Hageja: G.B , isikukood XXX, esindaja riigi õigusabi korras Toomas Metsma Kostja: V.M, isikukood XXX, lepingulised esindajad Annika Vait ja Henri Torop, Advokaadibüroo RASK
RESOLUTSIOON
Võtta vastu G.B loobumine hagist osas, milles hageja nõuab kostjalt 1104 eurot hoiukoha tasu hüvitamiseks ja lõpetada selles osas menetlus.
Jätta G.B hagi V.M-ilt 3775,33 euro nõudes rahuldamata.
Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale on menetlusosalisel õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
Kohtu menetluses on G.B (hageja) maksekäsu kiirmenetlusest (avaldus esitatud 17. jaanuaril 2022) üle tulnud hagi V.M (kostja) vastu. Kohus võttis menetlusse hageja 21. märtsil 2022 esitatud hagiavalduses esitatud nõude summas 3945,75 eurot. Hagiavalduse terviktekstis (7. veebruari 2024 parandustega) nõudis hageja kostjalt 4897,33 eurot, s.o summat, mille kostja jättis talle hüvitamata ühise korteri üürist, kommunaalkuludest, SAT-TV kulust, hoiukoha tasust ning maakleritasust perioodil 2020. aasta jaanuar kuni 2021. aasta detsember. Hageja märkis, et võrreldes algse hagiga ei nõua ta enam 375 euro suurust poolt tagatisrahast. Kohus võttis 9. veebruari 2024 määrusega 933,58 euro võrra suurendatud nõude menetlusse ja hageja nõudeks jäi 4879,33 eurot. Hageja vähendas 28. novembri 2024 kohtuistungil oma nõuet 1104 euro võrra, mis puudutas hoiukoha tasu. Hageja lõplikuks nõudeks kostja vastu jäi 3775,33 eurot, mis koosneb üürist, kommunaalkuludest, SAT-TV kulust ja maakleritasust.
Asjaolud ja nõude põhjendus
Hageja esitatud asjaolude kohaselt üürisid hageja ja kostja kokkuleppel ühiselt üürnikena 7. jaanuaril 2020 korteri xxxx. Nad valisid korteri koos välja ja soovisid seda üürida pikemaajaliselt. Pikaajalist lepingut ei saavutatud ja pooled nõustusid ühe aasta pikkuse üürilepinguga. Kostja oli huvitatud hagejaga kooseluks ühise kodu leidmisest. Üürileandja teadis, et hageja ja kostja võtavad korteri üürile ühiselt. Sellest teavitati ka korteri üürimist vahendanud kinnisvaramaaklerit. Kostja ise andis hagejale üürilepingusse kandmiseks oma andmed. Kostja ei saanud 7. jaanuaril 2020 lepingule oma digiallkirja anda ja ta ei pidanud seda vajalikuks, kui üürileandja on nõus ainult hageja allkirjaga.
2020. aasta lõpus otsustati korteri üürimist jätkata. Hageja pidas 2021. aasta jaanuari alguses lepingu pikendamiseks üürileandjaga läbirääkimisi. Kokkulepe pikendamise osas saavutati 5. jaanuaril 2021. Kostja asus alaliselt korterisse elama 2021. aasta juunist.
Hageja ja kostja vahel oli kokkuleppe, et nad kannavad ühise eluaseme üürimisega kaasnevaid kulud võrdselt. Kokkulepe oli, et üürileandjaga arveldab hageja ja kostja hüvitab hagejale oma osa igakuisetest üürikuludest. Hageja arveldas üürileandjaga ja tasus korteri üürimisega seotud kulud oma vahenditest ka nende kuude eest, mil kostja hüvitas oma osast hagejale kokkulepitust vähem või ei midagi. Kokkulepet maksta korteri üürimisega seonduvad kulud võrdselt täitis kostja vaid osaliselt ja on hüvitanud kulud osaliselt summas 6604 eurot.
Hageja ja kostja käsitlesid kogu korteriga seonduvaid kulusid ühtse paketina. Vastavalt kokkuleppele oli kostjal kohustus tasuda hagejale pool korteri üürisummast ja pool korteri kommunaalkuludest, eraldi kulu oli SAT-TV teenusel (leping oli hageja nimel) ja hoiukohal (leping oli kostja nimel).
Hageja tasus 2020. aasta jaanuarist 2021. aasta detsembrini üüri 16 050 eurot, kommunaalide eest 3077,46 eurot, SAT-TV eest 731,20 eurot. Kokku oli korteriga seotud kulu 19 858,66 eurot ja sellest kostja osa ehk pool 9929,33 eurot. Kostja on hüvitanud sellest 6604 eurot.
Hageja tasus üürilepingu sõlmimisel maaklerile vahendustasu summas 900 eurot (750 + käibemaks 150 eurot). Kostja teadis vahendustasu suurust. Kuna kokkulepe oli kanda
korteri üürimisega seotud kulud võrdselt, on kostja osa vahendustasust 450 eurot. Kostja ei ole hagejale oma osa vahendustasust hüvitanud.
Seega nõuab hageja kostjalt korteri üüri, kommunaalkulude, SAT-TV ja vahendustasu võlgnevuse välja mõistmist kogusummas 3775,33 eurot.
Kostja seisukoht
Kostja vaidleb nõudele kogu ulatuses vastu ja leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei nõustu hageja väitega, et ta on koos hagejaga korteri üürilevõtja. Kostja allkirja üürilepingul ei ole. Kostja lubas oma nime lepingusse märkida, kuna hageja ei saanud korterit oma palga juures üksi üürida. Üürileandjale piisas, kui lepingus oli viide kostjale, kuid kostja allkirja ei nõutud. Kostja lubas hagejat vaid võimaluste piires toetada ja seda ka tegi. Ta ei läinud korterisse rohkem kui aasta jooksul ka elama. Korter ei olnud poolte ühine eluase.
10.Hageja pole tõendanud, et ta oleks kostjalt enne kohtusse pöördumist nõudnud igakuiste kulude pooles ulatuses tasumist. Hageja aktsepteeris kostja rahalisi panuseid sellises ulatuses, nagu kostja seda oma võimaluste piires tegi. Kostjal olid võlgnevused, mille tasumiseks eelkõige oli tal vaja Norras sissetulekut teenida ning oma rahalisi vahendeid selleks kasutada. Hageja seda teadis.
11.Hageja 7. jaanuaril 2020 allkirjastatud üürileping oli tähtajaline, kehtivusega kuni 6. jaanuarini 2021. Üürileping ei pikenenud tähtaja saabumisel automaatselt. Lepingu jätkamiseks tuli leppida kokku lepingu kehtivuse uues tähtajas. Kostja ei osalenud üheski lepingu muutmise või pikendamise arutelus, ta ei allkirjastanud uut lepingut. Talle polnud muudetud või pikendatud lepingu tingimused ka teada. Poolte kavatsus koos elama asuda ei täitunud, neil polnud head läbisaamist ega veendumust ühises tulevikus. Hageja andis kostjale teada, et ta lepingut ei pikenda.
12.Hageja pole tõendanud, et ta on kandnud SAT-TV kulu, maakleri kulu ja 2021. aasta detsembri kommunaalide kulu.
13.Hageja on käitunud hea usu põhimõtet rikkuvalt. Ta on kohtueelselt aktsepteerinud nn ümmargustes summades rahalist toetamist kostja poolt (nõudmata hagis nõutud summasid). Samuti on ta korduvalt kostjale kinnitanud, et ei nõua kostjalt midagi ning et korterisse puutuv ei ole kostja mureks. Hageja kinnitus, et ta kostjalt korteriga seoses midagi nõuda ei kavatse, on käsitatav negatiivse võlatunnistusena.
14.Hoiukoha eest tasus kostja, mitte hageja. Hageja on ka ise märkinud, et hoiukoha leping oli kostja nimel. Kostja tasaarvestus 18. novembrist 2024
15.Kostja esitas, juhuks kui kohus peaks hagi osaliselt või täielikult rahuldama, 18. novembril 2024 menetlusliku tasaarvestusavalduse kostja 1104 euro suuruse nõude hageja vastu tasaarvestamiseks hageja nõudega. Kostja põhjenduse kohaselt on tal hageja vastu nõue hoiukoha tasu hüvitamiseks 50% ulatuses, s.o 1104 eurot (2020. aasta veebruarist 2021. aasta jaanuarini). Kostja üüris xxx hoiukoha ja tasus selle eest igakuiselt alates 2020. aasta veebruarist 2021. aasta detsembrini tasu 96 eurot, kokku 2208 eurot (96x23). Hoiukohas hoiustasid esemeid nii kostja kui hageja. Hageja hoiustas
seal oma asju 27. jaanuarist 2020 kuni 19. jaanuarini 2022. Hageja on käsitlenud hoiukohaga seonduvaid kulusid ühiste kuludena ja tuginenud kokkuleppele poolte vahel, et korteri seotud kõik kulud tasutakse võrdselt pooleks. Kostja leiab, et hagejal tuleb hüvitada talle pool hoiukoha üürimisega seonduvast kulust, s.o 1104 eurot (2208/2).
KOHTU SEISUKOHT
16.Hageja loobus 28. novembri 2024 kohtuistungil nõudmast kostjalt 1104 euro suurust poolt osa hoiukoha tasust. Kostjal loobumisele vastuväiteid polnud. Kohus võtab hagist osalise loobumise vastu ja lõpetab TsMS 421 lg 1 alusel 1104 euro suuruse hoiukoha tasu hüvitamise nõude osas menetluse.
17.Kohtul tuleb lahendada hageja nõue kostja vastu 3775,33 euro saamiseks. Selles summas nõuab hageja talle kostja poolt hüvitamata osa poolest maakleritasust ja poolest 2020. aasta jaanuarist kuni 2021. aasta detsembrini tasutud korteri üüri, kommunaalkulude, SAT-TV (televisiooniteenuse) kogukulust.
18.Hageja väitel üüris ta kostjaga ühiselt korteri xxxx ja nad leppisid kokku, et kannavad kõik korteri üürimisega seotud kulud võrdselt. Üürilepingu sõlmisid nad 7. jaanuaril 2020 üheks aastaks, omavahelisel kokkuleppel otsustasid nad 2021. aastal üürimist jätkata ja pikendasid üürilepingut. Hageja tasus maakleri tasu, üürileandjale üüri ja kommunaalmaksed. Kostja hüvitas hagejale oma lubatud poolest 6604 eurot ja hüvitamata on 3775,33 eurot.
19.Hageja väidete tõendatusse korral on hageja ja kostja sõlminud solidaarvõlgnikest üürnikena üürilepingu (VÕS § 271) ja üürileandja ees kohustuse täitnud hagejal saab olla kostja vastu VÕS § 69 lg 2 alusel solidaarvõlgniku tagasinõue kostjale langevast osas. VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Hageja väitel üürileandjale kohustuse täitmine võrdsetes osades ka kokku lepiti. VÕS § 69 lg 2 järgi läheb võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas.
20.Kostja leiab, et tema ei ole 7. jaanuari 2020 üürilepingu pooleks. Kostja vaidleb ühisele üürimisele vastu kokkuvõtvalt järgmiste peamiste väidetega: (i) nad ei leppinud hagejaga kokku ühiselt korteri üürimises ega kulude pooleks kandmises, vaid ta lubas hagejat oma võimaluste piires aidata, (ii) lepingul pole tema allkirja ja tema andmed on lepingus selleks, et sissetulekuid suuremana ning seeläbi hagejat üürnikuna sobivana näidata.
21.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ja hageja on 7. jaanuari 2020 xxxx korteri üürilepingus koos üürniku poolel märgitud ja lepingu dokument seda ka kinnitab (dtl 347). Pooled ei vaidle ka selle üle, et lepingul on hageja allkiri ja kostja allkirja sellel pole.
22.Kohus leiab, et sõltumata kostja allkirja puudumisest 7. jaanuari 2020 üürilepingul, on kostja koos hagejaga üürnikuks ehk lepingu pooleks. Poolte sõnumivahetus kinnitab kostja soovi hagejaga ühiselt korter üürida. Kostja saatis hagejale viite üürikuulutusele, juhendas hagejat, mida korteri puhul vaadata ja millises sõnastuses nende üürihuvist teada anda. Kostja andis hagejale andmed, mida tema kohta üürilepingusse märkida, üürist räägib ta kui ühisest („meie 750 polegi mingi ulme“) ning väljendab rõõmu et nad
„oma pesa“ said (dtl 344–345, 352–357). Kohtu hinnangul on kostja nii väljendanud hagejale selget ja äratuntavat tahet ühiselt korteri üürilepingu sõlmimiseks.
23.Sõnumitest nähtub, et hageja edastas kostjale üürilepingu dokumendi. Kostja ei saanud lepingut telefoniga kohe allkirjastada ja kirjutab hagejale, et saab seda teha (neljapäeva hommikul) arvutis, mida tal hetkel kaasas pole. Edasi leiab kostja, et hageja saab ise allkirjastada, siis on „klaar“ ning kui üürileandja kostja allkirja ei nõua, on „savi siis“ (dtl 354). Kostja väidab, et tema lisati lepingusse üksnes seepärast, et hageja palga juures poleks hageja saanud korterit üürida ja see väljendus ka allkirjastamisel – korteri omanikule piisas viitest kostjale ning tema allkiri polnud nõutav. Kohus saab kostja versioonist aru nii, et kostja väitel oli üürileandja vaates oluline, et kellegi andmed olid veel lepingus, et neilt piisav sissetulek kokku tuleks, kuid kas sellelt teiselt ka üüri tasumist saab nõuda, polnud üürileandjale oluline. Kostja selline mõttekäik on ilmselgelt otsitud. Poolte sõnumivestlusest on mõistetav, et arutlus toimus selle üle, kas hageja saab korteri üürilepingu sõlmida ja korteri vastu võtta ka juhul, kui selleks ajaks kostja ei saa oma allkirja anda.
24.Asjaolu, et kostja üürilepingule allkirja andmata jättis, ei tähenda automaatselt, et lepingut tema poolt ei sõlmitud. Vaidlust pole, et pärast üürilepingu sõlmimist tegi kostja hageja kontole makseid. Vaidlus on selle üle, kas maksed olid tehtud korteri üürimisega seotud kulude katmise kokkuleppe täitmiseks nii nagu väidab hageja, või lihtsalt hageja toetamiseks nagu väidab kostja.
25.Kui kostja tegi hageja kontole makseid kulude katmiseks, on ta asunud lepingut täitma ning kinnitanud seeläbi kaudse tahteavaldusega lepingu sõlmimist. VÕS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 ja TsÜS § 68 lg 3 järgi saab, lisaks sõnaselgelt avaldatud tahtele, lepingu sõlmida ka kaudse tahteavaldusega. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Tahteavaldust tuleb TsÜS § 75 lg 1 alusel tõlgendada seda vastavalt tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui saaja tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanud teadma, tuleb lähtuda sellest, kuidas saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
26.Kohtu hinnangul kinnitab hageja ja kostja sõnumivahetus kokkulepet, et üüri ja kommunaalid (s.o kõrvalkulud) kannavad nad pooleks. Kostja avaldab enne lepingu sõlmimist sõnumites hagejale arvamust, et: „350 eurot näkku maksta polegi väga õudne“ (dtl 362). 20. märtsil 2020 on kosta kinnitanud, et: „pool üüri ja kommud, nii me ju ammu rääkinud“ (dtl 358). Sama kokkulepet on kostja kinnitanud hagejale 10. aprillil 2021 saadetud sõnumis: „ma lubasin aasta tagasi, et maksan pool üüri.“ (dtl 359). Viimases sõnumis üksnes üüri mainimine (versus „üür ja kommud“ varasemas) ei viita seejuures kitsenenud arusaamale varasema kokkuleppe sisust. Tavapärases kõnekeeles pole üüri tähendus alati sama kitsas kui õiguskeeles – üürina mõistavad inimesed tihtipeale ka üüripinnaga seotud kõrvalkulusid, eristamata neid üürist kui tasust puhtalt üüripinna kasutamise eest. Kohus leiab, et kostja poolt hageja kontole maksete tegemist saab lugeda poolte kokkuleppe täitmiseks ja ühtlasi tahteavalduseks, mis kinnitab, et kostja pidas end tegelikult hagejaga koos üürilepingu pooleks. Siinjuures ka arvestades, et kostja tegi esimese makse hagejale jaanuaris 2020, mil üürileping sõlmiti.
27.Kostja on leidnud, et korteri ühise üürimise tahet hagejaga ei saanudki tal olla, sest ta elas ja töötas Norras (tal oli vaja seal tööl olla, et võlgu maksta), poolte kooseluplaan ei teostunud ning tegelikult ei asunudki pooled korterisse ühiselt elama. Kohtu meelest ei välista ükski neist argumentidest seda, et hagejaga ühise kodu otsimise ja üürilepingu
sõlmimise ajal oli kostjal tahe korterit ühiselt üürida siiski olemas. Kas või kuidas kooselu mõtted edaspidi realiseerusid, ei mõjuta lepinguga võetud kohustuste täitmist. Lisaks ei mõjuta kostja kohustust üürieseme eest tasuda see, kas ta korterit faktiliselt kasutas või oli sealt ära (VÕS § 296 lg 3). Kostja pole esile toonud, et hageja oleks ka tegelikult kuidagi takistanud tal kasutada üürilepingust tulenevat õigust korteris elada. Seda järeldust ei muuda kostja esitatud hageja sõnum 3. augustist 2020 selle kohta, et ta plaanib kostja asjad pakkida ja konteinerisse viia (dtl 524). Kohtule on taustal arusaadav, et poolte läbisaamises on olnud paremaid ning halvemaid perioode ja etteheiteid on tehtud vastastikku. Kokkuleppeid või nende puudumist soovivad pooled tõendada eelkõige omavahelise sõnumivahetusega ja kohtul tuleb muuhulgas ka hinnata, kas sõnumites on arutelu, millest poolte tahet tuvastada või on need negatiivsest hetkeemotsioonist kantud.
28.Järgnevalt tuleb kohtul hinnata, mida saab hageja kaasüürnikust kostjalt nõuda. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ja kostja olid 7. jaanuaril 2020 sõlmitud üürilepingus ühiselt üürnikud ja neil oli omavahel kokkulepe, et üüri ja kommunaalid kannavad nad pooleks. „Kommunaalid“ on tavapäraselt kõnekeelne tähistus üürile lisanduvatele kõrvalkuludele.
29.Üürilepingu raames saab hageja esitada solidaarvõlgniku tagasinõue üüritasu ja nende kõrvalkulude eest, mille kandmises üürileandjaga kokku lepiti. Üürnik peab VÕS § 292 lg-st 1 tulenevalt lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud. Viidatud sätte järgi on kõrvalkuludeks tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega ja ei seondu lepingueseme parendamise või selle puuduse kõrvaldamisega.
30.Sisulist vaidlust pole, et lisaks üürile tuli üürilepingu järgi tasuda kõrvalkulude eest. Lepingus on kõrvalkuludena loetletud elektrienergia, vesi- ja kanalisatsioon, küte, internet ja kaabel TV, majakindlustus, prügivedu, üldkoristus, elamu haldus- ja hoolduskulu, ning märgitud, et kõrvalkulude suurus määratakse teenuse osutajate arvete või maksteatise alusel, mõõdikute olemasolul nende näite arvestades (dtl 348). Vaidlus on, kas kulude hulka saab lugeda ka teleteenuse kulu. Kohus leiab, et praegusel juhul ei saa. Seda põhjusel, et lepingu järgi tuli kõrvalkulude eest tasuda üürileandjale, kuid hageja väitel on teleteenuse leping tema poolt otse teenusepakkujaga sõlmitud (leping nö hageja nimel). Ka hageja nõude komponentides on SAT-TV kulu käsitletud kommunaalkuludest eraldi. Seega pole tegemist korteri üürilepinguga hõlmatud kõrvalkuluga ja üürilepingu raames hageja teleteenuse kulust poole hüvitamist kostjalt nõuda ei saa.
31.Teleteenuse eest makstud tasust poole ulatuses hüvitise saamiseks peaks hageja ja kostja vahel eksisteerima seega muu kokkulepe, kuid hageja pole kohtu ette toonud asjaolusid, mis sellist kokkulepet sisustada võiks. Kohus asjakohast kokkulepet seega ei tuvasta. Kostja on nõudele vastu vaielnud mh väitega, et lisaks kokkuleppe tõendamatusele pole hageja tõendanud ka tv-teenuse kulu kandmist. Kohus nõustub, et hageja pole teleteenuse eest tasumist kinnitavaid tõendeid esitanud. Hageja kohustus on tõendada vaidluse korral neid asjaolusid, millele ta on oma nõude rajanud (TsMS § 230 lg 1). Teleteenuse kulu hüvitamise nõue jääb seega rahuldamata.
32.Järgnevalt hindab kohus hageja nõuet 2021. aasta eest. 7. jaanuari 2020 üürileping sõlmiti kehtivusega 6. jaanuarini 2021 (dtl 347). Selles vaidlust pole. Vaidlust pole ka selles, et hageja pidas üürilepingu pikendamiseks läbirääkimisi ja lepingut pikendas.
Pooled vaidlevad, kas ka kostja oli 2021. aastal jätkuvalt üürnikuna pikendatud lepingu pooleks. Kostja väidab, et hageja pole temaga lepingu pikendamist arutanud ega teda uutest tingimustest teavitanud.
33.Kohus on seisukohal, et kostja jaoks lõppes leping üürileandjaga 6. jaanuaril 2021 ja pikendatud üürilepingu pooleks kostja ei ole. Hageja on esmalt väitnud, et nad arutasid kostjaga 2020. aasta lõpus üürilepingu pikendamist suusõnaliselt ja otsustasid üürimist jätkata. Hageja tõi välja, et ta pidas 2021. aasta alguses üürileandjaga läbirääkimisi ning saavutas kokkuleppe 5. jaanuaril 2021. Kokkulepet kinnitab hageja kirjavahetusega üürileandjaga (dtl 360–361). Kohtule viimati esitatud seisukohas hageja kostjaga arutamisest enam juttu ei tee, vaid leiab, et tal oli põhjendatud ootus pikendada lepingut koos kostjaga. Seda seepärast, et kostja ei avaldanud talle selgesõnaliselt, et ei soovi ühiselt üüritud korterit hagejaga koos enam üürida või üldse selles korteris elada või tasuda üürimisega seotud kulusid eelnevalt kokkulepitust erinevalt. Hageja leiab, et sai kostja jätkamist eeldada, kuna kostja lepingu pikendamisele vastu ei vaielnud. Kohus leiab, et nii on hageja kohtuvaidlustes esitanud hagi aluseks olevaist sündmustest uue versiooni. Kohus seda ei arvesta. Hageja mõttekäigust jääb kohtule ka selgusetuks, kuidas saanukski kostja üürilepingu pikendamisele vastu vaielda, kui hageja temaga enda väite järgi lepingu pikendamist ei arutanud. Kohus märgib, et kui hageja sellisest väitestikust püüda lugeda välja mõtet, et hageja võis üürilepingut pikendades tegutseda ka kostja huvides, ehk käsundita asjaajana (VÕS § 1018 jj), siis kohtu järeldus sellest ei muutu. Käsundita asjaajamise sätete kohaldamise eeldused pole siin täidetud. Hageja pole esile toonud ega tõendanud, et ta oleks kostjat enne teavitanud või kui teavitamine polnud võimalik, talle lepingu pikendamisest esimesel võimalusel teatanud (VÕS § 1020). Kostja tahet koos hagejaga üürilepingut pikendada ei saa tuletada sellest, et ta hagejale vastupidist ei väljendanud. Üürilepingu punktide 2.2 ja 2.3 järgi eeldas lepingu tähtaja möödumisel korteri üürimise jätkamine üürileandjale sellekohasest soovist teadaandmist ja uue tähtaja kokku leppimist ja (dtl 347).
34.Hageja on sõnumivahetuses 2. jaanuaril 2021 kostjale teada andnud, et ta lepingut ei pikenda ning korter peab olema veebruari lõpuks tühi (dtl 256, 402). Oma asjade ära viimise kohta küsis kostja hagejalt täpsustust veel 17. jaanuaril ja 2. veebruaril (dtl 258, 266). Hageja on 1. veebruaril 2021 kostjale väljendanud, et korteriga pole kostjal muret (dtl 258). Sellest sõnumivahetusest ei nähtu, et hageja oleks kostjale teada andnud, et ta koos temaga lepingut pikendada sooviks või et ta oleks ühist lepingut pikendanud. Hageja jätab kostjale kahtlemata mulje, et ta lepingut omalt poolt ei pikenda ja kostja peaks oma asjad veebruari lõpuks ära viima.
35.Kuigi kohus leidis, et pooled 2021. aastaks üürilepingut ühiselt ei pikendanud, on hageja nõue 2021. aastal makstud korteri üüri ja kõrvalkulude hüvitamiseks osaliselt põhjendatud. Nimelt perioodil 2021. aasta juunist detsembrini. Mõlemad pooled on kinnitanud, et kostja asus koos hagejaga korterisse elama juunis 2021. Kohtule arusaadavalt pole vaidlust ka selles, et 2022. jaanuaris poolte kooselu lõppes. Kostja on esile toonud, et 2021. aasta kevadel hakkasid nad hagejaga uuesti tõsisemalt suhtlema, hageja pakkus kostjale võimalust korterit kasutada ning kostja hakkas 2021. aasta maist hagejale uuesti ülekandeid tegema (dtl 399). Poolte sõnumivahetuses on kostja 10. aprillil 2021 avaldanud valmidust tasuda korteri üürist pool, nii nagu ta aasta varem lubas (dtl 359). Eelneva põhjal tuvastab kohus, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt alates 2021. aasta juunist kasutab kostja korterit koos hagejaga ning hüvitab selle eest hagejale poole üürist ja kõrvalkuludest. Kui kostja on rikkunud kohustust raha maksta, saab hageja VÕS § 108 lg 1 alusel temalt kohustuse täitmist nõuda.
36.Hageja nõuab kostjalt ka poolt maakleritasu kulust. 2020. aasta 7. jaanuari üürilepingu punktis 9 on kokku lepitud, et üürnik kohustub üürilepingu sõlmimise vahendamise eest tasuma 900 eurot (750 eurot + käibemaks 150 eurot) maakleritasu (dtl 350). Kohus tuvastas, et hageja ja kostja olid ühiselt üürilepingu üürniku poolel. Leping annaks seega hagejale õiguse kostjale langevat osa maakleritasust nõuda juhul, kui hageja on solidaarkohustuse mõlema eest täitnud. Kostja vastuväide maakleritasu kulu hüvitamisele on see, et lisaks kokkuleppe puudumisele pole hageja ka maaklerile tasumist tõendanud. Kohus nõustub, et hageja pole maakleritasu maksmist tõendanud ja nõue poole maakleritasu hüvitamiseks jääb seega rahuldamata.
37.Kostja väitel on hageja nende omavahelises vestluses kinnitanud, et ta kostjalt korteri eest midagi nõudma ei hakka ja selliselt on hageja andnud negatiivse võlatunnistuse. Võlasuhte võib VÕS § 207 järgi kokkuleppel lõpetada ning VÕS 207 lg 2 näeb ette, et võlasuhte lõppemise kohta sätestatut kohaldatakse, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Ning nõude puudumise kinnitus võib põhimõtteliselt olla n-ö negatiivne võlatunnistus, VÕS § 207 lg 2 järgi käsutustehinguna ka konstitutiivne võlatunnistus, „peegelpildina" tavalisest (või positiivsest) VÕS § 30 järgsest konstitutiivsest võlatunnistusest ja VÕS § 207 lg 2 järgne negatiivne konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati. (Riigikohtu 3. aprilli 2016 otsus 3-2-1-9-16, p 26 jj). Kostja tugineb hageja 14. septembri 2020 sõnumile: „ Võin Sulle öelda, et veel ei ole ma ära kolimas, aga olen sellele mõelnud, kuna üürisummast oluliselt alla enam ei saanud ja ka tennis võtab omajagu raha. Aga nagu ütlesin ei ole mina see, kes hakkab kelleltki raha sisse nõudma, maksa parem omi asju. Mina saan hakkama.“ (dtl 268). Kohus leiab, et kostja soovitud tähendust hageja sõnumile anda ei saa. Seda kahel põhjusel. Esiteks ei selgu hageja sõnumist piisavalt täpselt, mis või kui suur on see sissenõutavaks muutnud võlgnevus või tulevikkus tekkiv nõue, mida hageja nõudma ei hakka. Teiseks on vestluse kontekstist mõistetav, et hageja ei avalda tõsimeeli tahet loobuda kostjalt korteri eest midagi nõudmast, vaid sõnum on kantud solvumisest või pahameelest. Nimelt sõnumi kuupäevast ja kellaajast järeldub, et kostja negatiivse võlatunnistusena esile toodud sõnum on osa vestlusest, mis jätkub kostja täpsustava küsimusega üürisumma kohta ning küsimusega, kas teda veel oodatakse koju (dtl 253). Vestluse käigus ei täpsusta kostja ka ise hageja võimaliku nõude kohta, millest loobumist hageja väidetavalt kinnitas. Seega pole kohtu hinnangul üksik vestlusest välja tõstetud sõnum (liiati sisult ebamäärane) piisav, et seda tõlgendada kindlaks tahteavalduseks kinnitamaks võlasuhte puudumist.
38.Kokkuvõtvalt saab hageja kostjalt üüri ja kõrvalkulude maksmise kohustuse täitmist nõuda 2020. aasta jaanuarist detsembrini VÕS §-de 271 lg 1, § 69 lg 2 ja § 108 lg 1 alusel ning 2021. aasta juunist detsembrini omavahelisele kokkuleppe ja VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja nõude maksmapanekut kohtus ei välista see, et ta pole kostjalt enne kohtusse pöördumist kohustuse täitmist nõudnud.
39.Hageja on esile toonud ja tõendanud, et 2020. aasta jaanuari kuni detsembri eest tasus ta üürileandjale kokku üüri 7650 eurot ja 1240,66 eurot kõrvalkulusid, kokku seega 8890,66 eurot (dtl 366 ja 368). Kostjale langev pool summast on 4445,33 eurot. 2021. aasta juunist detsembrini on hageja esile toonud ja tõendanud, et ta on üürileandjale tasunud üüri 5150 eurot ja kõrvalkulusid 894,49 eurot, kokku 6044,49 eurot. Sellest saab hageja nõuda kostjalt poolt, mis on 3022,25 eurot (dtl 366 ja 368). Kokku sai hageja nõuda kostjalt 2020. ja 2021. aasta eest 7467,58 eurot (4445,33 + 3022,25). Vaidlust pole, et kostja on hagejale üüri ja kõrvalkulusid hüvitanud summas 6604 eurot. Järelikult on
hagejal kostja vastu veel 863,59 euro suurune põhjendatud nõue ja selles osas tuleks hagi rahuldada.
40.Summa, mida hageja saab nõuda, ei arvesta 2021. aasta detsembri kõrvalkulusid 199,59 eurot. Hageja on 2021. detsembri kulude suuruse oma kogunõude kujunemises välja toonud, kuid nende kandmine on tõendamata ja seetõttu selles osas nõuet kohus ei rahulda. Kostja tasaarvestusavaldus
41.Kostja on 18. novembril 2024 teinud menetlusliku tasaarvestusavalduse (VÕS § 198) juhuks kui kohus hagi kasvõi osaliselt rahuldab. VÕS § 197 lg 1 näeb, ette et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 sätestab, et tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti.
42.Kostja soovib hageja nõudega tasaarvestada oma nõuet hageja vastu hoiukoha üürimisega seonduvast kulust 2208 eurot poole, s.o 1104 euro hüvitamiseks. Kohus peab tasaarvestusavaldust põhjendatuks. Kostja tugineb poolte vahelisele kokkuleppele tasuda pooleks ka ühiselt kasutatud hoiukoha kulud. Kostja on välja toonud ja tõendanud, et ta sõlmis hoiukoha kasutamiseks lepingu, andis hageja soovil talle juurdepääsu, hageja kasutas hoiukohta 27. jaanuarist 2020 kuni 19. jaanuarini 2022 ning kostja tasus sel perioodil hoiukoha eest 96 eurot kuus, kokku 2208 eurot (dtl 412–416). Hageja on hagiavalduses ise samasisulise konteineri tasu jaotuse kokkuleppe esile toonud ja pole väitnud, et ta kostjale oleks konteineri kasutamise eest vastavalt tasunud. Kostja nõudele sisulist vastuväidet pole hageja ka esitanud. 28. novembri 2024 kohtuistungil väitis hageja üksnes, et kostja pole esitanud vastuhagi.
43.Kostja ei pea oma nõude maksmapanekuks vastuhagi esitama. Kostjal on õigus esitada oma nõue kohtumenetluse ajal ka tasaarvestuse vastuväitena vastuhagi esitamata. Muu hulgas võib kostja esitada tasaarvestusavalduse menetluses alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab. Kui tasaarvestuse üle on vaidlus, tuvastab kohus tasaarvestuse kehtivuse ja sellega kaasneva nõuete lõppemise kattuvas ulatuses. Kokkuvõte
44.Kostja 1104 euro suurune tasaaarvestusnõue ületab hageja 863,59 euro suurust nõuet ja kuna kohus peab kostja tasaarvestust põhjendatuks, lõpetab see VÕS § 197 lg 2 järgi hageja nõude. VÕS § 186 p 2 järgi lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. Hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud ja sel põhjusel jätab kohus hagi rahuldamata (Riigikohtu 5. aprilli 2019 otsus 2-16-16481, p 15). Kohus lahendab menetlusliku tasaarvestuse vastuväite otsuse põhjendavas osas ja seda resolutsioonis ei kajasta. Kui kohus jätab hagi rahuldamata, peab otsuse põhjendavast osast nähtuma, kas kohus jätab hagi rahuldamata tasaarvestuse tõttu või muudel põhjustel (Riigikohtu lahend 2-21-7518). Tsiviilasja hind
45.Kohus võttis vastu hageja loobumise 4879,33 euro suurusest nõudest 1104 euro osas. Kuna nõutav rahasumma vähenes, tuleb kohtul TsMS § 124 lg 1 ja § 136 lg 4 alusel muuta hagihinda. Kohus määrab uueks hagihinnaks 3775,33 eurot. Menetluskulud
46.Kohus märgib vastavalt TsMS § 173 lg 1 kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
47.Hageja loobus 1104 euro ulatuses hoiukoha kulu nõudest ja kohus lõpetas selle nõude osas menetluse. TsMS § 168 lg 2 näeb ette, et kui hageja hagist loobub kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul kui hageja loobub seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja ei loobunud nõudest põhjusel, et see oleks rahuldatud ja seega tuleks TsMS § 168 lg 2 alusel selles osas nõude menetlemisega seotud kulud jätta hageja kanda. Kohtu hinnangul on hoiukoha kulu hüvitamise nõude menetlemisega seotud kaduvväike osa kogu vaidluse mahust ja seega ei määra kohus eraldi osa kõigist kuludest selle nõude menetlemisega seotud kuludeks. Kostjal piisas nõudest vabanemiseks juhtida hageja tähelepanu asjaolule, et tegelikult hageja seda kulu ei kandnud.
48.Kui hagi on jäetud rahuldamata tasaarvestusavalduse tulemusena, tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 163 järgi (Riigikohtu 28. juuni 2024 määrus 2-21-2998, p 14 ). TsMS § 163 lg 1 võimaldab jätta menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades, jaotada menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et praeguse vaidluse asjaolusid arvestades on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kostja on leidnud, et menetluskulud peaks TsMS § 163 lg 2 kandma hageja, sest hageja pole kompromissiga nõustunud. Kompromissi sõlmimata jätmine praegusel juhul menetluskulude hageja kanda jätmist kaasa ei too. Kohtu hinnangul tuleb menetluskulude jaotamisel arvesse võtta, et kostjal oli võimalus oma tasaarvestusavaldus esitada menetluses ka oluliselt varem. Et hageja tugineb kulude ühise kandmise kokkuleppele oli kostjale arusaadav ka enne hagi tervikteksti esitamist ning hoiukoha rentimisega seotud asjaolud olid kostjale teada. Lisaks arvestab kohus menetluskulusid poolte enda kanda jättes, et tegemist on eeskätt isiklike suhete pinnalt tekkinud vaidlusega.
49.Hagejale on kohus andnud riigilõivu tasumiseks menetlusabi ja esindamiseks riigi õigusabi kohustusega riigi õigusabi tasu hüvitada. Hagejalt menetluskulude riigituludesse väljamõistmise lahendab kohus eraldi määrusega.
50.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.