1.Jätta rahuldamata XXXXOÜ hagi XXXXAS vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus
2.Menetluskulud jätta täies ulatuses XXXXOÜ kanda.
3.Välja mõista XXXXOÜ-lt menetluskulud summas 2 248 (kaks tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) eurot XXXXAS kasuks.
4.Välja mõista XXXXOÜ-lt XXXXAS kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2 248 eurot) käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue 1.Kohtule 12.05.2015. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.03.2012 rendilepingu, millega hageja andis kostjale rendile sõiduauto, kuu renditasuga 400 eurot pluss käibemaks. Hageja ja kostja sõlmisid 31.05.2012 lepingule lisa, mille kohaselt muutus rendiobjekti mudel, muud 01.03.2012 lepitud lepingutingimused jäid samaks. Kostja ja hageja lõpetavad lepingu 29.08.2014 ja kostja annab hagejale tagasi valduse rendiobjekti üle aktiga. Hageja esitab kostjale tasumiseks arve rendiperioodi jaanuar-august 2014 eest. Vastavalt rendilepingu punktile 3.1. kohustus kostja tasuma hagejale rendiobjekti kasutamise eest renti 400 eurot kalendrikuus pluss käibemaks. Vastavalt poolte vahel sõlmitud rendilepingu punktile 3.3. kohustus kostja tasuma rendi hiljemalt 10 päeva jooksul alates arve saamisest. Hageja inimliku eksituse tõttu hageja ei väljastanud kostjale lepingulisi rendiarveid rendiobjekti kasutamise eest perioodil jaanuar 2014- august 2014, avastas selle enda minetuse ja esitas kostjale toodud perioodi eest rendiarve summas 3 840 eurot alles 09.03.2015. Vastavalt rendilepingule oli kostjal kohustus tasuda rendiarve 10 päeva jooksul alates arve saamisest, seega on hageja arve 2015015 summas 3 840 eurot sissenõutav alates 19.03.2015. Vastavalt poole vahel sõlmitud lepingu punktile 5.2.on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingulise rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist 1% päevas tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest, seega on hagejal käesoleva hagi esitamise seisuga viivisenõue kostja vastu perioodi 19.03.2015-12.05.2015 eest, kokku 53 päeva eest 38,40 eurot päevas, kokku summas 2 035,20 eurot. Hageja viivisenõue summas 2 035,20 eurot, on sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise seisuga. Kostja vastus
2.Kohtule 10.06.2015. a esitatud vastuses vaidleb kostja hagile vastu. XXXX(hageja seaduslik esindaja) töötas AS-is XXXX(edaspidi kostja) ehitusdirektorina ajavahemikul 28.11.200728.08.2014. Töölepingu kehtivuse ajal leppisid XXXX ja kostja kokku, et XXXX on õigus kostja poolt saada töölepingust tulenevate ülesannete täitmiseks ametiauto. Ostetava auto hinnapiiriks seadis kostja 28 000 EUR ilma käibemaksuta. XXXX soovis ametiautoks osta kallimat autot, mistõttu pakkus XXXX, et auto ostab XXXX kuuluv ettevõte XXXXOÜ, kes seda kostjale kasutamiseks rendib. Kostja nõustus hüvitama auto rentimise mõistlikud kulud summas 400 eurot kuus. 01.03.2012 sõlmisid hageja ja kostja sõiduki rendilepingu. Lepingu p 1.1. kohaselt andis hageja kostjale kasutamiseks sõiduauto Volvo S80 (registrimärgiga XXXX). Pooled sõlmisid samal päeval ka sõiduauto üleandmise-vastuvõtmise akti, millega hageja andis auto kostjale üle. 01.05.2012 sõlmisid pooled rendilepingu lisa nr 1, milles muudeti lepingu p-i 1.1. Muudatus seisnes selles, et hageja rentis kostjale nüüd sõiduautot Audi Q7 (registrimärgiga XXXX). XXXX läks 01.01.2014 lapsehoolduspuhkusele. Seoses sellega leppisid pooled kokku rendilepingu lõppemises. Kostja ütles XXXX töölepingu üles 28.08.2014. Vaidlus töölepingu ülesütlemise avalduse õiguspärasuse osas on hetkel käimasoleva tsiviilasja nr 2-14-61901 esemeks. 09.03.2015 esitas hageja kostjale nõude perioodi jaanuar-august 2014 rendimaksete eest tasumiseks. Kostja esitas nõudele vastuväite 18.03.2015 ega tasunud rendimakseid. Kostjal
puudub kohustus hageja poolt nõutava renditasu maksmiseks, kuna pooltevaheline sõiduauto rendileping lõppes poolte kokkuleppel 31.12.2013. Hageja ja kostja leppisid esmalt kokku sõiduauto Volvo S80 (registrimärgiga XXXX) rentimises. Hiljem sõiduauto Audi Q7 (registrimärgiga XXXX) rentimises. Alates 26.06.2013 kandis numbrimärki XXXX aga Toyota Land Cruiser 200. Pooled ei leppinud kokku Toyota Land Cruiser 200 rentimises, mistõttu nõuab hageja alusetult kostjalt renditasu maksmist auto eest, mida alates 26.06.2013 ei eksisteeri. Lisaks ei ole pooled leppinud kokku Toyota Land Cruiser 200 rentimises, mistõttu on hageja nõue ka sellel põhjusel alusetu. Hageja õigus nõuda kostjalt renditasu maksmist tulenes üksnes Volvo S80 ja Audi Q7 rentimisest. Isegi kui leida, et rendileping on kehtiv, oli hageja pahatahtlikult vastuvõtuviivituses, mistõttu ei saanud kostja renditasu maksta. Hageja ei esitanud perioodil jaanuar-august 2014 kostjale ühtegi arvet. Rahalise kohustuse täitmist on VÕS § 108 lõike 1 alusel õigus nõuda kehtiva lepingu olemasolul. Hageja ja kostja vaheline rendileping lõppes poolte kokkuleppel 31.12.2013. 17.12.2013 e-kirjas tegi XXXX(hageja seadusliku esindajana) ettepaneku hagejale rendiobjekti kasutamise eest tasuda veel 2013 detsembri eest: „Dets. 2013.a. osas oli minu ettepanek, et XXXX tasub XXXX sõiduki rendiarve ja sellega loeme kulud kaetuks.“. Leping lõpetati kokkuleppel seoses sellega, et hageja siirdus lapsehoolduspuhkusele ega täitnud enam kostja heaks töölepingust tulenevaid tööülesandeid. 17.12.2013 e-kirjas leppisid pooled kokku, kuidas pooleliolevad asjad kas üle antakse või lõpetatakse. Seoses töökohustuste lõpetamisega lapsehoolduspuhkuse ajaks esitas XXXX oma ettepanekud, sh ettepaneku lugeda kulud detsembriga 2013 kaetuks ning sh rendileping poolte kokkuleppel lõpetatuks (VÕS § 13 lg 1). Lisaks, kui XXXX läks lapsehoolduspuhkusele alates 01.01.2014, siis kasutas XXXX hageja seadusliku esindajana autot edasi, mida kostja seejärel enam alates jaanuarist 2014 kasutada ei saanud. Seega lõppes hageja ja kostja vaheline rendileping XXXX kui hageja seadusliku esindaja ettepanekul, mida kostja aktsepteeris. Asjaolu, et pooled rendilepingu poolte kokkuleppel lõpetasid, tõendab ka see, et hageja ei ole alates 2014 jaanuarist esitanud enam rendiobjekti kasutamise arveid. Kogumis puudub hagejal igasugune alus tasu nõudmiseks auto kasutamise eest perioodil jaanuar-august 2014, sest leping on poolte kokkuleppel 31.12.2013 seisuga lõppenud. Juhul, kui kohus leiab siiski, et rendileping oli ka pärast 31.12.2013 kehtiv, puudus kostjal kohustus renditasu maksta, kuna renditasu nõutakse auto eest, mille kasutamiseks pooled kokku leppinud ei ole. Lepingu p 1.1. kohaselt andis hageja kostjale kasutamiseks sõiduauto Volvo S80 (registrimärgiga XXXX). Renditavat autot vahetati poolte 31.05.2013 kokkuleppega. Uueks renditavaks autoks oli Audi Q7 (registrimärgiga XXXX). Seisuga 09.03.2015 kandis Maanteeameti kodulehe andmetel (sõiduki taustakontroll1) numbrimärki XXXX alates 26.09.2013 hoopis Toyota Land Cruiser 200. Seega ei saanud kostja perioodil jaanuar-august 2014 hagejalt rentida sõiduautot Audi Q7. Lepingust ei tulenenud hagejale õigust ühepoolselt rendiobjekti vahetada. Järelikult kohustus kostja maksma hagejale tasu üksnes sõiduauto Audi Q7 rendi, mitte Toyota Land Cruiser 200 eest. Vastupidiseid kokkuleppeid pooled rendilepingus ega ka lisakokkulepetes teinud ei ole. Hageja ei ole seda ka tõendanud. Kokkuvõttes puudub kostjal kohustus sõiduauto Toyota Land Cruiser 200 rendi eest perioodil jaanuar-august 2014 tasu maksta, sest hageja ei ole kostjale sõiduautot Toyota Land Cruiser 200 rentinud. Hageja on esitanud hagiavalduse lisana 3 sõiduki tagastamise akti, mille kohaselt on XXXX 29.08.2014 kostja esindajana tagastanud hagejale sõiduauto Audi Q7 (registrimärgiga XXXX). Hagejapoolseks vastuvõtjaks on aktil märgitud samuti XXXX. Seega on hageja seaduslik esindaja allkirjastanud auto väidetava tagastamise akti ainuisikuliselt mõlema poole eest. Seoses nimetatud tõendiga soovib kostja juhtida tähelepanu järgmistele asjaoludele. Esiteks, alates 26.09.2013 kandis numbrimärki XXXX sõiduauto Toyota Land Cruiser 200. Seega ei
eksisteerinud pärast 26.09.2013 enam sõiduautot Audi Q7 numbrimärgiga XXXX. Seda numbrimärki kandis teine auto. Järelikult puudub võimalus, et kostja oleks saanud aasta hiljem (29.08.2014), nagu väidab hageja esitatud lisa 3, hagejale sellist autot tagastada. Teiseks ei ole kostja sellist akti kunagi allkirjastanud ning XXXX puudusid volitused kostja nimel sellise akti allkirjastamiseks. Tööleping XXXX lõpetati 28.08.2014. Töölepingu ülesütlemise avaldusel on XXXX käsikirjaline kinnitus selle kättesaamise kohta. Seega pidi XXXX olema teadlik, et tal puudub õigus kostja nimel tehinguid teha. Kolmandaks on tavapraktika, et üleandmisvastuvõtmisaktid allkirjastatakse kahel eksemplaril, kuid kostjal selline dokument puudub. Kostja palus hagejal väidetavalt mõlema poole poolt allkirjastatud akti saata märtsis 2015, mil hageja oma nõude esitas, et veenduda nõude tõelisuses. Hageja keeldus akti saatmisest korduvalt. Isegi, kui ühelgi viisil jaatada, et rendileping ei lõppenud ning pooled olid kokku leppinud ka sõiduauto Toyota Land Cruiser 200 rentimises, ei saanud kostja kohustust täita (tasuda rendi eest), sest hageja viibis vastuvõtuviivituses (VÕS § 119 lg 1). Lepingu p 3.2. alusel kohustus hageja esitama iga arvestusperioodi eest tasumisele kuuluva rendi eest arve hiljemalt seitsme päeva möödudes kalendrikuu lõpust. Lepingu p 3.3 alusel kohustus kostja tasuma rendi hiljemalt kümne päeva jooksul peale hageja poolt arve esitamist kostjale. Hageja ei esitanud perioodil jaanuar-august 2014 kostjale tasumiseks ühtegi arvet. Seega, juhul kui kostjal siiski oli kohustus rendilepingut täita ning tasu maksta, ei saanud seda hageja vastuvõtuviivituse tõttu teha. Järelikult, selle aja eest, mil hageja oli vastuvõtuviivituses hageja enda tegematajätmise tõttu, puudub hagejal õigus nõuda viivist (VÕS § 113 lg 4). Isegi, kui ühelgi viisil jaatada, et rendileping ei lõppenud ning pooled olid kokku leppinud ka sõiduauto Toyota Land Cruiser 200 rentimises, on hageja käitunud vastuoluliselt ning vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Hageja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ning vastuoluliselt. XXXX tekitas kostjas 17.12.2013 e-kirjaga hageja seadusliku esindajana arusaama, et rendileping on läbi. Hageja ei esitanud enam kostjale renditasu maksmiseks arveid. Samas, rohkem kui aasta hiljem saadab hageja koondarve ja suure viivise nõude. Lisaks näitab hageja nõude pahauskust see, et XXXX hageja seadusliku esindajana kasutas autot lapsehoolduspuhkuse ajal edasi. Kostja ei saanud autot perioodil jaanuar-august 2014 ühelgi juhul kasutada, sest kostja oli aru saanud, et rendileping on läbi. Järelikult on kostjalt selle aja eest, mil autot kasutas pärast lapsehoolduspuhkusele minemist tegelikult edasi hageja seadusliku esindajana XXXX, nii rendimaksete kui ka viivise nõudmine vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja selline käitumine on pahauskne, mistõttu tuleb hageja nõuded nii põhivõla kui ka viiviste osas jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused
3.Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindajad, tutvunud poolte poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.
4.TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
5.TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid,
millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
6.Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ja kostja sõlmisid 01.03.2012.a sõiduki rendilepingu, mille alusel hageja andis kostjale kasutamiseks sõiduauto Volvo S80 (registreerimisnumbriga XXXX) (tl 9). Kohus leiab, et tegemist on üürilepinguga, juhindudes VÕS § 271. VÕS § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas sõiduauto kasutamise eest 09.03.2015. a esitatud arve nr. 2015015 summas 3 840 eurot kuulub kostja poolt tasumisele (tl 18).
7.VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
8.Hageja väitel kostja lepingu punktist 3.3. tulenevat kohustust tasuda sõiduki Audi Q7 (registreerimisnumbriga XXXX) (alates 26.09.2013 Toyota Land Cruiser 200 registreerimisnumbriga XXXX) kasutamise eest perioodil jaanuar 2014-august 2014 täitnud ei ole (tl 6).
9.Kostja vastuväite kohaselt puudub kostjal kohustus arve nr 2015015 tasumiseks, kuna pooltevaheline leping lõppes poolte kokkuleppe 31.12.2013. a (tl 42). Kostja hinnangul nõuab hageja alusetult renditasu Toyota Land Cruiser 200 (registreerimisnumbriga XXXX) kasutamise eest, kuivõrd pooled ei ole kokku leppinud sellise sõiduki rentimises.
10.Kohus nõustub kostja vastuväidetega. Kohtule on esitatud tõendid selle kohta, et kostjalt volitusi omamata, on XXXX vahetanud rendiobjektiks on sõiduauto Audi Q7 (registreerimisnumbriga XXXX) Toyota Land Cruser 200 (registreerimisnumbriga XXXX) vastu. Kohtu hinnangul leiab hageja ekslikult, et XXXX oli kostja seadusliku esindaja volikirja alusel õigus rendilepingu muutmiseks, rendiobjektiga tehingute tegemiseks või selle registreerimisnumbri muutmiseks. 17.03.2011. a volikirjalt nähtub üheselt, et XXXX oli õigus kostja nimel allkirjastada ehitustegevusega seotud hanke-, tarne- ja alltöövõtulepinguid, mille maksumus on kuni 63 700 euro (tl 93). Sõiduki rendilepingu muutmine ei ole ehitustegevusega seotud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine XXXX poolt allkirjastatud 26.09.2013. a kokkulepe, millega muudeti rendiobjekti ning hageja ei saa nõuda kostjalt renditasu rendiobjekti eest, mille rentimises ei olnud pooled kokku leppinud.
11.Kohus on tuvastanud, et hageja seaduslik esindaja XXXX töötas töölepingu alusel kostja ehitusdirektorina ajavahemikul 28.11.2007. a kuni 28.08.2014. a, mil kostja ütles XXXX töölepingu üles (tl 71, 47). Töölepingu punkt 6.1.2. järgi tööandja annab töötaja kasutusse ettevõtte või ettevõtte poolt renditava auto või maksab töötajale kompensatsiooni töötaja oma auto kasutamise eest tööandajaga seotud ametisõitudeks (tl 72). Töölepingu lisakokkuleppe kohaselt annab tööandja töölepingu nr 7/28.11.2007 punkt 6.1.2. kohaselt töötajale üle sõiduki Volvo S80 (registreerimismärk XXXX) ametialaste töökohustuste täitmiseks. Kokkuleppe alusel sõlmisid hageja ja kostja 01.03.2012. a sõiduki rendilepingu (tl 9-13). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et alates 01.01.2014. a viibis XXXX lapsehoolduspuhkusel, alates 01.01.2014. a töötas
XXXX OÜ ehitusdirektorina ning XXXXAS-is tööülesandeid ei täitnud. Kostjale kuuluva mootorsõiduki kütusekaarti tagastas XXXX kostjale 2013. a detsembrikuus (tl 131).
12.Hageja hinnangul on kostja kohustatud perioodil jaanuar 2014-august 2014 sõiduki kasutamise eest tasuma, kuna hageja ja kostja vahelist rendilepingut ei ole lõpetatud ning see on kehtiv käesoleva ajani (tl 68,70). Asjaolu, et hageja koostas vaidlusaluse perioodi eest arve nr 2015015 alles 09.03.2015. a on seletatav inimliku eksitusega (tl 6).
13.Kohus on käesolevas menetluses kogutud tõendite põhjal seisukohal, et poolte vaheline rendileping lõppes 31.12.2013. a poolte kokkuleppel. Kohtule on esitatud 17.12.2013. a e-kiri, milles XXXX annab kostjale teada, et „Dets. 2013.a. osas oli minu ettepanek, et XXXX tasub XXXX sõiduki rendiarve ja sellega loeme kulud kaetuks.2014. a osas on vaja leida mingi pooli rahuldav kokkulepe, et oleks kaetud minu elementaarsed kulud seoses selle tegevusega, pakun ühe võimalusena, et vastavalt siis tekkivale ajalisele poolele esitab XXXXOÜ teenusarve 30 eur/tund.“ Kohus ei nõustu hagejaga selles, et XXXX saatis 17.12 e-kirja kui töötaja tööandjale, mitte aga XXXX seadusliku esindajana (tl 131). Kohtu hinnangul nähtub e-kirjast üheselt, et XXXX on kokkuleppe sõlminud XXXXOÜ seadusliku esindajana, kuivõrd töötajana ei oleks XXXX saanud teha ettepanekut XXXXOÜ-le arve tasumiseks või muude kulude kaetuks lugemise kohta. Kohus nõustub kostjaga selles, et olukorras, kus XXXX kasutab nii e-posti aadressi XXXX (tl 30) kui XXXX (tl 5), ei saa hageja väita (tl 66), et e-posti aadressilt XXXX saadetud e-kirjad olid saadetud XXXXi kui kostja töötaja poolt ning e-posti aadressilt XXXX saadetud kirjad XXXX kui XXXXOÜ seadusliku esindaja poolt. Asjaolu, et hageja ei esitanud alates 01.01.2014. a sõiduki kasutamise eest arveid, kinnitab kohtu hinnangul seda, et poolte tahe 2013. a detsembrikuus oli suunatud lepingu lõpetamisele. Kuivõrd XXXX asus 01.01.2014. a ehitusdirektorina tööle XXXXOÜ-s, on eluliselt usutav, et mõlemad lepingupooled pidasid rendilepingut sel hetkel lõppenuks. Eeltoodust tulenevalt ole hageja nõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud ning hagi ei kuulu rahuldamisele.
14.VÕS § 6 lg 1 järgi võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 76 lg 2 järgi kohustuse täitmisel peavad võlasuhte pooled lähtuma hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Käesoleval juhul on hageja pöördunud kohtu poole sooviga saada tasu sõiduauto kasutamise eest perioodil, mil hageja seaduslik esindaja ja kostja endine töötaja XXXX viibis lapsehoolduspuhkusel, samal ajal töötades teise tööandja juures. Hageja kinnitusel XXXX kostja huvides alates 01.01.2014. a tööülesandeid ei täitnud. Vaidlusaluse rendilepingu p 3.2. alusel kohustus hageja esitama iga arvestusperioodi ees tasumisele kuuluva rendi eest arve hiljemalt seitsme päeva möödudes kalendrikuu lõpust. Puudub vaidlus selles, et perioodil jaanuar 2014 kuni august 2014. a hageja kostjale arveid ei esitanud. Hageja on selgitanud arvete esitamata jätmist inimliku eksitusega. Kohus hageja selgitust veenvaks ei pea. Vaidlusaluse arve koostamine alles 09.03.2015. a on kohtu hinnangul pigem seotud XXXX ja XXXXAS vahelise töövaidlusega tsiviilasjas 2-1461901. Kohtu hinnangul on sellise nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega ja kostja suhtes pahatahtlik ning ei kuulu ka eeltoodust tulenevalt rahuldamisele.
Menetluskulud
15.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
16.TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
17.Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulud summas 2 128 eurot ning 22.02.2016. a kohtuistungiga seotud esindaja kulu 120 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hageja kasutas esindaja teenust kokku 15,2 tundi, määraga 140.00 eurot (käibemaksuta) tunnis. Kohtuistungil osalemise ajakulu oli 48 minutit. Kostja kasutas esindaja teenust hagiavaldusele vastuse koostamiseks, hageja seisukohtadele vastamiseks, kohtuistungiks ettevalmistamiseks (tl 124). Hageja vastuväite kohaselt on kostja esindaja ajakulu ülepaisutatud, istungiga seotud kulu põhjendamatu, kuna 22.06.2016. a istungit ei toimunud. Kostja esindaja on vandeadvokaadi abi, mistõttu on hageja hinnangul põhjendamatu 140 euro tunnihinne (tl 138).
18.Kostja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud arvestades lepingulise esindaja töömahtu ja töö põhjalikkust ning on kooskõlas tsiviilasja keerukusega. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Arvestades käesoleva tsiviilasja tähendust kostjale, on tasu õigusteenuste eest (s.o 140 eurot tunnis (ei sisalda käibemaksu) kohtu hinnangul mõistlik ja põhjendatud ning ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
19.Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatud menetluskulud kokku summas 2 248 eurot (ilma käibemaksuta). Nimetatud summa tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
20.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vastava taotluse esitanud, mistõttu otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2 248 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.