2-22-6335/15 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.Maakohus rahuldas hagi ja muutis 14.12.2021 otsusega tsiviilasjas nr 2-21-16044 väljamõistetud elatise suurust selliselt, et hagejal tuli maksta kostjale I elatis alates 28.04.2022 kuni tema täisealiseks saamiseni (s.o 28.08.2023) 225,64 eurot kuus (baassumma 209,20 eurot, millele lisandus 3% keskmisest brutokuupalgast 46,44 eurot ja millest oli maha arvatud pool lapsetoetust 30 eurot). Kostjale II tuli hagejal maksta elatist alates 28.04.2022 kuni kostja II täisealiseks saamiseni (s.o 28.08.2027) 225,64 eurot kuus (baassumma 209,20 eurot, millele lisandus 3% keskmisest brutokuupalgast 46,44 eurot ja millest oli maha arvatud pool lapsetoetust 30 eurot). Juhul, kui hageja oli kohtumenetluse kestel kostjatele elatist maksnud, kuulusid tasutud summad väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kohus lahendas hagi perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97, § 100 lg 1 ja 4, § 101, § 102 ja § 2172 lg 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 ja TsMS § 497 alusel. Kostjad olid hageja lapsed. Hageja oli kohustatud tulenevalt Harju Maakohtu 14.12.2021 tagaseljaotsusest tsiviilasjas nr 2-21-16044. tasuma kostjatele elatist 1/2 osa Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Tsiviilasjas 2-21-16044 esitatud hagiavalduses palusid kostjad hagejalt välja mõista elatise sel ajal kehtinud miinimumsummas, märkides oma igakuisteks kuludeks kokku 515 eurot (kostja I) ja 550 eurot (kostja II). Hageja oli võimeline tasuma elatist miinimumsummas 292 eurot. Hageja palus vähendada elatist kehtiva miinimumsuuruseni tuginedes õigusliku olukorra muudatustele. Kohus leidis, et käeoleval juhul puuduvad tõendid, et kostjate igakuised vajadused oleksid vähenenud võrreldes eelmise aastaga. Samuti hageja ei tõendanud, et tema enda majanduslik olukord oleks oluliselt halvemaks muutunud. Seega polnud käesoleval juhul põhjendatud elatist vähendada põhjusel, et kostjate igakuised kulud oleksid vähenenud või hageja majanduslik olukord halvenenud. Alates 01.01.2022 muutus miinimumelatise

6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 lg 1 ning § 398 ega täitnud piisavalt selgitamiskohustust (§ 351). Selle tulemusel jättis maakohus olulised asjaolud välja selgitamata. Need rikkumised on olulised TsMS § 656 mõttes. Rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik ja 17.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-14, p 17 kolmas lõik). Alaealise lapse elatise nõude materiaalõiguslikuks aluseks oli PKS § 96 ja § 97 p 1, mille kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (Riigikohtu 16.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p 17 ja seal viidatud lahendid). Hageja soovis käesolevas menetluses väljamõistetud elatise vähendamist. Ringkonnakohus märgib, et materiaalõiguse muutumine on PKS § 2172 lg 2 kohaselt elatise suuruse muutmise alus. Enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Eeltoodu tähendas, et kuna last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, siis kulub lapse ülalpidamiseks kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 16) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Vaid juhul, kui lapse vajadused olid miinimumist suuremad, tuli lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja

kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27). Alates 01.01.2022 kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole ning PKS § 101 alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. Samas ei ole ka uue regulatsiooni alusel elatise väljamõistmine miinimumist suuremas ulatuses välistatud, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad. Seega pelgalt seadusemuudatus ei olnud praegusel juhul aluseks elatise vähendamiseks. Praegusel juhul tuginesidki kostjad, et nende vajadused polnud vähenenud. Asjaolu, et kohus menetles hageja hagi elatise vähendamiseks, ei võtnud see kostjatelt õigust tõendada viidatud asjaolusid. Maakohus ei selgitanud, et kui kostjad leiavad, et elatise vähendamine ei ole põhjendatud, siis on nad kohustatud tõendama, et vajadused on elatise väljamõistmise hetke seisuga kas samad või suurenenud. Selle asjaolu jättis maakohus ebaõigesti tähelepanuta, jättes sellega täitmata poolte suhtes selgitamiskohustuse (TsMS § 351 lg 1) ja eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392). Eeltoodu tulemusel jäid maakohus asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud välja selgitamata. Kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest (TsMS § 351 lg 1 ja Riigikohtu 22.09.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 42). Kohtu selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Selgitamiskohustuse täitmisel tuli arvestada, et eelnevalt oli kostjate riigiõigusabi taotlus jäetud rahuldamata. Kohus võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostjate menetlusõigusi on asja lahendamisel oluliselt rikutud. Rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise ja neid ei saa mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab aluse maakohtu otsus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kuna maakohus ei ole korrektselt viinud läbi eelmenetlust, siis tuleb asi saata uuesti arutamiseks eelmenetluse staadiumis.