Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

aruannetes kajastuvat teavet on kostja II majanduslik seis halb, kuivõrd 31. detsembri 2020. a seisuga on ettevõte olnud kahjumis ning 2021. aasta aruanne on jäetud esitamata. Kostja II on seega sisuliselt pankrotiseisus, kuid kostja I ei ole senini pankrotiavaldust esitanud. Hageja nõue kostja I vastu tuleneb kehtivast deliktiõigusest, mille järgi kui äriühingu juhtorgani liige rikub mingit kannatanut kaitsvat sätet, mille järgi on osaühingu juhatus kohustatud ühingu püsiva maksejõuetuse korral esitama ühingu nimel pankrotiavalduse, siis rikub juhatuse liige sellega oma lepinguvälist kohustust äriühingu võlausaldaja ees. Seoses rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega on hagejal tekkinud õigus nõuda kostjatelt ka viivise tasumist. Hageja esitas täiendavad tõendid – hageja väljastatud arved kostjale II, kust nähtub kostja II renditasu tasumisega võlgnevusse jäämine. Hageja ei nõustu kostjate etteheitega seoses akude amortisatsiooniga, kuivõrd lepingust tulenevalt oleks hageja saanud esitada hagejale nõudekirja akude väljavahetamiseks. Lisaks ei ole kostjad esitanud tõendit, mille kohaselt oleks OÜ Siller Viljandis teinud enne sõiduki tagastamist sõiduki tehnilise seisukorra kontrolli.

MAAKOHTU LAHEND

selgitanud, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks tuleb tuvastada, millal muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks ning tekkis juhatuse liikmel kohustus esitada pankrotiavaldus. Seejärel saab kohus hinnata, kui suures ulatuses oleks võlausaldaja sel ajal olemas olnud nõuded olnud võimalik rahuldada pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud, võrreldes tegeliku olukorraga. See tähendab, et kindlaks tuleb teha vahe hageja nõuete hüpoteetilise ja tegeliku rahuldamise määra vahel (vt RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 16). Isegi kui kostja I rikkus pankrotiavalduse esitamise kohustust, ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, kui suures ulatuses oleks hageja nõuded olnud võimalik rahuldada, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud. Kostja I käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale I saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal I oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja I mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju. Käitumise õigusvastasuse mõistmine tähendab seda, et isik saab aru oma käitumise heade kommete vastasusest. See omakorda eeldab, et isik on teadlik nendest elulistest asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise vastuolu heade kommetega (vt nt RKTKo 2-16-14655, p 13.2). Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud asjaolusid, mille tõttu saaks kostja I tegevust pidada heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks. Hageja on küll avaldanud, et kostja I on jätnud majandusaasta aruanded ja pankrotiavalduse õigel ajal esitamata, kuid antud juhul ei saa pidada kostja I käitumist selliseks, et annaks alust arvata, et esitamata jätmise eesmärk oli kahjustada hagejat. Asjaoludest tulenevalt leidis maakohus, et olukorras, kus kostja I ei ole teadlik asjaoludest, mis toovad kaasa tema heade kommete vastasuse ega mõista seega oma tegevuse õigusvastasust, ei saa ta ka soovida oma heade kommete vastase käitumisega teisele isikule kahju tekitada VÕS § 1045 lg 1 p 8 ja § 104 lg 5 tähenduses. Seega deliktiõigusele tuginev kahju hüvitamise nõue kostja I kui kostja II juhatuse liikme vastu ei ole põhjendatud ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. VÕS § 1044 lg 2 teise lause kohaselt saab lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist deliktiõiguslike sätete alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Samas on tuvastatav, et hageja ja kostja II vahel on sõlmitud rendileping, seega on nimetatud poolte vahel lepinguline võlasuhe. Õiguskirjanduses on märgitud, et kui kannatanu ning kahju tekitaja vahel on lepinguline suhe, siis on lepingulise vastutuse reeglid deliktiõigusliku vastutuse suhtes erisätete staatusega. Rendilepingu kohaselt on kostja II pidanud rendilepingu p 4.1 alusel tasuma renditasu vastavalt hageja esitatud arvetele, p 4.5 järgi on kostja II kohustatud jälgima tehnilist seisukorda ning puuduste ja rikete ilmnemisel on ta kohustatud kõik puudused ja rikked kõrvaldama esimesel võimalusel. Asjaoludest nähtub, et hageja nõuab kostjalt II kahju hüvitamist lepingust tulenevate kohustuste rikkumisest tulenevalt, seetõttu ei tule rendilepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude olemasolu tõttu konkureerivate nõuete esitamine deliktiõiguslikul alusel kõne alla ning hageja saab kahju hüvitamist nõuda üksnes lepingu alusel. Kuigi hageja nõue kostjate vastu on üles ehitatud tuginedes deliktiõigusele (lepinguvälisele kahjule), siis TsMS § 436 lg 7 järgi kohaldab kohus tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga. Hagejal puudub deliktiõiguslik nõudeõigus kostjate I ja II vastu. Seejärel kontrollis maakohus, kas hageja saab nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist kostjalt II.

VÕS § 339 sätestab, et rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). VÕS § 341 kohaselt kohaldatakse rendilepingule täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui VÕS 16. peatükist (rendileping) ei tulene teisiti. Hageja tugineb nõudes kostjale II esitatud arvetele, milles kajastuvad tasumata rendimaksed ning osaliselt Eurostauto OÜ tuvastatud puudustega rendisõidukile tekitatud kahju. Kostjale II

puuduse või rikete tekkimise põhjustest, kannab rentnik. Rentnik ei pea hüvitama puudusi, mis on tekkinud kõrgepingeaku või elektrimootori amortisatsiooni tagajärjel (p 5.1), rendileandjale tagastatud sõiduki ja taksoseadmete remondikulud, mis on tekkinud rendiperioodil, katab rentnik (p 5.5). Ka VÕS § 358 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et pärast rendilepingu lõppemist peab rentnik tagastama rendilepingu eseme koos päraldistega. Rendilepingu ese ja päraldised tuleb tagastada seisundis, mis vastab rendilepingu eseme tagastamiseni jätkatud korrapärasele majandamisele. Rentnik peab maksma rendileandjale mõistliku hüvitise rendieseme halvenemise eest, mille rentnik korrapärase majandamise korral oleks võinud ära hoida. Maakohus leidis, et eelnimetatud lepingust tulenevad nõuded on olemuslikult kahju hüvitamise nõuded VÕS § 115 lg 1 tähenduses, st kahju hüvitamine kohustuse täitmise asemel. Selleks peab rendileandjale olema tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), mis on hõlmatud lepinguga rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), ning rentniku rikkumise ja kahju vahel olema ka põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostja II esitatud tõendite alusel on tuvastatav, et OÜ Siller Auto on esitanud kostjale II seoses rendieseme remondiga mitu arvet – 21. juuli 2020. a arvel (dtl 90) on tehtud töödeks veermiku korrastamine, parema esiamordi ja padjavahetus, 28. juuli 2020. a arvel (dtl 92) on tehtud töödeks sillatalla pukside vahetus, silla reguleerimine, veermiku kontroll, 3. juuni 2020. a arvel (dtl 96) on töödena märgitud sildade reguleerimine, veermiku remont, rehvivahetus, 20. aprilli 2020. a arvel (dtl 101) on märgitud rehvivahetus. Maakohtule esitatud 31. mai 2020. a arvet (dtl 100) ei ole võimalik vaidlusaluse rendiautoga seostada. Samuti pole

lepingulise kahjuna hüvitada 1483 eurot 6 senti. Seda ületavas osas, s.o 853 euro 61 sendi osas, jättis maakohus kahjunõude kostja II vastu rahuldamata. Seega tuleb kostjalt II hageja kasuks kokku välja mõista põhinõudena 3191 eurot 63 senti (1707,67 + 1483,96). Hageja on viivist nõudnud alates 1. maist 2021, s.o alates arve nr 202196 (dtl 38) sissenõutavaks muutumisest. Lähtuvalt rahuldatud põhinõudest (3191 eurost 63 sendist) tuleb kohtuotsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutununa kostjalt II hageja kasuks välja mõista viivis 939 eurot 67 senti ja alates 21. maist 2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni viivis tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Viidates TsMS § 163 lg-le 1, leidis maakohus, et põhjendatud on jätta menetluskulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

nõuete rahuldamise määra vahe. Hageja on hagiavalduse punktis 2.3 märkinud, et pankrotiavalduse esitamise hetkeseisuga ei oleks hageja nõudeid kostja vastu üleüldse tekkinud, kui hageja oleks kostja II maksevõimetusest õigel hetkel teada saanud. Nõuete mittetekkimise korral ei oleks nõuded jäänud rahuldamata ning hagejal ei oleks olnud maksejõuetu ühingu vastu ühtegi nõuet vaja pankrotimenetluses esitada. Praegusel juhul on tuvastatud kostja II renditud sõidukil puuduste olemasolu veebruaris 2021. a. Kostja I väitel puudusid sõidukil aga 27. augustil 2020 ülevaatusel hageja tuvastatud puudused. Seetõttu ei ole välistatud, et renditud sõidukit tagasi andes tuvastatud puudused puudusid ka oktoobris 2020. aastal, kui kostjatele pidi olema selge kostja II püsiv maksejõuetus (kostja lõpetas teadlikult aktiivse majandustegevuse). Kostja II maksejõuetusest teades oleks hageja lõpetanud kostjaga II sõlmitud rendilepingu ning oleks vältinud tasumata rendimaksete ja sõidukil kahju tekkimist, mida kostja II ei ole majandustegevuse ja varade puudumise tõttu võimeline täitma. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mille tõttu saaks kostja I tegevust pidada heade kommete vastaseks tahtlikuks käitumiseks. Kohtu hinnangul ei saa kostja I käitumist pidada selliseks, et annaks aluse arvata, et tegevuse eesmärgiks oli hageja kahjustamine. Sõltumata lepingulise esindaja olemasolust peab kohus selgitama pooltele tõendamist vajavaid asjaolusid ning otsus ei või olla poolte jaoks üllatuslik. Kostjad ei ole menetluses esitanud väiteid, et kostja I ei mõistnud ega pidanudki mõistma, et kostjad tekitavad oma tegevusega hagejale kahju. Hageja ei mõistnud sellest tulenevalt antud asjaolu täiendava tõendamise vajalikkust. Üldtuntud ja tõendamist mitte vajav on asjaolu, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsev kostja II ja tema juhatuse liige kostja I peavad mõistma, et ettevõtte tegevuse lõpetamise korral ei ole täiendavate perioodiliselt tekkivate kohustuste täitmine võimalik. Seejuures pidid kostjatele olema teada kostja II varade puudumine, igakuiste tekkivate kohustuste suurus ning majandustegevuse lõpetamise kavatsus. Kostja I ei ole käitunud korraliku ettevõtja hoolsusega ning ei ole arvestanud ettevõtet juhtides ettevõtte kasumlikkust, tekkivaid kulusid ja võlausaldajate tähtaegset teavitamist enda püsivast maksejõuetusest. Faktilisi asjaolusid tagantjärgi hinnates on selge kostjal I teadmine ja kavatsetus jätta hageja ees tekkivad kohustused täitmata alates oktoobrist 2020 ning tekitada hagejale sellega kahju. Seega kohus on kostja I vastutust hinnates lähtunud üllatuslikest asjaoludest, millele menetlusosalised ei ole menetluses tuginenud, mille kohta kostjad ei ole menetluses vastuväiteid esitanud ning mis ei ole olnud vaidluse all. Praegusel juhul pidi maakohus hagimenetluses lähtuma poolte hinnangutest asjaoludele ja poolte esitatud seisukohtadest ning jõudma järeldusele, et kostja I vastutab tekkinud kahju eest. Maakohus on kahjuhüvitise nõude rahuldanud osaliselt. Maakohus leidis, et hinnapakkumises küsimärkidega kajastatud tööd seoses seisupiduriga ei saanud olla sõidukile hädavajalikud ning tehti ilmselt lähtuvalt hageja jaatavast vastusest pakkumises toodud küsimusele. Samuti ei saa rentnikule ette heita küljepeeglite vahetamise vajadust, mis pakkumisest nähtuvalt oli seotud sõiduki mootori veaga. Kohtu seisukohad on selles osas üllatuslikud, kuna maakohus pole neid asjaolusid menetluses arutanud, hagejal polnud võimalust esitada täiendavaid tõendeid ja selgitusi. Lisaks on kohus hinnanud valesti hageja esitatud tõendeid. Kohus on täheldanud õigesti, et küljepeeglite vahetus on tingitud mootori veast, kuid mitte otsuses märgitud sõiduki mootori veast, vaid küljepeeglite mootori rikkest. Hagejal puudub teadmine, millest tulenevalt ei töötanud küljepeeglite mootorid. Tavapärane vea põhjus on talvel jäätunud küljepeeglite kokku ja lahti klapitamine, mis rikub kinni jäätunud peeglite korral peeglite mootori. Rikke tekkepõhjus ei ole oluline, kuna viga tekkis sõiduki kostja II valduses oleku perioodil, millal sõidukil tekkivate puudute eest vastutas kostja II.

Kohus on jätnud arvestamata, et kostjad ei ole soovinud sõidukit tagastades sõiduki tehnilist seisukorda fikseerida ja lepingule vastavalt sõidukil esinevaid võimalikke puuduseid tuvastada. Kostjad ei ole lepingu lõppedes täitnud lepingu p-i 4.12 ehk viinud sõidukit tehnilise seisundi tuvastamiseks autoteenindusse. Kostjal II oleks lepingu järgi käitudes olnud võimalus kohe puuduste olemasolu vaidlustada ning teha sõidukile täiendav ekspertiis. Hageja ja kostja II vahelise rendilepingu kohaselt oli kostja II kohustatud kõrvaldama kõik sõidukil tuvastatud puudused ning hageja on sõidukil esinenud puudused lasknud ekspertidel fikseerida. Seisupiduri trosse ja pidurdusjõudu kontrollitakse tehnoülevaatusel, millest tulenevalt ei ole küsimärgiga puudus väheoluline viga, kui see soovitakse enne järgmist tehnoülevaatusele suundumist välja vahetada. Eelnevast tulenevalt on hageja nõue põhjendatud kogu ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

omaksvõttu. Samuti ei nähtu, et kostjad ja hageja oleks käsitlenud nimetatud väidet sarnaselt ja et maakohus oleks oma hinnangut andes kaldunud kõrvale poolte käsitlusest. Praegusel juhul, esitades nõude kostja I vastu ja tuginedes sellele, et kostjal I oli kohustus esitada kostja II pankrotiavaldus, pidi hageja ka oma väiteid nõude rahuldamiseks tõendama. Hageja on ise viidanud apellatsioonkaebuses sellele, et nõustub maakohtuga, et tema kohustus oli kostja II maksejõuetust tõendada. TsMS § 5 lg 2 teine lause sätestab, et pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kui leida, et maakohus oleks pidanud hagejale andma veel täiendavalt võimaluse oma väiteid seoses kostja II maksejõuetusega tõendada ning juhtima tähelepanu, et kostjate omaksvõttu ei saa siin eeldada, on hageja saanud ringkonnakohtus võimaluse ka täiendavaid tõendeid esitada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ainuüksi majandusaasta aruanne ei tõenda kostja II püsivat maksejõuetust. Samas ka ringkonnakohtus hageja esitatud käivet puudutavate väljavõtete alusel ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada hageja soovitut, et kostja II oli juba 2020. a lõpus püsivalt maksejõuetu. Ka väide, et kostjal II puudub alates 2021. a-st aktiivne majandustegevus, ei anna alust teha hageja soovitud järeldust. Kuigi kostjad on apellatsioonimenetluses viidanud sellele, et kasumit on raske teenida, kui hageja renditud autode akude mahtuvused on 60%, mistõttu tuli kulutada raha remondile, kindlustusele, akude laadimisele, ei saa ka sellest kostjate väitest tulenevalt leida, justkui oleks kostjad hagejaga kostja II püsiva maksejõuetuse osas 2020. a nõustunud. Hageja viited sellele, et tal polnudki sel hetkel, kui kostja II oli juba väidetavalt maksejõuetu, nõudeid kostja I vastu, viitab vastupidiselt hageja soovitule pigem sellele, et kostja I ei olnud 2020. a lõpuks maksejõuetu. Asjas ei nähtu, et kostjal II oleks võlausaldajaid peale hageja. Asjas ei nähtu ka, et praeguseks oleks mõni võlausaldajatest (sh hageja) esitanud kostja II suhtes pankrotiavalduse. Hageja on tuginenud ka sellele, et maakohus on ekslikult leidnud, et kostja I pole käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Maakohus on põhjendatult Riigikohtu praktikale viidates leidnud, et asjas esitatud asjaolude alusel ei saa järeldada, et kostja I oleks käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt (ehk antud juhul majandusaasta aruannete ja pankrotiavalduse esitamata jätmise eesmärk ei olnud kahjustada hagejat). Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et alusetu on rahuldada hagi kostja I kui kostja II juhatuse liikme vastu.

muuta. Ilma vastava hageja selgituseta on arusaadav, miks maakohus viitas sõiduki mootori rikkele ning leidis, et lepingu p-st 5.1 tulenevalt ei pea igal juhul kostja II nimetatud kulusid hüvitama. Hinnapakkumises on ka märgitud „Küljepeeglite vahetus (ei klapi kokku, mootori viga).“ „Parem küljepeegel“, „Vasak küljepeegel“ (dtl 37, 60). Hageja esitatud hinnapakkumisest (dtl 37, 60) ei tulene, et peetud oleks silmas küljepeegli mootori riket. Asjaolu, et hageja esitatud arves nr 202196 on viidatud mõlema küljepeegli mootorile (dtl 38, 61), ei muuda eelnevat järeldust – esiteks ei nähtu nimetatud arvest, et tegemist oleks rendilepingu esemeks olnud sõidukit puudutava remondiga ja lisaks ei saa ainuüksi nimetatud arve alusel tuvastada rendiesemeks oleval autol esinenud puuduseid. Lisaks nähtub, et hageja arvel nr 202196 ja Eurostauto OÜ hinnapakkumises on kajastatud küljepeeglitega seonduvat erinevalt – kui hinnapakkumises on viidatud küljepeeglitele tervikuna ja küljepeeglite vahetusele, siis hageja arves on viidatud üksnes mõlema küljepeegli mootorile ja mootori töö hinnale. Lisaks on maakohus viidanud lepingu p-le 5.1, millest ei tulene, et „elektrimootori amortisatsioon“ ei võiks tähendada ka küljepeeglite elektrimootorite amortisatsiooni. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et hinnapakkumises küsimärkidega märgitud tööde osas („Seisupiduritrosside vahetus?“ „Seisupiduri tross vasak?“ ja „Seisupiduritross parem“ (dtl 37, 60)) ei saa lugeda neid tuvastatud puudusteks või riketeks, mida tulnuks kõrvaldada ja mille hüvitamist saaks nõuda kostjalt II. Asjaolu, et ülevaatuse ajal kontrollitakse seisupiduri trosse ja pidurdusjõudu, et anna alust hinnapakkumise alusel, kus nimetatud tööd olid märgitud küsimärkidega, tuvastada, et praegusel juhul esinesid renditud sõidukil puudused, mis tingisid seisupiduri trosside vahetuse vajaduse. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud õigesti hagi kostja II vastu osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohus jättis hagi kostja I vastu täies ulatuses rahuldamata ning kostja II vastu osaliselt rahuldamata, ei ole alust muuta maakohtu järeldust, millega maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Eeltoodut arvestades tuleb seega jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.