2-15-12587/11 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-15-12587 Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1 tulenevalt asjaolust, et hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg-st 21 võtab Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja asjaolud Hageja XXX (üürileandja) palub kostjalt XXX(üürnik) välja mõista hageja kasuks 915,12 eurot, millest põhinõue moodustab 575,28 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ning kostja sõlmisid 29.10.2014 tähtajatu üürilepingu. Vastavalt lepingu punktile 1.2 andis hageja üürile eluruumid asukohaga XXX. Kostja ja hageja sõlmisid 09.02.2015 lihtkirjaliku kokkuleppe eluruumi üürilepingu lõpetamise kohta tingimusega, et kostja kohustub andma korteri hagejale üle hiljemalt 08.03.2015. Hageja tagastas tagatisraha 350 eurot kostjale. Kostja andis korteri üle 04.03.2015. Vastavalt lepingu punktile 3.2 on kostjal kohustus tasuda kõik lepingu objektiga seotud kõrvalkulud. Lepingu punkti 7.1 kohaselt ei ole üürnik kohustatud tasuma neid kulusid, mis ei ole seotud asja kasutamisega. Hageja arvestas kõrvalkuludest maha laenutagasimakse 38.63 eurot ning remondi-ja hooldustasu 17.70 eurot ehk 56.33 eurot, kokku 168.99 eurot. Lepingu sõlmimisel lepiti suuliselt kokku, et kõrvalkulud tasutakse iga kuu 15 kuupäevaks, sest 30 kuupäevaks tasumisel oleks hageja jäänud võlgu teenusepakkujatele. Hageja on seisukohal, et kostja on jätnud põhjendamatult tasumata kõrvalkulud 575,28 euro ulatuses perioodi eest, mil ta üüris hagejale kuuluvat korterit. Pooled leppisid kirjalikult kokku, et kõik kõrvalkulud tasub kostja hiljemalt 01.05.2015. Hageja ei nõustu kostja väidetega, mille kohaselt kostja tasus kõik kõrvalkulude summad vastavalt kokkuleppele sularahas. Kokkulepe sularahas tasumise osas ei ole ka hageja hinnangul usutav, sest hageja elas lõuna-Eestis ja välismaal. Hageja külastas üürikorterit detsembris, eesmärgiga näidata seda potentsiaalsele ostjale ja kostja avaldas soovi tasuda kõrvalkulusid 200 euro ulatuses. Teise osa novembrikuu kõrvalkuludest (17.76 eurot) tasus kostja abikaasa XXXkoos üüriga 30.12.2014. Tulenevalt lepingu punktist 3.8 on kõikide lepingust tulenevate rahaliste kohustuste tasumisega viivitamisel viivis 0,5% iga viivitatud kalendripäeva eest. Viivis 25.08.2015 seisuga on 118 päeva eest arvestusega 2.88 eurot päevas, kokku summas 339,84 eurot.

2-15-12587 Hageja on seisukohal, et ta ei ole kostjale seoses Elioni lepinguga kahju tekitanud, kahju ei olnud hagejale ettenähtav ja oleks olnud välditav. Kostja seisukohad Kostja hagi ei tunnista. Kostja väljendas hagejale soovi sõlmida üürilepingut kestvusega minimaalselt 1 aasta. Kostja on seisukohal, et hageja rikkus kokkulepet müües korteri vahetult peale üürilepingu sõlmimist. Hageja tekitas kostjale sellise tegevusega ka materiaalset kahju, sest kostja oli jõudnud sõlmida 2 aastase lepingu televisiooni ja interneti teenuse saamiseks. Pooled sõlmisid suulise kokkuleppe, mille kohaselt tasutakse üüri panga ülekandega ja kõrvalkulusid sularahas. Pooled leppisid kokku, et hageja väljastab kostjale allkirjastatud tõendi maksete saamise kohta. Hageja ei pidanud nimetatud kokkuleppest kinni. Maksete teostamisel sai kostja allkirja vaid detsembris tehtud novembrikuu kõrvalkulude eest. Kostja väitel on ta hagejale tasunud novembri, detsembri ja jaanuari eest. Veebruari kõrvalkulusid ei ole tasutud, sest eelnevad arved sisaldasid nõuet remondifondi ja laenutagasimakse tasumiseks, mida kostjal ei ole kohustust tasuda. Kohtu põhjendused Kohus, hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja nõuab kostjalt üürilepingust tuleneva kohustuse, s.t kõrvalkulude tasumise kohustusest tuleneva võlgnevuse väljamõistmist. Kohus on tuvastanud järgmised asjaolud: • Hageja XXX ja kostja XXXsõlmisid 29.10.2014 tähtajatu üürilepingu, millega hageja andis alates 30.10.2014 kostja kasutusse eluruumid aadressil XXX (tl 19); • Üüri suuruseks on pooled kokku leppinud 350 eurot kuus (tl 20, p3.); • Pooled on kokku leppinud, et kostja kohustus lisaks üürile tasuma kõrvalkulud ehk hageja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega (tl 20 p3.2, tl 22 p 7.1); • Pooled on 09.02.2015 lepingu vastastikusel kokkuleppel lõpetanud alates 08.03.2015 (tl 27); • Pooltel puudub vaidlus, et kostja tasus 2014 novembri kõrvalkulude eest 217,76 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üürileandja andma üürnikule kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja kohustus tasuma teenuste eest, mis on seotud asja kasutamisega. Seega kostjal puudus kohustus tasuda arvetel märgitud remondi- ja hooldustasu, palka ning laenu tagasimakset. Kostja kohustus tasuma järgmist teenuste eest: külm vesi, soe vesi, soojusenergia vee soojendamiseks,

2-15-12587 küte (+tsirkulatsioon), kanalisatsioon, prügivedu, elekter. Kohus tuvastab, et nimetatud teenuste eest on tasu perioodil november 2014 kuni veebruar 2015 kujunenud järgmiselt: • November 2014 7,09+9,48+140,88=157,45 eurot (tl 66, 68, 71); • Detsember 2014 151,89+10,54+7,77=170,2 eurot (tl 32, 34, 37); • Jaanuar 2015 9,23+13,58+194,15=216,96 eurot (tl 6, 35, 48); • Veebruar 2015 8,48+154,94+12,76=176,18 eurot (tl 7, 33, 36). Kokku 720,79 eurot. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna n.ö negatiivset asjaolu (mitte maksmist) on hagejal võimatu või väga raske tõendada ning kostja vastuväide põhineb asjaolul, et kostja on kõrvalkulude eest tasunud, on tasumise tõendamise koormus kostjal. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid kõrvalkulude tasumist. Seega järeldab kohus, et kostja jättis kõrvalkulud tasumata 503,03 euro ulatuses (720,79-217,76). Üürileping sõlmiti tähtajatult ja pooled on lepingu kokkuleppel lõpetanud 08.03.2015. Seega on asjakohatu kostja väide, mille kohaselt on hageja tekitanud kostjale kahju seoses kostja ootusega üürilepingu pikema kehtivuse osas. Kostja pidi m.h televisiooni ja interneti teenuse lepingu sõlmimisel arvestama võimalusega, et üürilepingu kehtivuse aeg on lühem kui kaks aastat. Hageja nõuab lisaks põhinõudele viivise väljamõistmist alates 01.05.2015. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 teise lause kohaselt võib viivist nõuda eelkõige selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus tuvastab, et vastavalt kokkuleppele tasuda kõrvalkulud iga kuu 15 kuupäevaks, on perioodi november 2014 kuni veebruar 2015 hageja nõuded muutunud 01.05.2015 seisuga sissenõutavaks (TsMS § 231 lg 4). Viivise suuruseks on pooled kokku leppinud 0,5% päevas (tl 20 p3.8). Hageja viivise nõue kuulub VÕS § 113 lg 1 alusel ja koosmõjus TsMS § 367 teise lausega rahuldamisele. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga, s.o 28.02.2016 on viivis muutunud rahuldatud põhinõude suurust (503,03 eurot) arvestades sissenõutavaks 762,10 euro ulatuses. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid viivise väljamõistmist põhinõudest suuremas ulatuses (vt ka riigikohtu lahend 3-2-1-66-05 p 18). Seega eelnevast tulenevalt mõistab kohus viivise hageja kasuks välja 503,03 euro ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi jäi rahuldamata väga väikeses ulatuses, siis TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda.