud dokumendist nähtub kostja tahteavaldus peatada tegevused 31.05.2010 sõlmitud „Heade kavatsuste kokkuleppe“ täitmisel. Kohtu hinnangul ei saa kokkuleppe peatamise tahteavaldust lugeda kokkuleppe ülesütlemiseks, sest kokkuleppest ei nähtu kostja soov kokkulepe lõpetada. Kohtu hinnangul võib kostja teade olla käsitletav teatena omapoolsete kohustuste täitmisest keeldumiseks.
19.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele kohustuslik. Kokkuleppest tuleneb kostja kohustus anda üle loodavale sihtasutusele vara. Hageja on esitanud kostja vastu lepingust tuleneva kohustuse täitmise nõude.
20.Seltsingulepingust tulenevad seltsinglastele kohustused seltsingu vastu. Seltsinglaste keskseteks kohustusteks on kaasaaitamiskohustus (VÕS § 580 lg 1) ja lojaalsuskohustus (VÕS § 580 lg 2). Kui seltsinglane ei ole andnud oma panust, on seltsingul vastava kohustuse täitmata jätnud seltsinglase vastu nõude esitamise õigus. VÕS § 580 eesmärgist tuleneb, et igal üksikul seltsinglasel on seltsingu huvides nõudeõigus kohustust rikkunud seltsinglase vastu (vt ka Riigikohtu 16.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-07, p 11). Kohus tuvastab eeltoodu põhjal, et hagejal on õigus
4(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6489 nõuda kostjalt kokkulepitud panuste tegemist, s.h vara üleandmist kokkuleppes märgitud kolmandale isikule.
21.Hageja nõuab kostjalt kokkuleppe punkti 3 täitmist. Kostja avaldatud asjaoludest nähtuvalt avaldas kostja tahet mitte täita kokkulepet 30.09.2011 kirjaga. Samuti on kostja avaldanud tahet mitte täita oma kohustust hagimenetluse käigus. Kohus kontrollib seetõttu, kas hageja on rikkunud oma kohustust, mis annaks kostjale õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest.
22.Kostja heidab hagejale ette seda, et hageja asutas Sihtasutuse Tallinna Vene Muuseum ilma kostjata. Kohus on seisukohal, et hageja õigus asutada sihtasutus tuleneb kokkuleppe punktist 1. Ühise otsuse tegemise kohustust kokkuleppest ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja rikkunud kokkuleppest tulenevat kohustust asutada sihtasutus. Hageja ei pidanud asutamisotsust tegema koos kostjaga.
23.Kostja on vaielnud kokkuleppe punkti 3 täitmise nõudele vastu põhjendusega, et kokkuleppe punkti 3 täitmist on ainetu nõuda, sest muuseumi kontseptsioon on avalik dokument ja avaldatud kostja veebilehel. Kohus on seisukohal, et kostja vastuväide ei anna alust kohustuse täitmisest keeldumiseks. Kostja ei ole tuginenud kohustuse täitmisele. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud kohustuse täitmine kostja avaldatut arvestades liigselt koormav, mistõttu on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist.
24.Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et kostja vastuväited ei anna talle õigust keelduda kokkuleppe punktis 3 sisalduva kohustuse täitmisest. Kohus rahuldab nimetatud osas hagi ja kohustab kostjat andma Sihtasutusele Tallinna Vene Muuseum tasuta üle muuseumi kontseptsioon ja muud koostatud materjalid, mis on seotud muuseumi tegevuse arendamisega.
25.Hageja nõuab kostjalt kokkulepe punkti 4 täitmist. Kohus on seisukohal, et eelmärgitud samadel põhjendustel ei anna kostja vastuväited talle õigust keelduda kokkuleppe punktis 4 sisalduva kohustuse täitmisest. Kohus rahuldab nimetatud osas hagi ja kohustab kostjat andma Sihtasutusele Tallinna Vene Muuseum tasuta üle materjalid, mis on ette valmistatud L.Koidula tn 23 hoone rekonstrueerimiseks vajalike vahendite taotlemiseks Euroopa Liidu vahenditest.
26.Hageja nõuab kostjalt kokkulepe punkti 5 täitmist. Kohus on seisukohal, et pooled ei ole kokku leppinud hagiavalduse lisas 2 loetletud konkreetsete esemete üleandmises Sihtasutusele Tallinna Vene Muuseum. Kokkuleppe tekstist nähtuvalt ei ole poolte kokkulepe suunatud konkreetsete esemete üleandmisele. Kokkuleppe teksti kohaselt võib kokkulepe olla suunatud varakogumi, mida tähistatakse terminiga „museaalid“ üleandmisele. Seda kinnitavad ka AK ütlused, mille kohaselt sai tema aru, et antakse üle vara, mida saab käsitleda kultuuriväärtusega objektidena. Kokkuleppest nähtuvalt ei ole sellel lisasid, milles on loetletud museaalide hulka kuuluvad esemed. Linnavolikogu otsuse seletuskiri kinnitab, et selliseid lisasid ei olegi. See ilmneb asjaolust, et seletuskirjas on viidatud nimekirjadele kui informatiivset tähtsust omavatele. Kohus on seisukohal, et kui hageja esindajale anti otsusega volitus kokkuleppe sõlmimiseks ning volituse andmise ajal ei olnud hagejal ettekujutust sellest, millised on konkreetsed kokkuleppe alusel üleandmisele kuuluvad esemed, saab kokkulepe olla suunatud üksnes abstraktse varakogumi üleandmisele, mitte konkreetsete esemete üleandmisele.
27.Poolte ütlustest nähtuvalt ei rääkinud pooled kordagi läbi konkreetsete esemete üleandmisest. Vastupidi, hageja tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli kokkuleppe sisuks kogu kostja kogutud vara üleandmine Sihtasutusele Tallinna Vene Muuseum. See kinnitab, et poolte kokkulepe ei ole suunatud konkreetsete esemete üleandmisele. Seetõttu ei ole võimalik kostjat kohustada andma üle varakogumi hulka kuuluvaid esemeid eraldi. Kostjal puudub kostjal kohustus üle anda hagiavalduse lisas 2
5(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6489 nimetatud konkreetsed esemed. Hagiavaldus tuleb jätta selles nõudes rahuldamata. Eeltoodut arvestades ei oma asja lahendamise seisukohast tähendust, milline tähendus tuleb anda terminile „museaal“. Kohus jätab nimetatud asjaolu osas hinnangu andmata.
28.Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt. Seetõttu jätab kohus TsMS § 163 lg 1 poolte menetluskulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebus
29.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osaliselt (so resolutsiooni p 2, 3, ja 5) ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda.
30.Apellant on seisukohal, et kohus on ebaõigesti ja ebapiisavalt tuvastanud seda, kas nn “heade kavatsuste kokkuleppe” on üldse leping. Selleks, kas pidada üht või teist dokumenti lepinguks, et piisa kohtu viitamisest üldnormile. Kokkuleppe punktidest 2 ja 3 nähtub, et lepingupooled peavad kokkuleppe kohaselt tulevikus midagi tegema ja selleks ka erinevaid lepinguid (nt SA asutamisleping) või akte (nt muuseumi kontseptsiooni üleandmise akt) vms sõlmima, kuna ainult kokkuleppe alusel kavandatavad asjad iseenesest juhtuma ei hakka. Seetõttu ei saa kohus eeltoodust järeldada, et kokkulepe on leping VÕS § 8 lg 1 mõistes või et see kokkulepe on kehtiv. Hageja (vastustaja) ei ole kohtult taotlenud heade kavatsuste kokkuleppe tuvastamist lepinguna ja kohus on siin hagi raamidest väljunud. Kokkuleppega ei looda pooltele vastastikuseid õigusi ja kohustusi, vaid lepitakse kokku tegevused, mida kas koos või eraldi kavatsetakse teha tulevikus. Kavatsus ei ole leping.
31.Maakohus asus motiveerimata seisukohale, et poolte vahel on seltsinguleping. Nimelt on seltsingu puhul (nagu ka täis- ja usaldusühingus) tegemist isikliku piiramatu vastutuse põhimõttega, mistõttu on riigil ja kohaliku omavalitsuse üksusel seltsinglaseks olemine keelatud. Õigusalases kirjanduses on üheselt määratletud kohaliku omavalitsuse üksuse keeld olla seltsinglane. Seega on kohtu positsioon väär. Kohtuotsus ei ole sellisena seaduslik ja tuleb tühistada.
32.Hageja (vastustaja) soovib, et kohus kohustaks kostjat “lepingut” täitma, leides, et tegemist on lepinguga kolmanda isiku kasuks. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta hageja nõuet käsitlusväärseks ei pea ja kõrvale jätab, tulles välja oma konstruktsiooniga seltsingust, mida hageja ei ole ise taotlenud. See oli hageja dispositiivne õigus valida oma positsioon ja väita, millise “lepinguga” on tegemist.
33.Kokkuleppe kui võimaliku lepingu liiki on pea võimatu määratleda. Kostja on käsitlenud teoreetiliselt seltsingut, lepingut kolmanda isiku kasuks ja eellepingut. Kohus on pooltele 02.09.2015 protokollis selgitanud, et välistatud pole pooltevahelisele kokkuleppele eellepingu sätete kohaldamine. Kohus ei ole ise eellepingu võimalust kohtuotsuses motiveerinud. Apellant ei leia, et heade kavatsuste kokkulepe oleks käsitletav eellepinguna. Eellepingu alusel saaks käesolevas kaasuses hageja teoreetiliselt põhikohustuse täitmise nõude esitada vaid siis, kui see on piisavalt põhjalikult piiritletud, tingimused kokkulepitud.
34.Kostja on kohtule avaldanud oma seisukoha, et hageja ei tea, milliste asjade üleandmist ta kostjalt nõuab, mistõttu ei ole ka võimalik öelda, kas selliseid asju kostja valduses üldse on. Hageja nõuded on jätkuvalt ebaselged ja ainetud.
35.Kostja arvates on leping kehtetu heade kommetega vastuolu tõttu. Käesoleval juhul oli tulenevalt asjaolust, et hageja pidi saama kõik kostja museaalid (või ka vara) ja kostja ei pidanud selle eest midagi vastu saama ilmselgelt tehing ebasoodsatel tingimustel, mille kohustuste vastastikused väärtused olid tasakaalust väljas. Maakohus ei ole seda materiaalõiguslikku asjaolu arvestanud.
6(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6489
36.Õige ega motiveeritud ei ole kohtu väide, et kostja ei ole välja toonud, mis seaduses sätestatud keeluga on kokkuleppes sisalduvad tehingud vastuolus. Asjaolu, et seadus välistab museaaliks mitteolevate asjade üleandmise kokkuleppe alusel, muudab kokkuleppe seadusega vastuolus olevaks.
37.Kokkuleppe hilisemaks tühistamisajaks tuleb muude kuupäevade võimaliku vaieldavuse korral lugeda hagiavaldusele vastuse saatmine kohtule. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta seda kostja positsiooni pole arvestanud või on motiveerimatult kõrvale jätnud, kuna kostja on hiljemalt hagimenetluse käigus kokkuleppe tühistanud.
38.Kostja on esitanud vastuväite selle kohta, et hageja rikkus kokkulepet sellega, et jättis kostja sihtasutuse asutamisest täielikult kõrvale ja teadmatusse. Kohus ei tõlgenda punkti 1 koos kokkuleppe preambulaga, mis näeb ette, et SA asutatakse koos ning vaid tehniline/juriidiline asutamisprotsess pidi jääma linna kanda ja linn (hageja/vastustaja) pidi kostja kaasama asutajate hulka. Vastus ja vastuapellatsioonkaebus
39.Vastustaja (hageja) leidis vastuses kostja apellatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.
40.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, paludes selle rahuldada ja tühistada maakohtu otsus osaliselt (resolutsioon p 1, 4 ja 5) ning teha uus otsus, millega rahuldada hagiavaldus täies ulatuses, menetluskulud jätta vastustaja kanda ning mõista hageja menetluskulud kostjalt välja.
41.Tallinna linn ei nõustu kohtu käsitlusega sellest, et kohus peab välja selgitama poolte vahel sõlmitud lepingu liigi. Lepinguvabaduse põhimõtte kohaselt võivad tsiviilsuhetes osalejaid ise määrata lepingu sisu ja lepingutüübi seadusega seatud piire arvestades. Võlaõigusseaduses on lisaks tüüpilistele lepinguliikidele reguleeritud ka lepinguliike, mida nimetatakse teoorias ebatüüpilisteks lepinguteks. Tallinna linna hinnangul ei pruugi käesoleva lepingu puhul olla tegu kohtu poolt tuvastatud seltsingulepinguga VÕS § 580 lg 1 mõistes, kuid see võib olla lepingule kõige lähedasem lepingutüüp, kuna sisuliselt võiks käesolevat lepingut tavapraktikas nimetada koostöölepinguks. Nii võlaõigusseaduse üldosa kui ka seltsingulepingu eriregulatsiooni aluseks võttes, on hagiavaldus täies ulatuses põhjendatud ning ka täies ulatuses rahuldatav. Eriosa regulatsioon ei välistaks kokkuleppe täitmiseks kohustamise nõude rahuldamist võlaõigusseaduse üldosa sätete alusel.
42.Kohus on eksinud kokkuleppe punkti 5 täitmiseks kohustamise nõude lahendamisel. Hagiavalduse esitamisel nõudis Tallinna linn kokkuleppe punkti 5 täitmist ning nimekirjas (hagiavalduse lisa 2) nimetatud esemete üleandmist. Kohus on lahendanud vaid nimekirjas olevate esemete üleandmise nõude, kuigi Tallinna linn ei ole menetluse vältel loobunud kokkuleppe punkti 5 täitmiseks kohustamise nõudest. Kui järgida kohtu loogikat, tuleks kokkuleppe punkti 5 täitmise nõue rahuldada selliselt nagu rahuldati ka kokkuleppe punktide 3 ja 4 täitmise nõue. Kuigi faktiliselt oleks tegu määratlemata varakogumiga ning ilmselt tekitaks sellise otsuse sundtäitmine (üleantava vara määratlemine) vaidlusi, ei ole selle nõude rahuldamata jätmiseks mitte ühtegi eeldust ega põhjendust.
43.Kohus on rikkunud lepingu tõlgendamise kohustust VÕS § 29 lg 1 mõistes, sest ei ole selgitanud välja poolte ühist tegelikku tahet kokkuleppe punkti 5 sellises sõnastuses sõlmimisel. Tallinna linna hinnangul on kokkuleppe tekstis viidatud konkreetsetele kultuuriväärtusega objektidele, sest MTÜ Vene Muuseumi poolt üleantav vara on määratletud mõistena „museaalid“. Sellisest sõnastusest on võimalik üheselt mõista, et pooled ei leppinud kokku näiteks MTÜ-le Vene Muuseum kuuluva kontorimööbli
7(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6489 üleandmises kuid leppisid kokku kõigi MTÜ Vene Muusem omandis olevate spetsiifiliste kultuuriväärtuslike esemete üleandmises.
44.Hageja on veendunud, et on tõendanud asjaolusid, millest nähtub poolte kokkulepe selle kohta, et kostja peab SA-le Tallinna Vene Muuseum üle andma hagiavalduse lisas 2 toodud nimekirjas loetletud vara. Kuna kohus ei ole hageja esitatud tõendeid otsuses analüüsinud, nendele viidanud ning esitatud põhjendusi kontrollinud, on ta kohtuotsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lõiget 8. Vastus vastuapellatsioonkaebusele
45.Apellant (kostja) palus vastuses hageja vastuapellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata, rahuldada apellatsioonkaebus, lisada apellatsioonkaebusele selle täiendused, võtta vastu täiendavad tõendid ja menetluskulud jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
46.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas Tallinna linna hagi MTÜ Vene Muuseum vastu ja menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta Tallinna linna hagi MTÜ Vene Muuseum vastu kohustuse täitmise nõudes täielikult rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud maakohtus jätta Tallinna linna kanda. Ülejäänud osas jätta otsus lõppjärelduses muutmata, muutes otsuse põhjendusi. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada ja hageja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
47.Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis kostja, et maakohus ületas otsuses hagi piire, kuna tuvastas, et poolte vahel 31.05.2010 sõlmitud Heade kavatsuste kokkulepe (edaspidi Kokkulepe) on leping. TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kuna hageja nõudis hagis poolte vahel 31.05. 2010 sõlmitud Kokkuleppest tulenevate kostja kohustuste täitmist, siis tuli maakohtul hageja esiletoodud asjaoludel tema nõue kvalifitseerida. Kohus ei ole seotud poolte õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Maakohus leidis, et poolte vahel oli sõlmitud seltsinguleping. Seega ei väljunud maakohus hagi raamidest, tuvastades, millise lepingu reguleerivatest sätetest tuleb vaidlusel lahendamisel juhinduda. Lisaks osutab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse p-s 4.1.1.3 esitatud väited, mille kohaselt on maakohus ületanud hagi piire, kuna leidis, et poolte vahel sõlmitud Kokkulepe on leping, on vastuolus apellatsioonkaebuse p-s 4.1.1.7 esitatud väitega, et kohus pidi vaidluse lahendamiseks lepingu liigi välja selgitama.
48.Apellatsioonkaebuse kohaselt leiab kostja, et maakohus on ebaõigesti ja ebapiisavalt põhjendanud seisukohta, et poolte vahel sõlmitud Kokkulepe on leping. Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse selle väitega ei nõustu. Maakohus on otsuse p-s 4 põhjendanud, miks ta leiab, et poolte vahel sõlmitud Kokkulepe on leping. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega. Hageja võttis Kokkuleppega kohustuse asutada sihtasutus Tallinna Vene Muuseum, kohustus sihtasutusele rahalise sissemaksena üle andma 300 000 krooni, samuti toetama edaspidi sihtasutuse tegevust ja muuseumihoone rekonstrueerimist ning andma sihtasutusele üürile kümneks aastaks hoone aadressil L.Koidula tn 23. Kostja kohustus asutatavale sihtasutusele tasuta üle andma kokkuleppe punktides 3-4 märgitud dokumendid ja kokkuleppe p-s 5 märgitud vara. Nagu nähtub Kokkuleppe preambulast, pidid pooled koos osalema ühises tegevuses, et luua tingimused vene kultuuriga seotud kultuuriväärtuste taastamiseks, kogumiseks, uurimiseks ja säilitamiseks. Poolte vahel sõlmitud Kokkuleppega on
8(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6489 poolte poolt võetud kohustused ja kohustuste täitmise tähtaeg kindlaks määratud ning poolte poolt võetud kohustustest võib järeldada, et pooled on tahtnud selle kokkuleppega ennast õiguslikult siduda. Sellest tulenevalt ei saa tegemist olla lepingueelsete läbirääkimiste või muul viisil lepingu sõlmimise ettevalmistamise kirjaliku vormistamisega. Asjaolu, et Kokkuleppes on kohustused, mida lepingupool peab täitma, kohati ebamäärased, näiteks ei ole konkreetselt esile toodud dokumentide ja vara (museaalide) loetelu, mida kostja kohustub asutatavale sihtasutusele üle andma ning mitmetimõistetavused, näiteks mida pidasid pooled silmas Kokkuleppes nimetatud museaalide all, ei muuda lepingut mittesõlmituks ja ei vabasta poolt lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingutingimuste vahel esinevate vasturääkivuste või tingimuste ebamäärasel formuleerimisel tuleb lepingutingimused välja selgitada VÕS § 29 järgi.
49.Maakohus kvalifitseeris vaidluse all oleva poolte kokkuleppe seltsingulepinguks. Apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses leidsid pooled, et seltsingulepingut nende vahel sõlmitud ei ole. Ringkonnakohus nõustub selles osas poolte seisukohtadega ja põhjendab seda järgmiselt. Sihtasutuste seaduse § 1 lg 1 järgi sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, millel ei ole liikmeid ning mis on loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Kuna sihtasutus on teatud liiki mittetulundusühing, kohaldub sihtasutustele ka mittetulundusühingute seadus. Mittetulundusühingute seaduse § 2 lg 2 järgi mittetulundusliku iseloomuga isikute ühendused, mis ei ole kantud registrisse, ei ole juriidilised isikud ja neile kohaldatakse seltsingute kohta sätestatut. Poolte kokkuleppe järgi pidi hageja asutama sihtasutuse (vt põhjendused otsuse p 51), millele kostja pidi tasuta üle andma oma vara. Kuna sihtasutuse pidi asutama hageja, siis on küsimus selles, kas poolte vahel võis olla kokkulepe vaikivaks seltsinguks VÕS § 610 mõttes. Ringkonnakohtu arvates vaikiva seltsingu sõlmimise kokkulepet poolte vahel ei nähtu. Kuna kostja pidi sihtasutusele üle andma oma kogutud museaalid ja dokumendid ning sellele järgnevalt ei olnud mingit majandustegevuse kokkulepet, et teenida pooltele kasumit, siis ei olnud tegemist vaikiva seltsinguga. Lisaks on kostja õigesti esile toonud, et kohalikul omavalitsusel puudub õigus seltsingulepingu sõlmimiseks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 35 lg 1 kahe esimese lause kohaselt: Vald või linn võib teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Vald või linn võib olla osanik või aktsionär äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liige, arvestades kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduses esitatud tingimusi. Seega puudub kohalikul omavalitsusel õigus seltsingulepingu sõlmimiseks. Käesolevas asjas näitab see asjaolu, et hagejal puudus tahe seltsingulepingu sõlmimiseks.
50.Asjas on tuvastatud, et poolte vahel oli sõlmitud leping. Kuna hageja poolt on esitatud lepingu täitmise nõue ning VÕS § 76 lg-le 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule, tuleb poolte vahel sõlmitud leping kvalifitseerida. Pooltevahelise suhte õigeks kvalifitseerimiseks tuleb poolte sõlmitud lepingu sisu ja nende tegelikku tahet hinnata TsÜS § 75 ja VÕS § 29 reegleid järgides. Hageja on asjas leidnud, et poolte vahel sõlmitud leping on ebatüüpiline leping, mis ei vasta ühelegi seaduses tuntud lepinguliigi tunnustele, kuid see ei välista kokkuleppe täitmiseks kohustamise nõude rahuldamist. Kostja leiab, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe pole leping. Ringkonnakohtu arvates on kostja võtnud omale Kokkuleppega tingimuslikult ehk juhul, kui hageja täidab lepingu p-s 1-3 endale võetud kohustused, kohustuse anda kinkena loodavale sihtasutusele üle kogutud varad. Nimetatu viitab poolte vahel tingimusliku kinkelepingu tüüpi lepingu sõlmimisele, kusjuures täitmine toimub kolmandale isikule ehk hageja poolt asutatavale sihtasutusele. Kostja väidab, et tal
9(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6489 puudus tahe hagejat rikastada. Samas nähtub Kokkuleppest, et kostja võttis endale hageja ees kohustuse anda hageja poolt asutatavale asutusele tasuta üle oma vara. Kostja on väitnud, et sihtasutusel kokkuleppest tulenevat täitmisnõuet ei ole (V kd, tlk 53 pöördel). Seega on kõige lähedasem lepinguliik, arvestades kostja poolt endale võetud kohustusi, tingimuslik kinkeleping kolmanda isiku kasuks, kusjuures täitmine konkreetsele isikule on lepingu oluline tingimus.
51.Ringkonnakohtu arvates ei ole tõendatud kostja väide, et Kokkuleppe sõlmimise ajal pidid sihtasutuse Tallinna Vene Muuseum asutajaks olema nii hageja kui ka kostja. Tõendatud on kostja väited selle kohta, et kui sihtasutuse asutamist arutama hakati, oli kostja sooviks asutada sihtasutus koos riigi ja Tallinna linnaga (III kd, tlk 138) ning koostati seda soovi arvestav sihtasutuse põhikirja projekt (IV kd, tlk 94-101). Samuti on tõendatud, et kultuuriministeerium avaldas 2005.a soovi osaleda sihtasutuse asutamisel (III kd, tlk 141). Hiljem toimusid poolte vahel läbirääkimised, et luua sihtasutus poolte poolt, nagu nähtub tunnistaja KJ ütlustest. Ka tunnistaja HS (S) ütlustest nähtuvalt oli kostjal soov, et sihtasutus loodaks hageja ja kostjaga koos. Tunnistaja KJ ütlustest nähtub, et lõpuks otsustati siiski, et sihtasutuse asutajaks on vaid hageja. Asja materjalidele lisatud kostja liikme ja toonase juhatuse liikme SI poolt koostatud Tallinna Linnavolikogu otsuse projektist ja selle juurde käivast seletuskirjast nähtub, et kavandatud oli sihtasutuse loomine Tallinna linna poolt, põhjusel, et muuseumi tegevuseks eraldatud hoone ja kinnistu kuuluvad Tallinna linnale (IV kd, tlk 34-44). Kostja üldkoosoleku protokolli (III kd, tlk 132) kohaselt otsustati, et kostja osaleb kavandatavas sihtasutuses Tallinna Vene Muuseum, kuid sellest ei nähtu, et otsustati kostja osalemine sihtasutuse asutajana. Poolte vahel sõlmitud Kokkuleppe p-1 kohaselt lepiti kokku, et sihtasutuse Tallinna Vene Muuseum asutajaks on hageja. Tunnistaja SI ütlustest nähtub, et asutajaks sai Tallinna linn seetõttu, et kostja koostatud Kokkuleppe teksti läbirääkimistel muuta ei suutnud. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja liige ning toonane juhatuse liige SI valiti asutatud sihtasutuse Tallinna Vene Muuseum juhatuse liikmeks ilma, et kostja poolt oleks esitatud mingeid pretensioone asutamisega seoses, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja nõustus sellega, et hageja on sihtasutuse ainuasutaja. Seega ei ole põhjendatud kostja väited, et leping hagejaga sõlmiti pettuse tõttu.
52.Kostja on väitnud ka seda, et leping on heade kommete vastane. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on kostja väidet lepingu heade kommete vastasuse kohta asjakohaselt põhjendanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu väljendatut korrata. Maakohus on õigesti osutanud, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtub kostja viibimine lepingu sõlmimisel sundolukorras. Ringkonnakohus osutab, et kostja soovis muuseumi arenemist ja leidis ise, et sihtasutuse loomine hageja poolt aitab sellele kaasa (IV kd, tlk 48). Poolte poolt vastastikku võetud kohustused ei ole tasakaalust väljas. Kostja sooviks oli tema poolt aastate jooksul kogutud vara säilimise tagamine ja edasine muuseumitegevuse arendamine. Selleks oli vaja suures mahus finantseerimist. Hageja võttis kohustuse muuseumi tegevust finantseerida..
53.VÕS § 259 lg 1 järgi kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Käesolevast asjast nähtub ringkonnakohtu arvates, et pooled pidid ka peale sihtasutuse asutamist Tallinna linna poolt tegema koostööd muuseumi arendamiseks. Mõlema poole ühiseks eesmärgiks oli, et seni kostja tegevuseks ja
10(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6489 eesmärgiks olnud vene kultuuriga seotud teabe, esemete jmt kogumine, taastamine, uurimine ja säilitamine jätkub asutatava sihtasutuse poolt. Koostöö jätkumise tahe mõlema poole poolt nähtub poolte poolt sõlmitud Kokkuleppe preambulast. VÕS § 265 lg 1 kohaselt võib kinkelepingus kingisaajale ette näha koormisi või kohustusi. Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige selle poolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Üldjuhul peab kingisaaja soorituse tegema peale kingi saamist, kuid poolte Kokkuleppest nähtuvalt kehtis koostöö kokkulepe peale Kokkuleppe sõlmimist, st ka enne kingi üleandmist.
54.Kostja väidete kohaselt ütles ta hagejaga sõlmitud Kokkuleppe üles. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja on lepingu üles öelnud (on sellest taganenud). Ringkonnakohus osutab, et kinkelepingust on võimalik taganeda. VÕS § 267 p 3 järgi võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. 30.09.2011 teatas kostja hagejale (III kd, tlk 133), et peatab tegevused poolte vahel 31.05.2010 sõlmitud heade kavatsuste kokkuleppe täitmisel ja teeb ettepaneku alustada taas läbirääkimisi ühistegevuse osas Vene Muuseumi loomisel. Ringkonnakohtu arvates nähtub nimetatud teatest kostja tahteavaldus, et poolte vahel sõlmitud Kokkulepet kostja ei täida. Seega avaldas kostja tahet poolte vahel Kokkuleppest tuleneva võlasuhte lõpetamiseks ning uue lepingu sõlmimiseks läbirääkimiste alustamiseks. Kuna puudub vaidlus, et hageja sai kostja tahteavalduse kätte, on taganemise formaalsed eeldused täidetud. Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud ka taganemise materiaalsed eeldused. 30.09.2011 teates tõi kostja esile, et tema tahteavaldus on seotud sellega, et SA Tallinna Vene Muuseum nõukogu on taganenud oma esialgsest otsusest muuseumi kogude üleandmise põhimõtete kohta ning segaseks jääb see, kuidas on tagatud kogude juriidiline kaitse kultuuriväärtustena üleandmise lihtsustatud korra tingimustes. Tunnistaja VK, kes valiti 2011 sihtasutuse juhatuse liikmeks SI kõrvale, ütlustest nähtub, et 2011.a nõuti kostjalt korduvalt Kokkuleppes märgitud vara üleandmist, algul nõuti vara üleandmist suulises vormis, hiljem ametlikult (kirjalikult). 19.07.2011 nõudis hageja kostjalt museaalide üleandmist (IV kd, tlk 48), millele kostja vastas 29.07.2011 (IV kd, tlk 49), et see ei ole võimalik, kuna kostja peab oma tegevuses juhinduma Muuseumiseadusest, Museaalide arvele võtmise ja säilitamise korrast jne. 28.07.2011 teatas kostja kultuuriministeeriumile (III kd, tlk 134), et kavatseb kogud üle anda SA-le Tallinna Vene Muuseum ning samas küsis arvamust, kuidas peaks kogude üleandmine eramuuseumist toimuma. Kultuuriministeerium leidis oma 28.07.2011 kirjas, et kostja peab oma kogud korrastama ja vajadusel läbi viima nende hindamise (III kd, tlk 135). Käesolevas asjas ei ole hageja vaielnud vastu kostja väitele, et sihtasutuse nõukogu võttis vastu otsuse kostjalt muuseumi kogude üleandmise põhimõtete kohta ja hageja ning sihtasutuse tegevus varade nõudmisel kostjalt 2011.a keskpaiku ei olnud kooskõlas sihtasutuse nõukogu poolt varasemalt vastu võetud otsusega. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et sihtasutuse asutamise eesmärgiks oli poolte ühine tahe teha koostööd juba kogutud kultuuriväärtuste kaitsmiseks ja muuseumitegevuse arendamiseks. Kuna asutatav sihtasutus pidi algselt oma sisuliseks tegevuseks saama vara (museaalid) kostjalt, tuli hagejal koostöös kostjaga tagada kostja kogutud ja üleandmiseks lubatud vara
11(12)
Tsiviilasi nr: 2-13-6489 säilimine. Käesolevas asjas pidi kinkijale tekkima kindlus, et tema poolt kinkena üleantav vara säiliks ja seda kasutatakse otstarbekohaselt. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõendatud, et kostja pidi Kokkuleppe järgi üle andma museaalid muuseumiseaduse § 2 lg 2 mõttes. Tunnistaja AK ütluste kohaselt pidi kostja üle andma kulutuuriväärtusega asjad. Tunnistaja VK ütlustest nähtub, et sihtasutuses hakati üleantavaid esemeid töötlema, neid kirjeldama ja koostama nimekirju ning et kostja ei keeldunud sisuliselt varade üleandmisest, vaid ütles, et selleks on vaja veel aega. Tunnistaja VK ütlustest nähtub, et tema arvates pidi kostja üle andma kogu vara ja hiljem sihtasutus otsustab, mis sobivad museaalideks ja mis mitte. Kuna poolte vahel tekkisid 2011.a erimeelsused varade üleandmise protseduuriga seoses, kostjal tekkis kahtlus selles, kas tema poolt üleantavat vara kasutatakse poolte Kokkuleppes märgitud eesmärgiks, siis leiab ringkonnakohus, et esinesid kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused.
55.Käesolevas asjas võib tekkida küsimus, kas kostja lepingust taganemist võib kvalifitseerida ka VÕS § 267 p 1 järgi. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. Siiski leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on taganemise aluseks VÕS § 267 p 3, sest koostöökohustuse leppisid pooled Kokkuleppes kokku. Ringkonnakohus peab vajalikuks osutada, et kostja 2011.a tekkinud kartus, et hageja ei täida endale Kokkuleppega võetud kohustust loodava sihtasutuse kaudu vene kultuuriga seotud muuseumitegevust arendada, mille oluliseks osaks on ka kostja poolt kinkena lubatud vara, on käesoleval ajal tõendamist leidnud sellega, et sihtasutus on hageja otsusega likvideerimisel.
56.Tulenevalt VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab (kehtiv) lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega vabastab kostja kehtiv lepingust taganemine kostja kohustusest anda Kokkuleppes märgitud kolmandale isikule üle hagetud vara. Seega tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus
57.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda.
58.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud peale lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.