1.Jätta Bondora AS 12.09.2024 hagi M.M M. rahuldamata.
vastu 1272 euro saamiseks
2.Jätta menetluskulud Bondora AS kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
3.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja
pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tsiviilasja nr 2-24-129446 raames esitas Bondora AS (hageja) 14.08.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse M.M M. (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 8000 eurot, tulenevalt poolte vahel 14.07.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr BL2308339 (leping I), mille alusel andis hageja kostjale laenu 10 419 eurot. Tsiviilasja nr 2-24-129447 raames esitas hageja 14.08.2024 maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu, milles palus kostjalt välja mõista 1252 eurot 51 senti tulenevalt poolte vahel täiendavalt sõlmitud kahest tarbijakrediidilepingust. Esiteks tulenevalt poolte vahel 01.05.2021 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr BL2239206 (leping II), mille alusel andis hageja kostjale laenu 531 eurot. Teiseks tulenevalt poolte vahel 22.03.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr BL2664994 (leping III), mille alusel andis hageja kostjale laenu 637 eurot.
2.Pärnu Maakohus tegi 16.08.2024 määrusega lepingu I kohta kostjale makseettepaneku. Pärnu Maakohus lõpetas 03.09.2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses, sest kostja oli esitanud makseettepanekule vastuväite. Kostja märkis vastuväites, et tarbijakrediidilepingu põhiosa on tasutud. Kõrvalnõuete osas on vajalik teha ümberarvutus. Palun kohtul kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist laenuandja poolt. Pärnu Maakohus tegi 15.08.2024 määrusega lepingute II ja III kohta kostjale makseettepaneku. Pärnu Maakohus lõpetas 03.09.2024 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses, sest kostja oli esitanud makseettepanekule vastuväite. Kostja märkis vastuväites, et tarbijakrediidilepingu põhiosa on tasutud. Kõrvalnõuete osas on vajalik teha ümberarvutus. Palun kohtul kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist laenuandja poolt.
3.Tartu Maakohus jättis 05.09.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-129446 hagiavalduse käiguta ja andis hagejale tähtaja nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks. Tartu Maakohus jättis 04.09.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-129447 hagiavalduse käiguta ja andis hagejale tähtaja nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks.
4.Hageja esitas 12.09.2024 tsiviilasjades nr 2-24-129446 ja 2-24-129447 hagiavaldused lepingutest I–III tulenevate võlgnevuste saamiseks, tuginedes sellele, et ta ütles lepingurikkumise tõttu 12.08.2024 lepingud I–III üles.
4.1.Hageja palus tsiviilasjas nr 2-24-129446 esitatud hagis kostjalt lepinguga I seotud võlgnevusena välja mõista 9974 eurot 29 senti, mis hõlmas järgnevaid komponente: 8520 eurot 3 senti tagastamata krediidisumma 1165 eurot 21 senti sissenõutavaks muutunud intress 37 eurot 16 senti lepingu haldustasu 251 eurot 89 senti hagi esitamise aja seisuga sissenõutav viivis Ühtlasi palus hageja kostjalt välja mõista edasiulatuv viivis 36,5% tagastamata krediidisummalt aastas alates hagi esitamisest (12.09.2024) tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Samuti palus hageja jätta menetluskulud kostja kanda ning märkida TsMS § 177 lg 2 kohaselt, et menetluskulude kindlaksmääramisel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis.
4.2.Hageja palus tsiviilasjas nr 2-24-129447 esitatud hagis kostjalt lepingutega II ja III seotud võlgnevusena välja mõista 1 272 eurot, mis hõlmas järgnevaid komponente: lepingust II tulenev võlgnevus 495 eurot 58 senti lepingust III tulenev võlgnevus 776 eurot 42 senti. Ühtlasi palus hageja kostjalt välja mõista alates hagi esitamisest (12.09.2024) kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni edasiulatuv viivis tagastamata krediidisummalt, lepingu II puhul määraga 39,3% aastas ning lepingu III puhul 14,81% aastas. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning märkida TsMS § 177 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramisel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis. Lepingust II tulenev võlgnevus 495 eurot 58 senti hõlmas järgmisi komponente: 421 eurot 99 senti tagastamata krediidisumma 58 eurot 28 senti sissenõutavaks muutunud intress 1 euro 88 senti lepingu haldustasu 13 eurot 43 senti sissenõutav viivis hagi esitamise aja seisuga. Lepingust III tulenev võlgnevus 776 eurot 42 senti hõlmas järgmisi komponente 521 eurot 57 senti tagastamata krediidisumma 39 eurot 85 senti sissenõutavaks muutunud intress 8 euro 76 senti lepingu haldustasu 20 eurot sissenõudmiskulu 179 eurot 88 senti lisateenused 6 eurot 36 senti sissenõutav viivis hagi esitamise aja seisuga
5.Tsiviilasjas nr 2-24-129446 esitatud hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled lepingu I, mille järgi sai kostja laenu 10 419 eurot intressimääraga 36,50% aastas. Laen tuli tagastada 60 osamaksega ajavahemikul 13.08.2021–13.07.2026. Krediidikulukuse määr oli 55,78%. Kostja pidi tasuma lepingu I sõlmimisel tasu 619 eurot, mis tasaarvestati laenu väljastamisel ning igakuist lepingutasu 4% laenusummalt aastas. Hageja tegi 14.07.2021 kostjale väljamakse 9800 eurot.
5.1.Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja lepingust I tulenevat tagasimaksmise kohustust, jättes osaliselt tasumata 27.03.2024 osamakse ja täielikult tasumata 25.04., 27.05., 26.06. ja 26.07.2024 osamaksed. Hageja hoiatas kostjat 10.07.2024, et ütleb pooltevahelise laenulepingu üles, kui kostja ei täida võetud kohustusi ning andis kostjale täiendava 30päevase tähtaja kohustuste täitmiseks. Lõpptähtaeg võla tasumiseks oli 09.08.2024. Kuna kostja kohustusi ei täitnud, ütles hageja lepingu 12.08.2024 üles. Kostja on laenulepingu kehtivuse ajal tasunud laenusumma katteks 1898 eurot 97 senti, seega on põhivõlg 8520 eurot 3 senti. Lepingu maksegraafiku kohaselt kuulus lepingu kehtivuse perioodil 27.03.2024–26.07.2024 tasumisele intress 1372 eurot 78 senti, millest kostja tasus 207 eurot 57 senti, seega on intressi nõue 1165 eurot 21 senti. Kostja jättis tasumata igakuise haldustasu summas 9 eurot 29 senti, mis on arvestatud 25.04.2024–26.07.2024 eest. Lepingu üldtingimuste punkti 9.1. alusel oli viivisemäär võrdne poolte vahel kokku lepitud intressimääraga, s.t. 36,5% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 12.08.2024 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 1 euro 38 senti, millele lisandub ajavahemiku 13.08.2024–11.09.2024 eest viivis 250 eurot 51 senti, kokku on hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 251 eurot 89 senti. Hageja selgitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist järgmiselt: lepingu sõlmimise eel lähtus hageja kostja esitatud laenutaotlusest ja lisatud pangakonto väljavõttest. Kostja
märkis laenutaotlusse enda sissetulekuks 1500 eurot ja kohustuseks 0 eurot. Esitatud pangakonto väljavõtte analüüsi tulemusel selgus, et kostja igakuiseks sissetulekuks on 2024 eurot 63 senti ja igakuiseks kohustuseks 450 eurot 18 senti. Laenutaotluse esitamise ajal oli avalikustatud kostja kohta küll maksehäireid, kuid need olid lõpetatud üks kuni kaks aastat enne laenutaotluse esitamist. Hageja täpsustas 22.01.2025 seisukohas, et lepingu sõlmimisel oli kostja sissetulekuks igakuiselt vanemahüvitis 742 eurot 71 senti, lisaks laekus kostjale peretoetus 60 eurot. Pensioniregistrisse tehtud päringu kohaselt oli kostja sissetulekuks 1964 eurot 63 senti. Seega arvestas hageja kostja sissetulekuks 2024 eurot 63 senti (1964 eurot 63 senti + 60 eurot). Kuna kostja oli märkinud taotlusse elamiskuludeks 0 eurot, mis ei ole eluliselt reeglina võimalik, siis arvestas hageja kostja elamiskuludeks 30% sissetulekust (s.o 2024 eurot 63 senti), seega antud juhul 607 eurot.
5.2.Kostja leidis 18.09.2024 hagiavalduse vastuses ja täiendavates seisukohtades, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja sissetulekud olid väiksemad kui väljaminekud, tal oli võetud laenu ka teistelt krediidiandjatelt ning pangakonto väljavõttelt nähtuvalt tegeles kostja hasartmängude mängimisega. Kostja esitas kohtule pangakonto väljavõtted laenu saamisele eelnenud aja kohta. Kostja tõi välja, et tema 2021. aasta veebruari sissetulek oli 802 eurot 71 senti, väljaminek (arved) 320 eurot 5 senti ning hasartmängude peale kulus 732 eurot; märtsi sissetulek oli 1648 eurot 32 senti, väljaminek (arved) 401 eurot 24 senti ning hasartmängude peale kulus 765 eurot; aprilli sissetulek oli 802 eurot 71 senti, väljaminek (arved) 419 eurot 74 senti ning hasartmängude peale kulus 445 eurot; mai sissetulek oli 802 eurot 71 senti, väljaminek (arved) 592 eurot 29 senti ning hasartmängude peale kulus 660 eurot; juuni sissetulek oli 802 eurot 71 senti, väljaminek (arved) 569 eurot 13 senti ning hasartmängude peale kulus 775 eurot. Kostja märkis, et sai hagejalt 01.05.2021 laenu 500 eurot ja 14.07.2021 9800 eurot ning on hagejale tagasi maksnud 10 927 eurot 7 senti.
6.Tsiviilasjas nr 2-24-129447 esitatud hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid pooled 01.05.2021 lepingu II ja 22.03.2022 lepingu III. Kostja sai lepingu II kohaselt hagejalt laenu 531 eurot intressimääraga 39,30%. Laen tuli tagastada 60 osamaksega ajavahemikul 13.05.2021–13.04.2026. Krediidikulukuse määr oli 60,06%, kostjal tuli tasuda igakuist lepingutasu 4% laenusummalt aastas ning lepingu sõlmimisel lepingutasu 31 eurot, mis on tasaarvestatud laenu väljastamisel. Hageja tegi 01.05.2021 väljamakse 500 eurot. Kostja sai lepingu III kohaselt hagejalt laenu 637 eurot intressimääraga 14,81% aastas. Laen tuli tagastada 60 osamaksega 13.05.2021–13.04.2026. Krediidikulukuse määr oli 26,63%. Kostja pidi tasuma lepingu II sõlmimisel tasu 37 eurot, mis tasaarvestati laenu väljastamisel ning igakuist lepingutasu 4% laenusummalt aastas. Hageja tegi 22.03.2022 väljamakse 600 eurot.
6.1.Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja tagasimaksmise kohustust, jättes lepingute II ja III puhul osaliselt tasumata 27.03.2024 osamakse ja täielikult tasumata 25.04., 27.05., 26.06. ja 26.07.2024 osamaksed. Hageja hoiatas kostjat 10.07.2024, et ta ütleb lepingud II ja III üles, kui kostja ei täida võetud kohustusi ning andis kostjale täiendava 30-päevase tähtaja kohustuste täitmiseks. Kuna kostja kohustusi ei täitnud, ütles hageja lepingud II ja III 12.08.2024 üles. Kostja on tasunud lepingu II katteks 109 eurot 1 sent, seega on põhivõlg 421 eurot 99 senti. Lepingu maksegraafiku kohaselt kuulus lepingu kehtivuse perioodil 27.03.2024–26.07.2024 tasumisele intress 68 eurot 67 senti, millest kostja tasus 10 eurot 39 senti, seega on intressi nõue 58 eurot 28 senti. Kostja jättis tasumata igakuise haldustasu summas 47 senti, mis on arvestatud perioodi 25.04.2024–26.07.2024 eest. Lepingu üldtingimuste punkti 9.1. alusel on viivisemäär võrdne poolte vahel kokku lepitud intressimääraga, s.t. 39,3% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 12.08.2024 oli lepingu alusel sissenõutavaks
muutunud tasumata viivis 7 senti, millele lisandub ajavahemiku 13.08.2024–11.09.2024 eest viivis 13 eurot 36 senti, kokku hagiavalduse esitamisega sissenõutavaks muutunud viivis seega 13 eurot 43 senti. Kostja on tasunud lepingu III laenusumma katteks 115 eurot 43 senti, seega on põhivõlg 521 eurot 57 senti. Maksegraafiku kohaselt kuulus lepingu kestel 27.03.2024–26.07.2024 tasumisele intress 46 eurot 23 senti, millest kostja tasus 6 eurot 38 senti, seega on intressinõue 39 eurot 85 senti. Kostja jättis tasumata igakuise haldustasu summas 2 eurot 19 senti, mis on arvestatud 25.04.2024–26.07.2024 eest. Lepingu üldtingimuste punkti 9.1. alusel on viivisemäär võrdne poolte vahel kokku lepitud intressimääraga, s.t. 14,81% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 12.08.2024 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 14 senti, millele lisandub ajavahemiku 13.08.2024–11.09.2024 eest 6 euro 22 sendi suurune viivis, kokku hagiavalduse esitamisega sissenõutavaks muutunud viivis seega 6 eurot 36 senti. Laenulepingut sõlmides avaldas kostja soovi kasutada hageja pakutavat lisateenust B Secure, mille kuumakse on 14 eurot 99 senti. Kostja jättis lisateenuse kasutamise eest tasumata perioodil 28.08.2023–27.07.2024, s.o 12 kuud, seega tuleb kostjalt välja mõista lisateenuse tarbimise eest 179 eurot 88 senti. Hageja palub lepingu üldtingimuste ja seaduse alusel mõista kostjalt välja võla sissenõudmisega seotud kulud 20 eurot. Tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud 02.04.2024, 27.04.2024, 28.05.2024 ja 01.07.2024. Hageja selgitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist mõlema lepingu puhul järgmiselt: mõlema lepingu sõlmimise eel lähtus hageja kostja esitatud laenutaotlusest ja lisatud pangakonto väljavõttest. Enne lepingu II sõlmimist märkis kostja enda sissetulekuks 1500 eurot, kohustusteks 0 eurot. Esitatud pangakonto väljavõtte analüüsi tulemusel selgus, et kostja igakuiseks sissetulekuks on 2024 eurot 63 senti ja igakuiseks kohustuseks 439 eurot 6 senti. Laenutaotluse esitamise ajal oli avalikustatud kostja kohta küll maksehäireid, kuid need olid lõpetatud üks kuni kaks aastat enne laenutaotluse esitamist. Hageja täpsustas 16.12.2024 seisukohas, et lepingu 1 sõlmimisel oli kostja sissetulekuks igakuiselt vanemahüvitis 742 eurot 71 senti, lisaks laekus kostjale tulumaksu tagastamise järgselt 845 eurot 61 senti, samuti peretoetus 60 eurot. Pensioniregistrisse tehtud päringu kohaselt oli kostja sissetulekuks 1964 eurot 63 senti. Kuna kostja oli märkinud taotlusse elamiskuludeks 0 eurot, mis ei ole eluliselt reeglina võimalik, siis arvestas hageja kostja elamiskuludeks 30% sissetulekutest, antud juhul seega 607 eurot. Enne lepingu III sõlmimist märkis kostja enda sissetulekuks 1500 eurot ja kohustuseks 0 eurot. Esitatud pangakonto väljavõtte analüüsi tulemusel selgus, et kostja igakuiseks sissetulekuks on 1179 eurot 16 senti ja igakuiseks kohustuseks 341 eurot 81 senti. Laenutaotluse esitamise ajal oli avalikustatud kostja kohta küll maksehäireid, kuid need olid lõpetatud rohkem kui kaks aastat enne laenutaotluse esitamist. Hageja täpsustas 16.12.2024 seisukohas, et lepingu 1 sõlmimisel oli kostja sissetulekuks haigekassa poolt tasutud töövõimetushüvitis kogusummas 3357 eurot 47 senti ning peretoetus kogusummas 180 eurot. Hageja analüüsis kostja esitatud pangakonto väljavõtet 3 kuud enne laenu väljastamist. Hageja arvestas kostja elamiskuludeks 353 eurot.
6.2.Kostja leidis 18.09.2024 hagiavalduse vastuses ja täiendavates seisukohtades, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna kostja sissetulekud olid väiksemad kui väljaminekud, ta oli võtnud laenu ka teistelt krediidiandjatelt ning pangakonto väljavõttelt nähtuvalt tegeles kostja hasartmängude mängimisega. Kostja esitas kohtule pangakonto väljavõtted laenu saamisele eelnenud aja kohta. Kostja tõi välja, et tema 2021. aasta veebruari sissetulek oli 802 eurot 71 senti, väljaminek (arved) 320 eurot 5 senti ning hasartmängude peale kulus 732 eurot; märtsi sissetulek oli 1648 eurot 32 senti, väljaminek (arved) 401 eurot 24 senti ning hasartmängude peale kulus 765 eurot; aprilli sissetulek oli 802 eurot 71 senti, väljaminek (arved) 419 eurot 74 senti ning hasartmängude peale kulus 445 eurot; mai sissetulek oli 802 eurot 71 senti, väljaminek (arved) 592 eurot 29 senti ning hasartmängude
peale kulus 660 eurot; juuni sissetulek oli 802 eurot 71 senti, väljaminek (arved) 569 eurot 13 senti ning hasartmängude peale kulus 775 eurot. Kostja märkis, et sai hagejalt 01.05.2021 laenu 500 eurot ja 14.07.2021 9800 eurot ning on hagejale tagasi maksnud 10 927 eurot 7 senti.
KOHTU SEISUKOHT
7.Kohus on tutvunud tsiviilasjade 2-24-129446 ja 2-24-129447 materjalidega, poolte seisukohtade ja esitatud tõenditega, selgitanud pooltele kohtuasja faktilisi asjaolusid ja õiguslikku külge ning andnud pooltele kolmel korral võimaluse enda seisukohti selgitada, vastata vastaspoole argumentidele ning esitada tõendeid. Kohus kaalus võimalust lahendada käesolev tsiviilasi 2-24-129447 lihtmenetluse reeglite kohaselt TsMS § 405 lg 1 mõttes, kuid kuna tsiviilasjad 2-24-129446 ja 2-24-129447 on omavahel seotud ja teises tsiviilasjas lihtmenetluse reegleid kasutada ei saa, otsustas kohus, et ta ei kasuta ka käesolevas tsiviilasjas kohtuotsuse tegemisel lihtmenetluses lubatud lihtsustusi, sest nii on otstarbekam. Kohus toob esmalt välja hageja nõuded kostja vastu ja selgitab hageja nõuete aluseks olevaid asjaolusid (I), seejärel selgitab kohus tarbijakrediidilepingu ja selle ülesütlemisega seostuvaid õiguslikke küsimusi (II), kolmandaks analüüsitakse käesolevas tsiviilasjas nr 2-24-129447 lepingute II ja III alusel esitatud nõudeid ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (III), neljandaks analüüsib kohus eelnevaga kaasnevaid õiguslikke tagajärgi, lahendab sisuliselt käesolevas tsiviilasjas esitatud nõuded kostja vastu ja teeb menetluslikud otsustused
(IV).
I
8.Tsiviilasjades nr 2-24-129446 ja 2-24-129447 esitatud hagiavalduste kohaselt olid pooled sõlminud kolm tarbijakrediidilepingut. Hageja oli need tarbijakrediidilepingud kostja lepingurikkumiste tõttu üles öelnud ning on esitanud nõude võla saamiseks.
8.1.Tsiviilasjas nr 2-24-129446 on arutluse all hageja nõuded kostja vastu lepingu I järgi. Hageja esitas kostja vastu nõude 9974 euro 29 sendi saamiseks, tuginedes sellele, et pooled sõlmisid kehtivalt lepingu I, kostja rikkus oluliselt lepingut I, kui ta jättis kohaselt tasumata laenu tagasimaksed perioodil 27.03.2024–26.07.2024, hageja saatis seetõttu kostjale lepingu I ülesütlemise hoiatuse 10.07.2024, andis kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja kuni 09.08.2024 ning kuna kostja ka siis kohustusi ei täitnud, ütles ta lepingu I 12.08.2024 kehtivalt üles. Kostja ei ole eeltoodule vastu vaielnud ega esitanud ka tõendeid, millega ta oleks hageja väited ümber lükanud.
8.2.Tsiviilasjas nr 2-24-129447 on arutluse all hageja nõuded kostja vastu lepingute II ja III alusel. Hageja esitas kostja vastu nõude lepingust II tulenevalt 495 euro 58 sendi saamiseks ning lepingust III tulenevalt 776 euro 42 sendi saamiseks, tuginedes sellele, et pooled sõlmisid kehtivalt lepingud II ja III, kostja rikkus oluliselt lepinguid II ja III, kui ta jättis kohaselt tasumata laenu tagasimaksed perioodil 27.03.2024–26.07.2024, hageja saatis seetõttu kostjale lepingu I ülesütlemise hoiatuse 10.07.2024, andis kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja kuni 09.08.2024 ning kuna kostja ka siis kohustusi ei täitnud, ütles ta lepingu I 12.08.2024 kehtivalt üles. Kostja ei ole eeltoodule vastu vaielnud ega esitanud ka tõendeid, millega ta oleks hageja väited ümber lükanud.
9.Kohus leiab, et eeltoodut arvestades võib poolte õigussuhted lepingute I–III puhul kvalifitseerida tarbijakrediidilepingutena VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev laenuandjast hageja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust.
9.1.Hageja on lepingute I–III puhul esitanud kostja vastu nõude seoses lepingu ülesütlemisega ning leidnud, et ta on lepingud I–III kostja oluliste lepingurikkumiste tõttu pärast täiendava tähtaja andmist kehtivalt üles öelnud.
9.2.Hageja on märkinud, et lepingute I–III ülesütlemine eeldas lepingu üldtingimuste p 13.2 ja VÕS § 416 lg 1 kohaselt järgmiste eelduste täitmist: kostja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ning hageja on andnud kostjale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.
9.3.Hageja leiab, et ta on kostjaga sõlmitud lepingud I–III kehtivalt üles öelnud ja järginud kõiki ülesütlemise formaalseid ja materiaalseid eelduseid. Kostja ei ole esitanud ülesütlemise kehtivuse kohta esitanud vastuväiteid ega tõendeid, mis hageja väited ümber lükkaksid, samuti ei ole kostja väitnud, et ta poleks ülesütlemise hoiatusi ega ülesütlemisavaldusi kätte saanud. Seega on võimalik, et hageja on kostjaga sõlmitud lepingud I–III kehtivalt üles öelnud ning tal võib olla sellest tulenevalt õigus esitada kostja vastu nõudeid.
10.Kohus lisab, et hageja soov esitada tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tõttu lepingu täitmisnõue VÕS § 108 lg 1 mõttes on õiguslikult põhjendamatu. Kohus selgitab, et nii taganemine kui ka ülesütlemine on oma olemuselt sellised õiguskaitsevahendid, mis vabastavad lepingupooled VÕS § 188 lg 2 ja § 195 lg 2 järgi edasisest täitmiskohustusest, küll jäävad lepingu lõpetamiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima, nagu on kakskümmend aastat tagasi selgitanud ka Riigikohus (RKTKo 01.12.2005 3-2-1-129-05, p 17). Lepingust taganemise või ülesütlemisega lõppevad lepingu täitmise nõuded ja lepinguline võlasuhe kujundatakse ümber tagasitäitmisvõlasuhteks, mille sisuks on põhiliselt vastastikuse tagasitäitmise kohustused. Ülesütlemise eripära, võrreldes taganemisega on, et pooled ei ole kohustatud reeglina lepingu järgi üleantut tagastama, kuid selle kohta on ka erandid VÕS § 195 lg-s 5 ja § 196 lg-s 4. II
11.Kohus selgitab järgevalt tarbijakrediidilepingutega seoses vastutustundliku laenamise põhimõtet ja tarbija krediidivõimelisuse kontrolli puudutavat õiguslikku regulatsiooni ning seejärel tarbijakrediidilepingu ülesütlemisega seostuvaid küsimusi.
11.1.Tarbijakrediidilepingute kohta tuleneb Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikast, et kohus peab omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Riigikohus on leidnud, et kohus peab omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 403 4 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).
11.2.Riigikohus on leidnud, et kohtul on esmalt otstarbekas kontrollida, kas tarbijale antud krediidikulukusemäär ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas, sest VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu tühisus toob kaasa selle, et hagi tuleb rahuldamata jätta kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni arvutatud põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise
tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098/50, p 14).
11.3.Riigikohus on leidnud, et teiseks on kohtul kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (RKTKm 24.11.2023 2-21-13098/50, p 17 jj). Kohus toob järgnevalt välja tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldused ja selgitab õiguslikku olukorda ning hindab seejärel, kas käesolevas asjas on tarbijakrediidileping krediidikulukuse määra arvestades kehtivalt sõlmitud, kas hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ning seejärel ülesütlemise kehtivust ja selle õiguslikke tagajärgi.
12.Tarbijakrediidilepingu ülesütlemist, selle eelduseid ja õiguslikke tagajärgi reguleerivad VÕS §-d 195 ja 196 koostoimes tagasitäitmisvõlasuhte normidega VÕS §-des 189–191, millele lisandub tarbijakrediidilepingu eriregulatsioon VÕS § 416 mõttes.
12.1.Tarbijakrediidilepingu ülesütlemine saab olla kehtiv, arvestades seda, et VÕS § 421 kohaselt on tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine ning seda ka juhul kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Arvestada tuleb ka õiguskirjanduses ja Riigikohtu praktikas antud juhiseid (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50; RKTKo 03.06.2020 2-17-7502/66; vt ka RKTKo 11.12.2024, 2-19-13673/134; RKTKo 12.12.2018, 2-17-9391/46; RKTKo 14.06.2016, 3-2-1-53-16).
12.2.Krediidiandja saab tarbijakrediidilepingu kehtivalt üles öelda järgmistel tingimustel: täidetud on ülesütlemise formaalsed eeldused o krediidiandja on teinud vähemasti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavalduse, o krediidiandja on ülesütlemisavalduse tarbijale edastanud ning tarbija on selle üldiseid tsiviilõiguse tahteavalduse tegemise reegleid arvestades kätte saanud, o ülesütlemisavaldus on tarbija jaoks selge, üheselt arusaadav ja tingimusteta, see tähendab muuhulgas, et selgelt peab olema märgitud ülesütlemise kuupäev ja täiendava tähtaja andmisel ka selle kestus, tarbijal peab olema võimalik aru saada, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud ning nõutakse tingimusteta kogu laenusumma tasumist, sealjuures ei või ülesütlemisavaldus olla üldjuhul mingi muu dokumendi koosseisus (teade, meenutus, laenukonto väljavõte), kuid lubatav on ühiselt anda täiendav tähtaeg koos hoiatusega, et selle edutult möödudes loetakse leping ülesöelduks.
täidetud on ülesütlemise materiaalsed eeldused: o esineb tarbijakrediidilepingu erakorralise ülesütlemise alus, arvestada tuleb sellega, et korraline ülesütlemine on võimalik vaid eeldusel, et tegemist on tähtajatu tarbijakrediidilepinguga ja selline võimalus on VÕS § 4141 lg 2 kohaselt lepinguga ette nähtud, o krediidiandja saab VÕS § 416 lg-te 1 ja 2 järgi sealjuures tarbija makseviivituse tõttu tähtajalise tarbijakrediidilepingu erakorraliselt üles öelda üksnes siis kui:
tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist ja krediidiandja on pakkunud tarbijale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.
ülesütlemise kehtivust välistavaid asjaolusid ei esine o ülesütlemine on toimetu, sest ülesütlemisavaldus on tühistatud või tühine (sh põhjusel, et see ei ole kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis), o ülesütlemine on toimetu, sest ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, o ülesütlemine on toimetu, sest ülesütlemisõiguse jagamatuse tõttu saab lepingu üles öelda vaid mitme õigustatud isiku poolt või mitme kohustatud isiku suhtes ühiselt (VÕS § 195 lg 4), o ülesütlemine on toimetu, sest erakorralise ülesütlemise alust ei esinenud, seda mh olukorras, kus krediidiandja ei ole VÕS § 4034 lg 6 kohaselt tarbija krediidivõimelisust piisavalt hinnanud ja peab seetõttu VÕS § 4034 lg 7 järgi tagasimaksed uuesti määrama, mille tulemusel vähendab krediidiandja alusetult nõutud tasude võrra kogu tarbija poolt võlgnetavat krediidi põhiosa.
III
13.Kohus leiab, et käesolevas asjas on pooled sõlminud lepingud II ja III kehtivalt. Kohtu tuvastatud asjaoludel, mille üle pooled ei vaidle, sõlmisid nad 01.05.2021 lepingu II ja 22.03.2022 lepingu III.
13.1.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt andis kostja talle saadetud PIN-koodiga elektroonilise kinnituse lepingule II 01.05.2021 kl 18:17:03 ja lepingule III 22.03.2022 kl 11:29:32). Lepingutele oli lisatud Euroopa tarbijakrediidi teabeleht, mis sisaldas VÕS §-s 404 nõutud teavet koos lepingu põhitingimustega. Hageja on esitanud tõendid laenude väljamaksmise kohta. Hageja maksis kostjale 01.05.2021 500 eurot (dtl 101) ja 22.03.2022 600 eurot (dtl 102).
13.2.Poolte vahel sõlmitud lepingud II ja III ei ole tühised krediidikulukuse määra ülempiiri ületamise tõttu VÕS § 4062 lg 1 mõttes, mis sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
13.3.Kohtuasja materjalide pinnalt saab tuvastada, et lepingu II puhul oli aastane krediidikulukuse määr 60,06%, mis oli napilt vähem kui 60,27%, mis oli kolmekordne keskmine määr lepingu II sõlmimise ajal 01.05.2021. Lepingu III puhul oli krediidikulukuse määr 26,63%, mis oli vähem kui 50,85%, mis oli kolmekordne keskmine määr lepingu III sõlmimise ajal 22.03.2022. Seega võib asja materjalidest nähtuvalt leida, et pooled sõlmisid kehtivalt lepingud II ja III.
14.Hagejal võib olla õigus esitada lepingu III ja III ülesütlemise tõttu kostja vastu nõudeid VÕS §-de 195 ja 196 ning § 416 lg 1 kohaselt, tingimusel, et ta on lepingud II ja III kehtivalt üles öelnud, mis sõltub omakorda sellest, kas hageja on järginud vastutustundliku laenamise
põhimõtet ning kontrollinud sealjuures nõuetekohaselt VÕS § 403 4 lg 6 järgi kostja krediidivõimelisust.
14.1.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on lepingud II ja III VÕS §-de 195 ja 196, samuti § 416 lg 1 kohaselt kostja makseviivituse tõttu 12.08.2024 kehtivalt üles öelnud, arvestades seda, et erakorralise ülesütlemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud, kui hageja ei olnud kostja krediidivõimelisust VÕS § 4034 lg 6 kohaselt lepingu I sõlmimisel nõuetekohaselt hinnanud.
14.2.Kui hageja ei olnud kostja krediidivõimelisust VÕS § 403 4 lg 6 kohaselt lepingute II ja sõlmimisel nõuetekohaselt hinnanud, ei saanud hageja lepinguid II ja III kehtivalt üles öelda, sest kostja ei oleks olnud ümberarvutuste tõttu makseviivituses VÕS § 416 lg 1 mõttes. Nimelt saab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel nõuda kostjalt VÕS § 4034 lg 7 alusel tagasi vaid põhivõla koos seadusjärgse intressiga ning kostja muid tasusid sellisel juhul hagejale ei võlgneks. Hagejal tuleks tagasimaksed uuesti määrata lepingu sõlmimise hetke seisuga, mis tähendab, et arvestada tuleks seadusjärgset intressimäära lepingu sõlmimise ajal, vastavalt 01.05.2021 ja 22.02.2022. Mõlema lepingu II ja III sõlmimise ajal oli seadusjärgne intressimäär VÕS § 94 mõttes 0%. Kostja makstud raha tuleks hageja kohustuste rikkumise korral lugeda tasutuks põhivõla katteks ning ümberarvutuste tagajärjel ei oleks ka täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldus, et hageja oleks olnud makseviivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, seega oleks lepingu I ülesütlemine toimetu. Kohus hindab eeltoodut arvestades järgnevalt, kas hageja on täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sh hinnanud VÕS § 403 4 lg 6 mõttes nõuetekohaselt kostja krediidivõimelisust lepingute II ja III sõlmimisel.
15.Hageja pidi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks omandama teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ning seejärel hindama kostja krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) nõuetekohaselt.
15.1.Hageja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Hageja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi hageja hindama kostja varalist seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Hageja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Hageja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.
15.2.Hageja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 403 3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
16.Hageja pidi VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendama, et ta on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning kostja krediidivõimelisust eeltoodud viisil nõuetekohaselt kontrollinud. Kohus andis hagejale kolm korda võimaluse välja tuua ja tõendada asjaolud, millest nähtub vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine, kuid hageja kohtu hinnangul seda teha ei suutnud.
16.1.Hageja selgitas lepingute II ja III kohta, et ta kontrollis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kostja pangakonto väljavõtet ning tegi päringu maksehäireregistrile, kostjal puudusid kehtivad maksehäired (hagi lisa 10, dtl 126 (avaneb Exceli programmis)).
16.2.Krediidiandja kohustus on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-1421710/105, p 25.3). Riigikohus on ka leidnud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on lisaks selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud (Tallinna RgKm 12.07.2023 2-22-147995, p 12.1).
17.Kohus leiab, et hageja luges lepingu II sõlmimisel 01.05.2021 põhjendamatult kostja igakuiseks sissetulekuks 2024 eurot 63 senti ning igakuisteks kohustusteks 450 eurot 18 senti, sest hageja piirdus vastupidiselt eelviidatud kohtupraktikas märgitud seisukohtadele kostja sissetuleku hindamisel sisuliselt üksnes laekunud summade ja kohustuste vahe hindamisega.
17.1.Hageja jättis tähelepanuta selle, et mitmed kontole laekunud summad ei olnud mitte kostja sissetulek, vaid laenud teistelt krediidiasutustelt. Samuti ei saa nõuetekohaseks krediidivõimelisuse kontrolliks pidada seda, kui hageja võttis elamiskuluna arvesse 30% kostja sissetulekust, sest kostja oli märkinud kuludeks 0. See lähenemine ei saa anda tegelikku ülevaadet kostja krediidivõimelisuse kohta.
17.2.Kohtuasja materjalidest nähtuvalt märkis kostja laenutaotluses enda sissetulekuks 1500 eurot ja kohustuseks 0 eurot, hageja väitis kohtule 22.01.2025 esitatud seisukohas, et lepingu I sõlmimisel oli kostja sissetulek igakuine vanemahüvitis 742 eurot 71 senti ja lapsetoetus 60 eurot, kuid pensioniregistri päringu järgi oli kostja sissetulek 1964 eurot 63 senti, millele lisaks arvestati lapsetoetust. Hageja esitas väite pensioniregistris kajastuva sissetuleku kohta, kuid enda väiteid ei tõendanud. Hageja esitas tõendina kostja sissetuleku analüüsimise kohta kohtule kostja pangakonto väljavõtte krediiditoimikust, leht „Bank Statement“, read 79359771, mis kajastab ajavahemikku 02.07.2020–01.07.2021 (hagi lisa 7, dtl 72 (avaneb Exceli programmis)). Kostja esitas kohtule tõendina oma pangakonto väljavõtte 2021. aasta märtsi, aprilli, mai, juuni ja juuli kohta (30.11.2024 vastuse lisad, dtl 76).
17.3.Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostjale laekus igakuise sissetulekuna küll vanemahüvitis 742 eurot 71 senti ja peretoetus 60 eurot (802 eurot 71 senti), kuid ülejäänud laekumised ei olnud kostja sellised sissetulekuid, mille saamine oli tõenäoline ka eeldatavas tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis.
17.4.Analüüsides lepingu sõlmimisele eelnevate kuude ülekandeid (märts–juuni 2021), nähtub, et kostjale on sellel ajal laekunud 03.03.2021 Rahandusministeeriumilt tulumaksutagastus 845 eurot 61 senti, 01.03.2021 IPF Digital AS-lt 240 eurot, 02.04.2021 ja
17.06.2021 Placet Group OÜ-lt a 50 eurot (väljamakse krediidikonto lepingu alusel), 17.05.2021 Coop Finance AS-lt 2500 eurot (väljamakse laenulepingu alusel), 01.05.2021 Bondora AS-lt laen 500 eurot, 21.06.2021 BB Finance OÜ-lt laen 1465 eurot. Kontole olid tehtud mõned sularahasissemaksed ja saadud väljamakseid Triogames OÜ-lt, Dreambox Games OÜ-lt ja AS-lt Eesti Loto, millest võinuks krediidivõimelisust nõuetekohaselt tekkida hagejal ka kahtlus hasartmängusõltuvuse kohta, mis on oluline asjaolu, mida VÕS § 4034 lg 2 kohaselt arvestada.
17.5.Kohus leiab, et hageja rikkus lepingu II sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui ta jättis kostja krediidivõimelisuse VÕS § 403 3 lg-te 2–6 järgi nõuetekohaselt hindamata, piirdudes hageja sissetuleku hindamisel sisuliselt vaid sissetulekute ja kohustuste vahe tuvastamisega, ning jättis tähelepanuta, et laekumiste aluseks olid teised laenulepingud, tegemist ei olnud kostja sissetulekuga. Kohus leiab, et eeltoodust saab tuvastada, et pangakonto väljavõtte järgi ei olnud kostja sissetulek lepingu II sõlmimise ajal mitte 2024 eurot 63 senti, vaid 802 eurot 71 senti.
18.Kohus leiab, et hageja piirdus ka lepingu III sõlmimisel 22.03.2022 vastupidiselt eelviidatud kohtupraktikas märgitud seisukohtadele kostja sissetuleku hindamisel sisuliselt üksnes laekunud summade ja kohustuste vahe hindamisega.
18.1.Hageja jättis põhjendamatult arvestamata kostja muude kohustuste ja pangakonto väljavõttelt nähtuvate regulaarsete maksetega internetikasiinodele, hageja lähtus ebaõigesti hüpoteetilisest elamiskulust 30%, sidumata seda kostja kuludega ning arvestas põhjendamatult kostja igakuiseks sissetulekuks 1119 eurot 16 senti ja peretoetuse 60 eurot, sest töövõimetushüvitis ei ole selline sissetulek, mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis ja mis näitaks stabiilset finantsolukorda.
18.2.Kohus rõhutab, et konto väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk on lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja neid andmeid kontrollida. Kohus märgib, et kostjalt pangakonto väljavõtte küsimine ei taga automaatselt vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades rikkus hageja ka lepingu III sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui ta jättis VÕS § 4033 lg-te 2–6 järgi kostja krediidivõimelisuse nõuetekohaselt hindamata.
19.Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on VÕS § 4034 lg-te 6 ja 7 järgi, et hageja saab nõuda kostjalt VÕS § 4034 lg 7 alusel tagasi vaid põhivõla koos seadusjärgse intressiga ning kostja muid tasusid hagejale ei võlgne. Kuivõrd seadusjärgne intress oli lepingute II ja III sõlmimise ajal 0%, saaks hagejal olla nõue kostja vastu, vaid põhivõla tasumiseks.
19.1.Kohus leiab, et kuivõrd kostja makstud raha tuleb lugeda tasutuks põhivõla katteks, ei ole ümberarvutuste tagajärjel täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldus, et hageja on olnud makseviivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Hageja ei ole 12.08.2024 lepinguid II ja III kehtivalt üles öelnud, sest ülesütlemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud. Hageja ülesütlemine on toimetu, mis tähendab, et pooltel saab sõltumata hageja lepingute II ja III ülesütlemisele olla kehtiv leping.
19.3.Kohus leiab, et kui poolte vahel on kehtivad lepingud II ja III, võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt põhiosa maksete tasumist VÕS § 108 lg 1 alusel, vastavalt lepingutes II ja III kokkulepitud maksegraafikutele. Hageja nõude ulatus sõltub sellest, kui suure osa laenust on kostja hagejale tagasi maksnud arvestades VÕS § 4034 lg 7 kohaseid ümberarvutusi. Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõudeid kostja vastu lepingute II ja III alusel ja nende ulatust.
IV
20.Kuivõrd pooled on esitanud kohtule andmed läbisegi tsiviilasjade nr 2-24-129446 ja 2-24129447 ning lepingute I–III kohta, analüüsib kohus järgnevalt seda, millises ulatuses on kostja enda kohustused täitnud koos lepingutest II ja III tulenevate nõuetega.
20.1.Hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu I kohaselt põhivõlga 9800 eurot. Kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ka lepingu I sõlmimisel (vt Tartu Maakohtu 28.02.2025 määrus tsiviilasjas nr 2-24-129446), piirdub tema nõude ulatus ka lepingu I puhul VÕS § 4034 lg 7 järgi üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressiga. Intressimäär oli 0%.
20.2.Ka lepingute II ja III sõlmimisel oli seadusjärgne intressimäär VÕS § 94 mõttes 0% ning hagejal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu VÕS § 403 4 lg 7 järgi õigust nõuda kostjalt lepingutasu. Seda arvestades võib hagejal olla õigus nõuda kostjalt kõige rohkem VÕS § 108 lg 1 kohaselt lepingu II täitmisena 500 eurot, sest 531 euro suurusest laenust oli 31 eurot lepingu sõlmimise tasu, mis tasaarvestati laenu väljastamisel, ning lepingu III täitmisena 600 eurot, sest 637 euro suurusest laenust oli 37 eurot lepingu sõlmimise tasu, mis tasaarvestati laenu väljastamisel.
20.3.Hagejal võib olla õigus nõuda kostjalt lepingute I–III täitmisena pärast ümberarvutusi maksimaalselt 10 900 eurot (9800 + 500 + 600 eurot), mille tasumist oleks hagejal õigus nõuda vastavalt lepingutes I–III maksegraafikule. Nõude ulatus sõltub sellest, kui suure osa laenust on kostja hagejale tagasi maksnud arvestades VÕS § 4034 lg 7 kohaseid ümberarvutusi.
21.Hageja on esitanud kohtule nii käesolevas tsiviilasjas 2-24-129447 kui ka tsiviilasjas nr 224-129446 ümberarvutused, kuid nendes nimetatud summad ei kattu kostja andmetega. Hageja esitatud tabeli kohaselt on tal lepinguga I seoses õigus nõuda kostjalt 52 eurot 23 senti (dtl 76) ning lepingute III kohaselt 368 eurot ja 1 sent. Lepingu II kohta ei ole hageja ümberarvutusi esitanud, tõenäoliselt põhjusel, et maksed ületavad põhivõlga (tsiviilasi 2-24129447, dtl 288).
21.1.Hageja on esitanud kohtule küll ümberarvutuste kohta tabelid ja esitanud hagiavalduses väited selle kohta palju kostja lepingutega I–III seoses on tagasimakseid teinud, kuid hageja ei ole kostja tagasimaksete suuruse kohta tõendeid esitanud. Kostja on aga esitanud enda tagasimaksete suuruse kohta tõendina väljavõtte hageja internetikeskkonnast, millest nähtuvalt on ta teinud hagejale senise seisuga makseid kokku 10 927 eurot 8 senti (tsiviilasi nr 2-24-129447 dtl 76; 2-24-129447 dtl 214).
21.2.Hageja ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et kostja tagasimaksete suurus on olnud 10 927 eurot 8 senti, hageja ei ole omalt poolt esitanud ka ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja on tagasimakseid teinud väiksemas ulatuses. Kostja on läbivalt väitnud mõlemas tsiviilasjas juba alates maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväidetest, et tema maksed hagejale ületavad põhivõlga, teha tuleks nõude ümberarvestus ning kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist.
21.3.Kohus tuvastab eeltoodust lähtudes, et hagejal võinuks pärast VÕS § 403 4 lg 7 kohaseid ümberarvutusi olla õigus nõuda kostjalt maksimaalselt 10 900 euro (9800 + 500 + 600 eurot) tasumist lepingutest I–III tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja on aga hageja internetiportaali väljavõttega tõendanud, et ta on juba hagejale tasunud 10 927 eurot 8 senti.
22.Kohus leiab, et eeltoodut arvestades ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt lepingute II ja III täitmist. Kuigi poolte vahel olid kehtivad lepingud, sest hageja 12.08.2024 ülesütlemised oli toimetud, on pooltevaheline võlasuhe praeguseks VÕS § 186 p 1 kohaselt lõppenud kohase täitmisega ning hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
23.Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kohus ei määra menetluskulude suurust TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 mõttes kindlaks, sest hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.