Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tl. 1-4; 29-30). Hagiavalduse kohaselt võlgneb Oleg Priimak (kostja) Leonid Tsingisserile (hageja) võlakirja alusel 480 eurot, mis tuli tasuda hiljemalt 7.04.2015. a. Hageja tasus kostja eest J.P. võla 480 eurot. Hageja märgib, et võlakiri sõlmiti, kuna kostja ja J.P. ei saanud võla 480 eurot tasumise osas kokkuleppele, kostja võlga ei vaidlustanud, kuid väitis, et hetkel ei ole raha. Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus summas 480 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS HAGIAVALDUSELE (tl. 24; 33; 43-48). Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et hageja ei ole teinud kostja eest sooritust, mille alusel saaks hagejal tekkida kostja vastu tagasinõudeõigus VÕS § 78 lg 4 alusel. Kostja selgitab, et asus 2014. a novembris koos XXX J.P. elama üürikorterisse aadressil XXXX, mis kuulus J.P. XXX A.L.. Kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma kommunaalmaksed ja alates detsembrist 2014. a pool üürist s.o 125 eurot kuus. 5.03.2015. a teatas J.P. kostjale, et võtab ära korterisse jäänud kostja asjad ning tagastab need siis, kui kostja on korteriga seotud võlad tasunud. 7.03.2015. a kokkusaamisel J.P. ja hagejaga, tegi hageja kostjale ettepaneku, et kui kostja kirjutab kinnituse hagejale, et võlgneb J.P. 480 eurot, tagastab J.P. kostjale tema asjad. J.P. kostjale osasid asju tagastanud ei ole ja keeldub nende tagastamisest. Kostja leiab, et hageja ja kostja vahel sõlmitud 7.03.2015. a kokkulepe on käsundusleping, millega hageja nõustus aitama kostjat ja J.P. võla tasumise asjas kokkuleppe sõlmimisel ning hageja kohustus J.P. tasuma kostja eest 480 eurot ja võimaldama kostjal saada J.P. tagasi oma asjad. Kuna hageja ei ole käsunduslepingut täitnud, ei ole hagejal tekkinud õigust lepingujärgsele tasule 480 eurot. Käesolevalt ütleb kostja käsunduslepingu erakorraliselt üles. Kui kohus leiab, et pooltevahelist käsunduslepingut ei saa erakorraliselt üles öelda, leiab kostja alternatiivselt, et pooltevaheline kokkulepe on tühistatav kuna tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

KOHTU SEISUKOHT

Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-st 7 ei ole kohus seotud poolte esitatud õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Kohtule on esitatud kostja poolt 7.03.2015. a allkirjastatud võlakiri (tl. 8), millest nähtuvalt kohustus kostja kuu aja jooksul maksma hagejale raha 480 eurot panga ülekandega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms (vt. Riigikohtu 17.03.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09).

Kostja esitatud vastuväidete kohaselt on võlakiri antud seoses kostja üürilepingust tuleneva võlgnevusega J.P. ees summas 480 eurot. Hageja on kostja sellekohast väidet kinnitanud. Seega puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et poolte vahel tekkinud võlasuhte (võlakirja) aluseks oli kostja võlgnevus J.P. ees summas 480 eurot. Kostja on oma varasemates ja ka viimases menetlusdokumendis (tl. 46) esitanud vastuväite, millest nähtuvalt on nõus hagejale võlgnevuse tasuma kui hageja tasub J.P. 480 eurot ja J.P. tagastab kostjale tema asjad. Võlatunnistusest ei nähtu tingimust, et kostjal on kohustus võlgnevus tasuda juhul, kui hageja või J.P. poolt on tehtud teatav sooritus. Asjaolu, et hageja ei ole J.P. kostja põhikohustusest tulenevat võlgnevust tasunud, ei ole käesoleva võlatunnistuse seisukohast oluline. Seega hinnates võlatunnistuse andmise asjaolusid, sisu, eesmärki ning poolte ühist tahet, milleks oli kokku leppida ja kinnitada kostja üürivõlgnevust J.P. ees, leiab kohus, et käesoleval juhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt. Riigikohtu 6.05.2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15). Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et võlg oleks tasutud või võlga ei eksisteeri. Kohus leiab, kostja vastuväide selle kohta, et hagejal ei ole tagasinõude õigust VÕS § 78 lg 4 järgi, on asjakohatu. Hageja on esitanud nõude 7.03.2015. a kostja poolt allkirjastatud võlakirja alusel, millest tulenevalt on võlasuhte poolteks hageja ja kostja, mitte J.P.. Tulenevalt asjaolust, et J.P. ei ole käesolevas vaidluses võlasuhte pooleks, ei oma käesoleval juhul ka tähendust, kas hageja on kostja võlgnevuse J.P. tasunud või mitte VÕS § 78 mõtte kohaselt. Kostja väitel on 7.03.2015. a dokumendi näol tegemist käsunduslepinguga. Kohus märgib, et käesolevat võlatunnistust ei saa kuidagi käsitleda käsunduslepinguna, kuna nimetatud dokument on ainuisikuliselt kostja poolt allkirjastatud ning sellel puudub igasugune viide hageja tahteavaldusele nimetatud lepingu sõlmimiseks. Tuginedes eeloodud põhjendustele rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 480 eurot.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lõige 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 100 eurot ja nõustamise ning hagi koostamise kulu 20 eurot, kokku 120 eurot. Hageja palub nimetatud menetluskulud kostjalt välja mõista. Riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Asja materjalide kohaselt on hageja tasunud hagiavalduse esitamisel 25.05.2015. a riigilõivu 100 eurot. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja kantud riigilõiv 100 eurot. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajakulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

Kuna asja materjalide kohaselt hagejal menetluses esindajat ei olnud, ei kuulu hageja kulutused seoses hagiavalduse koostamisega hüvitamisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.