Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi hagi Rewin OÜ vastu raha saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.06.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Rewin OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
54 276,74 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis, registrikood 10449416) pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline esindaja Kärol Kibena Kostja Rewin OÜ (registrikood 12787732), lepinguline esindaja Allan Viirma
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 04.02.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Rewin OÜ taotlus Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihalduri hagi läbivaatamata jätmiseks.
2.Jätta Harju Maakohtu 13.06.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta otsuse põhjendusi.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud Rewin OÜ kanda.
5.Mõista Rewin OÜ-lt Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 1428 eurot. Menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-23-5535 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing MRP Linna Liinid (pankrotis, pankrotivõlgnik) pankrotihaldur Martin Krupp (hageja) esitas 12.04.2023 Harju Maakohtule Rewin OÜ (kostja) vastu hagi rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks. Hageja täpsustas 04.01.2024 ja 08.02.2024 menetlusdokumentides nõuet ja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 44 640 eurot alusetu rikastumise sätete alusel või alternatiivselt tunnistada kehtetuks hageja ja kostja vahel rahalise kohustuse täitmine 20.03.2018–16.01.2019 44 640 euro ulatuses ja mõista kostjalt välja 44 640 eurot. Lisaks palus hageja välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 4949,54 eurot ja viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.
2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt esitas pankrotivõlgnik 28.01.2019 Harju Maakohtule saneerimisavalduse. Harju Maakohus algatas pankrotivõlgniku saneerimise 01.03.2019 määrusega. Saneerimismenetlus lõpetati ennetähtaegselt 08.07.2019 seoses saneerimiskava võlausaldajate poolt vastu võtmata jätmisega. 14.08.2019 esitasid mitu võlausaldajat pankrotivõlgniku vastu pankrotiavalduse. 03.07.2020 nimetas kohus pankrotivõlgnikule ajutise halduri. Pankrotivõlgniku pankrot kuulutati välja 11.09.2020 ja pankrotihalduriks nimetati Martin Krupp.
3.Pankrotivõlgnik on oma AS SEB Pank arvelduskontolt teinud kostjale järgmised maksed: 20.03.2018 10 000 eurot, 20.04.2018 5000 eurot, 22.05.2018 5000 eurot, 29.05.2018 7000 eurot, 05.06.2018 360 eurot, 03.10.2018 2280 eurot ja 16.01.2019 15 000 eurot. Maksete selgituseks on märgitud “arvete katteks”, kuid arved puuduvad. Pankrotihaldurile ei nähtu, millist kohustust on täidetud.
4.Kostja osanik ja juhatuse liige on alates 23.01.2015 RV, kes oli ka pankrotivõlgniku juhatuse liige 08.05.1998–29.01.2020 ja ühtlasi pankrotivõlgniku pangakontode allkirjaõiguslik isik Luminor Bank AS-s ja AS-s SEB Pank ning pangakaardi valdaja Swedbank AS-s. Seega on kostja pankrotivõlgniku lähikondne ja tal oli võimalik mõjutada pankrotivõlgniku majanduskäitumist. Kuna täidetavat kohustust pole tuvastatud, tuleb asuda seisukohale, et võlausaldajate huve on nende maksetega kahjustatud. Kahjustamine seisneb selles, et pankrotivõlgnik on eelistanud temaga seotud juriidilist isikut teistele võlausaldajatele.
2-23-5535
5.Hageja palub hagi rahuldada pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p 3 alusel. Hagi 08.02.2024 täpsustuse kohaselt jäi see nõue alternatiivseks nõudeks ja peamiseks nõudeks jäi alusetu rikastumise nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel.
6.Alusetu rikastumise nõuet põhjendab hageja sellega, et siinses menetluses on tuvastatud, et ülekannete tegemiseks puudus õiguslik alus, kuna kohustust, mida täideti, ei ole (08.02.2024 hagi täienduse p 2.6, dtl 616). Hageja ei pea pankrotivõlgniku ja kostja vahelise sõidukite üürisuhte olemasolu usutavaks.
7.Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 alusel on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Käesoleval juhul on nõude esitanud pankrotihaldur. Pankrot kuulutati välja 11.09.2020 ja seda kuupäeva saab pidada kõige varasemaks kuupäevaks, mil pankrotihaldur sai nõudest teada. Hagi esitamise hetkeks ei olnud nõue veel aegunud. Kostja vastuväited
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
9.Tagasivõitmise hagi kohta märgib kostja, et maksed 27 360 euro ulatuses tehti 20.03.2018– 05.06.2018, s.o enam kui 2 aastat enne ajutise halduri nimetamist, mistõttu on need nõuded aegunud.
10.Kostja ei ole hageja lähikondne. Arusaamatuks jääb see, milles seisneb RV mõju pankrotivõlgniku majandustegevusele.
11.Pankrotivõlgniku maksed kostjale on tehtud üürilepingu alusel. Üürilepinguga andis kostja pankrotivõlgnikule tasu eest kasutada kaks sõiduautot. Sõiduautosid kasutasid oma tööülesannete täitmiseks hageja juhatuse liige ja töökoja juhataja. Üüritasu oli 900 eurot kuus, millele lisandus käibemaks 380 eurot. Maksed on kostja raamatupidamisprogrammis kajastatud.
12.Alusetu rikastumise nõuet peab kostja põhjendamatuks. Ka sellele nõudele esitab kostja aegumise vastuväite, kuna nõue on esitatud enam kui 3 aastat pärast 44 640 euro ülekandmist. Viimase ülekande tegi hageja 16.01.2019, hagi on esitatud 08.02.2024. Maakohtu otsus ja põhjendused
13.Maakohus rahuldas 13.06.2024 otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 44 640 eurot ja viivise 4949,54 eurot ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 13.04.2023 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3126,66 eurot ja viivise menetluskuludelt. Lisaks mõistis maakohus kostjalt välja riigilõivu 1540 eurot Eesti Vabariigi kasuks.
14.Maakohus tuvastas pankrotivõlgniku pangakonto väljavõtte alusel, et pankrotivõlgnik tegi kostjale 20.03.2018 makse 10 000 eurot, 20.04.2018 makse 5000 eurot, 22.05.2018 makse 5000 eurot, 29.05.2018 makse 7000 eurot, 05.06.2018 makse 360 eurot, 03.10.2018 makse 2280 eurot ja 16.01.2019 makse 15 000 eurot, kokku 44 640 eurot. Seega hageja tõendas, et pankrotivõlgnik on kostjale üle andnud raha 44 640 eurot.
2-23-5535
15.Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja saab pankrotivõlgniku tasutud summad VÕS § 1028 lg 1 alusel kostjalt tagasi nõuda.
16.Maakohtu hinnangul põhistas hageja piisavalt ja veenvalt täidetava kohustuse puudumist. Kostja ei suutnud tõendada, et tema ja pankrotivõlgniku vahel oli sõlmitud üürileping kahe sõiduauto üürimiseks. Kostja majandusaasta aruande kohaselt on kostja põhitegevuseks transpordivahendite rent ja kostja võis tõesti tegeleda sõiduautode üüriga. Samas ei ole tõendatud, et kostja üüris sõiduautosid pankrotivõlgnikule. Vaatamata kohtu ettepanekule ei esitanud kostja üürilepingut. Kohus ei saa lepinguks pidada kostja esitatud arveid, sest arved on ühepoolsed toimingud, leping eeldab kahte tahteavaldust (TsÜS § 67 lg 2). Sama kehtib ka kostja raamatupidamise kohta, mida kostja saab ainuisikuliselt ise kujundada.
17.Puuduvad andmed, et kostja oleks viidatud arved pankrotivõlgnikule esitanud, sest pankrotihaldurile ei ole neid arveid pankrotivõlgniku poolt üle antud. Pankrotihaldur ei tuvastanud üürilepingust tulenevat kohustust kostja ees ning kostja pole pankrotivõlgniku pankrotimenetluses olnud ka võlausaldaja. Arved ilmusid esmakordselt siinses kohtumenetluses ega haaku ülejäänud tõenditega, seejuures ei haaku kostjale tehtud maksete suurus arvetega – eeltoodud arved on kostjale tasutud väga erinevates summades ega võimalda ka summaliselt neid makseid siduda kostja esitatud arvetega. Kõik, v.a üks makse, isegi ei jagu arve summaga üksikult või summeeritult, mis ei tekita veendumust, et maksetega tasuti just neid arveid.
18.Eluliselt ei ole usutav, et pankrotivõlgnik, kelle peamine tegevus oli bussiliiniveo osutamine Tallinnas, üüris kahte sõiduautot kostjalt. Kohtu hinnangul ei ole see usutav ei viisi ega hinna poolest. Pankrotivõlgnik tegeles suuremahulise sõidukite üürimisega (võlgnikul oli sõlmitud 30 bussi liisinguleping). Kui tal esines vajadus kahe sõiduauto üürimiseks (mis võib olla ratsionaalselt põhjendatud, kuigi pankrotivõlgnikul juba oli 5 tarbesõidukit), ei ole usutav, et ta tegi seda eraldiseisvalt kõrvaliselt isikult (kostjalt) ja väga kõrge hinnaga. Tavapärane elukogemus sõiduauto üürimisel annab aluse väita, et 900 eurot kuus sõiduauto üüritasuna on väga kõrge, mis eriti suuremahulise üüriga tegeleva transpordiettevõtja puhul (kus sõiduki üürikulu on oluline kulufaktor) on eriti ebaotstarbekas, majanduslikult põhjendamatu ning seetõttu eluliselt ebausutav. Turumajanduse loogika kohaselt saab odavamalt hulgi ostes, mistõttu oleks täiendavate sõidukite üürimine odavam selle liisinguandja juures, kellelt pankrotivõlgnik liisis oma ülejäänud masinapargi. Seetõttu puudus igasugune majanduslik loogika pöörduda kahe täiendava sõiduauto üürimiseks kostja poole.
19.Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et kostja ei suutnud tõendada, et kostja ja pankrotivõlgniku vahel oli üürisuhe, sest kostja ei esitanud tõendit lepingu olemasolu kohta, kostja esitatud tõendid on ühepoolsed ega haaku teiste asjas kogutud teiste tõenditega (sh pankrotivõlgniku maksetega hagejale) ega ole ka eluliselt usutavad.
20.Kostja aegumise vastuväitega seonduvalt selgitas maakohus, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul kohaldub TsÜS § 151 lg 1, mille kohaselt on nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.
21.Vaidlusalused maksed tehti 20.03.2018–16.01.2019 ja AS-i SEB Pank 08.07.2020 kirjast nr 26227268 nähtus, et 03.07.2015–08.07.2020 oli konto allkirjaõiguslik isik RV. RV on kostja juhataja ja oli pankrotivõlgniku juhatuse liige 08.05.1998–29.01.2020. Pankrotivõlgniku pankrot kuulutati välja 11.09.2020. Maakohus leidis, et kohaldub Riigikohtu seisukoht lahendis nr 2-19-3736, mille kohaselt on nõude esitamise õigustatud isikuks eelkõige juhatuse liige, kuid olukorras, kus juhatuse liikmed tegutsevad kahju tekitamisel
2-23-5535 kokkuleppeliselt, oleks hea usu põhimõttega vastuolus arvestada aegumise kulgemist ajast, mil juhatuse liige sai alusetu rikastumise nõudest teada ning aegumise tähtaega tuleb lugeda alates ajast, mil pankrotihaldur sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada. Pankrotivõlgniku juhatuse liikmed olid maksete tegemise ajal lisaks RVle ka LP (04.07.2018– 10.01.2019) ja AP (10.01.2019–29.01.2020), hiljem lühiajaliselt ka JU ja KL, kuid kõigi juhatuse liikmete käitumine viitab sellele, et nad olid pankrotivõlgnikule ja võlausaldajatele kahju tekitamisest teadlikud, kuna ükski juhatuse liige ei ole nõuetekohaselt korraldanud ega haldurile esitanud seletust maksejõuetuse põhjuste ja aja kohta, vara ja kohustuste nimekirja, bilansse, kasumiaruandeid, pearaamatu väljavõtteid, juhatuse, nõukogu ja üldkoosoleku otsuseid, andmeid 5 aasta tehingute kohta põhivaraga ega muid dokumente, kassadokumente, andmeid kinnisvara, töötajate ja teistele isikutele kuuluva vara kohta. Sellist käitumist ei saa pidada kooskõlas olevaks juhatuse liikme tavapärase hoolsuskohustusega, mistõttu aegumistähtaja aegumise alguse kulgemise lugemine nende teadmisest pankrotivõlgnikku kahjustavast tegevusest oleks kohtu hinnangul hea usu põhimõtte vastane.
22.Pankrotihaldur nimetati 11.09.2020 pankrotimäärusega. TsÜS § 151 lg 1 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega tuleb lugema hakata sellest kuupäevast. Hagi on kohtule esitatud 12.04.2023. Seega hageja nõue ei ole aegunud.
23.Nõue ei ole aegunud ka tulenevalt asjaolust, et hageja esitas algselt kohtule tagasivõitmise nõude ja nõude täpsustamise käigus alusetu rikastumise nõude. Tegemist ei olnud TsMS § 376 lg 4 järgi hagi muutmisega. Hilisem õigusliku kvalifikatsiooni täiendus ei muuda nõude kohtule esitamise fakti.
24.Täiendavalt märkis maakohus, et pankrotivõlgnik esitas 28.01.2019 saneerimisavalduse ja saneerimismenetlus kestis kuni 08.07.2019. TsÜS § 160 lg 1 p 3 1 kohaselt peatub aegumistähtaeg pankrotivõlgniku saneerimisavalduse esitamisega.
25.Maakohus rahuldas hageja nõude mõista kostjalt välja 44 640 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel. Maakohus rahuldas ka hageja viivisenõuded. Kuna maakohus rahuldas hageja põhinõude, puudus vajadus analüüsida alternatiivset, s.o tagasivõitmise nõuet. Apellatsioonkaebus
26.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha määruse, millega jätta hagi läbi vaatamata või teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
27.Hageja ei tasunud pärast nõude täpsustamist, s.o viivisenõude lisamist ja uue alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamist, hagiavalduselt tasumisele kuuluvat riigilõivu. Kostja ei nõustu maakohtuga, et pankrotihaldurit riigilõivu tasumisest vabastav riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 51 hõlmab ka viivisenõuet.
28.Maakohus rikkus TsMS § 376, kui võttis menetlusse hageja muudetud nõuded ilma selleks vajalike nõusolekuteta. Hagi muutmiseks ei olnud kostja ega kohtu nõusolekut. Hageja esitas nõude rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks. Pärast hagi menetlusse võtmist muutis hageja oma põhinõuet, paludes esmase nõudena mõista kostjalt välja võlg alusetu rikastumise sätete alusel ja jättes tagasivõitmise nõude alternatiivnõudeks. Lisaks muutis hageja hagi eset viivisenõude esitamisega.
29.VÕS § 1028 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud. VÕS § 1028 ei ole kohaldatav, kui üleandja teab, et ta ei täida üleandmisega oma kohustust saaja ega kolmanda isiku ees. Hageja
2-23-5535 ei ole hagis ega hagi täienduses maininud, millise kohustuse täitmise eesmärgil pankrotivõlgnik vaidlusalused ülekanded kostjale tegi. Kuna hageja ei ole väitnud, millise kohustuse täitmise tahe pankrotivõlgnikul kostjale ülekandeid tehes oli, on hageja ilmselt seisukohal, et pankrotivõlgnik teadis, et ülekannetega ei täida ta oma kohustust kostja ees. Seega ei ole VÕS § 1028 antud juhul kohaldatav ja hageja nõue on alusetu. Vaatamata asjaolule, et maakohus viitas Riigikohtu praktikale, millest tulenevalt ei ole VÕS § 1028 antud juhul kohaldatav, rahuldas maakohus hagi VÕS § 1028 alusel, kohaldades valesti materiaalõiguse normi.
30.Hageja nõue on aegunud. Viimase ülekande, mille tagastamist hageja nõuab, tegi pankrotivõlgnik kostjale 16.01.2019, alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitas hageja kostja vastu 08.02.2024. Asjaolu, et hageja ei olnud alusetust rikastumisest tulenevat nõuet varem kohtumenetluses esitanud, kinnitab maakohtu 26.03.2024 määrus, millega maakohus võttis menetlusse hageja 08.02.2024 esitatud nõude.
31.Kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kohaldub tsiviilasjas nr 2-19-3736 esitatud Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt on nõude esitamise õigustatud isikuks eelkõige juhatuse liige, kuid olukorras, kus juhatuse liikmed tegutsevad kokkuleppel kahju tekitamisel, oleks hea usu põhimõttega vastuolus arvestada aegumise kulgemist ajast, mil juhatuse liige sai alusetu rikastumise nõudest teada ning aegumise tähtaega tuleb lugeda alates ajast, mil pankrotihaldur sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada. Esiteks ei ole tegemist õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Maakohtu viidatud kohtuasjas oli küsimus TsÜS § 150 lg 1 sätestatud aegumistähtaja kohaldamises. Maakohus järeldas meelevaldselt, et pankrotivõlgniku kõik eri aegadel juhatuse liikmeks olnud isikud olid pankrotivõlgnikule ja viimase võlausaldajatele väidetavast kahju tekitamisest teadlikud. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kahju hüvitamise nõuet üldse esitatudki. Õigustatud isikuks on pankrotivõlgnik, kelle asemel pankrotihaldur kohtusse läheb.
32.Isegi juhul, kui hageja esitatud nõude puhul tuleb aegumistähtaja kulgemise algust arvestada ajast, mil pankrotihaldur sai alusetu rikastumise nõudest teada (s.o pankrotihalduri nimetamisest), on hageja nõue aegunud. Vaidlust ei ole selles, et hageja nimetati pankrotivõlgniku pankrotihalduriks 11.09.2020 määrusega ja hageja esitas alusetust rikastumisest tuleneva nõude kostja vastu 08.02.2024. Seega esitas hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude 3 aastat 5 kuud pärast seda, kui hageja nimetati pankrotivõlgniku pankrotihalduriks ja sai teada või pidi teada saama, et tal on alustust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu. Maakohtu viide saneerimismenetlusele on asjakohatu.
33.Riigilõivu väljamõistmine kostjalt ei ole võimalik ega põhjendatud. Hageja ei ole riigilõivu tasunud. Menetluskulude jaotamisega on võimalik kohustada kostjat hagi rahuldamise korral hüvitama hagejale menetluskulud, sh riigilõivu, kuid kostjat ei saa kohustada tasuma riigilõivu hageja asemel. Vastustaja seisukoht
34.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta menetluskulud kostja kanda.
selle rahuldamata
ja
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
35.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse
2-23-5535 põhjendusi. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
36.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust jätta hagi läbi vaatamata. Kostja hinnangul tulnuks jätta hagi läbivaatamata, kuna hageja ei tasunud riigilõivu alusetu rikastumise nõudelt ega viivisenõudelt. Asjaolu, et hageja ei tasunud alusetust rikastumisest tuleneva või viivisenõude pealt riigilõivu, ei toonud kaasa maakohtule hagi läbivaatamata jätmise kohustust. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seega on kohtul õigus menetluse jooksul tasumata riigilõiv välja mõista otsuses, mida maakohus on ka õigesti teinud. Ringkonnakohus jätab kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.
37.VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et hagi rahuldamine on vastuolus VÕS § 1028 lg-ga 1, sest hageja ei ole esile toonud, millise kohustuse täitmise eesmärgil pankrotivõlgnik kostjale raha üle kandis.
37.1.Siinsel juhul esitas hagi pankrotihaldur, kellele ei ole pankrotivõlgniku ükski juhatuse liige esitanud pankrotivõlgniku raamatupidamisdokumente ega andnud talle pankrotivõlgniku tegevusega seotud teavet. Pankrotihaldur pöördus selgituste saamiseks ka kostja poole (dtl 409–410), kuid ka kostja haldurile ei vastanud ega selgitanud, milline on ülekannete õiguslik ja faktiline alus. Seejuures on maakohus tuvastanud ning pooled ei vaidle selle üle, et RV oli ülekannete tegemise ajal pankrotivõlgniku juhatuse liige ning ülekannete tegemisel kasutatud arvelduskonto ainus allkirjaõiguslik isik, olles samaaegselt ka kostja juhatuse liige. Seega olid kostjale ülekannetega seonduvad asjaolud teada, kuid ta ei avaldanud neid pankrotihaldurile enne kohtusse pöördumist. Asja materjalide kohaselt esitas pankrotihaldur 12.04.2023 esmalt nõude rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks PankrS § 113 lg 1 alusel. Hageja märkis, et „Võlgnik tasus rahalise kohustuse kostjale perioodil 20.03.2018. a kuni 16.01.2019. a“ (12.04.2023 hagi punkt 2.2.8, dtl 6), samuti väitis hageja, et „Kuivõrd maksete tegemisel ei nähtu, millist kohustust millise kandega on täidetud, siis on pankrotihalduri hinnangul eeltoodud väidetavad maksed tehtud Võlgniku teiste võlausaldajate huve kahjustades. Seega on võlgnik põhjendamatult ja alusetult rahuldanud kostja nõude summas 44 640 eurot enne teiste võlausaldajate nõudeid, kelle nõuded olid muutunud sissenõutavaks. /.../ Kui aga võlgnik on täitnud rahalisi kohustusi ainult endaga seotud äriühingute ees, siis on selge, et taolise tegevuse läbi on teiste võlausaldajate huvisid oluliselt kahjustatud ning selline käitumine on vastuolus heade kommetega“ (12.04.2023 hagi punkt 2.2.31, dtl 9). Seega väitis hageja esialgses hagis, et raha kanti üle rahalise kohustuse täitmisena, kuid ta ei saanud kostja ja pankrotivõlgniku juhatuse liikmete esitamata jäetud teabe olukorras selgitada, milline on täpne täidetud kohustus.
37.2.Kohtumenetluses tõi kostja ise esile, et raha maksti sõidukite üürilepingu järgse tasuna. Ka ringkonnakohtu 04.02.2025 istungil selgitas kostja, et ülekanded talle olid tehtud sooviga täita sõidukite üürilepingust tulenevat kohustust. Pärast seda, kui kostja oli vastanud hagile ning esile toonud, et pankrotivõlgnik täitis väidetavalt sõidukite üürilepingust tulenevat kohustust, esitas hageja väite, et kostja esile toodud kohustust ei ole olemas. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja esmalt väitma, et kostja
2-23-5535 sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Seda on hageja käesolevas menetluses teinud. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (RKTKo 25.09.2019, 2-16-461/173, p 15.1). Hageja soorituse (siinse otsuse punktis 14 nimetatud ülekanded), on hageja samuti esile toonud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pankrotihaldurilt olukorras, kus ei pankrotivõlgnik ega kostja ei esita pankrotihaldurile tema ülesannete täitmiseks vajalikku teavet, oodata juba kohtusse pöördumisel täpse õigusliku ja faktilise aluse esiletoomist. Samas on haldurile olnud nähtav maksekorralduste selgitus „arvete katteks“, mis andis haldurile piisava aluse eeldada, et sooviti täita mingit rahalist kohustust, mida haldur ka hagis väitis. Küll aga on siinse menetluse jooksul selgunud, et väidetavalt soovis hageja täita sõidukite üürilepingust tulenevat kohustust, misjärel selgitas haldur, et sellist kohustust ei ole olemas (08.02.2024 hagi täienduse p 2.6, dtl 616). Ringkonnakohus peab siinse vaidluse asjaoludel pankrotihalduri esile toodud asjaolusid piisavaks, et kohus saaks kontrollida, kas nõue võiks olla kvalifitseeritav VÕS § 1028 lg 1 alusel. Maakohus analüüsis põhjendatult, kas ülekanded saavad olla tehtud üürilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, st, kas kohustus oli olemas VÕS § 1028 lg 1 tähenduses.
37.3.Kostja sai omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Samuti sai kostja tõendada, et hageja ei teinud talle alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (RKTKo 25.09.2019, 2-16-461/173, p 15.3).
37.4.Hoolimata maakohtu ettepanekust ei esitanud kostja lepingut. Kostja esitas üksnes pankrotivõlgnikule esitatud arved, millel on märgitud osutatud teenuseks „autode rent“ (dtl 520–539). Maakohtu 29.05.2024 istungil väitis kostja, et rohkem tõendeid tal esitada ei ole. Maakohus tuvastas otsuses, et kostja väidetud sõidukite üürilepingust tuleneva suhte olemasolu ei ole tõendatud. VÕS § 3 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust, seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seega ei teki võlasuhe üksnes arve alusel. Mistahes tõendeid, mis tõendaksid, et arvete väljastamise aluseks oli üürileping, ei ole kostja menetluses esitanud. Kostja ei suutnud tõendada arvete esitamist pankrotivõlgnikule. Arved (v.a üks) ei haaku kostjale tehtud maksetega ka summaliselt. Arvete kogusumma ei kattu ka ülekannete kogusummaga. Kostja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis muudaksid üürisuhte olemasolu usutavaks. Hageja esitatud 2018 majandusaasta aruandest (dtl 586–599) nähtub, et kostja on küll oma majandusaasta aruandes kajastanud oma müügikäibe tegevusvaldkonnaks sõidukite üüri, kuid majandusaasta aruandest ei ole võimalik järeldada, et selles kajastatud kirjed tulenevad just pankrotivõlgnikuga sõlmitud lepingust. Maakohus on otsuses tuvastanud, et pankrotivõlgnikule ei ole arveid esitatud ja arved ei kattu maksetega.
38.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ka selles, et hageja oleks hagi maakohtu menetluses muutnud. Hagi esemeks on TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi hageja selgelt väljendatud nõue, s.o protsessuaalne taotlus, millega hageja taotleb kindla sisuga otsuse tegemist. Hagi ese ei ole nõue materiaalõiguslikus mõttes, s.o nõude esitamisel tuginetud seaduse säte. Haginõudest peab nähtuma õiguslik tagajärg, mida hageja kohtuotsusega soovib saavutada (TsMS II komm (2017), § 363, p 3.2.2.1 a ja b, p 3.2.2.7. a). Siinsel juhul esitas hageja 12.04.2023 hagi, milles nõudis kostjale üle kantud raha tagastamist. Õigusliku alusena tõi hageja esile esmalt PankrS § 113 lg 1. 08.02.2024 täpsustuses tugines hageja samade põhjendamatute ülekannete tegemisele kui faktilistele asjaoludele, kuid täiendas oma nõude õiguslikku käsitlust ning soovis raha tagastamist ka VÕS § 1028 alusel. TsMS § 376 lg 4 järgi ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et sellega muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Hageja on juba hagi esitamisel
2-23-5535 väitnud, et soovib tagasi siinse otsuse p-s 14 kirjeldatud ülekannetega makstud raha. Samuti väitis hageja, et pankrotivõlgnik on täitnud rahalist kohustust, kuid maksete tegemisel ei nähtu, millist kohustust on täidetud. Esialgses hagis käsitles hageja küll asjaolusid laiemalt (tuues esile ka võlausaldajate kahjustamise asjaolud), kuid tugines siiski VÕS § 1028 kohaldamiseks vajalikele asjaoludele. Seega hageja ei muutnud põhilisi faktilisi asjaolusid, millele tema nõue tugines. Kohus peab küll TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi selgitama eelmenetluses välja poolte õiguslikud väited esitatud nõuete kohta, kuid TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes poolte esitatud õiguslike väidetega seotud. Seetõttu võib hageja õiguslikke väiteid menetluses muuta (vt ka TsMS II komm (2017), § 367, p 3.4.1.a). Seega ei ole olukorras, kus hageja tugineb samadele faktilistele asjaoludele ning soovib sama õiguslikku tagajärge (raha tagastamist), kuid esitab erinevaid õiguslikke käsitlusi oma nõude kvalifitseerimiseks, tegemist hagi muutmisega.
39.Hageja väidab ka, et maakohus menetles alusetult hageja viivisenõuet ilma, et seda oleks menetlusse võetud, mis tõi kaasa poolte ebavõrdse kohtlemise ja ebaõige kohtuotsuse. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et hageja 04.01.2024 esitatud viivisenõue tulnuks maakohtul menetlusse võtta, kuid selline menetluslik eksimus ei ole siiski kaasa toonud ebaõiget kohtulahendit. Viivisenõue oli menetluses uus nõue, mida varem esitatud ei olnud. Seega ei olnud põhjendatud TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaldamine maakohtu menetluses. Nimetatud säte kohaldub olukorras, kus suurendatakse või vähendatakse juba esitatud kõrvalnõudeid (TsMS II komm (2017), § 376, p 3.4.2. a, c). Korrektne olnuks otsustada nii viivisenõude menetlusse võtmine. Asja materjalidest nähtuvalt on siiski olnud pooltele selge, et siinse asja raames vaadatakse läbi ka hageja viivisenõue. Seda, et kohus menetleb hageja esitatud viivisenõuet, selgitas maakohus ka 26.03.2024 kohtumääruses. Seega ei ole viivisenõude menetlusse võtmise ning asjade liitmise määruse tegemata jätmine toonud kaasa olulist menetlusnormi rikkumist ning puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks (RKTKo 22.11.2011, 3-2-1-113-11, p 55–58). Apellatsioonkaebuses ei väida kostja ka, et viivisenõude sellisel viisil menetlemisega oleks kostja kaotanud maakohtu menetluses mingi konkreetse vastuväite esitamise võimaluse või et kostja ei oleks aru saanud, et kohus lahendab ka viivisenõuet. Seetõttu ei ole kostja esile toodud menetluslik rikkumine toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit.
40.Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et kuivõrd viimase ülekande, mille tagastamist hageja nõuab, tegi pankrotivõlgnik 16.01.2019, olid hageja nõuded kostja vastu 08.02.2024 alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamise ajaks TsÜS § 151 lg 1 alusel aegunud. Kostja leiab, et käesolevas asjas ei ole kohaldatav Riigikohtu lahend 2-19-3736, mille järgi olukorras, kus juhatuse liikmed tegutsevad kokkuleppel kahju tekitamisel, tuleks aegumistähtaega arvestada alates ajast, mil pankrotihaldur sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada. Esiteks leiab ringkonnakohus, et vastupidiselt kostja väidetule on eeltoodud printsiip kohaldatav ka alusetust rikastumisest tulenevatele nõuetele. Riigikohtu antud tõlgendus kannab kuritarvituste vältimise eesmärki. Sellist eesmärki tuleb järgida sõltumata sellest, millisest konkreetsest nõudealusest pankrotihalduri nõue tuleneb. TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et teised juhatuse liikmed vaidlusalustest maksetest teadsid või pidid teadma. Isegi juhul, kui see nii oli ja hagi esitamise ajaks oleks aegumistähtaeg olnud möödas, tuleks VÕS § 6 lg 2 alusel jätta hea usu põhimõttest tulenevalt aegumine kohaldamata, sest see oleks
2-23-5535 siinses olukorras vastuvõetamatu. Pankrotimenetluse eesmärk on eelkõige võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõuete rahuldamine, st võlausaldajate varaliste huvide kaitse (PankrS § 2 esimene lause). Pankrotivõlgniku arveldusarvelt on juhatuse liige kandnud iseendaga seotud äriühingule 44 640 eurot, eelistades sellega endaga seotud äriühingut lähikondse isiku (juhatuse liikme) teistele võlausaldajatele. Alates uute juhatuse liikmete valimisest ei ole pankrotivõlgnik esitanud registrile majandusaasta aruandeid. Pankrotimenetluses on tunnustatud kokku 97 võlanõuet kogusummas 1 956 051,08 eurot (dtl 429–467). Korrapärase majandustegevuse kohaselt oleks pidanud võlgnik tasuma võlgnevusi proportsionaalselt kõikide võlausaldajate ees. Kui aga võlgnik on täitnud rahalisi kohustusi ainult endaga seotud äriühingute ees, siis on teiste võlausaldajate huvisid oluliselt kahjustatud. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu tuvastatud asjaolu, et kuigi erinevatel perioodidel olid pankrotivõlgniku juhatuse liikmeks erinevad isikud, siis mitte ükski neist ei esitanud pankrotihaldurile mistahes teavet ega dokumente. Pankrotivõlgniku juhatuse liikmed olid maksete tegemise ajal lisaks RVle ka LP (04.07.2018–10.01.2019), AP (10.01.2019– 29.01.2020), hiljem KL (29.01.2020–03.07.2020) ja JU (alates 03.07.2020). Ükski juhatuse liige ei ole haldurile esitanud seletust maksejõuetuse põhjuste ja aja kohta, vara ja kohustuste nimekirja, bilansse, kasumiaruandeid, pearaamatu väljavõtteid, juhatuse, nõukogu ja üldkoosoleku otsuseid, andmeid 5 aasta tehingute kohta põhivaraga ega muid suuremaid dokumente, kassadokumente, andmeid kinnisvara, töötajate ja teistele isikutele kuuluva vara kohta (dtl 32-33). Sellist käitumist ei saa pidada kooskõlas olevaks juhatuse liikme hoolsuskohustusega. Aegumise kohaldamine sellises olukorras oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja üksnes sellele, et aegumistähtaja arvestamine alates sellest, mil pankrotihaldur sai teada nõudest, ei ole põhjendatud, sest halduri nimetamisega ei „hakka pankrotivõlgniku ajalugu uuesti n.ö nullist“. Aegumistähtaja arvestamine vastavalt hea usu põhimõttele alates pankrotihalduri teada saamisest aga võimaldab vältida kuritarvitusi, mistõttu on maakohus aegumistähtaja alguse arvestanud õigesti.
41.Samuti ei ole põhjendatud väide, et isegi juhul, kui hageja esitatud nõude puhul tuleb aegumistähtaja kulgemise algust arvestada pankrotihalduri teadasaamisest, on hageja nõue ikkagi aegunud. Kostja hinnangul tuleks alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamiseks lugeda päeva, mil hageja tugines sõnaselgelt VÕS § 1028 lg-le 1 (08.02.2024). Kuna pankrotihaldur nimetati 11.09.2020 kohtumäärusega, oli kostja hinnangul hageja nõue aegunud. Ringkonnakohus on eelnevalt põhjendanud, et hageja 08.02.2024 menetlusdokument ei ole käsitletav algselt esitatud hagi muutmisena, kuna hageja ei ole muutnud asjaolusid, millele tema nõue põhineb, ega ka õiguslikku tagajärge, mida hageja soovis. Nii 12.04.2023 hagis kui ka 08.02.2024 menetlusdokumendis soovis hageja samadest asjaoludest tulenevalt raha tagastamist. Hageja on nõude esitanud 12.04.2023, mistõttu ei olnud nõue aegunud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et maakohtu tehtud viide 28.01.2019–08.07.2019 kestnud pankrotivõlgniku saneerimismenetlusele ei ole asjakohane, kuivõrd ajavahemik, mil nõuete aegumistähtaeg oli peatunud, algas ja lõppes juba enne aegumistähtaja algust. Ringkonnakohus jätab nimetatud põhjenduse kohtuotsusest välja. Selles osas muudab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
42.Kostja vaidlustab maakohtu otsuses hageja tasumata riigilõivu väljamõistmist kostjalt. Maakohtu otsus mõista tasumata riigilõiv hagi rahuldamisel välja kostjalt, on kooskõlas TsMS § 179 lg-ga 1, mille kohaselt tasumata või vähem tasutud riigilõivu võib asja lahendav kohus kohustatud isikult välja mõista asjas tehtavas lahendis. Kuna maakohus jättis menetluskulud
2-23-5535 TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, on maakohus mõistnud õigesti tasumata riigilõivu välja kostjalt.
43.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
43.1.TsMS § 175 lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 24.01.2024, 2-21-9796, p 18). Hageja 05.02.2025 menetluskulude nimekirja järgi on lepingulise esindaja tunnihinnaks 140 eurot. Selline tunnihind ei ületa oluliselt juristi tavapärast keskmist tunnitasu sarnase keerukusega vaidluse puhul. Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Sellist kinnitust ei ole hageja andnud. Tsiviilasja lahendamine toimub TsMS § 5 lg 1 kohaselt poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Hageja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis õigustaksid menetluskulude kindlaksmääramist koos käibemaksuga ega esitanud ka TsMS § 174 lg 10 järgset kinnitust. Seega määrab ringkonnakohus menetluskulud kindlaks käibemaksuta.
43.2.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
43.3.Apellatsioonimenetluses taotleb hageja menetluskulude hüvitamist 15 tunni 30 minuti eest, kokku ilma käibemaksuta 2170 eurot. Apellatsioonkaebuse esmasele analüüsile on kulunud 3 tundi 30 minutit, vastustaja seisukoha koostamisele 8 tundi, istungiks ettevalmistusele koos materjalide ülevaatusega 2 tundi 30 minutit, kohtuistungile ringkonnakohtus 1 tund ning menetluskulude nimekirja koostamisele ja esitamisele 30 minutit. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Apellatsioonkaebus ei sisaldanud uusi menetluslikke väiteid, selles sisaldunud menetlusreeglite rikkumisega seonduvatele etteheidetele maakohtule on hageja tuginenud juba maakohtu menetluses. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks apellatsioonkaebuse tutvumiseks ning sellele vastuse koostamiseks kokku 8 tundi. Arvestades, et siinses asjas ei ole tegemist keskmisest keerukama vaidlusega ning asi on pigem vähemahukas, peab ringkonnakohus põhjendatuks kohtuistungit ettevalmiseks kulunud aega 1 tunni ulatuses. Kohtuistungi kestuseks protokolli järgi oli 42 minutit, millele vastab arvestades tunnihinda (140 eurot) 98 eurot suurune kulu. Menetluskulude nimekirja koostamise kulu peab ringkonnakohus põhjendatuks. Seega on vajalik ja põhjendatud kulu apellatsiooniastmes kokku 10 tunni 12 minuti ulatuses. Väljamõistetava menetluskulu suurus on seega 1428 (10,2×140) eurot.
43.4.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
2-23-5535
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.