2-15-109385/16 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Valga kohtumaja - lahend.ee

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 5 lg 1 ja § 436 lg 2 kohaselt lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude alusel, mida pooled on asjas esitanud. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma väiteid põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Pooled ei vaidle, et kostja on sõlminud hagejaga laenulepingu ja saanud selle alusel 200 eurot ning, et ta pidi laenu tagasi maksma koos intressidega. Samuti ei ole kostja vastu vaielnud asjaolule, et ta ei ole omapoolset kohustust täitunud. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult rahalise kohustuse täitmist. VÕS § 186 p 6 järgi võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. Asjas ei ole vaidlust, et hageja on laenulepingu üles öelnud ning kostja ei ole ülesütlemist vaidlustanud. Tulenevalt VÕS § 195 lg 2 vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt laenusumma tasumata osa tagastamist ja enne lepingu ülesütlemist tekkinud intressivõlga. Kohtutoimikust nähtub, et hageja on 12.04.2012.a kandnud kostjale üle 200 eurot (tlk 54) kostja poolt laenutaotluses märgitud kontole (tlk 40). Pooled on laenulepingu punktis 2 (tlk 43) kokku leppinud laenu tähtajaks 30 päeva, laen tuli tagastada 12.05.2012.a. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja omapoolset kohustust täitnud, kostja ei ole samuti sellel viidanud oma vastuses. Laenulepingu p 6 II tulba kohaselt (tlk 45 ja 46) tuleb 200 euro laenu võtmisel tagastada 240 eurot, mis tuleb vastavalt laenulepingu punktile 8.2 (tlk 47) /Laenusaaja kohustub tagastama

Laenusumma vastavalt Lepingule kuumaksetena või kui on tegemist maksimaalselt 30 päevalise laenuga, siis ühekordselt kogusummas koos intressidega Laenu tagastamise lõpptähtpäeval. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenu põhiosa 200 eurot ja intressi 40 eurot. Vastvalt TsMS § 438 lg 1 ja TsMS § 436 lg 7 tuleb kohtul tüüptingimuste võimalikku kasutamist kontrollida iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Vaidlust ei ole selles, et hageja tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli hagejaga lepingut sõlmides tarbijaks TKS § 2 p 1 tähenduses (VÕS § 34 tähenduses (18.11.2011.a – 14.04.2013.a kehtinud redaktsioon). Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja 14.04.2012.a laenulepingu alusel meeldetuletuste tasu lepingu p 8.4 järgi 26 eurot Kohus leiab, et hageja lepingu tüüptingimus, mis sellist hinda vastavalt hinnakirjale nõuda lubab, on tühine. Laenulepingu tingimus p 8.4 (tl 47) näeb ette, et kui laenusaaja ei tagasta laenu tähtaegselt, siis kohustub laenusaaja tasuma laenuandja nõudel võlgnevuse menetlemise eest tasu laenuandja hinnakirja kohaselt, mille järgi on iga väljastatud meeldetuletuse (mis on saadetud sms-ga, e-postiga või tavapostiga) tasu 13 eurot. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Laenulepingu tingimusi tuleb pidada tüüptingimusteks. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Hagiavalduse kohaselt on hageja saatnud kostjale kaks meeldetuletust. Kohus leiab, et hageja poolt kindlaksmääratud meeldetuletuste tasu on ebamõistlikult suur arvestades kulu töövahenditele, tööjõule ja tööajale. Seega on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus, mille alusel on hagejal õigus nõuda kostjale saadetud meeldetuletuste eest tasu hageja hinnakirja järgi. Kohtu hinnangul on mõistlik ja põhjendatud meeldetuletuse maksumus 3,54eurot (koos KM), mis vastab Omniva standardkirja kuni 250 g tähitud kirja maksumusele, mistõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 7 eurot ja 08 senti (2 × 3,54) meeldetuletuste saatmisega seotud kulu katteks.

Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist summas, mis ei ületa põhinõude summat (200 eurot), samas viivise arvestuse kohaselt on sissenõutavaks muutunud viivist arvestatud alates 13.05.2012.a – 16.09.2015 kokku 3 663 eurot, ehk siis 1,5% päevas. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Juhul, kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär on suurem, kui VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% (kuni 14.04.2013 oli 7%) aastas, saavad lepingupooled leppida kokku ka sama suure viivise. Laenulepingu punkti 13.1.alusel kui laenusaaja ei tagasta laenu lepingus märgitud lõpptähtpäevaks, on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata laenult viivist 1,5 % tagastamisele kuulunud summas kalendripäevas. Seega on lepingujärgne viivis kõrgem VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast. Järelikult on viivise kokkulepe tühine ja kostjalt tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Kostjalt on põhjendatud hageja kasuks välja mõista viivis tagastamata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II alusel perioodi 13.05.2012.a – 16.09.2015.a eest 54,67 eurot: 2012.a 232 päeva eest 8% aastas, so 10,17 eurot; 2013.a 104 päeva eest 7,75% aastas, so 4,42 eurot; 77 päeva eest 8,75% aastas, so 3,69 eurot; 184 päeva eest 8,5% aastas, so 8,57 eurot; 2014.a 181 päeva eest 8,25% aastas, so 8,18 eurot; 184 päeva eest 8,15%, so 8,22 eurot 2015.a 259 päeva eest 8,05%, so 11,42 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 367 alusel välja mõista viivis tagastamata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 17.09.2015.a kuni põhivõla tagastamiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 200 eurot. Hagi tuleb jätta rahuldamata meeldetuletuste tasu 18,92 ja perioodi 13.05.2012.a kuni 16.09.2015.a viivise 145,33 euro väljamõistmise osas. Menetluskulud Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt, st 75% ulatuses, siis jätab kohus hageja menetluskuludest 75% kostja kanda ja 25% hageja enda kanda; jätta kostja menetluskulud tema enda kanda.