Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Hageja palus kostjalt esialgselt välja mõista põhivõlg 822 eurot ja viivised seisuga 15.10.2015 summas 174,68 eurot. Pärast nõude vähendamist palus hageja välja mõista põhivõlg 498 eurot ja viivised seisuga 15.10.2015 summas 174,68 eurot. 01.01.2014 sõlmisid pooled koostöölepingu, mille järgi hageja kohustus andma teooria- ja sõidutunde õppeprogrammi järgi. Pooled leppisid kokku, et ühe sõidutunni maksumus on 6 eurot ja tellija kohustus kandma tasu 10 tööpäeva jooksul alatest arve esitamisest töövõtjale. Hageja esitas kostjale arve nr 15 summas 498 eurot (aprilli ja mai eest) ja arve nr 16 summas 324 eurot (juuni eest). Arved on tasumata. Muud hageja poolt kostjale esitatud arved on tasutud. Töötundide maht oli aprillis ja mais 83 tundi ja juunis 54 tundi. Hageja ning teised õpetajad täitsid igapäevaselt arvelduslehed. Kuna arvelduslehed on tasu tasumise aluseks kostja poolt, siis hageja andis iga kuu need arvelduslehed kostjale ainsas originaaleksemplaris. Hagejal jäi kätte juuni kuu arvelduslehe koopiad. Hageja palub kohtul välja nõuda kostjalt hageja arvelduslehed aprill ja mai kuu kohta, mille alusel oli väljastatud arve nr 15. Arvelduslehed tõendavad reaalselt töötatud tundide ulatust, mis on nõude arvutamise aluseks. Lähtudes poolte kokkuleppest arve nr 15 ja 16 tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda viivist 0,25% viivitatud summalt iga viivitatud päeva eest. Kostja vastus Kostja teatas, et arve nr 16 on tasutud 10.11.2015 ja seega ei vasta nõue tõele või tahab hageja petta. Kuna hageja nõue ei vasta tõele ja hageja petab, on kostjal õigus nõuet ignoreerida. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses. Hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist. Kohus lahendab asja lihtmenetluses istungit pidamata. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 01.01.2014 lepingu pealkirjaga Koostööleping (t lk 7-8); hageja esitas kostjale 12.06.2015 arve nr 15 aprilli ja mai eest summas 498 eurot (t lk 9) ja 22.06.2015 arve nr 16 juuni eest summas 324 eurot (t lk 10). Vaidlust ei ole selles, et varasemad arved on kostja poolt tasutud (t lk 11), arve nr 15 on tasumata ning arve nr 16 on tasutud 10.11.2015 (t lk 40). Kohus loeb nimetatud asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Hagis esitas taotluse nõuda kostjalt välja aprilli ja mai arvelduslehed. Kohtu hinnangul puudub antud juhul vajadus nimetatud tõendite järele. TsMS § 238 lg 1 p 1 sätestab: „kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune.“ Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, justkui oleks arve 15 alusetu või sellest tulenev nõue liiga suur. Seega ei ole arve nr 15 alusel nõutava summa suurus vaidlusalune asjaolu, täiendavaid tõendeid ei ole vaja esitada ning hageja taotlus arvelduslehtede väljanõudmiseks jääb rahuldamata. 01.01.2014 kliendilepingu kohaselt kohustus hageja andma sõidu- ja teooriatunde ning kostja kohustus selle eest hagejale tasuma. Selline leping vastab käsunduslepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi),

käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja poolt kostjale esitatud arvet nr 15 summas 498 eurot (83 tunni eest) ei ole kostja tasunud. Kostja ei ole esitanud arve suuruse ega arvestuse osas vastuväiteid. Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. Hageja on esitanud ka viivisenõude 0,25% võlgnevuselt päevas, seisuga 15.10.2015 summas 174,68 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab: „võlausaldaja võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ VÕS § 113 lg-st 1 nähtuvalt on võimalik seadusjärgse viivisemäära järgi nõuda viivist igasuguse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, kuid teistsuguses määras viivise nõudmine eeldab sellekohast kokkulepet. Antud juhul nõuab hageja viivist määra järgi, mis on suurem kui seadusjärgne viivis. Viivisemäär 0,25% päevas on märgitud arvel, kuid lepingus viivisega seonduvat kokku lepitud ei ole. Kohus leiab, et arvet ei saa käsitleda eraldi viivisekokkuleppena. Arve eesmärk on eelkõige kajastada lepingust tulenevat kohustust ning täpsustada tingimusi, mida lepingu sõlmimise hetkel kindlaks määrata ei saanud (nt tasumisele kuuluva summa suurus, maksetähtaeg). Kohus ei näe põhjendust sellele, miks viivisemääras ei saanud kokku leppida lepingus. Seega leiab kohus, et viivisenõue arves märgitud määra alusel ei ole põhjendatud, kuna see ei ole poolte vahel kokku lepitud. Kokkuleppe puudumisel ei ole hagejal õigust nõuda suuremat viivist kui seadusjärgses määras. Kohus arvestab eelnevast tulenevalt ümber sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse. Hageja nõuab viivist kuni 15.10.2015. Kuna arve nr 16 tasuti pärast seda, on põhjendatud nõuda viivist ka arve nr 16 võlgnevuse eest. Arvega nr 15 nõutav summa 498 eurot muutus sissenõutavaks 22.06.2015 (viivitus 115 päeva) ja arvega nr 16 nõutav summa 324 eurot 02.07.2015 (viivitus 105 päeva). Võlgnevuse tekkimise ajast käesoleva hetkeni on seadusjärgseks viivisemääraks 8,05% aastas. Nimetatud andmete põhjal kujuneb sissenõutavaks muutunud viivise summaks 20,13 eurot. Kohus rahuldab hagi seega osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 518,13 eurot. Ülejäänud osas, s.o viivisenõudest 154,55 euro nõudes jääb hagi rahuldamata. Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kui asjassepuutumatud. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1. Kohus rahuldas hageja nõude 70% ulatuses. Kohus peab õiglaseks jaotada menetluskulud sama proportsiooni alusel, jättes 70% menetluskuludest kostja kanda ja 30% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja kasuks riigilõiv ja õigusabikulud. Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ja

toimikust nähtuvalt ei ole tal ka menetluskulusid tekkinud, samuti ei ole ta esitanud vastuväiteid hageja menetluskuludele. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks oli käesolevas asjas algselt 996,68 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 175 eurot. Nõude vähendamise tulemusena on hagihinnaks 672,68 eurot, millelt tuleb tasuda riigilõivu 125 eurot. Kohus määrab kindlaks menetluskuluna riigilõivu summas 125 eurot. Ülejäänud osas võib hageja taotleda riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Hageja esindajal on kulunud konsultatsiooniks ja hagiavalduse koostamiseks 1,75 tundi. Kohus peab hageja lepingulise esindaja kulusid vajalikuks ning põhjendatuks. Lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (sisaldab käibemaksu) vastab turuhinnale ja osutatud õigusabi maht on kohane. Õigusabikulude suuruseks kujuneb 210 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 335 eurot. Sellest summast 70%, s.o 234,50 eurot mõistab kohus välja kostjalt ning ülejäänud osas jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda. Kohus mõistab välja ka viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt. e-XXX OÜ ei saa taotleda menetluskulude kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.