Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. veebruar 2016. a Tartu
Tsiviilasja number
2-15-106685
Tsiviilasi
Transreval OÜ hagi OÜ Pro Transport (pankrotis) vastu viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
2 385 eurot 52 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. augusti 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Transreval OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Transreval OÜ (registrikood: 11344903); esindaja Ferenc Koso Vastustaja (kostja): OÜ PRO TRANSPORT (pankrotis) (registrikood: 11077081); pankrotihaldur Sirje Tael
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Apellatsioonkaebus rahuldada.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 24. augusti 2015. a otsus, millega jäeti Transreval OÜ hagi OÜ PRO TRANSPORT (pankrotis) vastu viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud Transreval OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
3.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Transreval OÜ hagi OÜ PRO TRANSPORT (pankrotis) vastu viivise väljamõistmiseks.
4.Mõista OÜ-lt PRO TRANSPORT (pankrotis) välja Transreval OÜ kasuks 2 385 eurot 52 senti.
5.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ PRO TRANSPORT (pankrotis) kanda.
6.Rahuldada Transreval OÜ avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ning määrata Transreval OÜ menetluskulude rahaliseks suuruseks maaja ringkonnakohtu menetluses
7.Mõista OÜ-lt PRO TRANSPORT (pankrotis) välja Transreval OÜ kasuks Transreval OÜ menetluskulu 780 (seitsesada kaheksakümmend) eurot (ilma käibemaksuta). Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Transreval OÜ (hageja) esitas hagi OÜ PRO TRANSPORT (pankrotis) (kostja) vastu 2 385 euro 52 sendi viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale mereveoteenuseid ja esitas osutatud teenuse eest arveid kogusummas 1 975 eurot 20 senti. Kostja on hagiavalduse esitamise seisuga arved tasunud, kuid on jätnud tasumata viivised summas 2 385 eurot 52 senti. Vastavalt poolte vahel 8. novembril 2011. a sõlmitud klienditeeninduslepingu nr 265 p-le 5.2. (tl 16– 18) on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% päevas iga tähtaja ületanud kalendripäeva eest.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on kõik arved tasunud. Viimase tasumise tegi kostja jaanuaris 2015. a, mille järel ei ole kostja hagejalt ühtegi täiendavat arvet saanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 24. augusti 2015. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue tõendamata ja põhjendamata. Pooled olid lepingu p-s 7.1. kokku leppinud, et see jõustub 3. novembril 2011. a ja kehtib 31. detsembrini 2011. a. Kui pool ei teata teisele poolele oma soovist lepingu lõpetamiseks 20 päeva enne lepingu kehtivuse lõppu, pikeneb see automaatselt järgmiseks kalendriaastaks. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud lepingu ülesütlemise teadet, pikenes leping p 7.1. kohaselt automaatselt järgmiseks kalendriaastaks, s.o
aastaks 2012. Kuna klienditeeninduslepingus ei ole sätestatud, et leping pikeneb korduvalt järgmisteks kalendriaastateks, lõppes see tähtaja möödumisel 31. detsembril 2012. a. Hageja ei ole hagis märkinud, millal kostjale teenust osutati. Hagi lisadena esitatud arvetest (tl 19– 22) nähtub, et teenus võis olla osutatud perioodil 29. aprill 2014. a kuni 26. mai 2014. a, seega peale klienditeeninduslepingu tähtaja möödumist. Pärast lepingu tähtaja möödumist tekkinud nõuete esitamine ei ole põhjendatud. Kuna klienditeenindusleping nr 265 on lõppenud, ei ole selle alusel võlasuhet võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 ja § 3 p 1 mõistes tekkinud. Kaubandusliku meresõidu seaduse (KMSS) § 2 kohaselt loetakse kaubanduslikuks meresõiduks tegevust, mis on seotud laevade kasutamisega lasti-, reisijate-, pagasi- ja postiveoks, mere elus- ja muude ressursside ning merepõhja all asuva maapõue varade uurimiseks ja ammutamiseks, jäämurdepukseerimis- ja päästeoperatsioonideks ning teistel õiguspärastel eesmärkidel. Maakohus leidis tuginedes VÕS § 3 p-le 1, § 9 lg-tele 1 ja 2 ja § 11 lg-le 1, et poolte vahel oli 29. aprillist 2014. a kuni 26. maini 2014. a kaupade merevedude teostamisel suuline kaubanduslikust meresõidust tulenev leping. KMSS ei käsitle veotasu tähtajaks tasumata jätmise korral viiviste arvestamist. Pooled ei ole kohtule esitatud KMSS-st tulenevat konossementi (§ 38 lg 1), millega määratakse vedaja ja saaja vahelised õigused ja kohustused, või lastiveolepingut (§ 38 lg-d 2–3). Seega ei ole võimalik hinnata, kas nendest võiks tuleneda hageja võimalik viivisenõue. Andmed ja tõendid selle kohta, et pooled oleksid viiviste tasumises ja viiviste määras perioodiks aprill – mai 2014. a kokku leppinud, puuduvad. Tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 3 lg-st 1 kohaldub võlaõigusseaduse üldosa ka kaubanduslikust meresõidust tulenevatele lepingutele. Viivise nõudmine VÕS § 113 lg 1 järgi on õiguskaitsevahend (VÕS § 101 lg 1 p 6), mida sissenõudja kas kohaldab või mitte. Viivise kokkuleppimine lepingus ei tähenda, et seda arvestatakse automaatselt ilma arveid esitamata. Üks pool peab andma teisele lepingupoolele teada sellest, et ta viivist arvestab ja nõuab. Selleks tuleb esitada arve või teade, millest nähtub viivise suurus ja tasumise tähtaeg. Asjakohaste tõendite puudumise tõttu asus maakohus seisukohale, et hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi viivise arvet ega edastanud kirja selle kohta, et ta viivist nõuab. Viivise nõue ei ole muutunud sissenõutavaks. Hageja nõuab hagis viivist 0,5% päevas iga tähtaja ületanud kalendripäeva eest. Maakohus leidis, et kuna klienditeenindusleping oli lõppenud ja uue lepingu sõlmimise kohta andmed puuduvad, siis oleks hageja saanud kasutada viivise määrana ainult VÕS-s § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgse viivise määra ning saaks viivist nõuda pärast vastava arve edastamist kostjale. Maakohus märkis, et isegi kui klienditeenindusleping oleks kehtiv, siis ei ole hageja kasutanud lepingu p-s 6 kokku lepitud pretensioonide lahendamise korda ehk siis kohtuvälist menetlust. Maakohus ei määranud kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust, kuna kostja ei ole esitanud oma menetluskulude nimekirja ega taotlenud hagejalt kulude hüvitamist.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kostja on vastuses hagile kinnitanud lepingulise suhte olemasolu, mistõttu maakohtu seisukoht, et poolte vahel puudus peale
31.detsembrit 2012. a leping, on arusaamatu. 8. novembri 2011. a leping on kestvusleping, mis pikeneb automaatselt järgmisteks kalendriaastateks. Pooled tegid antud lepingu alusel koostööd nelja aasta vältel. Maakohus ei viidanud 20. juuli 2015. a puuduste kõrvaldamise määruses, et põhinõude olemus vajaks täiendavat selgitamist või tõendamist.
Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et viivise nõudeõiguse tekkimiseks oleks ta pidanud esitama kostjale viivise arveid. Isegi kui kliendileping kehtis kuni 2012. a lõpuni, tegutsesid pooled edasi sõlmitud lepingu alusel ja kellelgi mingeid vastuväiteid ei olnud. Maakohus oleks pidanud alternatiivselt välja mõistma vähemalt seadusliku viivise. Maakohus ei ole kohtuotsuse tegemisel arvestanud VÕS § 29 lg 5 kõiki punkte. Kostja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 24. augusti 2015. a otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise 2385 eurot ja 52 senti.
6.Maakohus on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja sõlmisid 8. novembril 2011 klienditeeninduslepingu nr 265 (leping); lepingu p 7.1 järgi jõustus leping alates 3. novembrist 2011. a ja kehtis kuni 31. detsembrini 2011. a; lepingu p 7.1 viimase lause kohaselt pikeneb lepingu kehtivus automaatselt järgmiseks kalendriaastaks, kui üks pool ei teata teisele oma soovist lepingu lõpetamiseks mitte hiljem kui 20 päeva enne lepingu kehtivuse lõppu; kostja on tasunud hagejale 28. mail 2014; 26. mail 2014; 5. mail 2014 ja 2. mail 2014 esitatud arvete eest (arved tl 19 jj; kostja vastus tl 38). Hageja tugineb oma nõudes lepingu p- le 5.2, mille kohaselt kohustub kostja tasuma esitatud arvete eest viivist õigeaegselt tasumata summalt 0,5% iga tähtaja ületanud kalendripäeva eest ning võla sisse nõudmisega seotud kulutused. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et poolte vahel ei ole lepingulist suhet. Lepinguliste suhete puudumisele ei ole menetluses viidanud kumbki pool. Kostja vastuväited ei ole seotud lepingu kehtivusega, vaid viivise tasumise kohustusega. Hageja ja kostja vahelise lepingu p 7.1 järgi pikeneb lepingu kehtivus automaatselt järgmiseks kalendriaastaks, kui üks pool ei teata teisele oma soovist lepingu lõpetamiseks mitte hiljem kui 20 päeva enne lepingu kehtivuse lõppu. Maakohus on üllatuslikult, ilma et pooled oleks sellele tuginenud, tõlgendanud nimetatud lepingupunkti nii, et see pikenes vaid üheks kalendriaastaks, s. o aastaks 2012 ja lõppes
31.detsembril 2012. Lepingu p-i 1.1 järgi reguleerib leping hageja ja kostja vahelisi suhteid ning arvelduste korda hageja poolt treilerite ja muude kaupade merevedude teostamisel osutatud teenuste eest. Tegemist on eelduslikult kaubanduslikust meresõidust tuleneva õigussuhtega, millest tulenevale viivisenõudele kohaldatakse võlaõigusseaduse sätteid. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et ta on hagejalt teenust saanud hagile lisatud arvete alusel ning on arve maksmisega tunnistanud oma kohustust osutatud teenuse eest tasuda. Arved on väljastatud mais 2014. Maakohus on ka ise otsuse põhjendustes leidnud, et kostja ei ole vaidlustanud temal lasuvat teenuse eest tasumise kohustust ning on põhinõuet täitnud. Maakohus on ekslikult ilma poolte vastavasisuliste väideteta tuginenud lepinguliste suhete puudumise tuvastamisel sellele, et hageja ei ole konkreetselt märkinud, milles mereveo teenus seisneb ja millal teenust osutati.
8.Pooltevahelise lepingu p 5.2 kohaselt kohustub kostja talle esitatud arvete mitteõigeaegse tasumise korral viivist õigeaegselt tasumata summalt 0,5% iga tähtaja ületanud kalendripäeva eest ning võla sissenõudmisega seotud kulutused (inkassofirma komisjon, kohtukulud või muud). Seega pidi kostja ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Kostja ei ole vaidlustanud arvete kättesaamist ega hageja kohtule esitatud
kostjapoolset arvete tasumise aega (tl 23), kostja kinnitas, et ta tasus viimase arve jaanuaris 2015 (tl 38), seega seitse kuud hiljem. Hageja poolt kostjale saadetud arvetel puudub viide viivisele. Samas ei sõltu VÕS § 113 järgi viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte (vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09 p 13). Arvel tähtajalise tasumisega viivitamise eest viivise tasumise kohustuse märkimata jätmine ei tähenda iseenesest vastuolulist käitumist. Pooled on viivises lepingus kokku leppinud, lepingu kehtivuse suhtes ei ole kohtule vastuväiteid esitatud. Maakohus on ekslikult leidnud, et ka seadusjärgset viivist kohustuse mitteõigeaegse täitmise eest saab võlausaldaja nõuda üksnes siis, kui vastav arve on teisele poolele eelnevalt saadetud, nimetatu ei tulene seadusest. Võlausaldajal on üldjuhul rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral aegumistähtaja piires õigus kasutada VÕS §-st 113 tulenevalt õigust nõuda viivist. Maakohus on ilma pooltelt eelnevalt seisukohta küsimata tõlgendanud lepingu p-i 6.1. Maakohtu põhjendustest võib aru saada nii, et isegi juhul, kui leping kehtiks, ei ole hageja kinni pidanud pretensioonide lahendamise korrast ja tal ei oleks õigust kohtu poole pöörduda. Kumbki pool lepingu p-st 6.1 tuleneva kohustuse rikkumisele tuginenud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada. Kostja vastuväited, et ta ei saanud eraldi arveid viiviste kohta, ei ole põhjendatud.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb TsMS § 173 lg 3 alusel muuta menetluskulude jaotust. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 780 eurot (ilma käibemaksuta), s.h 250 eurot hagiavalduselt tasutud riigilõiv, 250 eurot apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv ja 280 eurot (ilma käibemaksuta) lepingulise esindaja tasu ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. Kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 1 märgib ringkonnakohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel käesolevas kohtuotsuses. Hageja menetluskuludeks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 250 eurot, lepingulise esindaja tasu maakohtu menetluses 280 eurot (ilma käibemaksuta) ja riigilõiv apellatsioonkaebuselt 250 eurot. TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 järgi on menetluskuluks muuhulgas ka riigilõiv ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hageja poolt tasutud riigilõiv maa- ja ringkonnakohtumenetluses kokku 500 eurot (250 + 250). Lepingulise esindaja tasu kindlaksmääramisel lähtub ringkonnakohus TsMS § 175 lg-st 1, hinnates kulu põhjendatust ja vajalikkust. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurusele, s.o 70 eurot ilma käibemaksuta, ning ringkonnakohus leiab, et see on mõistlik. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt Riigikohtu 1. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). 14. oktoobri 2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13 luges Riigikohus tavapäraseks tunnitasu 147 eurot 49 senti käibemaksuga. Ringkonnakohtu hinnangul tsiviilasja keerukust ja mahukust arvestades on hageja lepingulise esindaja tasu 280 eurot (ilma käibemaksuta) hagiavalduse koostamise ja esimese astme kohtumenetluses esindamise eest mõistlik ja vajalik, ning see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja ei soovinud lepingulise esindaja tasu hüvitamist ringkonnakohtu menetluses.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.