Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kasutamist takistamatult jätkata. Kui sellekohane kokkulepe oli kirjalikult vormistanud ning pooled samal päeval kokkuleppe allkirjastamiseks kohtusid, esitas kostja uued nõudmised – üüriruumide ennetähtaegse vabastamise nõude. Kuna hageja jaoks oli iga tootmispäev oluline, oli hageja sunnitud tegema kostjale järeleandmisi ning täitma kõik kostja nõudmised, et tagada hageja tootmise jätkumine alates 08.04.2014. Läbirääkimiste ja kostja nõudmiste tulemusena sõlmisid pooled 07.04.2014 õhtul „Läbirääkimiste protokolli“, milles hageja võttis endale rahalisi kohustusi 27 820,56 eurot ning lisaks kohustuse vabastada üüriruumid etapiviisiliselt, hiljemalt 31.08.2014. Samuti lepiti kokku kostja leppetrahvi ja pandiõiguses, kui hageja peaks viivitama raha maksmisega. Hageja leidis, et üürileping ei ole kostja ülesütlemisega lõppenud ülesütlemise eelduste puudumise tõttu. Kostja ei saanud tugineda hageja ühepäevasele makseviivitusele. Lisaks kõrvaldas hageja kõik võlgnevused kostja poolt määratud tähtaja jooksul. Hageja poolt tasaarvestamiseks kasutatud nõuded, s.o arved nr 13669 ja 13670, on kehtivad ning hageja võis oma kohustuse täitmiseks neid nõudeid kasutada. Nendest arvetest ühe on kostja tänaseks tasunud. Isegi kui need nõuded ei oleks kehtivad ja hagejal ei oleks olnud tasaarvestamise õigust, täitis hageja oma kohustused raha maksmisega (pangaülekannetega) sellises ulatuses, et kostjal puudus õigus üürilepingu ülesütlemiseks alates 05.04.2014. Üürilepingu p 6.1.5 kohaselt on erakorralise ülesütlemise eelduseks kaks asjaolu – 1) hageja on rahalise kohustuse täitmisega viivituses enam kui 30 päeva ning 2) hageja ei täida seda kohustust kostja poolt määratud 10 päevase tähtaja jooksul. Ainuüksi pangaülekannetega 26.03. - 01.04.2014 kattis hageja kostja nõutud viivised ning kõik võlgnetavad arved selliselt, et katmata jäi üksnes kostja viimases arves kajastatud kohustus ning seegi osaliselt. Kuna kostja viimase arve maksetähtaeg oli 24.03.2014, võinuks kostja selle tasumisega viivitusele tugineda alles 24.04.2014, kui makseviivitus oleks olnud 30 päeva. Isegi kui kostja tuginemine ülesütlemisel üüriarvele nr 961, mille maksetähtaeg oli 24.03.2014, oleks olnud lubatav, ei saanud üürileping ülesütlemisega lõppeda, kuna hageja tasus kõik ülesütlemisavalduses nõutud summad kostjale enne kostja poolt määratud tähtaja lõppemist. Esimese ülesütlemisavaldusega andis kostja hagejale võlgnevuse tasumiseks aega 10 päeva, mis on kooskõlas üürilepinguga. Hageja sai esimese ülesütlemisavalduse kätte 26.03.2014. Kuna kostja poolt esimeses ülesütlemisavalduses määratud tähtpäev saabus 05.04.2014, mis oli puhkepäev (laupäev), tuli hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 8 kohaselt oma kohustused täita sellele järgneval esimesel tööpäeval, s.o. 07.04.2014. Teise ülesütlemisavalduse sai hageja kätte 07.04.2014 ning ilmselgelt ei olnud mõistlik nõuda hagejalt tagatisraha deposiiti tasumist samal päeval. Kõik kostja nõutud summad tasus hageja siiski hiljemalt 07.04.2014. Hagiavaldusele on lisatud hageja maksekorraldused, millest nähtuvalt tasus hageja 26.03. - 07.04.2014 kokku 65 372,40 eurot, s.o kogu esimeses ülesütlemisavalduses nimetatud võlgnevuse 42 683,09 eurot ning võlgnevuselt arvestatud viivised 1928,11 eurot ja lisaks kahe kuu üürisummale vastava tagatisraha 20 761,20 eurot. Pooled olid kokku leppinud üürilepingu muutmises selliselt, et hagejal puudus tagatise maksmise kohustus. Hageja ja kostja allkirjastasid 07.04.2014 õhtul „Läbirääkimiste protokolli”. Protokolli tingimused on hageja jaoks diskrimineerivad ning tegelikkuses ei ole võimalik hageja tootmist nii lühikese ajaga ära kolida.. Hageja tegeleb vee-, kanalisatsiooni-, gaasi-, kütteseadmete, tuletõrjehüdrantide, erineva suurusega pumplate, pumpade, mahutite ja eraldajate müümise ja tootmisega. Hageja tootevalikus olevad tooted seonduvad ehitustöödega, mida teostatakse varakevadest hilissügiseni ja seetõttu töötab hageja tootmine kevadest hilissügiseni täiskoormusel. Sellest tulenevalt ei ole ilma olulist kahju kannatamata võimalik hageja tootmist

peatada suvisel perioodil. Lisaks sellele ei ole pakkumises valmis sobivaid ruume, kuhu hageja oma tootmise saaks üle kolida. Kolimine protokollis fikseeritud kuupäevadel tähendaks seda, et hagejal tuleks kolida kaks korda – esmalt ajutisele pinnale, millel korraldada ettevõtte hädapärast toimimist ning hiljem tootmiseks sobivale pinnale. Kui hageja ei oleks saanud tootmist jätkata 08.04.2014, siis oleks see toonud kaasa lisaks klientide usalduse kaotusele ka leppetrahvi ja kahjunõuded klientidelt, kelle tellimused õigeaegselt ei valmi. Oma olukorra tõsidust ei varjanud hageja kostja eest 07.04.2014. Teise ülesütlemisavalduse toimetas kostja kätte isikule, kes ei olnud hageja juhatuse liige. Kostja oli teadlik sellest, et LP-le edastatud teatega ei ole viimasel võimalik tutvuda enne 14.04.2014, kuna LP e-postkastist saadeti eemaloleku ajal automaatvastus kõigile kirjadele. Kuigi hageja pearaamatupidaja käis veel reedel 04.04.2014 kostjalt küsimas, kas kostja loeb kõik hageja kohustused täidetuks, ei teavitanud kostja hageja raamatupidajat teisest ülesütlemisavaldusest. Kostja takistas hagejal üüriruumide sihipärast kasutamist terve 07.04.2014 tööpäeva jooksul. Sellega rikkus kostja VÕS §-st 276 tulenevat kohustust tagada hagejale üürile antud asja sihipärane kasutamine. Kostja oli 07.04.2014 hommikuks deaktiveerinud kõik hageja töötajate sissepääsu kiibid, nii et ühelgi töötajal ei olnud võimalik avada hoone peaust, riietusruumi ega tootmis- ja laoruumide uksi. Selle tulemusel puudus hagejal võimalus sellel päeval tootmist läbi viia ning teenida tulu oma tavapärase majandustegevusega. Hageja keskmine tööpäeva kasum (tulud miinus kulud) 2012. ja 2013.a aprilli kuu andmete alusel arvestatuna on 6340,14 eurot. Lisaks sellele põhjustas kostja ootamatu käitumine selle, et hagejal ei olnud võimalik vältida ka selle tööpäevaga seotud kulusid – tööjõukulu koos maksudega 4070,15 eurot, renditasu 271,35 eurot ja küttekulu 81,29 eurot. Kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest kokku 10 762,93 euro ulatuses, millest hageja saamata jäänud tulu on 6340,14 eurot ja otsene varaline kahju on 4422,79 eurot. Hageja palus mõista kostjalt välja ka viivise VÕS § 113 sätestatud määras, alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. 07.04.2014 kokkuleppest nähtub, et vastutuleku korras nõustus kostja, et hageja vabastab üürilepingu objektiks olnud ruumid etapiviisiliselt 30.06., 31.07. ja 31.08.2014. Teisisõnu lepiti kokku üürilepingu jätkamises kuni kuueks kuuks olukorras, kus leping oli erakorralise ülesütlemise tõttu lõppenud. Kokkulepe saavutati poolte vahel sisuliste läbirääkimiste käigus. Arvestades seda, et 07.04.2014 kokkuleppe kohaselt on hageja kohustatud üürilepingu objektiks olnud ruumid vabastama lõplikult alles kuue kuu möödudes kokkuleppe sõlmimisest, siis on tegemist äritegevuses igati tavapärase ja mõistliku ajaga oma tegevuse ümberkolimiseks. Hageja ei ole tõendanud, et sarnase tegevuse ümberkolimiseks lepitakse tavapäraselt kokku oluliselt pikem tähtaeg. Hageja poolt viidatud 09.12.2013 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkuleppe p 1.1(i) sätestatud etteteatamistähtaeg ei tõenda, et tegemist on minimaalse vajaliku tähtajaga üüritud ruumide vabastamiseks. Hageja väide, nagu oleks talle pärast 07.04.2014 kokkuleppe sõlmimist saanud teatavaks asjaolu, et tal ei õnnestu leida sobivat uut üüripinda, on tavapärane äririsk, mida ei pea kandma üürileandja;, samuti on see väide tõendamata. Kokkuleppega võetud rahalised kohustused ei ole hageja jaoks ebamõistlikult koormavad või heade kommete vastased, kuna kokkuleppes sätestatud summade tasumise kohustus (tasumata üürilepingujärgne rendisumma ja tagatisraha) tuleneb üürilepingust. Tegemist ei ole uue kohustuse võtmisega, mis paneks hageja senisest halvemasse või ebasoodsamasse olukorda.

Kostja ei saa kokkuleppest ebaproportsionaalselt suurt eelist võrreldes hagejaga TsÜS § 86 lg 2 p 2 tähenduses. Väidetav sobiva asenduspinna puudumine, mis omakorda ähvardab väidetavalt hageja maksejõuetuse põhjustada, ei ole asjaolu, mis oleks käsitletav erakorralise asjaoluna TsÜS § 86 lg 2 tähenduses. Tegemist on tavapäraste turuolukorrast tingitud asjaoluga. Asjaolule, et kokkulepe vastas selle tegemise ajal hageja tegelikule tahtele, viitab ka see, et hageja asus oma väidetavaid õigusi kaitsma alles poolteist kuud pärast tehingu tegemist. Üürileping on erakorralise ülesütlemise tõttu alates 05.04.2014 lõppenud. 25.03.2014 võlanõude koostamise ajal oli hagejal üüritasu, kõrvalkulude ja sellelt arvestatud viivise võlgnevus 44 611,20 eurot. Hageja üüritasu tasumise kohustuse tasaarvestamist puudutavad väited on asjassepuutumatud. Hageja on esialgselt tasaarvestuse ettekäändel tasumata summad nüüdseks tasunud ega mistahes tagasinõuet esitanud. Hageja ei selgitanud, milles tasaarvestamiseks kasutatud arved seisnesid ning kas tasaarvestamise eeldused olid üldse täidetud. Samuti ei ole hageja esitanud nimetatud arveid kohtule. Seega puudub alus hageja väidet vaidluse lahendamisel hinnata. Üürilepingu p-s 9 on pooled selgesõnaliselt kokku leppinud, et kõik teated edastatakse hageja kontaktisiku LP e-posti aadressile ning kui hageja ei ole viivitamatult teatanud kontaktandmete muutumisest, siis loetakse varasemaid kontaktandmeid kasutades esitatud teated ja tahteavaldused nõuetekohaselt esitatuks. Üürilepingust ei tulene, et tahteavaldused tuleks edastada hageja seaduslikule esindajale, vaid on sätestatud kohustus lähtuda avaldatud kontaktandmetest. Majandus- ja kutsetegevuses peab hageja ise kandma riski, et tema poolt avaldatud kontaktandmete kaudu edastatud teated õigeaegselt temani jõuavad. Isegi kui kohus peaks leidma, et 07.04.2014 kokkulepe on tühine, siis on üürileping lõppenud erakorralise ülesütlemisega üürilepingu p-s 3.5 sätestatud leppetrahvi tasumata jätmise tõttu. Hagejal on praeguseni tasumata leppetrahv ühe kuu üürisumma ulatuses. Üürilepingu p 3.4 alusel oli hagejal kohustus tasuda hiljemalt 01.01.2014 kostjale tagatisraha kahe kuu üürisumma ulatuses; tagatisraha tasus hageja 07.04.2014, s.o enam kui kolm kuud pärast lepingus sätestatud tähtaega; kostja nõudis 02.04.2014 võlanõudega hagejalt tagatisraha tähtajaks tasumata jätmise tõttu leppetrahvi tasumist; leppetrahv on hagejal tänaseni tasumata. Hageja ei ole eitanud, et vastava nõude on ta kätte saanud. Seega oli üürilepingu erakorralise ülesütlemisega lõpetamine alates 05.04.2014 põhjendatud. Isegi kui arvestada leppetrahvi tasumise tähtajaks 10 päeva arvates nõude hageja poolt väidetud kuupäeval kättesaamisest, s.t hiljemalt 07.04.2014, siis oleks üürileping leppetrahvi tasumata jätmise tõttu igal juhul lõppenud hiljemalt alates 18.04.2014. Hageja kahjunõue on alusetu. Hageja arvestas saamata jäänud tulu ühe päeva käibe põhjal. Ühepäevane seisak tootmises ei ole samastatav valminud toodete müümise takistusega. Hageja ei ole tõendanud, et tootmistegevuse väidetav seiskumine 07.04.2014 põhjustas mingi konkreetse toote valmimise hilinemise selliselt, et seda ei olnud võimalik tähtaegselt kliendile tarnida. Isegi kui mõni toode tarniti kliendile ühepäevase hilinemisega, siis ei tähenda see, et hagejal jäi toote müümisest tulu teenimata. Hageja keskmine ühe päeva käive, millest on lahutatud kulud, ei ole isegi teoreetiliselt samastatav hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga. Hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Alles poolteist kuud hiljem, kui hagejale sai väidetavalt selgeks, et tal ei õnnestu uut üüripinda talle sobivatel tingimustel leida, asus hageja otsima ettekäändeid valduse vabastamata jätmiseks.

Maakohtu otsus 16.04.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus tuvastas 05.01.2012 sõlmitud äriruumi üürilepingu, mille kohaselt on ECCUA OÜ õigustatud kasutama Harku vallas, Tabasalus, Harku tee 3560 asuval kinnistul paiknevast hoonest 1730,10 m2 suurust pinda, kehtivuse. Kohus tuvastas 07.04.2014 allkirjastatud „Läbirääkimiste protokolli” tühisuse. Kohus mõistis Ojala Estonia OÜ-lt välja võlgnevuse 6611,45 eurot ja viivise võlgnevuse põhisummalt seisuga 16.04.2015 - 496,02 eurot ja alates 17.04.2015 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude rahuldamiseni. Kohus jättis menetluskulud 97% ulatuses kostja ja 3% ulatuses hageja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 5993,82 eurot ning viivise menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 166,35 eurot ning viivise väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt. Vaidlust ei olnud selle üle, et hageja sõlmis 05.01.2012 OÜ-ga VWF Kinnisvara „Äriruumi üürilepingu”. Kostja omandas 31.12.2013 kinnistu, millel üüriruumid asuvad ning sai sellest tulenevalt eelnimetatud üürilepingu kohaseks üürileandjaks. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja on üürilepingu kehtivalt üles öelnud, kas 07.04.2014 läbirääkimiste protokoll on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine ning selle üle, kas hagejale on tekkinud valduse äravõtmisest 07.04.2014 kahju. Kohus tugines VÕS §-le 316 ja § 114 lg-le 1. Üürilepingu p 6.1.5 kohaselt on erakorralise ülesütlemise eelduseks kaks asjaolu – 1) hageja on rahalise kohustuse täitmisega viivituses enam kui 30 päeva ning 2) hageja ei täida seda kohustust kostja poolt määratud 10 päevase tähtaja jooksul. Seega pidi hageja üürilepingu kehtivusele tuginemiseks tõendama, et tal ei olnud kostja eest võlgnevust, mis oleks kestnud kauem kui 30 päeva või et kostja ei ole andnud talle kohustuse täitmiseks vähemalt 10 päevast tähtaega. Kostja ei ole vastu vaielnud, et pangaülekannetega 26.03. - 01.04.2014 kattis hageja kostja nõutud viivised ning kõik võlgnetavad arved selliselt, et katmata jäi üksnes kostja viimases arves kajastatud kohustus ning seegi osaliselt. Kuna kostja viimase arve maksetähtaeg oli 24.03.2014, võinuks kostja selle tasumisega viivitusele tugineda alles 24.04.2014, kui makseviivitus oleks olnud 30 päeva. Seega ülesütlemisavalduse esitamise ajal ega selles määratud maksetähtpäeval ei olnud hagejal makseviivitust, millele tuginedes oleks kostja üldse võinud üürilepingu p 6.1.5 alusel üles öelda. Kohus nõustus hagejaga, et isegi kui kostja tuginemine ülesütlemisel üüriarvele nr 961, mille maksetähtaeg oli 24.03.2014, oleks olnud lubatav, ei saanud üürileping ülesütlemisega lõppeda, kuna hageja tasus kõik ülesütlemisavalduses nõutud summad enne kostja poolt määratud tähtaja lõppemist. Kuna kostja poolt esimeses ülesütlemisavalduses määratud tähtpäev saabus 05.04.2014, mis oli puhkepäev (laupäev), tuli hagejal TsÜS § 86 lõike 8 kohaselt oma kohustused täita sellele järgneval esimesel tööpäeval, s.o. 07.04.2014. Teises ülesütlemisavalduses nõudis hageja täiendavalt selliste maksete tegemist, mida ta varem ei olnud nõudnud - tagatisraha tasumist vastavalt lepingu p-le 3.4 ja tagatisraha õigeaegse tasumata jätmise tõttu leppetrahvi ühe kuu üürisumma ulatuses. 02.04.2014 teise ülesütlemisavaldusega andis kostja tähtaja võlgnevuse tasumiseks 04.04.2015. Seega selliste summade osas, mida kostja varem ei olnud nõudnud, s.o. tagatisraha ja tagatisraha õigeaegse tasumata jätmise eest leppetrahv ühe kuu üürisumma ulatuses, ei ole kostja hagejale lepinguga ette nähtud 10 päevast tähtaega andnud, mistõttu ainuüksi sel põhjusel ei saaks nende summade

tasumisega viivituses olemine tuua kaasa üürilepingu lõppemist. Seetõttu ei ole kohtul ka põhjust hinnata, kas hagejal oli leppetrahvi tasumise kohustus või mitte, sest 02.04.2014 ülesütlemisavaldus, mis leppetrahvi võlgnevusele tugines, õiguslikke tagajärgi kaasa ei toonud. Kohus leidis, et 07.04.2014 sõlmitud „Läbirääkimiste protokoll“ on vastuolus heade kommetega vastavalt TsÜS § 86 lg 2 p 1 ja seetõttu tühine. Kohtuasjas nr 3-2-1-22-04 selgitas Riigikohus, et heade kommete vastane võib olla üürilepingu lõpetamise kokkulepe, mis seab üürniku raskesse olukorda, kui leping on sõlmitud raskete asjaolude ärakasutamisega. Kohtuasjas nr 3-2-1-88-14 selgitas Riigikohus, et lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, sh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke lepingu sõlmimisel. Kohtuasjas nr 3-2-1-80-05 selgitas Riigikohus, et tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda ka ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Sõltumata sellest, kas üürileping on lõppenud või mitte, on üüripindade valduse haaramine üürileandja poolt jõuga või salaja käsitatav omavolina ning selle vastu on üürnikul õigus kasutada omaabi. Seadus peab silmas pidama, et omaabi kasutamata jätmise tõttu ei tohiks üürnik sattuda olulisse halvemusse ning seaduse kohaselt ei ole soovitav, et omaabi oleks ainus tegelik võimalus oma õigusi kaitsta. Seepärast peab üüripinna valduse omavolilist või salajast hõivamist pidada äärmiselt ebamoraalseks käitumiseks ning arvestama seda TsÜS § 86 lg 2 kohaldamisel. Vaidlust ei olnud selles, et 7. aprillil 2014 hõivas kostja üüripinna valduse ja tühistas hageja töötajate juurdepääsukaardid, ning et hageja omaabi valduse kaitseks ei kasutanud (ei kutsunud turvafirmat vms). Seega on kostja omavoliliselt salaja hõivanud üüripinna ning hoidnud seda terve 7. aprilli enda valduses. Selline käitumine on ebaseaduslik ning tingimusteta taunitav ja kohus vaatleb selle valguses kõiki 7. aprilli protokolli tingimusi. 07.04.2014 „Läbirääkimiste protokoll“ sisaldab hageja jaoks äärmiselt ebasoodsaid tingimusi. Kui üürilepingu kohaselt oli üürilepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaeg 18 kuud, siis protokolli kohaselt kohustus hageja vabastada üüriruumid etapiviisiliselt, hiljemalt 31.08.2014, s.o 4,5 kuu jooksul. Kohus nõustus hagejaga selles, et kolimiseks vajaliku tavapärase aja kohta annab tunnistust lepingujärgne etteteatamisaeg, mis on 18 kuud. Toomishoone ümber paigutamiseks võib kohtu arvates nii pikk periood olla põhjendatud. 7. aprilli protokolliga võttis hageja endale kohustuse kolida välja 4 korda lühema aja jooksul. Poolte esitatud tõenditest nähtub, et kevad - suvel 2014 ei olnud hagejal mõistlikult võimalik leida samaväärset pinda ümber kolimiseks. Seda kinnitavad Uus Maa Kinnisvarabüroo juhatuse liikme poolt e-kirjaga saadetud selgitused. Hageja tegevjuhi LP seletusest nähtub, et 2014.a veebruarist alates otsis hageja sobivat üüripinda. Kostja tõendis kajastuv Kalmistu tee 26 on oma pinna poolest väiksem, kui hageja poolt üürilepingu kohaselt kasutatav. Kummagi pinna osas ei ole teada, kas või millisel määral on võimalik kasutada valmistoodete ladustamist välisterritooriumil, mida hageja kasutas üle 2000 m2 (nähtub LP seletusest). Samuti ei ole teada, kas pakutavates laopindades on olemas töötajate pesu- ja riietusruumid, kontoripind, telfer (min 2 t tõstevõimega), ühendus gaasitrassiga, mida hageja tootmisseadmed vältimatult vajavad. Hageja ei ole mõistlikku asenduspinda leidnud oma seletuse kohaselt kuni tänaseni ja on seetõttu alustanud endale sobiva tehaseruumi ehitust, kuhu peaks kolima 2015. aasta suvel. Eelneva alusel luges kohus tõendatuks, et suure tootmisüksuse välja kolimine etapiviisiliselt 4,5 kuu jooksul kujutas endast äärmiselt ebasoodsat tingimust hageja jaoks. Hageja on talle äärmiselt ebasoodsaid tingimusi sisaldava 7. aprilli läbirääkimiste protokolli allkirjastanud erakorralise vajaduse tõttu, kuivõrd ta soovis taastada üüripinna valdust. Vaidlust

ei ole ka selles, et pärast kokkuleppe allkirjastamist andis kostja üüripinna valduse tagasi. Seega kasutas kostja valduse äravõtmist vahendina protokolli sõlmimiseks. Kostja pidi teadma ja ka teadis, et üüripinna valduse äravõtmisega ähvardamine toob hageja jaoks kaasa erakorralise vajaduse kokkuleppe sõlmimiseks. Selline asjaolu pidi igale mõistlikule isikule olema arusaadav ning ka tunnistaja RU, kes läbirääkimistel osales, kinnitas, et kostjat teavitati sellest, et kiire välja kolimine toob hageja jaoks kaasa rasked tagajärjed. Seega oli läbirääkimiste protokoll tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning hageja erakorralise vajaduse tõttu ning kostja teadis tehingu tegemise ajal, et hageja teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest. Kohus arvestas tehingu hindamisel ka kostja ebamoraalset käitumist, mis seisnes valduse omavolilises hõivamises ning asjaolu, et 7.aprillil oli üürileping tegelikult kehtiv. Kohus leidis, et 07.04.2014 sõlmitud „Läbirääkimiste protokoll“ on vastuolus heade kommetega vastavalt TsÜS § 86 lg 2 p 1 ja seetõttu tühine. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju 10 762,93 eurot. Hageja väitel tekkis tal üüripinnale juurdepääsu puudumise tõttu 07.04.2014 kahju, sest hagejal puudus võimalus sellel päeval tootmist läbi viia ning teenida tulu oma tavapärase majandustegevusega ja ta tekkis otsene varaline kulu seetõttu, et tal ei olnud võimalik vältida selle tööpäevaga seotud kulusid – tööjõukulu koos maksudega 4070,15 eurot, renditasu 271,35 eurot ja küttekulu 81,29 eurot. Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad VÕS §-de 115, 127 ja 128 alusel olema täidetud eelkõige järgmised eeldused: kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1); lepingu rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 ja § 115 lg 1); hagejale on tekkinud või tekib kahju tulevikus (VÕS § 127 lg 1, § 128); lepingurikkumise ja hageja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); hagejal lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); hagejal lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a. kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3). Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (RK nr 3-2-1-60-09, 3-2-1-51-09, 3-2-1-50-09). Kuivõrd leping oli 07.04.2014 kehtiv, rikkus kostja lepingut sellega, et ei võimaldanud üüripinnale juurdepääsu. Kostja rikkumist vabandavaid asjaolusid ei esine. Kohus leidis, et hagejale tekkis kahju saamata jäänud tulu ja otsese varalise kahju näol. Saamata jäänud tulu on hageja ühe tööpäeva kasum (tulud miinus kulud), mille hageja on arvestanud 2012. ja 2013.a aprilli kuu andmete alusel ning selle tulemusel on ühe tööpäeva kasumi suuruseks 6340,14 eurot. Hageja käibedeklaratsioonide alusel saab arvestada kasumi selliselt, et rida 1 miinus rida 1.1 (omatarve) pluss müük väljapoole Eestit (rida 3) miinus rida 6 soetused EU-st. Hageja ühe tööpäeva käibe saamiseks on saadud tulemus jagatud 21 päevaga (kuu keskmise tööpäevade arvuga). Ühe tööpäeva kasumi suuruseks 6340,14 eurot. Nõustuda ei saa kostja väitega, et saamata jäänud tulu saab seisneda müügi äralangemises. Müügi eelduseks on tootmistegevus ning toomistegevuse katkemisel on kahju tekkimine väga tõenäoline. Hageja on tõendanud, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Hageja tehas töötas aktiivselt iga päev ja tootis tellimuste täitmiseks. Hageja ei pidanud tõendama, milliseid konkreetseid tellimusi pidi ta 07.04.2014 täitma ning milline on nende konkreetsete tellimuste täitmisega viivitamisest tekkiv kahju. On selge, et viivituse tõttu pidi hageja 7. aprilliks plaanitud tööd edasi lükkama ja seetõttu jäid hilisemal ajal tegemata uued tööd. Kohus leidis, et kahju on selges põhjuslikus seoses kostja poolt lepingu rikkumisega, see on hõlmatud normi kaitse-eesmärgiga ning kostjale pidi olema ettenähtav, et juurdepääsu takistamisega kaotab hageja võimaluse teenida tulu tootmistegevusest.

Hagejale tekkis kahju ka tööjõukulu ning küttekulu eest tasumisega, sest maksete tegemisega vähenes hageja vara. Kohus leidis, et selline kahju ei ole põhjuslikus seoses kostja rikkumisega. Kohtuasjas nr 3-2-1-173-12 selgitas Riigikohus, et põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Praegusel juhul oleks kahjulik tagajärg – tööjõukulu ja küttekulu – saabunud ka ilma kostja rikkumiseta ja seetõttu ei ole hageja kahju põhjuslikus seoses kostja lepingurikkumisega. Hageja kahjunõue renditasu 271,35 eurot eest on kvalifitseeritav VÕS § 296 lg 3 ja VÕS § 1028 lg 1 järgi alusetult saadud renditasu tagastamise nõudena. Kvalifikatsiooni on kohus arutanud kohtuistungil. Et hageja ei saanud üüripinda 7. aprillil kasutada, ei pidanud ta selle päeva eest maksma ka üüritasu ning tal on õigus nõuda alusetult tasutud üüri tagastamist. Saamata jäänud tulu ja alusetult makstud üüri eest tuleb kostjalt välja mõista 6611,45 eurot. Kohus mõistis välja viivise võlgnevuse põhisummalt seisuga 16.04.2015 - 496,02 eurot ja alates 17.04.2015 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude rahuldamiseni. Kohus jättis hageja nõudest rahuldamata 4151,48 eurot. Arvestades hagi hinda, jättis kohus rahuldamata 3% nõuetest. Kohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kanda 3% menetluskuludest ja kostja kanda 97 % menetluskuludest. Hageja esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja menetluskulusid 6572,50 eurot ilma käibemaksuta, sh 600 eurot riigilõiv hagi esitamisel, 50 eurot hagi tagamise avalduselt, 5922,50 eurot õigusabile kulutatud aja eest (51,50 tundi) tunnihinnaga 115 eurot. Kohus leidis, et ajakulu kostja menetluskulude nimekirjaga tutvumiseks ja seisukoha koostamiseks kohtule (3 h 25 min) ei ole vajalik ega põhjendatud kulu. Ülejäänud osas on menetluskulud esitatud vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Seega hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on kokku 6179,2 eurot ((51,50-3,42)*115)+600+50) ning kuulub vastavalt menetluskulude jaotusele 97% ulatuses, s.o 5993,82 euro ulatuses kostjalt väljamõistmisele. Kostja esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid 9509 eurot ilma käibemaksuta järgnevalt: riigilõiv määruskaebuse esitamiselt 25 eurot, 9484 eurot õigusabile kulutatud aja eest (103 tundi). Kohus leidis, et kostja menetluskulud ei ole esitatud vajalikus ja põhjendatud ulatuses. TsMS § 175 lg 3 kohaselt mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Kostjat esindasid menetluses vandeadvokaat Allar Karu ja vandeadvokaadi abi Kadri Lember. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist niivõrd keeruka tsiviilasjaga, mis eeldaks teenuse osutamise vajadust kahe esindaja poolt. Kahe esindaja teenuse eest tasu küsimisele viitab mh see, et kostja õigusabile kulutatud aeg (103 tundi) on võrreldes hageja õigusabile kulutatud ajaga (51,50 tundi) ebaproportsionaalne. Hagiavaldusele vastuse esitamiseks (materjalidega tutvumine 6 tundi 45 minutit, täiendav õiguslik analüüs, positsiooni kujundamine 6 tundi, ettevalmistus ja nõupidamine kliendiga 4 tundi 30 min, hagivastuse koostamine 8 tundi 45 minutit, vastuse vormistamine 30 min) kulus kostjal ca 25 tundi, mis on vastuse sisu ja mahtu silmas pidades kas üle paisutatud või arvestatud kahe esindaja teenusena.

Kohus leidis, et arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, on kostja mõistlikuks ja vajalikuks õigusabi teenuse mahuks kokku 60 tundi ehk 5520 eurot (60*92). Kokku on kostja vajalik ja mõistlik menetluskulu 5545 eurot ja tulenevalt menetluskulude jaotusest kuuluvad need 3% ulatuses, s.o 166,35 euro ulatuses hagejalt väljamõistmisele. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas ning teha uus otsus, millega jätta kogu nõue rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellant ei nõustu kohtu järeldustega, et üürilepingu ülesütlemiseks puudus alus, mistõttu polnud ülesütlemisavaldusel õiguslikke tagajärgi. Maakohus leidis, et kuna ülesütlemisavalduses määratud võlgnevuse tasumise tähtpäev saabus 05.04.2014, mis oli puhkepäev, siis võis vastustaja oma kohustused täita esimesel tööpäeval ehk 07.04.2014. Kohus ei analüüsinud apellandi väiteid selle kohta, et tähtaja arvutamisel tuleb lähtuda eelkõige üürilepingu p 6.1.5 regulatsioonist, mis ei seo tähtaja arvutamist tahteavalduse kättesaamise ega muude lisatingimustega. Järelikult eksis kohus tähtaja arvutamisel ning apellandi väidete arvesse võtmisel oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et võlgnevuse tasumise tähtpäev saabus 04.04.2014. Asjas ei ole vaidlust, et viimased maksed tegi vastustaja 07.04.2014 ning tagatisraha tasumata jätmisest tulenev lepptrahv on siiani tasumata. Seega, kui kohus oleks võlgnevuse tasumise tähtpäeva õigesti arvestanud, siis oleks ta pidanud jõudma järeldusele, et kuna vastustaja ei olnud hiljemalt 04.04.2014 kõiki nõutavaid summasid tasunud, siis oli üürileping alates 05.04.2014 erakorralise ülesütlemise tõttu lõppenud. Kohtu seisukoht, et leppetrahvi tasumata jätmisele ei saa üürilepingu ülesütlemise kehtivuse hindamisel tugineda, on asjakohatu ja vastuolus seadusega. Asjas ei saa olla mõistlikku vaidlust, et lepingust tulenes vastustajale kohustus tasuda tagatisraha õigeaegse tasumata jätmise tõttu leppetrahvi, apellant on vastava nõude mõistliku aja jooksul esitanud ning leppetrahv on kuni tänaseni tasumata. Isegi, kui 07.04.2014 kokkulepe oleks tühine ja üürileping ei oleks lõppenud alates 05.04.014, siis on leping alternatiivselt lõppenud hiljemalt alates 18.04.2014 (s.t 10 päeva möödumisel leppetrahvi nõude kättesaamise ajast). Kohus ei ole põhjendanud apellandi vastavate väidete täielikult tähelepanuta jätmist ega seda miks 02.04.2014 ülesütlemisavaldus justkui mis tahes õiguslikke tagajärgi kaasa ei toonud. Apellant ei nõustu kohtu etteheitega, et ta on omavoliliselt ja salaja hõivanud üüripinna ning takistanud vastustaja valdust. Üürileping oli alates 05.04.2014 erakorralise ülesütlemise tõttu kehtivalt lõppenud, mistõttu puudus vastustajal õiguslik alus ruumide kasutamiseks. TsÜS § 86 lg 2 p 1 kohaldamisalasse jäävad tehingutingimused, mis ei tulene vastastikustest lepingutest. Praegusel juhul ei saa vaidlust olla selles, et 07.04.2014 kokkulepe on mõlema poole majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud vastastikune leping, kus apellant on võimaldanud vastustajal üüritud ruume edasi kasutada senise renditasu alusel ning vastustaja on võtnud kohustuse tasuda lepingust tulenevad võlgnetavad summad. Seega ei ole tegemist tehinguga, kus vastustaja oleks ilma vastusoorituseta võtnud endale ebamõistlikult koormava kohustuse. Kohtu järeldus, et kokkulepe sisaldab vastustaja jaoks äärmiselt ebasoodsaid tingimusi, on alusetu ega põhine asjas esitatud tõenditel. Otsuse põhjal jääb ebaselgeks, millistel asjaoludel on kohus nõustunud ilma sisulise analüüsita vastutaja väitega, et 4,5 kuu pikkune periood tootmise etapiviisiliseks kolimiseks on ebamõistlik. Kohtu nõustumine vastustaja väitega on

vastuolus vastustaja enda poolt menetluses avaldatud selgitusega, et kolimisele kulub tegelikult vaid nädal. Lepingu korralise ülesütlemise etteteatamise tähtajast ei ole võimalik tuletada eeldust, et kõik hilisemad kokkulepped lühema tähtaja osas oleksid automaatselt sedavõrd ebamõistlikud, et need saaks kvalifitseerida tühisteks tingimusteks. Asjas ei ole vaidlust, et asenduspinda asus vastustaja otsima alles pärast 07.04.2014 kokkuleppe sõlmimist ning selle väidetav puudumine selgus veelgi hiljem. Järelikult ei saanud kummalegi poolele olla kokkuleppe sõlmimise ajal teada, et läbirääkimiste käigus kokkulepitud tähtajad talle enam ei meeldi. Pärast tehingu tegemist ilmnenud asjaolud ei saa kaasa tuua tehingu tühisust, kui kumbki pool neid tehingu tegemise ajal ei teadnud ega pidanudki teadma. Mis tahes muid asjaolusid, mis oleksid käsitletavad vastustaja jaoks äärmiselt ebasoodsate tingimustena, kokkuleppes ei sisaldu. Puuduvad mistahes tõendid ja andmed, et kolimine kokkuleppes märgitud tingimustel põhjustaks vastustajale suurema kahju kui näiteks 2015. aastal kolimine või et vastustaja oleks kokkuleppega võtnud mingeid täiendavaid rahalisi kohustusi, mis ei oleks juba tulnud üürilepingust. Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et läbirääkimistel kolimisega kaasnevast kahjust ei räägitud ning vastava kalkulatsiooni koostas vastustaja alles pärast tehingu tegemist. Otsuses puudub igasugune analüüs ja selge arutluskäik, mille alusel oleks apellant pidanud kokkuleppe sõlmimise ajal teadma, et sisuliste mõlema poole majandus- ja kutsetegevuses läbirääkimiste käigus kokkulepitud väljakolimise aeg osutub vastustajale hiljem ebamugavaks, et vastustaja hiljem uut üüripinda otsima asudes avastas, et tema suurenenud soovidele vastavat pinda pole kohe saada või et 2014. aasta suvi oli kolimiseks kuidagi oluliselt ebasobivam kui 2015. aasta suvi või mis tahes muu aeg. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et vastustaja oleks kokkuleppe sõlminud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest või sõltuvussuhtest. Vastustaja vajadus seisnes selles, et vastustaja soovis vältida tootmisseisukust tulenevat kahju tekkimist. Samas ei ole kohtule esitatud mis tahes objektiivseid tõendeid väidetavate lepingute, tootmise suurenenud mahu, leppetrahvi nõuete vms kohta, mis vastustaja väiteid kinnitaksid. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta on pidanud usaldusväärseks ja kohaseks tõendiks LP allkirjastamata seletust, kuigi apellant sellele vastu vaidles. Kohus rikkus tõendite hindamise reegleid ja kohtulahendi põhjendamiskohustust. Asjas ei ole esitatud tõendeid, millest saaks järeldada, et väidetav ühepäevane seisak tootmises põhjustas üldse mingi konkreetse toote valmimise hilinemise ning isegi kui põhjustas, siis jäi vastustajal selle tõttu toode müümata. Kui toode lõppastmes kliendile ikkagi müüdi (isegi, kui müük toimus ühepäevase hilinemisega), siis ei ole vastustajal tulu jäänud saamata. Vastustaja on ise esile toonud, et ta ei tooda üksteisele sarnaseid standardseid tooteid, vaid ainult eritellimusel tehtavaid kaupu. Eelnev kinnitab selgelt seda, et vastustaja väidetavat kahju ei saa mõõta oletusliku statistilise keskmise alusel. Järelikult oleks vastustaja kahju nõude esitamisel pidanud tõendama, millised konkreetsed tellimused pidid valmima 07.04.2014, kuid ühepäevase tootmisseisaku tõttu ei valminud tähtajaks ning mida klient selle tõttu enam osta ei soovinud. Ühe tööpäeva pikkune tootmisseisak on sedavõrd lühike ajavahemik, et isegi, kui vastustaja pidi mingid tööd selle tõttu edasi lükkama, siis on ajakadu hõlpsasti korvatav. Apellant leiab, et kuna otsus on õigusnormide rikkumise tõttu ebaõige, siis on kohus lähtunud menetluskulude jaotamisel ebaõigest alusest. Kohus leidis, et apellandi menetluskulud ei ole esitatud vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus pidas põhjendatud õigusabi teenuse mahuks kokku 60 tundi. Kohus jättis tähelepanuta, et apellant kinnitas 16.03.2015 menetlusdokumendi p-s 3.4, et kõik kulude nimekirjas esitatud

toimingud on olnud eraldivõetuna põhjendatud ja vajalikud ega dubleeri üksteist. Teisisõnu ei ole apellant märkinud menetluskulude nimekirjas õigusabi toimingute ajamahtu topelt selliselt, et need kajastaksid kahe lepingulise esindaja samale toimingule tehtud tööd. Ainuüksi asjaolu, et apellanti on esindanud menetluses kaks esindajat, ei tähenda automaatselt, et õigusabi ajakulu oleks pooles ulatuses põhjendamatu. Järelikult oleks kohus pidanud õigusabi ajakulu vähendamiseks analüüsima ja esitama selge põhjenduse, milliste konkreetsete toimingutega kohus ei nõustu ja milliseid konkreetseid toiminguid peab kohus apellandi õiguste kaitseks ebavajalikuks. Ainukese põhjendusena märkis kohus, et peab ülepaisutatuks hagiavaldusele vastuse koostamise ajakulu, mis koos asjaolude analüüsi, tõendite kogumise ja dokumendi koostamisega moodustas 26,5 tundi. Ilmselgelt eeldab hagile vastuse koostamine kõikidest menetlustoimingutest kõige põhjalikumat eeltööd, mistõttu on 26,5 tunni suuruse ajakulu igati põhjendatud. Tegemist on mahuka asjaga, mis hõlmab nõudeid seoses üürilepingu ülesütlemise kehtivuse, 07.04.2014 kokkuleppe tühisuse ja kahju hüvitamise nõuetega. Kõikidele õiguslikult erineva kvalifikatsiooniga nõuetele vastamine eeldab põhjalikku analüüsi. Samas on kohus vähendanud apellandi õigusabi ajakulu kokku 43 tunni võrra ehk ligi kaks korda rohkem kui hagivastuse koostamiseks üldse kulus, mille põhjendamiseks ei ole esitatud mitte ühtegi argumenti. Olenemata apellatsioonkaebuse muus osas lahendamise tulemusest palub apellant lähtuda menetluskulude väljamõistmisel (ka 3% vastustajalt väljamõistmisel) menetluskuludest suuruses 9509 eurot vastavalt menetluskulude nimekirjas esitatud arvestusele. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Üürilepingu kehtivuse tuvastamise nõudes tugines hageja asjaolule, et üürilepingu ülesütlemine ei ole kehtiv, kuivõrd hageja tasus talle antud 10-päevase tähtaja jooksul kõik 25.03.2014 koostatud ja tema poolt 26.03. 20014 kättesaadud ülesütlemisavalduses märgitud võlgnevused (kokku 44 611,20 eurot). Seda, et hageja sai ülesütlemisavalduse kätte 26. märtsil, kinnitab see, et ta asus sellel kuupäeval võlgnevust likvideerima, ja seda möönab ka apellant, väites, et 10päevane tähtaeg hakkas kulgema mitte avalduse kättesaamisest, vaid ülesütlemisavalduse koostamise päevast. VÕS § 196 lg. 2 sätestatu kohaselt kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Leping punktis 6.1.5 on pooled kokku leppinud, et üürileandja võib lepingu erakorraliselt üles öelda, kui üürnik on lepingust tuleneva makse tasumisega viivituses üle 30 päeva ja ta ei likvideeri kõiki võlgnevusi üürileandja poolt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud 10-päevase tähtaja jooksul. Seega antud lepingupunktis on pooled määratlenud mõistliku tähtaja, ja sellest ei saa välja lugeda kokkulepet, et 10-päevane tähtaeg hakkab kulgema ülesütlemisavalduse koostamise päeval. TsÜS § 69 lg. 1 kohaselt kindlale esikule suunatud tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega. Seega tuleb antud juhul 10-päevast tähtaega hakata arvestama 26.märtsist 2014

ja tähtaja lõpp saabus 5. aprillil 2014, mis oli puhkepäev. TsÜS § 136 lg. 8 järgi kui kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub puhkepäevale, loetaks tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval, s.o. antud juhul 7. aprillil 2014. Nagu maakohus tuvastas, oli hageja selleks kuupäevaks likvideerinud 25.03.2014 kogu ülesütlemisavalduses märgitud võlgnevuse. Ringkonnakohus märgib, et TsÜS § 136 lg. 8 on üldkehtiv säte, s.o. ta on kohaldatav ka võlgnevuse likvideerimiseks antava tähtaja suhtes. Mis puutub kostja 02.04.2014 täiendavasse võlanõudesse, siis seda ei saa käsitada uue ülesütlesmisavaldusena, sest selles esitati uusi rahalisi nõudmisi lisaks 25.03.2014 ülesütlemisavaldusele, kusjuures nõude täitmiseks anti üksnes 2 päeva (ja lepingu ülesütlemise tingimuslik tähtpäev jäi samaks, s.o. 05.04.2014). Seega on ka see tahteavaldus tühine, kuna rikutud on 10-päevase tähtaja nõuet. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et ülesütlemine ei olnud kehtiv. Ringkonnakohtu hinnangul kujutab 07.04.2014 läbirääkimiste protokoll endast hagejapoolset võlatunnistust: hageja võttis selles õigeks, et üürileping on üles öeldud alatees 05.04.2014, et ta võlgneb rendisummana 7059,36 eurot (mille osas oli pooltel varasemalt vaidlus) , kohustub maksma ka tagatisrahana kahe kuu renditasu 20761,20 eurot ja vabastab etapiviisiliselt, hiljemalt 31.augustiks 2014 kokkuleppe lisana esitatud plaanil märgitud alad, makstes kasutamise aja eest tasu vastavalt üürilepingu tingimustele. Nagu maakohus tuvastas, on nimetatud kokkulepe tühine TsÜS § 86 lg. 2 p. 1 järgi. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Seega rahuldas maakohus õigesti hageja tuvastusnõude, tuvastades pooltevahelise äriruumide üürilepingu kehtivuse. Asjaolu, et hageja vabastas üüripinnad pärast maakohtu menetluse lõppemist, ei anna alust eitada hageja tuvastushuvi olemasolu asja läbivaatamisel maakohtus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega põhjendustega ka hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamise, samuti maakohtus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes apellandi kanda. Vastustaja esitatud menetluskulude nimekirjas ei ole põhjendatud ajakulu 25 minutit vastuse koostamiseks vandeaudiitori järelpärimisele seoses kohtumenetlusega. Arvestades, et sama pikalt kestis ka apellatsioonikohtu istung 03.11.2015 (pärast mida mindi üle kirjalikule menetlusele), siis määrab ringkonnaohus vastustaja põhjendatud menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 776,25 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.