Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kogenematuse tõttu ei suutnud kostja õigesti hinnata oma võimekust teha tagasimakseid olukorras, kus tuli teha ka õppelaenu tagasimakseid. SNEL Grupp OÜ oli huvitatud laenu väljastamisest isikule, kelle puhul võis juba ette aimata laenumaksetega hilinemist ja laenulepingu ülesütlemist. SNEL Grupp OÜ ja hageja on seotud isikud. Maksekäsu kiirmenetluses on hageja esitanud suurema põhinõude kui hagis, mis viitab soovile ära kasutada kostja kogenematust. Kostja on osaliselt laenusummat tasunud, kokku summas 1 318,75 eurot. Tasutud summasid ei ole aga võlgnevuse katteks arvestatud kooskõlas seadusega. Laenu põhiosa on kostja juba tasunud. Seetõttu ei nõustu kostja ka viivisearvestusega. Kostja palub tuvastada laenulepingu tühisus, kuna hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Samuti palub kostja tuvastada intressi ja viivisenõude tühisus. Kui leping ei ole tühine, palub kostja arvestada tasutud summast 900 eurot põhivõla katteks ja 418,75 eurot intressi katteks. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist. Kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. Vaidlust ei ole järgnevates asjaoludes. Kostja esitas SNEL Grupp OÜ-le laenutaotluse (t lk 24) ning 29.03.2013 sõlmiti kostja ja SNEL Grupp OÜ (laenuandja) vahel laenuleping nr xxx (t lk 25-33). Laenulepingut on muudetud 03.05.2013 (t lk 34-36) ja 12.05.2013 (t lk 37-39). Laenuandja edastas 26.09.2013 kostjale teate ülesütlemise kohta ning hoiatas, et kui kostja ei tasu võlgnevuses olevat summat hiljemalt 10.10.2013, ütleb laenuandja lepingu üles (t lk 40). SNEL Grupp OÜ loovutas nõude 02.04.2014 hagejale ja teatas samal päeval sellest kostjale (t lk 41-42). Kostja on tasunud laenulepingu alusel 1 318,75 eurot. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud lepingu ja selle lisade näol on tegu tarbijakrediidilepingutega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 8 lg-s 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja vastuväiteks on, et laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja seetõttu on laenuleping tühine. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 4032 lg 1 sätestas: „Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud:

1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust ja 3) andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale.“ Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on isikul võimalik otsustada, kas ta pakutavatel tingimustel lepingut sõlmida soovib või mitte. Kohus ei leia ka, et laenuandja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu (761 SE III) seletuskirja kohaselt tähendab vastutustundliku laenamise põhimõte, et krediiditooted peavad vastama tarbijate vajadustele ja olema kohandatud tarbija võimekusele maksta laen tagasi, laenutoode peab olema konkreetsele laenusaajale sobiv. Tarbijal tuleb laenu taotlemise protsessis avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta ning kinnitada oma võimekust teha teadlik ja jätkusuutlik otsus krediidi võtmise kohta. Eesti Panga Presidendi 27.06.2000 määruse nr 9 „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ punkt 3.3 kohaselt peab laenuanalüüsi sisu ja ulatus sõltuma laenu suurusest, laenutootest (instrumendist), laenusaajast ja sellest, kui olulist mõju omab või riski kujutab analüüsitav laen või laenude grupp krediidiasutusele tervikuna. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine teenib nii krediidiandja kui krediidisaaja huve (krediidiandja riskide vähendamise ning krediidisaaja jaoks temale sobivaimate pakkumiste tegemise ning nõustamise näol), seega nõuab pikemaajaline suur laen ka põhjalikumat analüüsi. Kuna antud juhul on tegu suhteliselt väikse krediidisummaga (900 eurot 21 kuuks), oli kohtu hinnangul piisav lähtumine kostja poolt esitatud andmetest, eriti kui andmed ei tekitanud kahtlusi kostja maksevõimes. Kuigi krediidiandja peaks olema krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe kogumisel aktiivsem pool, tuleb sellegipoolest tarbijal avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste võimaluste kohta. Nimetatud kohustus tuleneb VÕS § 14 lg-st 2, mille kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Antud juhul kujunes laenu tagastamise graafiku alusel igakuise tagasimakse suuruseks 75,86 eurot (viimane makse 75,95 eurot). Laenutaotluses on kostja märkinud oma netosissetulekuks 470 eurot ning igakuisteks kulutusteks 150 eurot. Selliste andmete põhjal saab järeldada, et kostjal jääb oma sissetulekust piisavalt vaba raha, et tasuda 75,86 euro suurust laenu tagasimakset. Seega leiab kohus, et kostja enda poolt esitatud andmetest ei pidanud laenuandjal tekkima kahtlusi kostja maksevõimes ning hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei tooks ka kaasa lepingu tühisust. Kostja on viidanud ka sellele, et ta oli lepingu sõlmimisel kogenematu ning et vastuolu heade kommetega on aluseks tehingu tühisusele. Kostja võttis laenu majanduslikel põhjustel, kuna sissetulekud ei võimaldanud saada madalama intressiga laenu pangast. Kohus on seisukohal, et leping ja selle lisad ei ole tühised. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) järgi on tühised heade kommete või avaliku korraga vastuolus olevad tehingud (TsÜS § 86), seadusega vastuolus olevad tehingud (TsÜS § 87), käsutuskeeldu rikkuvad tehingud (TsÜS § 88) ja näilikud tehingud (TsÜS § 89). Kostja on tuginenud lepingu vastuolule heade kommetega. TsÜS § 86 sätestab: „Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.“

Kohtu hinnangul ei ole TsÜS § 86 lg 2 tingimused täidetud, sest täidetud ei ole esimene eeldus (erakorraline vajadus, sõltuvussuhe, kogenematus või muu selline asjaolu). Kostja on viidanud oma kogenematusele, kuid ei ole seda täpsemalt põhjendanud. Vanus (laenulepingu sõlmimisel oli kostja 22 aastane) ainuüksi kogenematust ei näita. Asjaoludest ei nähtu ka seda, et tehing oleks tehtud tulenevalt erakorralisest vajadusest – laenu on taotletud auto remondiks ning võib vähemalt üldjuhul eeldada, et sõiduki remontimise vajadus ei ole nii erakorraline vajadus, et laenuvõtja peab võtma laenu ükskõik millistel tingimustel. Sõltuvussuhtele või muudele asjaoludele ei ole kostja viidanud. Täidetud ei ole ka viidatud normi punktides 1 või 2 nimetatud tingimustest vähemalt üks. Kohus ei pea tehingu tingimusi äärmiselt ebasoodsateks, samuti ei ole vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3 teine lause sätestas, et „tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.“ Tarbimislaenude kulukuse määr oli 2013.a märtsis 35,32%, seega ei ületanud lepingus märgitud krediidikulukuse määr kolmekordselt krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Kohus eeltoodule tuginedes seisukohal, et laenuandja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping ja selle lisad ei ole tühised. Kostja hinnangul on tühine intressi- ja viivisekokkulepe. VÕS § 397 lg 1 kohaselt „majandusvõi kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.“ VÕS § 113 lg 1 esimese ja kolmanda lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni; kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja ei ole viidanud alustele, mis võimaldaks pidada intressi- ja viivisekokkuleppeid tühiseks. Kokkulepitud intress aastas on 70,8% ning viivisena on arvestatud 0,2% päevas, s.o intressimäära järgi. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise tasumiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-le 162. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vaidluse all ei ole, et kostja on tasunud laenu kaootiliselt nii ajaliselt kui tasutud summade osas. Viivisenõue ei saanud olla kostjale üllatuslik ning kostja ei ole toonud välja ühtegi põhjendust viivise vähendamiseks, mistõttu ei pea kohus põhjendatuks viivist vähendada. Tegu ei ole ebamõistlikult suure viivisemääraga. Intressi vähendamist seadus ette ei näe. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et intressi- ja viivisekokkulepped ei ole tühised ning viivis ei kuulu vähendamisele. Järgnevalt teeb kohus selgeks, milline on võlgnevuse jääk ning selle koosseis. Kohus võtab aluseks 12.05.2013 sõlmitud lepingulisas sisalduva maksegraafiku, kostja poolt tasutud summad ning seaduses maksete järjekorra kohta sätestatu. Samuti tuleb arvestada, et laenuleping on üles öeldud. Laenuandja ei ole ülesütlemise hoiatuses märkinud, mis kuupäevast ta loeb lepingu ülesöelduks kui võlga ei tasuta, samuti ei ole edastatud hiljem eraldi teadet ülesütlemise kohta. Laenusaajale peab aga olema arusaadav, mis ajast leping lõppeb, kuna tal peab olema võimalik arvestada sellega kaasnevate tagajärgedega nagu kogu põhivõla sissenõutavaks muutumine, intressi arvestamise lõppemine jne. Praegusel juhul anti võla tasumise viimaseks päevaks 10.10.2013 ja hoiatati lepingu ülesütlemise eest. Muid hoiatusi ei ole hiljem kostjale esitatud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid või seisukohti ülesütlemise osas ning kohus lähtub kostja jaoks soodsaimast lahendusest, lugedes lepingu ülesöelduks 11.10.2013. Kuna intressi saab nõuda vaid lepingu kehtivuse aja eest, lõppeb lepingu ülesütlemisega intressiarvestus. VÕS § 415 lg 2 sätestab, et „kui tarbija on teinud

tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.“ Kostja poolt tasutud summad tuleb sissenõutavaks muutunud summade katteks arvestada järgnevalt: 1) 02.05.2013 tasutud 16,07 eurot ja 11.05.2013 tasutud 33,70 eurot on pikendustasude (vastavalt 15,93 eurot ja 33,61 eurot katteks). Ülejäägiks jääb 0,23 eurot, mille saab arvestada 26.05.2013 makse põhivõla katteks (makse põhiosa jääk on 22,52 eurot ja intress 53,10 eurot). 2) 03.06.2013 tasutud 76 euro saab arvestada 26.05.2013 sissenõutavaks muutunud tasumata põhiosa ja intressi katteks kokku summas 75,62 eurot. Ülejääk 0,37 eurot, mille saab arvestada 25.06.2013 makse põhivõla katteks (makse põhiosa jääk on 23,73 eurot ja intress 51,76 eurot). 3) 02.07.2013 tasutud 77 euro saab arvestada 25.06.2013 sissenõutavaks muutunud põhiosa ja intressi katteks kokku summas 75,49 eurot. Ülejääk 1,51 eurot, mille saab arvestada 25.07.2013 makse põhivõla katteks (makse põhiosa jääk on 24,01 eurot ja intress 50,34 eurot). 4) 09.10.2013 tasutud 256 euro saab arvestada 25.07.2013, 24.08.2013 ja 23.09.2013 sissenõutavaks muutunud põhiosa ja intresside katteks kokku summas 226,07 eurot. Ülejääk 29,93 eurot. 09.10.2013 seisuga olid seega tasutud kõik sissenõutavaks muutunud põhivõla ja intressimaksed. Seoses ülesütlemisega lõpeb intressiarvestus ja kogu allesjäänud põhivõlg muutub sissenõutavaks. Selle põhivõla suuruseks on 771,96 eurot. 09.10.2013 maksest jäi ülejääk 29,93 eurot ning pärast 09.10.2013 makset on kostja tasunud veel 859,98 eurot, seega kokku 889,91 eurot. Kuna see tasutud summa tuleb arvestada esmajärjekorras põhivõla katteks, on kostja poolt tasutud ka põhivõlgnevus. Viimasena tuleb lahendada küsimus sellest, kas ja kui suur viivisenõue eksisteeris kostja vastu hagi esitamise hetkel. Hageja poolt esitatud võlgnevuste tabelist nähtub, et hageja on viiviseid arvestanud alates 26.04.2014. Kohus lähtub samast arvestamise alguse ajast. Selle hetke seisuga oli põhivõla suurus 573,03 eurot – ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud võlg 771,96 eurot, millest lahutatud 09.10.2013 maksega ülejäänud 29,93 eurot ning 21.11.2013, 23.01.2014 ja 24.04.2014 tehtud maksed kokku 169 eurot. Viivised on kujunenud järgmiselt (viivisemäär 0,2% päevas): • 26.04.2014 seisuga põhivõlg 573,03 eurot viivitus 49 päeva (kuni 13.06.2014) – viivis 56,16 eurot; • 13.06.2014 seisuga põhivõla 536,03 eurot viivitus 53 päeva (kuni 04.08.2014) – viivis 53,82 eurot; • 04.08.2014 seisuga põhivõla 459,05 eurot viivitus 8 päeva (kuni 11.08.2014) – viivis 7,34 eurot; • 11.08.2014 seisuga põhivõla 238,05 eurot viivitus 92 päeva (kuni 10.11.2014) – viivis 43,80 eurot. Põhivõlg sai tasutud 10.11.2014 maksega. Pärast põhivõla tasumist on kostja maksnud veel 117,95 eurot. Viiviseid oli summas 161,12 eurot. Tasumata viivised on – arvestades kostja poolt tasutud summat – 43,17 eurot.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja viivised summas 43,17 eurot. Ülejäänud viivise, intressi ning põhivõla nõudes jääb hagi rahuldamata. Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kui asjassepuutumatud. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1, mille kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud hageja kanda, kuna rahuldamisele kuuluv osa on võrreldes haginõudega niivõrd ebaoluline, et võrdeline jaotamine ei ole otstarbekas ja võrdne jaotamine ei ole õiglane. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ning ka kohtutoimikust ei ilmne, et kostjal oleks olnud menetluskulusid. Kostja ei ole esitanud dokumente, millelt tuleks tasuda riigilõivu, samuti ei ole ta kasutanud õigusabi. Seetõttu jätab kohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata. Kuivõrd kohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja ja tõendite esitamiseks, ei saa kostja taotleda menetluskulude kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi. TsMS § 462 lg 1 kohaselt avalikustatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. TsMS § 462 lg 2 kohaselt andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse jõustunud kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi. Kohus rahuldab kostja taotluse ning määrab, et jõustunud kohtuotsuses asendatakse kostja nimi tähemärgiga ning ei avalikustata tema isikukoodi ja aadressi. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.