2-23-5535/25 - Pankrotiõigus - Muud hagimenetluse pankrotiasjad - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Hageja nõue ja selle põhjendused OÜ MRP Linna Liinid (pankrotis, edaspidi ka võlgnik) pankrotihaldur Martin Krupp (edaspidi ka hageja) esitas Harju Maakohtule hagi Rewin OÜ vastu nõudega tunnistada kehtetuks poolte vahel rahalise kohustuse täitmine perioodil 20.03.2018 kuni 16.01.2019 kokku summas 44 640 eurot ja mõista kostjalt hageja kasuks nimetatud summa välja. Hageja täpsustas nõuet ja palus alusetu rikastumise sätete alusel kostjalt välja mõista 44 640 eurot ning alternatiivselt tunnistada kehtetuks hageja ja kostja vahel rahalise kohustuse täitmine perioodil 20.03.2018 – 16.01.2019 summas 44 640 eurot (20.03.2018 makse summas 10 000 eurot, 20.04.2018 makse summas 5000 eurot, 22.05.2018 makse summas 5000 eurot, 29.05.2018 makse summas 7000 eurot, 05.06.2018 makse summas 360 eurot, 03.10.2018 makse summas 2280 eurot ja 16.01.2019 makse summas 15 000 eurot) ja mõista kostjalt välja 44 640 eurot. 28.01.2019 esitas võlgnik Harju Maakohtule saneerimisavalduse. Harju Maakohus algatas võlgniku saneerimise 01.03.2019 määrusega. Saneerimismenetlus lõpetati ennetähtaegselt 08.07.2019 seoses saneerimiskava võlausaldajate poolt vastu võtmata jätmisega. 14.08.2019 esitasid mitu võlausaldajat võlgniku vastu pankrotiavalduse. 03.07.2020 nimetas kohus võlgnikule ajutise halduri. Võlgniku pankrot kuulutati välja 11.09.2020 ja pankrotihalduriks nimetati Martin Krupp. Pankrotihaldur tuvastas, et võlgnik on kostjale aastal 2018 tasunud 29 640 eurot ja aastal 2019 15 000 eurot. Maksete selgituseks on märgitud “arvete katteks”, kuid arved puuduvad. Pankrotihaldurile ei nähtu millist kohustust on täidetud. Kostja osanik ja juhatuse liige on alates 23.01.2015 RV, kes oli omakorda võlgniku juhatuse liige alates 08.05.1998 kuni 29.01.2020. Ta oli ka võlgniku pangakontode allkirjaõiguslik isik Luminor Bank AS-is ja AS-s SEB Pank ning pangakaardi valdaja Swedbank AS-is. Seega on kostja võlgniku lähikondne ja tal oli võimalik mõjutada võlgniku majanduskäitumist. Kuna täidetavat kohustust pole tuvastatud, tuleb asuda seisukohale, et võlausaldajate huve on nende maksetega kahjustatud. Kahjustamine seisneb selles, et võlgnik on eelistanud temaga seotud juriidilist isikut teistele võlausaldajatele. Hageja palub hagi rahuldada pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p 3 alusel. Hagi täpsustuse kohaselt jäi see nõue alternatiivseks nõudeks ja peamiseks nõudeks jäi alusetu rikastumise nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel. Alusetu rikastumise nõuet põhistab hageja sellega, et hagejal puudus igasugune alus teha kostjale makseid. Võlgnik kinkis oma raha kostjale, see ei ole aga äritegevuses lubatav. Nõude täpsustuses palub hageja kostjalt välja mõista ka viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 määras alates 25.12.2021 (võla tasumise nõudekirjas antud tähtaja järgmine päev) kuni hagi esitamiseni (12.04.2023) summas 4949,54 eurot ja edasi vastava protsendina põhinõudelt. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja välja mõista kostjalt menetluskulude viivis VÕS § 113 lg 1 alusel.

Kostja vastus hagile Kostja vaidleb hagile vastu. Kostjal oli vastuväide sellele, et kohus võttis hagi menetlusse, et kohus luges tasutuks menetluskulude tagatise juba kohtu deposiidis oleva raha arvel ja et kohus võttis menetlusse hagi täpsustuse. Need küsimused on kohus aga lahendanud eraldi määrustega. Tagasivõitmise hagi kohta märgib kostja seda, et maksed perioodil 20.03.2018 – 05.06.2018 kogusummas 27 360 eurot on tehtud enam kui 2 aastat enne ajutise halduri nimetamist ning need nõuded on aegunud. Kostja ei ole hageja lähikondne, arusaamatuks jääb see, milles seisneb RV mõju hageja majandustegevusele. Hageja maksed kostjale on tehtud rendilepingu alusel. Rendilepinguga andis kostja hagejale tasu eest kasutada kaks sõiduautot. Sõiduautosid kasutasid oma tööülesannete täitmiseks hageja juhatuse liige ja töökoja juhataja. Renditasu oli 900 eurot kuus, millele lisandus käibemaks 380 eurot. Maksed on kostja raamatupidamisprogrammis kajastatud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Alusetu rikastumise nõuet peab kostja samuti alusetuks. Ka sellele nõudele esitab kostja aegumise vastuväite, kuna nõue on esitatud enam kui 3 aastat pärast 44 640 euro ülekandmist. Viimase rahaülekande tegi hageja 16.01.2019, hagi on esitatud 08.02.2024. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 alusel on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Käesoleval juhul on nõude esitanud pankrotihaldur. Pankrot kuulutati välja 11.09.2020 ja seda kuupäeva saab pidada kõige varasemaks kuupäevaks, mil pankrotihaldur sai nõudest teada. Hagi esitati 12.04.2023 ning selleks hetkeks ei olnud nõue veel aegunud. Hageja ei pea pooltevahelist rendilepingut usutavaks. Kohtu põhjendused OÜ MRP Linna Liinid pangakonto väljavõttest nähtub, et OÜ MRP Linna Liinid on teinud kostjale 20.03.2018 makse summas 10 000 eurot, 20.04.2018 makse summas 5000 eurot, 22.05.2018 makse summas 5000 eurot, 29.05.2018 makse summas 7000 eurot, 05.06.2018 makse summas 360 eurot, 03.10.2018 makse summas 2280 eurot ja 16.01.2019 makse summas 15 000 eurot, kokku 44 640 eurot (dtl 406). Maksete toimumises vaidlus puudub ja kohus loeb selle asjaolu tuvastatuks. Hageja palub see summa kostjalt välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt “kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.” Riigikohtu lahendi nr 2-16-461 järgi “VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes

hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). Kui hageja tõendab eelnimetatud asjaolud, saab kostja omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Samuti saab kostja tõendada, et hageja ei teinud talle alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10; vt ka 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14).” Kohus leiab, et hageja on suutnud tõendada, et võlgnik on kostjale üle andnud raha kogusummas 44 640 eurot, kuna selles asjaolus vaidlus puudub ja kohus on selle lugenud tuvastatuks. Hageja väidab, et kohustust, mida selle raha tasumisega täideti, ei ole. Maksete ülekannetes on märgitud selgitusena “arvete katteks”, kuid arved puuduvad. Samuti puuduvad selle kohustuse kohta andmed võlgniku raamatupidamises (dtl 560-573). Tasutud raha eest pole vastusooritust saadud. Kohus leiab, et hageja on piisavalt põhistanud täidetava kohustuse puudumist. Kuna hageja on esitanud väite õigussuhte puudumise kohta (s.o negatiivne fakt), siis hageja ei saa negatiivse fakti kohta ka tõendeid esitada. Hageja on esitanud oma põhistuse, mis kohtu jaoks on veenev. Vastavalt eelviidatud Riigikohtu lahendile saab kostja tõendada, et võlgnik ei teinud talle alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma. Kostja on need väited ka esitanud viidates pooltevahelisele rendilepingule ja esitades aegumise vastuväite. Kostja väidab, et tema ja võlgniku vahel oli sõlmitud rendileping kahe sõiduauto rentimiseks kuutasuga 900 eurot, millele lisandus käibemaks 380 eurot, mis tasuti arvete alusel (dtl 520-539). Antud kohustus on kajastatud ka kostja raamatupidamises (dtl 586-599). Hageja peab seda eluliselt mitteusutavaks, sest võlgnik tegeles ise transporditeenuse osutamisega ning tal puudus vajadus kostjalt rentida täiendavalt kahte autot. Kohus leiab, et kostja ei ole rendisuhet suutnud tõendada. Kostja majandusaasta aruande kohaselt on kostja põhitegevuseks transpordivahendite rent ja kostja võis tõesti tegeleda sõiduautode rendiga. Samas ei ole tõendatud, et kostja rentis sõiduautosid võlgnikule. Vaatamata kohtu tõendamisettepanekule ei ole kostja esitanud rendilepingut. Kohus ei saa lepinguks pidada kostja esitatud arveid, sest arved on ühepoolsed toimingud, leping eeldab kahte tahteavaldust (TsÜS § 67 lg 2). Sama kehtib ka kostja raamatupidamise kohta, mida kostja saab ainuisikuliselt ise kujundada. Käesoleval juhul puuduvad andmed, et kostja oleks viidatud arved võlgnikule esitanud, sest pankrotihaldurile ei ole neid arveid võlgniku poolt üle antud. Kui võlgnikul oleksid kostja arved olemas olnud, oleks ta need ka ajutisele haldurile ja pankrotihaldurile üle andnud eriti veel olukorras, kus haldur seda võlgnikult nõudis (dtl 32-33). Võlgnik dokumente haldurile ei esitanud (dtl 37). Pankrotihaldur pole tuvastanud rendilepingust tulenevat kohustust kostja ees ning kostja pole võlgniku pankrotimenetluses olnud ka võlausaldaja (dtl 430-467). Arved ilmusid esmakordselt käesolevas kohtumenetluses ega haaku ülejäänud tõenditega, seejuures ei haaku kostjale tehtud maksete suurus arvetega - eeltoodud arved on kostjale tasutud väga erinevates summades ega võimalda ka summaliselt neid makseid siduda kostja esitatud arvetega. Kõik, v.a üks makse, isegi ei jagu arve summaga üksikult või sumeeritult, mis ei tekita veendumust, et maksetega tasuti just neid arveid. Kohus nõustub ka hagejaga, et eluliselt ei ole usutav, et võlgnik, kelle peamine tegevus oli bussiliiniveo osutamine Tallinnas (dtl 25-30), rentis kahte sõiduautot kostjalt. Kohtu hinnangul ei ole see usutav ei viisi ega hinna poolest. Võlgnik tegeles suuremahulise sõidukite rentimisega (võlgnikul oli sõlmitud 30 bussi liisingleping - dtl 46), kui tal esines vajadus kahe sõiduauto rentimiseks (mis võib olla ratsionaalselt põhjendatud, kuigi võlgnikul juba oli 5 tarbesõidukit - dtl 47-48) ei ole usutav, et ta tegi seda eraldiseisvalt kõrvaliselt isikult (kostjalt) ning väga kõrge hinnaga. Tavapärane elukogemus sõiduauto rentimisel annab aluse väita, et 900 eurot kuus sõiduauto renditasuna on väga kõrge, mis eriti suuremahulise rendiga tegeleva transpordiettevõtja puhul (kus sõiduki rendikulu on oluline kulufaktor) on eriti ebaotstarbekas, majanduslikult põhjendamatu ning seetõttu eluliselt ebausutav. Turumajanduse

loogika kohaselt saab odavamalt hulgi ostes, mistõttu oleks täiendavate sõidukite rent odavam selle liisinguandja juures, kellelt võlgnik liisis oma ülejäänud masinapargi. Seetõttu puudus igasugune majanduslik loogika pöörduda kahe täiendava sõiduauto rentimiseks kostja poole. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kostja ei ole suutnud kohtule tõendada, et kostja ja võlgniku vahel oli rendisuhe, sest kostja ei ole esitanud tõendit lepingu kohta, kostja esitatud tõendid on ühepoolsed, ei haaku teiste asjas kogutud tõenditega (sh võlgniku maksetega hagejale) ega ole ka eluliselt usutavad. Kostja leiab, et tal on õigus keelduda üleantu tagastamisest seoses aegumisega. Vastavalt TsÜS § 151 lg 1 kohaselt “alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. /.../“ Vaidlusalused maksed on tehtud perioodil 20.03.2018 - 16.01.2019 SEB panga kontolt (dtl 406). AS SEB Pank 08.07.2020 kirjast nr 26227268 nähtub, et perioodil 03.07.2015 - 08.07.2020 oli konto allkirjaõiguslik isik RV (dtl 557). RV on kostja juhataja (dtl 407) ja oli võlgniku juhatuse liige perioodil 08.05.1998 - 29.01.2020 (dtl 577). Võlgniku pankrot kuulutati välja 11.09.2020. Hageja leiab, et aegumine hakkab kulgema alates pankroti väljakuulutamisest, sest antud hagi esitama õigustatud isik on pankrotihaldur. Hageja viitab ka Riigikohtu lahendile nr 2-19-3736, mille kohaselt on nõude esitamise õigustatud isikuks eelkõige juhatuse liige, kuid olukorras, kus juhatuse liikmed tegutsevad kokkuleppel kahju tekitamisel, oleks hea usu põhimõttega vastuolus arvestada aegumise kulgemist ajast, mil juhatuse liige sai alusetu rikastumise nõudest teada ning aegumise tähtaega tuleb lugeda alates ajast, mil pankrotihaldur sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada. Kohus leiab, et antud Riigikohtu lahend on ka käesolevas menetluses kohaldatav. Võlgniku juhatuse liikmed olid maksete tegemise ajal lisaks RVle ka LP (perioodil 04.07.2018 - 10.01.2019) ja AP (perioodil 10.01.2019 - 29.01.2020), hiljem lühiajaliselt ka JU ja KL, kuid kõigi juhatuse liikme käitumine viitab vähemalt sellele, et nad olid võlgnikule ja võlgniku võlausaldaja võlausaldajatele kahju tekitamisest teadlikud, kuna ükski juhatuse liige ei ole nõuetekohaselt korraldanud ega haldurile esitanud seletust maksejõuetuse põhjuste ja aja kohta, vara ja kohustuste nimekirja, bilansse, kasumiaruandeid, pearaamatu väljavõtteid, juhatuse, nõukogu ja üldkoosoleku otsuseid, andmeid 5 aasta tehingute kohta põhivaraga ega muid suuremaid dokumente, kassadokumente, andmeid kinnisvara, töötajate ja teistele isikutele kuuluva vara kohta (dtl 32-33). Sellist käitumist ei saa pidada kooskõlas olevaks juhatuse liikme tavapärase hoolsuskohustusega, mistõttu aegumistähtaja aegumise alguse kulgemise lugemine nende teadmisest võlgnikku kahjustavast tegeveusest oleks kohtu hinnangul hea usu põhimõtte vastane. Pankrotihaldur nimetati 11.09.2020 pankrotimäärusega (dtl 19-24). Kohus hakkab TsÜS § 151 lg 1 sätestatud 3-aastast aegumistähtaega lugema sellest kuupäevast. Hagi on kohtule esitatud 12.04.2023. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. Kostja leiab, et nõue on aegunud mh seetõttu, et alusetu rikastumise nõue esitati kohtule mitte kohe, vaid nõude täpsustamise raames 04.01.2024. Kostjal on õigus, et algselt esitati kohtule tagasivõitmise nõue, kuid kohus on 29.01.2024 ja 26.03.2024 määrustes selgitanud, et tegemist on sama nõudega seaduse mõttes. Hageja nõue kostja vastu on alati olnud üks - hageja soovib kostjalt 44 640 euro tasumist. Ka asjaolud on alati samad olnud - võlgnik on kostjale teinud aluseta rahaülekandeid. See, mida hageja muutnud ja täiendanud on, on õiguslik kvalifikatsioon ja esitanud juurde kõrvalnõuded. See ei ole aga TsMS § 376 lg 4 järgi hagi muutmine. Seetõttu on tegemist sama nõudega ja nõue on kohtule esitatud 12.04.2023. Hilisem õigusliku kvalifikatsiooni täiendus ei muuda nõude kohtule esitamise fakti. Täiendavalt märgib kohus, et võlgnik esitas 28.01.2019 saneerimisavalduse ja saneerimismenetlus kestis kuni 08.07.2019 (dtl 37-42). TsÜS § 160 lg 1 p 3’ kohaselt peatub aegumistähtaeg võlgniku saneerimisavalduse esitamisega.

Kohus leiab, et hagi ei ole aegunud. Kohus leiab, et võlgnik on kostjale teinud rahaülekandeid kogusummas 44 640 eurot, selleks soorituseks puudus õiguslik alus ja hageja nõue ei ole aegunud. Kohus leiab, et hageja nõue summas 44 640 eurot kuulub rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel. Hageja nõuab VÕS § 113 lg 1 sätestatud viiviseid perioodi 25.12.2021 - 14.04.2023 eest summas 4949,54 eurot ja edasi protsendina põhinõudelt. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 järgi on hageja nõue põhjendatud. 14.12.2021 nõudekirjaga on hageja nõudnud kostjalt 44 640 euro tasumist hiljemalt 24.12.2021 (dtl 409-410). Vastavalt VÕS § 82 lg 7 kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohus leiab, et kostja kohustus muutus sissenõutavaks alates 25.12.2021 ning sellest hetkest on kostja täitmisega viivituses. Seetõttu on õigus kostja välja mõista seadusest tulenev viivis. Kohus mõistab kostjalt välja VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise perioodi 25.12.2021 - 14.04.2023 eest summas 4949,54 eurot ja alates 15.04.2023 (s.o hagi esitamisest) protsendina põhinõudelt tuginedes TsMS § 367. Kohus rahuldab hagi. Kuna kohus rahuldas hageja põhinõude, puudub vajadus analüüsida alternatiivset, so tagasivõitmise nõuet. Viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust. Järgmisena määrab kohus kindlaks menetluskulud. Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks. Hagihind on TsMS § 133 kohaselt (44 640 + 4949,54 + 44 640 x 10,5%) 54 276,74 eurot. Riigilõiv sellelt hagihinnalt on riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi 1540 eurot. Hageja hagiavalduselt RLS § 22 lg 2 p 5’ järgi riigilõivu ei tasunud. TsMS § 179 lg 1 järgi mõistab kohus riigilõivu kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja. Riigilõiv tuleb tasuda TsMS § 179 lg 5 järgi 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 järgi mõistab kohus välja ka menetluskulude viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Hageja menetluskulud moodustavad lepingulise esindaja tasust summas 5236,73 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub käibemaks. Hagejat on esindanud lepinguline esindaja tunnihinnaga 140 eurot ja töömahuga 30 tundi ja 40 minutit. Kohus leiab, et pankrotihalduril võib olla lepinguline esindaja. Pankrotihaldur võib haldur isegi enda menetluskulusid pidada võrdsustatuks lepingulise esindaja kuludega (pankrotiseaduse (PankrS) § 65 lg 14). Seetõttu on lepingulise esindaja kasutamine õigustatud. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt“. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 sätestatud nõuetele. Kohus leiab, et tunnihind 140 eurot vastab turusituatsioonile. Kostja kritiseerib õigusabi mahtu. Kostja leiab, et ülepaisutatud on ajakulu kostja tagatise taotlusele vastamiseks (põhjendatud võiks 2.05 tunni asemel 1.25 tundi). Põhjendamatu kulu on 07.11.2023 vastuse kohta seisukoha kujundamine, kuna sellist vastust pole esitatud, hagi puuduste kõrvaldamisele kulunud aeg, Tartust Tallinnasse sõitmisele kulunud aeg. Kostja märgib, et hageja ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa käibemaksu juurde arvestada.

Kohus nõustub kostja kriitikaga osaliselt. Kohus leiab, et kohtule tuleb esitada kohe ja korralik hagi ning kostja ei pea hagi täienduste ja puuduste kõrvaldamise peale läinud aega kinni maksma. Seetõttu peab kohus hagiavalduse koostamisele põhjendatuks vaid ühekordset ajakulu. Samas peab kohus täies ulatuses põhjendatuks kõigile kostja taotlustele vastamist, sest selle kulu tekkimist saab kostja ise mõjutada. Ja vastupidi, hageja kanda ei pea jääma kostja arvukatest taotlustest tulnud lepingulise esindaja kulud eriti veel olukorras, kus need taotlused jäävad rahuldamata. Mis puudutab 07.11.2023 kostja vastust, siis tegelikult oli see dateeritud 06.11.2023. Kohus märgib, et hageja on menetluskulude nimekirjas kuupäevana märkinud ka toimingu tegemise, mitte menetlusdokumendi kuupäeva (näiteks hagi koostas hageja enne selle esitamist 11.04.2023). Seetõttu ei ole kostja kriitika kuupäeva osas õigustatud. Õigustatud on kriitika kohtuistungile sõitmise kohta 4 tunni ulatuses, mida kohus samuti ei pea põhjendatuks. Lepingulise esindaja tegevuseks tuleb pidada siiski sisulist kohtuasjaga tegelemist. Seega ei pea kohus põhjendatuks hagiavalduse täiendusena viivisnõude koostamist (1h 35min), puuduste kõrvaldamist (1h 45min) ja kohtuistungile sõitu (4h). Põhjendatud ajakulu on seega (30h 40min - 7h 20min) 22 tundi ja 20 minutit. Rahalises vääringus on see 3126,66 eurot. Kohus märgib, et see on võrreldav kostja menetluskulude suurusega (kogusummas 3006 eurot 25,05 tunni eest tunnnihinnaga 120 eurot). Kohus määrab rahaliselt kindlaks hageja menetluskulud summas 3126,66 ja mõistab selle summa kostjalt välja. TsMS § 174 lg 10 kohaselt “menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.” Kostja on õigesti märkinud, et hageja ei ole vastavat kinnitust esitanud. Seetõttu puudub kohtul alus käibemaks menetluskulude lisada ja see hageja taotlus jääb rahuldamata. Hageja palub välja mõista ka menetluskulude viivise. Kohus selle taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel rahuldab.