Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

Menetluskulude jaotus

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hagejate nõue 31.03.2015 esitas BROOK LTD (hageja) hagi Pillar Securitisation S.A R.L. (kostja) vastu, milles palus tunnustada hageja nõuet summas 1 532 161 eurot osaühingu NOVERAND pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena ning jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista hageja menetluskulud kostjalt välja. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 08.08.2014 välja osaühingu NOVERAND (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Peeter Sepperi. 18.08.2014 esitas hageja nõudevalduse, milles palus tunnustada oma nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena. 26.08.2014 toimus võlausaldajate esimene üldkoosolek, mis jätkus 04.09.2014. 03.03.2015 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. Hageja nõudele vaidles täies ulatuses vastu kostja. Hageja nõue tuleneb võlatunnistusest summas 895 686 eurot, millest tulenevat kohustust ei ole võlgnik täitnud. Hageja ja võlgnik leppisid kokku ka kumuleeruva intressi tasumises 16% aastas. Hagejal võlgniku vastu laenudest tulenev nõue ja intressinõue on 05.12.2013 seisuga kokku 1 532 161 eurot.

Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja leidis, et hageja nõudeavalduse esitamisel ei ole tõendatud nõudeavalduse esitaja esindusõigus. Nõudeavaldusest puuduvad nõude sisu, alust ja kehtivust tõendavad dokumendid, mistõttu ei ole nõue esitatud kooskõlas pankrotiseaduse (PankrS) § 94 lg-ga 1. Nõudeavalduse lisad on allkirjastamata. Tõendamata on ka see, kas hageja on üldse mingeid ülekandeid võlgnikule teinud. Kinnituskirjade näol võib olla tegemist näilike tehingutega. Nõue on ka aegunud, sest nõue muutus sissenõutavaks võimaliku makse tegemisest ning aegus 3 aasta möödudes. Intressinõue on samuti aegunud, aga ka põhjendamatult suur. Intressilt on arvestatud intressi. Liitintressi arvestamises ei ole kokku lepitud ning liitintressi rakendamine on lubamatu. Arvestada tuleb ka sellega, et kohustuse väidetava võtmise päeval oli võlgnik pankrotiseisus. Maakohtu otsus 07.09.2015 otsusega ja 21.09.2015 täiendava otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tunnustas hageja nõuet summas 1 532 161 eurot osaühingu NOVERAND (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Kohus määras rahaliselt kindlaks hageja menetluskulud summas 3336 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus märkis, et 18.08.2014 on hageja esitanud nõudeavalduse osaühingu NOVERAND (pankrotis) pankrotimenetluses summas 1 854 764 eurot (t lk 7-8). 03.03.2015 nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas hageja nõude kostja (t lk 16-18). Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 järgi kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. /.../ Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hagi on esitatud 31.03.2015. Kohus leidis, et käesolev hagi on esitatud kohtule tähtaegselt. Kohus leidis, et kohtu jaoks on tarbetu kostja väide, et hageja nõudeavaldus ei vasta PankrS § 94 lg 1 nõuetele, sest puuduvad nõude sisu, kehtivust ja alust tõendavad dokumendid. Nõudeavalduse vorminõudeid kontrollib pankrotihaldur andes vajadusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, kui puudusi tähtpäevaks ei kõrvaldata võib üldkoosolek lugeda nõude mitteesitatuks (PankrS § 94 lg 3). Üldkoosolek ei ole lugenud hageja nõuet mitteesitatuks, mistõttu puudub praegu alus vaielda selle üle, kas nõue on esitatud või mitte. Nõudeavaldusele on esitatud dokumente, mis tõendaksid nõude sisu, kehtivust ja alust. Samuti on kohtupraktika aktsepteerinud seda, et täiendavaid tõendeid võib esitada ka nõude tunnustamise vaidluses. Seetõttu on hageja nõue esitatud pankrotiseaduse kohaselt. Hageja nõue tuleneb 16.09.2013 võlatunnistusest, mille kohaselt tunnistab võlgnik, et võlgneb hagejale 895 686 eurot (t lk 9-10, 14-15). 01.11.2013 on DR võlgniku nimel kinnitanud laenu tingimusi, mille kohaselt oli laenu intress 16% aastas, laen oli antud tähtajatult (t lk 10, 15). Kostja leiab, et DR ei olnud selle kinnituse andmise seisuga võlgniku juhatuse liige, mida hageja ka möönab. Hageja aga väidab, et nimetatud dokumendi andmine ei olnud eraldi tehing, mis eeldaks juhatuse liikme volituse kehtivust. Kohus nõustus hagejaga, et võlatunnistusele peab alla kirjutama juriidilise isiku esindusõigust omav isik. Võlatunnistusele alla kirjutanud DR ei olnud sellel ajal võlgniku juhatuse liige, vaid osanik ja nõukogu liige (t lk 57-61). Tema volikirja esitatud ei ole. Seetõttu ei olnud DR võlgniku seaduslikuks ega lepinguliseks esindajaks ning võlatunnistusele alla kirjutada ei saanud. Samas ei käsitle kohus viidatud kinnitust võlatunnistusena. Kinnitusele eelnes hageja 16.09.2013 kiri, milles

palutakse võlgnikul kontrollida oma raamatupidamisandmeid ning kinnitada võlgnevust. Sellele kirjale ongi DR kinnitusega vastanud. Kohus leidis, et antud dokumenti võiks Eesti õiguse järgi võrrelda kui saldokinnitust. Praktikas on aga tavaline, et saldokinnitust allkirjastavad ka näiteks raamatupidajad vm isikud, kes iseenesest ei ole juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Kuivõrd aga kohus hindab antud kinnitust kui saldokinnitust nõustus kohus hagejaga, et sellele dokumendile ei pidanud alla kirjutama võlgniku juhatuse liige. Antud kohtu seisukoht tähendab aga seda, et sellest kinnitusest ei ole piisav, et tõendada laenusuhte olemasolu. Tegemist on kaudse tõendiga, mida tuleb hinnata teiste tõendite kogumis. Kuivõrd raamatupidamine võib olla ekslik, ei tulene raamatupidamisandmete ja võlasuhte vahel otsest seost. Seetõttu tuleb antud tõendit hinnata koostoimes teiste tõenditega. Laenuleping ei pea olema sõlmitud kirjalikus vormis ning seda suhet saab tõendada kõigi tõenditega. Eelkõige arvestas kohus aga seda, et laenuleping on reaalne leping, s.o muutub kehtivaks laenulepingu objekti üleandmisega. Seetõttu pööras kohus eelkõige tähelepanu sellele, kas vaadeldava laenusuhte alusel on võlgnik raha saanud. Hageja on esitanud pangakonto väljavõtted, mille kohaselt kandis hageja võlgnikule üle perioodil 16.03.2009-31.03.2011 kokku 735 686 eurot (t lk 98-102). Kohus leidis, et raha ülekandmine on eelkõige pangakonto väljavõttega tõendatud. Kostja leiab, et ülekanded ei haaku laenulepinguga, kuid samas ei ole ka kostjal teada teisi suhteid, mille alusel hageja raha võlgnikule üle kandis. Võlgniku pankrotimenetluses ei ole nende summade osas teisi nõudeid ka esitatud. Hageja 26.05.2015 kinnituse kohaselt kasutasid nad 13.03.2009 laenu summas 100 000 euro finantseerimiseks JS poolt antud lühiajalist laenu, laenu ülekandmine toimus otse tema kontolt võlgnikule (t lk 101-102). Seetõttu leidis kohus, et raha on üle kantud antud laenusuhte alusel. Kohus pidas laenusummaks antud ülekande puhul 100 000 eurot kuigi võlgniku kontole laekus 99 983,69 eurot, sest see väiksem summa vastab suurusjärgult rahvusvahelise ülekande teenustasule, mille osas ei ole põhjust väita, et see jääks täielikult laenuandja kanda. Kuivõrd raha ülekandmine võlgnikule on leidnud tõendamist, on alusetu kostja väide kinnituse näilikkusest. Mis puudutab kostja argumentatsiooni, et tegemist võib olla sellise suhtega, mis ei eeldanud raha tagasimaksmist (näiteks investeerimine), siis see väide ei ole leidnud kinnitust. Saldokinnitus viitab intressile, mis on iseloomulik laenusuhtele. Kui ka seda viidet ei oleks ja kohtule oleks esitatud pelgalt fakt raha ülekandmise kohta, ei saaks kohus eeldada investeerimist või muud sarnast suhet, mis ei eelda raha tagasimaksmist. Hageja ei ole nende raha ülekannete teel saanud võlgniku osanikuks. Samuti ei saaks kohus järeldada, et tegemist on raha kinkimisega, sest majandussuhetes eeldatakse suhte tasulisust ja vastupidist tuleb tõendada. Vastupidist tõendatud ei ole. Seetõttu leidis kohus, et tegemist on laenusuhtega. Kohus leidis, et antud vaidluses ei oma tähendust see, kas laenu andmise ajal oli võlgnik pankrotiseisus või mitte. Majanduses on tavapärane, et majandusraskustes äriühingut püütakse laenu abil tervendada. Probleem oleks pigem selles, kui raha läheks pankrotiseisus võlgnikult teadmata põhjustel välja. Antud juhul oli aga vastupidi. Kohus leidis, et poolte vahel on laenusuhe. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. Hageja tugineb 01.11.2013 kinnituse p-le 4, mille kohaselt on laen antud tähtajatult, seda ei ole hageja poolt varem sisse nõutud ning seega ei ole nõue ka aegunud. Kohus nõustus hagejaga. Aegumine algab nõude sissenõutavaks muutumisest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 järgi. Puuduvad tõendid, et hageja

oleks nõudnud laenu tasumist, mistõttu ei ole nõue sissenõutavaks muutunud ega seetõttu ka aegunud. Kostja leiab, et intress on ülemäära suur ning arvestatud varasemalt intressilt, liitintress on lubamatu ning selline kokkulepe poolte vahel ka puudub. Hageja vaidleb sellele vastu. Põhinõude suurus on 895 686 eurot ning intress 636 475 eurot, seega on kõrvalnõue põhinõudest väiksem. VÕS § 162 lg 2 kohaselt puudub kohtul diskretsioon vähendada intressi, sest see säte kohaldub üksnes leppetrahvi ja viivise korral. Hageja viivist ei nõua. Kohus nõustus hagejaga. Saldokinnitusest on märgitud aasta intressiks 16%. Hageja kõrvalnõue on väiksem kui põhinõue ning sellises suurusjärgus kõrvalnõudeid on kohtupraktika aktsepteerinud. VÕS § 113 lg 6 kohaselt “viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.” Seda sama sätet puudutab ka kostja poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-1-14. Käesoleval juhul hageja viivist ei nõua ja nõuab vaid intressi. Seetõttu ei ole hageja rikkunud VÕS § 113 lg-s 6 märgitud keeldu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-175-14 pidanud võimalikuks kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt (ja viiviselt), intressi nõudmist. Hageja nõue on leidnud tõendamist. Kuivõrd hageja nõue ei ole pandiga tagatud, on tegemist teise rahuldamisjärgu nõudega PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses. Kohus tunnustas hageja põhinõuet summas 895 686 eurot ja intressinõuet summas 636 475 eurot, kokku 1 532 161 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel määras kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks. Hageja menetluskulud moodustavad 5100 eurot ja seisnevad lepingulise esindaja kuludest ja riigilõivust. Kohus leidis, et hageja menetluskulud hagiavalduse koostamisel ja puuduse (registrikaardi esitamise) kõrvaldamisel 13 tundi (t lk 130 p 2.2 (a-b)) ei vasta asja mahukusele ja keerukusele. Tegemist oli pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse kordusega (ja see peakski olema kordus, sest eeldatavalt esitab võlausaldaja pankrotimenetluses korrektse nõudeavalduse) mistõttu hagi koostamiseks ei saanud nii pikka aega kuluda. Siinjuures ei nõustunud kohus kostjaga, et hagiavalduse lühiduse tõttu tuleks ka menetluskulusid vähendada, sest kohtu hinnangul näitab hagiavalduse lühidus just tehtud töö mahtu - olulise eristamist ebaolulisest. Kohus hindas töö mahtu sisuliselt ning pidas mõistlikuks ajamahuks hagiavalduse koostamisel 8 tundi. Hageja on kostja menetlusdokumenti analüüsinud, täiendavaid tõendeid kogunud ning kliendiga suhelnud 9 tundi, 5,25 tundi ja 3,25 tundi (p 2.2 (d-f)). Kuivõrd nõudeavalduse vaidlustamisel pankrotimenetluses ei tule põhjendusi esitada ning need saavad selgeks alles kostja vastuses võib selles menetluses kostja seisukohtade analüüsiks, tõendite kogumiseks ja seisukoha kujundamiseks aega minna rohkem kui tavapärase hagiavalduse koostamisel. Samas pidas kohus piisavaks ajaks 10 tundi. Hageja on kohtukutset analüüsinud ja kliendiga sellel teemal suhelnud 1,25 tundi (p 2.2 (c)). Kuivõrd kohtukutse analüüs sedavõrd põhjalikku tööd ei eelda, pidas kohus põhjendatud ajakuluks 0,25 tundi. Põhjendatud ei ole menetluskulu dokumendi koostamise kulu (t lk 150 p 2.2 (a, g)) (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4-15) ja kostja menetluskulude analüüsi ja vastamise (et need ei ole põhjendatud) (p 2.2 (f)) osas on kohtu hinnangul piisav aeg 0,30 tundi. Muud lepingulise esindaja kulud on põhjendatud. Kokku pidas kohus põhjendatud hageja lepingulise esindaja kuluks 25,30 tundi. Kuluarvestusest nähtub, et lepingulise esindaja tunnihind on 120 eurot, mis vastab turusituatsioonile. Kohus määras kindlaks hageja lepingulise esindaja kulu summas 3036 eurot. Lisaks märkis kohus, et riigilõiv 300 eurot on tasutud 31.03.2015 (t lk 21) ja määras ka selle kulu rahaliselt kindlaks. Apellatsioonkaebus

07.10.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 07.09.2015 otsuse, sh 21.09.2015 täiendava otsusega tehtud täienduse, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti tuvastanud hageja nõudeõiguse. Nõudeavaldus ei vastanud nõuetele. Kohus asus põhjendamatult seisukohale, et kostja viide nõudeavalduse nõuete rikkumisele on kohtu jaoks tarbetu väide ning et nõue on esitatud pankrotiseadusele vastavalt. Jättes arvestamata, et hageja esitas puudustega nõudeavalduse, on kohus hinnanud tõendeid ebaõigesti. Nõudeavalduses tõendite esitamine viitab selgelt, et hageja kahtles oma nõudes ning esitas selle alusena dokumendid, mis laenusuhet ei tõendanud. Pankrotiseaduse eesmärgiga ei saa pidada kooskõlas olevaks olukorda, kus nõude tunnustamise kohtumenetluses asub nõude tunnustamist hagev isik esitama olulisel määral uusi tõendeid. Samuti on kostja seisukohal, et kohus tuvastas vääralt laenulepingu olemasolu. VÕS § 9 lg-le 1 viidates leiab kostja, et seega tuleb laenusuhte olemasolu kontrollimiseks tuvastada hageja ja Noverandi (pankrotis) tahe. Hageja ei tõendanud laenulepingu sõlmimist, vaid esitas üksnes dokumente, mis väidetavalt viitavad laenusuhte olemasolule. Asjaolu, kas võlgnik on saanud hagejalt raha, ei tõenda pooltevahelise laenulepingu olemasolu ega selle tingimusi. Laenusuhte tuvastamiseks tuleb kõigepealt analüüsida poolte tahet laenuleping sõlmida ning alles seejärel vajadusel kontrollida ega tegu ei olnud rahatu lepinguga. Lisaks on kohus JS poolt tehtud kannete osas põhjendamatult tuginenud vaid hageja poolt esitatud kinnitusele, märkides, et „hageja 26.05.2015 kinnituse kohaselt kasutasid nad 13.03.2009 laenu summas 100 000 euro finantseerimiseks JS poolt antud lühiajalist laenu, laenu ülekandmine toimus otse tema kontolt võlgnikule (t lk 101-102)”. Kostja märgib, et asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks hageja nõudeõigust nimetatud summa osas. Seoses kostja esitatud laenulepingu näilikkuse vastuväitega leiab kostja, et kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab olema otsus seaduslik ja põhjendatud. Kostja on seisukohal, et üksnes raha ülekandmine ei tõenda, et väidetav laenutehing ei olnud näilik ning loodud vaid investeerimise vms varjamiseks. Kohus on välja toonud, et kuigi kostja on esitanud väite, et tegu ei olnud laenutehinguga, ei ole kostja tõendanud muu suhte olemasolu ning et lisaks ei ole võlgniku pankrotimenetluses nende summade osas teisi nõudeid ka esitatud. Kostja hinnangul ei saa asjaolu, et kostja ei ole tõendanud muu suhte olemasolu, olla kinnituseks, et tegu oli laenusuhtega. Lisaks ei ole ühelgi võlausaldajal kohustust pankrotimenetluses oma nõuet esitada, mistõttu on ka kohtu poolt välja toodud viide teiste nõuete puudumise kohta viidatud JS ülekande osas asjakohatu. Kostja märgib, et tulenevalt pankrotimenetluse omapärast on kostja tõendamise osas menetluslikult hagejast keerulisemas olukorras. Hageja on isik, kes tugineb võlgnikuga võlasuhte olemasolule, mistõttu on hagejal kohustus tõendada võlasuhte olemasolu, mitte kostjal võlasuhte puudumist. Tegemist on n.ö pööratud tõendamiskohustusega, kuivõrd kostja ei saa negatiivset asjaolu tõendada. Samuti leiab kostja, et kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata asjaolu, et ärisuhetes laenulepingu tingimusi fikseerimata laenu andmine on äärmiselt ebatavaline ning viitab laenusuhte puudumisele. Sealjuures ei saa laenu andmist ilma selgeid tingimusi kokku leppimata pidada ärisuhetes korraliku ettevõtja hoolsusega kooskõlas olevaks. Kostja leiab, et kohtu seisukoht selles, et antud vaidluses ei oma tähendust see, kas laenu andmise ajal oli võlgnik pankrotiseisus või mitte, ei arvesta teiste asjas esitatud tõendite ega seisukohtadega. Kostja on seisukohal, et asjaolusid kogumis hinnates viitab hageja poolt ilma kindlaid tingimusi kokku leppimata raha ülekandmine pankrotiseisundis võlgnikule asjaolule, et tegu ei olnud laenuga.

Isegi kui asuda seisukohale, et hagejal on Noverandi (pankrotis) vastu nõue, siis on väidetav nõue aegunud. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et nõue ei ole aegunud. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks väidetava laenu tingimused, sh sissenõutavaks muutumise aeg, mistõttu muutus väidetav nõue koheselt sissenõutavaks. Ärisuhetes ei saa pidada tavapäraseks ja mõistlikuks, et laene antakse laenutingimustes kokku leppimata ja tähtajatult, mistõttu on põhjendatud asuda seisukohale, et nõue muutus koheselt sissenõutavaks. Ainus menetluses esitatud dokument, millest nähtub väidetava laenu väidetav tähtajatu iseloom, on esindusõiguseta isiku poolt antud sellekohane kinnitus. Nimetatud kinnituse osas on ka maakohus otsuses märkinud, et kuivõrd seda ei ole allkirjastanud võlgniku juhatuse liige, siis ei piisa sellest, et kinnitada laenusuhte olemasolu. Kostja leiab, et eelnevast maakohtu seisukohast lähtudes ei piisa nimetatud kinnitusest ka selleks, et tõendada laenu tagastamise tähtaega. Lisaks leiab kostja, et üksnes asjaolu, et hageja ei ole laenu tasumist nõudnud, ei kinnita, et väidetav nõue sissenõutavaks ei muutunud. Võlgnevuse sissenõudmise kohustust hagejal olnud ei ole. Riigikohus on lahendis 3-2-1-3-09 märkinud, et ”kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10)”. Kostja on seisukohal, et nimetatud Riigikohtu seisukoht on kohaldatav ka käesoleval juhul. Seega oleks pidanud maakohus aegumise vastuväite hindamisel asuma hindama võlgniku väidetava kohustuse täitmise nõude esitamise mõistlikku aega, kuivõrd tõenditest ei nähtu kohustuse täitmise aeg. Eeltoodust tulenevalt on kohus põhjendamatult leidnud, et nõue ei ole aegunud. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et kuivõrd laenulepingu tingimused on tõendamata, siis puudub alus intressi nõudmiseks. Kohus ei ole põhjendanud, millel baseerub hageja õigus intressi nõuda ning kuidas on intressinõude suurus tõendatud. Kuivõrd kohus seda tuvastanud ei ole, siis on põhjendamatu kohtu hinnang intressi suuruse lubatavusele. Kostja jääb kõigi oma vastuväidete juurde, mida ta seoses intressi suurusega esitas. Juhul kui kohus peaks teadmata põhjustel tuvastama, et intressi suuruseks oli tõesti 16% aastas, siis on kostja jätkuvalt seisukohal, et intressi nõue on ebamõistlikult kõrge ning seadusega vastuolus, mistõttu kuulub intressinõue vähendamisele. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus põhjendamatu, mistõttu on maakohus ebaõigesti kindlaks määranud ja jaotanud menetluskulud. Kostja leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta kogu ulatuses hageja kanda. Isegi kui menetluskulud peaks jääma teadmata põhjusel kostja kanda, siis määras maakohus ebaõigesti kindlaks hageja menetluskulude suuruse summas 3336 eurot. Maakohtu otsusest ei ilmne kulude põhjendatus ega vajalikkus. Kostja on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendamatult suured, sealjuures on põhjendamatu kahe esindaja kasutamine kohtuvaidluses. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jätta menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et kaevatav maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada tõendite ebaõige hindamise tõttu. Selles osas on võimalik tema uus otsus. Vaidlus puudub poolte vahel järgmiste asjaolude üle:

vastuse kohaselt 01.11.2013 kinnitatakse laenu saamist laenu suurust näitamata (t.l 15, kd I). Nimetatud tõendit on maakohus põhjendatult pidanud nn saldokinnituseks. Pankrotihaldur ei ole hageja nõudele vastuväiteid esitanud. Kuivõrd raha ülekandmine võlgnikule on leidnud osaliselt tõendamist, on alusetu kostja väide kinnituse näilikkusest. Küll aga leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole piisavalt tõendanud põhinõude suurust summas 160 000 eurot (895 686-735 686). Hagiavaldusest ega ka pankrotihaldurile esitatud nõudeavaldusest ei nähtu, mil viisil nimetatud summa ulatuses laenu anti pankrotivõlgnikule. 160 000 euro ulatuses laenu andmist ei tõenda ka asjas esitatud panga poolt esitatud konto väljavõtted (t.l.98-102, kd I). Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole kostja vastuväited hagile, mille kohaselt maakohus ebaõigesti tuvastas, et 19.03.2009 JS poolt pankrotivõlgnikule ülekantud 100 000 eurot on tehtud hageja poolt. Vaidlus puudub selles, et 19.03.2009 on JS poolt osaühingule NOVERAND (pankrotis) 100 000 eurot üle kantud (t.l 98, kd I). Hageja poolt esitatud 26.05.2015 teatise kohaselt on hageja kasutanud 13.03.2009 pankrotivõlgnikule laenu andmiseks summas 100 000 eurot finantseerimiseks lühiajalist laenu JSlt (t.l 102, kd I). Ka on JS Harju Maakohtule esitatud kinnituses väitnud, et tema poolt tehtud ülekanne kujutas endast lühiajalist laenu hagejale (t.l 127, 128, kd I). Nimetatud tõenditest saab järeldada, et JS andis lühiajalist laenu hagejale, hageja ja osaühing NOVERAND vahel sõlmitud suulise laenulepingu täitmiseks hageja eest. Intressinõude tõendamiseks on hageja esitanud vaid 01.11.2013 DR poolt võlgniku nimel antud laenu tingimuste kinnituse, mille kohaselt oli laenu intress 16% aastas ning laen oli antud tähtajatult (t lk 10, 15). Kostja leiab, et DR ei olnud selle kinnituse andmise aja seisuga võlgniku juhatuse liige, mida hageja ka möönab. Hageja väidab, et nimetatud dokumendi andmine ei olnud eraldi tehing, mis eeldaks juhatuse liikme volituse kehtivust. Maakohus nõustus hagejaga, et võlatunnistusele peab alla kirjutama juriidilise isiku esindusõigust omav isik. Võlatunnistusele alla kirjutanud DR ei olnud sellel ajal võlgniku juhatuse liige, vaid äriühingu osanik ja nõukogu liige (t lk 57-61). Tema volikirja esitatud ei ole. Seetõttu ei olnud DR võlgniku seaduslikuks ega lepinguliseks esindajaks ning võlatunnistusele võlgniku esindajana alla kirjutada ei saanud. Samas ei käsitlenud maakohus viidatud kinnitust võlatunnistusena. Kinnitusele eelnes hageja 16.09.2013 kiri, milles palutakse võlgnikul kontrollida oma raamatupidamisandmeid ning kinnitada võlgnevust. Sellele kirjale ongi DR kinnitusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et antud dokumenti võiks Eesti õiguse järgi käsitleda kui saldokinnitust. Praktikas on aga tavaline, et saldokinnitust allkirjastavad ka näiteks raamatupidajad vm isikud, kes iseenesest ei ole juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. Kuivõrd aga maakohus hindas antud kinnitust kui saldokinnitust, nõustus maakohus hagejaga, et sellele dokumendile ei pidanud alla kirjutama võlgniku juhatuse liige. Ringkonnakohus leiab, et 01.11.2013 antud saldokinnitus tõendab küll hageja laenusuhet pankrotivõlgnikuga, kuid sellest ei nähtu võla suurust. Samas on hageja tuginenud asjaolule, mille kohaselt oli suuliselt pankrotivõlgnikuga sõlmitud laenulepingu oluliseks tingimuseks ka intressimäär 16% aastas. Maakohus nõustus hagejaga. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Laenuleping ei pea olema sõlmitud kirjalikus vormis ning seda suhet saab tõendada kõigi tõenditega. Laenuleping on reaalne leping, s.o muutub kehtivaks laenulepingu objekti üleandmisega. Kostja on vaidlustanud intressi nõude täies ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud sellist kokkulepet intressimäära osas. Hageja poolt tehtud ülekannetel puudub selgitustes viide intressimäärale ja samuti pole hageja ise oma 16.09.2013 kirjas märkinud sissenõutavaks muutunud intressivõlga. Sissenõutavaks muutunud intressivõlga pole hageja kajastanud ka oma 16.03.2013 väljastatud

kirjas võlgnikule (t.l 14, I kd). Võlgnikule ei ole ka muul viisil teatatud sissenõutavaks muutunud intressivõlast ega esitatud vastavat nõuet. Ainukesena on viidatud intressimäära kokkuleppele pankrotivõlgniku n.n 01.11.2013 saldokinnituses. Kuid ka see ei sisalda sissenõutavaks muutunud konkreetset intressivõla suurust. Vaidlus puudub selles, et n.n saldokinnituse allkirjastanud DR ei olnud enam sel ajal võlgniku juhatuse liige ega saanud seega võtta siduvalt võlgnikule kohustust intressi tasumise kohta. Muid tõendeid esitatud ei ole. Ringkonnakohus leiab eeltoodu alusel, et hageja ei ole tõendanud usutavalt intressimäära kokkulepet ning sellest tulenevat intressivõlga, mistõttu tuleb selles osas jätta hageja nõue tunnustamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja laenusuhtest tulenev nõue ei ole aegunud ja neid põhjendusi ei korda. Ülaltoodu alusel kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Vastavalt tuleb jagada ümber ka menetluskulud. Menetluskulud Kuivõrd ringkonnakohus peab hagi põhjendatuks vaid osaliselt, peab kolleegium vajalikuks muuta maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus leiab, et hagi osalisest rahuldamisest lähtuvalt tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskuludest võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 48,02% ulatuses kostja ja 51,98% ulatuses hageja kanda. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus muudab maakohtu otsust ja teeb uue otsuse asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 174 lg-st 5 tulenevalt muuta ka maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 5100 eurot ja viivise välja mõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Maakohus pidas vaidlustatud otsuses hageja menetluskulusid vajalikuks ja põhjendatuks summas 3336 eurot (lepingulise esindaja kulu 3036 eurot ja riigilõiv 300 eurot). Apellatsioonkaebuses on kostja vaidlustanud maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja menetluskulude rahalise suuruse, leides, et maakohtu otsusest ei ilmne kulude põhjendatus ega vajalikkus. Kostja on seisukohal, et hageja menetluskulud on põhjendamatult suured ja põhjendamatu on kahe esindaja kasutamine kohtuvaidluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole hagejale maakohtu menetluses osutatud õigusabitoimingute ega lepingulise esindaja töötasu määra hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Vaatamata asjaolule, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, millistel põhjendustel on maakohus pidanud põhjendatuks hageja 27.07.2015 menetluskulude nimekirja täpsustuses (kd I tl 150 p 2.2) punktide b kuni e all märgitud toimingute kulusid, ei anna see alust maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja menetluskulude rahalise suuruse muutmiseks. Hageja lepingulise esindaja ajakulu 3 tundi ettevalmituseks ja osalemiseks kohtuistungil (p b), 0,75 tundi (45 minutit) kliendile ülevaate andmiseks seoses istungi ning menetlusliku olukorraga, 0,25 tundi (15 minutit) kohtuistungi protokolli analüüsiks ja 0,75 tundi (45 minutit) kostja 10.07.2015 seisukoha analüüsiks ja vastuse koostamiseks ei saa kohtu hinnangul pidada ülemääraseks ja kulu vastab toimiku materjalidest nähtuvale hageja esindaja töö mahule. Kostja vastuväide hageja poolt kahe esindaja kasutamisest ei väära maakohtu seisukohti hageja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse osas, kuivõrd hageja ei ole nõudnud ning kohus ei ole välja mõistnud hagejale osutatud õigusabi eest kahekordseid kulusid, s.o kulusid mõlemale lepingulisele esindajale, vaid määras need kindlaks tehtud

toimingute ja esitatud menetlusdokumentide mahu alusel. Seega peab ka ringkonnakohus hageja poolt maakohtus kantud vajalikuks ja põhjendatud kuluks õigusabile 3036 eurot. Koos hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivuga summas 300 eurot on hageja põhjendatud menetluskulud maakohtus kokku 3336 eurot. Vastavalt TsMS-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Apellatsiooniastmes on hageja palunud määrata kindlaks ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1800 eurot (ilma käibemaksuta) ja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja lepingulised esindajad vandeadvokaadid Elmer Muna ja Tauno Tark osutanud hagejale apellatsiooniastmes õigusabi kokku 15 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejale osutatud õigusabi koosneb järgmistest toimingutest: maakohtu 07.09.2015 otsuse analüüs, kliendi teavitamine – 1,25h; apellatsioonkaebuse analüüs – 2,25h; ringkonnakohtu 12.10.2015 määruse analüüs, kliendile menetlusliku olukorra selgitamine – 0,25h; apellatsioonkaebuse vastuse koostamine, õiguslik analüüs – 6,25h; kostja menetluskulude nimekirja analüüs – 0,25h ning ettevalmistus ja esindus kohtuistungil – 4,75h. Kostja vaidles hageja apellatsioonimenetluse kuludele vastu ja palus jätta hageja avalduse apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramiseks summas 1800 eurot rahuldamata. Kostja hinnangul on hageja põhjendamatult palju aega kulutanud apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks (6,25 tundi), arvestades, et hageja kulutas juba maakohtu otsusega tutvumisele 1,25 tundi. Hageja vastus ei olnud seejuures õiguslikult väga keerukas ega mahukas. Kostja leiab, et põhjendamatu on kahe esindaja kasutamine hageja poolt. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd hageja ei ole nõudnud kahele lepingulisele esindajale kulude hüvitamist, ei saa kahe esindaja kasutamist menetluses hagejale ette heita ning seega ei oma hageja poolt mitme lepingulise esindaja kasutamine käesoleval juhul ka mõju hageja menetluskulude suurusele. Ringkonnakohus leiab, et ajakulu 6 tundi ja 15 minutit kostja apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ja sellega seonduvaks õiguslikuks analüüsiks ei vasta dokumendi mahule ega vaidluse keerukusele. Kohus peab põhjendatud ajakuluks apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kokku mitte enam kui 4 tundi. Arvestades vaidluse keerukust ja ringkonnakohtu 27.01.2016 istungi kestust (43 minutit) ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ka ajakulu 4 tundi ja 45 minutit ettevalmistuseks ja esinduseks kohtuistungil. Kohus peab põhjendatud kuluks kohtuistungi ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks kokku 2 tundi. Ülejäänud hageja õiguste kaitseks apellatsioonimenetluses tehtud töö maht ja hind on tehtud toimingute ja esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning hageja lepinguliste esindajate kvalifikatsiooni arvestades põhjendatud ja vajalik. Kokku on hageja poolt apellatsioonimenetluses kantud vajalik ja põhjendatud kulu õigusabile 1200 eurot (10h x 120). Mõlemas menetluses kantud hageja menetluskuluks on kokku 4536 eurot (3336 + 1200). Arvestades menetluskulude jaotust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 2178,19 eurot (48,02%). Kostja esitas menetluskulude nimekirjad 08.06.2015, 10.07.2015, 26.01.2016 ja 27.01.2016, millede kohaselt on kostja menetluskuludeks maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kokku 6085 eurot (ilma käibemaksuta), millest õigusabikulud on 5785 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 300 eurot. Kostja palus hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt mõista hagejalt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni kostja kasuks välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja leidis 27.07.2015 esitatud dokumendis, et kostja menetluskulud ei ole põhjendatud. Ringkonnakohtu 27.01.2016 istungil on hageja esindaja avaldanud, et ei soovi vastaspoole menetluskulude osas seisukohta esitada ja jätab menetluskulud kohtu otsustada. Kostjat on menetluses kuni novembrini 2015 esindanud vandeadvokaat Rivo Kaldvee ja edasises apellatsioonimenetluses on kostjale õigusabi osutanud advokaat Siiri Kuusik. Kostja 08.06.2015 menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on Rivo Kaldvee osutanud kostjale õigusabi tunnihinnaga 180 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolev vaidlus sedavõrd keerukas ega mahukas, et pidada põhjendatuks lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohus peab kostjat esindanud Rivo Kaldvee põhjendatud tunnitasuks antud vaidluses 130 eurot (ilma käibemaksuta). Vastava tunnitasuga on kostjale apellatsioonimenetluses osutanud õigusabi ka Siiri Kuusik. Kostja 08.06.2015 menetluskulude nimekirjast arvega nr 20150300 seonduvat 15.04.2015 ajakulu 0,20h (15 min) toimingule „dokumendid kohtust“ saab pidada täies ulatuses põhjendatuks, kuivõrd 15.04.2015 määrusega võttis kohus hagi menetlusse ja edastas kostjale hagimaterjalid, milledega tutvumiseks võis kostja vandeadvokaadist lepingulisel esindajal mõistlikult kuluda nimekirjas märgitud aeg. Vastuse koostamiseks hagile ja täiendavate vastuste ning seisukoha koostamiseks hageja täiendavatele tõenditele ja tõendite analüüsiks kulunud kostja lepingulise esindaja ajakulu ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Kohus leiab, et kostja vandeadvokaadist lepingulisel esindajal sai hagile vastuse ja täiendavate vastuste ning 04.06.2015 seisukoha koostamiseks vaidluse keerukust ning esitatud dokumentide mahtu ja sisu arvestades kuluda mitte enam kui 16 tundi. Kostja 08.06.2015, 10.07.2015 ja 26.01.2016 menetluskulude nimekirjadest nähtuvat hageja menetluskulu menetluskulude nimekirja koostamiseks ning täiendava menetluskulude nimekirja koostamiseks ja kohtule esitamiseks ei saa pidada kostja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-77-14 p-s 12 asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ja selle kohtule esitamise näol ei ole tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga TsMS § 175 lõike 1 mõttes, kuna see ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja neid saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise. Samuti ei saa põhjendatuks pidada ajakulu 4,5 tundi 27.01.2016 istungiks valmistumiseks ja istungil osalemiseks, arvestades seejuures, et nimetatud ringkonnakohtu istung kestis vaid 43 minutit. Kohus peab põhjendatud kuluks kohtuistungi ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks kokku 2 tundi. Kohtu hinnangul ei saa dokumendi mahtu ja sisu arvestades põhjendatuks pidada ka kostja 16.09 ja 17.09.2015 ajakulu kokku 0,80 tundi (48 minutit) vastuse koostamiseks hageja 14.09.2015 taotlusele täiendava otsuse tegemiseks. Mõistlikuks ajakuluks sellise dokumendi koostamiseks peab kohus kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni arvestades mitte enam kui 10 minutit. Ülejäänud kostja menetluskulude nimekirjadest nähtuvate õigusabitoimingute ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul vastavuses vaidluse keerukusega, asjas tehtud toimingute ja koostatud menetlusdokumentide mahuga ja kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooniga ning kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et mõistlik ajakulu kostjale õigusabi osutamisel mõlemas kohtuastmes kokku on mitte enam kui 30 tundi. Kogumis peab ringkonnakohus kostja põhjendatud menetluskuludeks mõlemas kohtuastmes kulu õigusabile summas 3900

eurot (30 x 130) ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu summas 300 eurot, kokku 4200 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 2183,16 eurot (51,98%). TsMS § 445 lg 1 kohaselt juhul, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Juhindudes TsMS § 445 lg-s 1 sätestatust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega väljamõistetavad menetluskulud. Tasaarvestuse tagajärjel mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 4,97 eurot (2183,16-2178,19). Vastavalt kostja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.