Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

lapsetoetus) 16.04.2017 sündinud lapse X kasuks alates 01.02.2022 kuni tema täisealiseks saamiseni, s.o kuni 16.04.2035. Juhul kui X on Y-lt saanud elatise makseid perioodi 01.02.2022 - 15.12.2022 eest, kuuluvad saadud summad väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele.

väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele. Igakuine elatis tuli tasuda iga jooksva kuu 5. kuupäevaks hageja ema kontole. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kohus jättis menetlemata hageja 21.02.2022 menetlusdokumendis sisalduvad taotlused, kuna need esitati hilinenult. Maakohus tuvastas, et kostja oli hageja isa, mistõttu oli hagejal õigus saada kostjalt ülalpidamist. Maakohus lahendas hagi perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 p 1, § 99 lg 1, § 100 lg 1 ja lg 2, § 102 lg 1 ja lg 2, § 105 lg 3, § 108 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 alusel. Hageja käis tasulises lastehoius ja alates 04.10.2021 munitsipaallasteaias, kus kohatasu oli 75 eurot kuus ning huviringide eest tuli tasuda 50 eurot kuus. Lastehoiu teenust osutas Z OÜ. Kohus tuvastas hageja ema konto väljavõttelt, et 2021 veebruarist septembrini (k.a) tehti makseid Z OÜ-le kogusummas 3 453,30 eurot, so keskmiselt 431,66 eurot kuus. Konto väljavõttelt makseid alates oktoobrist ühelegi munitsipaallasteaiale ega huviringile ei nähtunud. Tallinna Linnavolikogu 10.12.2015 määruse nr 27 „Koolieelsete munitsipaallasteasutuste kulude vanemate poolt kaetava osa määr“ § 2 lg 1 ja § 21 järgi arvestatud tasu, mida lapsevanem peab tasuma koha eest munitsipaallasteaias, eeldusel, et lapse registrijärgne elukoht on Tallinnas, on 71,25 eurot kuus. Kuni 2021 oktoobrini oli hageja kulu lastehoiule keskmiselt 431,66 eurot kuus ning alates 2021 oktoobrist 71,25 eurot kuus. Olukorras, kus hageja kasutas lastehoiuteenust, ei olnud põhjendatud täiendava kulu arvestamine lapsehoidjale. Nähtuvalt hageja ema pangakonto väljavõttelt maksis linn lapsehoiuteenuse hüvitist kokku 2021. aasta eest 2 065,52 eurot. Seega jäi lapsevanemate kanda 3 453,30 eurost 1 387,78 eurot, so 173,47 eurot kuus (veebr kuni sept, 8 kuud). Üürilepingu kohaselt maksis hageja ema kahe magamistoaga korteri eest üüri 850 eurot kuus, hind sisaldas kõiki kommunaalmakseid. Hageja elas korteris emaga kahekesi, st kummagi kasutaja ainukasutuses oli üks magamistuba, ülejäänud osa korterist oli ühiskasutuses, eraldi kommunaalkulud polnud eristatavad. Kohus nõustus eluasemekuludega 425 eurot kuus. Eluasemekulude hulka ei olnud põhjendatud arvestada täiendavalt kulu mööblile, kuna üürihind vastas tavapärasele möbleeritud korteri üürimise hinnale. Veenev polnud, et hageja toiduga seotud kulu vastavalt tema põhjendatud vajadustele saaks olla 475,73 eurot kuus. Hageja oli 4-aastane laps. 2020 Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi läbi viidud uuringu (edaspidi uuring) kohaselt oli lapse energiavajadusele (3-6aastaste laste vanusegrupis) vastava toidukorvi väärtus 98,60 eurot kuus. Hageja ei toonud välja, et tal oleks mingeid toiduga seotud erivajadusi. Arvestades, et hinnad olid võrreldes uuringu läbiviimise ajaga tõusnud, ning võttes arvesse lisaks toidule ka muid hagejaga seotud esmatarbekaupu, leidis kohus, et hageja vajadustele vastav kulu toidule jm esmatarbekaupadele ei ületanud 120 eurot kuus. Kohus tuvastas hageja ema konto väljavõttelt, et 2021 veebruarist septembrini (k.a) oli makseid apteekides kokku 177,95 eurot, so keskmiselt 25,42 eurot kuus, millest hagejale vastav osa oli 12,71 eurot. Hageja ei toonud välja, et tal oleks erivajadusi seoses tervisega. Hageja esmavajadusteks oli mõistlikud kulud mänguasjadele, raamatutele, kulutused tavapärases sotsiaalses suhtluses osalemisele, so kokkuvõtlikult meelelahutusele või vabale ajale. Viidatud uuringus oli 3-6 aastaste laste ülalpidamiskuluks seoses vaba ajaga hinnatud 28 eurot kuus. Hageja ei toonud välja asjaolusid, miks hageja vajadusi seoses meelelahutusega tuleks hinnata keskmisest oluliselt kõrgemaks (meelelahutuse jaotisele lisaks jaotised arendamine, sünnipäev). Kohtu hinnangul ei ületanud meelelahutusele vastavad hageja vajadused kokku 35 eurot kuus. Kulu puhkusele polnud lapse esmavajaduseks. Kohus tuvastas, et hageja igakuised vajadused on järgmised: lasteaed (sh lapsehoiuteenus) 71,25 eurot (vajadus kuni 30.09.2021 – 173,47 eurot); eluase 425 eurot; riided 44,58 eurot; toit

120 eurot; tervishoid 12,71 eurot; meelelahutus 35 eurot ja juuksur 6,27 eurot. Kokku 714,81 eurot (kuni 30.09.2021 – 817,03 eurot). Pooled asusid kohtuistungil seisukohale, et lapsevanemate majanduslik võimekus on võrdne, mistõttu hageja ülalpidamiskulud peaksid jagunema nende vahel pooleks. Seega pidi kostja andma hagejale kuni 30.09.2021 ülalpidamist 408,52 eurot kuus ning alates 2021 oktoobrist 357,41 eurot kuus. Kostja andis hagejale ülalpidamist (tasus arveid ja kandis raha ema kontole), kuid ülalpidamine ei olnud piisav ning enne hagi esitamist polnud see ka regulaarne. Alates hagi esitamisest 04.02.2021 kuni 2022.a. veebruarini täitis kostja ülalpidamiskohustust järgnevalt: veebruar 2021 (04.02.-28.02.2021) - 1⁄2 hageja vajadustest 364,75 eurot ja kostja andis ülalpidamist 250 eurot; märts 2021 - 1⁄2 hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 282 eurot; aprill 2021 - 1⁄2 hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 250 eurot; mai 2021 - 1⁄2 hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 250 eurot; juuni 2021 - 1⁄2 hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 250 eurot; juuli 2021 - 1⁄2 hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 250 eurot; august 2021 - 1⁄2 hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 250 eurot; september 2021 - 1⁄2 hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 330 eurot; oktoober 2021 - 1⁄2 hageja vajadustest 357,41 eurot ja kostja andis ülalpidamist 300 eurot; november 2021 - 1⁄2 hageja vajadustest 357,41 eurot ja kostja andis ülalpidamist 300 eurot; detsember 2021 - 1⁄2 hageja vajadustest 357,41 eurot ja kostja andis ülalpidamist 350 eurot; jaanuar 2022 - 1⁄2 hageja vajadustest 357,41 eurot ja kostja andis ülalpidamist 300 eurot. Kokku olid hageja vajadused 1⁄2 ulatuses 4 654,03 eurot ja kostja täitis oma kohustusi kokku 3 362 euro ulatuses. Kostja üüris korterit hinnaga 850 eurot kuus. Kostja märkis kommunaalteenuste hinnanguliseks kuluks kokku 250 eurot kuus. 2021 juuni kommunaalteenuste arve oli 216,32 eurot ning detsembri eest 464,38 eurot. Kohus lähtus eeltoodust. Teise lapse eluasemekulu kokku oli 366,67 eurot (1100 : 3 inimest). Kostja teine laps oli 6-kuune. Eelpool viidatud uuringu kohaselt oli kuni aastaste laste vajadustele vastav hinnanguline kulu riietele 68 eurot kuus, toidule 92 eurot kuus, tervishoiule 6 eurot kuus ning beebikaupadele 76 eurot kuus. Seoses nimetatud kululiikidega kostja mingeid erivajadusi välja ei toonud. Kohus pidas vajalikuks arvestada hindade tõusuga võrreldes uuringu läbiviimise ajaga. Teise lapse igakuised vajadused käesoleval ajal olid kokkuvõtlikult järgmised: eluase 366,67 eurot, riided 75 eurot, toit 100 eurot, tervishoid 10 eurot ja beebikaubad 80 eurot (kokku 631,67 eurot). Kostja andis teisele lapsele ülalpidamist kulude vahetu kandmisega. Kostja keskmine töötasu oli 2 400 – 2 500 eurot kuus. See oli piisav, et anda ülalpidamist nii hagejale 357,41 eurot kuus (714,81 : 2), kui ka teisele lapsele isegi olukorras, kus kostja täidab kõik teise lapse vajadused ise, arvestamata, et teisele lapsele peab ülalpidamist andma ka tema teine vanem. Juhul kui ka kostja täidab kõik teise lapse vajadused ise, jääb kostjale enda ülalpidamiseks vähemalt 1 410,92 eurot (2400-357,41-631,67). Juhul kui kostja hinnangul sellest seoses tema muude kulutustega ei piisa, tuleb kas sissetulekut suurendada või muid kulutusi vähendada. Hageja nõudis kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt osas, mis vastas kehtinud seaduses sätestatud miinimummäärale. Kostja andis tagasiulatuval perioodil järgnevalt: 2020 mai 0 eurot (1⁄2 hageja vajadustest 292 eurot); 2020 juuni 0 eurot (1⁄2 hageja vajadustest 292 eurot); 2020 juuli 456,20 eurot (1⁄2 hageja vajadustest 292 eurot); 2020 august 525,65 eurot (1⁄2 hageja vajadustest 292 eurot); 2020 september 0 eurot (1⁄2 hageja vajadustest 292 eurot); 2020 oktoober 0 eurot (1⁄2 hageja vajadustest 292 eurot); 2020 november 21 eurot (1⁄2 hageja vajadustest 292 eurot); 2020 detsember 500 eurot (1⁄2 hageja vajadustest 292 eurot); 2021 jaanuar 0 eurot (1⁄2 hageja vajadustest 292 eurot); 2021 veebruar (3 päeva) 0 eurot (1⁄2 hageja vajadustest 31,29 eurot). Kokku olid hageja vajadused 2 659,29 eurot ja kostja andis ülalpidamist kokku 1 502,85 eurot.

Hageja ema palus enne hageja kohtusse pöördumist, et kostja hakkaks täitma materiaalseid kohustusi hageja ees ja palus jagada vähemalt kulud toidule ja elukohale. Kostjal polnud seega põhjendatud alust arvata, et hageja ei kavatse nõuet elatise väljamõistmiseks esitada. Enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei võinud olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (2020. ja 2021.a 292 eurot kuus). Kostja ei toonud välja erandlikke asjaolusid, mis võisid anda alust ülalpidamiskohustuse vähendamiseks tagasiulatuva nõude perioodil. Kostja palk oli ka tagasiulatuva nõude perioodil keskmisest kõrgem (mai-oktoober 2020 oli konto väljavõttelt, nähtuv 6 kuu keskmine palk 2 268 eurot, millele lisandus sissetulek Venemaalt samal perioodil keskmiselt 40 850 rubla kuus (so 01.10.2020 kehtinud kursiga 450,86 eurot)), täiendavaid ülalpeetavaid lisaks hagejale ei olnud. Seetõttu pidi kostjale olema ettenähtav vajadus anda ülalpidamist vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras. Vanemate sissetulekute ebavõrdsus polnud asjaoluks, mille alusel sai elatist vähendada alla PKS § 101 lg 1 määra (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-135, p 11.6), mistõttu oli kostjal kohustus anda ülalpidamist vähemalt PKS § 101 lg 1 sätestatud määras sõltumata sellest, milline oli hageja ema sissetulek samal ajal. Kohus rahuldas tagasiulatuva elatise nõude osaliselt ning mõistis kostjalt lapse kasuks välja elatise võlgnevuse 1 156,44 eurot (2659,29-1502,85) perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest. Kostja apellatsioonkaebus

Materiaalsete kohustuste all võis mõista nii vanemate kooselust tulenevaid laenukohustusi kui ka teisi kohustusi. Tõend tuli ümber hinnata, kuna sellest ei nähtunud saatmise aega, kirja saajat ega summat. Elatise võlgnevuse summa mõistmisel lähtus kohus tolajal kehtinud elatise miinimumsummast ning sellest, et lapsevanemate majanduslik võimekus oli võrdne, mistõttu hageja ülalpidamiskulud peaksid jagunema vanemate vahel pooleks. Kostja sellega ei nõustunud. Oluline oli see, kas kõik hageja vajadused olid kaetud. Kuna hageja vajadused olid kaetud, oli elatise tagasiulatuvalt nõudmine alusetu. Kohus jättis tähelepanuta, et tagasiulatuva elatise osas esitas hageja kahju hüvitamise nõude, mida tuli tõendada. Vastustaja seisukohad

Kuni 31.12.2021 kehtinud PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, siis kulub lapse ülalpidamiseks kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 16) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 27). Hageja esitas perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest tagasiulatuva elatise nõude summas 2659,29 eurot, tuginedes PKS §-le 108, mille kohaselt võib hageja nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on selgitanud, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud (Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 p 12). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ema pöördus kostja poole meili teel septembris 2020 (II kd, lk 36, tõlge lk 34), kus palus hakata kostjat täitma materiaalseid kohustusi poja ees palvega teha ülekanne 338 eurot hageja ema kontole. Kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei ole selge, millal ja kes kirjavahetust pidas, ei ole kohased. Kirjale oli hageja ema lisanud hageja kulutuste nimekirja, oma nime ja panga rekvisiidid, kuhu raha üle kanda. Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et hageja vajas ülalpidamist ka enne hagi esitamist ja kostja oli seega kohustatud elatist hagejale maksma ka sel perioodil. Seega sai kohus selle perioodi osas elatise nõude rahuldada, kuna elatist on kostjalt nõutud. Lisaks leidis maakohus tõendeid hinnates, et elatise mõistmine tagasiulatuva perioodi eest ei seaduses sätestatud miinimummääras ei ole kostjale ülemäära koormav. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et elatise võlgnevuse nõude rahuldamine eelnimetatud perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest oli põhjendatud summas 1156,44 eurot (otsuse p-d 20-22). Enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13 ja 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kui kostja leidis, et hageja vajadused olid seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema summaga kaetud, tuli tal oma väidet tõendada. Kostja oma vastuväiteid ei tõendanud.

kulutused eluasemele keskmisest kõrgemad ja vastavad elulaadile, mis olid vanemad oma lapsele eelnevalt kujundanud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et mõlemad eeltoodud kulutused peaksid olema väiksemad. Kostja apellatsioonkaebuse väited on paljasõnalised ja ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks eeltoodud osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja kaebuse väited ei anna talust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus materiaalõigust, kui jättis elatise väljamõistmisel alates 01.01.2022 arvestamata PKS § 101 lg-ga 5. 01.01.2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, st kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. Tegemist on miinimumelatise regulatsiooniga. Kuivõrd hageja soovis alates 01.01.2022 seadusemuudatusest saada elatist summas, mis ületab kehtiva PKS § 101 alusel hageja kohta arvutatud elatise suuruse, pidi hageja oma nõuet tõendama (Riigikohtu 22.06.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 14.2). Seega miinimumsumma väljamõistnisele kohalduv regulatsioon praegu ei kohaldu ja kostja etteheited seoses elatisekalkulaatori arvestusega jäävad tähelepanuta, sest need pole asjakohased. Maakohus jättis arvestamata, et alates 01.01.2022 kehtib PKS § 101 lg 5, mis sätestab, et vanem ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Riigikohus on selgitanud enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaldamise osas, et kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lgs 1 sätestatud elatise väljamõistmisele miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust elatise vähendamiseks poole lapsetoetuse võrra elatise väljamõistmisel perioodil 01.05.2020 - 31.12.2021. Maakohus on põhjendatult arvestanud, et hageja elukorralduse raskuskese on seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral hageja igapäevaelu küsimusi ja annab põhilise panuse hageja eest hoolitsemisse ning tema vajaduste katmisesse. Kostja elab hagejast lahus ja tema panus hageja vajaduste katmisel on niigi väiksem ja tal tuleb seega ülalpidamiskohustust täita üksnes hagejale elatise maksmisega. Asjas puudub vaidlus, et kostja vahetult hageja ülalpidamises ei osale, tema igapäevaste tegevuste, toimingute korraldamisega ei tegele ja jooksvate vajaduste katmisega tegeleb üksnes hageja ema. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Kuna kostja ei tõendanud, et hageja ülalpidamiseks on piisav kostja poolt tasuda igakuiselt elatist 245 eurot, ei ole alust maakohtu poolt väljamõistetud elatise suurust (kuni 31.12.2021) muuta. Kuivõrd materiaalõigus muutus 01.01.2022, siis alates sellest ajast tuleb siiski lapsetoetusega arvestada. Praegusel ajal kehtiv lapsetoetus on 60 eurot kuus, millest pool moodustab 30 eurot. Seega jaanuari 2022 eest tuleb maakohtu poolt väljamõistetud elatise summalt arvestada maha pool lapsetoetust ehk 30 eurot. Eeltoodu tähendab, et perioodi 04.02.2021-31.01.2022 elatis moodustab 1 262,03 eurot (1292,03-30). Alates 01.02.2022 kuni hageja täisealtiseks saamiseni (16.04.2035) moodustab elatise igakuine summa 327,41 eurot (357,41-30). Ringkonnakohus selgitab, et kui lapsetoetuse suurus muutub, siis muutub ka elatise suurus. Muus osas hindas maakohus hageja tõendeid ja kostja vastuväiteid nõuetekohaselt. Seejuures arvestas kohus, et kostja perekonda sündis 22.08.2021 teine laps, kelle igakuiseid vajadusi hindas kohus kokku 631,67 eurot. Kohus hindas, et teise lapse ülalpidamiskulude vahetu kandmisega ei osutu hageja ülalpidamiseks elatise väljamõistmisel kumbki laps ebavõrdsesse seisu (otsuse p 13-15). Maakohus ei rikkunud apellatsioonkaebuses väidetud menetlusnorme tõendite hindamisel. ning ringkonnakohus nõustub nende maakohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

Menetluskulud

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.